3-24-425/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.11.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-425

Haldusasi

Q.O kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 07.02.2024

ettekirjutuse nr 1052275676 tühistamiseks osas, milles

jäeti kaebajale andmata lahkumisettekirjutuse

vabatahtliku täitmise tähtaeg ning määrati Schengeni

alale sissesõidukeeld

Menetlusosalised

Kaebaja – Q.O , riigi õigusabi korras esindaja

vandeadvokaadi abi Merili Laansoo

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne

Õunap

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.07.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Q.O apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Q.O apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 12.07.2024 otsus haldusasjas nr 3-24-425 osaliselt

ning rahuldada kaebus ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 07.02.2024 ettekirjutus

nr 1052275676 sissesõidukeeldu puudutavas osas. Lahkumisettekirjutust puudutavas

osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Q.O esimese ja teise kohtuastme

menetluskulude katteks välja 20 eurot. Kaebajale menetlusabi korras antud kulud

jäävad riigi kanda.

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema abikaasa nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29.12.2025 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-24-425

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tuneesia Vabariigi kodanik Q.O (kaebaja) saabus Eestisse 09.11.2023 ning esitas pärast

kinnipidamist 10.11.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse, mille võttis tagasi 09.01.2024.

Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 09.01.2024 rahvusvahelise kaitse menetlemise

lõpetamise otsuse. Samal päeval esitas kaebaja avalduse rahvusvahelise kaitse menetlemise

jätkamiseks. PPA uuendas menetluse. 05.02.2024 esitas kaebaja avalduse, mille kohaselt ta

võtab oma rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi ja soovib naasta koduriiki. PPA tegi

06.02.2024 rahvusvahelise kaitse menetlemise lõpetamise otsuse.

2. PPA tegi kaebajale 07.02.2024 ettekirjutuse nr 1052275676 Eestist lahkumiseks

koheselt, kuid mitte hiljem kui 07.02.2024, mis kuulub sundtäitmisele alates 07.02.2024, ning

kohaldas sissesõidukeeldu Schengeni alale 5 aastaks. Isikul puudub seaduslik alus Eesti

Vabariigis ja Schengeni viisaruumis viibimiseks. Menetluse raames 07.02.2024 läbiviidud

küsitlusel selgitas isik, et saabus Eesti Vabariiki transiidi eesmärgil Euroopasse jõudmiseks.

Isikule selgitati, et PPA hinnangul esineb tema suhtes põgenemisoht, kuna tema hoiakust ja

käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita, mistõttu koostatakse talle

sundtäidetav lahkumisettekirjutus. Isik sai lahkumisettekirjutusest aru, kuid ei nõustunud

sellega. Ta ei nõustunud ka 5-aastase sissesõidukeeluga, vaid soovis 3-aastast

sissesõidukeeldu. PPA on kindlaks teinud, et isikul puuduvad alaealised lapsed, kelle eest ta

peab hoolitsema. Isiku sõnul elab tema sakslasest abikaasa Itaalias. Õigusrikkumised Eesti

Vabariigi territooriumil PPA andmetel puuduvad. Isikul puuduvad kehtivad elamisload, viisad

vm viibimisalused, mis oleksid väljastatud teistelt Schengeni konventsiooni liikmesriikidelt.

Kuna isik viibib Eesti Vabariigis seadusliku aluseta, rikkudes sellega väljasõidukohustuse- ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lg-t 1, tema suhtes ei ole tuvastatud VSS § 9 lg-s 1

loetletud asjaolusid ning juhindudes VSS § 7 lg-st 1, § 72 lg 2 p-dest 1, 2, 4 ja 6, kohaldatakse

Schengeni sissesõidukeeldu 5 aastaks (VSS § 74 lg 2).

3. Kaebaja esitas 12.02.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 04.03.2024,

21.06.2024 ja 28.06.2024) PPA 07.02.2024 ettekirjutuse tühistamiseks osas, milles jäeti

kaebajale andmata ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaeg ning määrati Schengeni alale

sissesõidukeeld 5 aastaks.

Ettekirjutus on vaidlustatud osas õigusvastane ja riivab ebaproportsionaalselt kaebaja

(põhi)õigusi. Rikutud on uurimispõhimõtet, põhjendamiskohustust ja kaalutlusõigust, samuti

ärakuulamise ja selgitamise kohustust. Kaebaja seisukohti on küll puudutatud, kuid pole

arvesse võetud.

2(11)

3-24-425

Kohtupraktikas on rõhutatud, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmine saab

toimuda üksnes erandlikel juhtudel ja see toob isiku jaoks kaasa tõsised tagajärjed, mistõttu

tuleb kohtul suhtuda põgenemisohu tuvastamise ja selle puudustesse rangelt (vt Riigikohtu

19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 33). PPA pole põhjendanud, milles põgenemisoht seisneb,

märkides vaid, et järeldab isiku hoiakust ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita.

Arvestades, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmisega kaasneb

imperatiivne sissesõidukeeld, on põhjendamiskohustuse rikkumine raske. VSS §-s 68

sätestatud asjaolusid ei esine. Asjaolud, mis potentsiaalselt võiksid näidata, et isik ei soovi

lahkumiskohustust täita, pidid PPA-le teada olema juba vaidlusaluse otsuse tegemise ajal ja

oleks tulnud kajastada 07.02.2024 ettekirjutuses. Otsuse lakooniline põhjendus ei viita, et PPA

võttis tegelikkuses haldusakti koostamisel VSS § 68 p-s 6 sätestatut arvesse. Põgenemisohu

olemasolu ei saa põhjendada üksnes Eestis ebaseadusliku viibimise faktiga. PPA versioon

isiku pahatahtlikust käitumisest on hüpoteetiline, kaebaja käitumist saab selgitada ka muul

moel. Kaebaja soovis Eestist edasi liikuda Itaaliasse, kus tal oli broneeritud aeg seoses

elamisloa taotlusega.

