2-24-12948/34 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Jüri-Karl Leppik

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.11.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-12948

Tsiviilasi

A. P. hagi N. L. vastu 13 408,05 euro väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

13 408,05 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: A. P. (XXX), lepinguline esindaja Olga Väina-

Kesler

Kostja: N. L. (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Rene Varul

Menetlusliik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta hageja A. P. hagiavaldus rahuldamata.

2. Määrata menetluskulud hageja A. P. kanda.

3. Mõista hagejalt A. P.lt kostja N. L. kasuks välja menetluskulude hüvitis 930 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib

asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul

loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud

1. A. P. (hageja) esitas 28.08.2024 hagi N. L. (kostja) vastu 13 408,05 euro nõudes (dtl 2-5).

Hagiavalduse kohaselt oli kostja ja J. M.i vahel sõlmitud suuline laenuleping, mille alusel

kostja laenas 15 000 USA dollarit. Hageja täitis 12.10.2021 kostja kohustuse hagejale

summas 15 000 USA dollarit. Kostja on seeläbi alusetult rikastunud või on hageja ajanud

käsundita kostja asja. Hageja nõuded kostja vastu ei ole 19.12.2023 kokkuleppega

lõppenud, sest see ei käsitlenud hageja alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest

tulenevaid nõudeid kostja vastu.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hageja ülekanne kolmandale isikule on

tõendamata ja kostja on tõendina esitanud maksekorralduse, mille järgi on hageja teinud

ülekande kostjale. Pooled on sõlminud 19.12.2023 kokkuleppe, mille kohaselt on kostja

maksnud hagejale 59 250 eurot ja pooled on kinnitanud, et neil ei ole teineteise suhtes

enam mingeid nõudeid ega pretensioone. Kostja jaoks oli arusaamatu, kuidas on hageja

olnud õigustatud esitama kostjale rahalisi nõudeid olukorras, kus pooled on kinnitanud

rahaliste nõuete puudumist.

3. Kohus palus pooltel arutada kompromissi, kuid pooled omavahel ei suhelnud (dtl 78 ja

dtl 83).

4. Hageja esitas 14.11.2025 menetluskulude nimekirja ning palus määrata menetluskulude

suuruseks 700 eurot ning välja mõista tasutud riigilõiv summas 910 eurot (dtl 186-187).

Kostja esitas 14.11.2025 menetluskulude nimekirja ning palus määrata menetluskulude

suuruseks 930 eurot (dtl 188-190). Pooled ei esitanud vastuväiteid teineteise

menetluskulude nimekirjadele.

5. Kohus lahendas asja kirjalikus menetluses, seda kohtuistungil arutamata, lähtudes

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lõikest 1. Hageja (dtl 163) ja kostja (dtl

56) olid väljendanud oma nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kohus

määras 23.10.2025 lähtudes TsMS § 403 lõikest 1 tähtaja, mille jooksul oli võimalik

esitada avaldusi ja dokumente ning samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja (dtl

164-166).

Kohtuotsuse põhjendused

6. Kohus leiab, hinnates asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti, et

hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab seda alljärgnevaga.

7. Pooled ei vaidle selle üle, et nad on kehtivalt sõlminud 19.12.2023 kokkuleppele (dtl 36-

38; tõlge dtl 63-65).

8. Hageja väidab, et kostjal oli kohustus kolmanda isikule tagastada laen ning hageja on

täitnud selle kohustuse. Pooled ei ole väitnud, et hagejal oleks olnud lepinguline kohustus

kostja kohustuse täitmiseks. Hageja väitel on tegemist kas käsundita asjaajamise või

alusetu rikastumisega.

9. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Määruse nr 864/2007 (Rooma II) artikkel 10 lõike 2 ja

artikkel 11 lõike 2 järgi, kui alusetu rikastumine või käsundita asjaajamine pole seotud

poolte olemasoleva suhtega, siis kohaldatakse õigussuhtele poolte hariliku viibimiskoha

õigust. Praegusel juhul ei viita poolte omavahelises suhtes miski sellele, et nende harilik

2 (7)

viibimiskoht ei oleks olnud Eestis, sealjuures ei ole vaidluse all see, et tegemist oli

elukaaslastega ehk harilik viibimiskoht võlasuhte tekkimisel oli samas riigis. Seega

kohaldab kohus poolte vahelisele õigussuhtele Eesti Vabariigi õigust sõltumata sellest,

milline oli hageja ja kolmanda isiku vahelisele õigussuhtele kohaldatav õigus.

