3-25-2083/5 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

13. november 2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-2083

Haldusasi

Narva linna kaebus Sotsiaalkindlustusameti 14. märtsi

2025. a järelevalve akti nr 5.1-3/12888-13 ja 2. aprilli

2025. a vastuskirja nr 5.1-3/12888-16 õigusvastasuse

tuvastamiseks, 2. aprilli 2025. a ettekirjutuse nr 5.1-

3/12888-17 ja 2. juuni 2025. a vaideotsuse nr 5.2-

3/11899-3 tühistamiseks ning sunniraha rakendamise

keelamiseks

Menetluse alus ringkonnakohtus

Narva linna määruskaebus Tartu Halduskohtu 29.

oktoobri 2025. a määruse resolutsiooni p 4 peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Narva linn

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. oktoobri 2025. a

määruse resolutsiooni punkt 4 muutmata.

2. Jätta läbi vaatamata kaebaja taotlus määruskaebuse tagamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252

lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) algatas 22. aprillil 2024 Narva Linna

Sotsiaalabiametis järelevalvemenetluse ja tuvastas, et järgitud ei ole õigusaktides

sätestatud nõudeid ning tegi puuduste kõrvaldamiseks 10. juulil 2024 ettekirjutuse,

mida ei vaidlustatud. Perioodil 3. veebruar 2025 kuni 14. märtsil 2025 viis SKA läbi

järelkontrolli ja koostas 14. märtsil 2025 järelevalve akti nr 5.1-3/12888-13, milles

kirjeldas Narva Linna Sotsiaalabiameti lastekaitsetöös tuvastatud puudusi. SKA vastas

Narva Linna Sotsiaalabiameti 27. märtsi 2025. a vastuväidetele 2. aprilli 2025. a

vastuskirjaga nr 5.1-3/12888-16, nõustudes osaliselt ameti esitatud vastuväidetega.

2. SKA tegi 2. aprillil 2025. a ettekirjutuse nr 5.1-3/12888-17, millega kohustas Narva Linna

Sotsiaalabiametit:

-

Tagama abivajavast lapsest teadasaamisel viivitamata lapse abivajaduse nõuetekohane

hindamine ja lapse abistamiseks vajalike meetmete pakkumine;

-

Tagama lapse huvide väljaselgitamisel kõigi asjassepuutuvate lapse olukorra ja isikuga

seonduvate asjaolude ning muu informatsiooni väljaselgitamine, mis on vajalik, et

hinnata otsuse mõju lapse õigustele ja heaolule;

-

Tagama otsuse tegemine juhtumikorralduse algatamiseks või algatamata jätmiseks või

juhtumi edastamiseks pädevale ametiisikule 10 päeva möödumisel abivajavast lapsest

teada saamisest.

Ettekirjutuse täitmise tähtajaks kõigi kolme kohustuse osas anti 3. november 2025 ning

ettekirjutus sisaldas hoiatust, et juhul kui ettekirjutus jäetakse määratud tähtajaks täitmata,

rakendub Vabariigi Valitsuse seaduse § 751 lg 4 alusel sunniraha esimese kohustuse täitmata

jätmise puhul 1000 eurot, teise puhul 1500 eurot ja kolmanda puhul 1000 eurot.

Narva Linna Sotsiaalabiamet esitas 2. aprilli 2025. a ettekirjutuse peale vaide, mille SKA

jättis 2. juuni 2025. a vaideotsusega nr 5.2-3/11899-3 rahuldamata.

3. Narva linn esitas 25. juunil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse SKA 14. märtsi 2025. a

järelevalve akti nr 5.1-3/12888-13, 2. aprilli 2025. a vastuskirja nr 5.1-3/12888-16 ja

ettekirjutuse nr 5.1-3/12888-17 ning 2. juuni 2025. a vaideotsuse nr 5.2-3/11899-3 peale.

Kaebus sisaldas esialgse õiguskaitse taotlust SKA 2. aprilli 2025. a ettekirjutuse nr 5.1-

3/12888-17 kehtivuse ja täitmise peatamiseks, alternatiivselt ettekirjutusega määratud

sunniraha rakendamise peatamiseks.