Kaebaja ei nõustu sissesõidukeelu kehtestamisega VSS § 74 lg 2 alusel. VSS § 7 lg 2 ja § 74

kohaldamisel tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus

on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Sissesõidukeelu kohaldamist pole põhjendatud.

PPA ei ole arvesse võtnud kaebaja selgitusi, et 13.05.2023 on ta abiellunud Saksamaa

kodaniku Yga. Seega pole VSS § 272 kohaselt võimalik sissesõidukeelu kehtestamine. PPA ei

ole võtnud piisavalt arvesse kaebaja huvi pere- ja eraelule ega arvestanud, et sissesõidukeelu

tõttu muutub vahetu suhtlemine abikaasade vahel võimatuks. PPA on saanud Itaalia

ametivõimudelt kinnituse abielu ehtsuse kohta ja on alusetu kahelda abielutunnistuse

autentsuses. Samuti ei ole PPA arvestanud, et kaebaja on 01.06.2023 esitanud taotluse

elamisloa saamiseks. Kaebajal oli Itaalias kehtiv broneering seoses elamisloa taotlusega, aga

kuivõrd kaebaja saadeti päritoluriiki, puudus tal võimalus sinna minna ja elamisluba taotleda.

Alternatiivselt tuleks sissesõidukeeld jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel. Kaebaja on

abielus Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikuga, kellega suhtlemine oleks sissesõidukeelu

seadmisel ebaproportsionaalselt takistatud. Samuti seab sissesõidukeeld ebamõistlikud

takistused seoses elamisloa taotlusega, millega kaebaja soovib kindlasti jätkata.

4. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Etteheited uurimispõhimõtte, põhjendamiskohustuse ja kaalutlusõiguse rikkumise osas on

asjakohatud. PPA on küsitluste käigus selgitanud välja kaebajaga seotud asjaolud ja kaalunud

neid lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel.

Ei saa nõustuda, et põgenemisohtu pole põhjendatud. PPA põhjendas, et järeldas seda isiku

hoiakutest ja käitumisest. Kaebaja küsitluse protokollist nähtuvalt ei ole ta olnud menetluses

koostööaldis, vastates korduvalt PPA küsimustele, et ei kommenteeri. Lisaks on kaebaja

kinnitanud, et tal puuduvad rahalised vahendid Eestist lahkumiseks ning selgitanud, et ta ei

soovi Schengenist lahkuda. Kaebaja põgenes Põhja-Eesti Regionaalhaiglast, kuhu ta viidi,

kuna ta kaebas teravat valu õlas. Kuigi see leidis aset pärast lahkumisettekirjutuse koostamist,

kinnitab seegi, et isiku soov ei olnud lahkuda Eestist oma kodakondsusjärgsesse riiki, vaid

hoopis põgeneda. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise soovi puudumist näitab ka

asjaolu, et kaebaja on püüdnud PPA-d veenda, et tema abikaasa elab Itaalias ja tal on seetõttu

Schengenis viibimisalus. Samas ei ole PPA saanud Itaalia ametivõimudelt kinnitust, et abielu

kaebaja ja Y vahel oleks sõlmitud.

3(11)

3-24-425

PPA märgib täiendavalt, et isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotluses toodi välja, et

kaebajal on olemas kehtiv Tuneesia pass, kuid Eestisse saabudes peitis ta selle enda

tagavarajalatsi sisse ning väitis, et tal puuduvad dokumendid. Dokumendi avastas PPA

kaebaja asju läbi otsides. Seega soovis kaebaja enda isiku tuvastamist raskendada. Kaebaja

pass on välja antud 19.03.2022 Strasbourgis Prantsusmaal. Kaebaja sõnul taotles ta

15.01.2021 Prantsusmaal rahvusvahelist kaitset, samas seletuskirjas ütles ta, et Prantsusmaal

varjupaika ei taotlenud ja saadeti sealt välja. Kaebaja väljendas ka seletuskirjas, et tal polnud

viisat Euroopa Liitu sisenemiseks ja seepärast tuli ta salaja. Isiku sõnul on ta varem

rahvusvahelist kaitset taotlenud Austrias, Šveitsis, Liechtensteinis, Prantsusmaal ja

Saksamaal. Lisaks sai PPA sõrmejälgedele vasteid Luksemburgist, Hollandist ja Rumeeniast,

kokku 14 HIT vastust nimetatud riikidest. PPA hinnangul on isik 2023. a oktoobris

Saksamaale sisenenud samuti ebaseaduslikult, sest kaebaja passis ei nähtu templijäljendit

Schengeni alale sisenemise kohta, on vaid templijäljend 18.10.2023 Saksamaalt väljumise

kohta. Kaebaja sisenes 09.11.2023 Eestisse kehtiva sissesõidukeelu kehtivusajal (VSS § 68 p

7). Nimelt on Prantsusmaa poolt kohaldatud kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale

alates 19.01.2022–22.07.2025. PPA andmebaasi kohaselt on isikul sissesõidukeeld Schengeni

alale ka Saksamaa poolt. Kaebaja on seotud 39 varjunimega. Kehtivad sissesõidukeelud

võivad olla üks põhjus, miks kaebaja enda passi varjas ning erinevaid isikuandmeid PPA-le

esitas. Kaebaja on varem sisenenud Schengeni alale ebaseaduslikult ja pidi väljasaatmise tõttu

olema teadlik talle kohaldatud sissesõidukeeldudest. Isik on teadlikult ja tahtlikult ületanud

ebaseaduslikult Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi vahelise piiri.

