2-25-9597/20 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Priit Kama

Kohtujurist

Deniss Iškin

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. november 2025, Jõhvi

Tsiviilasja number

2-25-9597

Tsiviilasi

P. G. ja J. G. hagi O. G. vastu elatise nõudes

Tsiviilasja hind

Hageja I nõude hind 3498,21 eurot

Hageja II nõude hind 3498,21 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja I:

P. G. (ik xxx)

Hageja II:

J. G. (ik xxx)

Hagejate esindaja:

N. G. (ik XXX; elukoht: XXX

lepinguline esindaja vandeadvokaat

Margus Kiir

Kostja:

O. G. (ik XXX; elukoht: XXX),

lepinguline esindaja advokaat

Aleksei Forstiman

Kohtuistung

15. september 2025 ja 4. november 2025

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista O. G.lt elatis P. G. kasuks alates 1. juunist 2025 kuni 17. juulini

2025 summas 472,73 eurot.

3. Välja mõista O. G.lt elatis J. G. kasuks alates 1. juunist 2025 kuni 17. juulini 2025

summas 472,73 eurot.

4. Kohustada O. G.t kandma kohtuotsuse punktides 2 ja 3 nimetatud elatis N. G.

arvelduskontole nr EEXXX Swedbank AS-is, märkides selgituseks „elatis“ ja

lapse nimi, kelle eest makse tehakse.

5. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tartu

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.

Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi,

peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. P. G. ja J. G. (hagejad, lapsed) esitasid 17. juunil 2025 Viru Maakohtule hagi, milles

paluvad mõista enda isalt O. G.lt (kostja, laste isa) hagejate kasuks välja igakuine elatis

miinimumsummas alates 17. juunist 2024. Kohtule 8. septembril 2025 esitatud

menetlusdokumendis täpsustasid hagejad, et nõuavad elatist kuni nende täisealiseks

saamiseni. Lapsed elavad koos emaga N. G.ga. Laste isa ei tööta ega toeta lapsi rahaliselt.

Laste igakuised kulutused on kokku 620 eurot iga lapse kohta. Hagiavaldusest nähtuvalt

nõuab N. G. laste seadusliku esindajana kostjalt elatise väljamõistmist enda arvelduskontole.

2. Kohtule 25. septembril 2025 esitatud seisukohas ei tunnistanud hagejad kostja väiteid, et

kostja on osalenud nende ülalpidamisel vahetult või mingil muul viisil. Hagejaid pidas ülal ja

tasus ühised kulud (sh ka kostja eest) hagejate ema. Kostja alaline registreeritud elukoht

vaidlusalusel perioodil oli xxx. Kostja aeg-ajalt kasutas ka korterit asukohaga xxx, mis on

kostja ja laste ema abieluvara ning laste ema keelas kostjal selle vara kasutamise. Kostja ei

osalenud nimetatud korteri majanduskulude kandmisel. Kostja ei ole andnud mingisuguseid

summasid ka sularahas. Kostjal puudus selleks raha ning ta abistas oma ema ja kandis

kulusid, mis kaasnesid tema isikliku varaga (st transport, kaks korteriomandit). Kostja

panustas raha ainult enda vara ülalpidamisse ning endaga seotud kuludele.

Hagejatel puudub vara ning nad vajasid ja vajavad ülalpidamist. Kostjale kuulub äriühingu

osalus, korter asukohaga xxx (ühisomand hagejate emaga), korter asukohaga xxx, korter

asukohaga xxx, samuti xxx garaažiboksi nr x ainukasutusõigus ja sõiduk Volkswagen

Caravelle (väärtusega umbes 10000 eurot). Kostja on spetsialist ehitusalal ja töötab sellel alal

ka käesoleval ajal. Kostja avaldatud sissetulek ei vasta ilmselgelt eriala spetsialisti palgale

ning selline väide ei ole tõsiseltvõetav, kuna antud alal on hetkel spetsialistide puudus ning

keskmine sissetulek sellises ametis on vähemalt 1500 eurot. Hagejad jätkavad õpinguid

gümnaasiumis ning kostjal on jätkuvalt kohustus hagejaid ülal pidada. Kostja on seda

kohustust täitnud ebapiisavalt, st septembris on kostja hagejatele teinud ülekanded septembri

eest 150 eurot ja 150 eurot.

