3-23-1856/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.11.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1856

Haldusasi

Z.W kaebus Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Z.W , esindaja vandeadvokaat Marko Pilv

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle

Magnus

Kolmas isik U.J

kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13.02.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Z.W apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Z.W taotlus nõuda välja U.J pangakontode väljavõtted ja

kuludokumendid.

2. Võtta asja juurde tõendid digitaalse toimiku lehtedel 94–120, 138–161 ja 186–187.

Tagastada tõendid digitaalse toimiku lehtedel 171–177 ja 188–189.

3. Jätta Z.W apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

13.02.2024 otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata, kuid muuta

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

5. Kohtulahendi avalikustamisel asendada kaebaja, kolmanda isiku ja nende laste

nimed, elukoha aadress ning laste sünniajad tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 15.12.2025 (HKMS §

212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

3-23-1856

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Z.Wl (kaebaja) ja U.Jl (kolmas isik) on ühised lapsed C (sünd. XX.XX.XXXX), F (sünd.

XX.XX.XXXX) ja Z (sünd. XX.XX.XXXX). Lastega seotud peretoetusi on alates laste

sünnist makstud U.Jle.

2. Z.W esitas Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 15.06.2023 avalduse, milles palus alates

01.07.2023 kanda peretoetused, s.o lapsetoetused ja lasterikka pere toetus, vaheldumisi

kaebaja ja U.J pangakontodele. Avalduse kohaselt elavad mõlemad vanemad koos lastega

aadressil XXX. Juulikuu peretoetuse palus kaebaja kanda enda pangakontole.

3. SKA vastas 19.06.2023 kirjaga, et perehüvitiste seaduse (PHS) § 6 lg 1 ja Riigikohtu

19.10.2020 otsuse nr 3-18-1672 alusel võib lapsetoetust maksta vanematele kordamööda

juhul, kui vanemad elavad lahus, kuid kasvatavad lapsi võrdse aja. Oluline on, et toetus jõuaks

lapseni selle pere kaudu, kus laps parajasti kasvab. Selleks on vaja tuvastada, et laps kasvab

tõepoolest mõlemas peres kordamööda. Kui kaebaja soovib peretoetuste kordamööda

maksmise menetlust jätkata, tuleb tal esitada kirjalik dokument laste suhtluskorra kohta

mõlema vanemaga. Kui vanemad ei ela lahus ja laste kasvatamine toimub üldsõnaliselt

võrdselt, lähtuvalt ühisest hooldusõigusest ning sellest, kummal vanemal parajasti on võimalik

lapsega tegeleda, tuleb kaebajal esitada lapse ema kirjalik nõusolek toetuse saaja

vahetamiseks.

4. Kaebaja jäi 16.07.2023 kirjas oma varasema avalduse juurde. Kaebaja ja laste ema elavad

koos ühes korteris ning mõlemad osalevad laste kasvatamises ja nende ülalpidamisega seotud

kulude katmises. Kaebaja ei pea põhjendatuks, et peretoetuste üle ühe kuu tema arvele

kandmine sõltub laste ema nõusolekust. Laste ema ei ole seni oma nõusolekut andnud.

5. U.J vastas 18.07.2023 kirjaga vastuseks SKA päringule, et abielu kaebajaga on lahutatud.

Kaebaja viibib U.J ja laste ühises kodus, kuna oodatakse kohtulahendit kaasomandi

jagamiseks. U.J hoolitseb laste igapäevaste toimingute ja nende kulude katmise eest. Vanemad

ei ole sõlminud laste suhtluskorda puudutavat kokkulepet. Samuti pole selle kohta

kohtumäärust.

6. SKA jättis 21.07.2023 otsusega kaebaja taotluse haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg-

te 2 ja 3, § 43 lg 1 p 3 ja PHS § 8 lg 1 alusel läbi vaatamata. Kaebaja ei ole esitanud PHS § 6

lg 1 järgi nõutavat teise vanema nõusolekut hüvitise saamise õiguse kasutamiseks

kordamööda ega dokumente laste kasvatamise võrdse aja kohta.

7. Z.W esitas Tallinna Halduskohtule 21.08.2023 kaebuse, milles palus kohustada SKA-d

maksma peretoetusi temale ja laste emale kordamööda.

