2-24-112469/13 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. november 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-112469

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi X vastu

põhivõlgnevuse, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise

nõudes

Tsiviilasja hind

2042,58 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Pavel Butsenko, e-post

jurist@julianus.ee

Kostja X (isikukood XXX), elukoht kohtule teadmata

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

3. Toimetada kohtuotsus Xle kätte väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud

Teadaanded.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks.

Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE, ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 03.04.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Xlt (kostja) 1721,02 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas

07.05.2024 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud mõistliku aja jooksul

makseettepanekut kätte toimetada.

2. Hageja esitas 30.05.2024 Harju Maakohtule hagi (täpsustatud 26.07.2024 ja 05.09.2024),

milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 1472,44 eurot, intressi 109,78 eurot,

sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 115,87 eurot ja edasiulatuva

viivise alates 21.05.2024 kuni põhinõude (1472,44 eurot) täitmiseni viivisemääraga 20%

aastas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja

menetluskulud, s.o riigilõiv 350 eurot ja õigusabikulud 780,50 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Inbank AS ja kostja 16.10.2020 krediidilepingu, mille alusel

võimaldati kostjale krediidilimiiti kuni 1500 eurot. Kostja kohustus raha kasutamise eest

tasuma intressi ja lepingu kuutasu 2,50 eurot. Lepingus lepiti kokku intressimääras 20%

aastas ehk 0,83% päevas. Lepingu krediidi kulukuse määr on arvestatud selliselt, et 1500 euro

suuruse krediidi korral on krediidi kulukuse määr 26,92% eeldusel, et krediit võetakse

kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse osamaksena. Kostjal

tuli krediit tagastada minimaalse tagasimakse suurusega 3% kuus kasutusel olevast

krediidisummast.

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. 06.12.2023 saatis esialgne

võlausaldaja kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse ning andis kahenädalase tähtaja

võlgnevuse tasumiseks. 28.12.2023 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu

ülesütlemise kohta, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul.

28.12.2023 seisuga oli kostja võlgnevus Inbank AS-i ees kokku 1592,22 eurot (sh

põhivõlgnevus 1472,44 eurot, intressid 109,78 eurot ja muud kulud lepingu haldamisega

seoses 10 eurot).

Krediidiandja edastas 06.12.2023 kostjale meeldetuletuskirja, milles andis täiendava tähtaja

võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja võlgnevust tähtaegselt ei tasunud, edastas

krediidiandja 28.12.2023 kostjale lepingu ülesütlemise teate. 28.12.2023 seisuga oli kostja

võlgnevus Inbank AS-i ees kokku 1592,22 eurot (põhivõlgnevus 1472,44 eurot, intressid

109,78 eurot ja muud kulud lepingu haldamisega seoses 10 eurot). 29.12.2023 edastas

esialgne krediidiandja kostjale teatise nõude loovutamisest.

Hageja saatis pärast lepingu lõppemist kostjale korduvalt meeldetuletusi. Hageja nõuab

kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist 50 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt:

04.01.2024 tasulise kirja saatmine 25 eurot, 12.01.2024 tasulise kirja saatmine 5 eurot,

29.01.2024 tasulise kirja saatmine 5 eurot; muud sissenõudmiskulud 15 eurot.

3. Kohus võttis hagi 15.01.2024 määrusega menetlusse. Kohus toimetas hagimaterjalid ja

menetlusse võtmise määruse kostjale kätte 26.09.2024 väljavõtte avaldamisega väljaandes

Ametlikud Teadaanded. Ühes menetlusse võtmisega määruses selgitas kohus hagejale

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ja andis võimaluse hagejal esitada täiendavaid

tõendeid või ümberarvestus.

4. Hageja esitas 25.09.2024 seisukoha, milles selgitas vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist. Hageja rõhutas, et leping oli kehtiv, krediidi kulukuse määr oli korrektne ja alla

ülempiiri, ning selgitas, et krediidianalüüsi tulemusel jäi kostjale pärast finantskohustuste

tasumist reservi 929,85 eurot. Hageja tugines kostja esitatud andmetele ja kontrollis

maksehäireid Maksehäireregistri kaudu. Hageja märkis, et juhul, kui kohus leiab, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, ei saa lepingu ülesütlemist lugeda kehtivaks

ning kostja ei ole võlas. Kostja on kokku kasutanud krediidilimiiti 17 155,78 euro ulatuses

ning tasunud tagasi 18 791,22 eurot.