Taotluse kohaselt on enne sisulist kohtuotsust ettekirjutuse täies ulatuses täitmise ja sunniraha

sissenõudmise osas kaebaja jaoks kahjulike tagajärgede saabumine reaalne, millele viitab

SKA poolt kaebaja kõigi vastuväidete järjekindel ja põhjendamatu eiramine. Niigi pingelise

eelarve tingimustes on ebamõistlik panna kaebajale täiendavaid rahalisi kohustusi, mille

täitmine toimub samade eelarveliste vahendite arvelt, millega täidetakse muu hulgas ka

ettekirjutuses märgitud lastekaitsetöö kohustusi. Samuti on oluline, et pärast 3. novembril

2025 tähtaja möödumist ei teostaks SKA haldusjärelevalvet kehtivat õigust rikkuval viisil,

mille lubamatust ja õigusvastasust on kaebuses põhjalikult argumenteeritud.

4. Tartu Halduskohus võttis 29. oktoobri 2025. a määrusega kaebuse menetlusse järgmistes

nõuetes: tunnistada õigusvastaseks SKA 14. märtsi 2025. a järelevalve akt nr 5.1-3/12888-13

ja 2. aprilli 2025. a vastuskiri nr 5.1-3/12888-16; tühistada SKA 2. aprilli 2025. a ettekirjutus

nr 5.1-3/12888-17 ja 2. juuni 2025. a vaideotsus nr 5.2-3/11899-3 ning keelata SKA-l

sunniraha rakendamine (resolutsiooni p 1); tunnistas vastustajaks SKA (resolutsiooni p 2);

kohustas vastustajat esitama hiljemalt 30. detsembril 2025 kohtule vastus kaebusele

(resolutsiooni p 3) ja jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p

4).

Kohus leidis, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja ei esitanud kohtule

tõendeid, millest nähtuks, et sunniraha tasumine tooks endaga kaasa ebaproportsionaalselt

raskeid või pöördumatuid tagajärgi. Usutav ei ole, et kuni 3500 euro suuruse sunniraha

tasumine saab asetada kohaliku omavalitsuse majanduslikult raskesse olukorda. Asjaolu, et

kaebaja ei saa sunniraha tasumise kohustuse tõttu antud raha muul viisil kasutada, ei tähenda,

et sunniraha sissenõudmine tooks endaga kaasa kaebajale pöördumatud tagajärjed või

ebamõistlikud piirangud. Kaebajale ei põhjusta pöördumatuid või hiljem raskesti

kõrvaldatavaid tagajärgi ka see, kui SKA viiks kohtumenetluse ajal läbi samadel asjaoludel

uue järelevalvemenetluse, kuna kaebaja saab esitada vastuväiteid ja vajadusel pöörduda

kohtusse. Seda ei saa pidada kaebaja jaoks ebamõistlikult koormavaks. Esialgse õiguskaitse

vajaduse puudumise tõttu ei hinda kohus esialgse õiguskaitse kohaldamise teisi eeldusi.

5. Narva linn esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb halduskohtu

29. oktoobri 2025. a määruse resolutsiooni p-i 4 tühistamist ning enne määruskaebuse sisulist

lahendamist halduskohtu määruse p-i 4 täitmise peatamist, kuna SKA võib viia läbi uue

järelevalvemenetluse ja nõuda kaebajalt ettekirjutusega määratud sunniraha tasumist ajal kui

käesoleva kohtuasja kohtulahend ei ole veel jõustunud.

Kaebaja hinnangul ei põhjendanud halduskohus arusaadavalt, miks ei kuulu rahuldamisele

kaebaja taotlus peatada vaidlustatud ettekirjutuse kehtivus ja täitmine. Samuti ei arvestanud

halduskohus, et igal kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve. Narva linna 2025. aasta

eelarve võeti vastu detsembris 2024, kui ei saanudki arvestada ettekirjutuse sunnirahaga.

