3-23-2479/59 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Tanel Saar, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.11.2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-2479

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu

varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses

26.05.2023, 31.05.2023 ja 12.09.2023. a sündmustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18.10.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i

ning

Politsei-

ja

Piirivalveameti

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant ‒ X.X.

Vastustaja/apellant ‒ Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.10.2024. a

otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva

otsuse põhjendustele.

2. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu

Halduskohtu 18.10.2024. a otsuse resolutsiooni punkti 5 esimene lause ja teha selles

osas uus otsus, millega mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X.X.-i kasuks välja

menetluskulu 438 eurot.

3. Jätta poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende enda kanda.

4. Jätta kaebaja taotlus menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja pikendamiseks läbi

vaatamata.

5. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus menetluskulude kandmiseks teise isiku

pangakontole.

6. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja, politseiametnike ja kaebaja menetluskulude

taotluses nimetatud isiku nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 13.11.2025, arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei andmebaasis registreeriti 26.05.2023 kell 02.31 juhtum nr 2101230041070, mille

kirjelduse kohaselt saabus hädaabinumbrile sõnum (SMS) sisuga „Mina X.X.-i elu saab läbi

ja lähen praegu metsa surema, kuna mind pole onu R vaja, Lasin hullumajast jalga ka Poon

ennast üles, kuna Eutanaasiaga läheb aega Šveitsis.“ Patrullpolitseinik L ja kiirabi brigaad

käisid kohapeal ja vestlesid X.X.-iga. Kiirabi isikul tervisehädasid ei tuvastanud ja ta ei

soovinud ka abi. Ametnikud lahkusid. Politsei andmebaasis registreeriti 26.05.2023 kell 05.22

juhtum, millest nähtub, et teataja oleks peaaegu sõidutee ja bussipeatuse vahel tuigerdava

isiku alla ajanud. Kell 05.55 registreeriti juhtum, kus politseile teatati, et mees tantsib keset

teed ja teataja kardab, et mees võib autode ette hüpata. Politseipatrull koosseisus L ja R

saabusid Kõrvekülla, Härma bussipeatusesse kell 06.04. Kuna X.X. keeldus politseiga kaasa

minemast, kohaldati tema politseisõidukisse paigutamiseks vahetut sundi. Patrull liikus

Tartusse Raja tn 31 asuva psühhiaatriakliiniku juurde. Seal leidis aset olukord, kus isik asus

politseisõidukis suitsetama. Politseinikud andsid kaebajale korralduse suitsetamine lõpetada ja

sigaretid ära anda, kuid kaebaja keeldus. Kuna kaebaja takistas asjade äravõtmist, siis surusid

politseinikud ta rünnaku ennetamiseks ja asjade äravõtmiseks kongi nurka.

2. X.X. tuli 31.05.2023 Riia tn 132 asuvasse Lõuna prefektuuri teenindussaali, kus segas

ametnike tööd, oli nende suhtes ülbe ja solvava käitumisega ning ei soovinud

psühhiaatriahaiglasse toimetamiseks politseiametnikega kaasa minna. X.X.-ile pandi enne

tema politseisõidukisse paigutamist käerauad.

3. 12.09.2023 kasutas politseiametnik Tartu politseijaoskonna juures X.X.-i suhtes vahetut

sundi (võttes isiku selja tagant haardesse) selleks, et isik lõpetaks nutitelefoniga

politseiametniku filmimise.

4. X.X. esitas 26.05., 31.05.2023 toimunu kohta politseile süüteoteated ja tegi suulise

pöördumise 12.09.2023. a sündmuse kohta. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas

07.06.2023 ja 21.09.2023 teatised kriminaalmenetluse algatamata jätmise kohta.

5. X.X. esitas 04.11.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb varalise ja

mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist PPA-lt. Kaebuse kohaselt lõhkusid

politseinikud 26.05.2023 kaebaja mobiiltelefoni akulaadija ning tekitasid 26.05., 31.05. ja

12.09.2023. a toimingutega kaebajale mittevaralist kahju. Kaebaja palus varalise kahju

tekitamise eest välja mõista 19,90 eurot ja mittevaralise kahju tekitamise eest 15 000 eurot.

Kaebuse ja selle hilisemate täienduste kohaselt viibis kaebaja 26.05.2023 varahommikul

Jõhvi-Tartu-Valga maanteel, kui kohale saabus politseipatrull, mille koosseisus olid

patrullpolitseinik L ja abipolitseinik R. Kaebaja väitel politseinikud ründasid, mõnitasid ja

alandasid teda ning vigastasid tema kätt. Politseinikud sõidutasid ta Tartus Raja tn 31

asuvasse psühhiaatriakliinikusse, mille läheduses nad samuti ründasid teda ja peksid teda

näkku. Kuriteo varjamiseks tõmbasid nad puruks kaebaja mobiiltelefoni akulaadija.

31.05.2023 panid politseinikud E ja A Tartus politseimaja juures õigusliku aluseta kaebaja

käed raudu, protokolli sunnivahendi kohaldamise kohta ei koostatud. Füüsilise jõu

kasutamiseks puudus vajadus, sest kaebaja ei rikkunud korda ega olnud ohtlik. Sõidu ajal

psühhiaatriakliinikusse lõi politseinik E rusikaga vastu kaebaja põlve. Politseinikud

ähvardasid kaebajale peksa anda ja ta metsa surema jätta. Kaebaja käed said käeraudade tõttu

vigastusi. 12.09.2023 ründas politseimaja juures kaebajat abipolitseinik R, kes võttis tal kõrist

kinni ja kägistas teda.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 18.10.2024. a otsusega kaebuse osaliselt, mõistis PPA-lt

kaebaja kasuks välja varalise kahju hüvitise 19,90 eurot ja tunnistas PPA 12.09.2023. a

toimingu kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisel õigusvastaseks ning jättis kaebuse

ülejäänud osas rahuldamata. Halduskohus mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu

821,48 eurot, jättes ülejäänud osas menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused olid

kokkuvõtlikult järgmised.

