2-24-14908/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv (eesistuja), liikmed Siret Siilbek ja Peeter Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.11.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-14908

Kohtuasi

KVK Lahendused OÜ hagi L.H vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.07.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

KVK Lahendused OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

6830,63 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) KVK Lahendused OÜ (registrikood

14683190), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaana

Nõgisto

Kostja (vastustaja) L.H (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Anto Variku

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 07.07.2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-24-14908,

kuid osaliselt muuta ja täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta rahuldamata KVK Lahendused OÜ apellatsioonkaebus.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud KVK Lahendused OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-24-14908

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. KVK Lahendused OÜ (hageja, töövõtja) esitas L.H (kostja, tellija juhatuse liige) vastu hagi

käenduslepingu alusel võla nõudes. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja PopUp Hotell OÜ (tellija) suulise

töövõtulepingu Kakumäe sadama pop-up hotellide kommunikatsioonide ehitamiseks.

1.2. Hageja on tööd teostanud ja tellija tööd vastu võtnud 14.12.2021 allkirjastatud

üleandmise-vastuvõtmise aktiga (akt). Töid akteeriti 6085,19 euro ulatuses (koos

käibemaksuga), millisele summale vastava arve esitas hageja kostjale eraisikuna.

1.3. Tellija kostja isikus kinnitas 6085,19 euro suurust tasukohustust 14.12.2021 dokumendi

„Maksegraafik“ (maksegraafik) allkirjastamisega.

1.4. Kostja andis 14.12.2021 eraisiku käenduse, millega käendas 14.12.2021 aktist tulenevat

tellija tasukohustuse täitmist.

1.5. Tellija ega kostja ei ole hagejale tööde eest tasunud.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. PopUp Hotell OÜ ei ole hagejalt ühtegi tööd ega teenust tellinud, ehitustööde tellijaks oli

Popup KV OÜ (Popup KV). Hageja ja Popup KV sõlmisid töövõtulepingu Tallinna Kakumäe

sadama pop-up hotelli veevarustuse ja kanalisatsioonitööde teostamiseks. Selle lepingu alusel

teostatud tööde eest on Popup KV hagejale tasunud.

Hageja ei ole tõendanud töövõtusuhte olemasolu ega selle sisu PopUp Hotell OÜ ja hageja

vahel.

2.2. Popup KV-ga sõlmitud töövõtulepingu kohaselt oli hageja põhikohustuseks ehitada

toimiv torustik ning tellija kohustuseks maksta selle eest tasu. Hageja hinnapakkumine

sisaldas kõiki torustiku valmimiseks vajalikke töid ning pooled sõlmisid töövõtulepingu

terviklahenduse saamiseks. Hageja teostas tööd oluliste puudustega ning käesoleva nõudega

seotud 14.12.2021 aktis ongi loetletud puuduste kõrvaldamiseks tehtud tööd. Hageja ei

suutnud vastavaid puudusi kõrvaldada.

2.3. Kostja ei saa käendada PopUp Hotell OÜ kohustust, kuna kostjale teadaolevalt ei ole

hageja ja tellija vahel käenduslepingus viidatud aktist tulenevat võlaõiguslikku suhet.

2 (8)

2-24-14908

2.4. Tegemist on tarbijakäenduslepinguga. Selles ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse

rahalises maksimumsummas ning seda ei ole võimalik defineerida läbi aktis nimetatud tööde

maksumuse. Käenduslepingu p 1.2 sätestab lisaks p-s 1.1 sätestatud põhikohustusele käendaja

täiendava vastutuse kõrvalnõuete, tekitatud kahju jms nõuete eest, mille rahalist summat

sätestatud ei ole. Seega on käendaja vastutuse maksimumsumma jäetud käenduslepingus

lahtiseks ning käendusleping on tühine.

