2-22-5667/74 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 21. november 2025

Tsiviilasja number

2-22-5667

Tsiviilasi

O.K hagi XXXXX AS-i vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 24. märtsi 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XXXXX AS-i apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

7813 eurot 62 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja O.K (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Grete Kirsimaa

Kostja XXXXX AS (endine ärinimi XXXX

Aktsiaselts) (registrikood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Karl Kask

Kohtuistungi toimumise aeg

28. oktoober 2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 24. märtsi 2025. a

otsus muutmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud XXXXX AS-i kanda.

3. Määrata kindlaks O.K apellatsiooniastme hüvitatavate menetluskulude suurus

ning mõista XXXXX AS-ilt O.K kasuks menetluskulude katteks välja 6021

eurot 44 senti (sh käibemaks).

4. Välja mõistetud menetluskuludelt (6021 eurot 44 senti) tuleb XXXXX AS-il

tasuda O.K-le viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. O.K (hageja) esitas 18. aprillil 2022 Tartu Maakohtule XXXXX AS (kostja) vastu

hagiavalduse. Hageja palus, arvestades nõude hilisemaid täpsustusi, mõista kostjalt hageja

kasuks välja:

1. kahjuhüvitise 7. detsembri 2020 kuni 31. detsembri 2024 eest 39 134 eurot 78

senti;

2. igakuise kahjuhüvitise alates 1. jaanuarist 2025, mille aluseks võetakse hüvitise

baasmäär (31. detsembri 2024. a seisuga indekseerituna 1395 eurot 22 senti), mis

vastab hagejal tuvastatud kutsehaigusest tingitud töövõimekao protsendimäärale

(hetkel 60%). Baasmäära tuleb iga-aastaselt indekseerida tegevusalal "Taime- ja

loomakasvatus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad" Statistikaameti poolt

avaldatava keskmise brutokuupalga muutust kajastava indeksiga, ning sellest tuleb

maha arvestada sama perioodi eest saadud töövõimetoetus;

3. viivise hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud hüvitiselt

9166 eurolt 31 sendilt määras 8% aastas alates hagi esitamisest kuni kohustuse

täitmiseni;

4. ravimite kulu perioodilise hüvitise 15 eurot kuus;

5. mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel.

Hageja palus kohustada kostjat tasuma igakuine hüvitis hageja pangakontole hiljemalt iga

kuu 6. kuupäevaks ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja alates 7. novembrist 2005 kuni 31. maini 2019 kostja

juures XXXXX. Hageja töökohustused olid järgmised: põrsaste ajamine ja sorteerimine,

mille käigus tuli avada raskeid suluväravaid, sigade koormate komplekteerimine, mille

käigus tuli sead tätoveerimisrauaga tätoveerida ja avada raskeid suluväravaid, farmitöö

kontrollimine, kontoritöö, sh kuvariga ning farmi töötajatele lõunasöögi valmistamine.

Hagejal diagnoositi 7. detsembril 2020 kutsehaigus, s.o ülekoormushaigus - rakenduse,

ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudede muud haigusseisundid, vasaku käe

müöfastsiaalne valu, lateraalse epikondüliidi nähud, karpaaltunneli sündroom

mõlemapoolselt, õlavarre pöörajalihaste kõõluskätiste sündroom vasakul, õlabursiit

vasakul. Kutsehaiguse põhjustasid järgmised ohutegurid: koormus kätele, enam vasakule

käele, juhtivalt vasaku käe korduvad liigutused jõu rakendamisega loomade tätoveerimisel

ja käte sundasendid. Hageja töövõime kaotus loeti 40% ulatuses tingituks kutsehaigusest.

21. juunist 2022 hinnati, et hageja töövõime kaotus on 60% ulatuses tingitud

kutsehaigusest.

Hageja väitel rikkus kostja töösuhte kestel mitmeid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid.

Kostja rikkumised olid järgmised: kostja ei taganud ohutut töökeskkonda; kostja ei

hinnanud töökeskkonna riskianalüüsides kutsehaiguse põhjustanud ohutegureid; kostja ei

kujundanud raskustega (suluväravad kaalusid 15 kg) tööd nii, et see oleks olnud hagejale

võimalikult ohutu; kostja ei juhendanud hagejat kuvariga töötamisel, kostja ei võimaldanud

hagejal kasutada puhkust, kuna ei määranud talle kontoritööks asendajat. Hagejal tekkis

seetõttu kutsehaigus. Kutsehaiguse tagajärjel ei saa hageja tööd teha ja sissetulekut

teenida. Hageja soovib seetõttu kostjalt saamata jäänud tulu hüvitamist. Hageja soovib

lisaks kutsehaigusest tingitud ravimite kulu ja mittevaralise kahju hüvitamist.

Kahjuhüvituse vähendamiseks ei ole alust. Hagejal ei ole olnud enesekahjustamise tahtlust.

Hageja nõuded ei ole aegunud. Hagejal tekkis kahju, mille hüvitamist ta nõuab, alates 1.

juunist 2019. Hageja sai kohustatud isikust teada ajal, mil tal kutsehaigus diagnoositi.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Nõuded on aegunud. Nõuete aegumistähtaeg algab ajast, mil isik sai teada varalisest

kahjust, mille kutsehaigus põhjustas. Hagejal diagnoositi õlavöötme ülekoormushaigus

esimest korda 2. oktoobril 2006. Hageja seostas 2012. a tervisekontrollis tööülesannete

täitmisega selja-; jala- ja õlavöötme valu. Hageja tegi 2014. ja 2016. a enda kutsehaiguse

tõttu kulutusi ravivahenditele ja ravimitele. Hagi esitati 18. aprillil 2022, s.o pärast nõuete

aegumist.

Hagejal diagnoositi õlavöötme ülekoormushaigus hiljemalt 2. oktoobril 2006. Hageja

kutsehaigus ei tekkinud seega kostja juures töötamise ajal. Hagejal oli enne kostjat

mitmeid tööandjaid. Kutsehaiguse diagnoosimisel ei arvestatud nende juures olnud

ohutegureid.

Kostja ei rikkunud töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Kostja riskianalüüsides on

farmijuhataja töö sisuna välja toodud nii kontoritöö kui ka koormate komplekteerimine.

Kostja tagas farmis piisava tööjõu. See oli olulisim meede, millega vähendati hageja kätele

mõjuvaid terviseriske. Iga töötaja pidi normaalse tööjaotuse korral tätoveerima ca 1,5

autokoormat sigu kuus, milleks kulus maksimaalselt 2 tundi. Sigade tätoveerimine ei olnud

seega riskitegur, mis oleks pidanud olema riskianalüüsis kajastatud. Kostja puudulike

riskianalüüside ja hageja kutsehaiguse vahel ei ole põhjuslikku seost. Kuvariga töö on

riskianalüüsis ohutegurina välja toodud ning ohtu maandati tervisekontrollidega, mille

hageja on regulaarselt läbinud. Raskuste käsitsi teisaldamine on riskianalüüsides ja

ohutusjuhendites välja toodud. Hageja käsutuses oli raskuste käsitsi teisaldamiseks piisav

tööjõud. Hageja kasutas puhkusi. Talle olid määratud asendajad. Kostja kohaldas

terviseriskide ennetamiseks ja maandamiseks kõiki mõistlikult võimalikke meetmeid.

