3-25-2125/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2125

Haldusasi

X. Xi kaebus Rae vallalt varalise kahju hüvitise summas

860,62 eurot väljamõistmiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X

Vastustaja – Rae vald

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Mõista Rae vallalt X. Xi kasuks välja hüvitis summas 699 eurot ning seadusjärgne

viivis alates 04.06.2025.

3. Jätta kaebus rahuldamata kahju hüvitise summas 2,32 eurot ning 2025 aastal

enammakstud tulumaksuga tekitatud kahju eest summas 159, 30 eurot.

4. Tagastada X. Xile enammakstud riigilõiv summas 0,2 eurot.

5. Mõista Rae vallalt X. Xi kasuks välja menetluskulu kokku 20, 9 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 15.12.2025 (halduskohtumenetluse

seadus (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioon-kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kätte-toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X (edaspidi ka kaebaja) on Rae valla elanik olnud alates 08.04.2021. Kaebaja laps, Y. Y

(sündinud xx.xx.xxxx, isikukood xxxxxxxxxxx) (edaspidi: laps), on olnud Rae valla elanik

alates sünnist ja Rae valla lasteaiakoha järjekorras alates 25.05.2022. Vastustajale esitatud

lasteaiakoha saamise avaldusele märkis kaebaja, et ta soovib saada lapsele kohta

elukohajärgses (Järveküla teeninduspiirkonnas) lasteaias alates 01.01.2024.

2. Kuna lasteaeda mineku aeg tuli aina lähemale ja laps sai xx.xx.xxxx 1,5-aastaseks, ent

vallast lasteaiakohta ei pakutud, hakkas kaebaja ise otsima lapsele erahoiukohta. 17.04.2023

pöördus kaebaja Estcare OÜ (edaspidi ka erahoid) poole uurimaks, kas neil on pakkuda vaba

hoiukohta. Vaba kohta oli pakkuda alates 25.08.2023. Erahoiu, Rae valla ja kaebaja vahel

sõlmiti leping, millega Rae vald hakkas lasteaia kohatasu hüvitama osaliselt otse lastehoiule.

3. Lasteaiakoha tagamise kohustus tekkis Rae vallal xx.xx.xxxx, mil laps sai 1,5- aastaseks.

Laps sai koha 18.08.2025 ehk peaaegu 2 aastat hiljem (kohapakkumine tehti Rae valla poolt

09.05.2025).

4. 04.06.2025 pöördus kaebaja Rae valla poole avaldusega hüvitada tekitatud kahju perioodi

01.08.2024- 30.06.2025 eest summas 866,52 eurot.

5. Rae vald vastas 20.06.2025 kaebaja avaldusele eitavalt.

6. Tallinna Halduskohtus registreeriti 28.06.2025 X. Xi kaebus Rae vallalt varalise kahju

hüvitise summas 866,52 eurot väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt soovib kaebaja kohustada

vastustajat hüvitama kaebajale perioodil 01.08.2024 kuni 30.06.2025 eralasteasutuse

ESTCARE OÜ huvitegevuse tasu summas 300 eurot, mida kaebaja maksis rohkem, kui oleks

maksnud munitsipaallasteaias, kohustada vastustajat hüvitama kaebajale perioodil 01.08.2024

kuni 30.06.2025 eralasteasutuse ESTCARE OÜ söögiraha tasu summas 184,4 eurot, mida

kaebaja maksis rohkem, kui oleks maksnud munitsipaallasteaias, kohustada vastustajat

hüvitama kaebajale perioodil 01.08.2024 kuni 30.06.2025 eralastehoiu kohatasult

enammakstud tulumaksu 282,12 eurot, kohustada vastustajat hüvitama kaebajale

eralasteasutuse ESTCARE OÜ lepingutasu summas 100,00 eurot ja kohustada vastustajat

tasuma kaebajale kahjusummalt viivist seadusjärgses määras alates 04.06.2025.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. X. Xi põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Rae vald ei andnud kaebaja lapsele õigeaegselt kohta elukohajärgses munitsipaallasteaias,

mistõttu oli kaebaja sunnitud leidma lapsele lastehoiu koha. Kaebaja pöördus 17.04.2023

erahoiu poole uurimaks, kas neil on pakkuda vaba hoiukohta. Vaba kohta oli pakkuda alates

25.08.2023.

