2-24-18234/15 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Anneli Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. november 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-18234

Tsiviilasi

Osaühingu Aknamaailm hagi N.O vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks,

töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 järgi ja

töölepingu lõppenuks lugemiseks TLS § 85 lg 4

alusel

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. märtsi 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Aknamaailm apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) osaühing Aknamaailm (rg-kood

10152219), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Jaanika Reilik-Bakhoff

Vastustaja (kostja) N.O (ik XXX), lepinguline

esindaja Sergei Desjatnikov

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde täiendavate tõenditena kostja 20. oktoobril 2025 esitatud e-kirjad.

2. Jätta Tartu Maakohtu 14. märtsi 2025 otsus muutmata.

3. Jätta osaühingu Aknamaailm apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud osaühingu Aknamaailm kanda.

Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista osaühingult

Aknamaailm N.O X kasuks menetluskulude katteks välja apellatsioonimenetluse

menetluskulu 366 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing Aknamaailm (hageja) esitas hagi N.O (kostja) vastu nõudega tuvastada

töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada pooltevaheline tööleping töölepingu seaduse (TLS)

§ 107 lg 2 alusel ja lugeda tööleping TLS § 85 lg 4 alusel korraliselt lõppenuks,

menetluskulud jätta kostja kanda.

Töövaidluskomisjon (TVK) tegi 17. oktoobril 2024 töövaidlusasjas nr 4-1/1490/24 samas

nõudes otsuse nr 4-1_1490_24, millega jättis hageja avalduse täies ulatuses rahuldamata.

Pooled sõlmisid 3. augustil 2016 töölepingu nr 03/08, mille alusel asus kostja 19. augustil

2016 tööle akende koostaja ametikohal. Töölepingu p 4.1 kohaselt on kostja põhipalgaks

kehtiv miinimumpalk, millele võib lisanduda tasu suurema või parema töötulemuse eest

lähtuvalt ettevõtte müügitulu suurusest, tasu töödistsipliini järgimise eest või tasu praagi

puudumise eest.

Mingil hetkel küsis kostja hagejalt, kuidas hageja töötasu, sh lisatasu arvestab, ja palus

hagejal väljastada vastavad arvutused. Hageja andis kostjale kuue kuu kohta oma arvutused,

mis ei olnud tehtud lepingu ja seaduse kohaselt ning mida ei teinud raamatupidaja, vaid mida

hageja pidas õiglaseks.

25. juulil 2024 esitas kostja lahkumisavalduse, milles palus töölepingu tööandja rikkumise

tõttu lõpetada, sest hageja ei ole poole aasta jooksul maksnud töölepingu seaduses ettenähtud

korras töötasu. Viimaseks tööpäevaks palus kostja lugeda 25. juuli 2024 (TLS § 98 lg 2) ja

lõpetada tööleping TLS § 91 lg 2 p 2 alusel. Töölepingu ülesütlemise avaldusega koos esitas

kostja ka avalduse, kus selgitas, et on ajavahemikus 1. detsembrist 2023 kuni 31. maini 2024

viibinud sundpuhkusel 36 päeva ning tööandja ei ole tasunud selle aja eest keskmist töötasu,

vaid lähtus tasu arvestamisel ekslikult töölepingu punktist 4.1. Kostja sõnul tasus hageja TLS

§ 35 alusel ainult 1440 eurot, kuid pidi tasuma kokku 3639,46 eurot, seega nõuab kostja

hagejalt 2199,46 euro maksmist. Kostja lahkus töölt päevapealt. Kostja avaldus ja nõue tulid

hagejale üllatusena ja on selgelt pahatahtlikud.

Pärast TVK otsust soovis hageja asja kompromissiga lahendada, kuid kostja kompromissi

ettepanek ei olnud hagejale vastuvõetav.

