3-25-3904/8 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Einar Vene, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

21.11.2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-3904

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses vanglasiseste ümberpaigutamiste,

ülemäärase jõu kasutamise ning telefonikõnede

teostamise piiramisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18.11.2025. a määruse resolutsiooni

p 1

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.

Vastustaja - Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 18.11.2025. a määruse

resolutsiooni p 1 peale HKMS § 207 lg 2 alusel.

2. Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel käesoleva määruse avaldamisel

kaebaja nime tähemärgiga X.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav X.X. esitas 02.11.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu

Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja nõudis kahju hüvitamist selle eest, et

kaebaja suhtes teostati ajavahemikul 27.09.2023 – 03.09.2025 põhjendamatult 29 korral

ümberpaigutusi, kusjuures ümberpaigutamistel kasutati kaebaja suhtes ülemäärast jõudu, ning

kaebajal ei võimaldatud 27. ja 29.08.2025 helistada oma lepingulisele esindajale ja

sotsiaaltöötajale.

2. Vastusena kohtunõudele esitas Tartu Vangla kaebaja 31.08.2025. a taotluse nr 2-25/2-

2/11163, 04.09.2025. a taotluse nr 2-25/2-2/11404 ning nende kohta koostatud otsused.

3. Tartu Halduskohus tagastas 18.11.2025. a määrusega (resolutsiooni p 1) esitatud kaebuse

osaliselt - telefonikõnede teostamise piiramisega seotud hüvitamisnõude osas. Ülejäänud osas

võeti kaebus menetlusse. Halduskohus märkis vaidlusaluses määruses kaebuse osalise

tagastamise kohta kokkuvõtvalt järgmist.

3.1. HKMS § 120 lg 1 p-st 8 lähtudes kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei

esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

Kohtu hinnangul tuleb X.X.-i kaebus osas, milles ta vaidlustab lepingulisele esindajale ja

sotsiaaltöötajale helistamise võimaldamata jätmist, tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel,

mis näeb ette kohtu õiguse tagastada kaebus, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ja asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

3.2. Kohus on seisukohal, et Tartu Vangla ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud,

mistõttu on kahju hüvitamise eeldused täitmata ja sellest tulenevalt kaebuse rahuldamine

ebatõenäoline.

Vangistusseaduse (VangS) § 28 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja

telefoni, välja arvatud mobiiltelefoni kasutamisele, kui selleks on turvalised tehnilised

tingimused ning VangS ei sätesta teisiti. Kirjavahetuse ja telefoni kasutamise täpsemad

nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Vastavalt VangS § 28 lg-le 3

võib kinnipeetava VangS § 28 lg-s 1 sätestatud õigust vanglateenistuse ametnik piirata, kui

see ohustab vangla julgeolekut või korda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke.

Keelatud on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste,

kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga või advokaadist esindajaga.

Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 51 lg 2 järgi

võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Telefoninumbri

valib kinnipeetav või selleks määratud teenistuja. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus

nähakse ette vangla kodukorras. Tartu Vangla kodukorra p 12.8.4 järgi võib vanglaametnik

anda kinnipeetavale loa riigiasutusse, kohalikku omavalitsusse ja nende ametiisikutele, samuti

kaitsjale või advokaadist esindajale helistamiseks väljaspool kodukorras reguleeritud korralist

helistamise aega. Selleks tuleb kinnipeetaval esitada põhjendatud taotlus.

3.3. Kohus mõistab, et kaebaja heidab ette seda, et vangla ei võimaldanud kaebajal 27. ja

29.08.2025 helistada oma lepingulisele esindajale (juristile) ja sotsiaaltöötajale. Kaebaja

nõuab mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise ja kaebaja tervise

kahjustamise eest.

Tartu Vangla 31.10.2025. a otsusest nr 1-9/2-25/423-2 nähtuvalt rahuldati kaebaja

27.08.2025. a erakorralise helistamise taotlus kaebaja juristile helistamiseks, kaebajal

võimaldati ka helistamine, kuid pärast kümmekond minutit muule isikule helistamist lõpetas

kaebaja ise kõne ning hakkas osakonnas tegema muid toimetusi.

Ka nähtub viidatud Tartu Vangla otsusest, et kaebaja esitas 29.08.2025 vanglale taotluse,

milles palus võimaldada erakorraline helistamine muuhulgas oma juristile ja sotsiaaltöötajale.

Tartu Vangla keeldus andmast luba kaebaja juristile ja sotsiaaltöötajale erakorraliseks

helistamiseks, kuivõrd vangla tegi kindlaks, et sotsiaaltöötajaga pidi aset leidma tavaline

vestlus, midagi erakorralist neil ei ole ja vestelda saab ka siis, kui on korralised helistamise

päevad. Seejuures oli konkreetse sotsiaaltöötaja puhul tegemist Viljandi Tugikeskuse

sotsiaalpedagoogiga Viljandi Kesklinna Koolis. Lisaks leidis vangla, et kuna kaebaja poolt

välja toodud jurist ei ole advokatuuri liige, siis ei saa rääkida advokaadist esindajast.