Olukorras, kus vastustaja on jätnud mõistliku menetlusaja jooksul lasteaiakoha võimaldamata,

on tekkinud kaebajale rahaline kahju: rohkem on tulnud maksta igakuist toiduraha, eraldi

muusika- ja liikumistundide tasu, mis valla lasteaedades on kohatasu hinna sees, ning

erinevalt valla lasteaedadest ei ole lastehoid koolituskulu, mistõttu ei saa kaebaja tasutud

kohatasu pealt tagasi tulumaksu. Lisaks pidi kaebaja tasuma eralastehoiule ühekordset

lepingutasu.

8. Rae valla põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised

Kaebaja esitas vastustajale nõude 04.06.2025 lastehoiu teenuse kasutamise eest enammakstud

raha hüvitamiseks summas kokku 866,52 eurot (enammakstud summa toiduraha eest 184,40

€, huvitegevuse eest 300 €, tulumaksu tagastuse saamata jäämise eest 282,12 € ja lepingutasu

100 €), kuna kaebaja laps Y. Y ei saanud 1,5 aastaselt seadusega ette nähtud lasteaia kohta.

Vastustaja tuvastas nõude menetlemisel, et kaebaja, Estcare OÜ (Linnupesa lastehoid) ja Rae

vald sõlmisid 06.10.2024 lepingu nr 2024-0179 kaebaja lapse Y. Yi lapsehoiuteenuse

rahastamiseks. Vastustaja vastas kaebajale 20.06.2025, et nimetatud lepingu kohaselt hüvitas

vald kohatasu selliselt, et lapsevanema tasuda jäi kohatasu samas määras nagu

munitsipaallasteaias. Toidukulu maksumuse hüvitas eelpool nimetatud lepingu alusel

lapsevanem. Koolieelse lasteasutuse seaduse § 24 lg 3 punktis 5 on sätestatud, et hoolekogu

otsustab lasteaia lapse toidukulu päevamaksumuse. Seega ei sõltu toidukulu maksumus

kohalikust omavalitsusest ja ei ole kohaliku omavalitsuse seadusest tulenev kohustus, vaid

lapsevanemad, kes on hoolekogus, on otsustanud ja olnud nõus toidukulu tasumisega. Kuna

kohatasu kehtestab vald, siis hüvitabki vald eralasteasutuse kohatasu munitsipaallasteaia

kohatasu määra ületavas summas. Kuna hoius käivad kuni 4 aastased lapsed, on tegevusi

võimalus lõimida ja integreerida õpetaja poolt päeva tegevustesse. Tasu huvitegevuse eest on

lapsevanema soovil eraldi tasutav lisatasu ja ei kuulu kohatasu hulka. Ka

munitsipaallasteaedades on tasulised huviringid, mille eest lapsevanemad samuti maksavad,

mistõttu vald ei hüvita huviringide tasu

Lapsevanem X. X on esitanud Rae vallale lapse Y. Y munitsipaallasteaia kohataotluse

25.05.2022 sooviga saada lasteaiakoht 01.01.2024 Peetri teeninduspiirkonna Järveküla

Lasteaeda, teise eelistusena Sõnajala Lasteaeda. Vastustaja pakkus lapsele 30.07.2024 lasteaia

kohta Jüri teeninduspiirkonna Tõrukese Lasteaias, kohakasutuse algusega 21.08.2024, mida

kaebaja vastu ei võtnud. 09.05.2025 pakkus vastustaja kaebaja lapsele uue lasteaia koha Rae

teeninduspiirkonna Leerimäe Lasteaias, kohakasutuse algusega 18.08.2025, mille kaebaja

samal päeval vastu võttis. Koolieelase lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg 1 teise lause

kohaselt võib valla- või linnavalitsus pooleteise- kuni kolmeaastase lapse lasteaiakoha

vanema nõusolekul asendada lapsehoiuteenusega, mille rahastamisele kohaldatakse KELS §

27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut ja mille realiseerimiseks sõlmisid kaebaja, vastustaja ja

eralastehoid Estcare OÜ 06.10.2024 Rae Vallavolikogu 17.02.2015 määruse nr 26 „Rae valla

eelarvest lapsehoiuteenuse rahastamise tingimused ja kord“ alusel kolmepoolse lepingu nr

2024-0179 lapse Y. Y lapsehoiuteenuse rahastamiseks. Vastavalt lepingu punktidele 2.2 ja