6.1. Vaidlust ei ole selles, et politseinikud tõmbasid 26.05.2023 kaebaja akulaadija puruks

ning sellega tekitati kaebajale varalist kahju. Kohtule pole äratuntav, et kaebaja akulaadija

lõhkumine oleks olnud temast lähtuva ohu kõrvaldamiseks vajalik või paratamatu tagajärg.

Seepärast on kaebaja akulaadija ära lõhkumine õigusvastane. Õigusvastaselt tekitatud otsene

varaline kahju tuleb hüvitada sõltumata sellest, kas kahju tekitati süüliselt.

6.2. Ükski kaebuses esitatud väide ei anna alust rahuldada kaebaja mittevaralise kahju

hüvitamise nõuet seoses PPA 26.05.2023. a toimingutega.

1.1.1. Politseiametnikud lähtusid kaebaja kinnipidamisel põhjendatult 26.05.2023 kell 5.22 ja

kell 5.55 politseile tehtud väljakutsete kirjeldustest. Kuna kaebaja väljendatud

enesetapumõtted ja kaebaja käitumise kirjeldus bussipeatuses enne tema kinnipidamist andis

politseinikele alust hinnanguks, et kaebaja on iseendale ohtlik ning teda ei saa vahetu ohu

tõttu maantee äärde jätta, oli kaebaja kinnipidamine põhjendatud. Korrakaitseseaduse (KorS)

§ 46 lg 4 kohaselt on isiku kinnipidamisel õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on

eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Kinnipidamise protokollist nähtuvalt kasutasid

politseinikud kaebaja politseisõidukisse paigutamiseks füüsilist jõudu. Asja materjalidest ei

nähtu, et kaebaja oleks olnud nõus vabatahtlikult politseisõidukisse minema. Kuna muul moel

ei olnud võimalik kaebajat psühhiaatriakliinikusse toimetada, oli kaebaja politseisõidukisse

paigutamisel füüsilise jõu kasutamine KorS § 46 lg 4 alusel põhjendatud.

1.1.2. Kohus loeb tõendatuks, et kaebaja sõrmed said tema suhtes füüsilise jõu kasutamise

käigus vigastada. Kuna tõendid ei osuta kaebaja suhtes vägivallatsemisele, saab pidada

tõenäoliseks, et kaebaja sõrmedele tekkisid marrastused tema politseisõidukisse paigutamise

käigus. Võttes arvesse, et kaebaja osutas politseinikele vastupanu, on usutav, et vigastuste

tekkimine on määravas põhjuslikus seoses kaebaja enda, mitte aga politseinike tegevusega.

Samuti ei pea kohus kaebaja politseisõidukis käitumise ja hilisemate kahju tekkimise kohta

esitatud väidete üldsõnalisuse põhjal usutavaks, et marrastused põhjustasid talle sedavõrd

suurt valu, et see küüniks mittevaralise kahju tekkimiseni.

1.1.3. Kaebaja väitel vägivallatsesid politseinikud tema suhtes ka psühhiaatriakliiniku juures.

Kaebaja selgitas 26.05.2023 esitatud teises süüteoteates, et kui ta soovis hakata suitsetama,

hüppasid politseinikud talle selga ja tõmbasid teda kõrist. Politseiametnik L märkis

01.06.2023. a ettekandes, et politseinikud andsid kaebajale korralduse suitsetamine lõpetada

ja sigaretid ära anda, kuid kaebaja keeldus. Politseinikud otsustasid sigaretid põlenguohu tõttu

kaebajalt ära võtta. Kuna kaebaja vehkis jalaga ja ei lubanud endale kongis ligi tulla, surusid

politseinikud ta rünnaku ennetamiseks kongi nurka. Kui politseinikud olid kaebaja asjad

hoiule võtnud, rahunes ta maha. KorS § 52 lg 1 p 1 kohaselt on politseil õigus võtta vallasasi

vahetu ohu tõrjumiseks hoiule. KorS § 52 lg 5 lubab kasutada vallasasja hoiulevõtmiseks

vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Politseisõiduki kongis

suitsetamine kujutab endast vahetut ohtu nii kongis viibijale kui ka riigi varale. Kaebaja poolt

psühhiaatriakliinikusse sõitmise ajal tehtud videosalvestist arvestades saab pidada usutavaks,

et kaebaja trots ja negatiivne häälestatus politseiametnike suhtes polnud lahtunud. Seepärast

on ka tõenäoline, et kaebaja ei allunud politsei korraldustele suitsetamine lõpetada ja sigaretid

hoiule anda. Sellises olukorras saab pidada vahetu sunni kasutamist vahetu ohu tõrjumise

eesmärgil õiguspäraseks. Kaebaja ei ole väitnud, et Raja tn 31 intsidendi käigus oleks

vastustaja talle kehavigastusi põhjustanud.

6.3. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks seoses PPA 31.05.2023. a

toimingutega ei ole alust.

6.3.1. KorS § 79 lg 1 p 1 kohaselt võib politsei kasutada isiku suhtes käeraudu, kui on alust

arvata, et isik võib rünnata teist isikut, osutada korrakaitseorgani ametiisikule füüsilist

vastupanu või kahjustada suure väärtusega varalist hüvet. Vastustaja selgituste kohaselt panid

politseinikud kaebajale käerauad vahetult enne seda, kui nad asusid teda sõidutama

psühhiaatriakliinikusse. Politseile oli teada, et kaebaja oli tol päeval taas vaimselt

ebastabiilses seisundis. Politseinikud panid kaebajale käerauad politseinike ohutuse huvides

kaebaja võimaliku ettearvamatu käitumise tõttu. Kohtu hinnangul on politseinike ettekannetes

kirjeldatu usutav. Kirjeldused haakuvad omavahel, kuid ei ole ebaloomulikus sünkroonis.

Kohus loeb politseinike ettekannete põhjal tõendatuks, et kaebaja oli 31.05.2023 Tartu

politseijaoskonna parklas enne politseisõidukisse paigutamist agressiivne ning oli vahetu oht,

et ta võib politseiametnikele füüsilist vastupanu osutada. Seega oli käeraudade kasutamine

KorS § 79 lg 1 p 1 alusel õiguspärane.