Edasine menetlus maakohtus

3. Maakohus selgitas 28.05.2025 kohtunõudes, et tegemist võib olla kohustusega ühinemisega

VÕS § 178 tähenduses, ning andis pooltele võimaluse selle kohta seisukohtade ja tõendite

esitamiseks.

3.1. Hageja selgituste kohaselt on kostja astunud tellija kõrvale õigussuhtesse kohustuse

täitmise eesmärgil, mistõttu ei kohaldu kirjalik vorminõue. Kostja edastas palve väljastada

arve temale eraisikuna suuliselt telefoni teel.

3.2. Kostja kinnitas, et ei ole tellija kohustusega ühinenud ning pooltel puudus kohustusega

ühinemiseks mistahes vormis kokkulepe.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

4. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.

Menetluskulude suuruse otsustas maakohus kindlaks määrata mõistliku aja jooksul pärast

kohtuotsuse jõustumist.

4.1. Kuna kostja on füüsiline isik, siis on tegemist tarbijakäenduslepinguga.

4.2. Käendusleping on VÕS § 143 lg 2 järgi tühine, kuna selles ei ole kokku lepitud käendaja

vastutuse rahalises maksimumsummas. Käenduslepingu p-s 1.1 on kirjas 5070,99 eurot,

millele lisandub käibemaks, ja p-s 1.2 on välja toodud, et käendaja vastutab kõigi

kõrvalnõuete ja tekitatud kahju ja muu sellise täitmise eest, millest tulenebki, et käendaja

rahalise vastutuse maksimumsumma on jäetud lahtiseks.

4.3. Hageja nõuet ei ole võimalik rahuldada ka kohustusega ühinemist reguleeriva VÕS § 178

alusel, kuna hageja ei ole selle eeldusi tõendanud (TsMS § 230 lg 1).

4.4. Isegi, kui kostja tellija juhatuse liikmena on tunnistanud võlga hageja ees, ei saa ka sel

alusel võlga välja mõista kostjalt kui hageja ja tellija vahelise võlasuhte osaliseks mitteolevalt

isikult.

4.5. Kuna maakohus jättis hageja nõude täies ulatuses rahuldamata, jäid TsMS § 162 lg 1 järgi

poolte menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus

otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

3 (8)

2-24-14908

5.1. Maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust, eksinud tõendite hindamisel ega ole

täitnud nõuetekohaselt põhjendamiskohustust.

5.2. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 143 lg-t 2. Maakohtu põhjendus, mille kohaselt ei ole

käenduslepingu p-s 1.1 käendatava rahalise kohustuse 5070,99 + km märkimine piisav, on

vastuolus Riigikohtu asjakohase praktikaga (RKTKo 20.06.2018, 2-17-1601).

5.2.1. Käenduslepingu p 1.1 sisaldas viidet nii aktile, millest tellija kui põhivõlgniku kohustus

tulenes, kui ka summale 5070,99 + km. Hagetava kohustuse suurus on seega käenduslepingu

p-s 1.1 selgelt ära nimetatud. Kõrvalnõudeid hageja kostja vastu esitanud ei ole. Hageja

esitatud viivisenõue on seotud käendusest endast tuleneva kohustuse täitmisega viivitamisest.

5.2.2. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et kostja on olnud oma majandus- ja

kutsetegevuses täielikult informeeritud käendatava kohustuse sisust ja suurusest.

5.2.3. Kogu käenduse maht ja piirid on sätestatud lepingu p-s 1.1. Lepingu p 1.2 sõnastusest

„Käendaja vastutab nimetatud jäänud rahaliste kohustuste (s.h kõigi kõrvalnõuete ja tekitatud

kahju jms eest) täitmise eest.“, eelkõige sõnadest „nimetatud“ ja „sealhulgas“ saab järeldada,

et p 1.2 ei võimalda esitada lisaks p-s 1.1 nimetatule mistahes nõudeid, vaid kõik võimalikud

nõuded sisalduvad p-s 1.1. Käenduslepingu p 1.2 sõnastus „(sh kõigi kõrvalnõuete ja tekitatud

kahju jms eest)“ sisaldus pooltele kättesaadavas lepinguprojektis ning jäi ekslikult

käenduslepingu teksti. Konkreetse käenduse kontekstis on see üleliigne ega oma käenduse

piiridele regulatiivset mõju.

