3-24-3421/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

20. november 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3421

Haldusasi

X. Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 09.12.2024

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise

otsusele nr 15.3-3.4/303-2

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X. X, volitatud esindaja Sofia Vender

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Kristiina-Marita Alliksoo

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 09.12.2024 otsus nr 15.3-

3.4/303-2.

2. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas

1328,92 eurot.

3. Politsei- ja Piirivalveameti kulud jäävad tema enda kanda.

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ning kohtuotsuses toodud e-posti

aadressid tähemärgiga.

5. Tagastada digitaalsest kohtutoimikust selle lehekülgedel 89–116 asuvad korduvad

dokumendid.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 22.12.2025. Kui apellant ei

ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on

nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline vajab

apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb esitada ringkonnakohtule vastav taotlus.

Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellel on alaline elukoht Ameerika Ühendriikides

(edaspidi ka USA), Texases. Isikule on Eesti Vabariigis 19.01.2000 väljastatud alaline

elamisluba nr EL33R002063, mis muutus seoses 01.06.2006 välismaalaste seaduse (edaspidi

VMS) muudatusega automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA või vastustaja) tunnistas 09.12.2024 otsusega nr

15.3 3.4/303-2 (edaspidi 09.12.2024 otsus või vaidlustatud otsus) kehtetuks X. Xi pikaajalise

elaniku elamisloa nr EL33R002063 alates 09.12.2024.

Otsuse kohaselt saatis PPA isikule 22.02.2024 kirja nr 15.3-3.4/303-1 pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamise kohta (edaspidi 22.02.2024 teade) e-

posti aadressile xxxx.xxxxx@gmail.com ja proovis kõiki VMS-ist tulenevaid võimalusi

kättetoimetamiseks, kuid isik ei reageerinud ühelegi e-kirjale, ei vastanud PPA-le ega võtnud

muul viisil ühendust. 22.02.2024 teates teavitati isikut, et mittevastamisel tehakse otsus

teadaolevate andmete põhjal. Otsuse aluseks on VMS § 241 lg 2 punktid 2 ja 4, s.o pikaajalise

elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu

liikmesriike kaksteist järjestikust kuud ja välismaalase eemalviibimine Eestist on kestnud

vähemalt kuus järjestikust aastat. Nimelt X. X elab ja töötab Ameerika Ühendriikides, Eestis

puudub tal kehtiv ravikindlustus. Isik on Eestist lahkunud ega ole siia tagasi tulnud, seega

puudub alus ja vajadus pikaajalise elaniku elamisloa järele.

3. X. X (edaspidi ka kaebaja) esitas 19.12.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse 09.12.2024

otsuse tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja seisukoht

4.1. Teade haldusmenetluse alustamisest jõudis kaebaja poolt esitatud e-posti aadressile

xxxx.xxxxx@gmail.com ja ta oli haldusmenetluse alustamisest teadlik. Kaebaja ei esitanud

kohtumenetluses esitatud tõendeid haldusmenetluses PPA-le, kuna PPA otsuses märgiti, et

VMS § 248 kohaselt on otsuse vaidlustamiseks õigus esitada kas vaie PPA-le või kaebus

halduskohtule. Kaebaja otsustas esitada kaebuse otse halduskohtule.

4.2. PPA menetlus sisaldas olulisi puudujääke, mis rikkus kaebaja õigusi. Tuginedes kaebaja

tütre poolt esitatud täiendavatele tõenditele, ilmneb, et PPA ei ole täitnud oma

teavituskohustust, mille tulemusel ei olnud kaebajal võimalik esitada tõendeid ja vastuväiteid

õigeaegselt. PPA ei täitnud teavitamiskohustust, sest 22.02.2024 teade saadeti e-posti aadressile,

mida kaebaja enam ei kasutanud. Kaebajal oli rahvastikuregistris e-posti aadress uuendatud juba

17.02.2024. PPA-l olnuks võimalik kaebajaga ühendust võtta ka telefoni teel või muul viisil.

Menetlusosalise nõuetekohane teavitamine on haldusmenetluses põhimõtteline nõue, mille

eesmärk on tagada isiku võimalus enda õigusi kaitsta. Seega sisuliselt kaebajal polnud

võimalust esitada vastuväiteid ja tõendeid. Eelnevast tulenevalt on ka PPA viide kaebaja poolt

tõendite esitamata jätmisele ekslik, sest kaebaja polnud teadlik, et PPA temalt tõendeid ootab.

Kohe, kui kaebaja sai teada elamisloa kehtetuks tunnistamisest, esitas ta vajalikud tõendid. PPA

aga ei reageerinud esitatud tõenditele enne, kui vaide tähtaeg oli möödunud. PPA möönis

kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumist, kuna 12.03.2025 vastuse kohaselt kaebajat ei teavitatud

menetluse alustamisest ega saadetud otsuse eelnõud. Seega on tehtud oluline menetlusviga

(haldusmenetluse seaduse ehk HMS § 40 lg 1). Riigikohtu praktika kohaselt tuleb haldusakt

tühistada, kui adressaadil ei olnud tegelikku võimalust oma seisukohti esitada. Kaebaja ei

2 (11)

saanud esitada andmeid oma perekondlike sidemete, elukoha ja sotsiaalsete seoste kohta Eestis

enne, kui otsus oli juba vastu võetud.

4.3. Kaebajal esinesid mõjuvad erakorralised asjaolud, mis takistasid Eestisse naasmist. Viimati

viibis kaebaja Eestis 24.11.2016. Terviseprobleemid, sh infarkt 10.06.2022 ning selle järgne

pikaajaline ravi ja hooldus, olid takistuseks Eestisse naasmisel ja arst ei luba siiani reisimist.

Lisaks diagnoositi kaebaja abikaasal vähk 16.10.2023, mis nõudis ravi USA-s ja mis piirab

abikaasa liikumist. Eelnevat tõendavad kaebusele lisatud meditsiinidokumendid. Kaebaja

eemalolek Eestist ei ületanud kuue järjestikuse aasta piiri.

