2-25-4086/18 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helvia Räägel

Kohtuasja number

2-25-4086

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.11.2025, Tallinn

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi R S vastu võla

nõudes

Tsiviilasja hind

2395,59 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479, registrijärgne aadress Toompuiestee 35,

Tallinn 10149)

Hageja lepinguline esindaja: S R ja A J (OÜ Julianuse

Õigusbüroo, e-post xxx)

Kostja: R S (isikukood xxx, elukoht xxx)

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus (lihtmenetlus)

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata

Aktiva Finance Group OÜ hagi R S vastu

tarbijakrediidilepingust nr xxx (sõlmitud xxx), refinantseerimislepingust nr xxx

(sõlmitud xxx) ja refinantseerimislepingust nr xxx (sõlmitud xxx) tulenevates

nõuetes.

2. Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Jätta R S menetluskulude

rahaline suurus hüvitamisele kuuluvate kulude puudumise tõttu kindlaks

määramata.

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et

ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled

esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse esitamise järel seisukoha selle lubatavuse osas

ning võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle

lahendamist istungil (TsMS § 637 lg 21). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline

taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA POOLTE SEISUKOHAD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 14.03.2025 Harju Maakohtule hagi R S (kostja)

vastu võlgnevuse nõudes (dtl 2-11).

2. Kohus jättis 01.04.2025 kohtumäärusega hagiavalduse käiguta ning kohustas hagejat

kõrvaldama kohtumääruses märgitud puudused. Muuhulgas selgitas kohus, et kohtu esialgsel

hinnangul on kostjale laenu väljastamisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning

andis hagejale teada, et tuleb esitada seisukoht lepingute ülesütlemise kehtivuse osas

muutunud olukorra puhuks ehk kas kostjal oli lepingu ülesütlemise hetkeks krediidiandja ees

võlgnevus, mis võimaldas lepingu kehtivalt üles öelda, juhuks kui kohus tuvastab, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud (dtl 115-121).

3. Hageja esitas vastuse kohtunõudele 16.05.2025 . Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise osas selgitas hageja, et on teinud esialgsele võlausaldajale täiendava päringu

selgituste ning tõendite saamiseks ning esitab need esimesel võimalusel (dtl 126-134).

4. 21.05.2025 kohtumäärusega jättis kohus hagiavalduse taas käiguta ning kohustas hagejat

kõrvaldama kohtumääruses märgitud puudused. Hagejal tuli täpsustada oma nõuet (hagi eset)

ning vajadusel ka hagi hinda (dtl 144-145).

5. Hageja esitas 12.06.2025 menetlusdokumendis parandatud hagiavalduse resolutsiooni,

täpsustas hagi hinda ning palus tagastada hagiavalduse esitamisel enamtasutud riigilõivu.

Ühtlasi esitas hageja selgitused vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Hageja

märkis, et kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet,

siis pärast nõude arvestust saab lugeda nõude täidetuks, sest kostja sai lepingu alusel laenu

summas 4400 eurot ning on teinud esialgsele võlausaldajale tagasimakseid kokku summas

4554,10 eurot (dtl 148-152).

6. Harju Maakohtu 17.06.2025 kohtumäärusega võeti hagiavaldus menetlusse (dtl 156-158)

ning 18.06.2025 kohtumäärusega tagastati hagejale enamtasutud riigilõiv (dtl 160-161).

7. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid xxx AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja

19.02.2017 tarbijakrediidilepingu nr xxx, mille alusel sai kostja laenu. 04.08.2017 sõlmisid

pooled refinantseerimislepingu nr xxx ja 15.04.2018 refinantseerimislepingu nr xxx (dtl 2).

8. Lepingu nr xxx krediidi kulukuse määr on 17,76% aastas ja intressimäär 15,90% aastas.

Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 4400,00 eurot,

intressimäära 15,90%, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva 10.03.2022, osamaksete

arvu 61, laenulepingu sõlmimise tasu 55,00 eurot, igakuist lepingu haldustasu 0 eurot (dtl 3).

16.05.2025 dokumendi kohaselt on krediidi kulukuse määra arutamisel arvesse võetud

osamaksete arvu 60 (dtl 127).