Kostja ei ole hageja tervisekahjus süüdi. Hageja varjas oma terviseprobleeme kostja eest

ning soodustas seeläbi endal kutsehaiguse teket või selle süvenemist. Kostja ei vastuta

seega hagejale kutsehaiguse tagajärjel tekkinud kahju eest. Alternatiivselt tuleks kostja

vastutuse määra hageja käitumise tõttu vähendada. Hageja nõuded on vastuolus hea usu

põhimõttega, kuna need on tekkinud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) ja

töölepingu (farmi töö organiseerimata jätmine) rikkumisega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 24. märtsi 2025. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kahjuhüvitise perioodi 7. detsember 2020 kuni 31. detsember 2024 eest 39

040 eurot 69 senti ning alates 1. jaanuarist 2025 järgmiselt:

1. hüvitise baasmäär on 31. detsembri 2024. a seisuga 2325 eurot 37 senti;

2. hüvitise baasmäära tuleb iga aasta 1. jaanuaril (esimest korda 1. jaanuaril 2025)

indekseerida Statistikaameti avaldatava keskmise brutokuupalga muutust kajastava

indeksiga tegevusalal „Taime- ja loomakasvatus, jahindus ja neid teenindavad

tegevusalad“. Indekseerimine tuleb läbi viia koheselt Statistikaameti andmete

avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga aasta 1. maiks. Indekseerimisel

arvestatakse ümber alates indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ja tehakse

vähem tasutud osas ühekordne väljamakse või enamtasutud osas tasaarvestus

järgmise maksega;

3. indekseeritud hüvitise baasmäär tuleb korrutada hagejal diagnoositud

kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse ulatusega, mis on kohtuotsuse tegemisega

seisuga 60%;

4. hagejale lõplikult tasumisele kuuluva igakuise kahjuhüvitise suuruse saamiseks

tuleb p-s 3.3. märgitud arvutuse tulemusel saadud korrutisest maha lahutada hageja

sama perioodi eest makstud töövõimetoetuse osa, mille suuruse saamiseks tuleb

hagejale makstud töövõimetoetuse päevamäär korrutada arvestusaluse kuu päevade

arvuga ning saadud tulemus tuleb korrutada hagejal diagnoositud kutsehaigusest

tingitud töövõime kaotuse ulatusega, mis on kohtuotsuse tegemisega seisuga 60%.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 9166 eurolt 31 sendilt määras 8%

aastas alates 18. aprillist 2022 kuni põhinõude täitmiseni; mittevaralise kahju hüvitise 2000

eurot; jättis hageja nõude kutsehaigusest tingitud ravimite kulude perioodilise maksena

hüvitamiseks rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulud 8881 eurot 49 senti koos viivisega ning märkis, et

kostja peab tasuma perioodilise kahjuhüvitise iga kuu 6. kuupäevaks hageja pangakontole.

Hageja nõuab talle kutsehaigusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju väljamõistmist.

Hageja tugineb nõude alusena VÕS §-le 1043 jj.

Hageja nõuded ei ole aegunud. Hageja sai teada, et tema terviseprobleemidest tekkiv kahju

– nii kulud ravimitele kui ka saamata jääv töötasu - on põhjustatud kutsehaigusest alles

siis, kui hagejal diagnoositi kutsehaigus, s.o 7. detsembril 2020. Hageja kutsehaigusest

tulenevate kahjunõuete aegumine algas seega 7. detsembrist 2020. Hageja nõuded oleksid

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1 alusel aegunud 7. detsembril 2023.

Hageja esitas hagi 18. aprillil 2022, s.o enne nõuete aegumist. Hageja nõudeid ei saaks

lugeda aegunuks isegi, kui lugeda nõuete aegumistähtaja alguseks töölepingu lõpetamise

päev, s.o 31. mai 2019 või hagejal puuduva töövõime tuvastamise päev, s.o 3. august 2020.

Hagejal tuvastati alates 11. juunist 2020 kuni 10. juunini 2026 puuduv töövõime, s.o

töövõime kaotus 100%. Hagejal diagnoositi 7. detsembril 2020 kutsehaigusena

ülekoormushaigus. Hageja töövõime kaotus oli perioodil 7. detsember 2020 kuni 20. juuni

2022 tingitud kutsehaigusest 40% ulatuses ning alates 21. juunist 2022 on see tingitud

kutsehaigusest 60% ulatuses. Hageja kutsehaigus kujunes välja aastatel 2005 kuni 2019,

mil hageja töötas kostja juures. Kostja väide, et hagejal võis kutsehaigus tekkida enne

kostja juurde tööle asumist, ei ole põhjendatud. Hageja töötas enne kostja juurde tööle

asumist müügikonsultandi ja koolituse asjaajajana, st tegi kontoritööd. Tõenäoline ei ole, et

hagejal 7. detsembril 2020 kutsehaigusena diagnoositud ülekoormushaigus, mille

põhjustasid ohuteguritena koormus kätele, enam vasakule käele ning vasaku käe korduvad

liigutused jõu rakendamisega, on seostatav hageja (kontori)tööga aastatel 1997 - 2005.

Õlavöötme ülekoormushaigus (märgitud 2006. a tervisekontrolli kaardil) ja käte (juhtivalt

vasaku käe) ülekoormushaigus (2020. a diagnoositud kutsehaigus) ei ole samad. Tegemist

on erinevate kehapiirkondade ülekoormushaigustega, mille tekkepõhjused on erinevad.

Hagejale pärast 2006. a tehtud töötervisekontrollide tulemustes ei mainita (õlavöötme)

ülekoormushaigust. Hagejal ei diagnoositud 2006. aastal seega ülekoormushaigust.

Hageja ei ole pärast kostjaga töösuhte lõppemist 31. mail 2019 töötanud ega sissetulekut

teeninud. Hagejal tekkis kutsehaiguse tagajärjel kahju, kuivõrd hageja ei ole saanud

(osaliselt) kutsehaigusest tingitud puuduva töövõime tõttu sissetulekut teenida. Kuna

hagejal diagnoositud kutsehaigus kujunes välja kostja juures töötades, on hagejale

kutsehaiguse tagajärjel tekkinud kahju ja kostja tegevus(etus)e vahel põhjuslik seos.

Kostja rikkus TTOS § 13 lg 1 p-de 12 ja 13. Hageja töötas alates 7. novembrist 2005 kuni

31. maini 2019 kostja juures XXXXX. Kostja ei täitnud ajal, mil hageja asus kostja juures

tööle, hageja juhandamise kohtustust nõuetekohaselt. Kostja juhend oli liiga üldsõnaline.

See ei olnud piisav, et hagejal kutsehaiguse tekkimist ära hoida. Kostja tutvustas hagejale

täpsemat juhendit alles üheksa aastat pärast seda, kui hageja asus kostja juures tööle.

Tõenäoline on, et hageja kutsehaiguse väljakujunemine algas juba ajal, mil hageja kostja

juurde tööle läks. Kostja rikkumine on hagejal tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses ja

õigusvastane.

Kostja rikkus TTOS § 13 lg 1 p-de 1, 3, 4, 6, 61. Kostja koostas ja kinnitas esimese

töökeskkonna riskianalüüsi alles 2014. aastal. Hagejale tutvustati seda 1. oktoobril 2014.