6.3.2. Kaebaja väitel said ta käed käeraudade kasutamise tõttu vigastusi. Kaebaja esitatud

fotodelt on küll näha, et kaebaja kätel on käeraudade kasutamisest jäljed, kuid tegemist ei ole

vigastustega ning seetõttu ei kahjustanud käeraudade kasutamine kaebaja tervist.

6.3.3. Kaebaja väitel lõi politseinik E talle politseisõidukis viibimise ajal rusikaga vastu põlve.

Politseinike ettekannetest nähtuvalt istus E politseisõiduki parempoolsel esiistmel ning

kaebaja istus tema taga. Selline paigutus küll ei välista väidetud löömist, kuid isegi kui

möönda löömise võimalikkust, ei saaks selline löök olla tugev. Kaebaja ei ole väitnud, et löök

oleks kahjustanud tema tervist. See ei nähtu ka asja materjalidest.

6.4. Seoses 12.09.2023. a sündmusega ei ole kaebaja oma tervise kahjustamist tõendanud.

Kaebaja on küll esile toonud ja kohtule on ka usutav, et kaebajal oli tema suhtes füüsilise jõu

kasutamise ajal raske hingata, kuid pelgalt sellest ei saa järeldada tervisekahjustuse tekkimist.

Mõningane valu ei küüni tervisekahjustuseni (vt nt RKHKo nr 3-21-939/64, p 17). Küll aga

nõustub kohus kaebajaga, et abipolitseinik Ri kohaldatud vahetu sunni meede alandas tema

väärikust.

6.4.1. Kaebaja väitel ründas teda 12.09.2023 PPA Lõuna prefektuuri politseijaoskonna ees

abipolitseinik R, võttes tal kõrist kinni ja kägistades teda nii, et kaebajal oli raske hingata.

Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et politseinik R kasutas kaebaja suhtes füüsilist jõudu

õigusvastaselt. Vastustaja on aga seisukohal, et kaebaja õiguste rikkumine ei olnud sedavõrd

intensiivne, et see annaks aluse talle rahalise hüvitise maksmiseks.

6.4.2. Kaebaja esitas 12.09.2023. a intsidendi kohta videosalvestise (05.01.2024. a

menetlusdokumendi lisa). Kaheminutiliselt videolt on näha, et abipolitseinik R seisab kaebaja

ees ja paneb aegamisi kätte kummikindaid. Samal ajal korrutab kaebaja, et R on toime pannud

kuriteo ja tal on õigus Ri filmida. R vastab rahulikult, et teda ei või ilma loata filmida. R viib

oma prillid mõne meetri kaugusel asuvasse politseisõidukisse, tuleb kaebaja juurde tagasi ja

käsib filmimise lõpetada. Samal ajal korrutab kaebaja küsimust, miks kongikaamera ei

töötanud. Seejärel on näha, et R on kaebaja selja taga ja on võtnud kaebaja haardesse nii, et

tema käsivars on surutud kaebaja kaelale. Samal ajal annab ta kaebajale korduvalt korraldusi

panna telefon pingi peale. Videosalvestiselt ei nähtu, et kaebaja oleks olnud füüsiliselt

agressiivne. Ka politseinik Ri käitumises ei osuta miski sellele, et ta oleks end kaebajast

füüsiliselt ohustatuna tundnud.

6.4.3. Vaatamata sellele, et kaebaja ei allunud politseiniku korraldusele lõpetada filmimine,

oli kaebaja kirjeldatud viisil haardesse võtmine soovitud tulemuse saavutamiseks ilmselgelt

ülemäärane ja seega ebaproportsionaalne. Sõltumata sellest, kas filmimise lõpetamiseks antud

korraldus oli õiguspärane, oleks politseinik saanud filmimise lõpetamiseks kaebajalt telefoni

ära võtta ilma, et ta oleks surunud oma käsivarre kaebaja kõrile ja hoidnud haaret seni, kuni

kaebaja lubas filmitu ära kustutada. Vaatamata sellele, et jõu kasutamine kestis mõned

sekundid, kohtles politseinik kaebajat võimu objektina. Sellega alandas politseinik kaebaja

väärikust.

6.4.4. Võttes arvesse, et kaebaja oli füüsiliselt politseiniku kontrolli all ja samal ajal oli tema

hingamine takistatud, on tegemist sedavõrd intensiivse kehalise riive ja ülemäärase

kannatusega, et tuleb möönda kaebajal mittevaralise kahju tekkimist. Pole põhjust kahelda, et

PPA tegevus kaebaja õiguste rikkumisel oli süüline. Kaebajale rahalise hüvitise

väljamõistmine ei ole põhjendatud. Videosalvestisest nähtuvalt käitus kaebaja kogu intsidendi

ajal provokatiivselt ning see oli teadlik käitumine. Kaebaja korrutas vahetpidamata üht ja

sama mõtet (esmalt selle kohta, et politseinik R on toime pannud kuriteo ja kaebajal on õigus

teda filmida, seejärel küsimust, miks kongikaamera ei töötanud). Kaebaja tahtlusest saavutada

olukorra eskaleerumine annab kõige selgemini märku kaebaja reaktsioon vahetult pärast seda,

kui politseinik ta haardest vabastas: „Väga hea, video jäi peale, väga hea!“. Kaebaja esmane

reaktsioon pärast ülemäärase jõu kasutamise lõpetamist näitab, et kaebajal tekkinud kahju ei

saa pidada märkimisväärseks. Lisaks peab kohus videosalvestisest nähtuva põhjal

tõenäoliseks, et just kaebaja enda provokatiivne käitumine aitas olulisel määral kaasa sellele,

et politseinik langetas sobiliku meetme osas eksliku valiku. Seepärast peab kohus piisavaks

vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamist kohtuotsuse resolutsioonis (HKMS § 41 lg 5).

