3-24-1192/17 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. november 2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-1192

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 10. aprilli

2024. a elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-

3.2/225-1 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. oktoobri 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X.

Vastustaja/apellant – Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. oktoobri 2024. a

otsus muutmata.

2. Tagastada kaebajale apellatsioonimenetluses esitatud täiendav tõend.

3. Jätta kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 22.

detsember 2025).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 10. aprilli 2023. a otsusega nr 15.3-3.2/225-1

vanglakaristust kandvale Venemaa Föderatsiooni kodanikule X.X.-ile (sündinud xxx)

pikaajalise elaniku elamisloa andmisest. PPA tugines välismaalaste seaduse (VMS) § 237 lg 1 p-

le 1, mille kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalane

kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.

2. X.X. esitas kaebuse, milles palus see otsus tühistada. Kaebuse kohaselt menetles PPA

kaebaja taotlust valesti pikaajalise elamisloa andmise taotlusena. Kaebaja soovis taotleda

tähtajalist elamisluba. Keeldumine on ebaproportsionaalne ja põhjendamatu.

3. Tartu Halduskohtu 29. oktoobri 2024. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Kaebaja esitas PPA-le taotluse nimetusega „pikaajalise elaniku elamisloa või selle

taastamise taotlus“. PPA on kaebajat teavitanud, et võttis menetlusse kaebaja pikaajalise elaniku

elamisloa taotluse. Samuti anti talle võimalus selles küsimuses arvamuse ja vastuväidete

esitamiseks. Seega oli kaebajal võimalus selgitada, et ta soovis esitada tähtajalise elamisloa

taotlust, kuid kaebaja seda võimalust ei kasutanud. Seega ei pidanud PPA lahendama taotlust

tähtajalise elamisloa taotlusena.

3.2. VMS § 237 lg 1 p 1 järgi võib PPA pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keelduda, kui

välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule.

3.3. Kaebaja suhtes ei kohaldu direktiivi 2003/109/EÜ art 12 (liikmesriik võib pikaajalise elaniku

välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja

julgeolekule), kuna kaebaja ei ole pikaajaline elanik, vaid on omanud Eestis tähtajalist

elamisluba alates 1995. aastast ja mida on korduvalt pikendatud.

3.4. PPA on veenvalt põhjendanud, miks kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ning miks

see on reaalne ja jätkuv. Kaebajat on karistatud kriminaalkorras 9 korral ja väärteokorras 16

korral. Viimase kuriteo pani kaebaja toime 2017. aastal ning see oli neist raskeim – ta mõisteti

süüdi inimese tapmise eest ning karistuseks määrati kaheksa aastat vangistust. PPA on õigesti

leidnud, et kaebaja süüteod on ajas raskemaks muutunud. Kohus nõustus, et kaebaja

õiguskuuleka elu perioodid on olnud pea olematud. See näitab, et temast lähtuv oht on aja

jooksul suurenenud. Korduv karistamine pole kaebaja käitumist mõjutanud.

3.5. Kaebaja selgitused viitavad sellele, et kaebaja arvates pole konfliktide põhjustamises süüdi

mitte tema ega alkohol, vaid tema emotsionaalsed puhangud ning füüsilise vägivalla kasutamise

on tinginud kannatanute enda provotseeriv käitumine. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti

järeldanud, et selline suhtumine näitab lugupidamatust teiste isikute elude ja tervise suhtes, ja

samuti seda, et kaebaja ei suuda mõista ega tunnistada toimepandut hoolimata sellest, et tema

suhtes on mitmeid süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Kuritegude osaline õigustamine ja kannatanute

süüdistamine näitab, et kaebaja ei ole teinud järeldusi ega mõistnud oma kuritegude olemust.

3.6. Kaebaja on korduvalt toime pannud kehalisi väärkohtlemisi, sh oma lähedaste (vanaema)

suhtes. See iseloomustab kaebaja kriminaalset elustiili ja ükskõikset suhtumist ühiskonda ja

kehtivasse õiguskorda ning näitab tema impulsiivsust ja hoolimatust teiste isikute tervise ja elude

suhtes. Põhjendatud on PPA järeldus, et kaebaja käitumismall ning toimepandud kuriteod ja

teised asjaolud kogumis kinnitavad, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale pärast kaebaja

vanglast vabanemist on jätkuv ning kaalub üles tema huvi saada pikaajalise elaniku elamisluba.

