2-25-4260/9 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Nele Teelahk

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. november 2025, Jõhvi

Tsiviilasja number

2-25-4260

Kohtuasi

B2 Impact OÜ hagi O.E vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

979,26 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ,

registrikood 11542046), lepinguline esindaja Anu

Volmer

Kostja: O.E (isikukood XXX)

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada B2 Impact OÜ hagi O.E vastu osaliselt.

2. Mõista O.E-lt B2 Impact OÜ kasuks välja ESTO AS-i ja O.E vahel 6.

veebruaril 2022 sõlmitud krediidilepingu nr XXX alusel välja 503,87 eurot

(s.o põhivõlg 394,50 eurot ja ajavahemikul 15. oktoober 2022 – 19. märts

2025 sissenõutavaks muutunud viivis 109,37 eurot).

3. Jätta menetluskulud 51% ulatuses O.E kanda ja 49% ulatuses B2 Impact

OÜ-i kanda.

4. Mõista O.E-lt B2 Impact OÜ kasuks menetluskulude katteks välja 124,95

eurot.

5. Mõista O.E-lt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis menetluskuludelt (124,95

eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest

kuni selle täitmiseni.

6. Toimetada otsus kätte pooltele.

7. Toimetada kohtuotsus kostjale kätte otsuse resolutsiooni avaldamisega

väljaandes Ametlikud Teadaanded ja lugeda kohtuotsus kostjale avalikult

kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud

Teadaanded ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kui menetlusosaline taotleb kaebuse või taotluse koostamiseks menetlusabi, peab ta

selle menetlustoimingu tegema (eelkõige esitama kaebuse) seaduses sätestatud tähtaja

jooksul. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS §

187 lg 6).

ASJAOLUD

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 19. märtsil 2025 Viru Maakohtule hagi O.E (kostja)

vastu lepingust nr XXX tuleneva põhivõla 491,55 eurot, intressi 65,32 eurot ja viivise

422,39 eurot väljamõistmiseks. Menetluskulud koos lisanduva viivisega palus hageja

jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid ESTO AS (krediidiandja) ja kostja 6. veebruaril 2022

tähtajatu krediidilepingu nr XXX, krediidilimiidiga 3900 eurot. Leping sõlmiti

intressimääraga 35,4% aastas ja krediidi kulukuse määraga 50,45% aastas.

Krediidi kulukuse määra arvutamise aluseks on võetud intressimäär on 35,4% aastas,

väljavõtu tasu 120,90 eurot ning eeldus, et kogu krediidilimiit tagastatakse 12 kuu

jooksul kooskõlas teiste lepingu tingimustega.

Kostja sai 6. veebruaril 2022 krediiti 500 eurot, millest arvestati maha väljavõtu tasu 0

eurot ja 15,50 eurot (s.o 3,1% ülekandesummast). Kostja oli kohustatud tasuma

igakuiselt 15. kuupäevaks vähemalt igakuiselt kasutusse võetud krediidilt minimaalse

tagasimakse, kuid vähemalt 10 eurot.

Kostja maksis tagasi 90 eurot, millest põhiosa katteks on arvestatud 8,45 eurot, intressi

katteks 56,55 eurot, meeldetuletustasude katteks 10 eurot ning kiire väljamakse tasu

katteks 15 eurot.

Kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, olles täielikult viivituses vähemalt kolme

järjestikuse (15. juuli 2022, 15. august 2022, 15. september 2022) tagasimakse

tasumisega. Krediidiandja edastas kostjale 29. septembril 2022 teatise, milles andis

kostjale kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja hiljemalt 13. oktoobril 2022, hoiatades

kostjat, et kohustuse täitmata jätmisel, loetakse leping ülesöelduks. Kuna kostja võlga

tähtaja jooksul ei tasunud, ütles krediidiandja lepingu teenustingimuste punkt VII

alapunkti 4.4.2 alusel ja kooskõlas VÕS § 416 üles 14. oktoobrist 2022.

Krediidiandaja teavitas kostjat 29. novembri 2022 teatisega tema ja krediidiandja vahel

sõlmitud lepingust tulenevate nõuete loovutamist hagejale.

Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõla 491,55 eurot (500-8,45). Samuti palub

hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja intressi 65,32 eurot. Lepingu perioodil

kogunes intressi 121,87 eurot, millest tasutud on 56,55 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivise intressimääraga samas määras, s.o 35,4%

aastas alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 15. oktoobril 2022 kuni hagi

esitamiseni 19. märtsil 2025. Viivisenõue kokku 422,39 eurot.