Kostja jättis ligemale üheksa aasta jooksul pärast hageja tööle asumist

tegematatöökeskkonna riskianalüüsi, mille tulemused oleks pidanud olema aluseks

töökeskkonna sisekontrollile. Sisekontrolli käigus välja selgitatavate töökeskkonna

ohutegurite alusel oleks saanud hinnata nende võimalikku mõju hageja tervisele ning

koostada tegevuskava, milles oleks saanud ette näha abinõud töötajate terviseriski

vältimiseks või vähendamiseks. Kuna kostja töökeskkonna kohta ei olnud 2014. aastani

riskianalüüsi, ei saanud kostja teavitada hagejat töökeskkonna ohuteguritest ja

tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest ega neid rakendada. Need

rikkumised võisid omada olulist rolli hagejal kutsehaigusena väljakujunemisel.

Kostja ei hinnatud 2014. ja 2017. a töökeskkonna riskianalüüsides hageja

kutsehaigestumist põhjustanud ohutegureid, milleks on koormus kätele, enam vasakule

käele, juhtivalt vasaku käe korduvad liigutused jõu rakendamisega loomade tätoveerimisel,

käte sundasendid. Hageja täitis muuhulgas järgmisi tööülesandeid: sigade sorteerimine;

koormate komplekteerimine, mis sisaldas sigade tätoveerimist, 15 kg kaaluvate

suluväravate avamist ja sulgemist. Ehkki ametijuhendi kohaselt allusid hagejale farmi

operaatorid, ei saanud hageja oma alluvaid alati eelnimetatud tööülesannete täitmisel

rakendada, kuna see ei olnud tihtipeale võimalik. Tööülesannete rohkuse ja tööjõu

nappusese tõttu ei olnud mõeldav, et selliste tööde tegemine venitatakse mitmele

tööpäevale. Tööülesannete maht ei vastanud töötajate arvule ja tööajale. Riskianalüüside

tegemine või tegemata jätmine ei ole hagejale tekitatud tervisekahjuga siiski niivõrd

põhjuslikus seoses. Põhjuslik seos on hagejale tekkinud kutsehaiguse ja selle vahel, et

kostja ei edastanud tervisekontrolli tegijale täielike ja kõiki ohutegureid hõlmavaid

riskianalüüse. See võis aidata kaasa hagejal kutsehaiguse tekkimisele ja selle süvenemisele.

Kui selliste tervisekontrollide tegijad oleksid ohutegurite kohta teavet omanud, oleksid

nad saanud nendest lähtuvatele terviseriskidele enam tähelepanu pöörata ja rakendada

ennetavaid või leevendavaid meetmeid. Arstide järelduses, et hageja tööülesannete käigus

koormate komplekteerimisel sigade tätoveerimisel ja suluväravate avamisel-sulgemisel

tehtud käeliigutused põhjustasid hagejal käte ülekoormushaigusena diagnoositud

kutsehaiguse, ei ole põhjust kahelda.

Kostja rikkus TTOS § 9 lg 4 alusel kehtestatud sotsiaalministri 27. veebruari 2001. a

määruse nr 26 "Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" (määrus

nr 26) § 3 lõikeid 1-4. Raskuste käsitsi teisaldamisest lähtuvaid terviseriske ei saa

maandada ainult nii, et jagada raskuste käsitsi teisaldamisega seotud tööd võimalikult

paljude töötajate vahel. Kostja pidi kujundama raskuste teisaldamisega seotud töökohad

nii, et muuta need töötajale ohutuks.

Kostja rikkus Vabariigi Valitsuse määruse nr 362 "Kuvariga töötamise töötervishoiu ja

tööohutuse nõuded" § 3 lõiget 3 (määrus 362). Kostja ei viinud läbi hageja juhendamist

kuvariga töötamisel. Kuvariga töötades ei ole käed puhkeasendis. Kätele tekib

sundasendist tingitud pinged. Käed on pidevalt ja süstemaatiliselt koormatud ja käte

tervislik seisund võib muutuda halvemaks. Kuna ei ole tuvastatav, et hageja suhtes oleks

kostja poolt läbi viidud kuvariga töötamise juhendamist, võis kuvariga töötamisel valede

töövõtete kasutamine koosmõjus sigade tätoveerimisega kätele kaasneva koormusega

põhjustada hagejal kutsehaiguse. See rikkumine aitas seega kaasa hagejal kutsehaiguse

kujunemisele.

Kostja oli vähemalt raskelt hooletu ja on hagejale kahju tekkimises seega süüdi. Kostja

jättis käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata olukorras, kus kostja tööandjana

kinnitas esimese detailsema ohutusjuhendi ja esimese riskianalüüsi enda töökeskkonnas

alles 2014. aastal, ehkki vastav kohustus kehtis tööandjatele TTOS § 13 lg 1 p-dest 3, 12 ja

13 tulenevalt alates TTOS-i jõustumisest 1. juunil 2002. Kostja rikkus vastavaid kohustusi

ligemale üheksa aasta vältel alates hetkest, mil hageja kostja juurde tööle asus. Kostjat

jättis käibes vajalikku hoole järgimata olukorras, kus ta jättis esitamata hageja suhtes läbi

viinud tervisekontrolli tegijatele kõiki hageja tööülesannetega seotud ohutegureid hõlmava

teabe, jättis järgimata raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ning

jättis hagejale tutvustamata kuvariga töötamise juhendi ja tegemata vastava väljaõppe.

VÕS § 139 lg 1 ja 3 alusel kahjuhüvitise vähendamine ei ole põhjendatud. Hageja ei

aidanud tahtlikult või raskelt hooletuna kaasa endal kutsehaiguse kujunemisele ja seeläbi

kahju tekitamisele. Hageja ei rikkunud TTOS § 14 lg 1 p-st 6 ja töölepingu seaduse (TLS)

§ 15 lg 2 p-st 5 lähtuvat kohustust teavitada tööandjat oma tööülesannete täitmist

takistavast tervisehäirest.

Hagejal on VÕS § 130 lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt töövõime vähenemise tagajärjel

kaotatud töötasu hüvitamist. Hageja keskmise kuusissetuleku arvestamisel tuleb lähtuda

alates 1. mai 2018 kuni 30. aprill 2019 teenitud sissetulekust. Hageja keskmine sissetulek

on seega 1700 eurot 2 senti kuus. Hagejal diagnoositud kutsehaigusest tingitud

töövõimekaost tulenev kahjuhüvitis on alates hagejal kutsehaiguse diagnoosimisest 7.

detsembril 2020 kuni 31. detsembrini 2024 kokku 39 040 eurot 69 senti. Igakuise hüvitise

summa on arvestatud järgmiselt: hageja keskmine kuusissetulek on korrutatud hagejal

diagnoositud kutsehaigusest tuleneva töövõimekao ulatusega; saadud summast on maha

arvatud hagejale makstava töövõimetoetuse osa, mis vastab kutsehaigusest tuleneva

töövõimekao protsendile. Kahjuhüvitise arvutamise aluseks olevat hageja keskmist

sissetulekut on iga aasta alguses indekseerinud hageja hagejaga samal tegevusalal ("Taime-

ja loomakasvatus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad") töötavate isikute keskmise

brutotöötasu muutust kajastava indeksiga. Igakuise hüvitise summa on korrutatud kuude

arvuga eelnimetatud ajavahemikul. Hagejal diagnoositud kutsehaigusest tingitud

töövõimekaost tulenev kahjuhüvitis on alates 1. jaanuarist 2025 arvutatav samadel

põhimõtetel, nagu varasema perioodi eest arvestatav hüvitis. Kohus võttis kahjuhüvitise

baasmääraks hageja lisatud tabelis märgitud hageja 2024. a keskmise indekseeritud

sissetuleku, s.o 2325 eurot 37 senti.