9. Lepingu nr xxx krediidi kulukuse määr on 17,37% aastas ja intressimäär 15,90% aastas.

Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 4246,82 eurot,

intressimäära 15,90%, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva 10.03.2022, osamaksete

arvu 56, laenulepingu sõlmimise tasu 19,17 eurot, igakuist lepingu haldustasu 0 eurot (dtl 3).

16.05.2025 dokumendi kohaselt on krediidi kulukuse määra arutamisel arvesse võetud

osamaksete arvu 55 (dtl 127).

2/9

10. Lepingu nr xxx kohaselt on krediidi kulukuse määr 17,26% aastas ja intressimäär 15,90%

aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 3953,04 eurot,

intressimäära 15,90%, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva 10.04.2028, osamaksete

arvu 121, laenulepingu sõlmimise tasu 19,17 eurot, igakuist lepingu haldustasu 0 eurot (dtl 3).

16.05.2025 dokumendi kohaselt on krediidi kulukuse määra arutamisel arvesse võetud

osamaksete arvu 120 (dtl 128).

11. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis võlausaldaja

25.04.2019 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks. 07.05.2019 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu

lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Kostjal

oli lepingust tulenev võlgnevus alates 11. osamaksest, s.o 11.02.2019 kuni ülesütlemisele

eelnenud 13. osamakseni, s.o 10.04.2019. Seega oli kostja võlgnevuses vähemalt kolme

üksteisele järgneva osamaksega (dtl 4).

12. Võlausaldaja loovutas 31.05.2019 kostja vastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos

õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Teatis saadeti kostja poolt lepingu sõlmimisel antud aadressile

(dtl 4).

13. Hageja on hagis seisukohal, et on hinnanud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast

oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid

väiksemad, kui kostja sissetulekud. Krediidiandja kontrollis kostja esitatud teavet

laenutaotlusel esitatud andmete ja avalike andmebaaside põhjal. Krediidivõimelisuse

hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud maksehäireregistritesse ning

krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid maksehäireid polnud (dtl 5-7).

14. Hageja nõudis vastavalt 12.06.2025 menetlusdokumendile põhivõlgnevust 1028,55 eurot,

intressi 196,46 eurot, sissenõudmiskulusid 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist 957,04

eurot ja viivist alates 15.03.2025 kuni põhinõude summas 1116,34 eurot täitmiseni

lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 15,90% aastas (dtl 148-149).

15. Hageja on selgitas seoses vastutustundliku laenamise põhimõttega, et

refinantseerimislepingute sõlmimisel ei ole laenuanalüüsi teostatud, sest kostja täiendavalt

laenu ei saanud. Hageja esitas ka nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohtu hinnangul on laenu

väljastamisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja sai lepingu alusel laenu

summas 4400 eurot ja tegi esialgsele võlausaldajale tagasimakseid summas 4554,10 eurot.

Eeltoodust tulenevalt juhul, kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, siis pärast nõude ümberarvestust saab lugeda nõude täidetuks (dtl 151-

152).

16. Kostja esitas 06.07.2025 vastuse ja taotluse menetluse lõpetamiseks. Kostja märkis, et

hageja on esitanud hagi, mis põhineb samal laenulepingul nagu tsiviilasi nr 2-23-119629, kus

on otsus tehtud 21.05.2024 Harju Maakohtu poolt. Eelnimetatud menetluses otsustas kohus, et

laenuleping on tühine ning lahend on jõustunud. Kostja palus lõpetada menetlus, kuna nõue

on juba lahendatud jõustunud kohtulahendiga (dtl 165).

17. Hageja selgitas 15.07.2025 seisukohas, et poolte vahelises tsiviilasjas nr 2-23-119629 oli

hagi aluseks konstitutiivne võlatunnistus, mitte tarbijakrediidileping nagu leiab kostja.

Tsiviilasjas nr 2-23-119629 ei ole hageja hagi alusena välja toonud tarbijakrediidilepingut ega

ka tuginenud tarbijakrediidilepingule, vaid üksnes konstitutiivsele võlatunnistusele.