3.1.5 kohustus lapsevanem tasuma eralastehoiu teenuse eest sama summa, mis oleks tal tulnud

tasuda juhul, kui laps oleks käinud samal perioodil munitsipaallasteaias. Seda summat ületava

lastehoiu teenuse, kohustus vastavalt lepingu punktile tasuma Rae vald. Vastavalt lepingu

punktile 4.4 esitab lastehoid lapsevanemale arve vanema kaetava osa määra ja lapse toidukulu

kohta ning lepingu punkt 4.1 kohaselt tasub Rae vald omavalitsuse poolt kaetava osa otse

teenuse osutajale ehk lastehoiule. Rae vald on oma kohustused kohaselt täitnud. Sõlmitud

leping ei näinud ette lapsele eralastehoidude toidukulude hüvitamist Rae valla poolt,

vastupidi, vastavalt lepingu punktidele 3.1.6 ja 5.3.1 kohustus lapsevanem X. Xise tasuma

lapse toidukulu lastehoius täies ulatuses. Tegemist oli olulise tingimusega lepingu sõlmimisel

ning ilma selle kohustuseta oleks võinud leping jääda sõlmimata.

Lapsevanem X. X kohustus sõlmitud lepingu nr 2024-0179 punktide 3.1.6 ja 5.3.1. kohaselt

katma lapse toidukulu ja maksma teenuse osutajate lastehoidudele toidukulu tähtaegselt.

Seega võttis lapsevanem lepingutega kohustuse tasuda ise lapse eralastehoiu toidukulu täies

mahus, ilma vastustaja osaluseta. Arvestades asjaolu, et kaebaja nõustus lepinguga tasuma

lapse toidukulu ja lepinguvabaduse ehk privaatautonoomia põhimõtet, mille eraõiguslik

väljund on sätestatud põhiseaduse §-s 19 ning poolte vahel sõlmitud lepingu punktidest 3.1.6

ja 5.3.1, pole vastustaja kaebajale kahju tekitanud ja tal pole kohustust tasuda kaebaja lapse

eralasteasutuste lastehoidudele enammakstud toiduraha. Kaebaja ei ole viidatud lepingutest

taganenud, lepingud on olnud kehtivad, kuni eralastehoiu teenuse kasutamise lõpetamiseni.

Lisaks on kaebaja enammakstud lapse toiduraha arvestamise aluseks võtnud toiduraha

päevatasu munitsipaallasteasutuses 2,40 eurot päevas (kaebusele lisatud kahju arvestustabel).

Munitsipaallasteasutuses ehk Rae valla endise Peetri teeninduspiirkonna Aruheina Lasteaias

(mis asub kaebaja lapse endises teeninduspiirkonnas), on näiteks toidupäeva maksumus alates

01.09.2022 2,50 eurot kõikides vanuserühmades. Seega pole kahjunõue ka arvestuslikult

põhjendatud. Lähtuvalt eeltoodust ei tunnista vastustaja kaebajate kahjunõuet

eralastehoidudele Y. Y eest enammakstud toiduraha hüvitamiseks ning palub jätta kaebajate

nõue rahuldamata.

Kaebaja nõuab lisaks ka eralastehoiu kohatasult enammakstud tulumaksu hüvitamist perioodil

01.08.2024 kuni 30.06.2025. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 26 kohaselt on residendist

füüsilisel isikul õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata tema poolt

maksustamisperioodil tasutud 4 enda ja oma alla 26 aasta vanuse alaneja sugulase, õe või

venna koolituskulud või eelnimetatud koolituskulude puudumisel ühe alla 26 aasta vanuse

Eesti alalise elaniku koolituskulud. Tulust tehtavatele mahaarvamistele (sh lasteaia kohatasu

ehk koolituskulud) on seatud piirang kuni 1200 eurot maksumaksja kohta

maksustamisperioodil (TuMS § 282 lg 1). Kaebaja 2024 tuludeklaratsioonist nähtub, et tema

koolituskulud Luna X. X-ile olid 2024 aastal juba 1200 eurot (ka ilma võimalike Y. Y

munitsipaallasteaia koolituskuludeta), mistõttu poleks kaebaja saanud ka juhul, kui kaebaja

laps oleks käinud munitsipaallasteaias 2024 aasta koolituskuludelt tulumaksutagastust (2024

tuludeklaratsioon lisatud kaebusele). 2025 aasta tuludeklaratsiooni veel ei ole, mistõttu ei saa

ka hinnata ega tõendada, et kaebajal 2025 aasta eest oleks õigus väidetavale

tulumaksutagastusele. Seetõttu puudub ka alus väidetavalt enammakstud tulumaksu

hüvitamiseks kaebajale.

Kaebaja taotleb kohtult ka vastustaja kohustamist Y. Y eest makstud Estcare OÜ (Linnupesa

lastehoid) huvitegevuse tasu hüvitamiseks ajavahemiku 01.08.2024 kuni 30.06.2025 eest,

summas 300 eurot, mida kaebaja maksis rohkem, kui oleks maksnud munitsipaallasteaias.

