4-25-3219/11 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. oktoober 2025, Tallinn

Väärteoasja number

4-25-3219 (231525006475)

Kohtunik

Sekretär

Grete Vahtra

Elena Jõgis

Kaebus

N. M. kaitsja Valentin Moto kaebus Politsei- ja

Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse 7. augusti 2025 otsuse

peale väärteoasjas nr 231525006475, millega karistati N.

M.t KarS § 279 lg 1 alusel rahatrahviga 1200 eurot

Menetlusalune isik

Kaitsja

N. M. (isikukood XXX, elukoht XXX, e-post xxx

Valentin Moto (isikukood XXX, e-post xxx)

Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalveamet Põhja prefektuuri esindaja

Jekaterina Koreneva

RESOLUTSIOON

Kohus juhindudes VTMS § 132 p 2 otsustas:

1. Tühistada PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse 7.

augusti 2025 otsus väärteoasjas nr 231525006475 ja teha uus otsus.

2. Tunnistada N. M. süüdi KarS § 279 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks rahatrahv

75 trahviühikut ehk 600 eurot.

3. Kohtuotsusega mõistetud rahatrahv 600 eurot tuleb tasuda vaidlustatud otsuses

märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku

viitenumbri 10220255056530.

4. VTMS § 204 lg 3 sätestab, et kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses 45

päeva jooksul arvates päevast, kui kohtuotsus tehti kohtumenetluse pooltele

4-25-3219

kättesaadavaks, saadetakse kohtuotsus vastavalt VTMS §-le 202 10 päeva jooksul

kohtutäiturile, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

5. Kohtuotsus teha teatavaks N. M.le, tema kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist

kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kassatsioon

esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates tervikotsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Asjaolud ja menetluse käik

1. PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse 7. augusti 2025

otsusega väärteoasjas nr 231525006475 karistati N. M.t KarS § 279 lg 1 alusel rahatrahviga

1200 eurot.

2. N. M. kaitsja Valentin Moto esitas Harju Maakohtule kaebuse ning palus väärteo otsuse

tühistada ning väärteomenetluse N. M. suhtes lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kuna

puuduvad väärteo koosseisu tunnused. Alternatiivselt palus kaitsja tühistada otsuse ning

lõpetada väärteomenetlus N. M. suhtes VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel või tühistada otsus

karistuse osas ning teha uus otsus, millega vähendada kohtuvälise menetleja poolt määratud

karistust olulisel määral, arvestades teo vähest ohtlikkust ja menetlusaluse süü puudumist või

minimaalset raskusastet. Kaebuses palutakse jätta menetluskulud riigi kanda.

3. Kaebuses on leitud, et kohtuväline menetleja on faktilised asjaolud ebaõigesti tuvastanud

ning materiaalõigust vääralt kohaldanud, mille tulemusel on jõutud eksliku järelduse ja

väärale otsusele antud väärteoasjas. Kaitsja hinnangul ei ole võimalik N. M.le ette heita

tahtlikku ega hooletut käitumist, mis oleks tegelikult muutnud järelevalve võimatuks.

Vastupidi, ta seletas kohapeal politseiametnikele, et akende tõstemehhanism on rikkis.

Sellises olukorras ei saa järeldada riikliku järelevalve takistamist, vaid pigem tehnilist

olukorda, mis ei sõltunud menetlusaluse tahtest. Oluline on rõhutada, et KarS § 279 lg 1 on

materiaalse koosseisuga väärtegu – karistatav on üksnes selline käitumine, mis ei

võimaldanud järelevalve teostamist. Riigikohtu praktika kohaselt (Riigikohtu lahend asjas nr

3-1-1-74-10 p 6.2) ei piisa pelgalt faktilise olukorra kirjeldamisest või seadusesätte

ümberkirjutamisest, vaid tuleb näidata, miks konkreetne käitumine muutis kontrolli

võimatuks või põhjendamatult raskendas seda. Politseiametnikel oli võimalik klaaside

olukorda visuaalselt hinnata, samuti oleks neil olnud õigus kasutada korrakaitseseaduse alusel

sundi või suunata sõiduk erakorralisse tehnonõuetele vastavuse kontrolli LS §-de 73 ja 731

alusel. Seega ei saa väita, et järelevalve teostamine oli menetlusaluse isiku poolt takistatud.

4. Kaebuses on juhitud tähelepanu ka sellele, et riiklik järelevalve tähendab avaliku võimu

kandjate poolt oma sellise pädevuse kasutamist, mis on neile antud kontrollimaks väljapoole

oma ametkonda jäävate isikute tegevuse seaduslikkust. KorS § 2 lg 4 defineerib riikliku

järelevalve kui korrakaitseorgani tegevuse eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja

tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Riigikohus on rõhutanud (Riigikohtu lahend asjas nr

3-1-1-41-06), et riiklikku järelevalvet ei tohi võrdsustada õigusemõistmise ega

süüteomenetlusega, mille takistamine kuulub hoopis KarS 18. peatüki koosseisude alla. Kuna

üleminek riiklikult järelevalvelt süüteomenetlusele ei ole alati selgelt reguleeritud, tuleb

2 / 13

4-25-3219

piirsituatsioonides hinnata, kas tegemist oli veel järelevalvetoimingu või juba

menetlustoiminguga.

5. Kaitsja hinnangul oli politsei eesmärgiks hinnata aknaklaaside tumedust ehk võimalikku

korrarikkumist välja selgitada. Tegemist ei olnud olukorraga, kus oleks olnud vaja rikkumist

tõrjuda või kõrvaldada KorS § 2 lg 4 tähenduses. Seega ei olnud ametnikel seadusest

tulenevat õigust nõuda menetlusaluselt akende liigutamist kui kohustuslikku toimingut, mis

oleks olnud järelevalve vältimatu osa. Järelikult ei saa üksnes koostöövalmiduse puudumist

või ametniku soovile mitteallumist käsitada riikliku järelevalve takistamisena KarS § 279 lg 1

tähenduses ega võtta N. M.t sellise käitumise eest vastutusele. Teisisõnu ei nõustu kaitsja

seisukohaga, et akna üles- või allatõstmine võimaliku korrarikkumise väljaselgitamiseks

kujutaks endast riikliku järelevalve toimingut KorS § 2 lg 4 mõttes, mille eiramine võiks tuua

kaasa menetlusaluse isiku vastutuse KarS § 279 lg järgi.

6. Samuti leiab kaitsja, et kohtuväline menetleja on ekslikult järeldanud, et N. M. takistas

järelevalvet, kuigi sündmuskohal olid aknad juba alla lastud ning ametnikel oli visuaalne

võimalus klaaside seisundit kontrollida. Lisaks olid ametnikel seadusest tulenevad

alternatiivsed võimalused – korrakaitseseaduses ettenähtud sundivahendite rakendamine või

sõiduki suunamine liiklusseaduse alusel erakorralisele tehnonõuetele vastavuse kontrollile.