Samuti ei ole linna sotsiaalabiametile eraldatud raha eelarve reservfondist. Vastustaja ja kohus

oleks pidanud välja selgitama, kas Narva linna eelarve võimaldab sellise sunniraha tasumist ja

millise olukorra nõue tekitab. Sotsiaalabiametil, millele kohustus pandi, puudub õiguslik alus

ja võimalus sunniraha tasumiseks mingilt muult eelarve realt. Eelarve puudujääk tekitabki

pöördumatult rasked tagajärjed ja on ebamõistlikult piirav, sest see toimub konkreetsete

sihtotstarbeliste, s.h ka eluliselt vajalike eesmärkide (sotsiaalabitoetused, personali töötasu)

täitmise arvelt.

Sunniraha hoiatus ei ole põhjendatud ega proportsionaalne väidetavate rikkumistega. 2024.

aastal läbiviidud kontrolli käigus avastatud puudused on tänaseks vähenenud peaaegu 80%

ehk kaebaja tegi asjakohased järeldused. Oluline on, et SKA ei teostaks pärast 3. novembrit

2025. a haldusjärelevalvet kehtivat õigust rikkuval viisil, kuna haldusjärelevalve teostamine

on käsitatav kahjuliku tagajärjena kaebaja õigustele ja huvidele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu määruse

tühistamiseks. Narva linna määruskaebus jääb rahuldamata. Erinevalt kaebajast leiab

ringkonnakohus, et halduskohus põhjendas arusaadavalt ja kehtivale õigusele tuginedes, miks

kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus.

7. Määruskaebuses on kaebaja põhiväiteks, et vaidlustatud ettekirjutusega tehtud

sunnirahahoiatuse realiseerumise korral on Narva linna sotsiaalabiametil takistatud tema

põhikohustuste täitmine. Ettekirjutuse aluseks olev järelevalvemenetlus toimus õigusvastaselt,

kaebaja seisukohtadega ei arvestatud, ettekirjutust vähemalt osaliselt ei olegi võimalik täita

ning sunniraha on ebaproportsionaalselt suur.

8. HKMS § 15 lg 1 p 1 ja 16 järgi on kaebajana menetlusosaliseks isik või isikute ühendus,

kes on esitanud halduskohtule kaebuse. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg 2 kohaselt on

avalik-õiguslik juriidiline isik teiste hulgas ka kohaliku omavalitsuse üksus. Kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse § 2 lg-s 1on kohaliku omavalitsuse üksusena määratletud

vald ja linn. Samas ei tunnusta kehtiv õigus isikuna kohaliku omavalitsuse üksuse organeid,

ameteid ega muid struktuuriüksusi. Seega on kaebaja kui menetlusosalise õigused ja

kohustused omistatavad Narva linnale, mitte kitsalt Narva linna sotsiaalabiametile. See,

kuidas ja milliste struktuuriüksuste kaudu on Narva linn korraldanud oma ülesannete ja

kohustuste täitmise, on kohaliku omavalitsuse üksuse sisepädevuse jaotamise küsimus ega loo

iseseisvalt halduskohtumenetluses kaitstavat õigust.

9. Vastavalt HKMS § 249 lg-le 1 võib kohus teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse

kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt

raskendatuks või võimatuks. Seega on esialgse õiguskaitse kohaldamine lubatud (esineb

esialgse õiguskaitse vajadus), kui esialgse õiguskaitse abinõu rakendamata jätmine eeldatavalt

tooks kaasa Narva linna õiguste pöördumatu või raskesti kõrvaldatava tagajärje

kohtumenetluse ajal.

Vastavalt ei ole asjakohane kaebaja väide, et esialgse õiguskaitse vajadus nähtub sellest, et

Narva linna sotsiaalabiameti 2025. aasta eelarves ei ole ette nähtud vahendeid sunniraha

tasumiseks ning 3500 euro maksmine saaks toimuda üksnes sotsiaalabiameti põhitegevuseks

määratud vahendite arvel. Seetõttu ei pidanud halduskohus esialgse õiguskaitse vajaduse

kindlakstegemisel hindama seda, kas 3500 euro väärtuses Narva linna sotsiaalabiameti poolt

põhitegevuse toimingute tegemata jätmine on olulise tähendusega ja milliseid tagajärgi võib

see kaasa tuua.

