3-23-3006/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.11.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-3006

Haldusasi

E.K kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.10.2023

otsuse nr 15.2-9/68-1 ja 29.11.2023 vaideotsuse nr

15.3-3.1/2866-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – E.K, esindaja Sofja Pevzner-Belošitski

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Kristiina-Marita Alliksoo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11.11.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

E.K apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta E.K apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.11.2024

otsus haldusasjas nr 3-23-3006 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

3. Jõustunud kohtuotsus avaldada tervikuna, asendades kaebaja ja tema sugulaste

nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29.12.2025 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-23-3006

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E.K (kaebaja) esitas 14.07.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse Eesti

kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmiseks. Taotluse kohaselt sündis kaebaja

27.07.1966 Eestis ja ta soovib enda kodakondsust tõendada isapoolse vanaisa C (C) ja tema

ema Y kaudu.

2. PPA keeldus 11.10.2023 otsusega nr 15.2-9/68-1 kaebajale Eesti kodaniku passi ja

isikutunnistuse väljaandmisest. Otsuse põhjenduste järgi on taotleja ema D sündinud

23.04.1938 Venemaa Föderatsioonis, tema sünnijärgne nimi on S, kodakondsus märkimata,

Eesti kodakondsuse kohta andmed puuduvad. Kaebaja isa Q on sündinud 02.09.1937

Venemaal, Eesti kodanik, saanud kodakondsuse naturalisatsiooni korras 06.07.1992. Kaebaja

isapoolne vanaisa C (C, J poeg) on sündinud 1897. a-l, abiellus 21.11.1925. Kaebaja isapoolse

vanaisa ema on Y, sündinud 1869 või 1870, surnud 31.08.1952 Võrumaal. Kaebaja isapoolse

vanaisa C kohta on arhiivis Eesti-Vene rahulepingu art IV alusel Eesti kodakondsusse

opteerimise toimik, mille kohaselt vormistati Cle 29.11.1920 kodakondsuse tunnistus nr

12071. Taotleja esitatud tõendi kohaselt on tunnistus välja võetud. Sama toimiku kohaselt

avaldas C, et lahkus 1918. a kevadel sõjapõgenikuna Eestist. Andmeid C Eestisse elama

asumise kohta Rahvusarhiivist ei leitud ja neid ei ole taotlusele lisatud.

Rahulepingu alusel opteerumise korras kodakondsuse saamise tingimuseks oli Eestisse

pöördumine, mida kinnitab ka kohtupraktika. C (taotleja vanaisa) ei viinud opteerimist lõpuni.

Seega ei omandanud Eesti kodakondsust sünniga tema poeg (taotleja isa) ega taotleja ise.

C oli 04.12.1918, s.o ajal, mil jõustus Maanõukogu 26.11.1918 määrus Eesti kodakondsuse

määratlemise kohta, täisealine ehk ta pidi vastama kõigile määrusega kehtestatud nõuetele.

Määruse jõustumise ajal puudusid sünnijärgsed Eesti kodanikud, mistõttu ei saanud C

omandada Eesti kodakondsust oma ema, Y kaudu.

C pojapoeg A esitas 2013. a-l dokumendid oma vanaisa, C opteerimise kohta ning talle

väljastati pass kui sünnijärgsele Eesti kodanikule vastavalt tolleaegsele halduspraktikale.

Halduspraktika muutus 2015. a-l, kus täiendavatele arhiivimaterjalidele tuginedes leiti, et

kodakondsuse saamise tingimuseks oli ka Eestisse asumine.

3. Kaebaja esitas 11.10.2023 otsuse peale vaide, mille PPA jättis 29.11.2023 vaideotsusega

nr 15.3-3.1/2866-2 rahuldamata. Vaideotsuses leiti, et taotlejat ei ole kunagi sünnijärgse Eesti

kodanikuna määratletud, mistõttu ei ole riivatud tema õiguspärast ootust. Q ja G olid vennad

ja mõlemad C pojad, kuid kumbki ei omandanud Eesti kodakondsust oma isa C kaudu.

Mõlemad pojad (Q ja G) soovisid Eesti kodakondsust saada erinevatel aegadel iseseisvalt.