Kaebaja ja Estcare OÜ (Linnupesa lastehoid) sõlmitud lapsehoiuteenuse osutamise lepingu

punktist 2.3 ei nähtu, et kohatasule lisanduks huvitegevuse tasu. Huvitegevuse leping on

sõlmitud lapsehoiuteenuse osutamise lepingule lisaks 24.04.2024 ja sellest nähtub, et lapsele

pakutakse huvitegevusi nagu kokandusring, saviring ja lastejooga lisatasu eest. Kaebaja, ei ole

tõendatud asjaolu, et Linnupesa lastehoius toimunud huvitegevuste tasu oleks kuulunud lapse

munitsipaallasteaias käies munitsipaallasteaia kohatasu maksumusse. Nii see ka pole, sellised

huviringid nagu kokandusring, saviring ja lastejooga puuduvad munitsipaallasteaias ning

kaebaja sellised väited kahjutasu nõude konstrueerimisel ja väljanõudmisel on paljasõnalised.

Munitsipaallasteaias pole kohatasu sees kokandusringi, saviringi ega lastejoogat, mis on

Estcare OÜ (Linnupesa lastehoid) huvitegevuse lepingus kirjeldatud. Ka

munitsipaallasteasutuses on huviringid täiendava tasu eest, mis ei kuulu kohatasu hulka ning

lapsevanemad peavad nende eest eraldi tasuma. Huviringide tasu, pole kohatasu hulgas

näiteks ka kunagise Peetri teeninduspiirkonna Järveküla lasteaias ega Sõnajala Lasteeaias, mis

olid kaebaja lapse lasteaedade eelistusteks ega Leerimäe Lasteaias, kuhu kaebaja laps asub.

Lisaks asjaolule, et vastustaja vastu esitatud kahjunõue on alusetu, oleks selliste huviringide

tasu hüvitamine kaebajatele ka ebaõiglane ning ebavõrdset kohtlemist põhjustav

munitsipaallasteaia lastevanemate suhtes, kes tasuvad samuti laste huviringide eest kohatasust

eraldi ja mida kohalik omavalitsus ei ole kohustatud kompenseerima.

Kaebaja soovib vastustajalt 100 eurot eralasteaia lepingutasu hüvitamist. Puudub Estcare OÜ

arve nõutava lepingutasu tasumiseks ning lepingust ei nähtu, mida või mille eest punkt 2.1

sätestatud lepingutasu küsitakse. Vastustaja palub kohtul anda hinnang, kas kaebaja poolt

kahjuhüvitisena nõutav lepingutasu 100 eurot, on õigusega kooskõlas ning kas tegemist pole

mitte alusetu rikastumisega. Lastehoiu näol ei ole tegemist krediidiasutusega, kes tarbijalt

broneerimis- või lepingutasu saaks nõuda ning lepingutasu kahjuhüvitise nõue ei ole

vastustaja hinnangul põhjendatud ja vastustaja palub jätta see rahuldamata.

Kaebaja nõuab Rae vallalt ka viivise tasumist. Kaebuses on küll kaebaja märkinud, et „siia

tuleb see kuupäev, millal läks valda nõue“, kuid ei ole kaebuses märkinud millises summas ja

millisel konkreetsel seaduslikul alusel ta vastustajalt viiviseid nõuab, mistõttu on esitatud

nõue põhjendamata ning vastustajal pole võimalik võimaliku viiviste nõude arvutuskäigu ega

aluse kohta seisukohta kujundada. Kuna vastustaja ei tunnista kaebaja nõudeid, pole alust ka

viiviste nõude rahuldamiseks.

RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §- des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, kui seadusega pole

sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse

avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju

hüvitamise sätteid. 2.20 Kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1)

kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja

õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja

õigusvastase teo vahel; 4) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitse- eesmärgiga (VÕS

§ 127 lg 2) ning esineda ei tohi aluseid vastutuse piiramiseks (RVastS § 13 lg 1, 3 ja 5).