4.4. Rahvusvahelised liikumispiirangud tulenevalt koroonaviiruse pandeemiast takistasid 2020–

2021. aastal Eestisse naasmist. Tervishoiusüsteemi koormus ja reisimispiirangud mõjutasid

tõsiselt ravi kättesaadavust.

4.5. Kaebaja on Eesti riigiga seotud. Kaebajal ja tema abikaasal on ainus kinnisvara Kohtla-

Järvel. Eesti ühiskonda integreerumine, sealhulgas eesti keele valdamine, ning endised kolleegid

ja sõbrad viitavad sidemetele Eestiga. Kaebaja ja tema abikaasa elavad ajutiselt Texases tütre

juures, kuna vajavad jätkuvat hooldust.

4.6. Lähtudes VMS § 241 lg 2 punktidest 2 ja 4, Nõukogu 25.11.2003 direktiivi 2003/109/EÜ,

pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta, artikli 9 lg-test 1 ja 2 ning

HMS §-dest 5 ja 6, tuleb arvestada erandlike ja mõjuvate põhjustega, mis tingisid eemaloleku

Eestist ja Euroopa Liidust ning takistasid seaduse nõuete täitmist. Kaebaja puhul olid need

põhjused tervislikud, perekondlikud ning koroonaviiruse pandeemiast tulenevad. PPA rikkus

kaalutlusõigust, kuna ei arvestanud nende erakorraliste asjaoludega (kaebaja infarkt, abikaasa

haigus, koroonaviiruse pandeemia). Haldusaktis on põhjendamisvead, kuna see ei sisalda

konkreetseid fakte ega tõendeid, mille alusel järeldati, et kaebaja elukoht ei olnud Eestis. Otsus

on põhjendamata ning ei võimalda kohtul kontrollida kaalutlusõiguse teostamist.

4.7. PPA ei hinnanud ka otsuse proportsionaalsust. Otsus tõi kaebajale kaasa äärmiselt rängad

tagajärjed, kuna sellest tulenevalt peatati kaebaja pensioni väljamaksed, mis on tema põhiline

toimetulekuallikas. Kaebaja on eakas ja sõltub otseselt elamisloast ja sotsiaalkindlustussüsteemi

juurdepääsust. Olukord on ebaproportsionaalne ja rikub Eesti Vabariigi põhiseaduse § 11 ja 28.

PPA oleks saanud rakendada leebemaid meetmeid (ajutine peatamine, lisatõendite küsimine).

5. Vastustaja seisukoht

5.1. Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. PPA on kaebaja pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse läbiviimisel ja otsuse tegemisel lähtunud seadusest

tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VMS norme. PPA on vaidlustatud otsuse

andmisel piisava põhjalikkusega selgitanud välja asjas tähtsust omavad asjaolud ning on

langetanud teadaolevate asjaolude pinnalt õiguspärase otsuse. PPA-le ei saa ette heita

uurimispõhimõtte rikkumist, kuivõrd ta on teinud mõistlikke pingutusi vajaliku teabe saamiseks.

5.2. Kaebajale anti 22.02.2024 teatega teada, et PPA on otsustamas tema pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamise üle. PPA ootas kaebajalt arvamust, vastuväiteid, vastuseid ja

selgitusi hiljemalt 17.03.2024. Vastav kiri edastati kaebaja poolt viimati avaldatud

(elamisloakaardi taotlemisel) kontaktandmeid arvestades ehk taotlusel toodud e-posti aadressile.

Puudub vaidlus, et kaebaja oli menetluse alustamisest teadlik (kaebaja esindaja 13.01.2025

seletus). Seega oli kaebajal võimalik kohtule esitatud tõendid esitada haldusmenetluses PPA-le,

kuid kaebaja kaasaaitamis- ja tõendamiskohustust ei täitnud (VMS §-d 18 ja 19). Kaebajal oli

võimalus olla ära kuulatud ning antud mõistlik aeg, samuti järgis PPA uurimispõhimõtet.

3 (11)

Kaebaja pidi mõistma, mis on kaalul, ja teadis täpselt, mille osas PPA selgitusi ning tõendeid

ootas. Välismaalasel ei saa olla õigustatud ootust sellele, et ta saab pikaajaliselt elada väljaspool

Eestit ja Euroopa Liitu ning jätkuvalt samal ajal omada ka Eesti pikaajalise elaniku elamisluba.

5.3. PPA ei märganud 22.02.2024 teadet edastades, et rahvastikuregistris oleks kaebajal

märgitud kontaktandmetes uuem e-posti aadress (xxxxxxx@inbox.ru). PPA märgib ka, et

rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust ei saa eeldada. 09.12.2024 otsuse edastas PPA aga

mõlemale kontaktaadressile. Siiski saab kaebusest järeldada, et kaebaja sai 09.12.2024 otsuse

kätte just tütre e-posti aadressilt, mitte enda uuelt e-posti aadressilt. Seetõttu ei pea vastustaja

eluliselt usutavaks, et kaebaja ei saanud PPA 22.02.2024 teadet kätte, kuna PPA ei saatnud seda

uuele aadressile. Kaebaja ei ole selgitanud, et e-postkast ei töötanud tol hetkel vms. Ainuke

vastuväide on olnud see, et PPA saatis teate vanale aadressile, mitte rahvastikuregistris olevale

uuele aadressile. Lisaks ei ole rahvastikuregistris ka e-posti aadressi xxxx.xxxxx@gmail.com

kehtivust lõpetatud. Seega võib riik suhelda kaebajaga ka tollelt aadressilt ning kaebajal lasub

kohustus kontrollida sinna laekuvaid kirju. PPA 22.02.2024 teade oli toiming, mille puhul PPA

lähtus HMS § 35 lg 1 punktist 2 ja § 40 lg-st 1. Kuivõrd PPA-le oli teada, et kaebaja elab USA-

s, siis teavitati kaebajat e-posti teel, mis on haldusorgani jaoks lihtsam, kiirem ning sellega ei

kaasne täiendavaid kulusid. PPA usaldab, et välismaalase antud kontaktandmetelt on võimalik

ka hiljem välismaalasega ühendust saada. Ehkki PPA kasutatud kaebaja e-posti aadress pärines

aastast 2019, siis ei teinud PPA täiendavaid toiminguid, et kaebajat haldusmenetluse

alustamisest teavitada. Kaebaja eksis järelduses, et PPA 12.03.2025 vastuse kohaselt kaebajat ei

teavitatud menetluse alustamisest. Asjaolust, et 22.02.2024 teade saadeti vanemale e-posti

aadressile, ei saa järeldada teavitamata jätmise möönmist.