Krediidiandja on kostjaga lepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Kostja märkis laenutaotlusel enda sissetuleku suuruseks 915 eurot ja

finantskohustusteks 0 eurot, millest krediidiandja krediidiotsuse tegemisel lähtus. Kostja

märkis enda majapidamiskulude suuruseks 150 eurot. Krediidiandja lähtus

Statistikaameti avaldatud andmetest, mis olid kooskõlas krediidiandja sise-eeskirjadega

kehtestatud arvuliste näitajatega, saades majapidamiskuluks 215,30 eurot, kuna see oli

suurem kostja esitatust. Krediidiandja arvestas majapidamiskulude täiendava puhvriga

10,77 eurot. Maksimaalse krediidilepingu tagasimakse suurus sai olla ca 182 eurot.

Kostja ei tuvastanud täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja registriandmetest.

Krediidinfo ja krediidiregistri päringuid ei kuvanud maksehäireid või täitmata kohustusi

lepingu sõlmimise hetkel. Krediidiandjal ei tekkinud kostja esitatud andmete põhjal

kahtlusi nende õigsuses või vajadust täiendavaks kontrolliks. Kostjal oli kohustus

esitada tõest informatsiooni.

Krediidiandajal ei ole seadusest tulenevat tingimusteta kohustust kontrollida tarbija

krediidivõimelisust nimelt ja ainult konto väljavõtte kaudu. Konto väljavõtte nõudmine

oleks olnud asjakohane siis, kui muu kogutud teave kostja krediidivõimelisuse

hindamiseks ei oleks olnud piisav. Konto väljavõtte küsimata jätmine ei tähenda seda, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet ei järgitud.

Nõude ümberarvestamisel saab aluseks võtta krediidi kulukuse määra arvestuskäigu.

Krediidi kulukuse määra arvestuse kohaselt tuli kasutusse võetud krediit maksta tagasi

kaheteistkümne võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja

möödumisest. Krediit 484,50 eurot (krediit 500 eurot – väljavõtutasu 15,50 eurot)

maksti kostjale välja 6. veebruaril 2022. Seega oleks tagasimaksmise periood alanud

igakuiste võrdsete maksetega (484,50÷12 = ca 40,37 eurot) krediidisumma

väljamaksele järgneval kuul, see on märtsis 2022 ning viimane tähtaeg krediiti

tagastamiseks oleks sel juhul 12 kuud hiljem see on veebruar 2023.

Lepingu ülesütlemise eeldused on täidetud. Kostja ei ole krediiti tänaseni tagastanud,

mistõttu on hageja nõue muutunud sissenõutavaks.

Kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole järginud VÕS § 4034 tulenevat kohustust, palub

hageja alternatiivselt kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingust tulenev põhivõlg

394,50 eurot, viivis põhivõlalt 394,50 eurolt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast 15. oktoobrist 2022 kuni täpsustuse esitamiseni s.o 8. aprillini 2025 kokku

111,78 eurot.

KOSTJA SEISUKOHT

2. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt.

4. Kohus leiab hagiavalduse ja hagi materjalide põhjal, et hageja nõue tuleneb

tarbijakrediidilepingust (VÕS § 402 lg 1). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on

seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele

krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest

kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles

sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul

alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on

kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab

omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata

tarbija krediidivõimelisust (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18,

OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46).

5. Kohus hindab esmalt, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi

kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas lepingu sõlmimisel ja

lepingu tingimuste muutmisel. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab

krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Krediidiandja ja kostja sõlmisid 6. veebruaril 2022 krediidilepingu

(tarbijakrediidileping) nr XXX (dtl 16-27). Krediidiandja loovutas lepingust tulenevad

nõuded hagejale (dtl 35-37). Kostjal tekkis õigus võtta kasutusse krediit 3900 eurot.

Lepingu sõlmimise ajaks oli avaldatud krediidi kulukuse määr seisuga 30. november

2021 16,95% (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273). Selle kolmekordne määr

on 50,85%. Lepingus on krediidi kulukuse määraks 50,45% (dtl 23), st see ei ületanud

Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Hageja on selgitanud, et krediidi kulukuse määr on arvutatud võttes arvesse, et kogu

krediidisumma (3900 eurot) võetakse kohe kasutusse, intressimäära 35,4% aastas ning

väljavõtutasu 120,90 eurot. Hageja on nõuetekohaselt selgitanud krediidi kulukuse

määra aluseks olevaid andmeid (dtl 7 ja 25). Seega on krediidi kulukuse määr kooskõlas

seadusega.

6. Järgmiseks tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe

saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse

hindamise kohustus).

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas

tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju.