Mõlemad olid kodakondsuse taotlemise ajal täisealised ega sõltunud oma isa C

kodakondsusest. Taotleja isa esitas 20.11.2023 PPA-le avalduse kodakondsuse aluse

muutmiseks ning avaldus on lahendamisel. Taotleja esivanem koos perega ei viinud

opteerimist lõpuni ega omandanud seeläbi Eesti kodakondsust, mistõttu ei saanud oma

esivanemate kaudu sünniga Eesti kodakondsust omandada ka nende järeltulijad. Taotleja

sünni ajal ei olnud tema isa sünnijärgne Eesti kodanik, mistõttu ei saanud taotleja omandada

2(6)

3-23-3006

Eesti kodakondsust sünniga oma isa kaudu. Taotleja ei ole Eesti kodanik, seega ei saa talle

soovitud dokumente välja anda.

4. Kaebaja esitas 28.12.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.10.2023 otsuse nr

15.2-9/68-1 ja 29.11.2023 vaideotsuse nr 15.3-3.1/2866-2 tühistamiseks.

Kaebaja isapoolsed sugulased on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga, s.t A sünnijärgne

kodakondsus on tuvastatud C ja kaebaja isa venna kaudu. Kaebaja isa sai Eesti kodakondsuse

naturalisatsiooni korras, kuivõrd talle ei selgitatud õigust saada pass sünnijärgse kodanikuna.

C kaudu sünnijärgse kodakondsuse tuvastamine peab kehtima kõigi tema järeltulijate, sh

kaebaja osas. Ale sünnijärgse kodakondsuse andmine lõi kaebajale õiguspärase ootuse, et C

perele antud õigused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas.

Eestis ei kehti pretsedendiõigus.

PPA-l puudus mõjuv põhjus 2015. a-l halduspraktika muutmiseks, samas kaebaja suhtes

erandi tegemisest keeldumiseks. Arvestada tuleb ka PPA antud kehtivaid haldusakte. PPA

kohtleb sama pere erinevaid inimesi ebavõrdselt, sh ühelt poolt Ai, kes sai sünnijärgse

kodakondsuse ning teiselt poolt kaebaja isa ja kaebajat, kellele vastavalt 1992. a-l ja 2023. a-l

sünnijärgset kodakondsust ei antud.

5. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebaja sündimise ajaks 1966. a-l ei olnud kaebaja kumbki vanem omandanud Eesti

kodakondsust sünniga. Kaebaja isa sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras Vabariigi

Valitsuse 06.07.1992 otsusega nr 45. Seega ei määratletud kaebaja isa 2003˗2015. a

halduspraktika kohaselt sünnijärgse Eesti kodanikuna oma isa C kaudu. Seega ei ole kaebaja

omandanud Eesti kodakondsust sünniga oma isa kaudu.

Vastustaja käsitab isikuid, kelle esivanem ei viinud opteerimist lõpuni, aga keda PPA

määratles a-tel 2003˗2015 sünnijärgsete Eesti kodanikena sellel ajal kehtinud halduspraktika

kohaselt, jätkuvalt sünnijärgsete Eesti kodanikena, eeldusel, et see oli määratletud heauskselt

ja isik ei ole esitanud võltsitud dokumente ega valeandmeid.

Kaebaja vanaisa C pojad soovisid Eesti kodakondsust saada erinevatel aegadel ning vendade

(kaebaja isa ja onu) kodakondsuse omandamistel ei ole omavahel seost. Vastustaja on ka

kaebaja isale selgitanud, et tema isa (kaebaja vanaisa) ei olnud isa sündimise ajal Eesti

kodanik, mistõttu ei saanud kaebaja isa omandada kodakondsust kaebaja vanaisa kaudu.

Vastustaja on samuti selgitanud, et asjaolust, et A (kaebaja onupoeg) määratleti Eesti

kodanikuna ekslikult, ei anna alust lugeda teisi C järglasi samuti Eesti kodakondsuse

omandanuks. Asja lahendamisel omab tähtsust, kas kaebaja vanematest keegi oli kaebaja

sündimise hetkel Eesti kodakondsuses või mitte.

6. Tallinna Halduskohus jättis 11.11.2024 otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte

menetluskulud nende endi kanda.

Kaebaja ei ole vastu vaielnud, et tema vanaisa C ei viinud opteerumist lõpuni ehk ei

pöördunud Eestisse. Seejuures on kaebaja esitanud haldusmenetluses tõendi, et Yle on

23.07.1929 antud tunnistus, et Cl, kes elab Venemaal, on võimalik saata emale abiraha (dtl 11,

p 9).

Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et Tartu rahulepingu art IV alusel kodakondsuse

saamiseks pidi opteeruja ka Eestisse jõudma (Riigikohtu 02.03.2018 otsus nr 3-16-1810,

Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2021 otsus nr 3-20-1455 ning 18.01.2024 otsus nr 3-22-

3(6)

3-23-3006

2066). PPA on ka õigesti selgitanud, et C täisealisena ei saanud Eesti kodakondsust oma

vanemate kaudu, vaid pidi ise kodakondsuse saamise kõik nõuded täitma.