Sellises olukorras ei saa KarS § 279 lg 1 tähenduses rääkida riikliku järelevalve takistamisest,

sest kontroll oli objektiivselt võimalik ja seda ka tehti. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa iga

koostööst keeldumist käsitada järelevalve takistamisena. Näiteks on leitud, et

keskkonnainspektori korralduse eiramine ei kujutanud endast KarS § 279 rikkumist, kui

inspektoril oli võimalik kontroll ise läbi viia (Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-41-06).

Analoogselt ei takistanud N. M. järelevalvet, vaid osutas sõiduki tehnilisele rikkega seotud

asjaolule, samal ajal kui ametnikel oli võimalik kasutada teisi seaduslikke meetmeid (nt

suunata sõiduk erakorralisse kontrolli). Objektiivne koosseis eeldab, et järelevalve tegemine

muutus võimatuks või põhjendamatult raskendatuks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-74-10 p

6.2). Käesolevas asjas seda ei olnud – ametnikud said kontrolli läbi viia, asjaolusid hinnata ja

isegi vormistasid rikkumise protokolli. Seega ei saa väita, et järelevalve oli takistatud sellisel

viisil, mis välistas selle teostamise. Lisaks ei olnud menetlusalusel isikul õiguslikku kohustust

lubada ametnikul ise sõiduki mehhanisme käsitseda. Tema kohustus oli võimaldada kontrolli,

mida ta ka tegi, selgitades ja näidates riket. Kui ametnikud soovisid siiski veenduda akende

töökindluses, oleks neil tulnud kasutada korrakaitseseaduses ette nähtud õigusi, sealhulgas

vajadusel sundi. Sunnivahendite mittekasutamine ei saa panna menetlusalusele vastutust selle

eest, et ametnikud piirdusid üksnes tema vabatahtliku tegevuse palumisega. Eeltoodust

tulenevalt ei ole N. M. käitumises täidetud KarS § 279 objektiivset ega subjektiivset

koosseisu. Tegemist oli olukorraga, kus tehniline rike takistas akende tavapärast käsitsemist,

kuid see ei muutnud järelevalve tegemist võimatuks. Ametnikel olid olemas alternatiivsed

seaduslikud võimalused kontrolli teostamiseks. Seetõttu puudub N. M. süü ning tema

vastutusele võtmine väärteo toimepanemise eest on õigusvastane ja põhjendamatu.

7. Lisaks vaidleb kaitsja vastu otsuse osale, mis hõlmab menetlusaluse isiku süü tõendamist.

Nimelt ei ole protokollis viidet ühelegi videosalvestisele ega sellele, et menetluse aluseks

oleks vormikaamera materjal. Otsuses aga tugineb kohtuväline menetleja valdavalt politsei

vormikaamera heli- ja videosalvestisele ning kirjeldab sealt tuletatud asjaolusid (nt väidetav

valede nuppude vajutamine, akna osaline üles-alla liigutamine jms). Selline lahknevus on

vastuolus põhimõttega, mille kohaselt peab väärteootsuse faktiline alus tuginema

väärteoprotokollis kajastatud asjaoludele. Kui tõendit ei ole protokollis fikseeritud ei saa

sellele hiljem otsuses tugineda. Seega ei tohi kohtuvälise menetleja otsuses kaamera salvestisi

kasutada N. M. süü tõendamiseks. Kaitsja leiab ka seda, et isegi juhul, kui kohus leiab, et

3 / 13

4-25-3219

menetlusaluse käitumises esineb rikkumise tunnuseid, on määratud 1200-eurone rahatrahv

ilmselgelt ebaproportsionaalne.

8. Kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas leidnud, et N. M. on toime pannud

temale inkrimineeritud KarS § 279 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo ning alused menetluse

1õpetamiseks või karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad.

9. Kohtuväline menetleja on märkinud, et LS § 35 lg 5 sätestab, et juht peab võimaldama

kontrollida sõiduki vastavust tehnonõuetele ja varustusele. N. M. on kaitsja vahendusel

esitatud kaebuses selgitanud, et talle ei saa ette heita ei tahtlikku ega hooletut käitumist, mis

oleks muutnud järelevalve võimatuks, kuivõrd ta on politseiametnikele kohapeal selgitanud,

et akende tõstemehhanism oli rikkis. Lisaks leidis kaitsja, et kohtuväline menetleja ei tohtinud

kaevatava otsuse tegemisel tugineda politsei vormikaamera heli-ja videosalvestisele, kuivõrd

tegemist ei ole tõendiga. Kohtuväline menetleja peab oluliseks viidata, et kaevatava otsuse

tegemisel on tuginetud tunnistaja K. M. ütlustele, kes on välja toonud, et õigusrikkumise

toimepanemise ajal kasutas tema P. vormikaamerat nr U08136. Seega leiab kohtuväline

menetleja, et nimetatud vormikaamera videosalvestist tuleb käsitleda kui tunnistaja ütluste osa

nende usaldusväärsuse kontrollimiseks.

10. Kohtuväline menetleja peab oluliseks viidata, et tunnistaja K. M.ei ole menetlusalusele

isikule tuttav ning teda on hoiatatud KarS §-de 318 ja 320 alusel. Seega oli ta teadlik, et

ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest

kohaldatakse kriminaalvastutust. Tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta sõitmas menetlusaluse

isiku poolt juhitud sõidukit, mille juhipoolne aken oli avatud, kõrvalistujapoolne aken aga

suletud asendis ning selle klaas tundus olevat lubatust tumedam, mistõttu otsustas

patrulltoimkond antud sõidukit kontrollida. Sõiduki peatamise hetkeks oli ka kõrvalistuja

aken juba täielikult avatud. Seejärel palusid ametnikud N. M.l aknad üles tõsta, mille peale

hakkas menetlusalune isik vajutama tagumiste aknatõstukite lüliteid. Kuivõrd politseiametnik

märkas, et akende lukustusnupp oli aktiivne, palus ta menetlusalusel isikul lukustus maha

võtta, mida viimane ka tegi, kuid jätkas tagumiste aknatõstukite lülitite vajutamist.

Politseiametnik palus lasta iseseisvalt kontrollida aknatõstukite lüliteid, kuid menetlusalune

isik selleks luba ei andnud. Seejärel vajutas N. M. kõrvalistuja aknatõstuki lülitit, mille peale

aken tuli poolenisti üles, kuid menetlusalune isik, kiiresti sama lülitit vajutades, lasi akna taas

alla. Kui mõlemad ametnikud juhtisid N. M. tähelepanu, et nendele oli akna liikumine hästi

nähtav, palusid nad uuesti õiget aknatõstuki lülitit vajutada, millele menetlusalune isik vastas

eitavalt. Politseiametniku vormikaamera videosalvestiselt nähtuv kinnitab tunnistaja ütluste

usaldusväärsust, et menetlusalune isik eksitas tahtlikult liiklusjärelvalve teostajaid, akende

valesid lüliteid kasutades. N. M. tegevus oli mõlemale politseiametnikule hästi jälgitav ning

eksimise või valesüüdistuse esitamine on välistatud.