5. Kohus toimetas hagi kostjale avalikult kätte 26.09.2024. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

6. Hageja nõuab hagiavalduses kostjalt põhivõlga 1472,44 eurot, intressi 109,78 eurot,

sissenõudmiskulusid 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivist 115,87 eurot, s.o kokku

1748,09 eurot.

7. Kohus tuvastas, et Inbank AS ja kostja sõlmisid 16.10.2020 laenulepingu, mille alusel

võimaldati kostjale krediidilimiiti kuni 1500 eurot (dtl 43-50). Leping on digitaalselt

allkirjastatud krediidiandja ja kostja poolt.

8. Inbank AS ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga

VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool

majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud

tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas

kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale

(VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

9. Krediidi kulukuse määr on lepingus märgitud eelduslikest arvutustest lähtudes, kuna

lepingu sõlmimise ajal ei ole teada, kui palju laenusaaja tegelikult krediiti kasutab ja seetõttu

ei ole täpselt teada, millised tasud kaasnevad. Krediidi kulukuse määr on arvestatud

eeldusega, et 1500 euro laenamisel 12 kuuks, intressimääraga 20% aastas, võetakse kasutusele

viivitamata ja täies ulatuses. 16.10.2020 lepingu krediidikulukuse määr 26,92% on seega

kohtu poolt arvestatud eeldusel, et 1500 euro laenamisel 12 kuuks, intressimääraga 20%

võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus. 16.10.2020 seisuga oli eraisikutele antud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,52%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse

määr 61,56%. Praegusel juhul ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (26,92%) VÕS § 4062 lg

1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.

10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks

siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub

asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa

Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa

Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab

krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg

1, VÕS § 4034 lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1

leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks,

ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.

Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661

selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest

registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55).

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta

tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt

äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida

tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad

asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb

vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

11. Hagiavaldusest ning sellele lisatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise

käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

12. Kohus selgitas 10.09.2024 määruses, et vastutustundliku laenamise kohustuse sisu ning

andis hagejale täiendava tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta

täiendavate tõendite ja/või ümberarvestuse esitamiseks.

Hagiavaldusest ja hageja 25.09.2024 vastusest ning kohtule esitatud tõenditest järeldub, et

laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

Hageja on krediidivõimelisuse hindamisel võtnud aluseks kostja laenutaotluse (dtl 62) ja

maksehäireregistri väljavõtte (dtl 63). Krediidiandja jõudis järeldusele, et kostja igakuine

sissetulek oli 1082,35 eurot, igakuisteks kohustusteks arvestas krediidiandja 150 eurot ning

lepingust tuleneva kuutasu 2,50 eurot. Peale nimetatud finantskohustuste tasumist jäi kostjale

reservi 929,85 eurot. Seega oli kostja krediidiandja ja hageja hinnangul krediidivõimeline.

12.1.

Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel

1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise

regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav

ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning

muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.

12.2.

Hagimaterjalidest ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostja arvelduskonto

väljavõtet, mille põhjal oleks võimalik tuvastada kostja varaline seisund, sh regulaarse

sissetuleku ja rahaliste kohustuste ning majapidamiskulude suurus. Laenutaotluses märgitud

ja maksehäireregistrist nähtuvad andmed ei ole piisavad, et selgitada välja tarbija tegelik

varaline seisund. Maksehäireregistri väljavõte on seejuures tehtud 20.05.2024, s.o

hagiavalduse esitamise päeval ning ei tõenda maksehäirete kontrolli enne krediidilepingu

sõlmimist. Laenutaotlusel on märgitud vaid kostja igakuised sissetulekud ja kohustused, kuid

puudub teave sissetuleku allika ja kohustuste sisu kohta. Samuti ei nähtu kohtule, et

krediidiandja oleks välja selgitanud kostja majapidamiskulud.