3.7. Kuigi kaebajal puudusid vanglas kehtivad distsiplinaarkaristused ja ta töötas, viitas kohus

sellele, et vanglas viibib kaebaja kontrollitud tingimustes, kus tal ei ole võimalik tarvitada

alkoholi ega muid tema otsustusvõimet pärssivaid aineid, mis on tema puhul soodustanud

kuritegude toimepanemist. Võttes arvesse, et kaebaja on pärast eelmisi vangistusi jätkanud

süütegude toimepanemist, ei pidanud kohus tõenäoliseks, et kaebaja alustab vangistusest

vabanedes õiguskuulekat elu.

3.8. Vangla on hinnanud teda avalikkusele kõrgohtlikuks (vägivaldse kuriteo toimepanemise

tõenäosus kahe aasta jooksul 65%), sest vangla hinnangul ei suuda kaebaja alkoholi tarvitades

probleeme rahumeelselt lahendada.

3.9. Kaebajal elab küll Eestis ema, kuid ei nähtu, et ta vajaks igapäevast abi või hooldamist.

Seega pole kaebaja tema ema vahel sõltuvussuhet, millest tulenevalt peaks neid käsitama

perekonnaliikmetena. Kaebajal on enda väitel küll poeg, kuid kaebaja pole kantud isana

rahvastikuregistrisse. Lisaks elab väidetav poeg püsivalt Soomes ning neid ei saa pidada

omavahel pereliikmeteks.

3.10. Kaebaja on rahvuselt venelane, tema emakeel on vene keel ning ta on tööealine. Seega ei

ole tal kodakondsusjärgses riigis integreerumiseks üleliigseid raskusi.

3.11. Venemaa Föderatsiooni ei saa pidada riigiks, mille puhul võiks tekkida kahtlus, et seal pole

võimalik saada vajalikku arstiabi (RKHKo 3-3-1-84-11, p 51). Asjaolu, et Venemaal võivad

arstiabi või haiglaravi võimalused olla Eestist erinevad, ei anna alust pidada vastustaja otsust

õigusvastaseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ning uue otsusega

kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. Kaebaja teadmised õigusküsimustes ja eesti keeles on väga piiratud. Samuti on kaebajal

diagnoositud isiksuse-, käitumis- ja psüühikahäired. Kaebaja pöördus elamisloa taotluse

esitamiseks kontaktisiku poole ja ei olnud võimeline mõistma, et kontaktisik andis talle

pikaajalise elamisloa taotluse vormi.

4.2. Kaebaja ei saanud aru PPA 23. oktoobri 2023. a eestikeelsest kirjast, millega anti talle

võimalus vastuväidete esitamiseks, ja ei esitanud seetõttu täiendavaid andmeid.

4.3. PPA oleks pidanud välja selgitama kaebaja tegeliku tahte. Vangla sotsiaaltöötajatel ja teistel

kaasatud organitel oli kohustus leida võimalused kaebaja tahte saavutamiseks. Ka halduskohus

oli kohustatud lähtuma kaebaja tegelikest soovidest.

4.4. Puuduvad selged ja erapooletud tõendid selle kohta, et kaebaja ohustab avalikku korda.

Euroopa kohus on selgitanud, et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab seda, et esineks tõeline,

vahetu ja piisavalt tõsine oht.

4.5. Halduskohus viitas põhiliselt PPA esitatud põhjendustele.

4.6. Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud, et protsentides määratud riskihinnang ei ole

uute kuritegude toimepanemise ohu hindamisel vastuvõetav (nt RKKKm 1-09-14104, p 27).

4.7. Riigikohus on selgitanud, millistel tingimustel võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistada.

4.8. Kaebajale määratud karistused olid määratud üldpreventsiooni eesmärgil. Viitamine üksnes

sellele, et isikut on varasemalt karistatud, on vastuolus üldpreventsiooni põhimõttega, kuna

lähtub loogikast, et karistused ei suuda mõjutada isiku käitumist õiguskuulekaks.

4.9. Arusaamatu on järeldus, et kaebaja ja ta ema vahel pole sõltuvussuhet. Advokaadi teenuse

eest käesolevas asjas maksab kaebaja ema. Kaebaja taotleb ka tema ema kirja vastuvõtmist asja

materjalide hulka. Kaebaja esindaja ei olnud teadlik, et PPA seda dokumenti kohtule ei esitanud.