5.4. PPA ei edastanud 09.12.2024 otsuse eelnõud kaebajale arvamuse ja vastuväidete

esitamiseks, kuid 22.02.2024 teates tõi PPA välja asutusele teadaolevad asjaolud selle kohta, et

kaebaja on viibinud pikemat aega väljaspool Eestit ja Euroopa Liidu liikmesriike. Lisaks, et

PPA andmetel on kaebajal alaline elamisluba ja püsiv elukoht USA-s. PPA küsis ka täiendavaid

selgitusi ja palus esitada tõendeid. PPA teates oli välja toodud, mis sätetele tuginedes kaalub

PPA kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ja et kui kaebaja ei vasta

määratud tähtajaks, siis teeb PPA otsuse olemasolevate andmete põhjal. Haldusorganil puudub

kohustus edastada välismaalasele haldusakti eelnõu ning 22.02.2024 teates toodu oli piisav

ärakuulamisõiguse realiseerimiseks.

5.5. PPA arvestas otsust tehes, et alates 25.08.2018 on kaebaja viibinud Eestist eemal ning seda

tõendavad nii 09.12.2024 otsuse punktis 2 toodud asjaolu, et kaebajale oli viimati väljastatud

elamisloakaart Washingtonis, kui ka punktis 3 toodud asjaolud. Kaebuses kinnitatu, et kaebaja

viibis viimati Eestis 24.11.2016, ei muuda PPA otsuses toodud faktilisi asjaolusid, sest PPA

arvestas eemalviibimist alates 25.08.2018. PPA 09.12.2024 otsuse tegemise aja seisuga oli

kaebaja Eestist eemal viibinud rohkem kui kuus aastat (VMS § 241 lg 2 punkt 4) ning rohkem

kui kaksteist kuud väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike (VMS § 241 lg 2 punkt 2). Seega

tugines PPA õiguspäraselt mõlemale imperatiivsele õiguslikule alusele. Kaebuses toodu, et

kaebaja eemalolek ei ületanud kuue järjestikuse aasta piiri, ei põhine tuvastatud asjaoludel ning

pole võimalik aru saada, millal on kaebaja pärast 24.08.2018 Eestis viibinud. Kaebaja

terviseseisundit puudutav ei muuda fakti, et kaebaja ei ole Eestis käinud kuue järjestikuse aasta

jooksul, vaid saanuks mõjutada seda, kas lugeda eemalviibimine põhjendatuks.

5.6. VMS § 241 lg 4 on loodud erandiks pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisest,

kui kolmanda riigi kodanik oli eemal teatud konkreetsetel või erakorralistel asjaoludel.

Seadusandja tahe on olnud, et pikem kui seaduses ettenähtud eemalolek peab olema

põhjendatud. Kaebaja ei esitanud haldusmenetluses arvamust, vastuväiteid ega selgitusi,

mistõttu ei olnud PPA-l võimalik hinnata tema eemaloleku põhjendatust. On ilmne, et PPA-l

4 (11)

endal ei olnud võimalik koguda andmeid kaebaja eemalviibimise asjaolude kohta ja neid sai

esitada üksnes kaebaja, millele oligi PPA 22.02.2024 teade suunatud. Kohus peab hindama PPA

otsuse õiguspärasust selle andmise aja seisuga (halduskohtumenetluse seadustiku ehk HKMS §

158 lg 2) ehk ei saa arvestada alles kohtumenetluses esitatud tõendeid ja selgitusi, mis ei olnud

haldusmenetluses PPA-le esitatud. PPA ei saanud VMS § 241 lg-st 4 tulenevat kaalutlusõigust

teostada. Kohus ei saa võtta seisukohta, kas kaebusele lisatud tõendid kinnitavad, et kaebaja ei

saanud terviseprobleemide tõttu Eestisse naasta, sest neid dokumente pidanuks PPA

haldusmenetluse käigus hindama ja otsustama, kas elamisluba kehtetuks tunnistada või mitte.

5.7. Vastustaja möönab, et kaebaja infarkt, mille ta sai USA-s viibides 2022. aastal, võis

takistada Eestisse tulekut, kuid seda pidanuks PPA hindama haldusmenetluses. Koroonaviiruse

pandeemial oli küll mõju lennuliiklusele, kuid arvestades, et kaebaja käis viimati Eestis aastal

2016, siis ei ole eluliselt usutav, et ta planeeris Eestisse tulekut justnimelt sinna perioodi, mil

tuli Covid-19 pandeemia ning sellest tingitud reisimise piirangud. Kaebaja ei demonstreerinud

oma sidet pärast 2016. aastal Eestist lahkumist Eestiga ka enne koroonapandeemia algust ega

pärast selle lõppu. Seega viide pandeemiast tingitud takistustele Eestisse tulekul on pigem

otsitud põhjus. Asjaolu, et kaebajal ning tema abikaasal on Eestis kinnisvara, näitab küll mingil

määral seotust Eestiga, kuid ei ole antud juhul määrav, kuivõrd kinnisvara omamine ei ole olnud

piisav põhjus selleks, et Eestis käia. See, et kaebaja on enda hinnangul integreerunud Eesti

ühiskonda, valdab eesti keelt ning omab Eestis endisi kolleege ja sõpru, ei ole oluline VMS §

241 lg 2 punktides 2 ja 4 ning lg-s 4 toodut arvestades. Eelnev ei põhjenda Eestist

eemalviibimist.