VSS § 272 asub VSS 5. ptk-s, millest tulenevalt see ei kohaldu PPA ettekirjutuse suhtes. Kuna

kaebajal ei ole Schengeni alal viibimisalust, oli PPA-l kohustus teha lahkumisettekirjutus

Schengeni alalt lahkumiseks. Kaebaja väidete kohaselt on ta abielus Saksamaa kodanikuga,

kes elab Itaalias ning ta on Itaalias esitanud elamisloa taotluse, kuid nimetatud asjaolusid ei

ole kaebaja veenvalt tõendanud. PPA tegi Itaaliasse päringu kaebaja viibimisaluse ja abielu

osas, kuid Itaaliast saadud vastusest nähtus, et Itaalia jaoks on kaebaja tundmatu. Kaebaja

suhtes on kehtiv Saksamaa poolt 19.03.2024 kohaldatud sissesõidukeeld Schengeni alale.

Seega ei ole ka Saksamaa ametivõimud olnud teadlikud, et nende kodanik oleks kaebajaga

abielus, vastasel juhul oleks kaheldav, et kaebaja suhtes oleks Schengeni sissesõidukeeldu

kohaldatud. Kaebaja saabus Eestisse pool aastat pärast abielu sõlmimist ilma abikaasata.

Tallinna Halduskohus on teinud 11.11.2023 määruse nr 3-23-2550, millega lubas kaebaja

paigutada kinnipidamiskeskusesse. Nimetatud menetluse raames toimunud istungil on kaebaja

kinnitanud, et tuli Eestisse uue lootusega, et saab Eestis abi, mainimata seejuures oma

abikaasat. Kaebaja varasem liikumine erinevate riikide vahel ja mitmete rahvusvahelise kaitse

taotluste esitamine viitab üheselt, et ta kasutab kõiki võimalusi, et Euroopasse jääda ning PPA

kahtlused pereelu ehtsuse osas on põhjendatud. Arvestades, et kaebaja saabus Eestisse

abikaasata ega ole üheski menetluses väitnud, et tema abikaasa ühineks temaga Eestis või

oleks juba Eestisse saabunud, ei ole põhjust rääkida kaebajast kui Euroopa Liidu kodaniku

perekonnaliikmest, kelle suhtes ei oleks võimalik kohaldada Schengeni sissesõidukeeldu.

Saksamaa poolt on kaebaja suhtes kohaldatud uus sissesõidukeeld perioodiks 19.03.2024–

17.10.2027. Kaebaja väidetav abielu on sõlmitud ajal, kui kaebaja suhtes oli kohaldatud

Prantsusmaa poolt sissesõidukeeld Schengeni alale.

Kaebaja poolt kohtule 04.03.2024 kaebuse täienduse lisana 2 esitatud Itaalia postiasutuse

kviitung ei tõenda elamisloa taotluse esitamist. Kviitungilt nähtub vaid, et kaebaja on

01.06.2023 saatnud kirja. Kaebaja ei selgita, millal ta soovis Itaaliasse edasi liikuda ja millisel

õiguslikul alusel.

Humaanseid kaalutlusi kaebaja välja ei toonud ja PPA hinnangul neid ei esinenud. Selliseid

asjaolusid pole selgunud ka kohtumenetluses. Väidetav abielu sõlmiti 13.05.2023 ehk

4(11)

3-24-425

Prantsusmaa kohaldatud Schengeni ala sissesõidukeelu kehtimise ajal. Kaebaja suhtes kehtib

ka Saksamaa kohaldatud sissesõidukeeld 19.03.2024–17.10.2027. Nii kaebaja kui ka Y pidid

möönma, et neil ei pruugi olla võimalik elada koos Schengeni alal.

5. Tallinna Halduskohus

jättis

12.07.2024 otsusega

kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Kaebaja on enne lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist ja

sissesõidukeelu kehtestamist ära kuulatud. Kaebajale on selgitatud kavandatava otsuse sisu ja

antud võimalus oma seisukohtade esitamiseks. PPA on põhjendanud lahkumisettekirjutuse

vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist ja Schengeni alale 5 aastaks sissesõidukeelu

kehtestamist ennekõike hinnanguga, et kaebaja hoiakust ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita, seega esineb põgenemisoht. Kohtumenetluses on PPA täpsustanud, et

isik ei teinud menetluses koostööd; tal puudusid rahalised vahendid Eestist lahkumiseks; enda

kinnipidamisel peitis ta oma passi, soovides enda tuvastamist raskendada ja ilmselt varjata

asjaolu, et tema suhtes on juba kohaldatud sissesõidukeeldu Schengeni alale, ja et ta sisenes

Eestisse kehtiva sissesõidukeelu kehtivusajal jooksul (VSS § 68 p 7). Samuti osutas PPA, et

isik on kasutanud varjunimesid ja varem korduvalt ebaseaduslikult Schengeni alale sisenenud

ning eri riikides rahvusvahelist kaitset taotlenud.