Kaebaja ema kiri iseloomustab tema ja poja vahelist suhet.

4.10. Pole hinnatud, kas Venemaal on kaebajale tagatud sama kvaliteetne ravi kui Eestis.

Kaebaja tervislik seisund võib Venemaal ravi puudumise tõttu viia eluohtliku olukorrani.

4.11. Kaebaja võidakse kutsuda Venemaal sõjaväeteenistusse.

5. PPA vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.

5.1. PPA 23. oktoobri 2023. a kirja mõistmine ei eeldanud juriidilisi teadmisi. Kirjas anti teada,

et esineb alus kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumiseks. Kaebaja kasutas

vangla kontaktisiku abi ning saanuks välja selgitada, millise elamisloa taotluse ta esitas.

5.2. Olukorras, kus välismaalane esitab taotluse pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks, on

loomulik, et PPA tõlgendab taotlust kui välismaalase tegelikku tahet.

5.3. Väär on väide, et vangla sotsiaaltöötajal ja teistel organitel on kohustus leida võimalused

kaebaja tahte saavutamiseks. Kui kaebaja soovib enda Eestis viibimist pärast vanglast

vabanemist seadustada, on tal endal kohustus leida endale sobiv viibimisalus ja astuda samme

selle saavutamiseks.

5.4. Usutav pole kaebaja väide, et vangla kontaktisik ei selgitanud talle, millise taotluse kaebaja

esitas, kuna hiljem (26. novembril 2024) on PPA võtnud menetlusse kaebaja tähtajalise elamisloa

taotluse. Kaebaja pole väitnud, et tema keeleoskus või õigusteadmised oleksid vahepeal

paranenud. Lisaks on kaebajal ka varem olnud tähtajalised elamisload, mis tähendab, et ta on

teadlik selle taotlemise alustest ning oskab sellist taotlust esitada.

5.5. Ohu hindamine on prognoosotsus ja hinnangu saabki anda üksnes ohu tekkimise

tõenäosusele. Nõustuda ei saa väitega, et puuduvad põhjendused, mis kinnitaksid kaebajast

tulenevat ohtu avalikule korrale. PPA ei võtnud arvesse üksnes kaebaja karistatuse fakti, vaid ka

süütegude arvu, korduvust ja õiguskuuleka käitumise perioode.

5.6. Ei PPA ega halduskohus ei ole tuginenud vangla iseloomustusele. Selle esitas kaebaja ise

ning PPA andis sellele oma hinnangu kohtumenetluses.

5.7. Halduskohus on välja toonud ka kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid.

5.8. Kaebaja käitumine pärast vangistusi ja muid karistusi näitabki, et teda ei ole karistused

mõjutanud käituma õiguskuulekamalt. Kaebaja süüteod on muutunud raskemaks. Seega pole

õige väide, et PPA tugines üksnes varasemale karistatusele.

5.9. VMS-i järgi on perekonnaks abikaasad ja nende alaealised lapsed. Kuna kaebaja poeg ja

tema ema elavad Soomes ja kaebaja pole rahvastikuregistris märgitud poja isaks, ei ela kaebaja

Eestis pereelu VMS-i mõttes. Asjaolu, et kaebaja ema tasub tema advokaadi eest, ei tõenda

kaebaja ja tema ema vahelist sõltuvussuhet.

5.10. Kaebaja ei esitanud ema kirja, mis esitati koos apellatsioonkaebusega, elamisloa

menetluses PPA-le. Seetõttu ei saanud PPA seda ka kohtule esitada. Kirjast ei tulene selliseid

asjaolusid, mis kinnitaksid sõltuvussuhet.

5.11. Kaebaja pole tõendanud, et Venemaal puudub võimalus talle vajalikku ravi saada. Ainult

sellekohane arvamus pole piisav.