Kostjal puudus töölepingu ülesütlemiseks seadusest tulenev alus, mistõttu on ülesütlemine

tühine (TLS § 104 lg 1). Hageja ei ole oma kohustusi rikkunud. Pooled ei ole töölepingut

muutnud, kostja töötasu on kogu aeg olnud miinimumpalk. Hageja arvestuste kohaselt on ta

tasunud kostjale kuue kuu jooksul 2176,25 eurot enam. Arvestus on tehtud vastavalt seadusele

ja tegelikult töötatud päevadele. Kostja ei ole nimetanud, mis on andmetes valesti.

Hageja ei ole maksmisega viivitanud. Kostja esitas maksmise nõude ülesütlemisega samal

päeval. Töötasu on töölepingu algusest peale makstud sama skeemi järgi ning kostja ei ole

varem teatanud, et see talle ei sobi. Kostja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega.

Tulenevalt töö hooajalisusest on töötajad viibinud ajuti nn sundpuhkusel, kuid nende töötasu

on sel ajal säilinud. Isegi kui töötasu oleks kostja nimetatud summas maksmata, ei oleks

töölepingu ülesütlemine põhjendatud, sest kostja ei teatanud oma nõudest mõistliku aja

jooksul.

2. Kostja nõuet ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Nõue on põhjendamata ja tõendamata

ega ole selge. Hageja esitatud andmed ei vasta osaliselt tõele.

Kostja oli 2023. a detsembrist kuni 2024. a maini sundpuhkusel 36 päeva, mille eest hageja

oleks pidanud kostjale maksma keskmist töötasu, kuid hageja lähtus ekslikult töölepingu p-st

4.1 ja maksis miinimumpalka. Kostja hinnangul kuulub kohaldamisele TLS § 35, mille järgi

tuleb juhul, kui tööandja ei anna töötajale tööd, tasuda keskmist töötasu. Kostja esitas oma

nõude esimest korda juba jaanuaris 2024.

Hageja tugines TVK-s uuele asjaolule, nagu oleks pooled leppinud kokku töötasu 1900 eurot

ka juhuks, kui hagejal ei õnnestu pakkuda kostjale täiskoormusega tööd. Väitega, et hageja on

maksnud kostjale rohkem, kostja ei nõustu.

Töötasu arvestamise tabelitest tuleneb, et kostja töötasu oli alates 2023. a detsembrist 11 eurot

tunnis (bruto). Selline oli kostja töötasu aga juba alates veebruarist 2022. Hageja esitatud

arvestus on teiste tõenditega vastuolus.

Hageja on oma kohustusi rikkunud, mistõttu esines alus töölepingu ülesütlemiseks.

Ülesütlemine on kehtiv.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 14. märtsi 2025 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Maakohus luges tõendatuks, et pooled sõlmisid 3. augustil 2016 töölepingu, kostja põhipalk

oli miinimumpalk, millele võis lisanduda lisatasu; poolte kokkuleppel maksti 1900 euro

suurust palka ka siis, kui tööandjal ei olnud tööd anda; detsembrist 2023 kuni maini 2024 ei

kindlustanud hageja kostjat tööga 36 päeva vältel; 25. juulil 2024 esitas kostja töölepingu

ülesütlemise avalduse, mille hageja sai kätte samal päeval.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt olid töölepingu ülesütlemise formaalsed eeldused täidetud,

ülesütlemine muutus kehtivaks avalduse kättesaamisega.

Töötasu maksmata jätmist saab pidada töölepingu oluliseks rikkumiseks, mis TLS § 91 lg 2 p

2 kohaselt annab aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. On tuvastatud, et hageja

jättis kostja 36 päeva jooksul tööga kindlustamata hagejast tuleneval põhjusel ning pidi seega

TLS § 35 järgi maksma kostjale selle aja eest keskmist töötasu, mida tuli TLS § 35 ja § 29 lg

8 kohaselt arvestada vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr 91 „Keskmise töötasu

maksmise tingimused ja kord“.

