2-24-115555/11 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. november 2025, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-115555

Tsiviilasi

Bigbank AS hagi S.G vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

6167 eurot 63 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Bigbank AS (registrikood 10183757, asukoht Riia 2,

Tartu), lepinguline esindaja Aap Kulik

Kostja: S.G (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista S.G-lt Bigbank AS kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks

muutunud põhivõlgnevus 1535 eurot 46 senti.

3. Mõista S.G-lt Bigbank AS kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla

osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt:

Maksekuupäev

Summa eurodes

10.12.2025

12.01.2026

10.02.2026

Kokku:

4. Jätta rahuldamata Bigbank AS põhivõla nõue 2479 euro 10 sendi ulatuses. Jätta

täielikult rahuldamata Bigbank AS 386 eurot 65 senti intressi nõue, 7 eurot 50 senti

lepingu haldustasu nõue, 442 eurot 95 senti viivise nõue, 7 eurot 50 senti haldustasu nõue.

5. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

6. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Kostjale toimetada otsus kätte kohtuotsuse

resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded ja lugeda kohtuotsus

kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud

Teadaanded ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Bigbank AS (hageja) esitas 13. septembril 2024 Tartu Maakohtule S.G (kostja) vastu hagi,

milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja 5284 eurot 16 senti (krediidisumma 4439 eurot 56

senti, intress 386 eurot 65 senti, viivis 442 eurot 95 senti, lepingu haldustasu 7 eurot 50 senti)

ning viivis põhivõlalt alates 14. septembrist 2024 kuni põhivõla tasumiseni määras 19,90%

aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 21. jaanuaril 2022 tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-

22001017, mille alusel sai kostja laenu 7000 eurot. Kostja pidi laenu tagastama 48 osamaksena.

Kostja tekkis võlgnevus alates 21. osamaksest (s.o 10. novembrist 2023). Esialgne võlausaldaja

edastas 12. veebruaril 2024 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale

täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava

tähtaja jooksul, luges esialgne võlausaldaja lepingu üles öelduks 14. märtsil 2024.

2. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel 21. jaanuaril 2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr CL-EEC-22001017 (dtl 39 -

40; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 37 – 38; üldtingimused dtl 41 - 42). Lepingu alusel

sai kostja 7000 euro suuruse laenu. Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku alusel (dtl

43 – 44).

5. Vaidlust ei ole selles, et võlausaldaja ja kostja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS §

402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud

tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul

kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu

ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui

kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa

tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral

öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

6. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 23,97% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (21.

jaanuaril 2022) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,95% (kolmekordne määr seega

50,85%). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

7. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija

krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

8. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis

võlausaldaja arvesse kostja täidetud taotluses esitatud teavet, avalike registrite päringuid ning

esialgne võlausaldaja on kontrollinud kostja sissetulekuid ja finantskohustusi pangakonto

väljavõtte alusel. Esialgne võlausaldaja on teada saanud, et kostja igakuine sissetulek oli 579

eurot 24 senti ja kohustused 24 eurot. Arvelduskontolt ei nähtunud regulaarseid

majapidamiskulusid (elekter, gaas, vesi jms) ega eluasemekulusid. Võlausaldaja on arvestanud

kõik kostja kulud ning taotleva laenu osamakse (217 eurot 44 senti) tuludest maha ning teada

saanud, et kostja sissetulekust moodustavad tema kulud 41,68%.

Juhul kui kohus jõuab järeldusele, et krediidiandja ei ole krediidi väljastamisel käitunud

vastutustundliku laenamise põhimõtetega kooskõlas, palub hageja alternatiivselt mõista kostjalt

hageja kasuks välja edasiulatuvalt alates 10. jaanuarist 2025 uuesti määratud põhiosamaksed

nende sissenõutavaks muutumisel uuesti määratud põhiosamaksete tagastamise graafiku

kohaselt, kogusummas 1960,46 eurot.

9. Vastupidiselt hageja seisukohale ei ole krediidiandja kohtu hinnangul kostjaga laenulepingut

sõlmides kostja esitatud andmete kontrollil ja analüüsil tegutsenud piisava hoolsusega. Lepingu

sõlmimisele eelnevaid andmeid sisuliselt analüüsides ja kõrvutades pidanuks ilmnema, et kostja

ei ole krediidivõimeline. Võlausaldaja on krediidiotsust tehes jätnud arvestamata kostja

igakuised majapidamiskulud ning enese ülalpidamiskulud. Kosta igakuiseks sissetulekuks oli

keskmiselt 579 eurot kuus, senised kohustused ca 24 eurot kuus, millele lisandus taotletava

laenu osamakse 217 eurot 44 senti kuus. Seega jäi kostjale peale finantskohustuste tasumist

enese ülalpidamiskuludeks ja majapidamiskuludeks igakuiselt ca 338 eurot. Statistikaameti

andmetel oli 2021. aastal arvestuslik elatusmiinimum 233 eurot, s.o esmavajalikud kulutused.