Riigikohus on 24. novembri 2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud, et

krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2

teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub

mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei

saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

7. Hageja selgituste kohaselt tuvastas krediidiandja, et kostja on krediidivõimeline

kokkuvõtlikult järgmiselt: kostja sissetulek 915 eurot – finantskohustused 0 eurot, -

majapidamiskulud 215,30 eurot – majapidamiskulude puhver 10,77 eurot –

maksimaalne tagasimakse 182 eurot.

Hageja ei väida, et krediidiandja oleks küsinud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks

pangakonto väljavõtet. Kohtule ei ole ka pangakonto väljavõtet esitatud.

8. Kohus ei nõustu hagejaga, et kuivõrd krediidiandja hindas piisavaks kostja esitatud

teavet tema sissetulekute suuruse ja finantskohustuste suuruse kohta ning krediidiandjal

kostja esitatud andmete pinnalt kahtlust ei tekkinud, ei pidanudki krediidiandja kostja

esitatud teavet (nt pangakonto väljavõttelt) kontrollima.

Riigikohtu juhiste kohaselt tsiviilasjas nr 2-21-13098 tuleb üldjuhul krediidiandjal

KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto

väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud,

siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtumenetluses tuleb seda tõendada hagejal.

Ka hageja ise on eelviidatud Riigikohtu seisukohale tuginenud. Samas ei ole hageja

tõendanud, et tarbija kohta kogutud muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks. Krediidiandja on teavet küsinud kostjalt ja teinud päringud Krediidiinfosse

ja Krediidiregistrisse. Maksehäirete puudumine saab viidata asjaolule, et kostjal ei olnud

tekkinud võlgnevusi (mis oleks kantud registrisse), kuid see ei tähenda, et tal oli

võimekus võtta täiendavaid kohustusi võtma.

Pangakonto väljavõtte (või muu krediidiandja kogutud piisava teabe) kogumise eesmärk

on täita krediidiandja teabe saamise kohustust – krediidiandja peab omandama teabe

kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbijavõimet krediit tagasi

maksta. Teabe kogumiseks ei piisa üksnes tarbija esitatud teabe tõeseks lugemisest.

Krediidiandjal on kohustus tarbija esitatud teavet kontrollida KAVS § 50 lg-te 3 ja 4

alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause).

Praegusel juhul pangakonto väljavõtte küsimata jätmine või muu samaväärse sisuga

teabe kogumata jätmisel jättis krediidiandja täitmata kohustuse kontrollida tarbija

esitatud teavet tema sissetulekute, kohustuste ja majapidamiskulude kohta.

Maksehäirete puudumine Krediidiinfos ja Krediidiregistris (dtl 4) ei võimalda

kontrollida sama teavet, mis nähtub pangakonto väljavõttelt – nt kui suured ja

regulaarsed olid kostja igakuised sissetulekud enne lepingu sõlmimist, kui suured

majandamiskulud kostjal olid ja kas kostjal oli muid finantskohustusi.

Seega ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja kogutud muu teave oli piisav kostja

esitatud teabe kontrollimiseks.

9. Samuti märgib kohus, et krediidiandja arvestas kostja majapidamiskulude suuruseks

226,07 eurot (nn puhvriga koos). Arvestuslik elatusmiinimum oli Statistikaameti

andmetel 2022. aastal 303,38 eurot. Kostja tegeliku majapidamiskulude suuruse saanuks

hageja kontrollida kostja pangakonto väljavõttelt nähtuvatelt andmetelt.

10. Eelnevaga on tuvastatud, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise

põhimõtet jättes teabe kostja kohta kogumata ja kostja esitatud teabe kontrollimata.

Selliselt on krediidiandja jätnud tegemata mõistlikud pingutused kontrollimaks tarbija

esitatud teavet (KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel ja VÕS § 4034 lg 4 teine lause).

VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike

kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Kohus

leiab eelneva põhjal, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks kostjaga

laenulepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

11. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul

intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna

tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise

tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu

maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr

2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega

sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid

õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-134930, p 10).

12. Kohus tuvastab järgmisena, kas krediidiandja on kostjaga lepingu kehtivalt üles

öelnud ka võla ümberarvestuse korral.

Kostja oli viivituses kolme järjestikuse tagasimaksega. Kostja tegi 9. juunil 2022 ühe

tagasimakse kokku 90 eurot, see tähendab tasus täielikult märtsi 2022 tagasimakse

40,37 eurot, aprilli 2022 tagasimakse summas 40,37 eurot ning osaliselt mai 2022

tagasimakse 9,26 eurot, mistõttu jäi viivitusse enamgi kui kolme üksteisele järgneva

tagasimaksega, st osaliselt mai 2022 tagasimaksega 31,11 eurot ning täielikult juuni

2022, juuli 2022, august 2022, september 2022 tagasimaksetega (40,37 eurot + 40,37

eurot + 40,37 eurot + 40,37 eurot).