10. Hageja on väitnud, et kostja ja J. M.i vahel on sõlmitud suuline laenuleping, mille alusel

kostja laenas J. M.ilt 15 000 USA dollarit (dtl 4). Kostja on väitnud, et laenulepingu

olemasolu on tõendamata (dtl 55), kuid sõnaselgelt ei esitanud vastuväidet, et selline

võlasuhte üleüldse puudub. Hageja oli esitanud koos hagiavaldusega maksekorralduse,

millest nähtub kostja poolt väidetu ehk hageja on teinud 09.11.2021 kostjale ülekande

summas 15 000 eurot (dtl 6). Seega nõustub kohus kostja hagivastuses esitatud väitega, et

hagiavaldusega koos esitatud maksekorraldus ei tõenda võlasuhte olemasolu. Hageja on

10.09.2025 esitanud teise maksekorralduse, millest nähtub, et kostja on 12.10.2021 teinud

J. M.ile ülekande summas 15 000 USA dollarit koos selgitusega personal loan return (dtl

85). Kostja ei ole selle tõendi kohta seisukohta esitanud, sealhulgas pole kostja väitnud, et

tegemist oli mõne muu kohustuse täitmisega kui hageja poolt väidetud kohustuse

täitmisega. Kohus loeb tõendatuks hageja väited, et kostja ja J. M.i vahel oli võlasuhe

ning hageja täitis 12.10.2021 J. M.ile kostja kohustuse summas 15 000 USA dollarit.

11. Hageja kui kolmas isik võib üldjuhul võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lõikest 1 lähtuvalt

täita lepingupoole kohustuse kolmanda isikuna. Praegusel juhul ei ole pooled viidanud

mistahes asjaoludele, et J. M. oleks kohustuse täitmisele esitanud vastuväiteid, sealhulgas

vastuvõtmisest keeldunud. Kohus kordab, et kostja ei vaielnud hageja ja J. M.i võlasuhte

olemasolule vastu, vaid esitas üksnes tõendamatuse vastuväite (dtl 55) ning pole väitnud,

et tema ja J. M. vahel oleks olnud mõni võlasuhe.

12. VÕS § 78 lõike 4 järgi võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda

täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või

võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust

rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Tuvastatud asjaoludel võiks hagejal

põhimõtteliselt olla VÕS § 1018 lõike 1 ja § 1023 lõike 1 või VÕS § 1041 alusel kostja

vastu nõudeõigus.

13. Õiguskaitsevahendite rakendamise esmane eeldus on see, et poolte vahel on kehtiv

võlasuhe. Kostja on vastustes hagile (dtl 32-35 ja dtl 53-56) tuginenud poolte vahel

19.12.2023 sõlmitud kokkuleppele (dtl 36-38; tõlge dtl 63-65). Kostja on viidanud

kokkuleppe punktile 5 ning on leidnud, et selle punktiga on pooled kokku leppinud, et

kõik pooltevahelised võlasuhted on lõppenud.

14. Pooled ei vaidle kokkuleppe sõlmimise ega kehtivuse üle. Hageja on väitnud, et

vaidlusalune nõue ei olnud kokkuleppe esemeks, sest selle eesmärk oli kompromissiga

lõpetada vaidlused, mis olid seotud perekonna vara jagamise ja elatise kohustusega (dtl

68-70). Kohus selgitas hagejale, et hageja peab täiendavalt selgitama ja tõendama enda

väiteid, miks tuleks kokkulepet tõlgendada selliselt, et vaidlusalune nõue ei olnud

kokkuleppega hõlmatud (dtl 76). Hageja kordas seejärel enda varasemaid seisukohti ja

toonitas, et kokkulepped puudutavad üksnes vara jagamist ning rohkem väiteid asjaolude

või tõendite kohta ei esitanud (dtl 84).