5.12. Kaebaja hirm mobilisatsiooni ees ei väära kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Pikaajalise elaniku elamisloa väljastamisest keeldumisel võeti muuhulgas arvesse järgmisi

asjaolusid ja kaalutlusi:

-

kaebajat on kriminaalkorras karistatud üheksal korral. Esimest korda pani ta kuriteo

toime 15-aastasena 1998. aastal, kui ta oli pärast lahustiaurude sissehingamist toksilises

uimas. Ta pani koos kolme teise isikuga toime röövkallaletungi, samuti ähvardas

püstolimaketiga mööduvat jalgratturit tapmisega ja nõudis tema jalgratast. Karistuseks

määrati talle üks aasta ja 3 kuud tingimisi vangistust;

-

teisel korral määrati talle koos varasema karistusega lõplikuks karistuseks 1 aasta ja 6

kuud poolkinnises vanglas selle eest, et ta ärandas 1999. aastal alkoholijoobes olles koos

teiste isikutega sõiduauto;

-

kolmandal korral üritas ta 2002. aastal samuti grupis teiste isikutega sõiduautot ärandada.

Karistuseks määrati 8 kuud vabadusekaotust;

-

Neljandal korral juhtis ta 2006. aastal teistkordselt joobeseisundis mootorsõidukit.

Karistuseks määrati 6-kuulise tingimisi vangistust käitumiskontrollile allutamisega ja

juhtimisõiguse äravõtmisega;

-

Viiendal korral pani ta 2006. aastal toime teise isiku väärkohtlemise (peksmise).

Karistuseks määrati rahaline trahv 1500 krooni;

-

Kuuendal korral pani kaebaja 2008. aastal alkoholijoobes olles jällegi toime teise isiku

peksmise. Karisuseks määrati rahaline karistus 159 eurot ja 78 senti.

-

Seitsmendal korral juhtis kaebaja 2011. aastal mootorsõidukit joobeseisundis, kus

väljahingatava õhu alkoholisisaldus ületas 0,75 mg/l kohta. Karistuseks määrati 7-kuuline

vangistus, mis asendati üldkasuliku tööga;

-

Kaheksandal korral pani kaebaja 2015. aastal toime korduva kehalise väärkohtlemise

lähi- või sõltuvussuhtes (kägistas oma vanaema). Teda karistati ühiskondlikult kasuliku

tööga koos käitumiskontrollile allutamisega;

-

Üheksandal korral peksis kaebaja 2017. aastal alkoholijoobes olles kannatanut selliselt, et

viimane suri. Teda karistati aastal 8-aastase vanglakaristusega. Karistus lõppeb 16.

märtsil 2026. Ennetähtaegse vabanemise võimalus avanes 2023. aastal, kuid

ennetähtaegselt teda ei vabastatud (dtl 22-23);

-

Väärteokorras on kaebajat karistatud 16. korral. Peamiselt seonduvad need liiklusalaste

rikkumistega, sh alkoholijoobes juhtimisega, narkootiliste ainete tarvitamisega,

varavastastega süütegudega jne (dtl 24)

-

Kaebajale teatati 23. oktoobril 2023 kirjaga, et PPA kavandab elamisloa andmisest

keeldumist, kuna kaebaja kujutab endast ohtu Eesti avalikule korrale ning anti talle

võimalus vastuväidete esitamiseks. Kaebaja sellele kirjale ei vastanud (dtl 25);

-

Kaebajast tuleneb oht avalikule korrale, mis seisneb eeskätt kehalise väärkohtlemisega ja

füüsilise vägivalla kasutamisega seotud kuritegude toimepanemises. Tema süütegude ja

käitumismustri analüüsist nähtub, et ta ei järgi põhiseaduslikku korda ja ühiselu reegleid.

-

Kaebaja arvates on tema vägivallatarvitamise peamiseks põhjuseks kannatanute

käitumine koos alkoholi kuritarvitamisega. See suhtumine näitab, et kaebaja ei suuda

mõista ega tunnistada toimepandut hoolimata mitmetest süüdimõistvatest

kohutuotsustest. Kaebajast tulenev oht avalikule korrale on reaalne;

-

Kaebajast tulenev oht on ka jätkuv. Kahekümne aasta jooksul toime pandud kuriteod

näitavad, et tal praktiliselt puuduvad õiguskuuleka elu perioodid. Riigikohus on leidnud,

et kui isiku õiguskuuleka elu perioodid on napid, võib see anda tunnistust isiku jätkuvast

ja reaalsest ohtlikkusest.

-

Kaebaja tarvitas alkoholi ja muid joovet tekitavaid aineid juba alaealisena ega pole senini

neist loobunud. Riskifaktoriks kuritegude toimepanemisel on alkoholi tarvitamine (dtl

27);

-

Puudub alus uskuda, et kaebaja enam uusi kuritegusid toime ei pane. Riigikohus on

selgitanud, et isiku kriminaalne käitumine minevikus on piisav alus arvamaks, et isik on

ka tulevikus ohuks avalikule korrale ning kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on

üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega isikust lähtuva jätkuva ohu

olemasolu üle otsustamisel.