Hageja taotlus kahjuhüvitiselt hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise

määras 8% aastas väljamõistmiseks on põhjendatud. Nõue mõista kostjalt välja

kutsehaigusest tingitud ravimite kulud perioodilise maksena on tõendamata.

Hagejale kutsehaiguse tagajärjel tekkinud mittevaraline kahju on maakohtu hinnangul

põhjendatud hüvitada summas 2000 eurot. Hageja igapäevaelu kvaliteet on kutsehaiguse

tõttu oluliselt halvenenud. Hageja peab kätele puhkuse andmiseks tegema koduste

toimetuste vahel mitmeid pause. Hageja on pidanud loobuma teatud tegevustest või

oluliselt vähendama tegevuste mahtu. Hageja on oluliselt vähendanud koduse aiamaa

suurust, sest valud kätes ja seljas ei võimalda suure aiamaa eest hoolt kanda. Hageja ei saa

enam ise kaevata, kanda kastekannusid ega ämbreid ning rohida. Hageja ei saa enam läbida

jalgsi pikemaid vahemaid ja peab seetõttu kasutama igapäevasteks toiminguteks autot.

Hageja saab istuda järjest vaid kaks tundi, pärast mida ta peab pikali viskama. Hageja

väljavaated uue töökoha leidmisel on piiratud. Kostja oli enda väitel valmis lahendama asja

kompromissiga, ent ei teinud ühtegi mõistlikku kompromissettepanekut. Kostja ei

avaldanud menetluse jooksul hageja suhtes empaatiat ega kaastunnet, vaid pidas hageja

kannatusi hageja enda süüks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus,

millega jätta hagi täielikult rahuldamata või alternatiivselt vähendada hageja nõudeid 80%

ulatuses.

Hageja peamine töökohustus oli XXXXX seatud eesmärkide täitmine ja farmi töö

laabumise tagamine. Hageja oli juhtivtöötaja. Tal ei olnud kohustust teha kõiki töid üksi.

Hagejal oli 7–8 alluvat, kelle tööülesanneteks oli põrsaste sorteerimine ja koormate

komplekteerimine, sh nuumikute tätoveerimine. Maakohus leidis põhjendamatult, et hageja

täitis pidevalt ametijuhendist tulenevat kohustust asendada alluvaid sigade sorteerimisel ja

koormate komplekteerimisel, kuna alluvad pidid tegema muid töid. Hageja ei tõendanud

seda ega selgitanud ka, milliseid muid töid hageja alluvad tegid. Koormate

komplekteerimisele sai kuluda maksimaalselt 14 tundi kuus. Arvestades seda tööd tegevate

kostja teiste töötajate arvu, sai igal töötajal kuluda koormate komplekteerimiseks poolteist

tundi. See ei ole tervist kahjustav koormus. Kostja lõi tingimused, et hageja saaks täita

farmijuhataja ülesandeid nii, et tema tervis ei saaks kahjustada. Sigade tätoveerimine ja

suluväravate tõstmine ei olnud piisava tööjõu tõttu terviserisk, mida kostja pidanuks

kajastama töötervishoiu dokumentides. Hageja rajas XXXXX farmi kinnisasjale oma

aiamaa, mis võis hageja koormust suurendada, kuid kohus selles osas seisukohta ei võtnud.

Maakohus määras hageja nõuete aegumistähtaja kulgemise alguse ja lõpu valesti. Hagejal

oli ülekoormusest tingitud kutsehaigusele viitav terviseseisund juba 2. oktoobril 2006.

Hageja kahjuna ei saa käsitada üksnes sissetuleku vähenemist. Hageja kahjuks on ka

kulutused, mida hageja tegi oma terviseseisundi tõttu, nt visiiditasud. Selgusetu on, millise

tõendi alusel kohus tuvastas, et hageja ei olnud alates 7. detsembrist 2020 võimeline

kutsehaiguse tõttu sissetulekut teenima. Kostja jääb nõuete aegumise osas maakohtus

esitatu juurde.

Hageja nõuete aluseks olev diagnoos, mille kohaselt kujunes ülekoormushaigus välja

kostja juures aastatel 2005 – 2019, ei ole õige. Hagejal oli õlavöötme ülekoormushaigus

juba 2006. aastal. Hageja ei töötanud enne kostja juurde tööle asumist üksnes aastatel

1997–2005, nagu kohus märkis, vaid alates 1989. aastast. Kohus tuvastas valesti, et

asjaolu, et hagejal ei ole sissetulekut, on tingitud kutsehaigusest. Hageja ei tööta, kuna tal

on vaimsed probleemid ja ta tarvitab palju alkoholi.

Kostja 10. oktoobri 2004. a ohutusjuhend seakasvatusettevõtte töötajale oli piisav, et

ülekoormushaigust ära hoida. Hageja pidi töös esinevaid ohtusid seega teadvustama ja

ohutute töövõtete mittetundmise korral tööd mitte tegema. Raskuste käsitsi teisaldamine ei

ole ohutegur, mis põhjustas hagejal kusehaiguse. Kohus leidis ekslikult, et tõenäoliselt sai

kutsehaigusena diagnoositud ülekoormushaiguse kujunemine alguse hageja kostja juurde

tööle asumisest. See on vastuolus hageja väitega, et tal tekkisid esimesed kaebused alles

2015. See oli pärast 2014. a, mil hagejale tutvustati ohutusjuhendit "Ülekoormustraumade

vältimine" ja riskianalüüsi. Kohus sidus hagejal kutsehaiguse tekkimise piisava

ohutusjuhendi ja riskianalüüsi puudumisega aastani 2014. Kohus leidis seega sisuliselt, et

hageja kutsehaigus kujunes välja aastatel 2005–2014, mitte kutsehaiguse teatises märgitud

aastatel 2005–2019. Arvestades hageja väiteid enda kaebuste kohta, tuvastas kohus

põhjusliku seose seega valesti. Kohtu seisukoht, et hageja tervisekahjuga on põhjuslikus

seoses riskianalüüside tervisekontrolli tegijale esitamata jätmine, on vastuolus Riigikohtu

praktikaga ja üllatav. Kohus ei arutanud seda pooltega ega võimaldanud esitada

täiendavaid tõendeid. Hageja tervisekontrolli suunamisel võeti aluseks kõik vajalikud

ohud.

Kostja ei rikkunud Sotsiaalministri 27. veebruari 2001. a määrust nr 26 "Raskuste käsitsi

teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded". Raskuste käsitsi teisaldamist ja sellega

seotud ohutegureid ei toodud kutsehaiguse teatises välja. Kostjale ei ole arusaadav, kuidas

saab suluväravaid kujundada ja kohandada nii, et need muutuksid töötajale võimalikult

ohutuks.

Kostja ei rikkunud Vabariigi Valitsuse määrust nr 362 "Kuvariga töötamise töötervishoiu

ja tööohutuse nõuded". Kutsehaiguse teatises ei toodud kuvariga töötamist ohutegurina

välja. See ei ole seega hageja kutsehaiguse põhjus. Kuvariga töötamine oli ohutegurina

kostja riskianalüüsides ja tervisekontrollides välja toodud. Hageja sai oma tööülesandeid

vahetada.

Kostja kohaldas hageja terviseriskide ennetamiseks ja maandamiseks kõiki mõistlikult

võimalikke meetmeid. Kahjuhüvitise vähendamine on põhjendatud. Hageja läbis

regulaarselt tervisekontrolle.