5.8. Kaebajal puudus alus ja vajadus pikaajalise elaniku elamisloa omamiseks, kuivõrd ta ei ela

tegelikkuses Eestis ning ta ei ole käinud Eestis alates 2018. aastast selleks, et demonstreerida, et

tal endiselt on side Eestiga. Välismaalasel ei ole subjektiivset õigust pikaajalise elaniku

elamisloa omamiseks ning ka elamisloa olemasolul tuleb PPA-l hinnata, kas selle edasine

omamine on kooskõlas VMS-s sätestatuga. Antud juhul leidis PPA, et pikaajalise elaniku

elamisluba tuleb kehtetuks tunnistada, sest kaebaja ei lükanud PPA 22.02.2024 teates toodud

seisukohti ümber ega esitanud selgitusi PPA küsimustele. Kaebajal puudus igasugune mõistlik

põhjus eeldada, et PPA ei tee otsust elamisloa kehtetuks tunnistamiseks.

5.9. Isegi, kui PPA rikkus menetlusnõudeid, siis lõppjärelduses on vaidlustatud otsus jätkuvalt

osaliselt asjakohane. Isegi, kui lugeda kaebaja eemalviibimine põhjendatuks alates 2022. aastal

saadud infarktist, siis sellele eelnev eemalviibimine polnud põhjendatud. Endiselt on täidetud

VMS § 241 lg 2 punktis 2 sätestatud alus, mistõttu ka kaebuse rahuldamisel kuuluks kaebaja

elamisluba kehtetuks tunnistamisele. PPA-l on kaalutlusõigus lugeda eemalviibimine

põhjendatuks või mitte, kuid kui PPA ei loe eemalviibimist põhjendatuks, siis tuleb elamisluba

kehtetuks tunnistada ehk selles osas puudub kaalutlusõigus (vt ka Tartu Halduskohtu

19.05.2025 otsus asjas nr 3-24-3213, punkt 11).

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Vaidlus on PPA 09.12.2024 otsuse1, millega tunnistati kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku

elamisluba, formaalse ja materiaalse õiguspärasuse üle.

7. Esmalt käsitleb kohus menetlusnõudeid. VMS-is sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse

HMS sätteid, arvestades VMS erisusi. Menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse

üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole

sätestatud teisiti (HMS § 5 lg 1). HMS § 35 lg 1 punkti 2 kohaselt algab haldusmenetlus

1 Kaebuse lisa 1, digitaalse kohtutoimiku lehekülg (edaspidi dtl) 5–9.

5 (11)

haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks haldusorgani initsiatiivil algatatud

haldusmenetluses menetlusosalise teavitamisega haldusmenetlusest. Kaebaja suhtes algatati

haldusmenetlus PPA 22.02.2024 teatega2. HMS § 25 lg 3 sätestab, et dokument toimetatakse

kätte juhul, kui see on seaduse või määrusega ette nähtud. Muudel juhtudel piisab dokumendi

teatavakstegemisest vabas vormis (HMS § 25 lg 3). Dokumendi saatmisel elektronpostiga

tõendab dokumendi kättesaamist isiku vastav kinnitus (HMS § 27 lg 2 punkt 2). VMS § 39 lg-s

1 sätestatakse, et mh välismaalase Eestis elamise menetluses võib menetlusdokumendi,

sealhulgas kutse haldusorgani asukohta ilmumiseks, edastada isikule haldusorgani veebilehe

kaudu isikuandmeid avaldamata, elektrooniliselt, posti teel, haldusorgani asukohas või muul

sobival viisil. Menetlusdokumendi edastamise viisi valib haldusorgan. Sama paragrahvi lg 2

kohaselt, kui lg-s 1 nimetatud viisil, mis haldusorgani hinnangul pidi kõige suurema

tõenäosusega tagama menetlusdokumendi kättetoimetamise, ei õnnestunud isikule

menetlusdokumenti kätte toimetada, võib haldusorgan avaldada menetlusosalise isikuandmed ja

menetlusdokumendi sisu haldusorgani veebilehel. Menetlusdokumendi, sealhulgas kutse sisu

haldusorgani veebilehel avaldamisega loetakse menetlusdokument isikule kättetoimetatuks.

Seega tuleneb HMS § 25 lg-st 3 ning VMS § 39 lg-test 1 ja 2, et menetlusdokument, käesoleval

juhul menetluse alustamise 22.02.2024 teade, tuli kaebajale kätte toimetada.

8. Õiguskirjanduses on selgitatud, et teavitamise vormi (suuline, kirjalik, elektrooniline, telefoni

teel) valib vormivabaduse põhimõttest (HMS § 5 lg 1) tulenevalt asutus ise, kuid tal on

tõendamiskoormus, et isik ka tegelikult teate kätte sai.3 Oluline on, et võimaliku vaidluse korral

suudaks asutus hiljem tõendada, et ta isikut informeeris.4 Sama kehtib isiku menetlusse

kaasamise kohta, s.o Riigikohus on näiteks 24.05.2023 otsuse nr 3-20-999 punktis 17 märkinud,

et puudutatud isiku nõuetekohase kaasamise tõendamise koormus on haldusorganil (ehkki

praegusel juhul on küsimus adressaadi, mitte puudutatud isiku teavitamises). Seega peab PPA

tõendama, et kaebaja sai 22.02.2024 teate kätte, ja eelkõige saaks seda teha kaebaja

kättesaamiskinnituse esitamisega.

9. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma

menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma

arvamus ja vastuväited. Ärakuulamisega seoses selgitas Riigikohus nt 30.06.2025 otsuse nr 3-

21-1337 punktis 11 järgmist:

„Isiku ärakuulamine teda puudutava otsuse tegemisel on oluline inimväärikuse, õigusriigi,

efektiivse õiguskaitse ning hea halduse ja õiglase haldusmenetluse põhimõtete

arvestamiseks (RKHKm 3-3-1-56-02, p 9; RKHKo 3-3-1-70-03, p 19). Ärakuulamise

üheks eesmärgiks on oluliste asjaolude väljaselgitamine, et tagada haldusmenetluses

uurimispõhimõtte järgimine ja kaalutlusõiguse teostamine (RKHKo 3-3-1-76-12, p 11).

Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma

eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende

põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis (RKHKo 3-3-1-52-13, p 34).

Ärakuulamisel on ka iseseisev protseduuriline väärtus, sest kedagi ei tohi kohelda

haldusmenetluse objektina, vaid kui isikut, kelle seisukohad väärivad ärakuulamist ja

arvestamist (RKHKm 3-3-1-56-02, p 9; RKHKo 3-18-913/85, p 19). Ärakuulamisõiguse

tõhusaks realiseerimiseks tuleb isikule jätta mõistlik aeg piisavalt läbimõeldud

vastuväidete ja seisukohtade esitamiseks (RKHKo 3-21-552/28, p 22.1).“

Sama otsuse punktis 17 tuletas Riigikohus ka meelde, et õiguspärase haldusmenetluse eest

vastutab haldusorgan.

2 Vastustaja 19.02.2025 vastuse lisa 1 (dtl 133–136).

3 Aedmaa, A. jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu, 2004. Lk 153 (punkt 6.5.3).

4 Samas, lk 28 (punkt 1.1.3.2).

6 (11)

10. Kaebaja menetluse algatamisest teavitamisega ning talle ärakuulamise võimaldamisega

seonduvad vaidluse all mitteolevad faktilised asjaolud on järgmised:



PPA kasutas 22.02.2024 teate edastamiseks e-posti aadressi xxxx.xxxxx@gmail.com

(see nähtub teatest endast);



e-posti aadressi xxxx.xxxxx@gmail.com oli kaebaja oma kontaktandmetes märkinud

28.01.2019 allkirjastatud ja 04.03.2019 PPA-ni jõudnud isikut tõendavate dokumentide

taotluses5; samas taotluses oli kontaktandmetena toodud ka kaebaja aadress Texases,

USA-s, ning märgitud telefoninumber;



e-posti aadress

xxxx.xxxxx@gmail.com

oli kaebajal rahvastikuregistris

kontaktandmetesse märgitud alates 13.03.2019 ning praeguse ega ka 22.02.2024 seisuga

polnud selle kehtivust lõpetatud, s.o e-posti aadress oli kontaktandmetena kehtiv;6



Kaebaja kontaktandmeid oli 17.02.2024 rahvastikuregistris uuendatud ning lisatud

kehtivaks e-posti aadressiks ka xxxxxxx@inbox.ru;7



kaebaja ja PPA vahel puudus menetluses igasugune suhtlus alates menetluse

alustamisest 22.02.2024 teatega kuni 09.12.2024 otsuse andmiseni, sh ei reageerinud

kaebaja PPA 22.02.2024 teatele (ei kinnitanud teate kättesaamist ega esitanud arvamust,

vastuväiteid, tõendeid vms).



rohkem menetlusdokumente peale 22.02.2024 teate PPA kaebajale haldusmenetluses ei

saatnud ning tegi 09.12.2024 otsuse;



PPA 09.12.2024 otsuse sai kaebaja kätte tütre e-posti aadressilt xxxx.xxxxx@gmail.com

(vt kaebuse punkt 3).

11. Kohtul tekkisid käesoleva asja algfaasis tõsised kahtlused menetlusnõuete rikkumisest PPA

09.12.2024 otsuse andmisel. Nagu nähtub 13.01.2025 määrusest8 (põhjenduste punkt 4), siis

tõusetus küsimus, kas kaebaja üldse oli teadlik haldusmenetluse alustamisest tema pikaajalise

elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks, ning miks kaebaja ei esitanud kaebusele lisatud

tõendeid hoopis PPA-le haldusmenetluses. Ka PPA-le 03.03.2025 edastatud kohtunõudes9 palus

kohus täpsustada kaebajale menetlusdokumentide kättetoimetamisega ning tema menetluse

alustamisest informeerimisega seotud asjaolusid. Kohus jääb nendes menetlusdokumentides

avaldatud seisukohtade juurde ning leiab, et vastustaja ei ole esitanud selliseid seisukohti ega

tõendeid, mille alusel jõuda teistsugusele järeldusele kui et kaebajat ei teavitatud

haldusmenetlusest nõuetekohaselt ning tema ärakuulamisõigust rikuti.

12. Kaebajat ei saa lugeda PPA 22.02.2024 teadet kättesaanuks, sh pole kohtule tõendina

esitatud kättesaamiskinnitust ega ka muid tõendeid, mis kaudseltki võiks näidata, et kaebaja

siiski oli menetlusest teadlik. Sealjuures pole tähtsust PPA väidetel, et 22.02.2024 teate

kättesaamine on eluliselt usutav 09.12.2024 otsuse kättesaamise asjaoludest tulenevalt ning et

kaebaja pole selgitanud põhjuseid, miks ta e-kirja tütre e-postkastist ei saanud (s.o e-postkast

tol hetkel ei töötanud vms). Kuna PPA algatas omal initsiatiivil kaebaja suhtes koormava

haldusakti andmiseks menetluse, oleks PPA pidanud tegema rohkem pingutusi kaebajale

22.02.2024 teate teatavakstegemisel ja veenduma, et kaebaja teate kätte sai. Kaebajal ei olnud

põhjust PPA-lt kirja oodata, sest tegemist polnud tema taotluse alusel algatatud menetlusega,

mille vastu huvi tunda. Tütre e-posti aadress xxxx.xxxxx@gmail.com oli kaebaja

kontaktandmetes märgitud PPA-le 04.03.2019 laekunud isikut tõendavate dokumentide

taotluses, millise menetluse raames võinuks tõesti eeldada kaebaja kättesaadavust sellelt e-posti

5 Dtl 137.

6 Vastustaja 12.03.2025 lisa 2 (dtl 149).

7 Samas.

8 Dtl 82–84.

9 Dtl 142–143.

7 (11)

aadressilt (VMS § 36 lg 2), kuid vastav eeldus ei laiene ca 5 aastat hiljem aset leidvale

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlusele.