-

Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles kaebaja huvi saada pikaajalise elaniku

elamisluba (dtl 28);

-

Kaebajal elab Eestis küll ema, kuid vanglas viibimise tõttu ei saa kaebaja nagunii elada

temaga perekonnaelu traditsioonilisel viisil. PPA andmetel kaebajal abikaasa ja lapsed

puuduvad (dtl 29).

8. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et need väljatoodud asjaolud on igati

kaalukad, mis õigustavad kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa väljastamata jätmist seetõttu, et

kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale (VMS § 237 lg 1 p 1). Neist asjaoludest tehtud

järeldused, sh seisukoht, et kaebajast lähtuv oht on reaalne ning jätkuv, on põhjendatud. PPA on

kaalutlusõigust kasutanud korrektselt ning ringkonnakohus ei näe asjas kaalumisvigasid.

9. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et tegelikult soovis ta taotleda tähtajalist

elamisluba, mitte pikaajalise elaniku elamisluba. Kaebaja põhjendab eksitust enda puudulike

teadmistega õiguse ja eesti keele alal, samuti psüühikahäiretega ning heidab vastustajale ja

halduskohtule ette, et need ei selgitanud välja tema tegelikku tahet ega arvestanud sellega.

Need väited ei ole veenvad. Vastustaja on osutanud vastuses apellatsioonkaebusele põhjendatult

sellele, et kaebaja on suutnud varem esitada tähtajalise elamisloa taotlusi, kuna ta on Eestis

viibinud nende alusel ning samuti suutis ta esitada tähtajalise elamisloa taotluse käesoleva

kohtumenetluse ajal (26. novembril 2024). Seda arvestades ei ole usutav, et kaebaja oli elamisloa

taotlust esitades eksituses.

Kaebaja pidi väidetavast ekslikust taotlusest aru saama hiljemalt siis, kui vastustaja andis talle

23. oktoobri 2023. a kirjaga võimaluse vastuväidete esitamiseks asjaolule, et kaebaja kujutab

endast tõsist ohtu Eesti avalikule korrale, mistõttu PPA leiab, et talle pikaajalise elaniku

elamisloa andmisest tuleb keelduda (dtl 49). Vastustaja saatis kaebajale selle kirja põhjendatult

haldusmenetluse seaduse § 20 lg 1 ja välismaalaste seaduse § 12 lg 1 alusel eesti keeles.

Ärakuulamiseks võimaluse andmine eestikeelse kirjaga ei ole kindlasti käsitatav

ärakuulamisõiguse ega hea halduse põhimõtte rikkumisena, nagu väidab kaebaja. Kui kaebaja ei

osanud selle kirja mõistmiseks piisavalt eesti keelt, saanuks ta selle tõlkimiseks paluda kasvõi

mõne vanglatöötaja abi. See, et kaebaja seda ei teinud, ei ole põhjendatav kaebaja õigusteadmiste

või keeleoskuse puudumisega või psüühikahäiretega, vaid lihtsalt hooletu suhtumisega.

Asjakohatud on kaebaja etteheited vangla sotsiaaltöötajatele ja haldusorganitele, et nad oleksid

pidanud leidma võimalused kaebaja tahte saavutamiseks. Käesolevas asjas käib vaidlus üksnes

PPA elamisloa andmisest keeldumise otsuse õiguspärasuse üle ning asjassepuutuv ei ole see,

kuidas käitusid kaebajaga tema hinnangul teised organid.

Ringkonnakohus rõhutab siinkohal ka seda, et kuna kaebaja on 26. novembril 2024, st pärast

halduskohtu otsuse tegemist esitanud tähtajalise elamisloa taotluse, kõlavad tema etteheited

seoses tema tegeliku tahte arvestamata jätmisega iseäranis otsitult. Kui kaebaja väitel oli tema

tegelikuks sooviks tähtajalise elamisloa väljastamise taotluse esitamine, siis seda on ta

käesolevaks ajaks saanudki teha.

10. Täiesti eksitav on kaebaja väide, et puuduvad selged ja erapooletud tõendid, et kaebaja

ohustab avalikku korda ja et ära näitamata on Euroopa kohtu praktikast tulenev tõeline, vahetu ja

piisavalt tõsine oht.