Kostja arvestas töötervishoiuarstide soovitustega ja tagas hagejale terviseriskide

maandamise võimalused, massaaži ja ujumise. Hageja varjas kostja eest oma

terviseprobleeme ja süvendas neid.

Kuna hageja rikkus TTOS § 14 lg 1 p 2 ja p 6 ja TLS § 15 lg 2 p 5 sätestatud kohustusi

ning süvendas aastast 2006 järjepidevalt oma terviseprobleeme, ei ole tal õigust nõuda

kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja tekitas endale ise mittevaralise kahju.

Töötervishoiuarst ei diagnoosinud hagejal selja- või jalaprobleeme ega toonud välja sellega

seoses ühtegi ohutegurit. Asjaolu, et hageja ei saa pikalt jaga käia, ei ole seega põhjuslikus

seoses hageja kutsehaigusega. Hageja vaimne ei seondu hageja tööga kostja juures.

Kostjale ei saa ette heita, et ta vaidleb hagile vastu. See ei ole mittevaralise kahju

väljamõistmise alus.

TTOS-i ja TLS-i rikkumisega saadud varaliste- ja mittevaraliste nõuete saamine ja kostja

vastu esitamine on hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus jättis selle tähelepanuta.

Kohus ei oleks tohtinud hageja asemel sõnastada perioodilise kahjuhüvitise nõuet.

Maakohtu otsuse regulatsioon ei vasta sellele, mida hageja nõudis.

Hageja lepingulise esindaja õigusabikulud tuleb jätta tervikuna hageja kanda, kuna hageja

varjas kostja eest oma terviseprobleeme.

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Hageja tööülesanneteks olid mh sigade komplekteerimine ja koormate laadimine. Kostja ei

vaidlustanud maakohus, et hageja tegi seda tööd. Hageja ei pidanud seega vastavat asjaolu

tõendama. Kostja ei saa sellega seoses uusi väiteid esitada. Kostja ei tõendanud, et hageja

kõigi alluvate töökohustuste hulka kuulus sigade komplekteerimine ja koormate laadimine

ja selle töö tegemiseks oli piisavalt teisi töötajaid. Isegi, kui see nii oli, oli kostjal kohustus

tööst tulenevaid riske kaardistada ning neist tulenevaid ohte ennetada. Kostja ei tõendanud,

et hageja aiamaa harimine mõjutas kutsehaiguse tekkimist. Hageja 2. oktoobri 2006. a

tervisekontrolli kaardil märgitud diagnoos ei oma sellist tähtsust, nagu kostja väidab.

Hagejale lisandus 2019. aastaks mitmeid terviseprobleeme, mis loeti kutsehaiguseks.

Nõuded ei ole aegunud. Hageja nõustub maakohtu põhjendustega.

Maakohus tuvastas kostja tegevusetuse ja hageja kahju vahel põhjendatult põhjusliku

seose. Hageja kutsehaigus kujunes välja kostja juures töötades.

Maakohus tuvastas õigesti, et hageja tegevusetus oli õigusvastane. Kostja on kohustuste

rikkumises süüdi. Kostja kaebuses esitatud väited ei muuda seda.

Kahjuhüvitise vähendamine ei ole põhjendatud. Hagejal ei olnud kohustust kostjat enda

tervisemuredest teavitada. Hageja eesmärk ei olnud kahjustada enda tervist. Hageja järgis

töötervishoiuarsti soovitusi, ta käis arsti juures.

Maakohtu otsus on mittevaralise kahju hüvitist puudutavas osas põhjendatud. Hageja poolt

välja toodud terviseprobleemid on kutsehaigusega seotud. See, et hagejal on täiendavalt

vaimse tervise probleeme, ei muuda hageja teisi tervisemuresid olematuks.

Nõude esitamine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohutu poolt hageja nõude

ümbersõnastamine ei muutnud seda sisuliselt. Menetluskulude jaotus on põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, milles kohus hagi rahuldas,

samuti menetluskulude jaotuse osas. Osas, milles maakohus hageja nõudeid ei rahuldanud,

ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Vaidlustamata ulatuses on maakohtu otsus TsMS §

456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

8. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole

rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu arvestades mõjutada

otsust. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus lühidalt järgmist.

9. Maakohtu järeldused hageja nõuete aegumistähtaja kulgemise alguse ja lõpu osas on

põhjendatud ning kooskõlas senise kohtupraktikaga (nt RKTKo 26.06.2024, 2-20-7210/87,

p 11; RKTKo 27.04.2018, 2-16-16328/28, p 11 ja seal viidatud kohtulahendid).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas tuleb hagiavalduses esitatud

nõuete aegumise algust arvestada 7. detsembrist 2020, s.o kuupäevast, mil hagejal

diagnoositi kutsehaigus ja ta sai seeläbi teada, et tema terviseprobleemidest lähtuv kahju

(saamata jääv töötasu ja kulutused meditsiinilistele abivahenditele) on põhjustatud just

kutsehaigusest. Hageja nõuded oleks TsÜS § 153 lg 1 alusel aegunud 7. detsembril 2023.

Hageja esitas hagi seega aegumistähtaja jooksul. Maakohus on ka põhjendatult lisanud, et

hageja nõuded ei oleks aegunud ka juhul, kui lugeda aegumistähtaja alguseks töölepingu

lõpetamise kuupäeva (31. mai 2019) või hagejal puuduva töövõime tuvastamise kuupäeva

(3. august 2020).

Samuti leidis maakohus põhjendatult, et TsÜS § 153 lõikest 1 lähtuvalt ei ole hageja nõude

aegumise seisukohalt oluline, kas, kuidas ja millal hakkasid hagejal (kutsehaigusele

viitavad) haigusnähud välja kujunema, vaid see, millal hageja kahjust (s.o oma sissetuleku

vähenemisest) ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai. Hageja ei saanud enne 7.

detsembrit 2020 teada enda võimalikust kahjunõudest kostja vastu ega sellise kahju

hagemiseks kosta vastu kohtusse pöörduda. Hageja 2. oktoobri 2006. a tervisekontrolli

kaardil (II kd, tl 4 pöördel) märgitud "õlavöötme ülekoormushaigus" ei ole ka

ringkonnakohtu hinnangul seostatav hagejal 2020. aastal diagnoositud kutsehaigusega, mh

põhjusel, et mitmete järgnevate hageja tervisekontrollide tulemustest õlavöötmega seotud

probleeme ei nähtu. Hagejale 2. oktoobril 2006 pandud diagnoosiga ja selle taga olevate

võimalike terviseprobleemidega ei kaasnenud hageja töövõime vähenemist või kaotust ega

sissetuleku vähenemist.

10. Maakohtu järeldus, et hagejale on tekkinud kahju ning see on põhjuslikus seoses

kostja tegevusega, on ringkonnakohtu hinnangul samuti kooskõlas asja materjalidest

nähtuvaga.

1. Kostja arvates tuvastas maakohus valesti, et hageja sissetuleku puudumine on tingitud

kutsehaigusest. Samuti on kostjale selgusetu, millise tõendi alusel kohus tuvastas, et hageja

ei olnud alates 7. detsembrist 2020 võimeline kutsehaiguse tõttu sissetulekut teenima.

Kostja väidab, et hagejal ei ole sissetulekut mitte kutsehaiguse, vaid vaimse tervise

probleemide tõttu. Ringkonnakohus kostja etteheidetega maakohtule ei nõustu ning leiab,

et kostja väited hagejal sissetuleku puudumise muude põhjuste kohta ei ole tõendatud.