3 (7)

15. TsMS § 4 lõikest 2 ja § 5 lõigetest 1 ja 2 lähtuvalt määravad vaidluse eseme ja esitatavad

asjaolud pooled. Pooled ei vaidle selle üle, et nad on kokkuleppe (dtl 36-38; tõlge dtl 63-

65) kehtivalt sõlminud. Sealjuures ei ole hageja esitanud ühtegi vastuväidet kostja

esitatud tõlkele. Lepingu punktide 2 ja 3 kohaselt kohustus kostja (omanik) tasuma

hagejale (kreeditor) 59 250 eurot pangaülekandega kolme päeva jooksu. Pooled ei ole

välja toonud, et kostja oleks seda kohustust, kui lepingust nähtuvat põhikohustust, või

mõnda muud lepingust tulenevat kohustust rikkunud ja leping võiks olla lepingu

rikkumisele tuginedes õiguskaitsevahendi kasutamise järel lõppenud. Kohus juhtis sellele

ka eelmenetluses tähelepanu, kuid pooled ühtegi väidet seoses kompromissi sõlmimise,

kehtivuse ega tekstiga ei esitanud (dtl 75-76).

16. Kohus tuvastab, et lepingu punktides 1-1.6 on pooled kajastanud lepingu sõlmimise

asjaolusid. Lepingu punktis 5 on hageja (kreeditor) kinnitanud, et pärast lepingu punktis 2

nimetatud kompromisshüvitise laekumist ei ole tal kostja (omanik) vastu mingeid rahalisi

ega varalisi nõudeid ega pretensioone, sealhulgas selliseid, mis ei ole otseselt nimetatud,

ning kõik poolte vahelised võlasuhted loetakse lõppenuks.

17. Kohtu jaoks ei ole siduvad poolte poolt kasutatud lepingu pealkiri ega selles kasutatud

terminid. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle

tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (RKTKo

12.10.2023, 2-21-7989/94, p 17). Kohus juhtis hageja tähelepanu sellele, et hageja nõue

võib olla loobumise tõttu lõppenud (dtl 75-76). Dokumendi tõlgendamisel tuleb lähtuda

eelkõige VÕS §-st 29 ja vajadusel ka tahteavalduste osas tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) §-st 75.

18. Üksnes kokkuleppes selgelt nimetatud nõuete osas kompromissi sõlmimine ja

vastutulekute tegemine ei välista kõigi pooltevaheliste nõuete käsutamist. Hageja on

väitnud, et VÕS § 578 lõikest 2 tulenevalt hõlmab kompromiss vaid need nõuded, mis

olid sõlmimise hetkel pooltele teada või mida nad pidid teadma ning mis olid lepingu

esemeks (p 2.2; dtl 70). VÕS § 578 lõike 1 järgi on kompromissileping leping poolte

vastastikuste järeleandmiste teel õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise

kohta vaieldamatuks. Kohus nõustub hagejaga, et kompromissilepingul nagu igal teisel

lepingul, on oma ese ehk konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse

ning VÕS § 578 lõike 2 järgi eeldatakse nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude

tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille

üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu

sõlmisid (RKTKo 24.10.2018, 2-17-6579/47, p 11). Asjaolu, et kokkulepe on

pealkirjastatud kompromisslepinguna, ei tähenda, et terve selle dokumendi sisustamisel

peaks üksnes lähtuma VÕS § 578 lõigetest 1 ja 2. Veelgi enam, lepingu algne keel on

vene keel, mistõttu võib selle sõna tähendus eesti keelest erineda. Pooled ei vaidle selle

üle, kas mõni kokkuleppes nimetatud asjaolu või erimeelsus, mille pooled on

vastastikuste järeleandmiste teel muutnud vaieldamatuks, on lõppenud või jäänud edasi

kestma. Kostja väidabki, et pooled on sõnaselgelt kinnitanud ka kokkuleppeväliste nõuete

puudumist. Selline kokkulepe on käsitatav VÕS § 207 lõike 2 järgi nõudest loobumisena.