Harju Maakohus lahutas kaebaja ja U.J abielu 18.11.2022. SKA maksab peretoetusi täies

ulatuses laste emale, kuid lastega seotud kulutusi kannavad mõlemad vanemad. Kaebaja on

2(9)

3-23-1856

palunud U.Jlt ülevaadet peretoetuste kasutamise kohta, kuid pole seda saanud. PHS § 17 järgi

on lapsetoetust õigus saada igal lapsel. Lapsetoetust tuleb maksta selliselt, et see jõuaks

lapseni ja selle arvelt kantakse lapsega seotud kulutused. SKA ei vaadanud kaebaja taotlust

sisuliselt läbi ega hinnanud, kas lapsetoetus jõuab lasteni ja kas seda kasutatakse

eesmärgipäraselt. SKA ei kaalunud taotlust läbi vaatamata jättes laste huve ega arvestanud

laste vajadustega. Kaebaja ei ole andnud nõusolekut toetuste maksmiseks ainult emale ega

toetustest loobunud. Kaebaja kasvatab lapsi võrdselt U.Jga. Laste emal pole kohustust

kasutada lapsetoetuseks makstud raha lastega seotud kulutuste kandmiseks. PHS eesmärgiga

pole kooskõlas toetuste maksmine üksnes laste emale, ilma et oleks tagatud, et ema kasutab

toetust lastega seotud kulutuste katmiseks.

8. SKA palus jätta kaebus rahuldamata.

Lapsetoetust on õigust saada lapsel sündimisest kuni 19-aastaseks saamiseni (PHS § 17 lg 1).

Lasterikka pere toetuse saamise õigus on ühel vanemal, kes kasvatab peres kolme või enamat

last (PHS § 21 lg 1). Ühele vanemale peretoetuste maksmise lõpetamiseks ja toetuste teisele

vanemale määramiseks peab SKA-l olema seadusest tulenev alus. Toetused on määratud laste

emale. Kui vanemad soovivad kasutada hüvitise saamise õigust kordamööda, tuleb esitada

taotlus, millel on seni hüvitist saanud isiku nõusolek (PHS § 6 lg 1 teine lause). Kaebaja pole

esitanud U.J nõusolekut. Riigikohus tunnistas 19.10.2020 otsusega nr 3-18-1672 PHS § 6 lg 1

teise lause põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda

SKA-l ilma seni toetust saanud vanema nõusolekuta määrata, et lahus elavad vanemad saavad

ühise lapse eest lapsetoetust ja lasterikka pere toetust kordamööda, kui laps kasvab ligikaudu

võrdse aja kestel mõlema vanema peres. Praegusel juhul elavad vanemad aga koos.

Peretoetused on mõeldud laste kasvatamise toetamiseks. Seejuures ei ole oluline, kummale

vanemale neid makstakse. Vanemad peavad laste kasvatamise ja ülalpidamise kuludes kokku

leppima, võttes mh arvesse, kummale vanemale peretoetusi makstakse. Kui kaebaja ja laste

ema asuvad elama eraldi ja lapsed viibivad mõlema vanema peres võrdse aja, on kaebajal

võimalik taotleda peretoetusi, lisades neid asjaolusid tõendavad dokumendid. Piisab ka sellest,

kui mõlemad vanemad kinnitavad lahus elamist ja laste võrdset kasvatamist.

9. U.J palus jätta kaebus rahuldamata.

U.J ei anna SKA-le nõusolekut maksta peretoetusi temale ja kaebajale kordamööda.

Septembris 2021 lahkus kaebaja pere ühisest kodust. Laste eest hoolitsemine jäi täielikult U.J

kanda. 14.09.2022 esitas U.J laste seadusliku esindajana kaebaja vastu elatise nõudega hagi.

Kaebaja palus määrata kindlaks laste suhtluskorra. Maakohus peatas 15.03.2023 määrusega

elatise hagi menetluse kuni suhtluskorra määramiseni.

Kaebaja elas üürikorteris ning U.J elas lastega kaebaja ja U.J kaasomandis olevas kodus

(XXX). U.J esitas kaebaja vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks. Aprillis 2023 tuli kaebaja

ilma eelneva kokkuleppeta korterisse ja teatas, et elab seal kuni kaasomandi lõppemiseni.

Tsiviilkohtumenetluse ajal võõrandas kaebaja temale kuuluva osa kaasomandist (kinkis

kõrvalisele isikule) ilma U.J-i ja kohut sellest teavitamata. Maakohus on kaebaja võõrandatud

(kingitud) kaasomandi osa arestinud. U.J on esitanud kingi saaja vastu uue kaasomandi

lõpetamise hagi. Kaebaja elab praegu U.J ja lastega samas korteris.