5.2.4. Isegi juhul, kui käenduslepingu p-s 1.2 sisalduks viide võimalikele kõrvalnõuetele, ei

muudaks nende rahaliselt piiritlemata jätmine käenduslepingut tervikuna tühiseks. Konkreetse

hagi esemeks ei ole kõrvalnõuded.

5.2.5. Kostja, kes oli ühtlasi tellija juhatuse liige, sai käenduse andmisel aru, et käenduse

alusel saab temalt nõuda 5070,99 + km ehk 6085,19 eurot, sest oli tellija juhatuse liikmena

allkirjastanud ka akti, milles oli kirjas tasu suurus nii ilma käibemaksuta kui koos

käibemaksuga. Seega on täidetud VÕS § 143 lg 2 eesmärk – et käendajal oleks võimalik

hinnata võetavate kohustuste suurust ja enda suutlikkust nende täitmisel.

5.3. Lisaks käendusele on kostja kohustusega ühinenud. Hagejal puudub võimalus tõendada

suulise telefonivestluse sisu, kus kostja palus arve vormistada endale eraisikuna, kuid sellist

suulist kokkulepet kinnitavad koostoimes hageja poolt esitatud järgmised tõendid, millele

maakohus otsuses tähelepanu pööranud ei ole.

-

11.11.2021 esitatud arve ja akt, milles oli tellijaks märgitud L.H (kostja).

-

Kuna kostja palus akti, kuid mitte arve vormistamist PopUp Hotell OÜ nimele, edastas

hageja 14.12.2021 kostjale muudetud akti, kus oli tellijaks märgitud tellija. Arve jäi kostja

nimele ja kostja selle ümbervormistamist ei palunud.

-

14.12.2021 e-kirjas palus hageja, et kostja saadaks vastu nii käenduse kui maksegraafiku

ning pakkus samas e-kirjas, et võib arve ümber vormistada uude kuusse. Kostja ei saatnud

vastuseks ühtegi juhist seoses arvega, vaid allkirjastas käenduslepingu ja maksegraafiku

oma nõusoleku kinnituseks, et nii arve kui akt vastavad nüüd tema juhistele.

5.4. Hageja ei väida, et maksegraafiku näol oleks tegemist võlatunnistusega. Hageja

hinnangul sisaldub selles tellija võlatunnistus.

4 (8)

2-24-14908

5.5. Hageja nõue põhivõlgnikust tellija vastu on tõendatud, tööd on nõuetekohaselt teostatud

ja vastu võetud. Puudusi töödes ei olnud ning nendele ei ole tellija õigeaegselt ka tuginenud.

Vastupidi, tellija on andnud maksegraafikus võlatunnistuse.

Vastustaja seisukoht

6. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata,

kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendust käenduslepingu tühisuse osas ning

täiendada põhjendust kohustusega ühinemise tõendamata jätmise osas. Apellatsioonkaebus

jääb rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

8. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel

aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad

kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta

ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas, et kostja andis

hagejale 14.12.2021 eraisiku käenduse (dtl 11-12). Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled

jätkuvalt käenduse kehtivuse üle. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on tellija

kohustusega ühinenud.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on VÕS § 143 lg 1 järgi

tegemist tarbijakäenduslepinguga, kuna kostja (käendaja) on füüsiline isik. Hageja viited

asjaolule, et kostja andis käenduse majandus- ja kutsetegevuses, ei ole käesolevas vaidluses

asjakohased, sest alates 05.04.2011 jõustunud ja seega ka 14.12.2021 käenduslepingu

sõlmimise ajal kehtiva redaktsiooni kohaselt loetakse kõiki füüsilisi isikuid, sh juriidilise isiku

juhatuse liikmeid, käenduse mõttes tarbijateks ja käendust tarbijakäenduseks (VÕS I komm

(2016), § 143, p 3.1.1; vt ka RKTKo 01.02.2012, 3-2-1-148-11, p. 14 ja RKTKo 10.10.2018,

2-16-8219, p. 14.1).