1. Pooled ei ole menetluses vaielnud selle üle, et hagejal diagnoositi 7. detsembril 2020

kutsehaigusena ülekoormushaigus (s.o rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete

kudede muud haigusseisundid). Lisaks on ülekoormushaiguse diagnoosimine tuvastatav

maakohtu otsuse p-s 5 nimetatud tõendite põhjal. Hageja puuduva töövõime (kuni 10.

juunini 2026) tuvastas maakohus Eesti Töötukassa 3. augusti 2020. a ja 1. juuni 2021. a

otsuste (I kd, tl 15–16, 17–18) alusel. Selle, et hageja üldine töövõime kaotus (100%) oli

alates 7. detsembrist 2020 kuni 20. juunini 2022 tingitud 40% ulatuses kutsehaigusest ja on

alates 21. juunist 2022 tingitud 60% ulatuses kutsehaigusest, tuvastas maakohus

Sotsiaalkindlustusameti 28. jaanuari 2021. a ja 21. juuni 2022. a teatiste (I kd, tl 20, 127)

alusel (vt maakohtu otsuse p 7).

2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud eeldada, et puuduva töövõimega (100%

töövõimetu) inimene on võimeline tööga sissetulekut teenima. Kostja ei ole tõendanud, et

hageja puuduvale töövõimele vaatamata tööl käib ja sissetulekut teenib. Vastupidi, hageja

on esitanud oma nende väidete kinnituseks TSD-deklaratsioonide kokkuvõtted aastate

2019–2022 kohta (I kd, tl 122–125) ning maakohtu menetluses kostja ka ei vaidlustanud

hageja väidet, et hageja ei ole pärast kostjaga töösuhte lõppemist 31. mail 2019 töötanud

ega sissetulekut teeninud.

3. Seda, et sissetuleku puudumine on 60% ulatuses (varem 40% ulatuses) tingitud kostja

juures töötamisel välja kujunenud kusehaigusest, kinnitavad eelkõige ülalviidatud Eesti

Töötukassa otsused ja SKA teatised koos kutsehaiguse teatisega (I kd, tl 19). Kuigi asja

materjalide hulgas olevates meditsiinidokumentidest nähtuvad ka hageja vaimse tervise

probleemid (ärevus, depressioon jm), ei saa lugeda tõendatuks kostja väidet, et hagejal

puudub sissetulek üksnes nende tõttu. Kostja poolt mittetöötamise seostamine hageja

võimaliku alkoholi liigtarvitamisega, on meelevaldne.

2. Kostja leiab, et hageja sai täita farmijuhataja ülesandeid selliselt, et tema tervis ei

saaks kahjustada. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kostja need väited alust asuda

maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on kostja nendele väidetele otsuses valdavalt

ka juba vastanud.

Emalt rõhutab ringkonnakohus, et kostja ise on juba 8. mai 2022. a hagivastuses kinnitanud

(TsMS § 231 lg 2), et riskianalüüsides toodud töö sisu kirjelduse järgi oli koormate

komplekteerimine, mis hõlmas ka sigade tätoveerimist, nii farmijuhataja, brigadir-

operaatori (brigadiri), kui ka operaatorite töö. Maakohtu menetluses ei ole kostja seega

vaidlustanud asjaolu, et hageja nimetatud tööülesandeid täitis. See, et kostja tööks oli mh

koormate komplekteerimine, ka nähtub kostjat tehtud riskianalüüsidest (I kd, tl 81, 181).

Seega oli ka hageja tööülesandeks mh koormate komplekteerimine. See, kas hageja

ametijuhendite järgi selliseid tööülesandeid täitma pidi, ei ole asjas määrav. Kostja ise on

menetluses samuti rõhutanud, tuleb lähtuda hageja tegelikest tööülesannetest.

Eelmärgitust lähtuvalt ei saa nõustuda kostja väidetuga, et hageja pidi koormate

komplekteerimisega tegelema ainult siis, kui ta enda alluvaid asendas. Üksnes oletuslikud

on kostja väited, et sigade tätoveerimiseks ja suluväravate tõstmiseks (mida tuli töötajatel

koormate komplekteerimisel teha) oli farmis piisavalt tööjõudu ning sellest lähtuvalt

puudus terviserisk. Liiatigi nähtub asja materjalidest, et enne 2014. aastat kostja XXXXX

farmis riskianalüüse läbi ei viinudki. Asjaolu, et koormate komplekteerimisega tegelesid ka

farmi teised töötajad, ei välista kostja tegevusetuse õigusvastasust ohutute töötingimuste

tagamisel. Apellatsioonkaebuses (p-des 11 ja 12) esitatud arvutuskäik, mille kohaselt pidi

üks töötaja farmis koormate komplekteerimisega tegelema keskmiselt 1,5 tundi kuus, on

hüpoteetiline ning see ei põhine asjas esitatud ja kogutud tõenditel.

3. Hageja väide ja maakohtu järeldus, et hageja ülekoormushaigus (kutsehaigusena)

kujunes välja kostja juures töötades aastatel 2005–2019, on kooskõlas asja materjalidest

nähtuvaga. Eelkõige saab sellise järelduse teha 11. detsembri 2020. a kutsehaiguse teatisest

(I kd, tl 19). Hagejale kutsehaiguse põhjustanud ohuteguritena on kutsehaiguse teatises

välja toodud koormus kätele, enam vasakule käele, juhtivalt vasaku käe korduvad

liigutused jõu rakendamisega loomade tätoveerimisel ja käte sundasendid. Teatise kohaselt

kujunes hageja kutsehaigus välja aastatel 2005 kuni 2019, mil hageja töötas kostja juures.

Maakohtu poolt otsuse (p-des 10.2 ja 13.4) välja toodud asjaolud ja tõendid ei võimalda

pidada usutavaks, et hagejal 2020. aastal diagnoositud kutsehaiguse põhjuseks olev

ülekoormushaigus oli diagnoositud ja välja kujunenud juba enne kostja juurde tööle

asumist. 2. oktoobri 2006. a tervisekontrolli kaardil märgitust ka ei selgu, milliste

objektiivsete leidude põhjal tervisekontrolli läbi viinud arst õlavöötme ülekoormushaigust

diagnoosis.

4. Kostja märgib iseenesest õigesti, et maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et hageja oli

kostja loal rajanud XXXXX farmi kinnistule aiamaa, mida ta töö kõrvalt haris ja kasutas

isiklikul otstarbel. Samuti saab põhimõtteliselt nõustuda kostjaga selles, et aiamaa harimise

käigus hageja seljale, kätele ja õlgadele langeva koormuse eest kostja vastutama ei pea.

Samas ei ole alust arvata, et see maakohtu minetus võinuks mõjutada kohtu lõppjäreldusi.

TsMS § 436 lg 2 esimese lause kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud

tõenditele. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, kas üldse ja millisel määral kõnealuse

aiamaa harimine hageja tervist mõjutas. Kostja ei esitanud maakohtule aiamaa harimist

puudutavalt ka ühtegi detailsemat selgitust.