6.5. Arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni (üks nõue rahuldatud täielikult, teine nõue

rahuldatud osaliselt ning kaks nõuet jäetud rahuldamata), peab kohus põhjendatuks mõista

kaebaja kasuks välja ⅜, s.o 37,5% tema menetluskuludest. Tulenevalt kaebuse rahuldamise

proportsioonist (⅜) mõistab kohus tasutud riigilõivu (360,60 eurot) eest kaebaja kasuks välja

135,23 eurot. Kaebaja menetluskulude nimekirja kohaselt hõlmab õigusabi õigusteenuse

osutamist 29 tunni ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (+KM). Kohus ei pea kaebajale õigusabi

osutamiseks kulunud aega (29 tundi) põhjendatuks. Asja mahukust ja keerukust arvestades

peab kohus õigusteenuse põhjendatud ajakuluks 15 tundi. Tulenevalt kaebuse rahuldamise

proportsioonist (⅜) mõistab kohus kaebaja kasuks välja 37,5% tema põhjendatud

õigusabikuludest ehk 686,25 eurot ((15×100)+22%–62,5%). Koos riigilõivuga mõistab kohus

kaebaja kasuks välja kokku 821,48 eurot.

7. Kaebaja esitas 24.10.2024 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus

halduskohtu otsuse tühistada osas, milles halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja teha uus

otsus, millega kaebus täielikult rahuldada, või saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks

halduskohtule. Kaebaja nõudis politseiametnike poolt 26.05., 31.05. ja 12.09.2023. a

sündmuste käigus tervisekahju tekitamise eest 3000 euro ja väärikuse alandamisega tekitatud

mittevaralise kahju eest 12 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist.

8. PPA esitas 18.11.2024 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus

halduskohtu otsuse tühistada PPA-lt kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmist

puudutavas osas (otsuse resolutsiooni p 5 esimene lause) ning teha selles osas uus otsus,

millega mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu 2,85 eurot.

9. Tartu Ringkonnakohus tagastas 10.01.2025. a määrusega kaebaja apellatsioonkaebuse

väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuete osas, kuna kaebaja ei

tasunud kohtu määratud tähtajaks riigilõivu, ning võttis apellatsioonkaebuse ülejäänud osas

(tervisekahju) menetlusse. Kaebaja kaebuse osalist tagastamist ei vaidlustanud ja määrus

jõustus selles osas 28.01.2025.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus jättis suures osas tõendeid

hindamata või hindas neid ebaõigesti ning ei selgitanud välja asjas tähtsust omavaid

asjaolusid. Kaebaja seisukohad olid apellatsioonimenetluses kokkuvõtlikult järgmised.

10.1. Halduskohus asus seisukohale, et 26.05.2023 oli sunni kasutamine ja kinnipidamine

õiguspärane, öeldes, et politseiametnike selgitused on usutavamad kui kaebaja omad. Samas

nägi kohus ise kaebaja salvestatud videos, et kaebaja käitumine ei olnud agressiivne ja ta ei

olnud politseiametnikele ohtlik. Juba see pidi andma signaali, et politseiametnikud andsid

26.05.2023. a sündmuse kohta ebaõigeid selgitusi.

10.2. Raja tn 31 intsidendi kohta kaebajal videot pole, kuna enne rünnakut, võeti temalt

telefon vägivallaga ära. Halduskohtule on saadetud foto läbi pekstud näo kohta, aga

halduskohus väitis, et kaebaja pole vigastusi tõendanud. Politseinikud tekitasid kaebajale

raske tervisekahjustuse ja ta oli sunnitud võtma haiguslehe, kuna nägu oli läbi pekstud. Nad

oleksid saanud vormikaamera tööle panna, kuid tegude varjamiseks seda ei tehtud.

10.3. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et käeraudade kasutamine ei saanud talle tekitada

tervisekahjutusi. Kaebaja kätel olid käeraudade kasutamise tagajärjel soonimisjäljed ning

käed valutasid tugevasti, kuna käerauad olid pandud tugevasti peale ja soonisid randmeid.

10.4. E lõi kaebajat korduvalt kõvasti vastu põlve, mille tõttu tundis ta suurt valu. Jääb

arusaamatuks, kuidas jõudis halduskohus järeldusele, et löök polnud tugev, kui põlv terve

päev valutas selle tagajärjel.

10.5. 12.09.2023 sündmuse osas jõudis kohus valele järeldusele, et kaebaja ei ole

tervisekahjustusi tõendanud. See peab olema usutav, et peale kõrist kinni haaramist ja

kägistamist tekivad muljumisjäljed. Kaebaja käitumine ei olnud 12.09.2023 provotseeriv nagu

leidis halduskohus, vaid ta filmis seetõttu, et tõend oleks olemas, kuna samad

politseiametnikud olid teda varasemalt rünnanud, mõnitanud ja alandanud.

10.6. Vastustaja ei täitnud kohtu nõuet esitada videosalvestused, sh politseisõiduki,

kongikaamera ja vormikaamera salvestused. Seega oleks pidanud halduskohus kaebuse

rahuldama selles ulatuses, mida vastutaja ei ole ära tõendanud, kuna tõendamiskohustus oli

vastustajal.

10.7. Vastustaja esitas halduskohtule Tartu Politseijaoskonna kliendiparkla kaamera

salvestised, aga kaebaja ja kaebaja esindaja nende salvestistega tutvuda ei saanud. Vastustaja

ei taotlenud tõenditele ligipääsu piiramist, samuti ei piiranud kohus tõenditele ligipääsu.

Kohus võib tugineda otsust tehes üksnes kogutud tõenditele, mida oli pooltel ja kolmandatel

isikutel võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2). Seega rikkus halduskohus oluliselt

menetlusõiguse normi, mille tõttu tuleb Tartu Halduskohtu kohtuotsus tühistada ja asi saata

halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Vastustaja palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada PPA-lt kaebaja

menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas (otsuse resolutsiooni p 5 esimene lause) ning

teha selles osas uus otsus, millega mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu 2,85

eurot. Vastustaja leiab, et halduskohus kohaldas ebaõigesti HKMS § 108 lg-t 2. PPA-lt

kaebaja kasuks väljamõistetud menetluskulud on ebaproportsionaalselt suured võrreldes

kaebaja nõude rahuldatud osaga. Halduskohus rahuldas kahjunõude 19,90 euro (s.o 0,13%)

ulatuses ning 15 000 euro osas jättis rahuldamata. Kaebaja saavutas oma eesmärgi

(hüvitamiskaebuse rahuldamise) 0,13% ulatuses. Seetõttu on põhjendatud PPA-lt kaebaja

kasuks välja mõista halduskohtus kantud põhjendatud menetluskulu, mis on võrdeline

kaebuse rahuldatud osaga, st 0,13% 2190,60 eurost, mis on 2,85 eurot.