Vastustaja pole kaebaja õigusi rikkunud ega õigusvastaselt toiminud ning kahju hüvitamiseks

pole ükski eelnimetatud eeldustest täidetud, mistõttu tuleb Rae valla vastu esitatud kaebus

jätta tervikuna rahuldamata. RVastS § 13 lg 1 kohaselt hüvitise suuruse määramisel

arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel,

õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju

tekitamisel, muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks

ebaõiglane. Vastustaja on asendanud lapsevanema nõusolekul munitsipaallasteaia koha

lapsehoiuteenusega ning leppinud kaebajaga kokku kogu teenuse vallapoolse rahastuse osas,

toidukulude hüvitamine jäi lepinguga kaebaja kanda, tulumaksu hüvitamist, huviringe ja

lepingutasu tasumist rahastamise leping ette ei näinud. Lapsehoiuteenuse rahastamise lepingu

sõlmimisel, olid väidetavad lisakulud, mille hüvitamist kaebaja praegu kohtus nõuab, ette

näha. Vaatamata sellele leppis kaebaja kokku ja sõlmis rahastamise lepingu vastustajaga

lepingus ettenähtud valla rahastuse mahus, võttes teadlikult nii toiduraha, kui muud

võimalikud lisakulud enda kanda. Kaebaja selline käitumine - esitada nõue pea aasta peale

väidetava kahju tekkimist ja peale seda, kui laps on saanud koha munitsipaallasteaias, on

pahauskne ning pole hea usu põhimõttega kooskõlas. On võimalik, et selliste tingimuste või

nõuete esitamisel kaebaja poolt rahastamise lepingute sõlmimisel, nagu praegu kohtule

esitatud, oleks jäänud rahastamise lepingud sellisel kujul nagu nad sõlmiti, üldse sõlmimata.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kõigepealt selgitab kohus, et kaebaja vähendas 15.09.2025 esitatud vastuses oma esialgset

nõuet 5,9 euro võrra. Rahalise nõude vähendamist ei peeta kaebuse muutmiseks, mistõttu

lahendab kohus kaebuse uues nõudes (860,62 eurot). RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle

õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud,

võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole

võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole

vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud

kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. RVastS § 8 lg 1

kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas.

Kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste

rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus

või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4)

kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127

lg 2) ning esineda ei tohi aluseid vastutuse piiramiseks (RVastS § 13 lg 1, 3 ja 5). Varaline

kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 2). Otsene

varaline kahju hõlmab muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavat

mõistlikku kulu (VÕS § 128 lg 3). Kulud peavad olema eelkõige vajalikud ja mõistliku

suurusega (RKTKo nr 3-2-1-19-13, p 11).

Perioodil, mille eest kaebaja tekkinud kahju hüvitamist soovib, kehtis KELS. 01.09.2025

kehtima hakanud alusharidusseadusega tunnistati koolieelse lasteasutuse seadus kehtetuks.

Kuigi HKMS § 158 lg 2 kohaselt, kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks

kohtuotsuse tegemise aja seisuga, hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust

haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Vastustaja poolt tehtud toimingud,

millega kaebajale kahju tekitati, jäävad kõik aega, kui kehtis KELS. Vastustaja tegevuse

õigusvastasuse hindamisel on keskel kohal, kas vastustaja oma tegevusega rikkus KELS § 10

lg 1 toodud nõudeid, tekitades seeläbi kaebajale kahju. Arvestada tuleb, et kannatanule tuleb

üldjuhul hüvitada kogu tekkinud kahju ehk asetada ta hüvitisega varalisse olukorda, milles

kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

KELS § 10 lg 1 sätestas vallavalitsusele kohustuse luua vanemate soovil kõigile pooleteise-

kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla territooriumil ning ühtib vähemalt

ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 10 lg 1 oli

antud isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist. Seejuures ei tulenenud

seadusest vallale õigust vastava kohustuse täitmisest keelduda ja kehtestada piiranguid

(RKHKo 19.03.2014, 3-4-1-63-13, p 31). Riigikohus on oma 06.02.2023 otsuse haldusasjas

5-22-10 punktis 35 samuti selgitanud, et omavalitsusüksus peab loobumise vabatahtlikkust ja

sellega seotud õiguslikke tagajärgi lapsevanemale selgitama ega tohi jätta muljet, et

omavalitsusüksusel on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud

kohustuse täitmisest. Vastustajal tekkis kohustus kaebaja lapsele munitsipaallasteaias koht

tagada ajast, millal kaebaja taotluse kohaselt kohta soovis, eeldusel, et kaebaja laps oli

taotluses märgitud koha kasutamise alguse ajaks vähemalt 1,5 aastane. Kaebaja soovis Y. Yile

kohta alates 01.01.2024. Vastustaja kui kohalik omavalitsusüksus oleks vabanenud KELS §

10 lg 1 esimeses lauses sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub

oma õigusest saada lasteaiakoht. Y. Yi puhul kaebaja ei loobunud vabatahtlikult

lasteaiakohast, vaid oli sunnitud kohtade puudumise tõttu lapse erahoidu panema.