Maakohus jättis 14.12.2023 määrusega kaebaja avalduse suhtluskorra määramise nõudes läbi

vaatamata, kuna vanemad elavad koos. Seega puudub laste suhtluskorda reguleeriv dokument.

Kaebaja ja U.J ei kanna lastega seotud kulutusi võrdselt. Kaebaja on küll lapsi toetanud, kuid

peamiselt hoolitseb laste eest, tegeleb nendega ja katab nende kulutused U.J. Kaebaja tegeleb

3(9)

3-23-1856

lastega seotud asjadega harva. Lastega seotud igakuised kulud on U.J esile toonud elatise

nõudes. Seega on kaebaja nendega kursis. Peretoetused jõuavad U.J kaudu lasteni. U.J katab

laste igapäevased kulud, nende huvitegevuse (võistlussport) ja õppekäikude kulud. Kaebaja

pole ka otsesõnu väitnud, et toetus ei jõua ema kaudu lasteni, vaid kirjutab üldsõnaliselt, et

lapsetoetust tuleb maksta nii, et see jõuaks lasteni. U.J kasutab toetusi eesmärgipäraselt ja

ainult lastega seotud kulutuste katmiseks. Kolme lapsega seotud kulutused on vahel

suuremadki kui peretoetus ja kahe lapsevanema elatissumma kokku. Eesti Töötukassa on

tuvastanud kaebajal puuduva töövõime viieks aastaks (kuni 23.11.2025), põhjuseks psüühika-

ja käitumishäired. Kaebaja ei suuda regulaarselt laste eest hoolitseda. Peretoetuste kaebajale

maksmise korral ei pruugi toetus jõuda lasteni ja laste vajadused jääksid rahuldamata.

10. Tallinna Halduskohus

jättis

13.02.2024 otsusega

kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p-d 1 ja 2).

Vaidlus on selle üle, kas kaebajal on õigus nõuda, et lapsetoetust (PHS § 17) ja lapserikka

pere toetust (PHS § 21) makstakse kordamööda temale ja U.Jle. Senini on mõlemat toetust

makstud U.Jle. PHS § 6 lg 1 teine lause sätestab, et kui vanemad soovivad toetuste saamise

õigust kasutada kordamööda, esitab uus taotleja taotluse, millel on seni toetust saanud vanema

nõusolek. Kaebaja esitas SKA-le taotluse toetuste kordamööda temale ja U.Jle maksmiseks,

kuid ei esitanud U.J nõusolekut kinnitavat dokumenti. SKA jättis tema taotluse seetõttu läbi

vaatamata, viidates HMS § 15 lg-le 3.

Riigikohus tunnistas 19.10.2020 otsusega nr 3-18-1672 PHS § 6 lg 1 teise lause PS-ga

vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda SKA-l ilma seni toetust saanud

vanema nõusolekuta määrata, et lahus elavad vanemad saavad ühise lapse eest lapsetoetust ja

lasterikka pere toetust kordamööda, kui laps kasvab ligikaudu võrdse aja kestel mõlema

vanema peres. Riigikohtu lahendatud vaidluse asjaolud erinesid praeguse asja omadest.

Lapsevanemad elasid lahus. Praegusel juhul on mõlemad vanemad kinnitanud, et elavad koos

ühiste lastega samas elukohas. Riigikohtu lahendatud asjas elas vanemate ühine laps

vaheldumisi mõlema vanema juures. Lisaks lapsevanemate ühisele lapsele oli mõlemal

vanemal veel kaks last. Paari ühise lapse emale maksti lapse eest lapsetoetust, mistõttu ta sai

ka lapserikka pere toetust. Kuna isale ei makstud lapsetoetust, ei saanud ta ka lasterikka pere

toetust, millele oli tema lastel 50% ajast kolmelapselises peres kasvavate lastena õigus. Ema ei

olnud ühise lapse eest lapsetoetuse kordamööda maksmisega nõus.

Riigikohus selgitas 19.10.2020 otsuses, et peretoetuste eesmärk on tagada lastega peredele

laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine (PHS § 15).