Eeltoodut ei mõjuta asjaolu, et nõudest loobumine sisaldub dokumendis, kus on käsitletud

ka pooltevahelist kompromissi.

4 (7)

19. Kohus tõlgendab VÕS § 29-st lähtudes kokkuleppe punkti 5 sarnaselt kostjaga. Punkti 5

esimese lausega on hageja sisuliselt andnud TsÜS § 102 lõike 2 mõttes edasilükkava

tingimusega kinnituse, et tal puuduvad lepingu punktis 2 nimetatud kohutuse täitmisel

kostja vastu nõuded. Punkti 5 teise lausega on mõlemad pooled lugenud kõik poolte

vahelised võlasuhted lõppenuks. Kostja on väitnud, et punktiga 5 on pooled kinnitanud, et

neil ei ole teineteise suhtes enam mingeid nõudeid ega pretensioone, mis hõlmab ka

selleks hetkeks tekkinud võimalikke alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest

tulenevaid nõudeid. Kohus kordab, et pooled ei vaidle punktis 2 nimetatud kohustuse

täitmata jätmise üle.

20. Hageja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et kokkuleppe punkt 5 oli teatud

nõuetega piiratud. Ühestki kokkuleppe punktist ega ka selle eesmärgist (VÕS § 29 lg 6)

ei ole see tuletatav. Hageja ei ole esitanud ka väiteid näiteks läbirääkimiste kohta (VÕS §

29 lg 5 p 1), poolte käitumise kohta (VÕS § 29 lg 5 p 3) või lepingu olemuse kohta (VÕS

§ 29 lg 5 p 4), mis võiksid hageja käsitlust toetada. Ka hageja väide, et kokkulepe sõlmiti

ühisvara jagamise raames, on kooskõlas kostja poolt esitatud väitega, sest viitab sellele,

et pooled soovisid kooselu lõpetada selliselt, et hiljem teineteise vastu enam nõudeid ei

esitata.

21. Täiendavalt märgib kohus ka seda, et miski hageja esitatud käsitlusest ei viita sellele, et ta

ei teadnud kokkuleppe sõlmimise ajal, et tal võiks olla hagiavalduse esemeks olev nõue.

Hageja on vastupidiselt esitanud väiteid, et tal oli väidetava käsundita asjaajamise

võlasuhte raames teadlik soov kostjat soodustada (dtl 84). Seega ei ole tegemist

olukorraga, kus hageja oleks loobunud nõuetest, mille olemasolust ta ei saanudki teadlik

olla, kui ta enda väitel teadlikult tegutses kostja soovitamise tahtega.

22. Kohus leiab, et tegemist on kokkuleppega, et pooled kinnitavad vastastikku

kokkuleppeväliste nõuete puudumist (RKTKo 13.04.2016, 3-2-1-9-16, p 26). Miski

kokkuleppe tekstis ei võimalda järeldada, et kokkuleppe punkt 5 reguleeriks üksnes

kokkuleppes nimetatud nõudeid, sõltumata punkti 5 sõnastusest.

23. Kohus järeldab, et hageja nõuded, mis võivad olla tekkinud 12.10.2021 ülekande

tegemisest ja kostja kohustuse täitmisest kolmanda isikuna, lõppesid VÕS § 207 lõike 2

mõttes 19.12.2023 sõlmitud kokkuleppega, mille punktis 5 on hageja kinnitanud kostja

vastu nõuete puudumist ning pooled lugesid kõik nende vahelised võlasuhted lõppenuks.

24. Hageja selline kinnitus toob VÕS § 207 lõike 2 järgi kaasa nõudest loobumise ehk nõude

käsutamise (RKTKo 13.04.2016, 3-2-1-9-16, p 26). Eeltoodust tulenevalt on ka muude

eelduste esinemisel välistatud, et hagejal kui kolmandal isikul võiks olla kostja kohustuse

täitmisest ja VÕS § 78 lõikest 4 lähtuvalt olla kostja vastu sissenõutav nõue, sest ta on

kostjaga sõlmitud kokkuleppega (dtl 36-38; tõlge dtl 63-65) nendest nõuetest loobunud.

25. Hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.

26. Kohus jättis vastavalt 23.10.2025 kirjale (dtl 164-166) TsMS § 238 lõike 1 ja § 238 lõike

5 alusel arvestamata hageja taotluse alusel kogutud tõenditega (dtl 89-161), sest kohtu

määratud tähtajaks (dtl 86-88) ei sidunud kumbki pool tõendeid tema poolt väidetud

asjaoludega. Sealjuures esitas hageja määratud tähtaja jooksul menetlusdokumendi, kuid

teatas selles üksnes nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses (dtl 163). Hageja

on ka 07.11.2025 hilinenult ja enda 22.10.2025 avaldatud nõusolekuga vastukäivalt

5 (7)

istungi korraldamist ja isikuliste tõendite kogumist taotledes väitnud, et kogutud

tõenditest ei nähtu tema väidetud asjaolusid ehk J. M.i poolt kostjale ülekande tegemist

(dtl 169-171). Kohus märgib eeltooduga seoses, et jättis vastuolulise käitumise ja taotluse

hilinenult esitamise tõttu hageja taotluse TsMS § 238 lg 3 punkti 3 alusel rahuldamata (dtl

172-174). Kohus saab otsuses ka kahtlusteta väita, et hageja poolt nimetatud asjaolude

tõendamiseks taotletud tõendite kogumine ei oleks asja lõpplahendust muutnud. Kohus

järeldas vastuvõetud tõenditest ja poolte esitatud väidetest, et hageja täitis J. M.ile

kolmanda isikuna kostja kohustuse (ülal p 10). Hagi jääb rahuldamata seetõttu, et hageja

võimalik nõue kostja vastu oli poolte vahel sõlmitud kokkuleppega lõppenud.

Menetluskulude jaotuse ja suuruse kindlaksmääramine

27. Kohus määrab järgnevalt kindlaks menetluskulude jaotuse ja suuruse.

28. Kohus jätab TsMS § 162 lõike 1 alusel menetluskulud hageja kanda, sest kohus jätab

hagiavalduse rahuldamata ehk teeb otsuse hageja kahjuks.

29. Lähtudes TsMS § 174 lõigetest 1 ja 2 ning § 177 lg 1 punktist 1 määrab kohus kindlaks

menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lõike 8 järgi määrab kohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades TsMS 18. peatüki

5. jao erisusi.

30. Kostja on 14.11.2025 esitanud menetluskulude nimekirja. Kostja on taotlenud

menetluskuluna hagejalt välja mõista lepingulise esindaja kulud viie tunni eest summas

930 eurot ilma käibemaksuta (dtl 188-190). Kostja on kinnitanud, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane ja menetluskulud on kantud seoses käesoleva kohtuasjaga.

31. TsMS § 175 lõike 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. Väljamõistetavate menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel peab kohus eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele

tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule

keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kohus ei pea üksikasjalikult igat kuluartiklit

välja tooma ja eraldi hindama (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12).

32. Kostja kulud lepingulisele esindajale on 930 eurot. Esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada muu hulgas kohtuvaidluse asjaolude, asja

keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (RKTKm

17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12). Kohtu hinnangul saab praegusel juhul hagejale

osutatud õigusteenuse tunnitasu 150 eurot, mis ei sisalda käibemaksu, pidada

tavapäraseks ja põhjendatuks ning vastab kohtuvaidluse olemusele. Kohus loeb ka

õigusteenuse osutamiseks kulunud aja põhjendatuks ja vajalikuks. Seega on kostja kulud

lepingulisele esindajale summas 930 eurot põhjendatud.

33. Kokkuvõttes peab hageja hüvitama kostjale menetluskulud summas 930 eurot koos

käibemaksuga.

34. Tulenevalt TsMS § 178 lõikest 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik,

6 (7)

kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 177 lõike 3 kohaselt

toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahend menetlusosalistele kätte.

(allkirjastatud digitaalselt)

Jüri-Karl Leppik kohtunik

7 (7)