3-25-2890/4 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-2890

Määruse kuupäev

13. november 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

X.X.-i (X.X.) kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses isaga eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise

mittevõimaldamisega 13. augustil 2025

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus asjas nr 3-25-2890.

2. Jätta kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. (edaspidi kaebaja) esitas 2. septembril 2025 Tartu Halduskohtule Tartu Vangla

vastu kaebuse. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja Tartu Vanglale 29. juulil 2025 taotluse

võimaldada eraldamiseta lühiajaline kokkusaamine isaga 13. augustil 2025. R. Adari aga

teatas, et kokkusaamiseks vabad ajad on alles 27. ja 29. august 2025. Kaebaja hinnangul ei ole

eluliselt usutav, et lühiajaliseks kokkusaamiseks vabad ajad on alles kuu aja pärast alates

taotluse esitamisest. Eralduseta ruume on kaks ning kinnipeetavaid vaid 251. Tartu Vangla

tegevus perega kokkusaamiste korraldamisel on õigusvastane. Vangla tahtlikult keelab

kaebajal isaga suhtlemist, et kahjustada kaebaja peresuhteid. Vangla õigusvastase tegevusega

on põhjustatud mittevaraline kahju inimväärikuse alandamise eest summas 1500 eurot ja

tervise kahjustamise eest 1500 eurot. Vangla jättis 29. augusti 2025. a otsusega nr 1-9/2-

25/366-2 tema kahjunõude rahuldamata. Kaebaja jääb oma nõude juurde ning palub kohtul

tema nõue rahuldada. Kaebuses sisalduvad taotlused riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja

riigi õigusabi saamiseks.

2. Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla 13. novembril 2025 kohtule kaebaja

kohtueelse menetluse materjalid.

3-25-2890

KOHTU SEISUKOHT

I

3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punkti 8 kohaselt selgitab

kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine

alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lõike 4 alusel

esitatud kaebust ning lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kuna kaebaja jääb

vanglale esitatud kahjunõude juurde, siis mõistab kohus, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lõike 2

punkti 4 alusel Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses isaga eraldamiseta

lühiajalise kokkusaamise korraldamisega 2025. a augustis. Täpsemalt mõistab kohus, et

kaebaja heidab vanglale ette, et taotletud kokkusaamist ei võimaldatud soovitud kuupäeval.

4. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 22 alusel, mis

näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebaja on kaebeõigust olulisel määral

kuritarvitanud ning kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Kohtu hinnangul on

kaebaja tegevuses kaebeõiguse kuritarvitamisele omased jooned ning kuna vaidlustatud

tegevust ei ole antud juhul põhjust käsitleda intensiivselt kaebaja õigusi riivavana, siis esineb

alus kaebuse tagastamiseks.

5. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva

subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale

tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav

kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud

kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).

6. Kohtu hinnangul ei saanud vangla tegevus seoses isaga eraldamiseta lühiajalise

kokkusaamise mittevõimaldamisega 13. augustil 2025 kaebaja õigusi niivõrd intensiivselt

riivata, et selle hindamiseks oleks põhjendatud kohtumenetluse täiemahuline läbiviimine ja

kohtuotsuse tegemine. Asja materjalidest nähtub, et kaebajale võimaldati soovitud tingimustel

isaga lühiajaline kokkusaamine 27. augustil 2025. Seega on vangla taganud kaebajale 2025.

