3-25-4073/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Määruse tegemise aeg ja koht

14. november 2025, Tartu

Kohtuasja number

3-25-4073

Kohtuasi

X-i kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise

nõudes seoses suitsetamisega vangla juures

Menetlusosalised

Menetlustoimingud

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla

Kaebuse tagastamine

Taotluste lahendamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X-i kaebus.

2. Jätta X-i menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta X-i riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

4. Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1, 2 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4, § 204 lg 1).

ASJAOLUD

1. Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas kaaskinnipeetava vahendusel 7. novembril

2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist.

Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale kahju sellega, et olukorras, kus vanglas kinnipeetavana

viibides ei saa suitsetada, näeb ta aknast, kuidas vangla töötajad suitsetavad. Kaebaja märgib, et

ta viibib alates 2024. aastast S-hoones ning töötajatele suitsetamiseks mõeldud varjualune asub

täpselt S-hoone akende all. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas saavad vangla töötajad Tartu

Vangla territooriumil endiselt suitsetada. Kaebaja arvates on tegemist ebavõrdse kohtlemisega,

sest teatud isikud on seadusest kõrgemal ja neile on tagatud privileegid. Kaebajat hoitakse aga

3-25-4073

ebainimlikes tingimustes, põhjustades talle vaimseid kannatusi, hirmu ja stressi. Ta ei saa aknast

välja vaadata, sest terve päev on tema aknaalune täis suitsetavaid vangla töötajaid. Kaebaja leiab,

et talle on tekitatud mittevaraline kahju inimväärikuse alandamise näol. Ta nõuab eeltoodu tõttu

hüvitiseks 2500 eurot.

2. Vastuseks kohtunõudele teatas Tartu Vangla 13. novembril 2025 kohtule, et kaebaja viibib

Tartu Vanglas alates 17. augustist 2024. Ta ei ole vanglale teadaolevalt suitsetaja ning ta ei ole

esitanud vanglale suitsetamist puudutavaid pöördumisi. Vangla edastas kohtule kaaskinnipeetava

poolt kaebaja nimel 9. augustil 2025 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse seoses vangla

töötajate suitsetamisega (dtl 19-28) ning vangla 15. oktoobri 2025. a vastuse kahjunõudele (dtl

29-30), millega jäeti kaaskinnipeetava poolt kaebaja nimel esitatud erinevad kahjunõuded läbi

vaatamata.

KOHTU SEISUKOHT

Kaebuse tagastamine

3. Kohus märgib esmalt, et käsitab kaebust hüvitamiskaebusena. Kuigi kaebaja on kaebuses

eraldiseisvalt välja toonud ka tuvastamisnõude, on see praegusel juhul hõlmatud

hüvitamisnõudega.

4. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine

alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb

tagastada ning seda alljärgnevatel põhjustel.

5. Kohus leiab, et olenemata sellest, kas vangla jättis kaebaja kohtueelses menetluses esitatud

kahju hüvitamise taotluse õiguspäraselt läbi vaatamata või mitte ning kas tema kaebuse puhul

tuleb lugeda kohustuslik kohtueelne menetlus läbituks (vt vangistusseaduse § 11 lg 8), esineb

praegusel juhul HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud alus kaebuse tagastamiseks.

HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline.

6. Kohus leiab, et kaebusega kaitsta soovitava õiguse riivet ei saa praegusel juhul pidada

intensiivseks.

Tartu Vangla 13. novembri 2025. a vastusest kohtunõudele nähtub, et vanglale teadaolevalt ei

ole kaebaja puhul tegemist suitsetajaga ja ühtegi pöördumist seoses suitsetamisega ta vanglale

esitanud ei ole (v.a käesoleva asjaga seonduv kahju hüvitamise taotlus). Seega on kohtu

hinnangul väheusutavad kaebaja väited, et ta on pidanud aknast teiste isikute (vangla töötajad)

suitsetamist pealt nähes taluma ebainimlikke kinnipidamistingimusi, on seeläbi kannatanud ning

tema elukvaliteet on seoses sellega olulisel määral langenud. Kohus leiab, et isegi kui kaebaja

suitsetas enne kinnipidamisasutusse sattumist, ei saa aknast näha olev vangla töötajate

suitsetamine tema õigusi intensiivselt riivata. Esiteks ei pea kohus usutavaks kaebaja väidet, et

suitsetamas käiks pidevalt kümneid ja kümneid vangla töötajaid. Teiseks on vangla 15.oktoobri

2025. a vastuses nr 19/2-25/369-2 selgitanud, et vangla teenistujatele suitsetamiseks ette nähtud

koht asub aadressil Turu tn 58, mis ei kuulu Tartu Vangla (aadress Turu tn 56) territooriumi alla.