11. Kohtuvälises menetluses ning esitatud kaebuses viidati korduvalt, et N. M. poolt juhitud

mootorsõidukil esines akende tõstemehhanismis rike. Kohtuväline menetleja juhib

tähelepanu, et aktiivse kaitsetaktika korral peavad menetlusalune isik vai tema kaitsja looma

võimaluse esitatud väidete kontrollimiseks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-125-12, nr 3-1-

1-46-10). Sarnast seisukohta on Riigikohus avaldanud ka lahendis nr 3-1-1-85-07, nentides, et

juhul, kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta esitama tõendid oma väidete

õigsuse tõendamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse väidete

kontrollimiseks. Eeltoodust tulenevalt asub kohtuväline menetleja seisukohale, et kuivõrd

menetlusalune isik ei ole ei kohtuvälises menetluses ega kaebuse esitamisel esitanud ühtegi

tõendit oma väidete kinnitamiseks, tuleb neid hinnata paljasõnaliseks. Kohtuväline menetleja

on pidanud oluliseks märkida, et vastavalt KorS § 3 lg 3 lähtub korrakaitseorgan riikliku

4 / 13

4-25-3219

järelevalve meetme kohaldamisel eriseaduse alusel eriseaduses sätestatust, järgides KorS

põhimõtteid. Eriseaduses reguleerimata juhtumil lahtutakse korrakaitseseaduses sätestatust.

LS § 2 p 28 sätestab, et liiklusjärelvalve on riiklik järelevalve liikluse ja maastikusõidukite

liikumise üle ning käesolevas asjas heidetakse N. M.le ette LS § 38 lg 5 tuleneva nõude

rikkumist. LS § 193 lg 1 kohaselt teostavad liiklusjärelvalvet politseiametnikud,

abipolitseinikud ja muud ametiisikud nendele seadusega antud pädevuse piires ning valla- vai

linnavalitsus peatumise ja parkimise nõuetele kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil.

Vastavalt LS § 1962 lg 1 p 9 on politseiametnikul või abipolitseinikul õigus suunata

mootorsõiduk vai selle haagis erakorralisse tehnonõuetele vastavusekontrolli, kui

liiklusjärelvalve käigus tehnonõuetele vastavuse kontrollimisel avastatakse LS 73 lg 71

nimetatud oluline vai ohtlik rike või puudus ja seda ei ole võimalik kohapeal kõrvaldada.

Politseiametniku poolt liiklusjärelvalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimise

ulatust ja korda reguleerib Majandus- ja kommunikatsiooniministri 15. detsembri 2011

määrus nr 114. Kuivõrd käesoleval juhul reguleeris riikliku järelevalve teostamist eriseadus

(liiklusseadus), siis on kaitsja viide KorS § 2 lg 4 asjakohatu.

12. Kohtuväline menetleja märkis, et kaitsja on seisukohal, et politseiametnikel oli visuaalne

võimalus klaaside seisundit kontrollida, kuivõrd aknad olid alla lastud. Kohtuväline menetleja

peab oluliseks viidata, et LS § 200 lg 10 ja Majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.

detsembri 2011 määruse nr 114 „Politseiametniku poolt liiklusjärelvalve käigus sõiduki

tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ulatus ja kord “ lisa 3 p 3.2 (nähtavus) lg 4

kontrollitakse klaasi seisund vaatlusega ning kui juhiistme seljatoest ettepoole jäävate

klaaside läbipaistvus on lubatust väiksem, loetakse seda oluliseks rikkeks või puuduseks.

Viidatud lisast nähtub ühemõtteliselt, et sõiduki esimeste küljeklaaside nõuetele mittevastav

läbipaistvus on aluseks sõiduki suunamiseks erakorralisse tehnonõuetele vastavuse kontrolli.

Eeltoodust tulenevalt on üheselt mõistetav, et klaasi seisundi kontrollimisel peavad aknad

olema üles tõstetud. Kohtuväline menetleja juhib siinkohal tähelepanu, et ülaltoodud määrus

ei näe ette aknatõstukite kontrolli, seega puudus politseiametnikel seaduslik alus

erakorralisele tehnonõuetele vastavuse kontrolli suunamiseks nimetatud puudumise tõttu,

nagu kaitsja kaebuses väidab. Märkimisväärne on, et Transpordiameti liiklusregistri andmete

kohaselt omab N. M. alates 6. detsembris 2016 juhtimisõigust, mille omistamiseks pidi ta

sooritama asjaomased eksamid tõendamaks liiklusseaduse tundmist ning valmisolekut

mootorsõiduki juhina liikluses osalemiseks. N. M. poolt rikutud õigusnorm kuulub LS 5. jao

alla, mis sätestab juhi liiklusreegleid. Seega pidi kaebuse esitaja olema teadlik muuhulgas ka

sõiduki juhile kehtivatest ülekohtusustest, mistõttu saab asuda seisukohale N. M. pani

kõnealuse õigusrikkumise toime tahtlikult ja eesmärgipäraselt.

13. KarS § 279 lg 1 näeb riikliku ja haldusjärelevalve teostamise takistamise eest karistuseks

kuni 300 trahviühikut või aresti kuni 30 päeva. Karistuse määramisel on kohtuväline

menetleja igati korrektselt arvesse võtnud seda. et kohtuvälises menetluses ei ole tuvastatud

karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ning kergendavaid asjaolusid ei nähtu ka

kaitsja poolt maakohtule esitatud kaebusest. Karistusregistri andmete kohaselt omas N. M.

õigusrikkumise toimepanemise kuupäeval ühte kehtivat karistust liiklusalase õigusrikkumise

toimepanemise eest. Riigikohus on otsuses 4-24-1237 p 13 asunud seisukohale, et tulevaste

süütegude vältimiseks kohase karistuse valikule aitab kaasa teave isiku varasematest

süütegudest (arv, iseloom, raskus, teo toimepanemisest möödunud aeg) ja nende eest

mõistetud karistustest. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohtuväline menetleja jätta tähelepanuta, et

24. mai 2025 pani kaebuse esitaja toime LS § 205 järgi kvalifitseeritud väärteo, mis omakorda

näitab isiku suhtumist liiklusnõuetesse ja õiguskorda.

5 / 13

4-25-3219

14. Vastavalt VTMS § 120 lg 3 võib asja lahendada kirjalikus menetluses vaid siis, kui

kohtumenetluse pooled ei taotle uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist, kui

kohtumenetluse pool on koos kaebusega maakohtule esitanud uue tõendi, mille kohus vastu

võtab. Riigikohus on otsuses nr 4-22-2959 p 8 asunud seisukohale, et ehkki VTMS § 120 lg 3

räägitakse otsesõnu üksnes koos kaebusega esitatud uuest tõendist, on Riigikohtu praktikas

asutud seisukohale, et kaitseõiguse tagamiseks tuleb osutatud normis märgitut kohaldada ka

siis, kui tegemist on kohtuvälise menetleja esitatud vai kohtu enda kogutud uute tõenditega.

