3-25-4098/9 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Tiina Pappel, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

25.11.2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-4098

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks seoses tele- ja raadiokanalite

vähesusega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20.11.2025. a määruse resolutsiooni

p-d 1 ja 4

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.

RESOLUTSIOON

1. Tagastada

X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 20.11.2025. a määruse

resolutsiooni p 1 peale HKMS § 207 lg 2 alusel.

2. Tagastada X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 20.11.2025. a määruse

resolutsiooni p 4 peale HKMS § 207 lg 2 ja lg 3 p 1 alusel.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi kaevatav

(HKMS § 119 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav Y.Y. esitas kaaskinnipeetava X.X.-i (kaebaja) nimel 10.11.2025

Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja kahju

hüvitamiseks. Vangla on õigusvastaselt piiranud kaebaja õigust kasutada suuremas mahus

tele- ja raadiokanaleid ning isiklikku raadiot. COVID-19 viirusest tingitud karantiini ajal

näidati täiendavaid telekanaleid: TV1000, TV1000 Action, Russkoje kino, GO3 filmid jne.

Pärast karantiini lõppu lülitas vangla täiendavad kanalid välja. Tartu Vangla on kohustatud

filmi- ja raadiokanalid sisse lülitama. Praegune telekanalite ja raadiokanalite korraldus on

inimväärikust alandav ja tekitab kaebaja heaolu ja elukvaliteedi langust. Kaebajale on

keelatud 2019. aastast raadio kasutamine, kuigi see oli ainus viis endale meelepärase muusika

kuulamiseks. Raadio kuulamine on võimalik vaid seinal oleva sisetelefoni kaudu, mis on

loodud suhtlemiseks, kuid ei ole loodud muusika kuulamiseks. Sellise halva kvaliteediga heli

kuulamine kahjustab kaebaja heaolu. Kuna kinnipeetavate arv ja seetõttu ka julgeolekuoht on

oluliselt langenud, siis peavad vanglas viibivate kinnipeetavate kinnipidamistingimused

oluliselt paranema ja piirangud vähenema. Kaebajale on põhjustatud mittevaraline kahju

inimväärikuse alandamise eest. Kaebaja soovib hüvitiseks 2500 eurot. Kaebaja taotleb

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus vangistusseaduse (VangS) § 31 lg-te 1 ja 2

osas, sest need on liialt meelevaldsed ja on jäetud lõpuni välja kirjutamata. Samuti palub

kaebaja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse VangS § 15 lg-te 2 ja 4 osas, sest

pole kohaldatud ametivõimude diskretsiooni piire kinnipeetavate põhiõiguste piiramiseks

(sellel põhineb isikliku raadio keeld), ning Tartu Vangla kodukorra ja vangla sisekorraeeskirja

osas, mis on jätnud täpselt kehtestamata korra, millised õigused on kinnipeetavatel isikliku

raadio ning tele- ja raadiokanalite kasutamisel.

Kaebaja palus end vabastada riigilõivu tasumise kohustusest ja määrata riigi õigusabi korras

esindaja. Ta ei suuda ennast ise esindada, kuna tal puuduvad selleks vastavad teadmised ja

haridus. Kaebajal pole kogemusi menetlustes osalemiseks ja tal on raske adekvaatselt

materjalides orienteeruda.

2. Tartu Halduskohus jättis kaebuse käiguta ning selgitas, et Y.Y. ei saa olla ilmselgelt X.X.-i

volitatud esindajaks, kuna Y.Y. ei vasta kohtule teadaolevalt HKMS § 32 lg-s 1 toodud

tingimustele. Kaebajal tuli teada anda, kas ta kiidab Y.Y.i poolt esitatud kaebuse ja selles

esitatud taotlused heaks. Kaebaja teatas 11.11.2025 kohtule, et kiidab kaebuse heaks ja palus

materjalid uuesti läbi vaadata.

3. Tartu Halduskohus tagastas esitatud kaebuse 20.11.2025. a määrusega (resolutsiooni p 1)

ja jättis rahuldamata taotluse riigi õigusabi saamiseks (resolutsiooni p 4).

Halduskohus märkis vaidlusaluses määruses kokkuvõtvalt järgmist.

3.1. HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja

vaidluse eseme. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lg 4 alusel esitatud kaebust ning lähtub selle

lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja nõuab Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse

kindlakstegemist ning mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna hüvitamiskaebuse raames hindab

kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust, siis ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine

kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kohus saab aru, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4

alusel vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses raadio- ja telekanalite piiramise

ning isikliku raadio kasutamise keelamisega. Kaebaja hinnangul alandas vangla tema

väärikust.

3.2. HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale,

kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on

kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

3.3. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva

subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale

tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav

kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud

kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).

Praegusel juhul puudub vaidlus selles, et vangla võimaldab kaebajal raadio- ja

televisioonisaateid jälgida ning talle on selleks tagatud mitmed erinevad kanalid. Asjaolu, et

kaebajal ei ole võimalik kasutada isiklikku raadiot, mille helikvaliteet on tema hinnangul

parem, ning et kinnipeetavatele võimaldatavad raadio- ja telekanalid on piiratud, ei saa

põhjustada kaebaja õiguste intensiivset riivet. Kaebajale on tagatud võimalus saada avalikult

levitatavat informatsiooni ning kaebaja välja toodud etteheidete näol on tegemist pelgalt

ebamugavusega, mis ei saa kaebajale kaasa tuua ülemääraseid kannatusi.