10. Esialgse õiguskaitse vajaduse tuvastamisel on asjakohane hoopis see, kas 3500 euro

tasumise kohustus oluliselt takistab Narva linnal tervikuna kohaliku omavalitsuse üksuse

ülesannete ja kohustuste täitmist. On selge, et igasugune rahalise kohustuse täitmine mõjutab

negatiivselt kohaliku omavalitsuse ülesannete ja kohustuste täitmist. Samas on selge seegi, et

mõju ulatus sõltub täidetava kohustuse suurusest ja ka kohaliku omavalitsuse

eelarvevahendite mahust. Kohaliku omavalitsuse aastaeelarvega võrreldes väikesemahuliste

kulu korral ei ole alust eeldada, et sellel oleks mõju omavalitsuse ülesannete ja kohustuste

täitmise. Samuti on ilmne, et kõiki võimalikke kulusid ei saa eelarve koostamisel prognoosida

ning kohaliku omavalitsuse üksus peab arvestama ka võimalusega, et eelarveaasta jooksul

tekib ootamatuid kulusid. Seetõttu ei saa kulu pidada põhitegevust takistavaks üksnes

põhjusel, et selle tekkimine ei olnud ettenähtav eelarve koostamise ajal.

Narva linna 2025. aasta eelarve kogumaht ületab 116 miljonit eurot1. Arvestades, et

ettekirjutuses tehtud sunnirahahoiatuses märgitud 3500 euro tervikuna tasumisel moodustab

kulu kaebaja jaoks ca 0,003% aasta eelarvest, ei saa isegi eelarvevahendite nappuse olukorras

eeldada, et sellel oleks tegelik mõju kaebaja võimele täita oma ülesandeid ja kohustusi.

11. Seetõttu on ekslik kaebaja arusaam, et vastustaja ja halduskohus pidanuks eeldama, et

3500 euro tasumise kohustus takistab kaebajal oma põhikohustuste täitmist ning vastupidist

seisukohta kontrollima ja põhjendama. Halduskohus asjakohaselt tugines sellele, et kaebaja ei

ole väidete ja põhjendustega usutavaks teinud, et esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamata

jätmise korral võiks kaebajale saabuda pöördumatu kahjulik tagajärg kohtumenetluse ajal.

HKMS § 250 lg 2 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotlust põhistada. Seega esialgse

õiguskaitse taotluse esitamisel pidi kaebaja ise selgitama, miks Narva linna 2025. aasta

eelarvega võrreldes suhteliselt väikese summa tasumine takistaks kaebajal oma ülesannete ja

kohustuste täitmist. Asja lahendamisel ei ole oluline, kuidas on Narva linn liigendanud oma

2025. aasta eelarve ja kas sotsiaalabiametile on sihtotstarbeliselt ette nähtud vahendid, mille

arvel sunniraha tasuda. Narva linn kohaliku omavalitsuse üksusena peab tervikuna korraldama

oma tegevuse nii, et saab täita ka eelarveaasta jooksul tekkivad kohustused. Kui erakordsete

asjaolude tõttu just sunniraha tasumine viiks vältimatult kaebaja kohustuste täitmata jätmiseni

olulises ulatuses, saanuks kaebaja seda esialgse õiguskaitse taotluses selgitada. Kaebaja seda

ei teinud. Kuna kaebaja väited kahjuliku tagajärje kohta on üldsõnalised ega põhista selliselt

esialgse õiguskaitse vajadust, siis ei pidanud halduskohus suunama kaebajat selle asjaolu

kohta tõendeid esitama ega neid ka omal algatusel koguma. Ka määruskaebuses ei esita

kaebaja väiteid ega põhjendusi, mille pinnal võiks järeldada, et sunniraha tasumine halvaks

Narva linna tegevuse kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete ja kohustuste täitmisel.

Seetõttu leidis halduskohus põhjendatult, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus.

12. Määruskaebusest olulise osa pühendab kaebaja sellele, et selgitada, miks tema hinnangul

on kaevatav ettekirjutus õigusvastane ja sunniraha ülemäärane. Samas ei anna esialgse

õiguskaitse kohaldamiseks alust ainuüksi eelhinnang küsimuses, kas kaevatav haldusakt on

õigusvastane ja põhjendatud oleks selle kehtivuse lõpetamine kohtuotsusega. Esialgse

õiguskaitse vajadus on kaebajal juhul, kui on oht, et kaebusega kaitstavale õigushüvele saabub

kahjulik ja hiljem raskesti kõrvaldatav tagajärg kohtumenetluse ajal (HKMS § 249 lg 1).