Seonduvalt eeltooduga taotleb kohtuväline menetleja auväärt kohtult võtta väärteotoimiku

juurde ning võimaldada kaebuse esitajal tutvuda 17. juuni 2025 koostatud otsus väärteoasjas

nr 230225007982. Kohtuväline menetleja ei taotle kohtuistungi korraldamist uute tõendite

uurimiseks. Kaitsja on kaebuses viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-41-06, milles on

kriminaalkolleegiurn asunud seisukohale, et KarS § 279 koosseisule vastav tegu ei ole

keeldumine väärteoprotokolli koostamiseks ametnikuga kaasa minemast, kuivõrd tegemist on

väärteomenetluse, mitte aga riikliku järelevalve menetluse toiminguga, ja seda KarS § 279 ei

hõlma. Nimetatud lahendis on kriminaalkolleegium samuti leidnud, et õngede välja võtmisest

keeldumine ei takistanud mingil moel järelevalve teostamist, kuna inspektoritel oli endil

võimalus õnged paagiaukudest välja võtta, mida keskkonnainspektor ka tegi. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-74-10 asunud seisukohale, et KarS § 279 järgi

kvalifitseeritava väärteo objektiivne koosseis eeldab järelevalve tegemise põhjendamatu

raskendamist või selle võimatuks muutmist, viidates selle juures maakohtu

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisele. Kaitsja, viidates samuti kaebuses eeltoodud

Riigikohtu lahendile leidis, et politseiametnikel õnnestus kontrolli läbi viia. Kohtuvälise

menetleja seisukohalt tuleb aga nimetatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsused jätta

asja lahendamisel tähelepanuta, kuivõrd N. M.le lasus LS § 35 lg 5 tulenev kohustus

võimaldada liiklusjärelevalveteostajal kontrollida sõiduki vastavus tehnonõuetele ja

varustusele, mis eeldab liiklusjärelevalve teostaja poolt füüsilist tegevust. Kohtuväline

menetleja leiab. et N. M., keeldudes mootorsõiduki aknaid ales tõstmast. et võimaldada

kontrollida klaaside seisundit, raskendas põhjendamatult liiklusjärelevalve teostamise ning

keelates politseiametnikel iseseivalt kontroll läbi viia, muutis liiklusjärelevalve teostamise

võimatuks.

15. N. M. kaitsja esitas 13. oktoobril 2025 täiendava kirjaliku seisukoha ning täiendava

tõendina remonditöökoja arve, mis kinnitab, et sõiduki aknatõstuki mehhanism oli kontrolli

ajal rikkis ning akende liigutamine ei olnud N. M. tahtest sõltuv. Kaitsja on rõhutanud, et

järeldus, mille kohaselt N. M. on keeldunud täitmast politseiametnike korraldust tõsta sõiduki

aknad üles ning on seeläbi muutnud järelevalve teostamise võimatuks, on faktiliselt ebaõige ja

õiguslikult põhjendamatu. Eeskätt on tähtis, et politseiametnike eesmärk oli kontrollida

akende tumedust ning politseiametnikel olid olemas seaduslikud võimalused aknaklaaside

kontrollimiseks, sealhulgas võimalus kasutada korrakaitseseaduse alusel sundi või suunata

sõiduk erakorralisele tehnonõuetele vastavuse kontrollile liiklusseaduse alusel, mistõttu ei saa

väita, et järelevalve teostamine oli võimatu või tegelikult takistatud. Teiseks tuleb rõhutada, et

KarS § 279 käsitleb ainult sellist käitumist, mis muudab riikliku järelevalve võimatuks.

Nimelt objektiivse koosseisu moodustab riikliku ja haldusjärelevalve takistamine sellisel

kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist. Tegemist on materiaalse koosseisuga

väärteoga, mille puhul tuleb tuvastada põhjuslik seos isiku käitumise ja järelevalve

teostamatuse vahel. Käesolevas asjas see puudub, sest kontrolli võis läbi viia, asjaolusid

hinnati ja väärteoprotokoll vormistati. KarS § 279 rakendamisel tuleb hinnata isiku tegevust

kui takistamist. Takistamine tähendab igasugust järelevalvega seotud õiguspärase toimingu

takistamist. Ei ole oluline, mil viisil järelevalvet takistati (nt dokumentide hävitamine,

peitmine), karistatav on üksnes selline järelevalve takistamine, mis ei võimaldanud

järelevalve teostamist. Riikliku järelevalve sisu ja eesmärgi määratleb KorS § 2 lg 4, mille

6 / 13

4-25-3219

kohaselt on see tegevus, mille eesmärk on ennetada ohtu, selgitada see välja ning tõrjuda või

kõrvaldada korrarikkumine. Oluline on eristada, et „korrarikkumise väljaselgitamine“ ei ole

samastatav selle tõrjumise või kõrvaldamisega. Käesoleval juhul ei olnud tegemist

olukorraga, kus oleks tulnud tõrjuda või kõrvaldada reaalne korrarikkumine, vaid politsei

tegutses võimaliku rikkumise tuvastamise eesmärgil. Selline kontrolli- või vaatlussoov ei

kuulu KorS § 2 lg 4 mõttes riikliku järelevalve vältimatu osa hulka. Seetõttu ei olnud

ametnikel õigust nõuda menetlusaluselt akende käsitsi liigutamist ega käsitleda tema

tehnilisest rikkest tingitud passiivsust kui koostöö puudumist või õigusrikkumist. Kaitse

rõhutab, et kohtuväline menetleja on oma seisukoha põhjendamisel viidanud ekslikult KorS §

3 lg 3, mida seaduses tegelikult ei eksisteeri. KorS § 3 reguleerib rahvusvahelist koostööd,

mitte riikliku järelevalve kohaldamise siseriiklikke aluseid. Selline vale viide näitab, et

kohtuväline menetleja ei ole seadust korrektselt kohaldanud ning muudab tema järeldused

õiguslikult ebausaldusväärseks. Õigeks aluseks saanuks olla KorS § 2 lg 4, kuid isegi sellele

sättele tuginedes ei saa antud juhtumit pidada riikliku järelevalve takistamiseks, kuna ei olnud

tegemist olukorraga, kus tuli tõrjuda või kõrvaldada reaalne korrarikkumine. Isegi kui lähtuda

kohtuvälise menetleja seisukohast, mille kohaselt korrakaitseorgan lähtub riikliku järelevalve

meetme kohaldamisel eriseaduse alusel eriseaduses sätestatust ning reguleerimata juhtumil

korrakaitseseaduses sätestatust, siis tuleneb Majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.