TLS § 28 lg 2 p 12 alusel on töötajal õigus nõuda tööandjalt teatist makstud või maksmisele

kuuluva töötasu kohta. On usutav kostja selgitus, et palgateatise ja palgalipikute erinevate

andmete tõttu ning sundpuhkuse päevade lisandumisel tekkis küsimusi selle aja eest

maksmisele kuuluvate summade suuruse kohta. Töötasu arvestuse tabelist nähtub, et hageja

on arvestanud kostjale igakuist keskmist töötasu sundpuhkusel oldud päevade eest 40 eurot

(bruto) päevas, tunnitasu 11 eurot ning puhkusepäevade eest 100 eurot. Palgaarvestus peab

olema töötaja jaoks selge. Vead tulnuks korrigeerida kohe, mitte alles pärast töösuhte lõppu.

Palgaarvestuslehed ja palgateatised näitavad, et hageja maksis kostjale töötasu vähemalt 1900

eurot kuus. Arvestuse aluseks olnud 11 eurot tunnis on rohkem kui algselt töölepingus kokku

lepitud miinimumpalk, millest saab järeldada, et pooled muutsid töötasu suurust ja töötasuks

oli 11 eurot tunnis.

Lisatasu ei olnud ette nähtud aja eest, mil hageja kostjat tööga ei kindlustanud. Töötasu

töötatud aja ja tööga kindlustamata jäetud aja eest arvutati erinevalt. Kui töötasu oli vähemalt

1900 eurot ja puhkusetasu maksmisel võeti keskmiseks kalendripäeva tasuks 100 eurot, ei

saanud kostja keskmine töötasu olla 40 eurot päevas, vaid pidi olema suurem. Eelnevast

tulenevalt luges maakohus tõendatuks, et hageja maksis kostjale alates detsembrist 2023

töötasu tööga kindlustamata jäetud aja eest ettenähtust väiksemas summas, millega rikkus

TLS § 28 lg 2 p-st 2 tulenevat kohustust. Seetõttu tekkis kostjal TLS § 91 lg 2 p-st 2 tulenev

õigus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ning ülesütlemisavaldus ei ole tühine. Hageja

nõuded tuleb jätta rahuldamata, sest neid saaks rahuldada vaid juhul, kui töölepingu

ülesütlemine oleks olnud tühine.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 14. märtsi 2025 otsuse

tühistamist ning hagi rahuldamist ja menetluskulude jätmist kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei tugine maakohtu otsus mitte tõenditele, vaid

oletustele, kostja paljasõnalistele väidetele ja meelevaldsetele tõlgendustele.

Erinevalt otsuse p-s 13 märgitust ei ole esitatud ühtki tõendit, et kostja oleks pöördunud

hageja poole murega, et saab vähem palka kui peaks saama. Hageja maksis kostjale rohkem

kui leping ja õigusnormid ette näevad, kuid maakohus seda ei analüüsinud.

Ei ole arusaadav maakohtu järeldus, et kui töötasu makstakse lepingu järgi, siis on tegemist

miinimumpalgaga. Töölepingu p 7.2 kohaselt juhinduvad pooled lepinguga reguleerimata

küsimustes seadusest. Hageja lähtus TLS §-st 35, mitte ei maksnud tasu meelevaldselt

miinimumpalga järgi.

Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata hageja esitatud tegeliku palgaarvestuse. Hageja

tegi arvestuse tulenevalt kostja soovist, et töötasu oleks arvestatud vastavalt seadusele.

Tegemist ei olnud palgaarvestuse korrigeerimisega, nagu leidis maakohus, kui lähtuti

summadest, mis lepingu ja seaduse järgi kostjale tasuda tuli. Ka ametlikest palgalehtedest

nähtub, et põhitöötasu on arvestatud kogu aeg miinimumpalga järgi ning puhkusetasu

vastavalt keskmisele kalendripäevatasule. Hageja on tõendanud poolte kokkulepet, et kui tööd

pole anda, saab kostja ikka 1900 eurot ja see katab ära TLS §-le 35 vastava summa. Selline

kokkulepe ei ole töötajale kahjulik.