3.4. Kohus nõustub vanglaga, et advokaat ei ole mitte iga õigusteadmistega isik ning avalikult

kättesaadavate andmete kohaselt ei ole kaebaja lepingulise esindaja puhul tegemist

advokaadiga. Kuna kaebaja sai 27.08.2025 helistada soovitud numbritele ja kaebaja sai ise

otsustada, kellele parasjagu ta helistamist vajalikuks peab, ning 29.08.2025. a taotlusest ei

nähtunud erakorralist vajadust kaebaja juristile ja sotsiaaltöötajale helistamiseks, siis ei ole

kaebaja õigusi ka intensiivselt riivatud. Arvestades mh otsuses välja toodud kuupäevi, mil

kaebajale võimaldati helistamisi (s.o 25. – 28.08.2025, 1. – 03.09.2025), siis on kaebajale

helistamise võimalused piisavalt tagatud.

3.5. Kohus lisab, et kinni peetava isiku õigus suhelda telefoni teel ametiasutuste, kaitsja või

esindajaga ei tähenda, et kõnede tegemist tuleks võimaldada igal ajal ja piiramatus mahus.

Muuhulgas sätestab VangS § 41 lg 1, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse

viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all

viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult

kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Selle määratlemisel, mida käsitleda

inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse

alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste

ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm,

põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta,

ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku

juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma

jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul selliseid

asjaolusid ei nähtu.

3.6. Ühtlasi leiab kohus, et kaebaja väited tema tervise kahjustamise kohta on kinnitamata.

Kaebaja ei ole oma kahju hüvitamise taotluses ega kohtule esitatud kaebuses täpsustanud,

milles tema vaimse tervise kahjustamine seisnes, mistõttu võib väita, et tegemist on üksnes

kaebaja abstraktse väitega. Lisaks tuleb arvesse võtta, et vaidluse all on üksnes kahel päeval

helistamise piiramine. Seega pole kahju hüvitamise nõude rahuldamise edulootused ka tervise

kahjustamise osas suured.

Eeltoodud põhjendustest tulenevalt tagastab kohus X.X.-i kaebuse osas, milles kaebaja nõuab

kahju hüvitamist seoses 27. ja 29.08.2025 helistamistega ja sellest tuleneva inimväärikuse

alandamise ja tervise kahjustamisega, HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega

sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei

ole kohtu menetluses olnud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. X.X. esitas 20.11.2025 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 18.11.2025. a määruse

resolutsiooni p 1 peale. Kaebaja märgib selles, et halduskohus tagastas kaebuse helistamisega

seotud nõude osas ebaõigesti. Samuti on halduskohus määruse tegemisel ebaõigesti

kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, jätnud suures osas tõendid hindamata või on

neid hinnanud ebapiisavalt ning ei selgitanud välja tähtsust omavaid asjaolusid, mis on kaasa

toonud ebaõige kohtulahendi. Halduskohtupoolne rikkumine seisneb ka ebapiisavas

selgitamis- ja väljaselgitamiskohustuse täitmises. Kaebaja arvates ei ole halduskohus jaganud

menetluses kaebajale piiavalt vajalikke ja asjakohaseid selgitusi ning seetõttu on kohtumäärus

kaebaja jaoks osaliselt üllatav. Halduskohtul lasub kohustus välja selgitada kõik asjaolud, või

lasta kaebajal täiendada oma kaebust või muuta oma nõuet. Halduskohus oleks pidanud välja

selgitama kõik asjaolud või andma võimaluse muuta nõuet, mis on kaebajale tulemuslik.

Halduskohus seda nõuet täitnud pole, mis on väga selge menetlusõiguse normide rikkumine ja

see toob kaasa kohtumääruse tühistamise. Samuti ei ole halduskohus uurinud välja kõiki

asjaolusid või on teinud seda ebapiisavalt. Halduskohtul on kohustus uurida kõiki tõendeid

igakülgselt ja vajadusel selgitada tähtsust omavaid asjaolusid menetlusosalistele. Peale

sotsiaaltöötaja ja juristi soovis kaebaja helistada veel uurijale, advokaadile ja prokuratuurile.

Uurimisasutusele ja advokaadile helistamise piiramine on õigusvastane. Uurimisprintsiibi

eesmärk on kaitsta isikute subjektiivseid avalikke õigusi ja avaliku huvi. Halduskohus ei tohi

lähtuda ainult vastustaja väidetest ja selgitustest, vaid peab koguma ka täiendavaid tõendeid ja

laskma neid esitada ka teistel osapooltel. Eeltoodule tuginedes on kaebaja seisukohal, et

kohtumääruses vastuolulistele seisukohtadele asudes on halduskohus rikkunud ka HKMS §

157 lg-s 1 sätestatust kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i määruskaebus halduskohtu 18.11.2025. a määruse

resolutsiooni p 1 peale kuulub tagastamisele. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus

määruskaebuse tagastada muuhulgas juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguste

kaitseks on ilmselgelt vähene.

Tartu Halduskohus tagastas vaidlusaluse määruse kohaselt esitatud tühistamis- ja

hüvitamiskaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel (kohus võib tagastada kaebuse määrusega

selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest

tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

18.11.2025. a määruse kõigi põhjendustega kaebuse osalise tagastamise kohta ja ei korda

neid (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).

Esitatud määruskaebuses pole ringkonnakohtu arvates välja toodud ühtegi sellist sisulist

põhjendust, mis annaks aluse asuda halduskohtu seisukohaga võrreldes teistsugusele

seisukohale.

6. Ringkonnakohus asendab vastavalt määruskaebuse esitaja taotlusele HKMS § 175 lg 3

alusel määruse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga X.

(allkirjastatud digitaalselt)