13. Kohus möönab, et rahvastikuregistris oli/on kaebajal kontaktandmetesse märgitud kaks

kehtivat e-posti aadressi, s.o 17.02.2024 lisatud xxxxxxx@inbox.ru kõrval oli jätkuvalt kehtiv

ka tütre e-posti aadress. Seda arvestades olnuks kohtu hinnangul PPA poolne mõistlik pingutus

enne 22.02.2024 teate väljasaatmist vähemalt kontrollida rahvastikuregistrist kaebaja

kontaktandmeid ja edastada kiri mõlemale kehtivale e-posti aadressile, nagu toimiti 09.12.2024

otsuse puhul (dtl 148). PPA on kohtule vastates kinnitanud, et uuemat e-posti aadressi

rahvastikuregistris teate saatmise ajal ei märgatud. Kui aga uuem e-posti aadress jäi märkamata,

siis olukorras, kus kaebaja 22.02.2024 teate saatmisele üldse ei reageerinud, poleks olnud

ülemäära koormav saata teade korduvalt või võtta kaebajaga ühendust telefoni teel, mille

number oli samuti antud isikut tõendavate dokumentide taotluses (milles märgitud e-posti

aadressi pidas PPA kohaseks kasutada). Igatahes pidi PPA olukorras, kus menetluse algatamise

teade saadeti kaebajale ainult ühe korra ja ühe kanali kaudu ning ca 10 järgneva kuu jooksul

ehk enne otsuse tegemist ei toimunud kaebaja ja PPA vahel mingitki suhtlust, tegema rohkem

pingutusi kaebaja teavitamiseks ja reaalse ärakuulamise tagamiseks. Seda eriti arvestades

menetluse intensiivset negatiivset tulemit kaebaja jaoks, kel oli Eesti pikaajalise elaniku

elamisluba (mis algselt oli alaline elamisluba), olnud 09.12.2024 otsuse tegemise ajaks ca 25

aastat.

14. Ehkki kohus nõustub PPA-ga, et isik ei pea saama oma ärakuulamisõigust realiseerida just

otsuse projektiga (s.o haldusakti eelnõuga) tutvumise kaudu, vaid oluline on olla informeeritud

akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest (vt Riigikohtu 28.04.2014 otsuse nr

3-3-1-52-13 punkti 34), siis olukorras, kus kaebaja polnud menetlusest teadlik, olnuks PPA-l

võib-olla võimalik ärakuulamisviga parandada kaebajale haldusakti eelnõu edastamisega. Et aga

kaebaja ei saanud kätte 22.02.2024 teadet ning talle ei edastatud ka menetluse hilisemas faasis

ühtegi dokumenti, mille kaudu kavandatava haldusaktiga põhijoontes tutvuda ning arvamust

avaldada, siis ei pea kohus vajalikuks sel küsimusel pikemalt peatuda. Kuna kaebaja ei saanud

22.02.2024 teadet kätte, siis pole oluline, kas teade oli piisavalt sisukas, et kaebaja oleks saanud

oma seisukohad, tõendid vms esitada kõikides olulistes aspektides.

15. Vastuseks PPA-le märgib kohus veel järgmist. PPA tõi 12.03.2025 vastuses välja, et

rahvastikuregistrisse kantud kontaktandmete õigsust ei saa eeldada ja samas leidis, et riik võib

kaebajaga suhelda mh selle kehtiva e-posti aadressi kaudu ja kaebajal lasub kohustus kontrollida

sinna laekuvaid kirju. PPA seisukohast ei selgu, kust vastav kohustus tuleneb ning kas ja kuidas

järelduks selles praeguses asjas, et kaebaja sai PPA 22.02.2024 teate kätte. Kohtule teadaolevalt

puudub selline kättetoimetamise fiktsioon, et kui PPA saadab rahvastikuregistris kehtivana

märgitud e-posti aadressile dokumendi, siis loetakse see kättesaaduks. Nagu kohus 03.03.2025

kohtunõudes selgitas, siis füüsilisel isikul pole juriidilise isikuga võrreldavat kohustust

korraldada kirjade saamist ja vastuvõttu. Kohus märgib veel, et mitut kehtivat e-posti aadressi

arvestades ei saa küll PPA-le ette heita, et kasutati kaebaja tütre e-posti aadressi (PPA-le polnud

teada ka kaebaja poolt kohtumenetluses avaldatu, et kaebaja enam tütre e-posti aadressi ei

kasutanud), kuid teade tulnuks lisaks saata ka teisele kehtivale e-posti aadressile ning teha

täiendavaid pingutusi olukorras, kus kaebajalt ühtegi reaktsiooni ei tulnud.

16. Kohus juhib tähelepanu ka vaidlustatud otsuse punktile 10, kus PPA märgib, et: „/…/ on

kasutanud kõiki VMS-st tulenevaid võimalusi koormava haldusakti kättetoimetamiseks. PPA

proovis haldusakti (elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamine) kätte toimetada X.

X-ile kuid X. X ei ole reageerinud ühelegi PPA poolt edastatud e-kirjale.“ Arvestades PPA

12.03.2025 vastust, mille kohaselt ei tehtud peale 22.02.2024 kirja muid menetlustoiminguid, et

kaebajat haldusmenetluse alustamisest teavitada, siis on 09.12.2024 otsuse punktis 10 märgitu

8 (11)

otseselt vale. Ka ühestki käesolevas asjas esitatud menetlusdokumendist ei nähtu, et kaebajat

oleks püütud korduvate e-kirjadega menetlusest teavitada ja seega jääb arusaamatuks, millisele

„ühelegi“ e-kirjale kaebaja ei reageerinud. Kohus märgib veel, et ehkki PPA otsuse punktis

nimetati 22.02.2024 teadet ekslikult haldusaktiks, siis on otsuse punktist 10 ka näha, et PPA

lähtus siiski vajadusest toimetada 22.02.2024 teade kaebajale kätte, kuid ometi mõistlikke

pingutusi selleks ei tehtud.