12. Vastustaja palus jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja on endiselt

seisukohal, et ei ole kaebaja tervist kahjustanud ning kaebaja ei ole enda vastupidiseid väiteid

tõendanud, mistõttu puudub alus rahuldada kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

Vastustaja on haldusasja juurde esitanud kõik asjakohased olemasolevad tõendid. Mis

puudutab kaebaja etteheiteid selle kohta, et vastustaja ei esitanud kohtule kõiki nõutud

videosalvestisi, siis vastustaja on esitanud kõik säilinud salvestused, samuti selgitused

puuduvate salvestiste kohta.

13. Kaebaja palus jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja leiab, et

halduskohus mõistis vastustajalt põhjendatult välja menetluskulud 37,5% ulatuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja apellatsioonkaebuse (I), seejärel vastustaja

apellatsioonkaebuse (II) ning teeb muud asja lahendamisega seotud otsustused (III).

I

15. HKMS § 197 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Kuna

ringkonnakohus tagastas kaebaja apellatsioonkaebuse väärikuse alandamist puudutavas osas,

siis kontrollib ringkonnakohus halduskohtu otsust ulatuses, mis puudutab kaebajale 26.05.,

31.05. ja 12.09.2023. a sündmuste käigus väidetavalt tekitatud tervisekahju.

16. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja otsuse

resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada otsuse põhjendusi.

17. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

paragrahvides 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1

kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nendest sätetest tulenevalt kuulub

mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu

kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega

rikuti mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise

tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel

ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui

üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks.

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja väidetud tervisekahju osas ei ole

mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud ning selles osas tuli kaebus rahuldamata

jätta. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide alust

halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei

korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

19. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et kaebaja ei ole 26.05.2023. a Raja tn 31 juures

kaebajale väidetavalt tekitatud vigastusi tõendanud. Halduskohtule oli saadetud foto

läbipekstud näo kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik kaebaja viidatud fotot

(kaebaja 05.01.2024. a vastus kohtunõudele, lisa 3) praeguse asja lahendamisel tõendina

arvestada, kuna asjas on tõendina esitatud samal päeval (26.05.2023) kaebaja tehtud video

(vastustaja 13.09.2024. a menetlusdokumendi lisa „IMG_0310.MOV“) ning foto ja video

põhjal kaebaja välimust võrreldes on ilmselge, et foto, millel kaebaja nägu on turses ja

verevalumitega, ei ole tehtud samal päeval, vaid see on tehtud oluliselt varem. Muu hulgas on

fotol kaebaja juuksed märgatavalt pikemad kui enne väidetavat peksmist tehtud videos, kus

kaebaja näol peksmise jäljed puuduvad. Ringkonnakohus selgitas 03.10.2025. a määruse p-s

12 kaebajale, et kui kaebaja soovib esitada kohtule tõendina TÜ Kliinikumi EMO visiidi

käigus kogutud andmed (sh fotod), on tal kui andmesubjektil võimalik need TÜ Kliinikumilt

küsida ja kohtule esitada. Kaebaja sai ringkonnakohtu määruse kätte samal päeval. Seega oli

kaebajal piisavalt aega (kuni 31.10.2025), et enda väiteid näo peksmise kohta tõendada.

Kaebaja ringkonnakohtule kõnealuse kehavigastuse kohta asjakohaseid tõendeid ei esitanud

ega selgitanud ka seda, miks oli halduskohtule esitatud eksitav foto. Kaebaja väidet näo

peksmisega tekitatud tervisekahju kohta ei kinnita ükski asjas esitatud tõend ja seda ei nähtu

ka halduskohtu poolt tuvastatud muudest asjaoludest. Kaebaja väide on paljasõnaline ja

tõendamata.

20. Halduskohus tõi otsuses välja mõlema poole kirjeldused 26.05.2023. a Raja tn 31 juures

toimunu kohta ja leidis, et vaidlust ei ole selles, et politseiametnikud kasutasid Raja tn 31

juures kaebaja suhtes füüsilist jõudu. Otsuse p-s 35 märkis halduskohus, et kaebaja ei ole

väitnud, et Raja tn 31 intsidendi käigus oleks vastustaja talle kehavigastusi põhjustanud. Asja

materjalidest nähtub, et näkku peksmist kaebaja esmases kaebuse tekstis ei märkinud. Kaebaja

täpsustas politsei poolt Raja tn 31 juures toimunud väidetava ründe asjaolusid ja tekitatud

kahju hiljem kaebuse puuduste kõrvaldamise käigus (12.11.2023) ja kohtunõude vastuses

(29.11.2023). Kuigi otsuse põhjendustest ei nähtu halduskohtu hinnangut kaebaja esitatud

tõendi (foto) kohta, siis halduskohtu lõppjärelduste õigsust see ei mõjuta. Selle puuduse

kõrvaldamiseks muudab ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendusi ja täiendab neid

eespool toodud põhjendustega.

21. Kaebaja väited talle käeraudade paigaldamisega tekitatud tervisekahju kohta ei ole

põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja esitatud fotodelt on küll

näha, et kaebaja kätel on käeraudade kasutamisest jäljed, kuid tegemist ei ole vigastustega

ning seetõttu ei kahjustanud käeraudade kasutamine kaebaja tervist. Kaebaja esitatud fotod ei

kinnita kaebaja väidet, et käerauad olid pandud tugevasti peale ja soonisid randmeid. Fotodel

on näha, et käerauad on olnud surutud käevarrel randmetest oluliselt kõrgemale. Sellises

asendis on ka õige tugevusega paigaldatud käeraudadest nahale soonimisjälje jäämine

paratamatu. Samuti saab pidada tõenäoliseks, et kaebaja võis käeraudade asendit ise muuta ja

soonimisjälgede tekkimisele ise teadlikult kaasa aidata. Kuna tervisekahju ei ole tekkinud, siis

ringkonnakohus sellel teemal pikemalt ei peatu.