Vaidlustatud otsuses välja toodud põhjendused on napid. Praeguse juhtumi asjaolusid

arvestades ei muuda asjaolu, et põgenemisohu esinemist ja sissesõidukeelu kohaldamist ei ole

üksikasjalikumalt põhjendatud, vaidlustatud otsust siiski kontrollimatuks. Kaebaja suhtes on

eelnevalt ning tema enda tegutsemisest tingitult lühikese aja jooksul läbi viidud mitmeid

haldusmenetlusi, kuna kaebaja on esitanud ja seejärel korduvalt tagasi võtnud rahvusvahelise

kaitse taotlusi. Kaebajaga on läbi viidud mitu vestlust ja PPA on esitanud halduskohtule mitu

taotlust kaebaja kinnipidamiskeskuses kinni pidamiseks, viimati vaidlustatud otsuse

tegemisele eelnenud päeval. Vaidlustatud otsuses on tuginetud nii menetluses selgunud

asjaoludele kui ka rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse käigule. 10.01.2024 küsitluse

protokollist nähtuvalt kinnitas kaebaja, et soovis läbida Eestit transiitmaana ja jääda siia

maksimaalselt kaheks päevaks. Samuti kinnitas ta rahaliste vahendite puudumist tagasisõiduks

ja väitis, et tal on abielu tõttu alus Schengenis viibimiseks. 07.02.2024 küsitluse protokollist

nähtuvalt on kaebaja mitmel korral keeldunud küsimustele vastust andmast. Isiku vastusest

nähtuvalt sai PPA järeldada, et kaebaja ei soovi jääda Eestisse, küll aga leida võimalusi

Euroopasse jäämiseks.

PPA on ka kaebusele vastates viidanud kaebaja osas varem läbiviidud menetlustele, sh seoses

tema paigutamisega kinnipidamiskeskusesse. Nähtuvalt haldusasjas nr 3-24-352 PPA poolt

06.02.2024 esitatud taotlusest kaebaja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks

(dtl 121 jj) tugines PPA selles asjaoludele, et kaebaja saabus Eestisse ebaseaduslikult riigipiiri

ületades, peidetuna rekka koormasse ja esitas pärast seda, kui PPA ametnikud ta

kontrollimiseks peatasid, rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA põhjendas taotluses kaebaja

põgenemisohtu puutuvalt ka seda, et kaebaja saabus Eestisse sissesõidukeelu kehtivusaja

jooksul, kuna Prantsusmaa on kehtestanud kaebajale Schengeni alale sissesõidukeelu

perioodiks 19.01.2022–22.07.2025 ja Saksamaa oli samasuguse keelu kehtestanud perioodiks

19.10.2023–18.01.2024. PPA tõi välja, et kaebaja oli varem korduvalt (kokku 14 korral)

esitanud rahvusvahelise kaitse taotlusi mitmetes Euroopa riikides ning ootamata ära menetluse

tulemust, liikunud teistesse riikidesse. Samuti kahtlustas PPA taotluses, et rahvusvahelise

kaitse taotluse esitas isik eelkõige selleks, et vältida enda väljasaatmist või

kinnipidamiskeskusesse paigutamist. Kaebaja selline teguviis viitab, et ta kuritarvitab

rahvusvahelise kaitse süsteemi. PPA tõi taotluses välja ka selle, et kaebaja andis

rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse käigus osaliselt ebausutavaid seletusi on varasemate

5(11)

3-24-425

liikumiste kohta. Puudub mõistlik põhjus arvata, et PPA ei ole kaalumisel enda poolt

06.02.2024 taotluses esitatud põhjendustest ja asjaoludest tegelikkuses lähtunud, isegi kui neid

kõiki pole praeguses asjas vaidlustatud otsuses üksikasjalikult välja toodud. Taotlus on

esitatud vaid üks päev enne otsuse tegemist ning selles on analüüsitud konkreetselt kaebajaga

seotud asjaolusid. Kuna PPA 06.02.2024 taotlust arutati kohtuistungil kaebaja osavõtul, on

kaebaja nende asjaolude ja põhjenduste esinemisest ilmselgelt teadlik ja võimalik ei ole väita,

et põhjendused on otsitud tagantjärele. Neid pole alust pidada ka hüpoteetilisteks ning asjas ei

nähtu ja kaebaja pole välja toonud mingeid usutavaid alternatiivseid selgitusi enda käitumise

selgitamiseks. Mingeid vahepealsel ajal muutunud asjaolusid, mis võiksid põgenemisohtu

märkimisväärselt vähendada, ei nähtu.

Kuna lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmiseks piisab ühe VSS

§ 72 lg-s 2 sisalduva õigusliku aluse esinemisest, ei ole vajadust täiendavalt analüüsida teisi

aluseid, need ei mõjuta eraldiseisvalt otsuse materiaalset õiguspärasust.