17. Seega eelnevat arvestades on 09.12.2024 otsus formaalselt õigusvastane, kuna kaebajat ei

teavitatud nõuetekohaselt, teda ei kaasatud menetlusse ja tal puudus reaalne võimalus olla ära

kuulatud. Sellest tuleneb ka uurimispõhimõtte ning põhjendamiskohustuse (HMS §-d 6 ja 56)

rikkumine, kuna asjas on välja selgitamata olulise tähendusega asjaolud ning neid ei ole

haldusaktis käsitletud ega hinnatud.

18. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

19. Kohus jääb 03.03.2025 kohtunõudes esitatud seisukohale, et formaalne õigusvastasus toob

praegusel juhul kaasa PPA 09.12.2024 otsuse tühistamise, kuna rikkumised võisid mõjutada

asja otsustamist.

20. PPA 09.12.2024 otsus põhineb VMS § 241 lg 2 punktidel 2 ja 4, mille kohaselt pikaajalise

elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu

liikmesriike kaksteist järjestikust kuud (punkt 2) või kui välismaalase eemalviibimine Eestist on

kestnud vähemalt kuus järjestikust aastat (punkt 4). VMS § 241 lg 4 järgi ei ole sama paragrahvi

lg 2 punktides 2–4 sätestatud asjaolud elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks, kui PPA on

välismaalase Eestist eemalviibimise lugenud põhjendatuks. Seega on PPA-l hindamisruum, kas

lugeda kaebaja eemalviibimist Eestist ja/või Euroopa Liidu liikmesriikidest põhjendatuks,

mistõttu ei saa välistada, et nõuetekohase menetluse tulemusena kaebaja pikaajalise elaniku

elamisluba kehtetuks ei tunnistata. PPA märkis ka ise kohtumenetluses, et ei saanud

haldusmenetluses VMS § 241 lg-st 4 tulenevat kaalutlusõigust teostada ja kohus ei saa kaebaja

kohtumenetluses esitatud tõendite osas seisukohta võtta, sest seda pidanuks PPA tegema

haldusmenetluses. Kohus nõustub sellega ning märgib, et kuna kaebaja on jäänud

haldusmenetluses täielikult ära kuulamata, siis tulebki HMS §-st 58 tulenevalt 09.12.2024 otsus

tühistada, et PPA saaks vajadusel läbi viia uue, nõuetekohase menetluse ning otsustada kaebaja

elamisloa kehtetuks tunnistamise üle uuesti.

21. PPA leidis, et formaalse õigusvastasuse korral on 09.12.2024 otsus lõppjärelduses osaliselt

asjakohane, sest täidetud on VMS § 241 lg 2 punkti 2 eeldused pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamiseks. Sisuliselt PPA nõustus, et kaebaja infarkt 2022. aastal võiks olla

põhjus, mis välistaks elamisloa kehtetuks tunnistamise VMS § 241 lg 2 punkti 4 alusel (s.o

Eestist kuus järjestikust aastat eemalviibimist oleks osaliselt õigustatud tervislikel põhjustel),

kuid infarktile eelnevalt puudusid asjaolud, mille tõttu lugeda kaebaja eemalviibimine Euroopa

Liidu liikmesriikidest 12 järjestikuse kuu jooksul põhjendatuks (VMS § 241 lg 2 punkt 2).

Kohus möönab, et kaebuse põhjendused ja esitatud tõendid on eelkõige suunatud sinna, et

lugeda kuueaastane Eestist eemalviibimine VMS § 241 lg 4 alusel osaliselt põhjendatuks.

Euroopa Liidu liikmesriikidest (sh ka Eestist) eemalviibimise 12 kuud võis aga täituda enne

seda perioodi, mille kohta kaebaja selgitusi ja tõendeid esitas (koroonaviiruse pandeemia

aastatel 2020 – 2021, kaebaja infarkt 10.06.2022, abikaasa haigus alates 16.10.2023), sest PPA

hakkas kaebaja eemalviibimist lugema alates 25.08.2018. Perioodi 25.08.2018 kuni

koroonaviiruse pandeemiani osas pole kaebaja aga kohtumenetluses väiteid ega tõendeid

esitanud.

9 (11)

22. Sellegipoolest puudub kohtul veendumus, et haldusmenetluse korrektsel läbiviimisel ei

võiks ilmneda muid asjaolusid ning tõendeid, mille alusel leitakse, et kaebaja ei viibinud

varasemal perioodil Euroopa Liidu liikmesriikidest 12 järjestikust kuud eemal või saab siiski

eemalviibimist lugeda põhjendatuks. PPA märkis alles kohtumenetluses selgelt, et kaebaja

eemalviibimist arvestati alates 25.08.2018 (19.02.2025 vastuse punkt 7), 09.12.2024 otsusest

võiks see ehk väljaloetav olla vaid punktist 4 ning 22.02.2024 menetluse alustamise teates ei

käsitletud üldse eemalviibimise alguskuupäeva, vaid küsiti „pikema eemalviibimise“ kohta.