22. Kaebaja väitel lõi politseinik E talle 31.05.2023 politseisõidukis viibimise ajal rusikaga

vastu põlve. Politseinike ettekannetest nähtuvalt istus E politseisõiduki parempoolsel esiistmel

ning kaebaja istus tema taga. Halduskohus leidis, et selline paigutus küll ei välista väidetud

löömist, kuid isegi kui möönda löömise võimalikkust, ei saaks selline löök olla tugev.

Kaebaja märkis apellatsioonkaebuses, et talle jääb arusaamatuks, kuidas jõudis halduskohus

järeldusele, et löök polnud tugev, kui põlv terve päev valutas selle tagajärjel. Ringkonnakohus

leiab, et kuna kaebaja ei ole väidetavast löögist tingitud tervisekahjustust tõendanud, siis oli

kaebuse rahuldamata jätmine tervisekahju nõude osas õiguspärane. Ka kaebaja poolt varem

esitatud väidete võimendamine ei aita kaasa kaebuse rahuldamisele. Valu osas selgitab

ringkonnakohus täiendavalt, et kuigi valu kannatamine võib teatud asjaoludel kujutada endast

tervisekahju tekitamist (nt TrtRnKo 20.10.2016, nr 3-14-50613, p 15), siis praeguses asjas ei

ole kaebaja poolt esitatud üldsõnalisi väiteid ja halduskohtu poolt tuvastatud asjaolusid

arvestades tegemist sellise olukorraga.

23. Kaebaja leiab, et halduskohus jõudis 12.09.2023 sündmuse osas valele järeldusele, et

kaebaja ei ole tervisekahjustusi tõendanud. Kaebaja arvates peab see olema usutav, et peale

kägistamist, kus haaratakse kõrist kinni, tekivad muljumisjäljed. Ringkonnakohus nõustub

täielikult halduskohtu põhjendustega. Kuigi kaebaja kasutab sõnastust, mille kohaselt haaras

politseinik tal kõrist, siis asjas kaebaja esitatud videosalvestisega on tõendatud, et

politseiametnik võttis kaebaja selja tagant haardesse. Kuigi kaebaja võis kaelale surutud

käsivarre tõttu tunda ebamugavust ja tal oli raske rääkida, kestis see vaid mõne hetke ning

pärast haardest vabastamist oli kaebaja kõne koheselt selge ja erk.

24. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kaebaja väited selle kohta, et ta tahtis tõendada, et tal

oli kael kägistamise tõttu muljutud, kuid Tartu Ülikooli Kliinikum talle haiguslugu ega

fotosid ei esitanud. Tegemist on kaebaja poolt varasemas menetluses esitatud põhjendusega,

mis puudutas 26.05.2023. a sündmuste käigus väidetavalt tekitatud tervisekahjustuste

tõendamist. Asja materjalid kinnitavad, et kaebaja pöördus kliinikumi erakorralise meditsiini

osakonda pärast 26.05.2023. a sündmusi. 12.09.2023. a sündmuse järel tervisekahju

fikseerimist kaebaja varem väitnud ei ole. Samuti ei peatu ringkonnakohus pikemalt kaebaja

väitel väidetava kägistamise tõttu teadvuse kaotamise ja kokku vajumise kohta. Kaebaja on

eeltoodut asunud väitma alles apellatsioonkaebuses. Isegi kui kaebaja oleks kaebuses tekkinud

tervisekahju selliselt kirjeldanud, lükkab videosalvestus selle väite ümber.

25. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et tema käitumine 12.09.2023 oli

provotseeriv. Kaebaja filmis seetõttu, et tal oleks tõend olemas, kuna samad politseiametnikud

olid teda varasemalt rünnanud, mõnitanud ja alandanud. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu poolt kaebaja käitumisele antud hinnanguga, kuid selgitab, et kuna

apellatsioonimenetluses on vaidluse ese piiratud tervisekahju nõudega ja tervisekahju

tekkimine ei ole kinnitust leidnud, siis puudub apellatsioonkaebuse lahendamisel vajadus

hinnata teisi kahju hüvitamise eeldusi, sh kaebaja enda rolli kahju tekkimises.

26. Kaebaja on ekslikult omistanud halduskohtu selgitusele vastustaja tõendamiskoormise

kohta üleüldise tähenduse. Halduskohus selgitas otsuse p-s 34 seoses 26.05.2023

psühhiaatriakliiniku juures politsei poolt füüsilise jõu kasutamisega, et vallasasja hoiule

võtmise ja selle käigus sunni kohaldamise kohta protokolli puudumine raskendab toimingute

põhjendatusele hinnangu andmist, ning et riikliku järelevalve meetme kohaldamise protokoll

on oluline menetlusdokument, mille puudumine võib takistada korrakaitseorganil

halduskohtumenetluses tõendamiskohustuse täitmist, sest meetme kohaldamise aluseks

olevaid asjaolusid peab üldjuhul tõendama vastustaja (HKMS § 59 lg 1). Ringkonnakohus

selgitab, et HKMS § 59 lg-s 1 sätestatud üldpõhimõtte järgi peab menetlusosaline tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tervisekahju

tekkimist tuleb tõendada kaebajal.