Põhjendatud ei ole etteheide, et 5 aastaks kehtestatud sissesõidukeeld ei ole proportsionaalne

seetõttu, et kaebaja on 13.05.2023 abiellunud Saksamaa kodaniku Yga. PPA on juba kaebaja

kinnipidamiskeskusesse paigutamise menetlustes toonud välja, et Prantsusmaa oli kehtestanud

kaebajale Schengeni alale sissesõidukeelu perioodiks 19.01.2022–22.07.2025. Kuna abielu oli

sõlmitud pärast sissesõidukeelu kehtestamist, pidid kaebaja ja tema abikaasa möönma, et neil

ei pruugi olla võimalik Schengeni alal pereelu elada. Kaebaja pere- ja eraelu riivet ei saa

seetõttu pidada eriti intensiivseks. Lisaks ei olnud kaebajal lahkumisettekirjutuse koostamise

etapis esitada abielu kohta mingeid tõendeid ja PPA on selgitanud, et väidetava abielu

ehtsuses oli põhjust kahelda ka seetõttu, et varasemates haldusmenetlustes ei maininud

kaebaja enda abikaasat ning ta saabus Eestisse üksinda. PPA märgib õigesti, et pelgalt Itaalias

sõlmitud abielu ei ole seaduslik viibimisalus. VSS § 27 järgi ei kohaldata

lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja

sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele VSS 5. ptk-s sätestatut. Seega ei kohaldu ka 5. ptk-s

asuv VSS § 272.

Ehkki humaansed kaalutlused saaksid põhimõtteliselt kõne alla tulla olukorras, kus Schengeni

alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, ei nähtu

praegusel juhul ülal toodud põhjustel sellist perekonna- või eraelu intensiivset riivet.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Kaebaja palub 12.08.2024 apellatsioonkaebuses (ja 04.11.2025 seisukohas) tühistada

Tallinna Halduskohtu 12.07.2024 otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning teha tühistatud osas uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

PPA on rikkunud kaalutlusõigust, jättes määramata lahkumisettekirjutuse vabatahtliku

täitmise tähtaja. Riigikohus on 15.05.2025 otsuses nr 3-23-1317 andnud selged suunised

kaalutlusõiguse teostamiseks. Ettekirjutuse õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja

seisuga. On ilmne, et PPA on pärast otsuse tegemist asunud seisukohale, et otsuse

õiguspärasust mõjutab info, mida PPA-l otsust tehes ei olnud, st PPA on kaalumist teostanud

puuduliku infoga. PPA ei saa otsust põhjendada asjaoludega, mida ta otsust tehes ei teadnud.

PPA on apellatsioonkaebuse vastuses öelnud, et oli otsust tehes arvamusel, et kaebaja abielu

pole ehtne, kuid hiljem saanud teabe, et selline arvamus polnud põhjendatud. Menetlusvigade

korral on tõendamiskoormus vastustajal, kes peab näitama, et need ei mõjutanud haldusakti

andmist. Kohus on rikkunud menetlusõiguse norme, kui hakkas PPA eest otsust põhjendama.

Kaebaja ei nõustu, et olukordades, kus vastustaja juriidilise kehana on sama, kuid menetlust

on läbi viinud erinevad inimesed, saab teha järelduse, et tuginetud on samadele asjaoludele.

6(11)

3-24-425

Seda eriti olukorras, kus PPA sellele sõnaselgelt ei tugine. Kaebaja viibis PPA 06.02.2024

taotluse arutamiseks haldusasjas nr 3-24-352 toimunud istungil esindajata, ta ei saanud ega

pidanudki oskama ette näha, et esitatud asjaolusid hakatakse kasutama tema vastu teises

kohtumenetluses.

PPA on 08.04.2024 kohtule esitatud taotluses märkinud, et kaalub vaidlustatud ettekirjutuse

muutmist. Asjaolu, et ka teistkordsel kaalumisel jäädi samale seisukohale, ei muuda tõsiasja,

et PPA-l jäid algselt otsust tehes asjaolud kaalumata. Ka oma 18.04.2024 taotluses möönab

PPA, et ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel on oluline saada Itaaliast vastus abielu

kehtivuse kohta ja seda neil ei ole. Seega on PPA ise möönnud, et on vaidlusaluse otsuse

teinud puuduliku info pinnalt.

Sissesõidukeelu seadmine riivab ebaproportsionaalselt kaebaja pere- ja eraelu, kuna kaebaja

on abielus Saksamaa kodanikuga, kes elab Itaalias ning kaebaja on alustanud Itaalias

elamisloa taotlemise protsessiga, sh oli selleks tarbeks broneeritud aeg 07.04.2024. Tallinna

Ringkonnakohus on 18.01.2024 otsuse nr 3-22-1382 p-s 11 selgitanud, et vaatamata sellele, et

VSS § 27 järgi ei kohaldata VSS 5. ptk-s sätestatut lahkumisettekirjutuses kohaldatava

sissesõidukeelu määramisele, saab VSS § 74 lg 3 rakendamisel arvestada VSS § 31 lg-s 3

märgitud asjaolusid analoogia alusel, sest tegemist on sarnaste olukordadega. Ka praegusel

juhul peab olema võimalik sarnane analoogia.

Vaatamata VSS § 272 kohaldamisele tuleb pereelu riivet hinnata humaansete põhjuste

kaalumisel. Praegusel juhul esinevad humaansed kaalutlused sissesõidukeelu kohaldamata

jätmiseks. Kohus ei ole selgitanud, kust tuleb seaduslik alus hinnata riivet väheintensiivseks.

Pereelu riive kontekstis ei oma tähtsust asjaolu, et abielu on sõlmitud pärast sissesõidukeelu

kehtestamist. Kaebaja ei nõustu, et ta pole esitanud lahkumisettekirjutuse koostamise etapis

abielu kohta mingeid tõendeid. Kaebaja esitas PPA-le oma abielutunnistuse.

7. PPA palub 23.09.2024 vastuses (ja 11.11.2025 seisukohas) jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata.

PPA ei ole rikkunud kaalutlusõigust, jättes lahkumisettekirjutuse vabatahtliku tähtaja

määramata. Kaebaja saabus Eestisse kehtiva Schengeni sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul.