Maakohus võttis hagi lahendamisel ekslikult aluseks mitteametlikud palgalipikud, kuigi on

selge, et need ei ole õiged. Tõendeid tuleb hinnata kogumis, maakohus on seda põhimõtet

rikkunud. Just ametlikud palgalipikud näitavad, millest töötasu koosnes.

Ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et töötasu oleks muudetud ja see oleks alates detsembrist

2023 olnud 11 eurot tunnis. Põhitöötasu arvestati kogu aeg miinimumpalga järgi, see nähtub

ametlikest palgalehtedest. Pooled olid leppinud kokku kuupalga, mitte tunnitasu. Ei ole

arusaadav, kuidas jõudis maakohus järeldusele, et kuutasu muutus tunnitasuks. 1900 euro

kohta oli pooltel kokkulepe juhuks, kui tööd pole anda.

Hindamaks, kas hageja viivitas töötasu maksmisega oluliselt, tulnuks maakohtul välja

arvutada summa, mis on jäänud kostjale välja maksmata, kuid kohus seda ei teinud, vaid

ainult möönis otsuse p-s 17, et kuna puhkusetasu on mitteametlikul lehel 100 eurot päev, siis

sundpuhkuse tasu peab olema rohkem kui 40 eurot päev. Kohus eiras hageja koostatud

palgaarvestust ja ametlikke palgalehti, millest nähtub, et puhkusetasu on tegelikult olnud

69,17 eurot. Maakohus ei ole põhjendanud, miks hageja koostatud töötasu arvestus on vale.

Hageja maksis töötasu korrektselt ja esitas kostjale teadmatusest eksitavad mitteametlikud

palgalipikud. Selle tagajärjeks ei saa aga olla kostja alusetu rikastumine, mille maakohtu otsus

kaasa tooks.

Maakohus ei andnud hinnangut hageja väitele, et kostja käitus hea usu põhimõtte vastaselt,

kui ei küsinud seitsme aasta jooksul kordagi selgitusi väljamaksete suuruse kohta ega

väljendanud kordagi, et palgaarvestus oleks tema jaoks arusaamatu, ning siis lahkus töölt

päevapealt. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Maakohus ei

hinnanud kostja pahatahtlikkust.

Maakohus ei analüüsinud mõistliku aja kriteeriumit seoses lepingu ülesütlemisega. Hageja

hinnangul ei olnud kostjal lepingu ülesütlemiseks mõjuvat põhjust, maakohus kohaldas TLS §

91 lg 2 p-i 2 valesti. Isegi kui kostjal oleks olnud mõjuv põhjus, ei öelnud ta lepingut üles

mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või

teada pidi saama.

Isegi kui töötasu üks komponent on valesti arvutatud, ei ole tegemist sellise veaga, mis peaks

tooma kaasa töösuhte lõpetamise. Puuduva osa oleks hageja saanud kostjale välja maksta.

Lepingu ülesütlemiseks oleks pidanud olema mõjuvam põhjus või oleks ülesütlemisele

pidanud eelnema läbirääkimised.

Kostja ei ole tõendanud 2024. a jaanuaris hageja poole pöördumist ega pöördumise sisu.

Kostjale on mitteametliku töötasu arvestuse lehti esitatud kogu töötaud seitsme aasta vältel, ta

ei saanud arvestust alles 28. juunil 2024. Seda kinnitas kostja ka kohtuistungil. Kostja e-kirjas

esitatud küsimusest ei ole aru saada, milles on probleem. Hageja vastus on seetõttu sama

üldine kui kostja küsimus. Tootmisjuhi poole pöördumine ei ole tõendatud, tootmisjuht ei

tegele ka palgaarvestuse ega palkade välja maksmisega.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt on maakohtu järeldused õiged ja seaduslikud, tõendeid on uuritud

detailselt ja piisavas ulatuses. Otsuse tühistamiseks puudub alus. Kostja jääb oma seniste

seisukohtade juurde.