Hageja esitatud krediidi kasutamisest ja tagasimaksetest (dtl 99-222; dtl 244-341) nähtub, et

kostja on lepingu alusel teinud tagasimakseid. Üksnes tagasimaksete tegemisest aga ei saa

järeldada, et tarbija oli laenu saamisel ka reaalselt krediidivõimeline. Tarbija võib laenu tagasi

maksmiseks võtta ka uusi laenusid, mille tulemusel tarbija võlad üha suurenevad.

Krediidivõimelisuse kontrolli eesmärk on sellist tagajärge vältida.

12.3.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlausaldaja ei järginud VÕS § 4034 lg 2

esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada

laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal oli VÕS § 403⁴ lg 4 ning KAVS § 50

lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud

andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt

RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). VÕS § 4034 lg 4 kohaselt kontrollib

krediidiandja tarbija esitatud teavet vastavalt KAVS § 50 lõigetele 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3

sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida

tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud

nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt

kättesaadavale teabele. Sama paragrahvi lõikest 4 tuleneb, et krediidiandja või -vahendaja

kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse

korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Nimetatud kohustuste täitmine ei ole kehtiva seaduse

kohaselt seatud sõltuvusse laenusumma suurusest. Praegusel juhul ei nähtu, et võlausaldaja

oleks eelnimetatud kohustusi täitnud. Puuduvad tõendid ja selgitused selle kohta, millised olid

kostja tegelikud rahalised kohustused ja majapidamiskulud. Tõendeid pole esitatud ka kostja

sissetuleku suuruse, regulaarsuse ja allika kohta.

13. Hageja on esitanud ümberarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise

põhimõtet on rikutud (dtl 242). Kostja on kasutanud krediidilimiiti 17 155,78 euro ulatuses ja

teinud tagasimakseid kokku 18 791,22 eurot.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Seadusjärgse intressi suurus oli alates lepingu

sõlmimisest kuni 1. jaanuarini 2023 0%, 1. jaanuarist 2023 2,5% ja alates 1. juulist 2023 4%.

Kuivõrd kostja on tasunud hagejale 1635,44 eurot saadud laenusummast enam, ei olnud kostja

28.12.2023 seisuga võlgnevuses ning lepingu ülesütlemiseks puudus alus. Seega ei ole kostjal

VÕS § 4034 lg 7 kohaselt võlga ning hagejal puudub õigus VÕS § 108 lg 1 kohaselt nõuda

lepingu täitmist. Kuigi poolte vahel oli kehtiv leping, on pooltevaheline võlasuhe praeguseks

VÕS § 186 p 1 kohaselt lõppenud kohase täitmisega.

14. Eeltoodust tulenevalt jäävad põhivõla nõue 1472,44 eurot ja intressi nõue 109,78 eurot

rahuldamata. Rahuldamata jäävad ka sissenõudmiskulude nõue 50 eurot, kuivõrd

meeldetuletuskirjade saatmise ajal ei olnud kostjal võlga, ja viivisenõue 115,87 eurot, kuivõrd

kostja ei ole võlgnevuse täieliku tasumise tõttu võlgnevuse tasumisega viivitusse jäänud.

Menetluskulude jaotus

15. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1

sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

16. Hagi rahuldamata jätmise korral jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja

kanda. Kostja ei ole kohtule esitanud menetluskulude nimekirja. Seega puuduvad rahaliselt

kindlaksmääratavad menetluskulud. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude

jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

jaotus kindlaks määrati.

Kohtuotsuse kostjale kättetoimetamine

17. Maksekäsu kiirmenetluses ei õnnestunud kohtul kostjale materjale mõistliku aja jooksul ja

registrites näidatud kontaktidel kätte toimetada. Kostja tegelik elukoht ei ole teada ja kõiki

võimalikke vahendeid kasutades ei olnud võimalik seda välja selgitada. Kohtuotsuse tegemise

ajaks ei ole ülalkirjeldatud asjaolud muutunud, kostja menetluses ei osale ning läbi

proovimata kontaktandmed puuduvad. Maakohus on seisukohal, et TsMS § 317 lg 1 p 1

eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemusteta ning toimetab kohtuotsuse kostjale kätte

otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsus loetakse TsMS

§ 317 lg 5 kohaselt avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte avaldamisest

väljaandes Ametlikud Teadaanded.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark

kohtunik