Seega esines tema suhtes põgenemisoht ning PPA tegi õiguspäraselt kaebajale koheselt

sundtäidetava lahkumisettekirjutuse.

Kohus ei ole asunud PPA otsust põhjendama. Nii kaebaja kinnipidamiskeskusesse

paigutamine kui ka lahkumisettekirjutus kannavad sama eesmärki, mis on illegaalselt Eestis

viibiva välismaalase väljasaatmine. Kaebaja pidi arvestama sellega, et PPA kasutab

kinnipidamiskeskusesse paigutamise asjas toimunud istungil antud ütlusi ka

lahkumisettekirjutuse tegemisel. Tähtsust ei oma, et kaebaja osales paigutamise istungil

esindajata, see ei muuda isiku ütlusi.

Asjaolu, et vastustaja palus halduskohtul vastuse esitamise tähtaega pikendada, et saada

Itaalialt päringule vastus, ei tähenda, et vastustaja oleks möönnud, et ettekirjutuse tegemisel ei

ole kaalutlusõigust teostatud. PPA ei tunnistanud ettekirjutust kehtetuks, järelikult ei ole PPA

leidnud, et ettekirjutus on õigusvastane. PPA kaalus juba ettekirjutuse tegemise ajal tähtsust

omavaid asjaolusid, mistõttu puudus põhjus selle kehtetuks tunnistamiseks. Kuna pärast

ettekirjutuse tegemist saadud vastusest ei selgunud, et kaebaja ja tema abikaasa elaksid mõnes

Schengeni viisaruumi liikmesriigis või Euroopa Liidus pereelu, ei saanud hiljem saadud teave

tuua kaasa teistsugust otsust.

7(11)

3-24-425

VSS § 27 järgi lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele

ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei kohaldu VSS 5. ptk-s (sh VSS § 272) sätestatu.

Kaebaja viidatud ringkonnakohtu seisukoht ei ole analoogia korras kohaldatav, kuna viidatud

asjas oli tegemist vabatahtliku lahkumistähtajaga tehtud lahkumisettekirjutusega.

Kaebaja puhul ei esine humaanseid kaalutlusi, mis tingiksid sissesõidukeelu kohaldamata

jätmise. Kaebaja perekonnaelu olemasolu ei ole tõendatud. Kaebaja abielu sõlmiti

Prantsusmaa poolt kohaldatud kehtiva sissesõidukeelu ajal. Kaebaja ja tema abikaasa pidid

möönma, et neil ei pruugi olla võimalik elada pereelu Schengeni alal. PPA ei ole

meelevaldselt kahelnud kaebaja abielutunnistuse õigsuses. Arvestades kaebaja Eestisse

saabumise asjaolusid ning tema tausta, oli PPA kahtlus õigustatud. Sellist vastustaja

seisukohta kinnitab ka vastus Saksamaalt. Abielu sõlmimise fakt ei tähenda automaatselt

pereelu olemasolu. Kaebaja saabus Eestisse üksi ega ole varasemates haldusmenetlustes

maininud enda abikaasat. Sellest järeldub, et ta ei ole ka ise pidanud oma abikaasat

pereliikmeks ega jaatanud pereelu olemasolu.

10.01.2024 ja 07.02.2024 vestlustel on kaebaja avaldanud, et ta soovis kasutada Eestit vaid

transiitriigina, täpsustamata, et sihtriik oleks Itaalia. Samas mainis kaebaja, et ta on sõlminud

abielu Saksamaa kodanikuga, kes elab väidetavalt Itaalias, kuid ei avaldanud, et tal oleks

Itaalias viibimisalus või ta sooviks minna Itaaliasse oma abikaasa juurde. Sellist avaldust ei

teinud kaebaja ka siis, kui PPA selgitas kaebajale, et tal puudub Schengeni alal viibimisalus.

Kuna kaebajal ei ole viibimisalust üheski Euroopa Liidu ega Schengeni viisaruumi

liikmesriigis, tuli kohaldada kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeeldu (VSS § 74 lg 41).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. PPA esitas koos vastusega apellatsioonkaebusele Saksamaa vastuse PPA päringule kaebaja

isiku kohta. Sama tõendi oli PPA esitanud halduskohtule, kuid halduskohus tagastas tõendi

kohtuotsusega. Ringkonnakohus tagastas sama tõendi 03.07.2025 määrusega.

Ringkonnakohus täiendab viidatud määruse põhjendusi tõendi tagastamise kohta, leides, et

halduskohus jättis viidatud tõendi põhjendatult tähelepanuta (HKMS § 198 lg 2 p 1). Tõend

oli PPA poolt esitatud hilinenult ega olnud ka sisuliselt asjakohane. Haldusakti, sh

sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga

(HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18). Järelikult ei saanud

PPA 07.02.2024 ettekirjutuse tegemisel tugineda asjaoludele, mis said talle teatavaks

Saksamaa 09.07.2024 vastusest.

9. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada sissesõidukeeldu puudutavas osas.

Lahkumisettekirjutus on õiguspärane ja selle tühistamiseks alust ei ole.