Täiendavalt selgitas kostja, et 2024. a jaanuaris küsis ta hagejalt töötasu kohta selgitust

suuliselt ja juulis e-kirja teel. Hageja vastas, et tuleb vaadata töölepingut. Alates korraliselt

puhkuselt naasmisest 15. juulil 2024 teavitas kostja tootmisjuhti korduvalt oma soovist saada

puuduolev töötasu, kuid tööandja keeldus seda maksmast, sest tööleping ei näe sellist

võimalust ette.

Hagiavalduse lisaks 3 oleva mitteametliku töötasu arvestuse sai kostja hagejalt 28. juunil

2024, vahetult enne puhkuse algust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid täiendada ja osaliselt muuta otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad

hageja kanda.

7. Ringkonnakohus võtab asja juurde täiendavate tõenditena kostja 20. oktoobril 2025

esitatud e-kirjad (dtl 143).

8. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja maksis kostjale nn sundpuhkuse päevade eest õiget

tasu ja kas kostja ütles töölepingu üles mõistliku aja jooksul või käitus lepingut üles öeldes

hea usu põhimõtte vastaselt.

Töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv, kui tööandja viivitas oluliselt töötasu

maksmisega ja töötaja ütles töölepingu üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai

ülesütlemise aluseks olnud töötasu maksmisega viivitamisest teada või pidi sellest teada

saama (RKTKo 11. veebruar 2022 nr 2-19-2497, p 22).

9. Maakohus tuvastas lõppastmes õigesti, et hageja maksis kostjale töölt sunnitult eemal

viibitud aja eest vähem kui TLS § 35 järgi oleks pidanud, kuid ringkonnakohus ei nõustu

kõigi maakohtu põhjendustega.

10. TLS § 35 sätestab, et tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale

töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole

andnud tööd, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü.

Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja ei andnud kostjale vaidlusalusel ajal 36

päeva vältel tööd töö hooajalisuse tõttu.

10.1.

Keskmist töötasu arvutatakse vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr 91 „Keskmise

töötasu maksmise tingimused ja kord“ (määrus). Määruse § 2 lg 1 ja lg 2 järgi võetakse

keskmise töötasu arvutamisel arvesse töötasuna arvutamise vajaduse kuule eelnenud kuue kuu

jooksul teenitud ja sissenõutavaks muutunud summad. Need hõlmavad nii põhipalka kui ka

lisatasusid.

Maakohus tuvastas, et kostja palk koosnes põhipalgast ja lisatasust, viimase arvutamise

valemit töölepingus ei ole, lisatasu suurus oli hinnanguline. Poolte selgitustest ja

palgaarvestuse kohta esitatud andmetest nähtub, et hageja arvestas lisatasu selliselt, et kostja

saaks igas kuus töötasu vähemalt 1900 eurot. Hageja väide, et 1900 euro kohta oli pooltel

kokkulepe juhuks, kui tööd pole anda, tähendab sisuliselt, et mida rohkem oli kuus nn

sundpuhkuse päevi, seda vähem maksis hageja töötasu ühe sundpuhkuse päeva eest. See on

vastuolus TLS §-ga 35, mille kohaselt ei sõltu ühe tööpäeva tasu suurus sunnitult töölt eemal

viibitud päevade arvust kuus. Määruse § 3 lg 1 järgi liidetakse keskmise tööpäevatasu

arvutamiseks eelmise kuue kuu töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse

tööpäevade arvuga.

10.2.