Kostja väide, et tagasiulatuvalt ei saa temalt ülalpidamist nõuda, kuna lapsi on ülal pidanud

laste ema ning ema sissetulek on hinnatav laste ema ja kostja ühisvarana, on eksitav. Kostja

on rikkunud vajalike varaliste panuste tegemise nõuet hagejate ja hagejate ema suhtes. Ei saa

olla vaidlust, et sõltumata sellest, kas vanemad on abielus, kehtib neile laste

ülalpidamiskohustus. Antud juhul on seda täitnud üks vanematest, see on laste ema. Hagejad

on õigustatud isikuteks ning kahjuna on käsitletav kostja poolt alammäära ulatuses kandmata

ülalpidamismaksed ühe aasta jooksul hagi esitamisest. Seoses asjaoluga, et hagejate

ülalpidamisse panustas laste ema oma sissetuleku (st tegemist ei olnud ühisvara müügist

saadud vahenditega) ja kostja ei teinud selleks varalisi panuseid, on ilmselt vastuolus hea usu

põhimõttega arvestada laste ema panust tema sissetuleku näol kostja panuseks, sh isegi

osaliselt.

Kostja vastuväited

3. O. G. esitas 25. augustil 2025 kohtule vastuse hagiavaldusele, milles vaidleb hagile

täielikult vastu. Kostja ei tunnista hagejate nõuet elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt.

Tagasiulatuva elatise nõudmine on kostja hinnangul alusetu ja kostja suhtes ebamõistlikult

koormav, sest hagejad ei ole varem elatist nõudnud. Kostja viibis ja toimetas igapäevaselt

hagejate, nende ema ja kostja ühises elukohas kuni 2025. aasta maikuu lõpuni. Kostja on

toetanud hagejate ülalpidamist arvestades nii hagejate vajadusi, kui ka nende tavalisest

elulaadist lähtudes. Alates 17. juunist 2024 kuni 2024. oktoobrini osutas kostja teenuseid enda

kuuluva X OÜ kaudu, kuid tellimusi oli vähe. Alates 2024. aasta oktoobrist kuni 2025. aasta

juuni keskpaigani oli kostja töötu. Kostja otsis pidevalt tööd ja tegi kõike pakutud tööd, sh

sõitis tööle Tallinna. Sularahas saadud tasu kasutas kostja perekonnale toidu ostmiseks ja

pärast sõidukulude katmist andis raha jäägi laste emale. Alates 2025. aasta juuni keskpaigast

töötab kostja töötasuga 886 eurot kuus. Hagi eesmärgiks on kostja arvates tagasiulatuva

elatise nõudmisega asetada kostja äärmiselt raskesse olukorda (kostja töötasu ei ole piisav

elatise hagejatele tasumiseks hagiavalduses nimetatud ulatuses) ning kuna kostja ei suuda täita

tagasiulatuvat nõuet, siis täitemenetluse käigus jagada laste vanemate ühisvara selle müümise

kaudu kostja tahte vastu.

Kostja vaidleb hagejate kulutustele vastu ning märgib, et tema kohustus hagejate

ülalpidamiseks lõppes 17. juulil 2025 seoses nende täisealiseks saamisega. Arvestades, et hagi

on esitatud 17. juunil 2025, on hagejate kuulutused eluasemele (iga hageja kohta 60 eurot

kuus) ülepaisutatud. Hagejad elavad vanemate korteris koos emaga ning suvel ei saa olla

hagejate osa ülalpidamiskuludes nii suur. Samuti on ülepaisutatud hagejate kulud toidule.

Kostja hinnangul piisav on 150 eurot kuus iga hageja kohta. Suvel puuduvad kulud

koolikohustuste täitmisele, mistõttu ei ole ka põhjendatud nende nõudmine elatisena.

Hagiavalduses nimetatud 100 eurot kuus vältimatule püsikulutusele iga hageja kohta sisu on

kostja jaoks ebaselge. Kostja andis ajavahemikul 17. juunist 2025 kuni 17. juulini 2025

hagejatele ülalpidamist nii, et andis hagejate palvel nendele sularaha väikestes summades

vastavalt enda võimalusele. Kostja ei suuda maksta hagejatele elatist miinimumsummas ning

leiab, et käesoleval juhul on olemas mõjuv põhjus ülalpidamiskohustuse vähendamiseks.