aasta augustikuus vangistusseaduse § 24 lõike 1 järgi nõutava miinimumi. Kohus möönab, et

soovitud kuupäeval, s.o 13. augustil 2025 kokkusaamise mittevõimaldamine võis tekitada

kaebajale täiendavaid ebamugavusi, kuid tegemist ei saa olla selliste ülemääraste

ebamugavustega, mis saaksid kaebajale intensiivseid kannatusi kaasa tuua ning mida võiks

pidada tema inimväärikuse alandamiseks. Kuigi kaebaja on osutanud ka tervisekahjule, siis

kohtule ei nähtu asja materjalidest, et kaebajale oleks vanglale etteheidetava tegevusega

reaalseid negatiivseid tagajärgi saabunud. Kohtule ei ole ka eluliselt usutav, et isaga

eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise mittevõimaldamine soovitud kuupäeval oleks saanud

kaebajale tervisekahju põhjustada. Mitte igasugune ebamugavustunne ei kvalifitseeru

tervisekahjuks riigivastutuse seaduse § 9 lõike 1 mõistes. Kaebaja pidi arvestama, et juulikuu

lõpus järgmiseks kuuks eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise taotlemisel ei pruugi vanglal

olla võimalik tema soovitud viisil ja kuupäeval kokkusaamist korraldada, kuna graafiku alusel

korraldatavate eraldamiseta kokkusaamiste ajad võivad olla täitunud, võttes arvesse, et Tartu

Vanglas on selliste kokkusaamiste korraldamiseks ainult kaks ruumi. Paratamatult on vangla

võimalused eraldamiseta lühiajaliste kokkusaamiste korraldamisel piiratud. Eeltoodust

tulenevalt on kohus seisukohal, et isaga eraldamata lühiajalise kokkusaamise

mittevõimaldamine 13. augustil 2025 ei saanud kaebajale kaasa tuua intensiivseid kannatusi.

3-25-2890

7. HKMS § 28 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma

menetlusõigusi heauskselt ning kohus ei luba menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada,

menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja oma

menetlusõigusi heauskselt kasutanud ning koormab kohtuid tahtlikult arvukate kaebustega,

mis on ülemääraselt mahukad ning millest suure hulga kaebuste puhul saab tema võimalikku

õiguste riivet pidada väheintensiivseks.

Kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitas kaebaja üksnes 2024. a Tartu Halduskohtule 90

kaebust ja ühe esialgse õiguskaitse taotluse haldusmenetluseks. Käesoleval aastal antud asjas

kaebuse esitamise hetkeks oli kaebaja algatanud Tartu Halduskohtus 92 kohtuasja. Praeguseks

on kaebaja algatanud aga juba rohkem kui 100 kohtuasja. Lisaks on kaebaja esitanud kohtule

kaebusi teiste isikute nimel (vt nt haldusasjad nr 3-25-4074, 3-25-4073, 3-25-4072, 3-25-

2784, 3-25-2769, 3-25-2771, 3-25-1490, 3-25-1375, 3-25-144 ja 3-25-149). Ainuüksi

ajavahemikul 1. august kuni 13. november 2025 on kaebaja esitanud Tartu Halduskohtule 40

kaebust ning Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumile 59 kaebust, millele lisanduvad veel

teiste Tartu Vangla kinnipeetavate nimel esitatud kaebused. Praeguseks hetkeks on kaebaja

suutnud aastal 2025 esitada enda nimel Tartu Halduskohtule 118 kaebust, Tartu

Ringkonnakohtu halduskolleegiumile 106 edasikaebust ning Riigikohtu halduskolleegiumile

54 edasikaebust. Selline kaebuste ja edasikaebuste maht ei ole tavapärane ning pole eluliselt

usutav, et just kaebaja õigusi rikutakse erakordselt suures mahus, mis õigustab sellises mahus

kaebuste esitamist kohtutele. Kaebaja esitatud avaldused on ka enamikel kordadel

ülemääraselt mahukad ja detailsed, sisaldades palju kordusi, asjassepuutumatuid väiteid jne.