Tsiviilasjas nr 2-23-119629 oli hagi aluseks 17.08.2022 võlatunnistuse leping nr xxx ning

tsiviilasjas nr 2-25-4086 tarbijakrediidilepingud nr xxx, xxx ja xxx. Tsiviilasjas 2-23-119629

ei ole hageja kordagi neile tarbijakrediidilepingutele viidanud ega palunud nõuet rahuldada

3/9

tarbijakrediidilepingu alusel. Samuti ei ole kohus ka oma 21.05.2024 lahendis 2-23-119629

kordagi nimetatud tarbijakrediidilepinguid lahanud ega ka nendele viidanud (dtl 173-174).

18. Kohus selgitas 16.07.2025 kirjas pooltele, missugune on poolte tõendamiskoormis,

arvestades, et kostja tugineb sellele, et asi on tsiviilasja nr 2-23-119629 juba lahendatud ning

hageja sellega ei nõustu ja leiab, et teises tsiviilasjas oli nõude aluseks võlatunnistus (dtl 179-

181).

19. 05.08.2025 vastuses kohtunõudele märkis hageja, et jääb täies ulatuses oma varasema

seisukoha juurde (dtl 187- 189).

20. Kostja tõi 24.08.2025 seisukohas välja kronoloogilise järjekorra tarbijakrediidilepingute

sõlmimise ja xxx OÜ-ga võlatunnistuste sõlmimise osas ja jäi oma varasemate seisukohtade

juurde (dtl 214).

21. Kohus lähtub asja lahendamisel hagis ja hageja täiendavates menetlusdokumentides

esitatud asjaoludest, nõuetest ja tõenditest ning kostja 06.07.2025 vastuses ja täiendavates

seisukohtades esitatust ning kostja tõenditest.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

22. Hagi kohaselt on hageja nõude aluseks kostja ja xxx AS (esialgne võlausaldaja) vahel

19.02.2017 sõlmitud tarbijakrediidileping nr xxx, mille alusel sai kostja laenu ning mille

alusel sõlmisid pooled 04.08.2017 refinantseerimislepingu nr xxx ja 15.04.2018

refinantseerimislepingu nr xxx (dtl 2).

23. Kostja on vastuses hagile olnud seisukohal, et menetlus tuleb lõpetada, kuna hageja on

esitanud hagi, mis põhineb samal laenulepingul nagu tsiviilasi nr 2-23-119629, kus on otsus

tehtud 21.05.2024 Harju Maakohtu poolt. Eelnimetatud menetluses otsustas kohus, et

laenuleping on tühine. Asja lahend on jõustunud (dtl 165).

24. Hageja on selgitanud, et poolte vahelises tsiviilasjas nr 2-23-119629 oli hagi aluseks

konstitutiivne võlatunnistus, mitte tarbijakrediidileping. Tsiviilasjas nr 2-23-119629 ei ole

hageja hagi alusena välja toonud tarbijakrediidilepingut ega ka tuginenud

tarbijakrediidilepingule, vaid üksnes konstitutiivsele võlatunnistusele. Hageja hinnangul ei ole

käesoleva tsiviilasja hagi alus ja ese sama, mis tsiviilasjas nr 2-23-119629, kuna tegemist ei

ole kahe samasuguse haginõudega. Tsiviilasjas nr 2-23-119629 oli hagi aluseks 17.08.2022

võlatunnistuse leping nr xxx ning tsiviilasjas 2-23-119629 ei ole hageja kordagi viidanud

tarbijakrediidilepingutele nr xxx, xxx ja xxx ega palunud nõuet rahuldada

tarbijakrediidilepingu alusel. Samuti ei ole kohus ka oma 21.05.2024 lahendis 2-23-119629

kordagi nimetatud tarbijakrediidilepinguid lahanud ega ka nendele viidanud (dtl 173-174).

25. Kuna poolte vahel on vaidlus selles, kas käesoleva tsiviilasja nõuded võivad juba olla

lahendatud jõustunud kohtulahendiga tsiviilasjas nr 2-23-119629, siis hindab kohus

kõigepealt, kas tegemist võib olla olukorraga, kus hageja nõue on juba lahendatud jõustunud

kohtuotsusega ja hagejal puudus TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel õigus kohtusse pöörduda ning

kohus peab jätma hagi läbi vaatamata.