Seega asub suitsetamiseks mõeldud koht piisavalt kaugel vangla eluhoonest ning lisaks jääb ka

vangla välismüürist teisele poole. Tõele ei vasta seega kaebaja väide, et suitsetamisala on

ehitatud täpselt S-hoone akende alla. Isegi kui kaebaja näeb oma kambri aknast suitsetamiseks

mõeldud varjualust, ei toimu suitsetamine tema lähedal ning on vähemalt osaliselt ka

3-25-4073

varjualusega varjatud. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et isegi kui kirjeldatud tegevus kaebaja

õigusi ka mingil moel riivab, saab see riive olla üksnes väheintensiivne.

7. Kohtu hinnangul ei ole ka tõenäoline, et kohus esitatud kaebuse rahuldaks. Riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks vastustaja

õigusvastane tegevus. Kohtu hinnangul ei ole vangla, lubades töötajatel suitsetamiseks mõeldud

varjualuse juures suitsetada, kuidagi õigusvastaselt toiminud. Vastab tõele, et vangla

territooriumil on suitsetamine keelatud (vt Tartu Vangla kodukorra p 2.3). Vangla

territooriumiks loetakse aga seespool vangla välispiiret asuvat maa-ala, hooneid, parklat ja

saatebussi (vt Tartu Vangla kodukorra p 2.1). Nagu eelnevalt viidatud Tartu Vangla vastusest

ilmneb, asub töötajatele suitsetamiseks mõeldud varjualune teisel pool vangla territooriumi

välispiiret, mistõttu seal suitsetamise keeld ei kehti. Eeltoodut arvestades ei ole seega kuigi

tõenäoline, et asja sisulise arutamise käigus osutuks vangla tegevus õigusvastaseks ning kahju

hüvitamise eeldused oleks täidetud. Lisaks ei saa kohtu hinnangul eemalt suitsetamise nägemine

tekitada kaebajale sellist mittevaralist kahju väärikuse alandamise näol, mis tuleks RVastS § 9 lg

1 alusel rahaliselt hüvitada. Kohtu hinnangul puudub kaebusel seega eduväljavaade.

8. Lisaks eelnevale märgib kohus, et arvestades praeguse vaidluse eset, ei ole asjakohased

kaebaja väited, et ta peab vanglas suitsetamise keeldu õigusvastaseks ja et tal peaksid olema

vangla töötajatega võrdsed võimalused suitsetada.

9. HKMS § 121 lg 2 p 21 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus, millele tuginemiseks

peavad esinema sättes nimetatud kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja

kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (RKHKm 3-25-675, p 10).

Tuginedes eeltoodule asub kohus seisukohale, et mõlemad HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise

eeldused on praegusel juhul täidetud ning kohus tagastab kaebuse sellel alusel.

10. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega

sätestatud korras uuesti halduskohtusse pöörduda. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei

ole kohtu menetluses olnud.

Taotluste lahendamine ja muud menetluslikud otsustused

11. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest

vabastamiseks. Kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

12. Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse. Kohus leiab, et riigi õigusabi taotlus tuleb jätta

rahuldamata.

12.1. Kohus mõistab, et kaebaja soovib riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses

(riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5). Lisaks on kaebaja viidanud RÕS § 4 lg 3 p-le 8

(õigusdokumendi koostamine). Kaebaja märgib, et ta ei suuda end ise esindada, sest tal

puuduvad selleks vastavad teadmised ja haridus. Tal on raske materjalides orienteeruda ning ta

vajab õigusabi, et tema õigused oleksid kohtumenetluses maksimaalselt kaitstud. Kaebaja väitel

puudub tal sissetulek ja ta ei suuda ise advokaati palgata.

12.2. Riigi õigusabi võib saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda

õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes

osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest

tasumist lihtsat toimetulekut (RÕS § 6 lg 1). Samas ei ole isiku majanduslik seisund ainuke

kriteerium, millest riigi õigusabi andmise otsustamisel lähtuda. RÕS § 7 lg-s 1 on sätestatud

alusel, mil riigi õigusabi ei anta vaatamata taotleja majanduslikule olukorrale.

3-25-4073

12.3. RÕS § 7 lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi

kaitsma. Samuti sätestab RÕS § 7 lg 1 p 5, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on

taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt ei anta riigi

õigusabi, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei

esine tungivat avalikku huvi.

12.4. Kohus leiab, et kaebaja puhul puudub alus arvata, et ta ei saaks enda õiguste kaitsmisega

iseseisvalt hakkama. Kaebaja ei vaja selleks õigusalaseid teadmisi, sest halduskohtul on endal

selgitamiskohustus ning kohustus juhinduda uurimispõhimõttest (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Lisaks

on kaebajale riigi õigusabi andmine välistatud ka põhjusel, et kohus on kaebuse eduväljavaadet

hinnanud väga väheseks ning tagastab käesoleva määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21

alusel. Riigi õigusabi andmise välistab ka asjaolu, et kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitist

ning asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi.

13. Eelnevat arvestades jätab kohus X-i riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p-de 1, 5 ja 6 alusel

rahuldamata.

14. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirje Kaljumäe

kohtunik