Tasuda tuli iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 23). Hageja andis kostjale 29. septembril 2022

täiendava tähtaja võla tasumiseks ning hoiatas, et tasumata jätmise korral ütleb ta

laenulepingu üles (dtl 30-32). Hageja on nõuetekohaselt selgitanud, et kostja oli

tagasimaksetega viivituses ka nõude ümberarvestuse korral (dtl 49). Seega olid

tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eeldused täidetud (VÕS § 416 lg 1) ning

krediidiandjal oli õigus laenuleping 14. oktoobrist 2022 erakorraliselt üles öelda (dtl

34).

13. Hageja palub kostjalt põhivõla 491,55 euro väljamõistmist.

Hageja on 8. aprilli 2025 menetlusdokumendis välja toonud nõude ümberarvestuse (dtl

49-50). Hageja põhivõla ümberarvestuse kohaselt on kostja saanud lepingu alusel

484,50 eurot (dtl 29) ja maksnud tagasi 90 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista

põhivõlg 394,50 eurot (484,50-90) (VÕS § 108 lg 1). Hageja põhivõla nõue jääb seda

ületavas osas rahuldamata.

14. Hageja palub kostjalt välja mõista intressi 65,32 eurot.

Lepingus lepiti kokku intressimääras 35,2% aastas (dtl 23). See oli suurem VÕS § 94

sätestatud intressimäärast. Hageja ei ole esitanud ümberarvestatud intressinõuet VÕS §

4034 lg 7 alusel, st lugenud tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäära. Järelikult on hageja intressinõue ebaselge (sest ei ole esitatud

ümberarvestust) ning kohus jätab selle rahuldamata.

15. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise 422,39 eurot väljamõistmist.

Kuivõrd kohus tuvastas, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet

(hageja ei ole tõendanud vastupidist), ei kehti VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgne

viivisemäär 35,4% aastas, sest see on seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem.

Hageja on viivise 422,39 eurot arvestanud alates lepingu ülesütlemisele järgenvast

päevast 15. oktoober 2022 kuni hagi esitamiseni 19. märts 2025 (dtl 9). Hageja ei ole

19. märtsi 2025 hagiavalduses nõudnud edasiulatuvat viivist TsMS § 367 alusel. Seega

saab kohus ümberarvestuse korral lähtuda viivise väljamõistmisel hagiavalduse nõude

piiridest.

Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt ajavahemiku 15. oktoober 2022 kuni 19.

märtsini 2025 ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras 109,37 eurot (arvutatud viivisekalkulaatoriga põhinõudelt

394,50 eurot).

Seega mõistab kohus kostjalt välja hagi esitamise ajaks (19. märts 2025) sissenõutavaks

109,37 eurot. Seda ületavas osas jääb viivisenõue rahuldamata.

16. Eeltoodu tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhinõude 394,50 eurot, perioodil 15. oktoober 2022 – 19. märts 2025 sissenõutavaks

muutunud viivise 109,37 eurot.

Arvestades hageja nõudeid (hagis kokku 979,26 eurot) ja seda, et kohus mõistab kostjalt

hageja kasuks välja 503,87 eurot, rahuldab kohus hagi ca 51% ulatuses. Kohus jätab

seetõttu menetluskuludest 51% kostja kanda ja 49% hageja kanda (TsMS § 163 lg 1).

17. Hageja esitas menetluskulude nimekirja (dtl 11, 40), mille kohaselt koosnevad

hageja menetluskulud riigilõivust 245 eurot.

Kohus leiab, et hagiavalduselt tasutud riigilõiv 245 eurot on põhjendatud ja vajalik

menetluskulu ning tuleb selles summas kindlaks määrata (TsMS § 139 lg 2,

riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude katteks 124,95 eurot (s.o 51% 245 eurost).

18. Rahuldamisele kuulub hageja taotlus mõista kostjalt menetluskulud välja koos

lisanduva viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

19. Kohtul ei õnnestunud hagimaterjale kostjale kätte toimetada muul viisil, kui

avalikult (vt 27. juuni 2025 määrus). Kuna kostja elu- või viibimiskoht ei ole kohtule

jätkuvalt teada, siis tuleb ka käesoleva määruse resolutsioon kostjale kätte toimetada

avalikult avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Olukorras, mil hagiavaldus

või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu, ei pea

kohus kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg

1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Praegusel juhul nähtub asjaoludest, et TsMS § 317 lg

1 p-s 1 sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta (vt ka RKTKm

16.09.2020, 2-18-9218/40, p 10 ja RKTKm 20.04.2022, 2-20-123093/24, p 9.2).

(allkirjastatud digitaalselt)