26. Kohus selgitas 16.07.2025 kirjas poolte tõendamiskoormist ja palus hagejal, kes tugines

konstitutiivsele võlatunnistusele, esitada tõendid, et tegemist oli konstitutiivse

võlatunnistusega ja et võlatunnistuse aluseks ei olnud tarbijakrediidilepingud, millele nõude

alusena tugineb hageja käesolevas asjas. Kostjal palus kohus selgitada, miks ta arvab, et

tsiviilasjas nr 2-23-119629 oli hagi aluseks sama laenuleping, nagu käesolevas asjas ning

kohus märkis, et kostjal on samuti oma väidete tõendamiseks võimalik esitada vastavad

tõendid.

4/9

27. Pooled on esitanud tõendeid, kuid poolte esitatud tõenditest ei saa kohus teha ühest

järeldust, et tsiviilasja nr 2-23-119629 ja käesoleva tsiviilasja ese ja alus oleks samad. Kostja

on esitanud esialgse võlausaldajaga sõlmitud kokkulepete kronoloogia (dtl 214) ja tõendid,

millest nähtub, et esialgne võlausaldaja ja kostja on 05.04.2018 sõlminud

tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1538420 (dtl 216-223) ja 15.02.2021 on kostja ning hageja

sõlminud võlatunnistuse nr 236227 (dtl 230-232) ning 18.02.2022 võlatunnistuse nr 263178

(dtl 234-237).

28. Kuigi võlatunnistused on sõlmitud pärast 05.04.2018 tarbijakrediidilepingut nr xxx ja kui

poolte vahel ei olnud muid võlasuhteid, siis võiks eeldada, et tegemist on sama lepingu alusel

sõlmitud võlatunnistustega. Samas ei ole kohtule esitatud veenvaid tõendeid selle kohta.

Kummaski võlatunnistuses ei ole viidatud võlatunnistuse aluseks olevatele lepingutele ja

pooled ei ole esitatud tõendit, millest nähtuks otsene seos tsiviilasja nr 2-23-119629 aluseks

olnud võlatunnistuste ja käesoleva asja tarbijakrediidilepingute vahel.

29. Eelnevat arvestades kuulub hagi käesolevas asjas menetlemisele.

30. Kohus jätab hagi rahuldamata. Kostjale laenu andmisel on rikutud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, mistõttu tuleb kõik kostja poolt tasutu arvestada põhivõla katteks ning

kostjal ei ole otsuse tegemise seisuga hageja ees tarbijakrediidilepingust tulenevat võlgnevust.

31. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid xxx AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja 19.02.2017

tarbijakrediidilepingu nr xxx, mille alusel sai kostja laenu. 04.08.2017 sõlmisid pooled

refinantseerimislepingu nr xxx ja 15.04.2018 refinantseerimislepingu nr xxx (dtl 2).

32. Hageja on esitanud faktiväite, et lepingutest tulenev nõue on 31.05.2019 talle loovutatud

(dtl 4) ning kohus arvestab hageja selgitust tõendina, kuivõrd tegemist on lihtmenetlusega ja

kostja ei ole vastuväidet esitanud. Hageja on esitanud kostjale saadetud teate nõude

loovutamise kohta (dtl 40), kuid nõude loovutamise kokkulepet hageja esitanud ei ole. Kohus

peab usutavaks, et nõue on loovutatud, sest hageja valduses on ka lepingu kohta käivad

dokumendid.

33. Tegemist on tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest

isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse

leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik

(krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel

krediidi tagasi maksma. Vastavalt VÕS § 402 lg-le 1 on tarbijakrediidileping krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija

avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale

tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija

tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud

teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). VÕS § 408 lg 2

kohaselt muutub käesoleva seaduse § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel krediidileping siiski

kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama.