Kostja kulud enda vajaduste katmiseks on toit 300 eurot, korterikulud 160 eurot, kütus 200

eurot, riided 30 eurot, hügieen 20 eurot, telefon, internet 10 eurot, ravimid 30 eurot ning muud

vältimatud kulud 50 eurot. Kostja palub jätta hagejate elatisnõue hagi esitamisest tulevase

perioodi eest ka rahuldamata.

4. Kohtule 25. septembril 2025 esitatud seisukohas on kostja märkinud, et isegi kui pere

ülalpidamine toimus nii, et kostja andis hagejate emale raha perekonnavajaduste katmiseks ja

kandis ise mõned perekonnakulud, sh ostis toitu, ei ole alust mõista kostjalt elatis

tagasiulatuvalt välja. Kostja esitas X OÜ pangakontode väljavõtted, et ajavahemikul alates 17.

juunist 2024 kuni 17. juulini 2025 on hagejate emale ja kostjale tehtud ülekanded kokku 4545

eurot. Kostja esitas ka oma pangakonto väljavõtted, millest nähtub, et kostja kulutas raha

perekonna ülalpidamiseks, sh perekonnaliikmetele raha ülekandmiseks ja perekonna jaoks

toidu regulaarseks ostmiseks, samuti muude hagejate kulude kandmiseks (nt arstivisiit).

Hagejate vanemad on abielus ning nende varalistele suhetele kohaldus ühisvararežiim.

Vaidlusalusel perioodil peeti hagejad ülal vanemate ühisvara arvelt. Hagejad ei toonud esile,

et hagejate vajaduste katmine ühisvarast oleks olnud raskendatud. Kostjalt ei ole seega alust

mõista hagejate kasuks välja elatist perioodi eest kuni hagejate vanemate abielu lõppemiseni.

Hagejate vajaduste katmine ei olnud kunagi raskendatud. Hagejate vanemate ühisvara oli

piisav hagejate igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ja arengu tagamiseks.

5. Kohtule 27. oktoobril 2025 esitatud seisukohas selgitas kostja, et Tallinnas ei elanud ta

pidevalt, vaid üüris korteri, et tal oleks viibimiskoht Tallinnas ajaks, kui seal on tööd. Kostja

registreeris enda elukohaks viidatud korteri Tallinnas, et kokku hoida transpordikulud, kuna

Tallinna linna elanikele on ühistransport tasuta. Ajavahemikul 2024. aasta detsembrist kuni

2025. aasta juunini hagejate ema ja kostja olles töötud õppisid uutel erialadel ning

õppimispäevadel, mis olid praktilised igal tööpäeval, koos käisid (enne 2025. mai lõpuni)

õppimiskohtadel X Kutsehariduskeskuses. Neid (kostja ja hagejate ema) nägid koos

regulaarselt elumaja elanikud. Samuti elumaja elanikud nägid pidevalt viidatud maja ees

seisnevat kostja sõidukit Volkswagen Caravelle, kus kostja hoidis tööriistu. Kostja selgitas, et

tavaliselt nädalavahetusel (laupäev, pühapäev) ta töötas Tallinnas ja töölt saadud raha andis

hagejate emale, jättes endale ainult raha sõidukulude katteks. Enne 2024. detsembrit viibis

kostja ka nädala sees Tallinnas tööl, kuid Tallinnas ta ei elanud. Kostja elas perekonnaga

korteris xxx. Kostja pangakontode väljavõttest on tuvastatav, et vaidlusalusel perioodil viibis

kostja enamiku ajast Jõhvi linnas, Ida-Virumaal, mitte Tallinnas nagu väidavad hagejad.

Kostja pangakontol viidatud kuupäevadega seotud maksed on tehtud enamasti

toidukauplustes. Kostja ise või hagejate ema palvel tegi kostja toiduostud perekonna jaoks.

Kostja teatas ka, et kaotas töö ning alates 10. oktoobrist 2025 on Eesti Töötukassas arvel.

Kostja hinnangul ei saa sõiduki Volkswagen Caravelle väärtus olla 10 000 eurot, vaid see on

oluliselt vähem. Kostja 13. septembril 2025 kummalegi hagejale tehtud 150-eurosed

ülekanded on seotud perioodiga enne 17. juulini 2025.

Poolte seisukohad kohtuistungil

6. 15. septembril 2025 toimunud kohtuistungil kinnitasid hagejad, et enne kohtusse

pöördumist esitasid kostjale nõude elatise tasumiseks ning see nõue ei ole kostjale üllatuseks.