Nn pretsedendiõiguse puudumisest ei saa tuletada keeldu tugineda asjassepuutuvate

õigusnormide tõlgendamisel varasematele jõustunud kohtulahenditele. Kaebajal ei ole õigust

nõuda võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes enda suhtes varasema ebaõige halduspraktika

kohaldamist (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsus nr 3-3-1-29-06, p 12 ja seal viidatud praktika).

Õiguskantsler on kinnitanud, et õigustatud ootus Eesti kodakondsusele puudub neil optantide

järeltulijatel, kes ei ole kodakondsust taotlenud ega Eesti kodaniku isikutunnistust saanud.

Riigi varasemast eksimusest ning asjaolust, et eksimuse tõttu ei ole varem kodanikeks saanuilt

kodakondsust isikute usalduse kaitset arvestades ära võetud (vt ka haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 67), ei tulene kaebajale subjektiivset õigust, et riik peaks oma varasemat vale

halduspraktikat kümme aastat hiljem kaebaja suhtes jätkama.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) käsitles 17.09.2024 otsuses nr 29295/22 (p 96), kas optandi

järeltulija õigust võrdsele kohtlemisele ja perekonnaelu puutumatusele on rikutud, kui ei

võimaldata tugineda varasemale soodsamale halduspraktikale. Kohus leidis, et Eesti kodaniku

isikut tõendavate dokumentide taotlemist enne või pärast 2015. a-t, st enne või pärast

halduspraktika piiravamaks muutumist (eesmärgiga parandada varasemat ekslikku praktikat),

ei saa pidada konventsiooni artikliga 14 hõlmatud mis tahes diskrimineerimise aluste osaks.

Kaebaja ei ole tõendanud, et tema onupojale (isa venna pojale) kodakondsuse andmise ja passi

väljastamisega oleks otsustatud ka kaebaja õiguste, sh kaebaja Eesti kodanikuna tunnustamise

üle. KodS § 32 lg 1 sätestab, et isiku, kelle riik määratles Eesti kodaniku isikut tõendava

dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna, loeb riik Eesti kodakondsuse

omandanuks sellel õiguslikul alusel, nagu ta ekslikult Eesti kodanikuna määratleti. Seega on

normi reguleerimisesemeks üksnes selle isiku õigused, keda on Eesti kodanikuna (ekslikult)

määratletud. Kaebajal puudub Eesti kodanikuna määratlemise õigus enda onupoja kaudu (vt

KodS § 32 lg 4), kuivõrd kodakondsus määratletakse üksnes ülenejate sugulaste kaudu (PS §

8 lg 1).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Kaebaja palub 11.12.2024 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 11.11.2024 otsus

ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Kohtu viide EIK 17.09.2024 otsusele nr 29295/22 on asjakohatu, kuna selle seisukohti ei saa

automaatselt kaebajale üle kanda. Praegusel juhul on kaebaja isapoolsed sugulased

omandanud Eesti kodakondsuse sünniga. Puudub vaidlus, et A sai kodakondsuse sünniga.

Järelikult sai ta kodakondsuse isa ja ka C kaudu.

Halduskohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud. Kaebajat koheldakse põhjendamatult

ebavõrdselt. Kohus ei ole hinnanud kaebaja väiteid ega analüüsinud, kas tegemist on sama

pere erinevate inimeste ebavõrdse kohtlemisega. Vastustaja ega kohus pole selgitanud

ebavõrdse kohtlemise põhjust, viidatud on üksnes kohtupraktikale.

8. PPA palub 20.01.2025 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Viidatud EIK otsus nr 29295/22 on asjakohane. Kohus ei ole kandnud selle otsuse asjaolusid

automaatselt üle kaebajale, vaid on viidanud otsusele küsimuses, kas optandi järeltulija õigust

võrdsele kohtlemisele ja puutumatusele on rikutud, kui ei võimaldata tugineda varasemale

soodsale halduspraktikale.

4(6)

3-23-3006

Kaebaja isa ega vend ei omandanud Eesti kodakondsust oma isa C kaudu, vaid mõlemad

omandasid selle erinevatel aegadel iseseisvalt. Seega ei ole C poegade ja nende järeltulijate

kodakondsuse määratlemisel omavahel mingit seost. A määratleti Eesti kodanikuna ekslikult

oma vanaisa, s.o C järgi 2013. a-l. See ei anna alust lugeda teisi C järglasi, sh kaebajat samuti

Eesti kodakondsuse omandanuks KodS § 32 lg 3 järgi. Normi reguleerimisesemeks on üksnes

selle isiku õigused, keda on Eesti kodanikuna (ekslikult) määratletud.