Halduskohtumenetluse seadustiku ülesehitusest ilmneb selgelt, te seadusandja on pidanud

tavapäraseks seda, et tühistamisnõudega vaidlustatud haldusakt jääb kohtumenetluse ajaks

kehtima. Halduskohtule kaebuse esitamine iseenesest ei too kaasa kaevatava haldusakti

kehtivuse peatumist. Haldusakti kehtivuse peatamine on võimalik erandkorras esialgse

õiguskaitse kohaldamise kaudu, kui haldusakti kehtivuse jätkumine takistaks kaebaja õiguste

tegelikku kaitset. Praegusel ajal ei saa aga järeldada, et kaebaja õiguste kaitse haldusakti

1 Vt Narva Linnavolikogu 19. detsembri 2024. a määrus „Narva linna 2025. aasta eelarve kinnitamine“ ühes

lisadega https://www.riigiteataja.ee/akt/403012025030

kohtuliku järelkontrolli kaudu ei tagaks kaebajale tema õiguste efektiivset kaitset. Kaebaja

väidetest ei ilmne muu hulgas, et ettekirjutusega kaebajale pandud kohustuste täitmine tooks

kaebajale kaasa pöördumatud kahjulikud tagajärjed. Kaebaja väidab küll, et ettekirjutus

vähemalt osaliselt ei olegi täidetav, kuid see võib halvemal juhul viia üksnes sunniraha

sissenõudmiseni kaebaja poolt õigusvastaseks peetava kohustuse täitmata jätmise tõttu, kuid

ei tähenda kaebaja õiguste pöördumatut kahjustamist kohtumenetluse ajal. Nagu vastustaja ja

halduskohus selgitasid, kui kohtumenetluse tulemusel selgub, et sunniraha rakendamine ei

olnud õiguspärane, tuleb vastustajal sunniraha kaebajale tagastada.

13. Kuna halduskohus tuvastas, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus, siis ei ole

täidetud esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldus ja kohus ei saa rakendada kaebaja taotletud

meetmeid. Seega ei olnud vajalik anda eelhinnangut kaebuse eduväljavaate kohta ega kaaluda

menetlusosaliste õigusi ja huve ning avalikku huvi seoses esialgse õiguskaitsega.

14. Määruskaebuses taotleb kaebaja veel peatada halduskohtu määruse reolutsiooni punkti 4

täitmine, millega jäeti rahuldamata esialgse õiguskaitse taotlus. Taotlust põhjendab kaebaja

sellega, et vastasel juhul viib vastustaja kaebaja juures läbi uue järelevalve menetluse ja lisaks

nõuab sunniraha tasumist ajal, kui praeguses asjas tehtud kohtulahend ei ole veel jõustunud.

Ringkonnakohus osutab, et halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 4 täitmise peatamine ei

saa aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Nimetatud punktiga otsustas halduskohus jätta

rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse. Selle otsustuse täitmine ei vaja kellegi

aktiivset tegevust, kuna ei too kaasa muudatusi õiguskorras. Halduskohtu määruse

resolutsiooni punkti 4 täitmise peatamisel ei saa seega olla mõju kaebaja õigustele ega

kaevatava ettekirjutuse õiguslikule mõjule. Ringkonnakohus mõistab kaebaja taotlust

määruskaebuse tagamise taotlusena (HKMS § 208 lg 2). Kuna ringkonnakohus lahendab

määruskaebuse sisuliselt, puudub vajadus määruskaebust HKMS § 208 lg 2 alusel tagada.

Seega jääb taotlus läbi vaatamata.

15. Ringkonnakohus ei võta seisukohta kaebaja vastuväidete osas kohtu tegevusele kuna

vastuväide on suunatud halduskohtu tegevusele (HKMS § 90). Samuti ei jaga ringkonnakohus

eraldi kohtukulusid määruskaebemenetluses, kohtulud jagatakse tervikuna menetlust lõpetava

kohtulahendiga (HKMS 109 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)