Kohtule esitatud Viberi keskkonna sõnumi väljatrükist nähtub, et juba 15. aprillil 2024 soovis

laste ema kostjalt osalust laste ülalpidamises. Kostja ei ole nõuetekohaselt elatist tasunud.

Lapsed olid vaidlusalusel perioodil ema ülalpidamisel, kes töötas X, töötasuga 1100 eurot

kuus. Laste ema töösuhe lõppes 1. septembril 2024 seoses koondamisega, novembris sai ta

koondamistasu 1991 eurot. Pärast seda oli laste ema pikalt töötu. Kostja varjab oma

sissetulekut, tema remontis oma teist korterit, paigutas raha sinna ning seetõttu ei osalenud

laste ülalpidamises. Hagejad kinnitasid, et kostja on maksnud ajavahemikul 17. juunist 2025

kuni 17. juulini 2025 J.le 180 eurot ja P.le 184 eurot.

Kostja selgitas kohtule, et töötas (tegeles viimistlustöödega) mitteametlikult Tallinnas

erinevatel objektidel kevadel, suvel ja sügisel (talvel oli vähe tööd) ning kogu tulu läks pere

ülalpidamiseks. Põhiline osa tasust kanti kostja osalusega äriühingule, see on X OÜ ning

ülejäänud osa maksti kostjale sularahas. Kostja võttis raha osaühingult ja kasutas pere

ülalpidamiseks. Kostja andis sularaha laste emale, kes tasus mh korteri- ja kommunaalkulusid

ülekannetega selle arvel. Pere elas kuni 2025. aasta maikuuni koos, mistõttu eeldatakse, et

kostja osales vahetult hagejate ülalpidamisel. P.le on kostja varem maksnud 62 eurot ja J.le

105 eurot ning käesoleva aasta septembrikuus on kostja tasunud kummalegi lapsele 150 eurot.

Kostja ja laste ema on abielus, mistõttu laste ema sissetulek on ühisvara. Laste ema viidatud

Viberi keskkonna kirjavahetus oli seotud laste ema sooviga abielu lahutada ning leppida

lahutuse puhuks kokku elatise maksed lastele. Kuna abikaasad elasid seejärel jätkuvalt koos,

siis ei ole kirjavahetuses märgitud arvestus asjakohane.

7. 4. novembril 2025 toimunud kohtuistungil laste ema selgitas, et nad ei käinud X

Kutsehariduskeskuses kursustel kostjaga koos. Laste ema käis päevases õppes, kostja käis aga

õhtuses õppes ning sageli kostja puudus kursustel neljapäeval ja reedel. Kostja viibis sageli ka

hagejate elukohas Jõhvi linnas, kuid pool ajast viibis mujal. Laste ema avaldas, et tema

kontojääk Swedbank AS-is 17. juuni 2024 seisuga oli 1093,45 eurot. Hagejate esindaja viitas,

et kostja põhitulu oli X OÜ-lt, kuid nimetatud ettevõtte tööjõukulud olid viie aasta jooksul

vaid 20 000 eurot. Hagejad ei tunnistanud kostja väidet, et isa üle kantud 150 eurot

kummalegi lapsele, on üle kantud käesolevas vaidluses nõude katteks, vaid see on üle kantud

laste ülalpidamiseks juba täisealistele lastele.

P. G. ja J. G. kinnitasid kohtule isiklikult, et said vaidlusalusel perioodil kumbki isalt umbes

15 eurot kuus, mida isa kandis nende pangakontole. Samuti ostis isa harva (maksimum kaks

korda kuus) koju toiduaineid, mida jätkus umbes üheks nädalaks või pooleteiseks nädalaks.

Tavaliselt tõi isa seda, mida ise sõi. Ema tõi koju rohkem neid toiduaineid, mida hagejad

söövad. Isa viibis hagejate elukohas hagejate hinnangul 1/3 ajast, rohkem nädala alguses, kuid

ka erinevalt.

Kostja selgitas, et viibis Tallinnas harva, maksimum seitse päeva kuus, ülejäänud ajal hagejate

elukohas Jõhvi linnas. Kostja kasutuses oli keskmiselt 1500 kuus, mida ta võttis firmast välja

ja kasutas pere ülalpidamiseks. Neid ülekandeid on teinud kostja ise, laste emal ei olnud

võimalust ülekandeid teha. Kostja viitas, et kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid

rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt

rohkem panustatud vahendite hüvitamist.

Mõlemad pooled avaldasid kohtule, et menetluskulud jäävad nende endi kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

8. Kohus, tutvunud hagiavaldusega, kostja vastuväidetega ning kohtuistungil esitatud

seisukohtadega, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus põhjendab oma

seisukohta järgnevalt.

9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata

või sellele vastu vaielda. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte

esitatud õiguslike väidetega. Sama paragrahvi lõikest 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud

asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise

asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4

järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud

väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

10. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine

laps. PKS § 96 lg 1 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese astme

ülenejad sugulased ehk lapse vanemad. PKS § 100 lg 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul

raha perioodilise maksmisega. Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal

võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt täidab alaealise

lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela

lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Elatist peab kasutama lapse huvides. PKS

§ 100 lg 3 kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel

kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa

tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist,

arvestades kokkuleppega ettenähtut.

11. Hagejad esitasid kostja vastu PKS § 97 p 1 ja § 108 alusel tagasiulatuva elatise nõude

ajavahemiku 17. juunist 2024 kuni 17. juunini 2025 eest enne hagi esitamist ning igakuise

elatise nõude kuni hagejate täisealiseks saamiseni, so alates 17. juunist 2025 kuni 17. juulini

2025. Puudub vaidlus, et kostja on hagejate isa, mistõttu on tal hagejate ülalpidamise

kohustus.

12. Tagasiulatuva elatise nõudmine on kostja hinnangul alusetu ja kostja suhtes ebamõistlikult

koormav, sest hagejad ei ole varem elatist nõudnud. Tagasiulatuvalt enne hagi esitamist

nõutava elatise osas leiab kohus, et asjakohane ei ole kostja vastuväide selle kohta, et hagejad

ise ei ole kohtuväliselt kostja poole elatise nõudega pöördunud. Riigikohus on avaldanud

seisukohta (vt RKTKo 27.10.2021, 2-19-18082, p 13), et enne hagi esitamist ülalpidamise

järjepidevalt nõudmata jätmine ei välista lapse õigust nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe

aasta eest enne hagi esitamist. Tagasiulatuvalt elatise väljamõistmisel on võimalik vältida

kohustatud vanema äärmiselt raskesse olukorda asetamist eelkõige sellega, et arvestada nõude

ulatuse määramisel nii laste toonaseid vajadusi kui ka vanema toonast ülalpidamisvõimet ja

elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Arvestades siinkohal viidatud Riigikohtu

suuniseid, siis iseenesest asjaolu, et hagejad ei ole kohtuväliselt ise kostjalt elatist nõudnud,

nõude rahuldamata jätmiseks alust ei anna.

13. Kostja väidab, et osales hagejate ülalpidamisel vahetult või muul viisil. Kostja väitel viibis

ja toimetas ta igapäevaselt hagejate, nende ema ja kostja ühises elukohas (XXX kuni 2025.

aasta maikuuni. Puudub vaidlus, et kostja viibis Puru tee korteris väga sageli, enda hinnangul

küll rohkem, kui hagejate väitel. Puudub vaidlus, et ajavahemikul 2024. aasta detsembrist

kuni 2025. aasta juunini hagejate ema ja kostja olles töötud õppisid X Kutsehariduskeskuses

Jõhvi linnas. Hagejad kinnitasid, et isa ostis toiduaineid koju kuni kaks kord kuus, millest

jagus umbes nädalaks või pooleteiseks. Kostja pangakontode väljavõttest ka nähtub, et kostja

tehtud maksed on tehtud toidukauplustes Jõhvi linnas.

13.1 PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse

täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne

elatishagi kohtule esitamist.

13.2 Kohtuistungitel tuvastatu tõendab seda, et kostja osales vahetult hagejate ülalpidamisel

vähemalt kuni 2025. aasta maikuuni (ajal, mil hagejate vanemad elasid koos). Kostja kandis

hagejate emale vaidlusalusel ajavahemikul raha, ostis hagejatele toiduaineid ning osales

seeläbi vahetult hagejate ülalpidamises. Asjaolu, et kostja viibis nimetatud perioodil koos

hagejate emaga (ja lastega), kinnitasid hagejad ja hagejate ema ise. Tegemist pole kohtu

hinnangul olukorraga, kus kostja üldse ei hoolitsenud hagejate eest. Abilelusuhete olemust

arvestades, eeldab PKS § 17, et abikaasal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt perekonna

heaks rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Abielu vältel võib-olla perioode, mil üks

abikaasa teenib rohkem kui teine, mis aga ei anna alust pidevateks vastastikusteks nõueteks.