Kostja kontoväljavõttelt nähtuvad kostja igakuised kulutused tanklates, ehituspoodides jms.

Lisaks oli kostjal igakuine kohustus Telia AS ees ca 23 eurot kuus. Kohtu hinnangul on

võlausaldaja oma analüüsis kostja igakuiste kulutuste ja sissetulekute osas olnud pealiskaudne.

Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et kostja oli sellise sissetulekuga võimeline jätkusuutlikult

võetud kohustusi teenindama nii, et talle endale oleks tagatud arvestuslik elatusmiinimum.

Ühtlasi on jätnud võlausaldaja tähelepanuta asjaolu, et kostja oli juba laenutaotlusele eelneval

kahel kuul vajanud finantsabi oma emalt kokku summas 600 eurot.

Krediidivõimelisuse hindamisel süsteemipõhistele päringutele tuginemine ning pinnapealne

konto analüüs on kohtu hinnangul pealiskaudne lähenemine. Eeltoodu kokkuvõtteks on kohus

seisukohal, et krediidiandja on kostjale krediiti andes rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

10. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei

saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

11. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja

jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla

tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

Hageja on 23. oktoobril 2025 esitatud menetlusdokumendis märkinud, et arvestades kõik kostja

maksed põhinõude katteks ei saa lugeda lepingut 14. märtsil 2024 kehtivalt üles öelduks, kuna

selleks hetkeks ei olnud kostja kolme üksteisele järgneva osamaksega võlas.

Kohus nõustub hagejaga, et kuivõrd võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, ei olnud kostja viivituses kolme järjestikkuse osamaksega ning ei seega ei olnud

VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu ülesütlemiseks täidetud. Leping ei olnud

kehtivalt üles öeldud.

12. Intressi märgib kohus järgmist. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni või selle

lõppemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu kasutamise eest. VÕS § 4034 lg-st 7

tulenevalt saab hageja intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Hageja ei ole kohtule uut intressi

arvestust esitanud. Eelnevat arvestades ei pea kohus võimalikuks hageja intressinõuet ka

rahuldada.

13. Viivise kohta märgib kohus järgmist.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja ei ole kohtule uut viivise arvestust esitanud. Eelnevat arvestades ei pea kohus

võimalikuks hageja viivisenõuet ka rahuldada.

14. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust

eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka

kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga,

samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist

tulevikus.

TsMS § 369 alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks

muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast vastavalt 23.

oktoobril 2025 esitatud maksegraafikule.

15. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuse 1535 eurot 46 senti

ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast

päevast vastavalt maksegraafikule.

Kohus jätab rahuldamata hageja põhivõla nõude 2479 euro 10 sendi ulatuses ning täielikult

rahuldamata 386 eurot 65 senti intressi nõude, 7 eurot 50 senti lepingu haldustasu nõude, 442

eurot 95 senti viivise nõude, 7 eurot 50 senti haldustasu nõude.

16. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus on seisukohal, et praegusel ajal on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1

alusel poolte endi kanda. Siinkohal arvestab kohus nõude rahuldamise ulatust (vt otsuse p 14)

ning seda, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust ning kohtuvaidlus on vältimatus

põhjuslikus seoses sellega, et esialgne võlausaldaja on andnud kostjale laenu vastutustundlikku

laenamise põhimõtet ehk esialgne võlausaldaja kui krediidiandja seadusest tulenevat kohustust

rikkudes (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-22-11447, p 8).

Seega on tarbijale antud laenu, mille teenindamiseks ei ole tarbija võimeline. Võlgnevusse

sattumine on sellisel juhul sisuliselt vältimatu. Juhul, kui võlausaldaja ei oleks kostjale

vastutustundetult laenu andnud, ei oleks hagejal tekkinud vajadust ka seadusjärgses määras

võlgnevust kohtulikult sisse nõuda.

Seega on kirjeldatud olukorras tarbijast kostja asetamine olukorda, kus ta peaks hagi osalise

rahuldamise korral kandma mistahes hageja menetluskulusid, ebaõiglane ning põhjendamatu.

Sel põhjusel jätab kohus menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Seega puudub vajadus

menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

17. Kuna kostja elu- või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus

kostjale kätte toimetada avalikult avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Olukorras,

mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu,

ei pea kohus kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg

1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Praegusel juhul nähtub asjaoludest, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1

sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta (vt ka Riigikohtu 16. septembri 2020

määrus tsiviilasjas nr 2-18-9218, p 10 ja 20. aprilli 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-123093, p

9.2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik