2-25-6308/6 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-25-6308

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. november 2025.a, Jõhvi

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Piret Raik

Kohtuasi

Bondora AS hagi L. A. vastu võla nõudes

Hagihind

Kohtuistungi toimumise aeg

9635,09 eurot

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Hageja:

Hageja lepinguline

esindaja:

Kostja:

Bondora AS (rk 11483929, asukoht

A.H. Tammsaare tee 56, Tallinn)

Vandeadvokaat Keijo Lindeberg

(Advokaadibüroo

LINDEBERG

Lootsi 8/1, Tallinn; e-post: XXX)

L. A. (ik XXX

XXX

e-post: XXX)

RESOLUTSIOON

1. Bondora AS-i hagiavaldus rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista L. A.lt Bondora AS-i kasuks laenulepingust 2628441 tulenev võlg

4565 (neli tuhat viissada kuuskümmend viis) eurot 85 senti.

3. Välja mõista L. A.lt Bondora AS-i kasuks viivis alates kohtuotsuse jõustumisest

kuni põhinõude (4151,01 euro) tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

(so. seadusjärgses määras).

4. Menetluskulud jätta poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (kostja

kanda jääb 53% hageja menetluskuludest).

4.1

Välja mõista L. A.lt Bondora AS-i kasuks hageja menetluskulude katteks 508

(viissada kaheksa) euro 80 senti.

4.2

Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates kohtulahendi

jõustumisest kuni kulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

5. Tagastada Bondora AS-ile (arveldusarvele nr EEXXX) enamtasutud riigilõiv 210

(kakssada kümme) eurot selgitusega - L. A., tsiviilasi 2-25-6308.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

HAGEJA NÕUE

1. Bondora AS esitas 24.04.2025.a. Viru Maakohtule hagi L. A. vastu võla nõudes.

1.1 Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Bondora AS ja L. A. 01.03.2022 tarbijakrediidilepingu nr

BL2628441. Vastavalt laenulepingu põhitingimuste punktile 1.12 oli laenusumma 6911 eurot.

Hageja väljastas kostjale 01.03.2022 krediidisumma 6 500 ja 411 eurot arvestati lepingutasu

katteks (põhitingimused p 1.22 ja laenulepingu üldtingimused p 4.1).

Kostja kohustus krediidi koos kõrvalkohustustega tagastama lepingus kokku lepitud

maksegraafiku alusel annuiteetmaksetena, kuid kostja kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud.

Hageja saatis tekkinud võlgnevuse likvideerimiseks korduvalt meeldetuletusi, sh lepingu

ülesütlemise hoiatuse, milles andis võlgnikule viimase tähtaja (30 päeva) võlgnevuse

likvideerimiseks ning hoiatas, et täiendava tähtaja jooksul võla tasumata jätmisel on hagejal

õigus leping erakorraliselt üles öelda, misjärel muutub kogu nõue terves ulatuses

sissenõutavaks. Kostja võlgnevust ei tasunud ega pidanud ka läbirääkimisi võlgnevuse

kõrvaldamiseks. Hageja ütles 16.06.2022 lepingu erakorraliselt üles.

1.2 Hageja leiab, et pooled on tarbijakrediidilepingu sõlminud kehtivalt.

1.2.1 Pooled on sõlminud lepingu sidevahendi abil VÕS § 52 tähenduses krediidiandja

hallatavas e-teenuse keskkonnas (www.bondora.ee), kuhu sisenemisel identifitseeris kostja

ennast ID-kaardi, mobiili-ID või Smart-IDga. Keskkonnas edastas kostja laenutaotluse, millele

hageja edastas pakkumuse. Kostja andis seejärel oma tahteavalduse (avalduse kohustuste

võtmiseks), sisestades talle hageja poolt edastatud PIN-koodi.

Tahteavalduse andmist (PIN-koodi sisestamist) kajastab lepingu jaluses olev info, mis sisaldab

mh kostja poolt kasutatud seadme IP aadressi ning kinnitamistoimingu täpne aega.

Seega on leping sõlmitud VÕS § 404 lg 1 toodud vorminõudeid järgides.

Hageja edastas kostjale ka kogu VÕS § 404 ja § 405 sätestatud lepingueelse teabe ja tegi oma

veebikeskkonnas viivitamatult kostjale kättesaadavaks kogu lepingu dokumentatsiooni. Samas,

isegi, kui hageja oleks eksinud vorminõude ja /või teabe avaldamise kohustuse osas, on leping

muutunud kehtivaks laenu väljastamisega VÕS 408 lg 2 alusel, kuivõrd kostja on laenu kätte

saanud ja asunud seda kasutama.

1.2.2 Lepingu nr BL2628441 krediidi kulukuse määr on 46.27% (eritingimused p 1.23), samas

kui viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude krediidi kulukuse määr laenu väljastamise

hetkel oli 15,31%, mistõttu jääb laenu kogukulumäär alla kolmekordse seadusjärgse määra.

1.2.3 Hageja analüüsis lepingueelselt kostja laenuvõimet ja veendus, et tarbija on

laenuvõimeline.

KavS § 50 lg 1 kohaselt saab krediidiandja või -vahendaja tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks vajalikku teavet tarbijalt, asjakohastest siseallikatest ja andmekogudest.

Siseallikad on krediidiandja või -vahendaja enda kasutuses olevad teabe saamise allikad.

KavS § 50 lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja

kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele,

kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Kostja täitis krediidiküsimustiku, milles hageja palus edastada järgmisi andmeid: elukoha tüüp,

perekonnaseis, ülalpeetavate arv, haridus, tööandja ja tööstaaž tööandja juures; sissetuleku

suurus, kohustused; elamiskulude suurus, kulutused hasartmängudele.

Lisaks on kostja edastanud hagejale oma pangakontoväljavõtted ja hageja kontrollis (nii enda

kui kolmandate isikute andmebaasist), kas kostja suhtes on avaldatud maksehäireid.

Kostja pangakontolt kontrollis hageja, et kostjal on regulaarne sissetulek (laenu taotlemisel)

562,94 eurot (neto). Kostja pangakontolt nähtusid regulaarsed kohustused igakuiselt summas

60,69 eurot ja analüüsis on hageja aluseks võtnud elamiskuludena 250 eurot, mis on suurem,

kui Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum summas 233,57 eurot.

Arvestades uue laenu kuumakset (245,60 eurot), teisi kohustusi (60,69 eurot), arvestuslikke

elamiskulusid (250 eurot), oli hageja õigustatud tegema kostja suhtes positiivse krediidiotsuse,

kuivõrd kostja oli objektiivselt võimeline teenindama laenu, täitma teisi võetud kohustusi ja

tagama enda põhivajaduste täitmise. Hageja on seega täitnud ka vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise kohustust ning krediidileping pole tühine ka sellel alusel.

1.3 Hageja nõue.

Kostjal tuleb tagastada nii krediit (põhisumma 6911 eurot), kui sellelt arvestatav intress, mis

vastavalt lepingu eritingimuste punktile nr 1.20 on 29,76% aastas.

Lisaks kohustus kostja tasuma vastavalt lepingu eritingimuste punktile 1.21 ka haldustasu 4%

laenusummast aastas.

Vastavalt lepingu üldtingimuste p 6.1, p 6.2, p 8.1 ja 8.2 kohustus kostja tagastama krediidi,

sellelt arvestatav intressi ja haldustasu annuiteetmaksetena laenusumma kuumaksena 245,61

eurot kuus.

Kostja jättis tasumata järgmised maksegraafikus nimetatud maksed: 14.03.2022. a osamakse

summas 141,90 eurot, 13.04.2022. a osamakse summas 245,60 eurot, 13.05.2022. a osamakse

summas 245,60 eurot, 13.06.2022. a osamakse summas 245,61eurot.

Täiendavalt oli hageja väljastanud kostjale 25.04.2022 sissenõudmiskulu eest arve 5 eurot ja

21.04.2022 arve maksehäire avaldamise kulu eest 14,99 eurot, kokku summas 19,99 eurot,

sissenõudmiskuludena (VÕS § 113² lg 2 p 1 alusel).

Kuivõrd kostja ei tasunud ka täiendava tähtaja jooksul ühtegi makset, ütles hageja 16.06.2022

avaldusega lepingu erakorraliselt üles, mistõttu muutus VÕS § 399 lg 1 ja § 401 lg 3 kohaselt

nõue terves ulatuses sissenõutavaks, VÕS § 416 lg 3 sätestatud piiranguga.

Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostja võlgnevus hageja ees 7628,53 eurot, millest:

-

põhinõue 6911 eurot;

-

intress kasutatud krediidilt kuni lepingu ülesütlemiseni 615,41 eurot;

-

haldustasu 82,13 eurot ja

-

sissenõudmiskulude koguvõlgnevus 19.99 eurot.

Võlgnevus on tasumata.

Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 ja lepingu üldtingimuste punktidele nr 9.1 ning 1.20 on hagejal

õigus nõuda kohustuse täitmisega viivitamiselt viivist tasumata võlasummalt kuni kohustuse

täitmiseni.

Hageja on viivisenõue arvestatud lepingujärgses määras alates laenulepingu ülesütlemisest

(põhinõudelt ja haldustasult) ja hageja viivisenõue on 5547,13 eurot (viivise arvestus hagi lisa

10).

Samuti palub hageja kohtul mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuselt ja haldustasult

(6993,13 eurot) viisis 29,76 % aastas alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse kohase

täitmiseni (TsMS § 367 alusel).

Poolte menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

2.

12.11.2025 kohtule esitatud seisukohas selgitab hageja, et menetlusökonoomia

kaalutlustel kitsendab haginõuet ja esitab kostja vastu seadusjärgses määras nõude.

Hageja on määranud tagasimaksed uuesti ja esitab need kohtule. Hageja on uuesti määratud

tagasimaksed teinud kostjale teatavaks kostja e-posti aadressile lljudmilla4@gmail.com.

Hageja selgitab, et on tagasimaksete määramisel arvestanud üksnes kostjale väljastatud

krediidisummat 6500 eurot ega ole arvestanud mistahes kõrvalnõudeid (sh lepingutasu,

haldustasu).

Ka uuesti määratud tagasimaksete puhul on hageja krediidilepingu kehtivalt erakorraliselt üles

öelnud 16.06.2022. Ka uuesti määratud tagasimaksete puhul kohustus kostja tasuma

14.03.2022 osamakse summas 141,90 eurot, 13.04.22, 13.05.2022 ja 13.06.2022 pidi kostja

tasuma igal kuul osamakse summas 245,60 eurot, kuid kostja ei teostanud ühtegi osamakset ega

ole laenulepingu täitmise katteks teinud ühtegi tagasimakset.

Seega oli ülesütlemise seisuga, st 16.06.2022 kostja võlgnevuses enama kui kolmejärjestikkuse

laenumaksega ja laenulepingu erakorralise ülesütlemise eeldused olid täidetud.

Hageja on saatnud kostjale mh ka hoiatuse, milles andis täiendava tähtaja võlgnevuse

likvideerimiseks.

Ülesütlemise seisuga oli kostjal tekkinud osamaksete võlgnevus kogusummas 878,71 eurot ja

lepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks kogu tagastamata krediidisumma jääk, st kokku

6500 eurot.

Hageja põhinõue kostja vastu on seega 6500 eurot. Hageja palub kohtul välja mõista hageja

kasuks viivis põhinõudelt alates lepingu ülesütlemisest kuni 12.11.25 summas 2422,90 eurot

(arvestus seisukoha lisa 3) ning alates 13.11.2025 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Hageja kitsendab seega algset haginõuet ja palub tagastada enamtasutud riigilõiv.

Hageja algne haginõue on 13 175,66 eurot ja hageja on tasunud sellelt riigilõivu summas 980

eurot.

Hageja on nõuet kitsendanud ja palub kostjalt välja mõista

- põhinõue 6500 eurot,

- sissenõutavaks muutunud viivis 2422, 90 eurot ja

- viivise alates 13.11.2025 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse

kohase täitmiseni.

Täpsustatud hagihind on 9635,09 eurot.

Sellelt haginõudelt tuleb tasuda riigilõivu 770 eurot, mistõttu hageja palub tagastada

enamtasutud riigilõiv summas 210 eurot AS Bondora arveldusarvele nr EEXXX (selgitusega L.

A., tsiviilasi 2-25-6308).

Hageja palub kindlaks määrata ka käesolevas tsiviilasjas tekkinud menetluskulud ja palub välja

mõista L. A.lt hageja kasuks riigilõiv ja õigusabikulud 190 eurot (ilma käibemaksuta), mis

seisnevad

- hagiavalduse koostamise ja esitamise kulu 100 eurot fikseeritud tasuna ja

-12.11.2025 menetlusdokumendi koostamise kulu 90 eurot (kus õigusabi on osutatud 1 h

ulatuses tasumääraga 90 eurot/h). Kuivõrd hageja on käibemaksukohuslane palub hageja

mõista välja menetluskulud ilma käibemaksuta.

MENETLUSE KÄIK

3. Kohus saatis kostjale L. A.le hagimaterjalid ja kohustas hagile kirjalikult vastama.

Kirjaliku vastuse esitamise tähtaeg oli 14 päeva materjalide kättesaamisest arvates. L. A.le on

hagimaterjalid isiklikult kätte toimetatud 2.06.2025.a.

Kirjalikku vastust ega vastuväiteid nõudele ega selle suurusele L. Abtori kohtu määratud

tähtajal ei esitanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, on seisukohal, et

hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt.

5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või

sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema võlasuhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 mõttes,

mis õigustaks hagejat nõudma kostjalt tasu maksmist.

Vastavalt VÕS § 3 võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või

lepingusarnasest võlasuhtest.

6. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Bondora AS ja L. A. 1.03.2022.a. laenulepingu

BL2628441, mille alusel sai kostja laenu 6500 eurot (6911 – lepingutasu 411) (dtl 9, 30)

Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel, viimase makse

tähtaeg 15.02.2027 (dtl 31-33).

Kuna kostja oma laenulepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, saatis Bondora AS

16.05.2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti L. A.le täiendav tähtaeg 15.06.2022

võlgnevuse tasumiseks (dtl 34).

Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles Bondora AS lepingu

16.06.2022 üles (dtl 36).

Hageja vähendas oma nõuet, ning kohus lähtub hageja 12.11.2025 esitatud

menetlusdokumendis esitatud nõudest (põhivõlg + sissenõutavaks muutnud viivis; dtl 60 jj).

7. Hageja tugineb oma nõudes kostjapoolsele lepingurikkumisele.

Kostja omapoolseid seisukohti ja/või vastuväiteid nõudele esitanud ei ole.

8. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu.

Riigikohus on märkinud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja

lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad. Kuivõrd

tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele

lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4),

millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles

sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui

asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka

Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel

analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija

krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-

Finance s. r. o. vs. GK, p 46) ( vt Riigikohtu 24.11.2023.a. määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098/50

p 13).

See tähendab, et kohtul tuleb omal algatusel kontrollida (viidatud Riigikohtu lahendi p 14 ja

17)

-

kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406

lg 1) on seadusega kooskõlas;

-

kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Viidatud lahendis on Riigikohus selgitanud ka seda, et TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja

nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud ulatuses. See tähendab, et ka juhul, kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele,

peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib. Kui

kohus leiab, et nõude aluseks olev tarbijakrediidileping on nt liiga kõrge krediidi kulukuse

määra tõttu VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine, ei saa sellist hagi tagaseljaotsusega muus kui algse

maksegraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ja sellelt arvestatud seadusjärgse

intressi osas rahuldada, sest see ei ole õiguslikult põhjendatud. Kui hageja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes

sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses

(v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral, vt määruse p 24) ja kohus võib

teha tagaseljaotsuse üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses.

Silmas tuleb pidada, et tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja õiguslikult

põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma

rahuldamata (Riigikohtu 03.05.2017 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-21-17, p 16 ja nr 2-21-

13098/50 p 26).

9. Esmalt eeldab nõude rahuldamine seda, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv

tarbijakrediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, seejärel, et tarbija ei ole krediiti tagasi

maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud.

9.1 Poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping BL2628441 on allkirjastamata (dtl 8-18.

inglisekeelne 19-29). Kostja on kinnitanud lepingu sõlmimist 1.03.2022 20:31:23, kinnitamise

IP aadress: 91.129.102.206 (dtl 18).

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

Vastavalt VÕS § 404 lg 1 peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda

lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal.

Sama paragrahvi 2. lõige loetleb, milline teave peab tarbija tahteavalduses selgelt ja

kokkuvõtlikult olema märgitud

Kui vorminõue on jäetud järgimata või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405

sätestatud andmetest, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

Hageja pidi tõendama, et tarbija on teinud VÕS § 404 kohase (vastava sisu ja vormiga)

tahteavalduse ning krediidiandja andis tarbijale lepingudokumendi püsival andmekandjal.

Hageja pidi seega tõendama millal, millisel viisil ja millise sisuga tahteavalduse tarbija

krediidilepingu sõlmimiseks tegi ning millal ja mil viisil hageja tarbijale lepingudokumendid

püsival andmekandjal esitas.

9.2 Käesoleval juhul on tegemist sidevahendi abil sõlmitud lepinguga.

VÕS § 410 lg 1 sätestab, et VÕS § 404 lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista

tarbijakrediidilepingu sõlmimist sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu

sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival

andmekandjal.

VÕS § 410 lg 1 järgimata jätmine toob kaasa VÕS § 408 lg 1 tagajärje ehk lepingu tühisuse.

Tulenevalt VÕS § 408 lg 1 on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404

lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud

andmetest.

Sama paragrahvi 2. lõige sätestab, et VÕS § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel

muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti

kasutama.

Tõendatud on lepingu BL2628441 alusel laenu ülekanne L. A.le 1.03.2022.a. 6500 eurot (dtl

30).

Kohus möönab, et hageja on rikkunud VÕS § 410 lg 1, hageja ei ole tõendanud kõigi

lepingudokumentide edastamist kostja e-posti aadressile. Samas on hageja tõendanud, et

krediit on tarbija kasutusse antud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et lepingut saab

sõlmituks lugeda ning leping vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine ei ole.

9.3 VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase

protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et

tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija

täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS §

406 lg 1).

Tarbijakrediidilepingu BL2628441 sõlmimise ajal so 1.03.2022.a. oli viimati Eesti Panga poolt

avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 15,31% (vt Eesti Panga kodulehelt

https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1

kohaldumiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 45,93% aastas.

Poolte vahel sõlmitud lepingu BL2628441 krediidi kulukuse määr oli 46,27% (dtl 9, 41).

Kuivõrd lepingujärgne krediidikulukuse määr ületab Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude

kulukuse määra üle kolme korra, on leping tühine VÕS 4062 lg 1 alusel krediidikulukuse

määra suuruse tõttu.

VÕS § 4062 lg 3 kohaselt kui tarbijakrediidileping on VÕS 4062 lõikes 1 sätestatu kohaselt

tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks,

milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel

juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses.

Tarbijakrediidileping oli sõlmitud tähtajaga 60 kuud (ehk 5 aastat). Viimase osamakse tähtaeg

on 15.02.2027.a.

Riigikohus märkis, et kui kohus leiab, et nõude aluseks olev tarbijakrediidileping on nt liiga

kõrge krediidi kulukuse määra tõttu VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine, ei saa sellist hagi muus kui

algse maksegraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ja sellelt arvestatud

seadusjärgse intressi osas rahuldada, sest see ei ole õiguslikult põhjendatud (vt Riigikohtu

lahend tsiviilasjas nr 2-21-13098/50 p 26).

VÕS § 4062 lg 3 ja viidatud Riigikohtu seisukohale tuginedes arvestas kohus otsuse tegemise

ajaks sissenõutavaks muutunud laenusumma ja sellelt arvestatud seadusjärgse intressi.

Kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga on sissenõutavaks muutunud laenusumma 4151,01

eurot (maksegraafikujärgsed osamaksed perioodi eest 14.03.2022 -13.11.2025, dtl 31-32).

Seadusjärgne (VÕS § 94 lg 1) intress nimetatud perioodi eest on 414,84 eurot (vt Lisa)

Eeltoodu osas summas 4565,85 eurot (4151,01 + 414,84) on hageja nõue põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele.

10. Hageja vähendas 12.11.2025 esitatud menetlusdokumendis nõuet, seega möönis

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist (määras uuesti tagasimaksed ja saatis kostjale).

Kohus leidis otsuse p-s 9.3, et poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping nr BL2628441 on

tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

Kohtu hinnangul ei ole hageja ka vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud.