detsembri 2011 määruse nr 114 „Politseiametniku poolt liiklusjärelevalve käigus sõiduki

tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ulatus ja kord” lisa 3 punktist 3.2 (nähtavus), lõikest 4,

et klaaside seisundit kontrollitakse vaatluse teel. Ehk määruse kohaselt tuleb olukorras, kus

juhiistme seljatoest ettepoole jäävate klaaside läbipaistvus on lubatust väiksem, see tuvastada

vaatluse käigus. Tulenevalt VTMS § 2 ja KrMS §-dest 83–87 ja 146 tuleb igasugune

vaatlusprotsess (menetlustoimingu mõttes) dokumenteerida vaatlusprotokollis, kuhu

märgitakse vaatlusobjekt, käik ja tulemused. Käesolevas asjas ei ole koostatud

vaatlusprotokolli ega ühtegi muud dokumenti, mis kinnitaks, et vaatlus üldse toimus. Seetõttu

puudub menetluses tõend, mis võimaldaks väita, et järelevalve toiming viidi läbi seaduse

kohaselt või et klaaside läbipaistvust üldse ametlikult kontrolliti või taheti seda teha. Selline

menetluslik puudus tähendab, et järelevalvetoimingut ei ole seaduslikult dokumenteeritud ja

puudub tõend, mille alusel saaks väita, et kontrolli teostamine oli takistatud. Kohtuväline

menetleja on viidanud vormikaamera salvestisele kui tõendile, kuid salvestis ei saa asendada

vaatlustoimingu protokolli. Vormikaamera salvestis on abistava iseloomuga, mitte ametlik

menetlustõend kuna see pole väärteoprotokolli ka sisse kantud. Seega sellele tuginemine ilma

vastava menetlusprotokollita on õigusvastane. Kaitsja märgib, et autoremonttöökoja arve

kinnitab, et sõiduki aknatõstuki mehhanism oli rikke tõttu mittetöökorras, mistõttu ka

parandatud hiljem. Seega puudus menetlusalusel isikul tehniline võimalus ametniku

korraldust täita. Tegemist ei olnud koostööst keeldumise, vaid objektiivse tehnilise

olukorraga, mis ei sõltunud isiku tahtest ega saanud seetõttu kujutada endast riikliku

järelevalve takistamist KarS § 279 tähenduses. Isegi juhul, kui nõustuda kohtuvälise

menetleja käsitlusega, et tegemist oli riikliku järelevalvega eriseaduse alusel, tuleb meeles

pidada, et KorS § 1 lg 3 kohaselt peab korrakaitseorgan sellise meetme kohaldamisel järgima

korrakaitseseaduse põhimõtteid. Üks olulisemaid nendest põhimõtetest on KorS § 2 lg 4,

mille järgi on riiklik järelevalve tegevus eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja

tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Seega saab KarS § 279 lg 1 kohaldada üksnes juhul,

kui isiku käitumine tegi järelevalve võimatuks olukorras, kus korrakaitseorganil oli tegelikult

seaduslik kohustus ennetada ja/või selgitada välja oht ja tõrjuda või kõrvaldada

korrarikkumine. Käesoleval juhul sellist ohtu ei esinenud ega korrarikkumist ei olnud

tuvastatud ning ametnikud tegutsesid üksnes võimaliku rikkumise väljaselgitamise eesmärgil.

Seetõttu ei saa N. M. käitumist käsitada riikliku järelevalve takistamisena KarS § 279

tähenduses, seda enam, et isiku sõiduki aknatõstemehhanism oli tegelikult rikkis, mida

menetlusalune ka kohapeal politseile selgitas.

7 / 13

4-25-3219

16. Kaitsja rõhutas, et kohtuväline menetleja täidab väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni,

lasub just temal väärteomenetluses tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga

tähendab see muuhulgas seda, et kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral

tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks. See kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut

süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid. Kaitsja leidis, et N. M. süüksarvatav tegu ei ole

leidnud tõendamist, mistõttu tuleb väärteomenetlus lõpetada.

17. Kohtuväline menetleja esitas omakorda täiendava seisukoha, milles selgitab, et esitatud

kirjalikus seisukohas viitas kohtuväline menetleja ekslikult KorS § 3 lg 3. KorS § 1 lg 3

sätestab, korrakaitseorgan lähtub riikliku järelevalve meetme kohaldamisel eriseaduse alusel

eriseaduses sätestatust, järgides KorS põhimõtteid. Eriseaduses reguleerimata juhtumil

lähtutakse KorS-is sätestatust. Kohtuväline menetleja on esitatud kirjalikus seisukohas

selgitanud, mis põhjusel on kaitsja viide KorS § 2 lg 4 on asjakohatu ning ei pea vajalikuks

hakata täiendavat seisukohta selles osas kujundama.

18. Kohtuväline menetleja aga rõhutas, et väär on kaitsja arusaam, et sõiduki tehnonõuetele

vastavuse kontrolli käigus tuleb vastavalt VTMS § 2 ja KrMS §-dele 83-87 ja 146

protokollida menetlustoiming vaatlusprotokolliga. Liiklusjärelevalve teostamine ei ole

menetlustoiming väärteomenetluse- või kriminaalmenetluseseadustiku mõttes, vaid tegemist

on riikliku järelevalvetoiminguga, mille käigus vastavalt LS § 1 lg 5 kohaldatakse

haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades LS erisusi. Vastavalt Majandus-ja

kommunikatsiooniministri 15. detsembri 2011 määruse „Politseiametniku poolt

liiklusjärelevalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ulatus ja kord“ § 3 lg

3 vormistatakse haldusmenetlusaktina määruse lisa 1 ja lisa 2 kohane kontrollkaart, kui

mootorsõidukil või selle haagisel avastatakse kontrollimise käigus rike või puudus. Kui

mootorsõidukil ja selle haagisel kontrollimise käigus rikkeid või puudusi ei tuvastatud, tuleb

kontrollkaart vormistada juhul, kui sõiduki juht seda soovib. Kuivõrd käesolevas asjas ei

võimaldanud N. M. liiklusjärelevalve teostajal kontrollida mootorsõiduki vastavust

tehnonõuetele ja varustusele, ei olnud võimalik vastavalt eelpool toodud määrusele

kontrollkaarti koostada.

19. Kaitsja on esitanud tõendina JJ Motors Tech OÜ arve nr 1043, kuid sellelt ei nähtu, et N.

M. oleks arvel märgitud teenust tegelikult ka kasutanud. Arvele ei ole lisatud

maksekorraldust, mis kinnitaks arvel märgitud teenuse ostmist. Kohtuväline menetleja uue

tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist ei taotle. Kohtuväline menetleja on eelnevalt

analüüsinud tunnistaja K. M. ütlusi ja on asunud seisukohale, et N. M. tegevus oli mõlemale

politseiametnikule hästi jälgitav ning ta eksitas tahtlikult liiklusjärelevalve teostajaid, akende

valesid lüliteid kasutades. Kohtuvälise menetleja seisukoht ei ole muutunud. Eeldusel, et

väidetav tehniline rike tõepoolest esines, ei vabasta see N. M.t LS § 35 lg 5 sätestatud

kohustuse täitmisest. Vastavalt eelpool viidatud määruse § 3 lg 4 võib politseiametnik

kontrollida üht, mitut või kõiki kontrollkaardile kantud mootorsõiduki ja selle haagise detaile

vastavalt määruse lisale 3 ja seal esitatud meetoditele. Tehnonõuetele vastavuse kontroll

nõuab liiklusjärelevalve teostaja poolt ka füüsilist tegevust (sh rehve kontrollimisel sõites

sõidukiga edasi ja tagasi). Käesolevas asjas keeldus N. M. mootorsõiduki aknaid üles

tõstmast, takistades sellega akende klaaside seisundi kontrollimist, ning keelas

politseiametnikel iseseisvalt kontrolli läbi viia. Kaebaja käitumine raskendas põhjendamatult

liiklusjärelevalve teostamist ja muutis selle sisuliselt võimatuks.

20. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et otsus on seaduslik ja põhjendatud, arvestab eri- ja

üldpreventsiooni eesmärke ning on kooskõlas KarS § 56 lg 1 sätestatuga. Kohtuväline

8 / 13

4-25-3219

menetleja palub jätta VTMS § 132 p 1 alusel kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus

rahuldamata.

Kohtu seisukoht

21. Väärteotoimikust nähtub, et 9. juulil 2025 on Ida-Harju politseijaoskonna

patrullpolitseinik A. K. koostanud väärteoprotokolli nr AB 1642935, mille kohaselt 9. juulil

2025 kell 19:48 N. M. asukohas Kivila tn X, Tallinn, Harju maakond ei lubanud riikliku

järelevalve teostamise käigus kontrollida juhi- ning kõrvalistuja poolseid aknaklaase, millega

takistas riikliku järelevalve teostamist. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus N. M. LS § 38 lg 5

nõudeid ning tema tegu kvalifitseeriti KarS § 279 lg 1 järgi. Väärteoprotokollist nähtub, et N.

M.le on õigusi tutvustatud, kuid ta keeldus protokollile allkirjastamast. Kohus märgib

siinkohal, et väärteoprotokollis on piisava täpsusega kirjeldatud väärteoetteheite aeg, sisu ja

koht, mistõttu ei ole kaitsja märkused protokolli mittevastavusele asjakohased. Samuti ei ole

kohtu hinnangul kaitsja viide sellele, et protokollis peaksid olema fikseeritud kõik tõendid.

Kui juhinduda sellisest seisukohast, siis muutub kohtu hinnangul väärteomenetluse

läbiviimine kohtus sisutühjaks ning ei täidaks oma eesmärki.

22. KarS § 279 objektiivne koosseisu eeldab, et on tuvastatud riikliku järelevalve takistamine

sellisel kujul, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist.

23. Riikliku järelevalve all mõistetakse avaliku võimu kandjate poolt oma sellise pädevuse

kasutamist, mis on neile antud kontrollimaks väljapoole oma ametkonda jäävate isikute

tegevuse seaduslikkust. KorS § 2 lg 4 kohaselt on riiklik järelevalve korrakaitseorgani tegevus

eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine.

24. Tunnistajana on ütlusi andnud K. M., kelle ütlustest nähtub, et ta täitis 9. juulil 2025

tööülesandeid AP3677 ning nad patrullisid Lasnamäe piirkonnas. Nad sõitsid mööda

Mustakivi teed suunaga mööda Laagna tee. Ta märkas Laagna tee poolt mööda Mustakivi

teed suunaga Narva mnt sõitmas Valget värvi BMWX5, mille juhipoolne aken oli avatud,

kuid läbi salongi oli paista kõrvalistujapoolne aken, mis oli kinnises asendis ja tundus eemalt

temale tumedam, kui lubatud. Ta pöördus paarilise A. K. poole, kes sama sõidukit vaatas ning

ta ütles, et ka talle jäi mulje, et sõiduki kõrvalistuja aken on tumedam kui peaks. Nad

otsustasid oma kahtlust kontrollida. Nad pöörasid ümber ning sõitsid valgele BMW-le järele.

Sõiduki registreerimismärgiga XXX. P. andis sini-punase märguande tulega sõidukile

peatumismärguande, mille järel ta peatus Mustakivi teel Kivila tn 2 Tallinn Harju maakond

hoone juures kell 19.39. Tunnistaja läks kõrval oleva akna juurde ning tema P. juhi poole. Ta

märkas kohe, et kõrvalistuja aken oli nüüd juba täiesti lahti. P. seletas N. M.le, kes oli ainsana

sõidukis, peatamise põhjust. N. vastas, et ta ei saanud näha autoklaasi eespool, kuna need olid

mõlemad lahti. P. seletas, et kõrvalistuja aken oli neist mööda sõites kinni ning tundus

tumedam. Seetõttu ka peatas sõiduki, et asjaolusid kontrollida. N. vastas, et tema autoklaasid

olid katki ning ei tule üles. Tema liikuvat hetkel parandusse. P. palus, et ta tõstaks aknad üles

või näitaks, et need olid katki, mille peale isik klõpsutas tagumiste akende nuppe. P. märkas,

et akende lukustuse nupp on aktiivne ning selletõttu aknad ei liikunud. P. palus lukustuse

eemaldada, mille peale N. tegi seda, kuid klõpsis taaskord tagumisi aknaid. Tagumine aken

selle peale korraks avanes, kuid N. klõpsas selle uuesti kinni. P. andis korralduse seejärel

esiakna nuppu vajutada, mille peale N. katsus nuppe, kuid vajutas nii, et niigi lahtised aknad

lahti vajutada. P. küsis, et vajutab ise nuppe, mille peale N. keeldus. N. vajutas seejärel uuesti

kõrvalistuja akna nuppu, mille peale see pooleldi üles tuli. Seejärel kiiresti, nuppu vajutades

lükkas selle jälle alla. P. ütles N.le, et nägi, kuidas aken tõusis. N. ütles, et las ta siis tõusis.

Seejärel P. taaskord ütles, et tõsta aken üles, mille peale ta ütles, et ei hakka midagi üles

9 / 13

4-25-3219

tõstma. P. ütles, et peame alustama väärteomenetlust, millega isik nõustus. Tunnistaja

kinnitab, et kogu vestlus akende teemal toimus 19.48 algusega ja kasutatud on

vormikaamerat.

25. Kohtu hinnangul kinnitab tunnistaja ütluste usaldusväärsust väärteotoimikus olev

videosalvestus U08136(09.07.2025 19_48_52), millest nähtub, et N. M. vestleb alguses

politseiametnikega viisakalt, kuid kehakeelest on tuvastatav, et ta vaidleb vastu. Ta klõbistab

akende avamise nuppe, kuid seda vastupidises suunas ning samuti on tuvastatav see, et ta ei

võimalda politseiametnikul nuppe puudutada. Kohus märgib aga seda, et kohus ei saa

tugineda videosalvestuses räägitule, sest see on vene keeles. Kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 10 lg 1 järgi on kriminaalmenetluse keel eesti keel. Menetlus võib toimuda ka muus

keeles, kui kõik seda valdavad. KrMS § 10 lg 3 kohaselt peavad kõik dokumendid, mille

lisamist kriminaal- või kohtutoimikusse taotletakse, olema eestikeelsed või tõlgitud eesti

keelde (vt nt Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-62-15, p 9). VTMS § 2 alusel laienevad

osundatud sätted ka väärteomenetlusele. Kui tõendid ei ole eestikeelsed või eesti keelde

tõlgitud, puudub kohtul alus nende toimikusse lisamiseks ja neile otsuse tegemisel

tuginemiseks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-22-14, p 10.1.). Lisaks peab kohus vajalikuks

märkida, et vormikaamera salvestist saab väärteoasjas kasutada tunnistaja ütluste

usaldusväärsuse kontrolliks (vt nt Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-67-15, p 14, nr 3-1-1-82-

09, p 17, nr 3-1-1-96-10, p 6 ja nr 3-1-1-22-12, p 7).