Lapsetoetuse kordamööda saamise eesmärk on, et toetus jõuaks lapseni just selle pere kaudu,

kus laps parajasti kasvab, st elab PHS-i mõistes. Lasterikka pere toetuse kordamööda

kasutamise eesmärk on, et toetus jõuaks kõigi lasteni sel ajal, kui pere, kus nad kasvavad,

vastab lasterikka pere tunnusele. PHS § 6 lg 1 teine lause on säte, mis kehtestab hüvitise

kordamööda saamise õiguse selleks, et saavutada PHS §-s 15 sätestatud eesmärk, milleks

lahus elavate vanemate puhul on hüvitise jõudmine mõlema pere lasteni ajal, mil nad hüvitist

vajavad. Riigikohus tõdes, et PHS ei anna juhiseid, kuidas toimida, kui vanemad ei jõua

lapsetoetuse kordamööda maksmises kokkuleppele. SKA ei saa sellisel juhul ise otsustada,

kummale vanematest toetus määrata. Maakohus saaks asendada seni hüvitist saanud vanema

nõusoleku kohtulahendiga. Maakohtusse pöördumine on aga lapsevanema jaoks koormav.

Lisaks pole selge, kas nõusoleku nõudmiseks on olemas õiguslik alus. Riigikohus leidis, et

PHS § 6 lg 1 teine lause rikub nii asjas kaebajaks olnud isa kui ka tema peres kasvavate laste

õigust võrdsele kohtlemisele (PS § 12 lg 1). Riigikohus tõdes, et lapse puhul, kelleni toetus

jõuab ema kaudu, ei ole õiguse riive intensiivne. Küll aga on võrduspõhiõiguse riive suur isa

ja nende laste puhul, kelleni lapserikka pere toetus üldse ei jõua. Isa õiguste riivet pidas

4(9)

3-23-1856

Riigikohus oluliseks põhjusel, et tal pole võimalik anda oma kõigile lastele edasi riigi

pakutavat hüve samal määral, nagu seda saab teha ühise lapse eest toetust saav ema. Eeltoodu

põhjal tuvastas Riigikohus lahendatud juhtumi asjaoludel PHS § 6 lg 1 teise lause vastuolu

PS-ga.

Kuna Riigikohus tunnistas sätte eespool kirjeldatud osas (st lahus elavate vanemate puhul) PS-

vastaseks ja kehtetuks, tekkis SKA-l võimalus kontrollida taotluse lahendamisel, hoolimata

teise lapsevanema nõusoleku puudumisest, sisuliselt seda, kas laps kasvab kordamööda

mõlema vanema juures ja kas seetõttu on põhjendatud maksta lapsetoetust ja lasterikka pere

toetust kordamööda mõlemale vanemale. Riigikohtu 19.10.2020 otsus ei võimalda SKA-l

praegusel juhul hinnata vanemate panust ühiste laste kasvatamisse, sest vanemad elavad koos.

Seega keeldus SKA põhjendatult taotluse läbivaatamisest, kuna vajalik nõusolek oli esitamata.

PHS § 6 lg 1 teine lause ei ole praeguse kohtuasja asjaoludel PS-ga vastuolus. PHS § 17 järgi

on õigus lapsetoetusele lapsel. PHS § 2 järgi on selle seaduse eesmärk toetada lastega peresid

ja laste kasvatamist. Siinsel juhul elavad lapsed pidevalt koos vanemaga, kelle arvele toetused

laekuvad. Seega pole põhjust arvata, et toetused ei jõuaks lasteni. Peretoetuste maksmise

eesmärgid on täidetud. Oleks ülemäärane nõuda, et SKA kontrolliks, kuidas lapsevanemad

täpselt neile makstud toetusi kasutavad. Kui lapsed elavad koos vanemaga, kellele toetusi

makstakse, ning vanemal on laste hooldusõigus, siis on toetuse maksmine PHS eesmärkidega

kooskõlas (vt ka PHS § 13). SKA abil ei ole põhjust hakata lahendama vanemate erimeelsusi

lastega seotud kulude kandmisel. Kuigi PHS § 6 lg 1 teine lause riivab kaebaja õigust

käsutada lapsetoetusi võrdväärselt laste emaga (vrd Riigikohtu 27.06.2018 otsus nr 3-15-2595,

p 15), on seda riivet võimalik kompenseerida lapsevanemate vahelise kokkuleppega selle

kohta, kes kui suure osa ühise majapidamise ja ühiste laste kuludest enda kanda võtab.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. Z.W palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2

ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

PHS § 6 lg 1 on PS-ga vastuolus. Siinse vaidluse asjaolud on sarnased asjas nr 3-18-1672

lahendatud vaidlusega, v.a asjaolu, et laste vanemad ei ela eraldi, vaid koos ning vanematel ei

ole teisi lapsi. SKA-l oleks tulnud uurida, kas ja kuidas jõuab lastetoetus lasteni. U.J väide, et

peamiselt hoolitseb laste eest ja katab lastega seotud kulusid tema, on paljasõnaline. PHS § 6

lg 1 teine lause rikub kaebaja põhiõigust võrdsele kohtlemisele laste emaga, sarnaselt asjaga

nr 3-18-1672. Asjaolust, et laste ema esitas kunagi peretoetuste maksmise taotluse ja SKA

rahuldas selle, on emal tekkinud sisuliselt tähtajatu õigus saada toetusi olenemata sellest, kas

ta kasutab toetust laste huvides või mitte. Teise vanema õigus saada toetust on seatud

sõltuvusse toetust saava vanema nõusolekust. Peretoetuste eesmärk on tagada lastega peredele

laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine (PHS § 15).

Kaebaja ja U.J saavad ja peavad kandma neid kulutusi võrdselt. Kaebaja ei saa täita oma

kohustust hoolitseda oma laste eest võrdselt U.Jga, sest toetusi makstakse U.Jle. Kaebaja

ebavõrdseks kohtlemiseks puudub õigustus. Kaebaja õiguste riive on intensiivne, sest

kokkuleppe saavutamine U.Jga ei ole võimalik. Sellises olukorras tuleks maksta peretoetusi

vanematele kordamööda.

U.J ei kasuta peretoetusi tervikuna laste huvides, vaid osaliselt enda huvides. Halduskohus

rikkus uurimiskohustust, kui jättis välja selgitamata, kuidas U.J on toetusi kasutanud. Kaebaja

taotleb ringkonnakohtult nende tõendite kogumist. U.J otsustab ainuisikuliselt, milliseid

lastega seotud kulutusi teha ning kui kulutused on tehtud, peab kaebaja sellest 50% kinni

maksma. Sisuliselt kulutab U.J lapsetoetust nagu enda raha, millest poole peab kaebaja talle

5(9)

3-23-1856

hüvitama. Nii kaebaja kui ka U.J töötasu on Eesti keskmise lähedal, mistõttu tuleks kaebajaga

läbi arutada, millised kulutused on põhjendatud ja millised mitte. Samuti on mõistlik kaebaja

soov saada ülevaade sellest, kuidas lastega seotud toetusi kasutatakse, et veenduda kulutuste

mõistlikkuses. Kaebaja esitab kirjavahetuse, millest nähtuvalt keeldub U.J kaebajale lastega

seotud kuludokumentide esitamisest. Riigikohtu 19.10.2020 otsuse nr 3-18-1672 mõte on see,

et mõlemal lapsevanemal peab olema võimalus saada lapsetoetust ja kasutada seda lapse

ülalpidamiseks, st ühel vanemal ei ole teisest rohkem õigusi – seda ka juhul, kui

lapsevanemad elavad ühises majapidamises. Toetuse maksmine kordamööda kaebajale ja

U.Jle ei rikuks kuidagi U.J õigusi.

12. SKA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade juurde ja

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

Asja nr 3-18-1672 asjaolud olid erinevad. Haldusmenetluses avaldas kaebaja, et nad osalevad

emaga mõlemad laste ülalpidamisega seotud kulude katmises, kuid ta ei väitnud, et ema kaudu

ei jõua peretoetused lasteni. Ema on kinnitanud, et ta katab lastega seotud kulusid. Samas ei

ole lapsevanemate rahaline panus peretoetuste määramise aluseks, mistõttu puudub selle

asjaolu tuvastamiseks vajadus. Pealegi ei ole SKA-l seadusest tulenevat alust selliseid

andmeid pärida, vaid lähtuda saab teabest, mille taotleja on avaldanud või esitanud.