Hageja märgib, et kostja esitas laenuandjale oma pangakontoväljavõtted ja viimane kontrollis

(nii enda kui kolmandate isikute andmebaasist), kas kostja suhtes on avaldatud maksehäireid.

Isegi kui võtta aluseks hageja viited, kostja regulaarne sissetulek (laenu taotlemisel) oli 562,94

eurot (neto), ning igakuised kohustused 60,69 eurot, on ilmselge, et laenumakse 245,60

tasumine igakuiselt käib laenusaajale üle jõu. Kohtule jääb selgusetuks kas hageja on nn

arvestusliku elatusmiinimumi sisse arvestanud nii laenusaaja esmatarbevajadused kui ka nt

võimalikud kommunaal-, side jne kulud. Hageja ei märgi ka seda, millistes andmebaasidest

kostja maksehäireid jms kontrollis, sellekohased väited on tõendamata.

Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt

piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika

ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu

taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need

ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv

(vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).

Kohtu hinnangul ei ole hageja adekvaatselt ja vastutustundlikult kostja maksevõimet hinnanud,

ei ole kogunud ega võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediiti

tagasi maksta.

Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Sama paragrahvi lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub lõikes 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast.

11. Hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist.

Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6

nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist.

Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni.

12.11.2025 menetlusdokumendis nõuab hageja kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist (so

kuni 12.11.2025) ja alates 13.11.2025.a TsMS § 367 alusel VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud

määras kuni põhinõude tasumiseni.

Kuivõrd leping on krediidikulukuse määra tõttu tühine ja kohus rahuldab põhinõude algse

maksegraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ja sellelt arvestatud seadusjärgse

intressi osas, siis on kohus seisukohal, et kostja ei ole maksega viivitusse sattunud ning hageja

sissenõutavaks muutunud viivisenõue tuleb jätta rahuldamata.

Põhjendatud on viivisenõue TsMS § 367 alusel alates kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1

2. lauses sätestatud määras (seadusjärgses) määras kuni põhinõude (4151,01 euro) tasumiseni.

Menetluskulude jaotus

12. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks

menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus

ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kulude jaotuse alusel

kindlaks kohtuotsuses kui nende kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist.

Kohus rahuldab hagi osaliselt.

Vastavalt TsMS 163 lg 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

Kohus jätab menetluskulud poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Kohus rahuldab hagi ca 53% ulatuses (sissenõutavaks muutunud laenusumma 4151,01 eurot,

sellest + seadusjärgne intress perioodi eest 14.03.2022-13.11.2025 + viivis TsMS § 367 järgi

vastavalt TsMS § 133 lg 2).

Seega jääb kostja kanda 53% hageja menetluskuludest.

Kostja omapoolset seisukohta hagile esitanud ei ole, seega ei ole kostjal tekkinud ka

menetluskulu.

Hageja menetluskulu on nõude täpsustuse kohaselt riigilõiv 770 eurot + 190 eurot õigusabikulu

(100 eurot hagiavalduse koostamise eest + 90 eurot) – kokku 960 eurot.

TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kohtu hinnangul on esindaja töötunnihind mõistlik ja esitatud menetlusdokumentidele

kulutatud ajahulk põhjendatud.

Kuivõrd kohus rahuldab hagi 53% ulatuses, tuleb L. A.l tasuda hageja menetluskulude katteks

508,80 eurot (53% 960-st).

13. Hageja palub tagastada enamtasutud riigilõivu.

Vastavalt TsMS § 150 lg 1 p 1 kohaselt tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas kui riigilõivu

on tasutud ettenähtust rohkem.

Hageja tasus riigilõivu esialgselt hagihinnalt 15 118,61 eurolt 980 eurot (dtl 51).

12.11.2025 menetlusdokumendis vähendas hageja nõuet ning hagihinnaks jäi 9635,09 eurot (dtl

60-62), millelt tuleb riigilõivu tasuda riigilõivuseaduse (RLS) Lisa 1 järgi 770 eurot.

Seega tuleb enamtasutud 210 eurot hagejale tagastada.

14. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras vastavalt TsMS § 177 lg 4.

TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Piret Raik

Kohtunik