Lahkumisettekirjutus

10. Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks

(VSS § 7 lg 1). Puudub vaidlus, et ettekirjutuse tegemise ajal puudus kaebajal õiguslik alus

Eestis viibida. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja (vt VSS § 72 lg-d 1, 11) võib

jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui esineb välismaalase põgenemise

oht (VSS § 72 lg 2 p 1), välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule

(VSS § 72 lg 2 p 4) või välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise

tõttu (VSS § 72 lg 2 p 6). Viidatud punktidele on PPA vaidlustatud ettekirjutuses tuginenud,

kuid põhjendavas osas on käsitletud üksnes VSS § 68 p 6 kohast põgenemisohtu – haldusorgan

järeldab välismaalase hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Samas

8(11)

3-24-425

puudub vaidlus, et isik ületas ka Eesti riigipiiri ebaseaduslikult ja ta peeti kinni, mistõttu on

täidetud ka VSS § 72 lg 2 p 6 tingimus.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ehkki ettekirjutuse põhjendus kaebaja

põgenemisohu tuvastamise kohta on napp, oli PPA-l siiski õigus vastavale alusele tuginedes

tuvastada kaebaja puhul põgenemisoht ja jätta lahkumiskohustuse vabatahtlik täitmise tähtaeg

määramata. PPA on kaebaja põgenemisohtu täiendavalt kohtumenetluses põhjendanud ning

ringkonnakohtul puudub kahtlus, et PPA lähtus samadest põhjendustest juba ettekirjutuse

tegemisel. 10.01.2024 küsitlusel (dtl 79) väljendas kaebaja selget soovimatust Schengeni alalt

lahkuda ning 07.02.2024 küsitlusel (dtl 89) selgitas, et tal puuduvad rahalised vahendid ise

Tuneesiasse reisida. Lisaks oli eelnevalt kaebaja kinnipidamiskeskusesse paigutamise ja

kinnipidamise menetluses (haldusasi nr 3-23-2550) PPA poolt tuvastatud põgenemisoht, mis

sai kinnituse erinevates kohtuastmetes. Põgenemisohu tuvastamisel tuginesid PPA ja kohtud

VSS § 68 p-dele 7 ja 8. VSS § 68 p 7 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui

välismaalane on sisenenud Eestisse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja

jooksul. Puudub vaidlus, et kaebaja suhtes oli Prantsusmaa poolt kehtestatud sisenemiskeeld

Schengeni alale, mis oli kehtiv 19.01.2022‒22.07.2025 (dtl 61). Seega esines kaebaja puhul

VSS § 68 p-s 7 nimetatud alus. Kehtiv sissesõidukeeld võis olla üheks põhjuseks, miks

kaebaja varjas Eestisse sisenemisel enda passi. Samuti puudub vaidlus, et kaebaja sisenes

Eestisse Venemaalt ning ületas ebaseaduslikult Eesti ja Venemaa vahelise piiri, omamata alust

Eestis viibimiseks (VSS § 68 p 8). Asja materjalidest nähtuvalt oli isik taotlenud varem edutult

rahvusvahelist kaitset Prantsusmaal, Austrias, Šveitsis, Liechtensteinis ja Saksamaal. PPA oli

saanud isiku sõrmejälgede vasteid ka Luksemburgist, Hollandist ja Rumeeniast. Viidatud

asjaoludest sai järeldada, et ebaseaduslik piiriületus on kaebaja teadlik käitumismuster ning

põhjendatud oli PPA järeldus, et kaebaja võib ka Eestist ebaseaduslikult lahkuda. PPA ja

kohtud võtsid põgenemisohu hindamisel arvesse ka kaebaja vastuolulisi ütlusi ning järeldasid,

et kaebajat ei saa pidada usaldusväärseks. Kokkuvõttes andsid kaebajaga seotud asjaolud

kogumis alust arvata, et ta võib vabaduses viibides Eestist põgeneda.

12. PPA sai haldusasjas nr 3-23-2550 antud ohuhinnangule tugineda ka lahkumisettekirjutust

tehes. Ehkki kaebaja kinnipidamise menetluses ja väljasaatmise menetluses ei ole kaebajaga

tegelenud sama ametnik, ei saa sellest teha järeldust, nagu ei saanuks PPA kaebajale

lahkumisettekirjutust tehes tugineda talle kaebaja kinnipidamismenetlusest teada olnud

asjaoludele. Lahkumisettekirjutuse tegemise hetkel ei olnud PPA-l põhjust arvestada kaebajale

lahkumisega kaasneva olulise perekonnaõiguse riivega. PPA asjas nr 3-23-2250 03.01.2024

esitatud taotlusest nähtuvalt oli kaebaja kinnipidamisel isikuandmete ankeeti täites väitnud, et

ta on vallaline ja perekonnaliikmetena tõi välja ainult ema ja isa, kuid rahvusvahelise kaitse

intervjuul väitis, et tal on naine Itaalias. Lahkumisettekirjutuse tegemise ajaks oli PPA-le

teada, et kaebaja on abielus Saksamaa kodanikuga, kes elab väidetavalt Itaalias ja esitatud oli

ka abielutunnistus. Asjaoludest aga, et kaebaja oli abiellunud Schengeni alale sissesõidukeelu

kehtimise ajal, kaebaja oli saabunud Eestisse abikaasata ja püüdis oma abielu esialgu varjata,

koosmõjus kaebaja kohta teada olnud asjaoludega (korduvad ebaõnnestunud asüülitaotlused),

võis PPA järeldada selle abielu ehtsuse küsitavust. Kokkuvõtvalt ei anna asja materjalidest

nähtuvad asjaolud alust arvata, et kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemisel ei oleks

arvestatud kõiki olulisi asjaolusid ega kaalutud põhjendatud huve (VSS § 72 lg 3).