11. Maakohus leidis ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult, et kostja rikkus hageja

suhtes TTOS § 13 lg 1 p-des 1, 3, 4, 6, 61, 12 ja 13 ning TTOS § 9 lg 4 alusel kehtestatud

sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 "Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja

tööohutuse nõuded" § 3 lõigetes 1–5 ja 8 ning Vabariigi Valitsuse määruse nr 362

"Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" § 3 lõikes 3 sätestatud

tööohutuse ja töötervishoiuga seotud kohustusi, mille tagajärjel on hagejal kostja juures

töötamise ajal välja kujunenud kutsehaigusena ülekoormushaigus. Apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja materjalide põhjal ei ole tuvastatav, kas

ja millises ulatuses täitis kostja hageja tööle asudes tema juhendamise kohustust vastavalt

(hageja tööle asumise hetkel kehtinud) TTOS § 13 lg 1 p-dele 12 ja 13. Hageja on võtnud

menetluses omaks, et ta tutvus 10. oktoobri 2004. a ohutusjuhendiga seakasvatusettevõtte

töötajale (I kd, tl 66–68). Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et viidatud

ohutusjuhend oli piisav, et ülekoormushaigust ära hoida. Põhjendatud on maakohtu

seisukoht, et osutatud ohutusjuhend oli liiga üldine, et hageja oleks selle järgmisel saanud

ära hoida talle eelviidatud ohutegurite tagajärjel tekkinud ülekoormushaigust, mh pole

teada, kas juhendi p-s 4.6 viidatud raskuste käsitsi teisaldamise kord oli kostja juures üldse

kehtestatud või kas seda hagejale tutvustati. Hageja poolt tema töös esinevate ohtude

teadvustamine ei olnud kindlasti ülekoormushaiguse vältimiseks piisav, kuna sellisest

teadvustamisest ei teki töötajal veel teadmist ohutute töövõtete kohta. Kostja seisukoht, et

töötajal on võimalus jätta ohutute töövõtete mittetundmisel töö tegemata, muudaks kogu

tööohutust ja -tervishoidu puudutava regulatsiooni mõttetuks ning vabastaks tööandja

üldjuhul alati vastutusest ohutute töötingimuste tagamisel. Tööandjal on kohustus

korraldada töötajale tööohutuse alane juhendamine ja väljaõpe, mida kostja ei ole

praegusel juhul piisavalt teinud.

2. Kostja üks keskseid vastuväiteid on olnud see, et hagejal oli farmis alati piisavalt

tööjõudu ning ta ei olnud kohustatud tegema farmitööd üksinda. Ringkonnakohus nende

väidetega ei nõustu ning peab põhjendatuks maakohtu seisukohta, et raskuste käsitsi

teisaldamisest lähtuvaid terviseriske ei saa maandada ainult selliselt, et jagada raskuste

käsitsi teisaldamisega seotud tööd võimalikult paljude töötajate vahel. Maakohus on

otsuses ka selgitanud tööandjale määrusest nr 26 tulenevaid kohustusi, mh kohustust

hinnata riski töötaja tervisele, arvestades sama määruse §-s 5 loetletud ohutegureid, ning

teavitama töötajat kõigist teisaldustööga seotud ohtudest, töötajaid enne tööle lubamist

juhendama jne (vt maakohtu otsuse p 11.11). Maakohus ei saanud anda otsuses kostjale

juhiseid, kuidas muuta suluväravaid töötajale võimalikult ohutuks.

3. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et ohutusjuhendis nimetatud raskuste käisitsi

teisaldamise kord ei ole asjas oluline, kuna kutsehaiguse teatises on ohutegurina välja

toodud loomade tätoveerimine, mitte raskuste käsitsi teisaldamine (suluväravate edasi-

tagasi tõstmine). Koormate komplekteerimine, millega hageja farmis töötades mh tegeles,

sisaldas endas sigade tätoveerimist, mille käigus tuli hagejal avada ja sulgeda ca 15 kg

kaaluvaid suluväravaid. Selliselt on hageja tööd kirjeldatud ka Tööinspektsiooni

uurimiskokkuvõtte (I kd, tl 7–11) p-s IV. Kostja ei ole ka vaidlustanud, et hageja neid töid

tegi, kuid leiab, et hageja oleks võinud need tööd vähemalt osaliselt delegeerida oma

alluvatele, et ühtlasemalt jaotada töökoormust.

4. Sarnaselt ei ole põhjendatud kostja väide, et kuna kutsehaiguse teatises ei ole kuvariga

töötamist ohutegurina märgitud, polnud see hageja kutsehaiguse põhjus. Kutsehaiguse

teatises on ohuteguritena mh välja toodud koormus kätele ja käte sundasendid. Maakohus

on tuginenud Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttele, milles on märgitud, et kuvariga

töötades ei ole töötaja käed samuti puhkeasendis ning ka sellist tööd tehes langevad kätele

sundasendist tingitud pinged. Arvestades ka koormate komplekteerimise käigus loomade

tätoveerimisega kaasneva koormusega kätele, said hageja käed kokkuvõttes pidevalt ja

süstemaatiliselt koormatud.

5. Kuna ei ole tuvastatav, et hageja suhtes oleks kostja poolt läbi viidud kuvariga

töötamise juhendamist, siis valede töövõtete kasutamine kuvariga töötamisel koosmõjus

sigade komplekteerimise käigus loomade tätoveerimisega kaasneva koormusega kätele

(enam vasakule käele) võisidki tõenäoliselt põhjustada hagejal kutsehaigusena

diagnoositud (käte) ülekoormushaiguse. Seetõttu luges maakohus ka kuvariga töötamise

juhendamise ja väljaõppe kohustuse täitmata jätmise oluliseks kostjapoolseks rikkumiseks,

mis aitas kaasa hagejal kutsehaiguse kujunemisele.

6. Kutsehaigus kujuneb üldjuhul välja ajapikku, pikaajalise töötamise käigus. Kuigi

hageja on väitnud, et esimesed kaebused tekkisid tal 2015. aastal, ei saa sellest järeldada, et

ülekoormushaigus ei hakanud enne välja kujunema.

7. Maakohus leidis menetlusnorme rikkumata, et põhjuslikus seoses hagejale tekkinud

tervisekahjuga ei ole mitte niivõrd riskianalüüside tegemine või tegemata jätmine, vaid see,

et kostja ei esitanud hageja suhtes läbi viinud tervisekontrolli tegijatele täielikku ja kõiki

ohutegureid hõlmavat infot, sh infot hageja tööülesannetega seotud selliste ohutegurite

kohta, mis leidsid kajastamist kutsehaiguse teatises hagejal ülekoormushaiguse

põhjustajatena. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, nagu oleks maakohus sidunud

kutsehaiguse tekkimise üksnes piisava ohutusjuhendi ja riskianalüüsi puudumisega aastani

2014, leides sisuliselt, et hageja kutsehaigus kujunes välja aastatel 2005–2014. Selliseid

kohtu järeldusi maakohtu otsusest ei nähtu.

8. Maakohtu seisukoht, et hageja tervisekahjuga on põhjuslikus seoses riskianalüüside

tervisekontrolli tegijale esitamata jätmine, ei saanud olla kostja jaoks üllatav. Liiatigi ei ole

kostja kohtu selle järeldusega seoses apellatsioonimenetluses uusi seisukohti, taotlusi ega

tõendeid esitanud. Asjas esitatud ja kogutud tõendid ei toeta kostja väidet, et hageja

tervisekontrolli suunamisel võeti aluseks kõik vajalikud ohud.

12. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud maakohtu järeldus, et kostja ei esitanud

kahjuhüvitise suuruse kohta (iseseisvaid) vastuväited (vt nt I kd, tl 132). Maakohus on

ringkonnakohtule arusaadavalt otsuses silmas pidanud eelkõige hüvitise arvutamise aluseks

olevaid algandmeid. Kostja on küll palunud hageja nõudeid 80% ulatuses vähendada ning

nendele väidetele on maakohus otsuses vastanud. Maakohtu otsuse põhjendustes märgitu,

et kohus lähtub saamata jäänud töötasu hüvitise arvutamisel Vabariigi Valitsuse 10. juuni

1992. a määrusega nr 172 kehtestatud ajutise korra punktist 11, võib olla mitmeti

mõistetav, kuid ei saanud mõjutada kohtu lõppjäreldusi. Viidatud ajutine kord on küll

alates 1. juulist 2002 õigusaktina kehtetu, kuid kohtupraktikas on peetud lubatavaks

arvestada ajutise korra põhimõtetega ka pärast 1. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud

tervisekahju hüvitise väljamõistmisel, eelkõige on võimalik kahjuhüvitise arvutamise

metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse

kindlaksmääramise (nt RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-15-16, p-d 26 ja 32). Maakohus on

asjakohasele kohtupraktikale otsuses ka osutanud.

13. Maakohus sõnastas hagi rahuldamisel ümber hageja perioodilise kahjuhüvitise nõude

ning selle arvutuskäigu. Otsuse p-s 21 on maakohus põhjendanud seda eelkõige

õigusselguse tagamise vajadusega. Põhjendatud ei ole kostja väide, et maakohus sõnastas

hageja perioodilise kahjuhüvitise nõude ja selle arvutuskäigu hageja asemel ise.

Ringkonnakohus leiab, et kuigi hageja peaks sõnastama oma nõude selliselt, nagu ta

soovib, et kohus selle rahuldaks, võib kohus nõuet rahuldades seda ennekõike õigusselguse

ja lahendi täidetavuse huvides ümber sõnastada, lähtudes hagi piiridest (TsMS § 439) ja

hageja poolt hagiga silmas peetud eesmärkidest. Praegusel juhul on maakohus nõuet ümber

sõnastades eelmärgitust lähtunud ning ei ole rikkunud ka menetluse võistlevuse ega poolte

võrdsuse põhimõtteid (nagu väidab kostja). Samuti jääb apellatsioonkaebuse põhjendustest

ebaselgeks, kuidas nõude ümbersõnastamine kostja positsiooni menetluses kahjustas.

14. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus jättis hüvitise VÕS § 139 sätete alusel

ebaõigesti vähendamata. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostja pole

tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid VÕS § 139 normide alusel hüvitist vähendada.

Ringkonnakohus rõhutab, et VÕS § 139 lg 3 kohaselt saab isiku tervise kahjustamise

korral kahjuhüvitist sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui

kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus.

1. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et tõenditest nähtuvalt ei olnud hagejal

kostja juurde tööle asudes või kostja juures töötades selliseid tervisehäired, mis oleks

takistanud tal tööülesannete täitmist ja millest ta oleks pidanud kostjat teavitama. Seda

kinnitab ka kostja enda poolt välja toodu, et hageja läbis regulaarselt tervisekontrolle ning

kõik tervisekontrolli otsused kinnitasid, et hageja on sobiv oma ametikohal töötama. Juhul

kui töötervishoiu kontrollide otsused olid puudulikud või ekslikud, siis ei saa vastutust

selle eest panna hagejale kui töötajale, nagu on õigesti märkinud ka maakohus. Maakohtu

seisukoht, et hoolsa tööandjana oleks kostja ise pidanud töötervishoiu arstide soovituste

põhjal hagejalt üle täpsustama hageja vaevuste olemuse ja vajadusel saatma hageja

täiendavasse tervisekontrolli, võib olla vaieldav, kuid see pole VÕS § 139 kohaldamise

seisukohalt määrava tähtsusega.

2. Hageja võis kostja juures töötades käituda viisil, mis soodustas tal terviseprobleemide

teket või nende süvenemist (ei järginud tööandja kehtestatud töö- ja puhkeaja korraldust

(TTOS § 14 lg 1 p 2)), mida on möönnud otsuses (p-s 13.7) ka maakohus, kuid

ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda esitatud ja kogutud tõendid järeldada, et hageja

oleks rikkunud TTOS § 14 lg 1 p-st 6 ja TLS § 15 lg 2 p-st 5 lähtuvaid kohustusi ning

tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel kaasa aidanud endale kahju tekitamisele. Selliselt

käitudes võis hageja olla hooletu (VÕS § 104 lg 3), kuid ei käitunud raskelt hooletult või

tahtlikult VÕS § 139 lg 3 tähenduses.

15. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust ka osas, milles kohus

rahuldas hageja nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hüvitise suuruse määramisel ei

ole maakohus diskretsioonipiire ületanud. Muu hulgas ei ole maakohus heitnud kostjale

ette hagile vastuvaidlemist, vaid on arvestanud kooskõlas VÕS § 130 lg-ga 5 kostja

suhtumist hagejasse kohtumenetluse ajal.

16. Hageja nõudeid ei ole põhjendatud rahuldamata jätta ka üldisest hea usu põhimõttest

(TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 lg 2) lähtudes. Tõenditest ei nähtu, et hageja oleks

käitunud kostja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt. Liiatigi väljendub ka kahjuhüvitise

vähendamist võimaldavates sätetes, sh ülalkäsitletud VÕS §-s 139, hea usu põhimõte.

17. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsiooniastme

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellatsioonkaebuse esitaja) kanda.

18. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka apellatsiooniastme

menetluskulude rahalise suuruse.

1. Hageja 28. oktoobril 2025 ringkonnakohtule esitatud nimekirja kohaselt on

tema menetluskulud apellatsiooniastmes esindajakulud kokku 6021 eurot 44 senti (sh

käibemaks). Õigusabi on hagejale osutanud kokku 30 tunni 21 minuti ulatuses järgmiselt:

maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs, apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

määrusega tutvumine, apellatsioonkaebuse analüüs ja sellele vastuse koostamine,

kohtukutse ja ringkonnakohtu määrusega tutvumine, hageja esindaja taotluse ja

kohtunõudega tutvumine ning taotlusele seisukoha esitamine, kohtuga suhtlemine, E-

toimiku läbitöötamine ja analüüs, ettevalmistus ringkonnakohtu istungiks, menetluskulude

nimekirja koostamine ning esindamine ringkonnakohtu istungil. Nimekirjas on kajastatud

ka hageja eelmise esindaja advokaat P. Margna tehtud toimingud. Mõlemad esindajad on

osutanud õigusabi tunnihinnaga 160 eurot, millele lisandub käibemaks.

Hageja kinnitab, et kulud on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg

5) ning et hageja ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10).

2. Kostja ei ole hageja menetluskulude nimekirja osas seisukohta esitanud.

3. TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel arvestab kohus mh kohtuvaidluse asjaolude,

asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt RKTKm

29.09.2021, 2-14-63261/149, p 14 ja selles viidatud kohtupraktika).

Ringkonnakohus leiab, et hageja esindajate nimekirjas märgitud toimingud (kokku 30 t 21

min) on asja mahtu ning keerukust arvestades apellatsioonimenetluses asjatundliku

õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud.

Esindajate tunnitasu 160 eurot (käibemaksuta) ei ületa oluliselt sarnase õigusteenuse eest

makstavat keskmist tasu.

4. Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus hageja hüvitatavate

menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 6021 eurot 44 senti (30 t 21 min × 160 ×

1,24) ning mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja.

5. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)