Näiteks 14. oktoobril 2025 esitas kaebaja elektrooniliselt haldusasjas nr 3-25-3447 kaebuse 10

leheküljel ja haldusasjas nr 3-25-3462 kaebuse 9 leheküljel, 2. oktoobril 2025 haldusasjas nr

3-25-3216 kaebuse 16 leheküljel, 19. septembril 2025 haldusasjas nr 3-25-3102 kaebuse 11

leheküljel, 3. septembril 2025 haldusasjas nr 3-25-2899 kaebuse 11 leheküljel, 22. augustil

2025 haldusasjas nr 3-25-2768 kaebuse 19 leheküljel, 16. augustil 2025 haldusasjas nr 3-25-

2709 kaebuse 39 leheküljel, 8. augustil 2025 haldusasjas nr 3-25-2619 kaebuse 11 leheküljel,

5. augustil 2025 neli erinevat kaebust mitmekümnel leheküljel jne. Kohus on kaebajale

mitmeid kordi selgitanud, et kohtule esitatav avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja

lühidalt (HKMS § 52 lõige 1). Kohus on kaebaja esitatud kaebuseid liigse mahu tõttu ka

käiguta jätnud, andes kaebajale tähtaja kaebuse uuesti ja lühemalt sõnastamiseks (vt nt Tartu

Halduskohtu 28. augusti 2025. a määrus asjas nr 3-25-2709, 16. septembri 2025. a määrus

asjas nr 3-25-3039). Esitatud kaebustest pälvivad oma sisult menetlusse võtmise vaid üksikud.

8. Kohus on kaebajat varasemalt mitmel korral hoiatanud, et arvestades tema suurt hulka

pöördumisi, on kaebaja tegevuses pahatahtlikkuse ilminguid oma menetlusõiguste

kasutamisel, mis võib tingida tulevikus tema kaebuste tagastamise HKMS § 121 lõike 2

punkti 22 alusel (Tartu Halduskohtu 13. augusti 2025. a määrus asjas nr 3-25-2401, p 7; 11.

juuni 2025. a määrus asjas nr 3-25-1461, p 13.1; 31. märtsi 2025. a määrus asjas nr 3-25-714,

p 11.1; 11. aprilli 2025. a määrus asjas nr 3-25-872, p 10.1). Kaebaja on aga jätkanud

samasugust käitumismustrit, kuigi on ilmselgelt teadlik halduskohtumenetluse seadustikus

sätestatud kohustustest ja korrast. Ilmekaks näiteks on 14. oktoober 2025, mil kaebaja esitas 4

kaebust enda nimel (haldusasjad nr 3-25-3447, 3-25-3448, 3-25-3449, 3-25-3462) ja 6

kaebust teiste isikute eest, milles osade sõnastuses on kasutatud ohtralt varasemalt tema enda

samasisuliste kaebuste, mida edu ei pälvinud, tekste (haldusasjad nr 3-25-3451, 3-25-3452, 3-

25-3454, 3-25-3455, 3-25-3456, 3-25-3458). Ainuüksi oktoobris 2025 suutis kaebaja esitada

Tartu Halduskohtule 10 kaebust enda nimel ja samaväärselt ka teiste kinnipeetavate eest.

Kaebaja ei pea jätkuvalt vajalikuks oma käitumist korrigeerida ja näib olevat ekslikul

seisukohal, et tal on õigus esitada kohtule pretensioone igale haldusorgani tegevusele.

3-25-2890

Kaebajal on õigus esitada kohtule kaebus oma õiguste kaitseks ning mitte kohtute

koormamiseks, enda vangistuse ajal tegevuses hoidmiseks ja vangla suhtes oma negatiivse

hoiaku väljendamiseks. Kaebajale on korduvalt selgitatud ka seda, et ta ei saa olla

halduskohtumenetluses teiste kinnipeetavate esindajaks, kuid see ei ole omanud mingit mõju,

sest kaebaja esitab jätkuvalt teiste isikute nimel kaebusi, misjärel tuleb halduskohtul asuda

kindlaks tegema nende isikute tegelikku tahet ehk kas nad jäävad esitatud kaebuse juurde ja

paluvad seda käsitleda enda kaebusena. Lisaks iseloomustab kaebaja tegevust korduvus

samasisuliste taotluste esitamisel, kuigi tema samasisulised taotlused teistes asjades on

varasemalt jäänud viljatuks, nt riigi õigusabi taotlused. Ka selline tegevus koormab kohtuid.