Kui kohaliku omavalitsuse üksus jättis KELS § 10 lgst 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal

hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju

(Tallinna Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1908). Isik peab kahju hüvitama

üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses,

et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 4). Põhjusliku

seose tuvastamisel tuleb juhinduda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt

eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks

ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille

abil jäetakse väidetavalt kahju põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik

tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit

mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis

jäänud olemata (nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p-d 18–19). Rae vallal oli

kohustus Y. Yile tagada koht alates 01.01.2024, kuid laps sai koha alles 18.08.2025. Kuna Y.

Y kohta munitsipaallasteaias ei saanud, oli kaebaja sunnitud panema lapse erahoidu. Eelpool

toodud põhjusliku seose hindamise mudeli järgi selgub, et kui lapsele oleks vastustaja

õigeaegselt koha võimaldanud, poleks tekkinud vajadust eralastehoiu järele ja seetõttu poleks

kaebajal tekkinud ka suuremaid kulutusi.

Niisiis põhjustas XXX KELS § 10 lgs 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmisega selle, et

kaebaja pidi jätkuvalt hoidma last eralastehoius. Seejuures ei oma tähtsust, et kaebaja,

vastustaja ja erahoiu vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse rahastamise lepinguga võttis kaebaja

kohustuse tasuda laste toidukulu ja lepinguga polnud ette nähtud vastustaja kohustust

huvitegevuse eest tasuda. Vastustaja ei täitnud KELS § 10 lgst 1 tuleneva kohustust hoolimata

sellest, et lapsevanema nõusolekul oli asendatud laste lasteaiakoht KELS § 10 lg 1 mõttes

lapsehoiuteenusega, arvestades KELS § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut. Sellisele järeldusele

saaks jõuda siis, kui kaebaja oleks munitsipaallasteaia koha asemel valinud eralastehoiu, mida

kaebaja ei teinud. Vastustaja poolse kohustuse täitmata jätmise tõttu ei olnud kaebajal muud

võimalust, kui laps erahoidu paigutada ning lapse teisel vanemal selline leping sõlmida. Kui

vastustaja oleks KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust täitnud ja lapsele munitsipaallasteaias

koha taganud, oleks kaebaja kulutused söögirahale olnud väiksemad. Seega on kaebajale

tekkinud kahju ning vastustajal tuleb osas erahoiu ja munitsipaallasteaia toidukulude vahe

hüvitada.

2. Kaebaja on taotlenud erahoius tasutud huvitegevuse kulude hüvitamist, kuna muusika-,

kunsti- ja liikumistunnid on munitsipaallasteaias kohatasu sees, kuid erahoius tuli nende eest

täiendavalt maksta. Vastustaja hinnangul on tegemist kaebaja vabatahtliku kulutusega, mille

hüvitamiseks vastustajal kohustust ei ole. Kohus leiab, et tegemist on kulutustega, mis on

seotud sellega, et kaebaja laps saaks samasugust teenust nagu ta oleks saanud

munitsipaallasteaias, kus muusika- ja liikumistunnid on õppekava osaks. Kohus selgitab

huvitegevuse kulu hüvitamise vajadust järgnevalt.

KELS § 16 kohaselt on lasteasutuse õppe- ja kasvatuskorralduse aluseks lasteasutuse

õppekava, mis vastab koolieelse lasteasutuse riiklikule õppekavale. KELSi alusel kehtestatud,

kuid 01.09.2025 kehtetuks tunnistatud Vabariigi Valitsuse 29.05.2008 määruse nr 87

„Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava“ § 16 lg 1 sätestas, et õppe- ja kasvatustegevuse

kavandamisel ja korraldamisel lõimitakse muude tegevustega ka mitmesugused liikumis-,

muusika- ja kunstitegevused. Samuti on eelnimetatud määruse § 16 lg 2 p-de 5, 6 ja 7

kohaselt nii muusika, kunst kui ka liikumine valdkondadeks, milles tuleb esitada õppekavas

õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid, sisu, kavandamine ja korraldus ning lapse arengu

eeldatavad tulemused. Alates 01.09.2025 kehtima hakanud alusharidusseaduse § 7 lg 1 alusel

haridus- ja teadusministri poolt 07.08.2025 vastu võetud määrus nr. 33 „Alushariduse riiklik

õppekava“ sätestab läbivalt samuti, et õppe ja kasvatustegevuse organiseerimisel lõimitakse

erinevaid valdkondi ja tegevusi, võimaldades vabamängu, katsetamist, liikumist, muusikat ja

teisi aktiivset õppimist ning loovust toetavaid meetodeid nii individuaalsetes tegevustes kui ka

grupis (vt näiteks määruse § 5 lg 1 p 6, § 16 lg 2). Niisiis kuuluvad liikumis-, kunsti- ja

muusikatunnid kahtlemata teatud ulatuses munitsipaallasteaia kohatasu eest pakutava teenuse

hulka.