Asjas esitatud tõendid ja väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et

pooled olid leppinud kokku töötasu muutmises. Kostjale antud hageja arvutusi (dtl 17–18) ei

saa asjaoludest tulenevalt pidada kokkuleppe osaks. Pigem on eluliselt usutav, et tööandja

soovis võtta kohustuse töötasu maksmiseks ainult miinimumpalga ulatuses, olemata

lepinguliselt seotud enda otsusega maksta palka vähemalt 1900 eurot. Summa korrigeeris ta

vajadusel sobivaks lisatasu kaudu, mille arvutamise valemi kohta kokkulepet ei olnud. Sellele

viitab hageja väide maakohtu istungil, et kui tahta muuta ühte rida, tuleb üle vaadata kõik read

(dtl 74). Selliselt on töötasu kujunemist mõistnud ka raamatupidaja, mis kajastub

palgalipikutel (dtl 11–16).

Samas ei ole keskmise töötasu arvutamiseks määrav, kui suur osa töötasust oli põhipalk ja kui

suur osa lisatasu. Lähtuda tuleb kokku teenitud summast. Kui hageja ei arvutanud nn

sundpuhkuse päevade tasu tegelikult teenitud töötasu alusel, rikkus ta sellega keskmise

töötasu maksmise kohustust. Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et TLS § 35 ei võimalda n-ö

ooteajal kohaldada väiksemat töötasu määra, kui tööandja peab maksma töötajale töö

tegemise eest (RKTKo 13. veebruar 2019 nr 2-17-458/56, p 15).

10.3.

Hageja esitatud tabelist (dtl 38–45) ja kostjale antud arvutusest (dtl 17–18) nähtub, et

hageja arvestas nn sundpuhkuse eest tasu 40 eurot/päev. Samas tabelis on toodud ka nn

sundpuhkuse päevade tasu õige arvutuskäik (eelmise kuue kuu palgasumma jagatuna töötatud

päevade arvuga) ning hageja on ka ise märkinud, et nende päevade eest maksti tasu vähem.

Kokku on tabelist nähtuvalt kostjale sundpuhkuse päevade eest maksnud 1954,96 eurot

vähem kui TLS §-le 35 vastava arvutuse järgi oleks pidanud maksma.

Hageja arvutuste järgi on miinimumpalka ja puhkusetasu makstud rohkem. Kuna

miinimumpalga suurust ei saa kokkuleppel muuta, on sellele lisaks makstud summad

töölepingu järgi tõlgendatavad lisatasuna, mille arvutamise õigsus ei ole kontrollitav, sest

lisatasu arvestamise objektiivseid kriteeriume töölepingus ei ole. Seega ei ole kontrollitav

hageja väide, et ta on töötasu maksnud kokkulepitust rohkem.

11. Kuigi maakohus leidis õigesti, et töötasu osalist maksmata jätmist saab pidada

tööandjapoolse kohustuse oluliseks rikkumiseks, mis annab TLS § 91 lg 2 p 2 alusel töötajale

õiguse leping erakorraliselt üles öelda, ei andnud maakohus hinnangut, kas kostja ütles

lepingu üles mõistliku aja jooksul (TLS § 91 lg 4).

11.1.

Riigikohus on mõistlikku aega analüüsides leidnud järgmist. Töötasu maksmisega

lühiajaline (mõnepäevane) viivitamine võib osutuda oluliseks kohustuse rikkumiseks, kui

töötaja on juhtinud sellele rikkumisele tööandja tähelepanu, kuid viimane jätkab rikkumist.

Kui tööandja ei maksa kuude kaupa töötasu õigel ajal, saab töötaja sellele rikkumisele

tuginedes töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast viimase rikkumise

toimumist (RKTKo 11. veebruar 2022 nr 2-19-2497, p 18). TLS ei näe ette töötaja kohustust

anda enne töölepingu erakorralist ülesütlemist tööandjale töölepingu nõuetekohaseks

täitmiseks täiendavat tähtaega. Samas võivad asjaolud, et töötaja on juhtinud tööandja

tähelepanu sellele, et tema hinnangul rikub tööandja töölepingus kokkulepitud või seaduses

sätestatud kohustusi, või on andnud tööandjale täitmiseks täiendava tähtaja, anda aluse lugeda

tööandja rikkumised oluliseks (samas, p 20).