27. Kaebaja palub ringkonnakohtul jätta kõik vastustaja ütlused arvestamata, mida vastutaja ei

ole tõendada suutnud. Kaebaja leiab, et vastustajal polnud tõendeid võimalik esitada, kuna

kaamerad olid välja lülitatud teo varjamiseks. Kaebaja arvates tuleb politseiametnike ütlused

kõrvale jätta ja otsus teha kaebaja kasuks, kuna politseiametnikud andsid valesid ütlusi 26.05,

31.05, ja 31.05.2023 sündmuste kohta ning ei kasutanud kaameraid. Halduskohus selgitas

otsuse p-s 38, et nii nagu riikliku järelevalve meetme kohaldamise ja vahetu sunni kasutamise

protokollid, aitavad kaamerasalvestised välja selgitada ja tõendada menetlustes tähtsust

omavaid asjaolusid, kuid salvestiste puudumine iseenesest ei tingi isiku suhtes tehtud

toimingu õigusvastasust. Salvestise puudumisel lasub tõendamiskoormisest tulenev risk

vastustajal. Ringkonnakohus lisab, et salvestiste puudumine ei tähenda, et kohus ei saaks

tugineda muudele vastustaja poolt asjas esitatud tõenditele. Samuti ei anna salvestiste

puudumine alust kaebaja mistahes väiteid tõelevastavaks pidada. Vaidlusaluste sündmustega

seoses on kõikidelt sündmustega seotud ametnikelt võetud kirjalikud selgitused ning need on

kohtule tõendina esitatud. Halduskohus on asjas esitatud politseiametnike ettekannetes

märgitut hinnanud koos kõigi teiste, sh kaebaja esitatud tõenditega, ning teinud seejärel

järeldused poolte esitatu usutavuse ja tõelevastavuse osas.

28. Kaebaja väidab apellatsioonimenetluses, et talle ei tehtud nähtavaks vastustaja poolt

esitatud Tartu politseijaoskonna turvakaamera 31.05.2023. a salvestisi ning kaebaja ja tema

esindaja ei saanud nendega tutvuda. Vastustaja ei taotlenud tõenditele ligipääsu piiramist,

samuti ei piiranud kohus tõenditele ligipääsu. Kohus võib tugineda otsust tehes üksnes

kogutud tõenditele, mida oli pooltel ja kolmandatel isikutel võimalik uurida (HKMS § 157 lg

2). Kaebaja leiab, et sellega rikkus halduskohus oluliselt menetlusõiguse normi, mille tõttu

tuleb Tartu Halduskohtu kohtuotsus tühistada ja asi saata halduskohtule uueks

läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus märgib esmalt, et kaebaja väide, nagu ei oleks esitatud salvestisi kaebajale

nähtavaks tehtud, ei vasta tõele. Vastustaja esitas PPA Lõuna prefektuuri Tartu

politseijaoskonna turvakaamerate 31.05.2023. a salvestised kohtule 25.09.2024 (failid „X.X.

31.05.2023 kliendiparkla.7z“ ja „X.X. 31.05.2023 Tartus.7z“) ja need on nii kaebajale kui

kaebaja esindajale nähtavaks tehtud. Asja materjalide hulgas on menetlusosaliste kirjavahetus,

millest nähtuvalt esines probleeme esitatud failide avamisega. Eeltoodu ei oma siiski praeguse

asja lahendamise seisukohast mingisugust tähtsust, kuna halduskohus on nende salvestistega

tutvunud ja leidnud, et nimetatud failidest ei nähtu praeguse vaidluse esemesse kuuluvaid

vastustaja toiminguid (otsuse p 44).

29. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

II

30. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

31. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2).

32. Halduskohus rahuldas kaebuses esitatud varalise kahju hüvitamise nõude ja mõistis

kaebaja kasuks välja hüvitise summas 19,90 eurot. Kohus jättis rahuldamata mittevaralise

kahju hüvitamise nõuded seoses 26.05. ja 31.05.2023. a juhtumitega. Kaebaja mittevaralise

kahju hüvitamise nõude seoses 12.09.2023. a juhtumiga rahuldas kohus osaliselt, tunnistades

vastustaja toimingu kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisel õigusvastaseks. Ülejäänud osas

jättis kohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus kirjeldas asja lahendamise tulemust

järgmiselt: üks nõue rahuldatud täielikult, teine nõue rahuldatud osaliselt ning kaks nõuet

jäetud rahuldamata. Halduskohus pidas kaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades

põhjendatuks mõista kaebaja kasuks välja ⅜, s.o 37,5% tema menetluskuludest. Tulenevalt

kaebuse rahuldamise proportsioonist mõistis kohus tasutud riigilõivu (360,60 eurot) eest

kaebaja kasuks välja 135,23 eurot ja põhjendatud õigusabikuludest 686,25 eurot

((15×100)+22%–62,5%), kokku 821,48 eurot.

33. Vastustaja leiab, et halduskohus kohaldas ebaõigesti HKMS § 108 lg-t 2. PPA-lt kaebaja

kasuks väljamõistetud menetluskulud on ebaproportsionaalselt suured võrreldes kaebaja

nõude rahuldatud osaga. Tegelikult oli kaebaja esitanud mitte neli nõuet, vaid ühe nõude –

hüvitamisnõude – ning kohus rahuldas selle osaliselt (0,13% nõudest). Halduskohus rahuldas

kahjunõude 19,90 euro (s.o 0,13%) ulatuses ning 15 000 euro osas jättis rahuldamata.

Riigikohus on märkinud, et HKMS § 108 lg-s 2 nimetatud proportsiooni hindamisel tuleb

arvestada, millise osa kohtuvaidluse sisust moodustasid õiguslikud küsimused, mille alusel

kaebus rahuldati (RKHKo 19.06.2020, nr 3-18-562, p 13) ning kui suures ulatuses saavutas

kaebaja oma kaebuse eesmärgi (RKHKo 06.06.2019, nr 3-17-842, p 37). Praeguses asjas

keerulised õiguslikud küsimused puudusid. Varalise kahju tekitamise üle puudus vaidlus,

vastustaja oli üksnes seisukohal, et kahju tekitamine ei olnud õigusvastane. 12.09.2023

toimunu osas oli vastustaja juba kohtuväliselt tunnistanud, et kaebaja suhtes füüsilise jõu

kasutamine oli õigusvastane (vt kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis, 21.09.2023).

Kohtumenetluses jäi vastustaja selle seisukoha juurde, leides samas, et rahalist hüvitist ei

peaks selle rikkumise eest maksma. Kaebaja saavutas oma eesmärgi (st hüvitamiskaebuse

rahuldamise) 0,13% ulatuses. Seetõttu on põhjendatud PPA-lt kaebaja kasuks välja mõista

halduskohtus kantud põhjendatud menetluskulu, mis on võrdeline kaebuse rahuldatud osaga,

st 0,13% 2190,60 eurost, mis on 2,85 eurot.