Lisaks, lapsehoiuteenuse osutaja ei olnud koolieelne lasteasutus. Lapsehoiuteenust osutati

sotsiaalhoolekandeseaduse alusel (alates 01.09.2025 on lapsehoiuteenus alusharidusseaduse §

53 kohaselt ümber korraldatud lapsehoiuks) (SHS § 452 lg 1 viitega KELS § 10 lgle 1).

Seetõttu ei kohaldunud talle koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava ega õppekava järgne

kohustus muusika-, kunsti- ja liikumistunde pakkuda. Munitsipaallasteaias toimub tegevus

õppekava alusel, mis eeltoodu kohaselt lähtub riiklikust õppekavast. Õppekava

valdkondadeks on muuhulgas muusika, kunst ja liikumine. Munitsipaallasteaia arvetel on

need tegevused hõlmatud kohatasuga.

Kaebaja ja erahoiu vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse osutamise lepingu kohaselt oli

huvitegevuseks saviring, laste jooga ja kokandusring. Kohtu hinnangul võivad eeltoodud

tegevused olla olemuselt sellised, mis kuuluvad munitsipaallasteaias pakutavate kunsti- ja

liikumistundide hulka ning on hõlmatud kohatasuga. Kaebaja ei ole erahoius huvitegevusele

kulutanud määral, millest saaks järeldada, et kaebaja ei soovinud saada pelgalt

munitsipaallasteaia teenusega võrdväärset teenust. Kuivõrd vastustaja rikkus oma kohustust

tagada kaebaja lapsele koht munitsipaallasteaias, mistõttu pidi kaebaja vaidlusalused

kulutused tegema, on põhjendatud vastustajalt nende kulutuste ulatuses hüvitis välja mõista.

Kõik kulutused nii toidule kui ka huvitegevusele on kaebuse juures olevatest tõenditest

nähtuvalt kandnud kaebaja.

3. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise

kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuna erahoiu kohatasu puhul ei ole

tegemist koolituskuluga, ei olnud kaebajal võimalik seda TuMS § 26 alusel

tuludeklaratsioonis tuludest maha arvata. TuMS § 26 lg 1 kohaselt on residendist füüsilisel

isikul õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata tema poolt maksustamisperioodil tasutud

enda ja oma alla 26 aasta vanuse alaneja sugulase, õe või venna koolituskulud või

eelnimetatud koolituskulude puudumisel ühe alla 26 aasta vanuse Eesti alalise elaniku

koolituskulud. TuMS § 282 lg 1 esimene lause sätestab, et TuMS paragrahvides 26 ja 27

sätestatud mahaarvamisi võib maksustamisperioodil teha kokku kuni 1200 eurot

maksumaksja kohta, kuid mitte rohkem kui 50% ulatuses maksumaksja sama

maksustamisperioodi Eestis maksustatavast tulust, millest on tehtud ettevõtlusega seotud

mahaarvamised. Kahju tekkimiseks peab kaebajal olema tekkinud maksustavat tulu, millest

oleks võimalik munitsipaallasteaias tekkinud kulud maha arvata. Mahaarvamise aluseks on

asjaolu, et isik on tulu saanud sellises ulatuses, et mahaarvamist on võimalik teha. Kaebaja on

muu hulgas esitanud menetlusse tõendina enda ja oma abikaasa tuludeklaratsiooni väljavõtted

aastast 2024, millest nähtuvalt on kaebajal olnud piisaval määral sissetulekuid, et

mahaarvamisi teha. Samas on kaebaja tuludeklaratsiooni väljavõttelt näha, et kaebaja on

aastal 2024 juba teinud mahaarvamisi 1200 euro ulatuses. TuMS § 28 lg 11 sätestab, kui §-s

26 nimetatud mahaarvamised ületavad lõikes 1 sätestatud piirmäärasid, võib mahaarvamiste

kasutamata jääva osa nimetatud piirmäärasid arvestades oma maksustatavast tulust maha

arvata maksumaksja abikaasa või registreeritud elukaaslane, kui maksustamisperioodil kehtis

abikaasade või registreeritud elukaaslaste varasuhtena varaühisus. Kaebaja abikaasa Ardi X.