3.4. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-

des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et

füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse

alandamise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga

Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige

olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui

rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27.06.2017. a otsus asjas

nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul ei ole X.X.-i kaebuse

rahuldamine tõenäoline.

3.5. Vanglal on VangS § 31 lg-st 1 tulenevalt kohustus võimaldada kinnipeetaval jälgida

raadio- ja televisioonisaateid ning vangla on selle kohustuse täitnud. Kehtiva kohtupraktika

kohaselt ei kohusta VangS § 31 lg 1 vanglat võimaldama kinnipeetavale tema eelistatud ja

talle huvipakkuvaid raadio- ja telekanaleid, vaid vastavate kanalite valiku teeb vangla oma

äranägemisel. Samuti on kinnipeetava õigused piisavalt tagatud, kui ta saab raadiosaateid

kuulata vangla kambrisse sisse ehitatud raadio kaudu ning isikliku raadio keelamist ei saa

pidada sellisel juhul õigusvastaseks (Tallinna Ringkonnakohtu 09.01.2024. a määrus asjas

nr 3-23-2501, p 10; 22.11.2023. a määrus asjas nr 3- 23-2396, p 8; 14.07.2022. a määrus asjas

nr 3- 22-764, p 6; 22.11.2021. a määrus asjas nr 3-21-1781, p 8; Tartu Ringkonnakohtu

09.02.2023. a määrus asjas nr 3-23-52, p 8.2; 19.12.2018. a määrus asjas nr 3-16-2697, p 12;

Riigikohtu halduskolleegiumi 19.10.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-28-15, p-d 32–33).

Arvestades ulatuslikku kohtupraktikat, on ka kaebaja viited asjakohaste normide

põhiseadusvastasusele alusetud ning kaebaja taotlused nende normide osas põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamiseks tuleb jätta rahuldamata. Raadio- ja telekanalite piirangu

näol on tegemist vangistusega paratamatult kaasneva ebamugavusega VangS § 41 lg 1

tähenduses, mida ei saa pidada õigusvastaseks.

3.6. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne

ning kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine oleks ebatõenäoline, siis tuleb kaebus

selle esitajale HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis

puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus

jätab selle taotluse läbi vaatamata.

3.7. Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse. Kaebaja põhjendab taotlust sellega, et tal

puuduvad enda esindamiseks vastavad teadmised ja haridus. Kaebajal ei ole kogemusi

menetlustes osalemiseks ja tal on raske adekvaatselt materjalides orienteeruda. Kohus

mõistab, et kaebaja soovib riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (RÕS § 4

lg 3 p 5). Riigi õigusabi võib saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei

suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha

üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast

õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut (RÕS § 6 lg 1). Samas ei ole isiku majanduslik

seisund ainuke kriteerium, millest riigi õigusabi andmise otsustamisel lähtuda. RÕS § 7 lg-s 1

on sätestatud alused, mil riigi õigusabi ei anta vaatamata taotleja majanduslikule olukorrale.

RÕS § 7 lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi

kaitsma. Samuti sätestab RÕS § 7 lg 1 p 5, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest

tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kohus leiab, et X.X. on

võimeline end ise halduskohtumenetluses esindama. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on tal

olemas arvestatav halduskohtusse pöördumise kogemus ning kohtul puudub alus arvata, et ta

ei saaks enda õiguste kaitsmisega iseseisvalt hakkama. Kaebaja ei vaja selleks õigusalaseid

teadmisi. Halduskohtul on endal selgitamiskohustus ning kohustus juhinduda

uurimispõhimõttest (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Lisaks on kaebajale riigi õigusabi andmine

välistatud ka põhjusel, et kohus on kaebuse eduväljavaadet hinnanud väga väheseks ning

tagastab käesoleva määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Eelnevat

arvestades jätab kohus X.X.-i riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 ja p 5 alusel

rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. X.X. esitas 21.11.2025 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 20.11.2025. a määruse peale.

Määruskaebuse põhjenduseks on märgitud üksnes „kaeban edasi“.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i määruskaebus halduskohtu 20.11.2025. a määruse

resolutsiooni p-de 1 ja 4 peale kuulub tagastamisele. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib

ringkonnakohus määruskaebuse tagastada muuhulgas juhul, kui määruskaebuse esitaja

võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene. Tartu Halduskohus tagastas vaidlusaluse

määruse kohaselt esitatud hüvitamiskaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel (kohus võib

tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 20.11.2025. a määruse kõigi põhjendustega kaebuse

tagastamise kohta ja ei korda neid (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Esitatud määruskaebuses

pole välja toodud ühtegi põhjendust, mis annaks aluse asuda halduskohtu seisukohaga

võrreldes teistsugusele seisukohale.

5.1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 20.11.2025. a määruse põhjendustega ka osas,

mille järgi jäeti kaebajale andmata riigi kulul advokaat. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib

ringkonnakohus määruskaebuse lisaks HKMS § 187 lg-s 3 sätestatule määrusega tagastada

juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguse kaitseks on ilmselgelt vähene.

Seejuures võib ringkonnakohus HKMS § 207 lg 3 p 1 kohaselt teha HKMS § 207 lg-s 2

nimetatud määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, märkides ära määruskaebuse

tagastamise õigusliku aluse, kui ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi

kaevata. HKMS § 119 lg 1 sätestab, et menetlusabi andmise küsimuses tehtud määruse peale

võib menetlusosaline esitada määruskaebuse kõrgemalseisvale kohtule. Halduskohtu

sellesisulise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus ei

ole aga edasi kaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)