Isa panus perekonna ülalpidamisse perioodil 17. juunist 2024 kuni maini 2025, mil vanemad

elasid koos, võis tõendite kohaselt olla väiksem kui ema oma, kuid oli hagejate ütluste

kohaselt siiski märkimisväärne, kuna isa ühest toiduostust, mida ta tegi kuni kaks korda kuus,

võis jätkuda nädalaks kuni pooleteiseks. Seega ei saa öelda, et isa panus oleks olnud üksnes

sümboolne. Samuti ei saa asjaolu, et lapsed ja isa elasid koos, sõltuda täpsest päevade arvust,

mil lapsed ja isa ühes korteris ööbisid, mis varieerus erinevate ütluste kohaselt enamuse

nädala ja 30% nädalapäevade vahel. Asjaolu, et isa viibis osa nädalapäevadest Tallinnas tööl,

ei tähenda, et sel ajal ei ole lapsed isaga koos elanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et

hagejate tagasiulatuva elatise nõue ajavahemiku 17. juunist 2024 kuni 31. maini 2025 eest

tuleb jätta rahuldamata.

13.3 Pooled ei vaidle selle üle, et alates 2025. aasta juunist ei ela kostja lastega koos. Kohtule

ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks pärast ühisest elukohast lahkumist oma

ülalpidamiskohustust laste ees täitnud. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse

kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust

üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (vt RKTKo 08.01.2014, 3-2-1-165-13, p

12). Seega kui vanem ei ela lapsega koos, siis tuleb vanemal täita ülalpidamiskohustust

lapsele perioodiliselt rahalist elatist makstes. Kohus leiab, et tagasiulatuva elatise nõue on

põhjendatud ajavahemiku 1. juunist 2025 kuni 17. juunini 2025 eest.

14. Kostja väidab, et tagasiulatuvalt ei saa temalt ülalpidamist nõuda, kuna lapsi on ülal

pidanud laste ema ning ema sissetulek on hinnatav laste ema ja kostja ühisvarana. Hagejate

vanemate ühisvarast hagejate igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ja arengu tagamiseks oli

hagejate ülalpidamine piisav. Kohus selgitab, et väide, et tagasiulatuvalt elatise nõudmise

aluseks oleval ajavahemikul on üks vanem ülalpidamist andnud ühisvara arvel, ei ole

tagasiulatuva elatisenõude üle otsustamisel asjakohane, sest tagasiulatuv elatisenõue on lapse

nõue vanema vastu (vt RKTKo 25.05.2016, 3-2-1-35-16, p 21). Ühisvara arvel kohustuse

täitmine puudutab vanematevahelisi nõudeid, mida saab arvesse võtta ühisvara jagamise

menetluses. Seega ei anna kohtu hinnangul eeltoodud väited alust jätta hagejate tagasiulatuva

elatise nõuet täielikult rahuldamata.

15. Hagejad on palunud välja mõista elatise miinimumsummas. Riigikohus on varasemalt

selgitanud, et miinimumi ulatuses elatise nõudmisel ei ole vaja kohtumenetluses tõendada

lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi, sest eelduslikult kulub lapse vajaduste

rahuldamiseks kahekordne miinimumelatis (vt RKTKo 07.02.2018, 2-15-15909, p 12). Kuna

alaealistele lastele on käesolevas vaidluses nõutut üksnes seadusjärgset elatist, siis ei ole

vajadust üksikasjaliselt hinnata kostja vastuväiteid kulututse põhjendatusele osas, mis

puudutab alaealisi lapsi.

16. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui PKS § 101

alusel arvutatud summa. PKS § 101 lg-te 3 ja 4 kohaselt on igakuise elatise arvutamise

aluseks baassumma ühe lapse kohta 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil

Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast

indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise

tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta

kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast.

Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil.