X on mahaarvamisi teinud vaid 15 euro eest, ehk kaebaja abikaasa oleks saanud

mahaarvamisi teha kaebaja eest, mistõttu on kaebaja nõue enammakstud tulumaksu

hüvitamiseks põhjendatud. Kohus möönab, et kohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, kas

kaebaja ja tema abikaasa vahel on valitud varasuhtena varaühisus. Kohus tegi vastava päringu

avalikku abieluvararegistrisse. Kuna päring abivaralepingu olemasolu ei näidanud, saab teha

järelduse, et kaebaja ja tema abikaasa vahel on varasuhteks varaühisus.

4. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

selle kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivis on kohaldatav ka avalik-õiguslikes kahju hüvitamise

suhetes (nt Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3- 3-1-66-14, p 19). VÕS § 113 lg 2 alusel saab

viivist hakata arvestama alates hetkest, mil võlgnik on nõudest teadlik.

Kaebaja osas tuleb hakata viivist arvestama hetkest, millal kaebaja vastava avaldusega

vastustaja poole pöördus ehk 04.06.2025 kuni vastustajapoolse kohustuse täitmiseni. Kohus

kasutab viivise arvestamisel viivisekalkulaatorit (https://www.viivisekalkulaator.ee/).

Viivisekalkulaatorit on tsiviilkohtute praktikas tunnustatud viiviste arvutamise usaldusväärse

abivahendina.

5. Kokkuvõtvalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus mõistab Rae vallalt kaebaja kasuks

kokku välja hüvitise summas 699 eurot, mis koosneb enammakstud õppetegevuse tasust (300

eurot), enammakstud toidurahast (176 eurot), saamata jäänud tulumaksu tagastusest (123

eurot) ja lepingutasust (100 eurot). Lepingutasu puhul on tegemist tasuga, ilma milleta poleks

kaebaja erahoidu kohta saanud. Kaebaja on lepingutasu tasunud, mistõttu kuulub ka see

hüvitamisele. Summa mõistab kohus välja koos viivisega (kohtuotsuse tegemise ajal on

kaebajale hüvitatav viivis 32, 4 eurot). Kohus jätab kaebuse rahuldamata summas 2,32 eurot,

sest nimetatud summa tekkis kaebaja arvutusvigadest. Arvel MA25244 näidatud toiduraha ja

selle vahe munitsipaallasteaiaga pole mitte 20,5 eurot vaid on 18 eurot. Ühtlasi arvel

MA24819 on kaebaja arvutustel näidatud kohatasuna 132 eurot, tegelikult peaks olema 132,

90 eurot.

6. Kohus jätab kaebuse osas, milles nõutakse 2025 aastal enammakstud tulumaksuga

tekkinud kahju summas 159,30 eurot hüvitamist, rahuldamata. Kahju tekkimiseks peab

kaebajal olema tekkinud maksustavat tulu, millest oleks võimalik munitsipaallasteaias

tekkinud kulud maha arvata. Mahaarvamise aluseks on asjaolu, et isik on tulu saanud sellises

ulatuses, et mahaarvamist on võimalik teha. TuMS kohaselt maksustatakse tulumaksuga

maksumaksja tulu, millest on tehtud seadusega lubatud mahaarvamised, maksustamisperiood

on üks aasta. Tulude deklareerimine toimub kord aastas, kus tuleb muu hulgas ära näidata ka

maskustavast tulust tehtavad mahaarvamised. Deklaratsiooni saab üldjuhul esitada alates 15.

veebruarist, kusjuures haridusasutustel on kohustus Maksu- ja Tolliametile esitada andmed

inimeste poolt eelmisel aastal õppeasutusele tasutud koolituskulude kohta 01 veebruariks.

Kuigi väidetav kahju tekitav tegevus toimus perioodil 01.08.2024 kuni 30.06.2025, on

kaebajal võimalik tuludest mahaarvamised teha 2025 aasta kohta alles alates 15. veebruarist

2026. Vastav nõue on seega esitatud ennatlikult.

7. Kohus tagastab kaebajale riigilõivu summas 0, 2 eurot, sest kaebaja vähendas rahalise

nõude summat 5, 9 euro võrra. Ülejäänud riigilõiv (25, 8 eurot) tuleb menetluskuludena

vastustajalt osaliselt välja nõuda. Välja mõistetav summa (699 eurot) moodustab kaebaja

nõudest (860, 62 eurot) 81,2%. 25,8 eurost 81,2 % on 20, 9 eurot, mis tuleb vastustajalt

kaebaja kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee

kohtunik