26. N. M. on menetlusaluse isikuna ka üle kuulatud samal kuupäeval ajavahemikul 20:29 kuni

20:38. Ta selgitas, et sõitis autoga remonditöökotta, kuna auto elektroonikas oli rike. Teda

peatas patrull, kes väitis, et tal on aknad toonitud. Kui ta väitis, et see pole nii, siis öeldi, et

kirjutatakse trahv. Tema auto elektroonika rikke tõttu ei olnud võimalik avada ega sulgeda

katuseluuki, salongi aknaid ega autot ennast. N. M. on 25. juulil 2025 esitanud ka vastulause,

milles ta selgitab, et ei takistanud riiklikku järelevalve teostamist. Ta selgitas

politseiametnikule kohapeal, et tema sõidukil ei tööta akende tõstmise mootor, mistõttu ei

olnud võimalik aknaid avada ega sulgeda. Samuti ta demonstreeris, et juhtnuppude

kasutamine ei toimi ning need ei reageeri vajutusele. Lisaks selgitas ta, et oli teel

autoremonditöökotta, kuna ta oli varem sarnase rikkega kokku puutunud ning teadis, et

probleemi põhjuseks on elektroonikamooduli viga mitte juhtnuppude mehhaaniline rike. Ta

kahetseb siiralt, et selline olukord liikluses aset leidis ning võis tekitada arusaamatusi või jätta

mulje koostöövõimetusest. Tema tegevus ei olnud suunatud riikliku järelevalve takistamisele,

vaid ta näitas, et autol leidub rike, kuid see ei takista sõiduki kasutamist, sest ei ole keelatud

osaleda liikluses avatud akendega. Ta on seisukohal, et politseiametnikul puudub seaduslik

alus nõuda sõidukit ise käsitseda, sealhulgas vajutada selle juhtelemente või muid seadmeid

eesmärgiga hinnata selle tehnilist seisukorda. Sõiduki tehnilise seisundi kontrollimine kuulub

pädeva ja eraldiseisva asutuse tehnoülevaatuspunkti ainupädevusse. Eeltoodust lähtudes on

talle esitatud etteheide riikliku järelevalve takistamise kohta alusetu ning ei vasta faktiliste

asjaoludele ega õiguslikule hinnangule.

27. Väärteotoimikusse on lisatud ka detailandmete päring isiku kohta, millest nähtuvalt on N.

M.l kehtiv juhtimisõigus ning see on omandatud 6. detsembril 2016. Samuti on

väärteotoimikusse lisatud Transpordiameti liiklusregistri väljatrükk, millest nähtuvalt on N.

M. mootorsõiduki BMWX5 Xdrive 40D registreerimismärgiga XXX (kuni 11. september

2009) kasutaja.

28. LS § 38 lg 5 kohaselt peab juht võimaldama kontrollida sõiduki vastavust tehnonõuetele

ja varustusele. LS § 193 lg 1 kohaselt teostavad liiklusjärelevalvet politseiametnikud ja

abipolitseinikud. Seega olid politseiametnikud A. K. ja K. M. viima läbi liiklusjärelevalvet ja

10 / 13

4-25-3219

nende poolt liiklusjärelevalve käigus antavad korraldused, s.h sellised, mis seonduvad auto

tehnilise seisukorra (tehnonõuetele vastavuse) kontrollimisega, on täitmiseks kohustuslikud.

29. Politseiametniku ütlustest on tuvastatav, et ta nägi N. M. poolt juhitud sõiduki akent

kinnises asendis ning see oli tema hinnangul oluliselt tumedam kui on lubatud. See oli ka

põhjus, miks N. M. sõiduk peatati ning kontrolli sooviti läbi viia. Kontrolli teostamisel anti

korduvalt N. M.le juhiseid ning korraldusi akende tõstmiseks, kuid N. M. mitte ei tõstnud

aknaklaase vaid vajutas neid kinni. Videosalvestiselt on näha, et N. M. hoiab kätt sellises

asendis, mis visuaalselt ei võimalda politseil näha, kas ta vajutab või tõstab nuppu. Kui ta

kogemata eksis ning aknaklaas siiski liikus, siis ta keelas politseiametnikul ise aknatõstuki

nuppe liigutamast. Seega tegi N. M. kõik endast oleneva, et tema poolt juhitava sõiduki

klaasid ei läheks kinnisesse asendisse, kuivõrd sellisel juhul on võimalik teha vaatlus, mis

tuvastaks tõenäoliselt akende läbipaistvuse vastavuse või mittevastavuse kehtivatele nõuetele.

30. Kohtu hinnangul ei ole N. M. ütlused usaldusväärsed, sest ka politseiametniku ütluste

kohaselt liikus N. M. poolt juhitud sõiduk Mustakivi teel suunaga Narva mnt poole ja seda

õhtul 19.28 ajal. Kohtule esitatud arve kohaselt on ta viinud oma sõiduki parandusse JJ

Motors Tech OÜ-sse. Internetist kättesaadava info kohaselt asub JJ Motors Tech OÜ Lepa

põik 4 Loo alevik Jõelähtme vald. Samuti on märgitud tööajaks 9.00-17.00. Kuigi kaitsja

poolt on esitatud ka JJ Motors Tech OÜ arvest nr 1043 tehtud foto, millest nähtub, et 10.

juulil 2025 on väljastad arve kohaselt on teostatud sõidukile aknatõste juhtploki vahetus, siis

ei kinnita see asjaolu, et N. M. poolt juhitud sõiduki aknaid ei olnud võimalik avada ega

sulgeda. Esiteks olid N. M. poolt juhitud sõiduki tagumised aknaklaasid suletud. Teiseks

kinnitas tunnistaja, et ta nägi akent nii suletud kui ka avatud asendis. Samuti kinnitas

tunnistaja, et aknad liikusid siis, kui N. M. nuppe puudutas. Seega ei saa kohtu hinnangul

kaitsja poolt esitatud tõendiga ümber lükata seda, et politseiametnike viibimisel sõiduki

kõrval akende tõstemehhanismid ei töötanud.

31. Kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas õigesti viidanud sellele, et vastavalt

LS § 1962 lg 1 p 9 on politseiametnikul või abipolitseinikul õigus suunata mootorsõiduk või

selle haagis erakorralisse tehnonõuetele vastavusekontrolli, kui liiklusjärelvalve käigus

tehnonõuetele vastavuse kontrollimisel avastatakse LS 73 lg 71 nimetatud oluline vaid ohtlik

rike või puudus ja seda ei ole võimalik kohapeal kõrvaldada. Senise kohtupraktika kohaselt on

liiklusjärelevalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimine menetlustoiming.