Eelnevalt p-s 7 kirjeldatud kaebaja erinevad süüteod, nende ajas raskemaks muutumise

dünaamika ja õiguskuuleka elu praktiliselt puudumine on ilmselgelt piisavalt veenvad tõendid,

õigustamaks järeldust, et kaebajast tuleneb tõsine oht avalikule korrale. On olemas tõsine oht, et

kaebaja võib Eestis taas vabadusse saades uuesti kuritegusid toime panna.

Ringkonnakohus märgib lisaks, et kaebajast lähtuva ohu jätkuvust ja tõsidust näitab veel see, et

kaebaja on ka vangistuses viibides jätkanud füüsilise vägivalla kasutamist kaasisikute suhtes.

Täpsemalt kasutas kaebaja 2022. aastal oma kambrikaaslase suhtes vägivalda. Selle osas

alustatud kriminaalmenetlus on hetkel pooleli (dtl 64).

Mis puudutab kaebaja viidet, et oht peab olema Euroopa kohtu praktika järgi tõeline, vahetu ja

piisavalt tõsine, siis märgib ringkonnakohus, et viidatud Euroopa kohtu lahendis oli tegemist

lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu vaidlustamisega (vt otsuse p 18). Käesolevas asjas ei ole

vaidluse all kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus ega sissesõidukeeld, vaid keelduti lihtsalt

pikaajalise elaniku elamisloa andmisest. Seetõttu pole viidatud lahendi seisukohad automaatselt

käesolevale olukorrale kohaldatavad. Lisaks leiab ringkonnakohus, et kaebaja süütegusid ja

käitumismustrit arvestades on ka käesolevas asjas igati kohane asuda seisukohale, et kaebajast

lähtuv oht on tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine.

11. Asjakohatu on kaebaja etteheide, et halduskohus viitas peamiselt PPA seisukohtadele.

Esiteks on PPA poolt esitatud tõendeid ja seisukohti asja materjalides lihtsalt rohkem ning

vastavalt on arusaadav, et menetlusosaliste seisukohti analüüsides viitas halduskohus mahuliselt

rohkem PPA esitatud seisukohtadele. Teiseks ei ole ringkonnakohtu hinnangul jätnud

halduskohus vajaliku tähelepanuta ka kaebaja väiteid. Neid on valdavas osas halduskohtu poolt

analüüsitud ning kokkuvõttes on igati arusaadav, miks pidas halduskohus põhjendatuks PPA

argumente.

Õige pole ka kaebaja väide, et halduskohus jättis käsitlemata kaebajat positiivselt iseloomustavad

asjaolud. Halduskohus on neile viidanud (vanglas distsiplinaarkaristuste puudumine ja

töötamine, vt halduskohtu otsuse p 19). Halduskohus ei pidanud neid lihtsalt niivõrd kaalukateks,

mis annaksid aluse vaidlustatud haldusakti tühistamiseks.

12. Kaebaja arvates ei saanud tugineda vangla poolt protsentides esitatud riskihinnangule

kuritegude toimepanemise kohta, kuna Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellise

ohu väljendamine protsentides arusaadav.

Samas jätab kaebaja tähelepanuta, et PPA ei olegi vaidlustatud otsust andes sellele

riskihinnangule tuginenud (vt ka ülal p 7). Ringkonnakohus märgib siiski, et isegi kui Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi jaoks sobimatu kuriteo toimepanemise väljendamine protsentides (et

kaebaja puhul on vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 65%) kõrvale jätta, on vangla

iseloomustuses hinnatud kaebajat siiski kõrgohtlikuks (dtl 9). Seegi tõend näitab seega ikkagi

kaebajast tulenevat ohtlikkust.

13. Kaebaja on viidanud ka mitmetele Riigikohtu lahenditele, milles Riigikohus on selgitanud

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega seonduvat (nt 3-17-1545; 3-3-1-2-16 jne).

Siin ei arvesta kaebaja sellega, et käesolevas asjas ei ole vaidluse all pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamine, vaid seni tähtajalist elamisluba omanud isikule pikaajalise

elaniku elamisloa väljastamisest keeldumine. Vastavalt ei ole need seisukohad käesolevas asjas

automaatselt kohaldatavad.