34. Vastustaja leiab ekslikult, et kaebaja nõuded tuleb lugeda üheks hüvitamisnõudeks.

HKMS § 37 lg 3 järgi võib kaebuses soovi korral esitada mitu omavahel seotud nõuet

(liitkaebus). Varalise ja mittevaralise kahju puhul on tegemist erinevate kahjuliikidega ja kui

eri kahju hüvitamist nõutakse ühes kaebuses, on tegemist liitkaebusega. Sellises olukorras

annab PPA pakutud arvutusviis ilmselgelt ebaproportsionaalse tulemuse. Ka vastustaja

viidatud Riigikohtu praktikast ei tulene, et menetluskulude väljamõistmine proportsionaalselt

kaebuse rahuldamisega tähendaks erinevate kahjunõuete korral väljamõistetud rahalise

hüvitise osakaalu arvutamist taotletud hüvitiste kogusummast.

35. Halduskohus luges õigusabikulud põhjendatuks 1830 euro ulatuses. Koos riigilõivuga

(360,60 eurot) olid esimeses kohtuastmes kaebaja menetluskulud kokku 2190,60 eurot.

Halduskohus luges kaebuse rahuldatud osa suuruseks 37,5% ja mõistis kaebaja kasuks välja

821,48 eurot. Ringkonnakohus leiab, et praeguses asjas ei anna ka halduskohtu otsuses toodud

viisil kaebuse rahuldamise osakaalu arvutamine proportsionaalset tulemust. Ringkonnakohus

nõustub vastustajaga, et halduskohtu otsuses kaebaja kasuks väljamõistetud menetluskulud on

ebaproportsionaalselt suured võrreldes kaebaja nõude rahuldatud osaga. Kuivõrd kaebaja

kaebus jäi valdavas osas rahuldamata ja seetõttu jäi ka kaebaja eesmärk valdavalt

saavutamata, siis saab ringkonnakohtu hinnangul lugeda kaebuse rahuldatud osa (varalise

kahju 19,90 eurot hüvitamine, 12.09.2023. a kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamise

õigusvastaseks tunnistamine) suuruseks kõige enam 20%.

36. Eeltoodust tulenevalt rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab halduskohtu otsuse menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas (resolutsiooni p

5 esimene lause) ja teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab vastustajalt kaebaja kasuks

välja menetluskulud 438 euro ulatuses. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud tema

enda kanda.

III

37. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise

korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Tervisekahju hüvitamise kaebuse esitamine on

riigilõivuvaba ja muid kulusid kaebajal apellatsiooniastmes ei olnud. Vastustaja ei esitanud

ringkonnakohtule kuludokumente ja menetluskulude nimekirja ega taotlenud

apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmist kaebajalt. Eeltoodust tulenevalt puudub

apellatsiooniastmes vajadus menetluskulude jagamiseks.

38. Kaebaja esitas 09.11.2025 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirjana pealkirjastatud

dokumendi, milles on loetletud kaebaja kulud esimeses kohtuastmes (riigilõiv 360,60 eurot ja

õigusabikulud 3538 eurot). Lisaks esitas kaebaja taotluse menetluskulude nimekirja esitamise

tähtaja ennistamiseks. Kaebaja põhjendas, et lasi tähtaja mööda, kuna ta ei olnud teadlik, kas

halduskohtus kantud menetluskulud tuleb esitada ringkonnakohtule, kui ringkonnakohtus

menetluskulud puudusid. Kaebaja tegi igaks juhuks menetluskulude nimekirja ja tähtaja

ennistamise taotluse.

Kuna kaebaja taotleb menetluskulude nimekirja esitamiseks ringkonnakohtu poolt määratud

tähtaja (31.10.2025) ennistamist, siis arvestades, et HKMS § 71 näeb ennistamise võimaluse

ette üksnes seaduses sätestatud tähtaegade korral, mõistab kohus, et kaebaja soovib nimetatud

tähtaja pikendamist (HKMS § 69 lg 1). Kuivõrd kaebajal puudus vajadus esitada

ringkonnakohtule esimeses kohtuastmes kantud menetluskulude nimekirja, siis puudub

vajadus ka kohtu määratud tähtaja pikendamiseks. Ringkonnakohus jätab taotluse läbi

vaatamata.

39. Kaebaja esitas 29.12.2024 ringkonnakohtule avalduse, milles palus juhul, kui

ringkonnakohus jätab Tartu Halduskohtu otsuse muutmata, kanda menetluskulud K. R.

arveldusarvele, ning lisas nimetatud isiku pangakonto andmed. Riigikohus on tunnistanud

menetlusosalise õigust nõuda väljamõistetud menetluskulude kandmist taotluses märgitud

isiku kontole (RKHKo 14.06.2011, nr 3-3-1-35-11, p 7). Kohtupraktikas on kaebaja taotlus

menetluskulude teise isiku pangakontole kandmiseks rahuldatud olukorras, kus taotluses

nimetatud isik on kaebaja eest menetluskulusid tasunud või ta on muul moel (nt esindussuhte

kaudu) asjaga seotud (lisaks viidatud Riigikohtu lahendile nt TrtRnKo 23.04.2013, nr 3-11-

1797; TlnRnKo 09.09.2011, nr ). Praeguse asja materjalidest sellist seost ei nähtu, sh ei ole

taotluses nimetatud isik kaebaja eest menetluskulusid tasunud. Ringkonnakohtu hinnangul ei

saa kaebaja nõuda väljamõistetud menetluskulude kandmist mistahes isiku kontole üksnes

oma rahaasjade endale sobivamalt korraldamise eesmärgil. Eeltoodut arvestades jätab

ringkonnakohus kaebaja taotluse rahuldamata.

40. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab ringkonnakohus avaldatavas otsuses kaebaja,

politseiametnike ja kaebaja menetluskulude taotluses nimetatud isiku nimed tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)