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 15. detsembri 2011 määruse nr 114

„Politseiametniku poolt liiklusjärelevalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse

kontrollimise ulatus ja kord“ (määrus nr 114) lisa 1 kohase kontrollkaardi lahtrid 1–10 koos

lisas 2 märgitud kontrollitavate detailide loeteluga on kõnealuse toimingu protokoll (KorS §

12 lg 1; haldusmenetluse seaduse (HMS) § 18 lg 1 p 4). Sõiduki tehnonõuetele esmane

vastavus tuvastatakse kohapealse vaatluse teel. Vaatluse tulemusena avastatud rike või puudus

vormistatakse kontrollkaardil (määruse nr 114 § 3 lg 3 ja 5). Tegemist on vaatluse

protokollimisega ning selline protokoll on tõend HMS § 38 mõistes. Lisa 1 kontrollkaardi

lahtrites 11–16 vormistatakse avastatud rikke või puuduse täpsem kirjeldus ning sellel

põhinev liiklusjärelevalve teostaja ettekirjutus, milleks võib olla mh sõidukeelu kohaldamine

või sõiduki suunamine erakorralisele ülevaatusele, sõltuvalt rikke või puuduse raskusastmest.

Nimetatud osa kontrollkaardist on käsitatav haldusaktina, sest sellega kehtestatakse

kontrollitava sõidukiga seoses siduvaid kohustusi ja piiranguid (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu otsused asjas nr 3-19-271, p 16, nr 3-19-1338, p 13 ja nr 3-19-1339, p 11).

Kuivõrd politseiametnikel ei olnud võimalik liiklusjärelevalvet teostada ja tehnonõuetele

vastavust kontrollida, siis ei ole asjakohane ka kaitsja märkus sõiduki suunamise kohta

erakorralisse tehnonõuete vastavuskontrolli (LS § 73 lg 7¹).

11 / 13

4-25-3219

32. Lisaks on kaitsja esitatud kaebuses seisukohal, et politseiametnikel oli visuaalne võimalus

klaaside seisundit kontrollida, kuivõrd aknad olid alla lastud. LS § 200 lg 10 ja Majandus- ja

kommunikatsiooniministri 15. detsembri 2011 määruse nr 114 „Politseiametniku poolt

liiklusjärelevalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ulatus ja kord “ lisa 3

p 3.2 (nähtavus) lg 4 kontrollitakse klaasiseisund vaatlusega ning kui juhiistme seljatoest

ettepoole jäävate klaaside läbipaistvus on lubatust vaiksem, loetakse seda oluliseks rikkeks

või puuduseks. Kohus peab vajalikuks siinkohal rõhutada, et vaatlust on võimalik teha vaid

siis, kui on mida vaadelda. Kuivõrd N. M. kasutuses oleva sõiduki aknaklaasid olid alla lastud

ning neid ei olnud võimalik vaadelda, siis ei saa ka politseiametnik teha otsustust, kas

klaaside nähtavus on normikohane või mitte. Kohus peab vajalikuks märkida, et vahetu sunni

kohaldamine on lubatud vaid KorS § 76 lg 1 sätestatud juhtudel. Sündmuse dünaamikat

arvestades ei esinenud aluseid sunni kohaldamiseks. Samuti peab kohus vajalikuks märkida,

et KorS § 49 lg 1 p 7 on politseiametnikul õigus teostada vallasja läbivaatust, kuivõrd aga N.

M. ei allunud politseiametnike korraldusele ning puudusid alused menetlustoimingu

läbiviimiseks sundi kasutades, siis realiseeruski N. M. poolt KarS § 279 objektiivse koosseisu.

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kui N. M. oleks politseiametnikul lubanud nuppe puudutada, siis

ei oleks ka saanud N. M.le midagi ette heita. Kuna N. M. ei lubanud riikliku järelevalve

teostamise käigus aga seda teha ning politseiametnikud ei saanud klaaside vaatlust, siis ta

takistas riikliku järelevalve teostamist.

33. Kohtu hinnangul pani N. M. väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4

tähenduses. N. M. küll üritas politseiametnikele näidata, et tema sõiduki aknaklaase ei saa

tõsta. Ta varjas oma kätega nuppude liigutamis ning aru saades, et siiski need kogemata

liikusid, keelas ta politseil ise nuppe vajutamast ning kontrolli ise läbi viimast.

34. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega on kohtuväline menetleja

süüteo õigesti kvalifitseerinud.

35. KarS § 279 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti.

Kohtuvälise menetleja otsusega karistati N. M.t rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o

1200 eurot.

36. Karistuse mõistmisel on oluline hinnata süü suurust, seejärel arvestada karistust

kergendavate ja/või raskendavate asjaoludega. Kohtu hinnangul ei ole N. M. süü suur.

Tegemist oli olukorraga, kus politseiametnikud soovisid tuvastada vaid aknaklaaside

tumeduse astet. N. M. ei kujutanud otseselt sellise sõidukiga sõitmisel ohtu teistele

liiklejatele. N. M. on tegelikkuses proovinud kohtuvälisele menetlejale oma tegu põhjendada

ning ka kahetsenud, et ta sellise olukorra tekitas, seega kohtu hinnangul võib sellise teo puhul

hinnata süü keskmisest väiksemaks.

37. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on N. M.t juba ühel korral karistatud juba 17. aprilli

2024 väärteootsusega LS § 205 sätestatud väärteo toimepanemise eest 300-eurose

rahatrahviga, mis on tasutud juba 13. juulil 2024. Samuti on kohtuväline menetleja esitanud

kohtule 17. juuni 2025 otsuse väärteoasjas nr 230225007982, mille kohaselt on N. M.t

karistatud LS § 205 sätestatud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 1200 eurot (rahatrahvi

tasumise kohta info puudub). Kohus leiab, et vaatamata LS § 205 rikkumise eest määratud

rahatrahvi suurusele, peab siiski kohus arvestama KarS § 56 lg 1 kohaselt süü suurusega ning

karistuse eri- ja üldpreventiivsete eesmärkidega. Kohtu hinnangul on N. M. süü keskmisest

väiksem ning ei esine selliseid asjaolusid, mis võiks tema süü suurust oluliselt suurendada.

Seega piisab kohtu hinnangul ka väiksema rahatrahvi määramisest, kuivõrd kohus on

12 / 13

4-25-3219

veendunud, et ka kõige väiksema rahatrahvi määramine annab selge signaali N. M.le, et

politseiametnike korraldustele tuleb alluda. Kohus leiab, et puuduvad asjaolud, mis

võimaldaksid väärteomenetlust lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel,

kuivõrd N. M. on varasemalt väärteokorras karistatud ning see viitab üheselt sellele, et teda ei

ole võimalik mõjutada õiguskuulekalt käituma muul viisil, kui karistust määrates.

38. Kuigi kaebuses on esitatud ka taotlus jätta menetluskulud riigi kanda, siis ühtegi

menetluskulu tõendavat dokumenti kohtule esitatud ei ole, seega ei võta ka kohus seisukohta

menetluskulude osas.

(allkirjastatud digitaalselt)

Grete Vahtra

13 / 13