Ringkonnakohus märgib siiski, et peamiselt kujutavad kaebaja refereeringud neist Riigikohtu

lahenditest kaalutlusõiguse kasutamise tähtsust. Nagu ringkonnakohus ülal p-s 8 märkis, on PPA

käesolevas asjas kasutanud kaalutlusõigust korrektselt.

14. Apellatsioonkaebuses esitatud kaebaja arutlust üldpreventsiooni tähendusest ei pea

ringkonnakohus käesolevas vaidluses asjakohaseks ning sellel pikemalt ei peatu. Piisab vaid selle

väljatoomisest, et ainuüksi süüteo eest karistuse määramine isikule ei tähenda, et see isik muutub

seejärel automaatselt õiguskuulekaks. Kaebaja on siinkohal ilmekaks näiteks, kuna ta pani ka

pärast arvukaid karistusi ikkagi toime uusi kuritegusid.

15. See, et kaebaja ema maksab väidetavalt kaebaja advokaaditeenuse eest käesolevas asjas, ei

tähenda, et kaebaja ja ta ema vahel on sõltuvussuhe.

Kaebaja on apellatsioonimenetluses esitanud uue tõendina oma ema kirja PPA-le, milles viimane

palub kehtetuks tunnistada PPA otsus, millega tunnistati kehtetuks kaebaja tähtajaline

elamisluba. Aja materjalidest on võimalik järeldada, et kaebaja tähtajaline elamisluba tunnistati

kehtetuks 22. juunil 2023 (dtl 3). Seega pidi see tõend olemas olema enne käesolevas asjas

kaebuse esitamist 22. aprillil 2024. Kaebaja on põhjendanud tõendi esitamist alles

apellatsioonkaebuses sellega, et ta ei teadnud, et PPA ei esitanud ise seda dokumenti käesolevas

asjas kohtule.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 198 lg 2 p 3 järgi saab ringkonnakohus hinnata

halduskohtu poolt hindamata tõendeid siis, kui sellele ei saanud varem viidata mõjuval põhjusel.

Kui kohus ei pea põhjust mõjuvaks, jätab kohus selle tõendi tähelepanuta (HKMS § 198 lg 3).

Ringkonnakohus ei pea kaebaja poolt väljatoodud põhjust selle tõendi esitamiseks alles

apellatsioonimenetluses mõjuvaks. Kaebajat on läbi kogu kohtumenetluse esindanud advokaat,

kellel on olnud ligipääs kõikidele asja materjalidele digitoimikus. Seega sai kaebaja esindaja juba

halduskohtus toimunud menetluse ajal näha, et seda tõendit ei ole asja materjalide hulgas ja tal

oli võimalus esitada see juba halduskohtule. Seetõttu ei näe ringkonnakohus mõjuvat põhjust

selle tõendi esitamiseks alles apellatsioonimenetluses ning see tõend tuleb kaebajal HKMS § 198

lg 3 alusel tagastada.

16. Kaebaja kahtleb ka selles, kas talle on Venemaal vajalik ravi seoses tema HIV-viirusega.

Ringkonnakohus peab põhjendatuks halduskohtu ja vastustaja seisukohti, et Venemaa

Föderatsiooni pole alust pidada selliseks riigiks, kus HIV-i vastane ravi ei ole kättesaadav.

Kaebaja vastupidised seisukohad on oletuslikud.

17. Samuti arvab kaebaja, et ta võidakse Venemaal kutsuda sõjaväeteenistusse ja suunata ta

Venemaa poolt Ukraina vastu peetavasse sõtta.

Ka see seisukoht on hüpoteetiline ega ole aluseks kaebuse rahuldamisele. Igal juhul pole alust

arvata, et Venemaa Föderatsioonil oleks kindel eesmärk võtta sõjaväeteenistusse just kaebaja, st

tegemist pole olukorraga, mida võiks võrdsustada riikliku tagakiusamisena.

Paratamatult peab aga märkima, et kaebajal oli Eestis elades võimalik elada õiguskuulekat elu,

õppida ära eesti keel ning sooritada vajalikud toimingud, et omandada Eesti Vabariigi

kodakondsus. Kuna kaebaja seda ei teinud, siis tegi ta ise valiku Venemaa kodakondsusega

kaasnevate riskide kasuks.

18. Eeltoodust tulenevalt ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. Halduskohtu otsus jääb

muutmata. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 20 eurot jääb HKMS § 108 lg 1

alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/