Kaebaja on pikema aja jooksul jätkanud sarnast tegevust ning esineb sellise tegevuse

süvenemisele viitavaid märke. Kaebaja senine tegevus rikub oluliselt menetlusökonoomia

printsiipi ning takistab teiste isikute juurdepääsu tõhusale kohtupidamisele, kuna kohus peab

kulutama oma ressursse ebamõistlikult. Kohtu hinnangul on kaebaja käitumine teadlikult

pahatahtlik ning kaebeõigust olulisel määral kuritarvitav.

9. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X.X.-i kaebuse HKMS 121 lõike 2 punkti 22 alusel.

10. Kohus märgib täiendavalt, et isegi kui mitte käsitleda kaebaja tegevust pahatahtlikuna,

kuuluks kaebus tagastamisele, sest täidetud on ka HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 tingimused.

Kohus nõustub Tartu Vangla 29. augusti 2025. a otsuses nr 1-9/2-25/366-2 esitatud

seisukohtadega ega pea vajalikuks neid detailselt korrata (HKMS § 165 lõige 2 ja § 178 lõige

3). Vanglal puudub seadusest tulenev kohustus võimaldada kaebajale kokkusaamisi üksnes

kaebajale sobivatel tingimustel.

II

11. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab taotluse läbi vaatamata.

III

12. Kaebaja esitas kaebuses ka riigi õigusabi taotluse. Kaebaja põhjendab, et ta ei suuda

ennast ise esindada, kuna tema esitatud kaebuste hulk on lihtsalt niivõrd suur ja tal on raske

adekvaatselt materjalides orienteeruda. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi

enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5).

13. RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või

suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda

pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta

riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lõike

1 punkti 5 alusel riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse

kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi

andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja

otsustamist.

14. Kaebaja poolt kohtule esitatud kaebuse pinnalt ei saa asuda seisukohale, et ta ei oleks

võimeline oma õigusi iseseisvalt halduskohtus kaitsma. Kohtute infosüsteemist nähtub, et

kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses kaebusi ja muid

menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline

3-25-2890

halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses

selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda

initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus

kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lõiked 4 ja 5). Asjaolu, et kaebaja on esitanud

halduskohtule hulgaliselt kaebusi ning et tal on sellest tulenevalt suurem vajadus kohtule

erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt õigust riigi õigusabile. Kas ja kui palju peab

kaebaja vajalikuks kohtu poole pöörduda erinevate kaebustega, on tema enda otsustada. Seega

ei ole kaebajale riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt põhjendatud. Kohus

ei pea põhjendatuks kaebajale riigi õigusabi andmist ka RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel, sest

kohus on eelnevalt hinnanud kaebuse eduväljavaadet väga väheseks.

15. Kohus märgib täiendavalt, et riigi õigusabi korras esindaja määramist ei õigusta ka

väited, et kaebajal puudub avalikule e-toimikule (AET) piiramatu ligipääs. Kaebajal ei ole

subjektiivset õigust tahvelarvutile ja AET-ile juurdepääsule igal hetkel. Lisaks tuleb silmas

pidada, et kaebajal on võimalik kohtule avaldusi esitada ka paberkandjal ning lisaks ei pea

kohtule esitatav avaldus sisaldama mahukat õiguslikku argumentatsiooni, vaid see tuleb

sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kaebajal on võimalik menetlusdokumentidega

tutvuda, kui talle ligipääs AET-ile võimaldatakse. Ilmselgelt ei ole kaebaja ligipääs sedavõrd

piiratud, et seda võiks pidada kaebaja õiguste kaitset takistavaks.

16. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike

1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)