34. Tehingu kehtivust peab kohus kontrollima omal algatusel. Kohus on tuvastanud, et kostja

poolt 19.02.2017 digiallkirjastatud lepingu nr xxx digikonteineris sisalduvad

tarbijakrediidileping, laenutaotlus ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht (dtl 12-

22). Kostja poolt 04.08.2017 digiallkirjastatud lepingu nr xxx digikonteineris sisalduvad

tarbijakrediidileping ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht (dtl 23-29). Kostja poolt

5/9

15.04.2018 digiallkirjastatud lepingu nr xxx digikonteineris sisalduvad tarbijakrediidileping ja

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht (dtl 30-37).

35. Seega on tuvastatud kostja tahteavaldus lepingute sõlmimiseks ning kostja on

allkirjastanud lepingudokumendid. Kohtule esitatud lepingutel on esialgse krediidiandja

digitemplid, krediidiandja on täitnud lepingute järgse põhikohustuse ja võimaldanud kostjal

krediiti kasutada, st teinud kostjale ja kostja korraldusel väljamakseid (dtl 98-100). Seega loeb

kohus, et lepingud olid sõlmitud.

36. Hageja väitel on kostja saanud laenu 4400 eurot ning laenusummast arvestati maha

lepingutasu summas 55 eurot. Laenusummast tasuti kostja kohustused 662,16 eurot xxx OÜ

ees ja 1631,64 eurot xxx AS-i ees. Kostja kontole kanti laen summas 2051,20 eurot (dtl 7).

Hageja on kohtule väljamaksete tõendamiseks esitanud hagi lisana 9 maksekorraldused,

millest nähtub, et xxx OÜ-le on kantud 662,16 eurot selgitusega „R O kohustuse lõpetamine“

(dtl 98), xxx AS-le on kantud 1631,64 eurot selgitusega „R O xxx“ (dtl 99) ja kostjale on

kantud 2051,20 eurot selgitusega „Laenu väljamakse lepingule nr xxx“ (dtl 100). Kohus on

tuvastanud, et lepingus nr xxx sisaldub kostja palve teha krediidisumma üleandmisel ülekanne

xxx OÜ-le summas 662,16 eurot ja xxx AS-le summas 1631,64 eurot. Seejuures oli

krediidisummaks 4400 eurot ning lepingu sõlmimise tasu 55 eurot tasaarvestati üleandmisele

kuuluva krediidisummaga (dtl 13). Seega on eelmärgitu alusel tuvastatud, et kostjale on antud

laenu kokku summas 4400 eurot, kuid seoses lepingu sõlmimise tasu tasaarvestamisega on

lepingu nr SL17-01-1476767 alusel tehtud väljamakseid kokku summas 4345 eurot.

37. Hageja on selgitanud, et kostja on põhiosa katteks teinud esialgsele võlausaldajale

tagasimakseid summas 679,05 eurot ning hagejale summas 2692,40 eurot (dtl 129) ehk kokku

3371,45 eurot. 12.06.2025 vastuses on hageja märkinud, et kostja sai lepingu alusel laenu

summas 4400 eurot ning tegi esialgsele võlausaldajale tagasimakseid kokku summas 4554,10

eurot (dtl 152).

38. Hageja nõuab põhivõla 1028,55 eurot, intressi 196,46 eurot, sissenõudmiskulude 50 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 957,04 eurot ja edasiulatuva viivise (alates 15.03.2025 kuni

põhinõude summas 1028,55 eurot täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras

15,90% aastas) väljamõistmist (dtl 148-149). Kohus kontrollib järgnevalt lepingute

krediidikulukuse määra vastavust piirmäärale.

39. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu nr xxx kohaselt 17,76% aastas (dtl

3, 13). Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli alates 01.01.2017 rakenduva

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi

kulukuse määr 18,95%. VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks oli seega 3

* 18,95% = 56,85%. Maakohus tuvastab eelneva põhjal, et lepingu nr xxx krediidi kulukuse

määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

40. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu nr xxx kohaselt 17,37% aastas (dtl

3, 24). Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli alates 01.07.2017 rakenduva

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi

kulukuse määr 18,92%. VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks oli seega 3

* 18,92% = 56,76%. Maakohus tuvastab eelneva põhjal, et lepingu nr xxx krediidi kulukuse

määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

41. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu nr xxx kohaselt 17,26% aastas (dtl

3-4, 31). Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli alates 01.01.2018 rakenduva

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi

6/9

kulukuse määr 18,81%. VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks oli seega 3

* 18,81% = 56,43%. Maakohus tuvastab eelneva põhjal, et lepingu nr xxx krediidi kulukuse

määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

42. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023.a, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).

43. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on

enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte

kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et

tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja

(TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13).

44. Maakohus on seisukohal, et esialgse võlausaldaja poolt laenu andmise otsustamise käigus

läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli alltoodut arvestades ebapiisav.

44.1.

Kohus on 01.05.2025 hagejale selgitanud, et kui refinantseerimisleping hõlmab algse

laenu põhiosa, intressi ja viivist ning sisaldab omakorda intressi tasumise kohustust, tuleb

hagejal tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist nii algse laenu andmisel

kui ka refinantseerimisel. Juhul, kui refinantseerimisleping hõlmab ainult algse laenu

põhiosa, kuid refinantseerimislepingu kohaselt tuleb maksta intressi, peab hageja

tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist refinantseerimislepingu eel.

Käesoleval juhul on 19.02.2017 sõlmitud laenuleping kostja varasemate laenukohustuste

(xxx OÜ-ga ja xxx AS-iga sõlmitud lepingute) refinantseerimiseks, kuid hageja ei ole

esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise selgitusi eelnimetatud algsete

lepingute sõlmimisel. Samuti ei ole hageja esitanud kostja laenutaotlusi ega selgitusi

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta esialgse võlausaldajaga (Bigbank

AS) refinantseerimislepingute sõlmimisel 04.08.2017 ja 15.04.2018 (dtl 120). Hageja

16.05.2025 vastusest nähtub, et krediidiandja on 19.02.2017 refinantseerimislepingu

sõlmimisel lähtunud vaid kostja esitatud andmetest ehk kontrollitud ei ole, millest

refinantseeritavad summad koosnesid ega hinnatud, kas vajalik oleks ka esialgsete

lepingute osas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimine (dtl 129).

Seega ei ole krediidiandja kohtu hinnangul kogunud vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ja tõendamata on vastutustundliku laenamise

põhimõtte

järgimine

refinantseerimislepingu

nr xxx aluseks

olnud

tarbijakrediidilepingute sõlmimisel.

44.2.

Hageja on hagiavalduse p-s 1.5 (dtl 4-7) selgitanud, kuidas toimus kostja

krediidivõime kontroll laenulepingu nr xxx sõlmimisel. Hageja esitas tõendina

laenutaotluse (18-20) ja kostja konto väljavõtted (42-96). Hageja märkis, et

krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud

maksehäireregistritesse ning krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid maksehäireid ei

olnud (dtl 6). Lisaks selgitas hageja, et vastavalt laenutaotlusele oli kostja sissetuleku

suuruseks 1002,00 eurot ning laenukohustuste üldsummaks 441 eurot. xxx OÜ ja xxx

AS-i krediidikohustused refinantseeriti. Laenu väljastamise järgselt oli kostja igakuiste

krediidikohustuste suuruseks 430,00 eurot. Seega moodustasid kostja uued kohustused

42,91% kliendi keskmisest igakuisest sissetulekust, mis on madalam kui maksimaalselt

võimalik 55% sise-eeskirjade järgi (dtl 6).

7/9

44.3.

Kuigi hagiavalduse selgituste kohaselt on krediidivõimelisuse hindamise protsessis

tehtud päringud ka maksehäireregistritesse, ei ole kohtule päringute tegemise kohta

tõendeid esitatud. Seega ei ole maksehäirete puudumist kontrollitud lepingu(te)

sõlmimise eelselt ning ei ole tõendatud, et kostjal lepingu(te) sõlmimise ajal maksehäired

puudusid.

44.4.

Lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja

selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised

kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate

arv (VÕS § 4034 lg 2 viimane lause koosmõjus KAVS § 49 lg 1 p-dega 1-7).

44.5.