Sissesõidukeeld

13. PPA 07.02.2024 ettekirjutus tuleb aga tühistada sissesõidukeeldu puudutavas osas, kuna

sissesõidukeelu kohaldamise vajaduse, proportsionaalsuse ja kestuse põhjendatuse kohta

puuduvad ettekirjutuses igasugused põhjendused.

9(11)

3-24-425

14. Riigikohus selgitas 15.05.2025 otsuses nr 3-23-1317, et VSS § 74 lg-t 1 (sissesõidukeelu

kohaldamine) tuleb kohaldada koos VSS § 7 lg 2 vajaduspõhisust („ja vajaduse korral

kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu“) ning VSS § 74 lg 3 sissesõidukeelu

kestuse proportsionaalsust ja lg 4 humaansust rõhutavate sätetega. Silmas tuleb pidada ka VSS

§ 6 lg 1 eesmärki vältida mitte iga, vaid ainult ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist

ja Eestis viibimist (p 28). Kui välismaalane on riigist lahkunud, on ühtlasi täidetud

põhieesmärk, et viibimisaluseta välismaalane enam Eestis ja Schengeni viisaruumis ei asu.

Sissesõidukeeld on täiendav meede (tõkend), hoidmaks ära ebasoovitava välismaalase

naasmist teatud aja jooksul (p 31). Otsuse p-s 34 märkis Riigikohus, et selgitused

sissesõidukeelu pikkuse määramisest on kohased ka sissesõidukeelu enda määramisel.

Mõlemal juhul on eesmärk, et konkreetse inimese suhtes tehtav otsus oleks proportsionaalne.

Ühine on ka eesmärk ennetavalt kaitsta avalikku korda ja riigi julgeolekut. Kui

lahkumisettekirjutust tehes (VSS § 72 lg 3) ning sissesõidukeelu tähtaega määrates (VSS § 74

lg 3) peab haldusorgan välja selgitama välismaalast iseloomustava olulise teabe ning hindama

proportsionaalsust, siis ei ole eesmärgipärane, kui ta sissesõidukeelu enda vajadust

liikmesriigile antud kaalutlusõiguse korral ei hinda. Silmas tuleb pidada nii sissesõidukeelu

eesmärki kui ka asjaomase välismaalase kaitset väärivaid huve. Kaitset väärivad ennekõike

sellised isiklikud huvid, mis annavad välismaalasele õigusaktidest tuleneva tagasipöördumise

või mõnda teise Schengeni riiki sisenemise perspektiivi, näiteks perekondlikud, eraelulised,

tööalased, hariduslikud ja majanduslikud huvid. EK tagasisaatmise soovitustes on selgitatud,

et mõiste „oht avalikule korrale“ eeldab lisaks ühiskondliku korra häirimisele ka seda, et

esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (p 6.3).

Eelnevast tuleneb, et sissesõidukeelu kohaldamise vajadust ja proportsionaalsust tuleb hinnata

sisuliselt ning sissesõidukeelu kohaldamine ei saa olla automaatne järelm

lahkumisettekirjutusele.

15. Praegusel juhul saab kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu põhjenda(ma)tusest järeldada

vaid, et kaebaja suhtes kohaldati 5-aastast sissesõidukeeldu automaatselt sisulist kaalumist

läbi viimata. Ettekirjutus ei sisalda ühtegi asjakohast põhjendust ning seda küsimust ei ole ka

käsitletud üheski teises kaebajaga seonduvas menetluses. Seetõttu ei saa arvestada ka PPA

poolt kohtumenetluses esitatud põhjendusi. Nii on kaalumata jäänud ühelt poolt, et kaebajal

on kehtiv abielu Saksamaa kodanikuga (dtl 144), kaebaja soovis Itaalias taotleda elamisluba

abikaasa juurde elama asumiseks (dtl 134 jj), ning teisalt kaebajast potentsiaalselt lähtuv oht

avalikule korrale (teistest riikidest, sh Saksamaalt laekunud teave ja lisaks võimalik

varjupaigaõiguse kuritarvitamine). Ehkki PPA võis väljasaatmise menetluses teatavaks saanud

asjaoludel kahelda kaebaja abielu ehtsuses, tuleb arvesse võtta, et 5-aastane Schengeni alale

sissesõidukeeld on isikut oluliselt koormavam meede kui lahkumisettekirjutus. Seetõttu

tühistab ringkonnakohus PPA ettekirjutuse sissesõidukeeldu puudutavas osas. Kui PPA leiab,

et kaebaja suhtes tuleb sissesõidukeeldu kohaldada, tuleb eeltoodud asjaolusid kaaludes ja

ülalviidatud Riigikohtu juhiseid järgides teha kaebaja suhtes uus otsus.

Kokkuvõte

16. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu

otsuse sissesõidukeeldu puudutavas osas. Ringkonnakohus teeb ise uue otsuse, millega

rahuldab kaebuse osaliselt ja tühistab PPA 07.02.2024 ettekirjutuse sissesõidukeeldu

puudutavas osas.

17. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kaebuse osalise

rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). Kaebaja on esimeses ja teises kohtuastmes kandnud kulusid kokku 40

10(11)

3-24-425

eurot riigilõivude näol. Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusel kuulub kaebus rahuldamisele

pooles ulatuses, tuleb PPA-lt kaebaja menetluskulude katteks välja mõista 20 eurot (HKMS §

108 lg 1). Kaebajale menetlusabi korras antud kulud jäävad riigi kanda.

18. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema abikaasa

nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)