Kohus on otsust piisavalt põhjendanud ja kaebaja väiteid on hinnatud. Kaebaja ja tema isa

vennapoeg ei ole võrreldavad grupid, sest erinevalt kaebaja isa vennapojast ei ole kaebajat

kunagi ekslikult oma vanaisa C järgi sünnijärgseks Eesti kodanikuks määratletud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei

ole alust.

10. Praeguses asjas on tõendatud, et kaebaja vanaisa C opteeris Eesti kodakondsuse Tartu

rahulepingu alusel (arhiividokument dtl 86 jj). Samas on asjas tõendamata, et kodakondsuse

omandamine viidi lõpule, st, et isik saabus pärast kodakondsustunnistuste saamist elama

Eestisse. Seda ei väida ka kaebaja. Opteerumise lõpuni viimata jätmist kinnitab ka asjaolu, et

kaebaja isa sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras (dtl 129 jj), millisel alusel

kodakondsuse andmiseks ei oleks olnud alust, kui ta olnuks Eesti kodanik sünnilt.

11. Halduskohtu otsus on kooskõlas pikaaegse kohtupraktikaga. Riigikohus selgitas

02.03.2018 otsuses nr 3-16-1810, et Tartu rahulepingu artikkel IV nägi Eesti kodakondsuse

taotlemisel ette kaks tingimust: Eesti kodakondsuse opteerimine, millest oli Eesti valitsusel

õigus keelduda, ning Venemaa piiridest lahkumine (Eestisse sõitmine). Seega tuleb

opteerumist vaadelda kui protsessi, mis ei lõppenud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise

tunnistuse väljaandmisega. Opteerujatele välja antud kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus

andis isikutele kindluse, et pärast seda, kui ta on saabunud Eestisse, loetakse ta Eesti

kodanikuks (p 12). Eesti riik ei teinud teadaolevalt takistusi opteerumise lõpuleviimiseks. See

nõudis aga selget isikute tahet määratleda end ainult Eesti kodanikena, kes elavad Eestis (p

13). Kui kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistusele märgitud isikud ei viinud kodakondsuse

omandamist lõpule, ei omandanud nende lapsed sünniga Eesti kodakondsust. Samuti ei

saanud ega saa nende järeltulijad ise kodakondsuse omandamist lõpule viia (p 17). Need

seisukohad on jätkuvalt asjakohased ja kaebaja ei ole toonud välja põhjendusi, mis annaks

alust viidatud kohtupraktikat ümber vaadata.

12. Riigikohus on viidatud otsuse p-s 18 võtnud arvesse ka seda, et aastatel 2003–2015 loeti

isikut tõendavate dokumentide väljaandmise halduspraktikas Eesti kodanikeks ka isikud,

kellele väljastati opteerimise käigus kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus, kuid kes

vastupidi Tartu rahulepingu artiklis IV sätestatule Eestisse ei tulnud. Niisuguse eksliku

praktika tulemusel tekkis kodakondsuse juba saanud isikutel õiguspärane ootus kodakondsuse

säilimisele. Kaebajal ei ole aga sellist õiguspärast ootust tekkinud. Keegi ei saa nõuda

õigusevastase halduspraktika kohaldamist pelgalt põhjusel, et sellist praktikat on eelnevalt

kohaldatud mõne teise isiku (sh isiku sugulase) suhtes. Võrdse kohtlemise printsiibist ei

tulene, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast

soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes. Eelnev tähendab, et asjaolust, et A loeti

ekslikult sünnijärgseks Eesti kodanikuks, ei saa tuletada riigi kohustust korrata sama eksimust

ka kaebaja kasuks. Võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda ebaõige

halduspraktika jätkamist või laiendamist (vt Riigikohtu 06.05.2004 otsus nr 3-3-1-19-04,

06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53- 04, 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06 ja 27.11.2006 otsus nr 3-3-

5(6)

3-23-3006

1-59-06). Isikute ebavõrdset kohtlemist õigustab praegusel juhul ülekaalukas avalik huvi

õigusnormide õiguspärase tõlgendamise ja kohaldamise ning halduse väärpraktika lõpetamise

suhtes. Kuna kaebaja ei ole kunagi Eesti kodanik olnud, ei saa tal olla tekkinud ka

vastavasisulist õiguspärast ootust või usalduse kaitset.

13. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jäävad HKMS § 108

lg 1 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)