Hageja esitatud tõenditest nähtub, et krediidiandja ei teinud enne lepingu sõlmimist

kindlaks kostja väljaminekute, majapidamiskulutuste ega finantskohustuste tegelikku

suurust. Kohtule on esitatud tõenditena kaks pangakonto väljavõtet (konto nr xxx

perioodil 16.08.2016-16.02.2017 (dtl 42-72) ja perioodil 01.10.2016-11.02.2017 (dtl 73-

97), kuid kohtule esitatud andmetest ei nähtu, et eelnimetatud konto väljavõtteid oleks

analüüsitud. Hageja esitatud selgitustest teeb kohus järelduse, et krediidivõimelisuse

hindamisel on lähtutud üksnes laenutaotlusel märgitud andmetest. Esialgne võlausaldaja

on võtnud arvesse üksnes kostja laenutaotlusel märgitud töötasu ja finantskohustusi ning

järeldanud, et kostjale jääb kätte 572 eurot (dtl 151), kuid üldse ei ole arvestatud,

missugused olid kostja majapidamiskulud ja muud väljaminekud. Seega ei ole esialgne

võlausaldaja saanud ka hinnata, kas kostja väljaminekuid ja majapidamiskulusid

arvestades oli kostja krediidivõimeline.

44.6.

Samuti on ebaselge, miks on kohtule tõenditena esitatud kaks sama pangakonto

väljavõtet erinevate perioodidega, mis osaliselt kattuvad (16.08.2016-16.02.2017 ja

01.10.2016-11.02.2017). Seejuures on esimene hagiavalduse aluseks olev leping xxx AS-

iga sõlmitud 19.02.2017, mis ei ühti kummagi pangakonto väljavõtte lõppkuupäevaga.

45. Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et esialgne võlausaldaja ei kogunud

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija

krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses

väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises.

Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid,

kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi

rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p

29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei ole.

46. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning

varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid

järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta (Tallinna RK 28.08.2024, nr 2-22-142669, p

11.2.2).

47. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

48. Hageja on 12.06.2025 menetlusdokumendis märkinud, et juhul, kui kohus leiab, et

laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis pärast nõude

ümberarvestust saab lugeda nõude täidetuks. Kostja sai lepingu alusel laenu summas 4400

eurot ja tegi esialgsele võlausaldajale tagasimakseid kokku summas 4554,10 eurot (dtl 152).

Seega on kostja hageja kinnitusel teinud esialgsele võlausaldajale tagasimakseid põhivõlga

8/9

ületavas summas ja nõue tuleb lugeda täidetuks. Kuigi kohtule ei ole vastavat tõendit esitatud,

puudub kohtul alus arvata, et hageja esitatud ümberarvestus ja kinnitus nõude tasumise kohta

ei ole õige.

49. Eelnevat arvestades on kostja teinud esialgsele võlausaldajale tagasimakseid põhivõlga

ületavas summas ja hagejal ei ole kostja vastu nõuet.

50. Intressinõuet juhuks, kui kohus tuvastab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise,

hageja esitanud ei ole. Muid tasusid kostja hagejale VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne.

Kuna põhinõuded jäävad rahuldamata, pole alust rahuldada ka hageja viivisenõuet. Kuivõrd

kostja ei olnud ajal, millal hageja saatis kostjale nõudekirjad, võlgnevuses kirjades märgitud

ulatuses, siis on kirjad sellisel kujul põhjendamatud ja hagejal ei ole õigust nõuda võla

sissenõudmisega tekkinud kulusid.

51. Seega jääb hageja nõue tervikuna rahuldamata, kuna kostja on täitnud Bigxxxbank AS-ga

sõlmitud lepingutest xxx, xxx ja xxx tulenevad kohustused ja tasunud krediidiandjale ja

hagejale rohkem, kui oli kohustatud.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

52. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

53. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1

sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

54. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

55. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. Kohtuvälised kulud on

TsMS § 144 p 1 ja p 7 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja maksekäsu kiirmenetluse kulud.

56. Kuna kostja on osalenud menetluses ilma lepingulise esindajata, siis ei ole kostjal

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.

57. Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude puudumise tõttu jääb menetluskulude rahaline

suurus kindlaks määramata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helvia Räägel

kohtunik

9/9