Kuna kostja ei ole vaielnud vastu hageja väitele, et palga maksmise skeem oli samasugune

seitsme aasta jooksul, on praeguses asjas seega oluline, kas ja millal juhtis kostja hageja

tähelepanu sellele, et sundpuhkuse päevade eest tasu arvutamine ei vasta seadusele. Mõistliku

aja hindamisel tuleb ringkonnakohtu hinnangul lähtuda mitte palgaarvestuse algusest, vaid

arvutuste alustest teadasaamisest.

Poolte väited ülesütlemise-eelse suhtluse kohta on vastuolulised. Kostja sõnul esitas ta

esimese nõude jaanuaris, pärast seda kui laekus detsembrikuu tasu, sest sundpuhkuse päevi oli

tunduvalt rohkem (dtl 75, 142). Hageja vaidles sellele kohtuistungil ja kirjalikult vastu (dtl 76,

146). Hageja versiooni järgi küsis kostja „mingil ajahetkel“ hagejalt, kuidas hageja töötasu

arvutab, ja palus väljastada vastavad arvutused (hagiavalduse p 1.3). Maakohus luges kostja

öeldu usutavaks (dtl 103, otsuse p 13).

11.2.

Arvutused aja kohta detsembrist 2023 kuni maini 2024 sai kostja hagejalt enda sõnul

28. juunil 2024. Kuigi see väide on tõendamata, siis arvestades, et kõigi kuude andmed on

ühes dokumendis (dtl 17–18), ei saanud kostja neid küsida ega saada oluliselt varem, sest

maikuu palgaarvestust ei saanud hageja teha enne juunikuud.

Pooled ei vaidle selle üle, et iga palgamaksega sai kostja palgalipiku, kuid hageja ei ole

väitnud, et iga kuu anti kostjale viimase kuue kuu kohta tehtud arvutused. Seega saab lugeda

tõendatuks, et kostja sai juunis 2024 andmed, mis tema hinnangul kinnitasid kahtlusi nn

sundpuhkuse päevade eest vales suuruses tasu maksmise kohta.

Kostja selgitas lepingu ülesütlemist 25. juulil 2024, mil saatis hagejale selgituse koos

ülesütlemisavaldusega (dtl 20–24, kuigi dokumentides on märgitud erinevad kuupäevad, on

mõlemad kirjutatud alla samal päeval 12-minutilise vahega). Selliselt ei olnud tõesti hagejal

võimalik väidetavale eksimusele enne lepingu ülesütlemist reageerida. Hagejal on ka õigus, et

varem, 2. juulil 2024 saadetud e-kirjas ei täpsusta kostja, millega ta palgaarvutuste juures

rahul ei ole. Küll aga nimetab kostja rahulolematuse põhjuse samal päeval raamatupidajale

saadetud e-kirjas (dtl 143). Tõenditest kogumis järeldab ringkonnakohus, et umbes kolm

nädalat enne lepingu ülesütlemist väljendas kostja rahulolematust nn sundpuhkuse päevade

eest arvutatud tasuga, mida saab pidada ülesütlemiseks mõistliku aja jooksul. Kostja

käitumine ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Töölepingu ülesütlemine on kehtiv.

12. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

13. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 3 määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsioonimenetluse

kulude rahalise suuruse.

Kostja palub hagejalt õigusabikulu hüvitamiseks välja mõista 366 eurot, lepingulise esindaja

ajakulu oli 2,5 tundi, tunnihinnaga 146,40 eurot. Esindaja tutvus apellatsioonkaebusega,

analüüsis seda ja koostas vastuse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ületa tunnihind turuhinda ja

kulunud aeg on põhjendatud. Ringkonnakohus määrab seega TsMS § 175 lg 1 alusel kostjale

hüvitatavate menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 366 eurot ja mõistab kulu hagejalt

kostja kasuks välja.

(allkirjastatud digitaalselt)