13. U.J palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb varasemate selgituste juurde ja

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

Tallinna Ringkonnakohus tuvastas tsiviilasjades nr 2-24-6050 ja 2-22-13656, et kaebaja elab

oma laste ja U.Jga ühes eluruumis, kuid kaebaja ei moodusta oma lastega ühte leibkonda ega

osale lastega seotud kulude katmises. Kohus on mõistnud kaebajalt välja elatise oma laste

kasuks. Elatise väljamõistmisel on arvestatud, et peretoetused laekuvad laste emale ning need

summad on elatise summadest maha arvatud. Seega puudub vajadus maksta peretoetusi laste

emale ja isale kordamööda. Kuna täisealine laps C lõpetas 2025. a juunis gümnaasiumi, ei

maksta SKA enam lasterikka pere toetust 450 eurot. SKA maksab kahele nooremale lapsele

lapsetoetust 80+80=160 eurot kuus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

14. Kaebaja esitas 10.10.2025 menetlusdokumendis taotluse nõuda välja U.J pangakontode

väljavõtted ja kuludokumendid, millelt nähtuks, kuidas U.J on kasutanud ajavahemikul

01.01.2023–10.10.2025 temale makstud lapsetoetust ja lasterikka pere toetust.

Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata, sest neil tõenditel ei ole asja lahendamisel

tähtsust (HKMS § 62 lg 2; vt täpsemalt allpool). Samal põhjusel tagastab ringkonnakohus

kaebaja 10.10.2025 menetlusdokumendi lisas toodud väljavõtted kaebaja ja U.J vahelisest

kirjavahetusest ajavahemikul 04.05.2024–08.11.2024 (dtl 171–177), milles kaebaja mh uurib

U.Jlt peretoetuste kasutamise kohta ja küsib temalt kuludokumente, ning U.J 17.10.2025

seisukoha lisana esitatud arve ja maksekorralduse (dtl 188–189).

15. U.J esitas 13.05.2024 seisukoha lisadena kinnistusraamatu väljavõtte XXX kohta,

hagiavalduse XXX kaasomandi lõpetamiseks ja selle hagi menetlusse võtmise määruse ning C

hagiavalduse kaebajalt elatise väljamõistmiseks ja selle hagi menetlusse võtmise määruse (dtl

94–120). U.J esitas 09.10.2025 seisukoha lisadena Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2025

otsuse nr 2-24-6050, mis puudutab täisealise õppiva lapse C elatise nõuet kaebaja vastu, ning

10.06.2025 otsuse nr 2-22-13656, mis puudutab kaebaja laste elatise väljamõistmise hagi

kaebaja vastu (mõlemad otsused on jõustunud; dtl 138–161). U.J esitas 17.10.2025 seisukoha

6(9)

3-23-1856

lisana C kinnituse, et kaebaja elab oma laste ja U.Jga samas eluruumis, kuid ei hoolitse laste

eest (dtl 186–187). Kuna kaebuse esemeks on kohustamisnõue, mille aluseks olevad asjaolud

tuleb teha kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2), võtab

ringkonnakohus need tõendid asja õigemaks lahendamiseks asja juurde (HKMS § 197 lg 3).

II

16. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid

muuta tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi.

17. Asja materjalide kohaselt on kaebajal ja U.Jl kolm ühist last ning peretoetusi on seni

makstud U.Jle. Kaebaja esitas SKA-le 15.06.2023 avalduse maksta peretoetusi vaheldumisi

emale ja isale. SKA selgitas 16.06.2023 kirjas, millistel tingimustel saab maksta peretoetusi

vanematele kordamööda ja kuidas on võimalik peretoetuste saajat vahetada, ning tegi

kaebajale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kaebaja ei esitanud täiendavaid tõendeid

ning SKA jättis 21.07.2023 otsusega kaebaja taotluse HMS § 15 lg-te 2 ja 3 ning § 34 lg 1 p 3

alusel läbi vaatamata, kuna taotlus oli puudustega ja kaebaja ei kõrvaldanud puudusi

ettenähtud tähtajaks.

18. SKA selgitas kaebajale haldusmenetluses, et kooskõlas PHS § 6 lg-ga 1 ja Riigikohtu

19.10.2020 otsusega nr 3-18-1672 saab maksta peretoetusi kordamööda mõlemale vanemale,

kui vanemad elavad lahus, kuid kasvatavad lapsi võrdse aja. Kuna kaebaja ja U.J kinnitusel

elasid nad samas eluruumis ning puudus lastega suhtlemise korda reguleeriv dokument,

järeldas SKA, et tegemist ei ole lahus elavate vanematega ning peretoetuste saaja

vahetamiseks oli vaja lapse ema nõusolekut. Ringkonnakohus leiab, et see järeldus on ekslik.

19. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 28.01.2022 otsuses nr 3-20-2080 (p 16) järgmist: „PHS

§ 26 lg 3 sätestab, et kui laps kasvab võrdselt mõlema lahus elava vanema juures, arvatakse

laps ühe vanema pere koosseisu vastavalt vanematevahelisele kokkuleppele. Sätte

kohaldamise eeldus on, et vanemad elavad lahus. Lapsetoetuse saaja määramist olukorras, kus

vanemad elavad koos, kuid eraldi leibkondadena – nagu praegusel juhul, kus abielu on

lõpetatud – ja nad soovivad mõlemad lapsetoetuse maksmist iseendale, ei ole seaduses

otsesõnu reguleeritud. Praegusel juhul, kus abielu on lahutatud ja apellant ning kolmas isik ei

olnud kokku leppinud koos elamise jätkamises, tuleb eeldada, et vähemalt üks neist tahab

elada eraldi. Kolmanda isiku kohtumenetluses esitatud seisukohad ja tegevus seda ka

kinnitavad. Perekonnaseaduse § 23 lg-s 1 – küll ainult konkreetse normi reguleerimisesemega

seotult – on selline olukord võrdsustatud lahus elamisega. Seetõttu tuleb ka sellisel juhul

analoogia korras määrata lapsetoetus nii, nagu see tuleks määrata juhul, kui vanemad elaksid

eraldi. Kui lapsed elavad sellise elukorralduse juures võrdselt mõlema vanema juures, tuleb

SKA-l määrata lapsetoetus kordamööda mõlemale vanemale (Riigikohtu üldkogu 19.10.2020

otsus asjas nr 3-18-1672). Kui vanemad koos ei ela, tuleb SKA-l PHS § 26 lg-te 1 ja 2 alusel

otsustada, kummale vanemale lapsetoetust makstakse, võttes aluseks selle, millises peres, st

millise vanema juures lapsed kasvavad.“

20. Ringkonnakohus leiab, et 28.01.2022 otsuses nr 3-20-2080 toodud tõlgendus on

asjakohane ka siinses asjas. SKA andis seega kaebajale haldusmenetluses ebatäpseid selgitusi,

millistel tingimustel saab maksta peretoetusi vaheldumisi kaebajale ja U.Jle. Ühtlasi andis

SKA ebatäpseid juhiseid, milliste asjaolude kohta tuleb kaebajal esitada täiendavaid tõendeid.

See võis mõjutada ka SKA enda uurimiskohustuse täitmist (nt seda, millist teavet ja tõendeid

tuleks nõuda kaebaja taotluse õigeks lahendamiseks U.Jlt). Kaebaja 15.06.2023 taotluse läbi

vaatamata jätmine SKA 21.07.2023 otsuses välja toodud põhjustel ei olnud seega õiguspärane.

7(9)

3-23-1856

21. Kaebuse rahuldamiseks ei ole siiski alust. Kaebaja on esitanud kohustamisnõude, mille

lahendamiseks tuleb kindlaks teha, kas SKA peab rahuldama kaebaja 15.06.2023 taotluse ning

määrama peretoetused vaheldumisi kaebajale ja U.Jle. Kohustamisnõude rahuldamiseks

peavad selle nõude eeldused olema täidetud ka kohtuotsuse tegemise ajal. Kui kohtuotsuse

tegemise ajal esinevad faktilised asjaolud või õiguslik olukord ei võimalda vastustajal kaebaja

taotletud haldusakti anda, tuleb jätta kohustamisnõue rahuldamata (vt nt Riigikohtu

28.12.2021 otsus nr 3-17-1994, p 18).

22. Asja materjalide järgi on kaebaja ja kolmanda isiku abielu 2022. a-l lahutatud. Kaebaja

elab U.J ja nende ühiste lastega samas korteris, kuid U.J on esitanud maakohtule hagi korteri

kaasomandi jagamiseks (tsiviilasi nr 2-23-16114). U.J on kinnitanud, et tema ja kaebaja ei

moodusta ühte leibkonda ning see nähtub ka Tallinna Ringkonnakohtu 10.06.2025 otsusest nr

2-22-13656 (p 23). Viidatud otsusest võib järeldada, arvestades vaidluse all olnud

ajavahemikku, et kaebaja ja U.J ei kuulunud ühte leibkonda ka 2023. a juunis, mil kaebaja

taotles SKA-lt peretoetuste saaja vahetamist. Seega tuleb lapsetoetused määrata selliselt nagu

eraldi elavate vanemate puhul, s.o hinnates, kas kaebaja ja U.J lapsed kasvavad võrdselt

mõlema vanema juures.

23. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolusid arvestades on praegu tähtsus vaid sellel, kumma

vanema juures kasvavad kaks nooremat last. C on jõudnud täisikka ja lõpetanud gümnaasiumi,

mistõttu ei ole temal enam õigust lapsetoetusele (PHS § 17) ning kummalgi vanemal ei ole

seetõttu enam õigust saada ka lasterikka pere toetust (PHS § 21 lg-d 1 ja 2).

24. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 10.06.2025 otsuses nr 2-22-13656, mis puudutas laste

elatisnõuet kaebaja vastu, et ajavahemikul 09.2022–05.2024 kandsid kaebaja ja kolmas isik

kahe noorema lapsega seotud kulutusi enam-vähem võrdselt ning kaebaja täitis seadusest

tuleneva ülalpidamiskohustuse. Pärast 2024. a maid on aga kolmanda isiku

ülalpidamiskohustus oluliselt suurem kui kaebajal, mistõttu on ringkonnakohus 10.06.2025

otsusega nr 2-22-13656 mõistnud kaebajalt alates 01.06.2024 välja elatise kahele nooremale

lapsele. Elatise väljamõistmisel on arvestatud, et peretoetused kahe noorema lapse eest

laekuvad U.Jle.

25. Perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 2 sätestab, et alaealise lapse vanem täidab lapse

ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta

ei osale lapse kasvatamises. Riigikohus on 12.05.2021 otsuses nr 2-18-6491 selgitanud, et

PKS § 100 lg 2 esimeses lauses on eelkõige silmas peetud olukorda, kus lapse elukorralduse

raskuskese on peamiselt seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral lapse

igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning

tema vajaduste vahetusse katmisesse. Sel juhul on ootuspärane, et lapsest lahus elav ja lapse

vajaduste katmisel väiksemal määral osalev vanem panustab lapse ülalpidamisse ja täidab

ülalpidamiskohustust lapsele elatise maksmisega (p 13.1). Lapse vahelduva elukoha

olemasolu hindamisel tuleb lisaks kummagi vanema juures viibitud ajavahemiku pikkusele

arvestada ka muid asjaolusid tuvastamaks, kas lapse vahetu ülalpidamine, tema eest vahetu

hoolitsemine, igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate

vajaduste katmine jaguneb vanemate vahel enam-vähem võrdselt või on niisuguse vahetu

ülalpidamise põhiraskus siiski ühel vanematest (p 13.2). Niisiis võib ringkonnakohtu

10.06.2025 otsusest järeldada, et alates elatise hagi esitamisest kuni 2024. a mai lõpuni (seega

ka SKA-le 15.06.2023 taotluse esitamise ajal) osales kaebaja kahe noorema lapse

kasvatamises enam-vähem võrdselt U.Jga, kuid alates 2024. a juunist on kasvatanud lapsi

suurema osa ajast laste ema. Seda, et laste igapäevase kasvatamisega tegeleb praegu peamiselt

U.J, on kinnitanud ka C 16.10.2025 avalduses (dtl 187). Kaebaja on pidanud vanima lapse

8(9)

3-23-1856

kinnitust ebausaldusväärseks, kuid ei ole esitanud omalt poolt ka mingeid vastupidiseid

tõendeid.

26. Kokkuvõttes saab kaebajat ja U.J-i pidada lahus elavateks vanemateks, kuid kohtule

esitatud tõendite järgi kasvatab nende ühiseid lapsi praegu suurema osa ajast laste ema. U.J on

selge sõnaga keeldunud andmast PHS § 6 lg-s 1 nimetatud nõusolekut, et maksta peretoetusi

vaheldumisi laste emale ja isale. Neil asjaoludel tuleks SKA-l asja uuel otsustamisel jätta

kaebaja 15.06.2023 taotlus rahuldamata, mistõttu ei ole ka kohustamiskaebuse rahuldamiseks

alust.

27. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja apellatsiooniastme

menetluskulud tema enda kanda ning kaebajalt tuleb välja mõista vastustaja ja kolmanda isiku

vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 6). Vastustaja ja

kolmas isik ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kuludokumente.

Seega jäävad vastustaja ja kolmanda isiku võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

28. Vaidluse asjaolusid arvestades ning kaebaja, kolmanda isiku ja nende laste õiguste

kaitseks piirab ringkonnakohus kohtuotsuse avaldamist otsuse resolutsioonis märgitud

ulatuses (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)