PPA 09.12.2024 otsuse õiguslikes põhjendustes mainitakse läbisegi Euroopa Liidust ja Eestist

eemalviibimist ning põhjendused on ka segadusttekitavad. Näiteks lauses „Kui isik otsustab

Eestist lahkuda, peab ta selleks, et mitte kaotada siin pikaajalise elaniku staatust VMS § 241 lg

2 p 2 alusel, naasma igal aastal korraks Eestisse, et demonstreerida enda seotust Eestiga“, peaks

tegelikult olema käsitletud eemalviibimist Euroopa Liidust. Ehkki on arusaadav, et vastav lause

on võetud Riigikohtu 18.11.2020 otsusest nr 3-19-92 (punkt 16), siis oli see kohane antud

kaasuse asjaoludel, kuid võimalik on ka olukord, et ei viibita just Eestis, vaid mõnes muus

liikmesriigis. Samuti väideti otsuses, et „/…/VMS § 241 lg 2 p 2 puhul on tegemist imperatiivse

sättega. PPA-l puudub siinkohal volitus kaalutlusõiguse teostamiseks. Nimetatud säte määratleb

selgelt ja mõistetavalt, kuidas teha kindlaks Eestis elamise aeg, kaalutlusõigust ette nähtud ei ole

olenemata asjaoludest mis põhjustel viibib isik Eestist eemal“. Esiteks on väär väide, nagu isiku

eemalviibimise põhjused poleks olulised (vt VMS § 241 lg 4) ja teiseks käsitleb PPA VMS §

241 lg 2 punkti 2 raames jälle üksnes Eestit, kuigi säte puudutab Euroopa Liidust eemalviibimist

laiemalt. Seega kuna PPA otsuses ei ole VMS § 241 lg 2 punktide 2 ja 4 kohaldamine selgelt

eristatud, siis ei saa kaebajale ette heita, et ta ei mõistnudki, isegi esindaja vahendusel,

kohtumenetluses esitada vastuväiteid Euroopa Liidust eemalviibimise kohta 12 kuu jooksul

alates 25.08.2018 või üleüldse järjestikuste 12 kuu pikkuste perioodide kaupa. Kaebaja ei

käsitlenud kohtumenetluses, kas ta on näiteks viibinud mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis

(vt 22.02.2024 teates küsimus 4), millest ei järeldu, et ta seda kindlasti ei teinud. Kokkuvõtvalt

leiab kohus, et kaebajale ei pruukinud kohtumenetluseski olla piisavalt selge, mille kohta ja

milliseid vastuväiteid ja tõendeid ta esitama peaks. Seega ei saa eeldada, et kohtumenetluses

esitatu on täiesti ammendav ning haldusmenetluses tal PPA-le mingeid täiendavaid sisendeid

otsuse tegemiseks anda ei oleks. Kohus leiab, et praegusel juhul on olemas tõenäosus, et kui

PPA viib haldusmenetluse korrektselt ja kaebajale arusaadavalt läbi, siis võib menetluse

tulemus olla teine.

23. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus kaebuse ning tühistab PPA 09.12.2024 otsuse.

Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused

24. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109

lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Selle sätte

tähenduses ei ole vajalike ja põhjendatud esindajakulude suuruse kindlaks määramisel

asjakohane ega vajalik üksikasjalikult hinnata, kui palju aega võis konkreetsel esindajal kuluda

ühe või teise menetlusdokumendi koostamiseks, vaid üksikute dokumentide analüüsimise

asemel tuleb eelkõige arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust,

samuti menetluse kestust ja kaalul olevaid huvisid (sh menetlustoimingute rohkust, mille

tegemist oli menetlusosalise õiguste tõhusaks kaitsmiseks põhjust esindajalt eeldada – nt

kohtuistungitel osalemine, kohtunõuetele vastamine). See tähendab, et vajalike ja põhjendatud

menetluskulude suurus on eeskätt hinnanguline, mitte arvestuslik, ning kulude suurus tervikuna

ei tohiks olla vaidluse iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 29.11.2023 otsus nr 3-23-2038, punkt 29; 29.11.2023 otsus nr 3-23-2037,

punkt 28; 15.09.2021 otsus nr 3-18-1711, punkt 41 ja neis viidatud kohtupraktika).

10 (11)

25. Kaebaja taotles menetluskulu 1968,92 eurot väljamõistmist, millest 1600 eurot on

õigusabikulud, 20 eurot riigilõiv ja 348,92 eurot tõlkekulud (HKMS § 101 lg-d 1 ja 2, § 102

punkt 1, § 103 lg 1 punkt 1). Kohus leiab, et õigusabikulude summa 1600 eurot on

ülepaisutatud. Esiteks, nagu PPA välja tõi, siis esindaja detailsest tööajaarvestusest tuleb

töötunde tegelikult kokku 19, mitte 20. Teiseks ei ole ka 19-tunnine ajakulu täielikult

põhjendatud. Arvestades asja vähest mahtu ja keerukust ning kaebaja esindaja koostatud

menetlusdokumentide sisu, võis mõistlik ajakulu olla kohtu hinnangul 12 tundi, millele vastab

960 eurot (tunnihind 80 eurot x 12; käibemaksuta). Ehkki kohus kõiki esindaja toiminguid

detailselt ei analüüsi, siis tuleb märkida, et muuhulgas on 13.01.2025 seletusele 2,4 tunni

kulutamine selgelt ülemäärane; kaebaja menetlusdokumendid sisaldavad osaliselt korduseid;

03.03.2025 kohtunõue oli suunatud PPA-le ning kaebaja sellele vastama ei pidanud ega

vastanudki; kohus ei ole 09.10.2025 teinud kaebajale järelepärimist, mis liiatigi oleks eeldanud

lisade kontrolli. Seega esindaja näidatud ajaarvestus pole usaldusväärne. Riigilõivu ning

tõlkekulude väljamõistmine on põhjendatud. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja

mõista 1328,92 eurot (960+20+348,92).

26. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

27. HKMS § 175 lg 3 alusel asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi ning kohtuotsuses

toodud e-posti aadressid tähemärgiga. Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus

osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse

lahendamiseks enne otsuse jõustumist.

28. Kohtutoimikusse on mitmeid dokumente esitatud korduvalt ning see koormab toimikut ja

raskendab sellest arusaamist. Seetõttu tagastab kohus digitaalsest kohtutoimikust selle

lehekülgedel 89–116 asuvad koduvad dokumendid.

(allkirjastatud digitaalselt)

11 (11)