17. PKS § 101 lg 5 kohaselt ei pea vanem andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused

saab rahuldada lapsetoetuse arvel. Loetakse, et lapse vajadused saab rahuldada kogu

lapsetoetuse arvel. Perehüvitise seaduse § 17 lg 3 kohaselt makstakse lapsetoetust alates

01.01.2023 pere esimese lapse kohta 80 eurot kuus. Hagejate 15. septembril 2025 esitatud

elatise arvestusest nähtub, et lapsetoetus saab elatist nõudev lapsevanem, so laste ema. Seega

on PKS § 101 lg 5 kohaselt põhjendatud lahutada elatise miinimummäärast maha pool

hagejatele makstavast lastetoetusest. Kohus märgib, et alates 1. aprillist 2025 on PKS § 101

alusel hagejate suhtes arvutatud miinimumelatis 301,74 eurot. Selle summa arvutamisel on

samuti arvestatud lapsetoetusega.

18. PKS § 101 lg 7 sätestab, et kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere mitmele

lapsele, vähendatakse järgnevate laste puhul elatise summat 15 protsenti esimese lapse elatise

summaga võrreldes. Elatise summat ei vähendata mitmike puhul ja laste puhul, kelle

vanusevahe on suurem kui kolm aastat. Käesoleval juhul on P. G. ja J. G. kaksikud. Seega ei

ole PKS § 101 lg 7 kohaldamiseks alust.

19. PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei

ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule

ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kostja on avaldanud, et tal ei ole

hagejatele võimalik miinimumelatist maksta. Kostja kulud enda vajaduste katmiseks on kokku

800 eurot. Alates 2024. aasta oktoobrist kuni 2025. aasta juuni keskpaigani oli kostja töötu.

Alates 2025. aasta juuni keskpaigast sai kostja töötasu 886 eurot kuus. Käesoleval ajal kaotas

kostja töö ning alates 10. oktoobrist 2025 on Eesti Töötukassas arvel. PKS § 102 lg 2 kohaselt

ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kohus võib

vähendada elatist alla PKS § 101 alusel arvutatud elatise summa, kuid seda vaid mõjuval

põhjusel, näiteks olukorras, kus vanemal on teine lapse, kes elatise väljamõistmise korral PKS

§ 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus

tuvastas rahvastikuregistri andmetest, et kostjal ei olnud peale hagejad teisi ülalpeetavaid

alaealisi lapsi. Vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest üksnes seetõttu, et tema sissetulek on

liiga väike, kuna vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus sissetulekut

teenida. Elatise suuruse määramisel ei hinda kohus üksnes seda, milline on vanema sissetulek,

vaid hindab ka vanema võimalusi sissetulekut saada. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu,

tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ning maksta

sellest elatist (vt RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 14). Kostja on kohtule selgitanud, et

osutas teenuseid enda kuuluva X OÜ kaudu. Sõltumata sellest, kas kostja X OÜ-st mingit tulu

saab, näitab tema suhe selle äriühinguga tema võimalust oma oskuste ja kogemusega

sissetulekut teenida. Asjaolu, et kostja on enda kinnitusel suure osa oma sissetulekust

teeninud nii, et tema töötasult on ebaseaduslikult jäetud maksmata nõutavad maksud, ei

mõjuta tema eraõiguslikke kohustusi. Kostja on suutnud senises elus oma tööga koguda

märkimisväärse vara, sh korter asukohaga XXX (ühisomand hagejate emaga), korter

asukohaga XXX maakond ning korter asukohaga XXX. Kostja varaline seisund võimaldab

kohtu hinnangul andma hagejatele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

Eeltoodust tulenevalt ei esine kohtu hinnangul mõjuvat põhjust, miks tuleks hagejatele

mõistetavat elatist vähendada alla PKS § 101 alusel arvutatud summa.

20. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagejate nõude alaealisele lapsele elatise

väljamõistmiseks osaliselt ning mõistab kostjalt hagejate kasuks välja elatise ajavahemiku 1.

juunist 2025 kuni 17. juulini 2025 (hagejate täisealiseks saamiseni) eest summas 472,73 eurot

(301,74 eurot + 301,74 eurot : 30 päeva x 17 päeva) mõlema hageja puhul.

21. Lähtuvalt hagejate nõudest määrab kohus, et kostja on kohustatud hagejate elatise summa

kanda hagejate seadusliku esindaja N. G. arvelduskontole nr EEXXX Swedbank AS-is.

22. Tulenevalt TsMS § 164 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. Kohtul ei ole

põhjust kõrvale kalduda seaduses toodud üldsättest menetluskulude jaotusest hagilises

perekonnaasjas. Ka pooled on seisukohal, et menetluskulud on õige jätta nende endi kanda.

Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks määramata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Priit Kama

kohtunik