10. VÕS § 143 lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja

vastutuse rahalises maksimumsummas. Õiguskirjanduses on rõhutatud, et käendaja vastutuse

rahaline maksimumsumma on absoluutne maksimumsumma, mida saab võlausaldaja nõuda

käendajalt käenduslepingu alusel põhivõlgniku poolt käendusega tagatud kohustuse rikkumise

korral, st seoses tagatava põhikohustusega seonduva põhinõude, intresside, viiviste,

sissenõudmiskuludega ning muude põhikohustusest tulenevate kohustustega, mille eest

käendaja vastavalt seadusele ja lepingule vastutab. Sätte mõte on nii tarbijast käendaja

vastutuse piiramine kui ka hoiatusfunktsiooni täitmine: vastutuse summaarse ülempiiri

väljatoomine käenduslepingus peab juba lepingu sõlmimisel käendaja jaoks selgeks tegema,

et tema vastu esitatava nõude tegelik suurus võib (eelkõige intresside, viiviste ja võimalike

leppetrahvide tõttu) ületada mitmekordselt käendatava põhikohustuse algse suuruse (VÕS I

komm (2016), § 143, p 3.2).

Käenduslepingu p. 1.1 kohaselt vastutab käendaja võlausaldaja ja PopUp Hotell OÜ

vahelisest aktist nr 1 tulenevate rahaliste kohustuste täitmise eest summas 5070,99 + km.

Käenduslepingu p 1.2 kohaselt vastutab käendaja „nimetatud jäänud rahaliste kohustuste (s.h

kõigi kõrvalnõuete ja tekitatud kahju jms eest) täitmise eest“ (dtl 11). Ringkonnakohtu

5 (8)

2-24-14908

hinnangul ei tulene viidatud lepingupunktidest selgelt käendaja vastutuse rahalist absoluutset

maksimumsummat.

10.1. Apellandi viidatud Riigikohtu lahendis nr 2-17-1601 asus kolleegium seisukohale, et

VÕS § 143 lg 2 nõuded on täidetud, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste

rahaline suurus. Vastavas vaidluses olid käenduslepingus fikseeritud nii konkreetsed arved kui

nendest tuleneva võlgnevuse suurus (RKTKo 20.06.2018, 2-17-1601, p 23 teine lõik). Siinse

vaidluse asjaoludel on käenduslepingu p-s 1.1 fikseeritud nii konkreetne tööde-üleandmise

vastuvõtmise akt kui ka sellest tuleneva rahalise kohustuse (võlgnevuse) suurus, kuid seda

ilma käibemaksu summata. Õiguskirjanduse kohaselt ei sisalda seadus nõudeid selle kohta,

kuidas käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma lepingus kajastada tuleks (VÕS I komm

(2016), § 143, p 3.2). Kuna kõnealuses lepingupunktis sisaldus viide ka konkreetsele aktile,

milles oli toodud tasumisele kuuluv summa nii koos kui ilma käibemaksuta (dtl 7), leiab

kolleegium erinevalt maakohtust, et põhikohustus on käenduslepingus rahaliselt määratletud

vaatamata konkreetse käibemaksusumma märkimata jätmisele. Vastavas osas tuleb maakohtu

otsuse põhjendusi muuta.

10.2. Käendaja maksimaalset vastutust mõjutavad ka võimalikud kõrval- ja kahjunõuded.

Käendaja vastutus selliste nõuete eest on käenduslepingu p-s 1.2 kokku lepitud, kuid nende

rahalist suurust sätestatud ei ole. Arvestades õiguskirjanduses antud selgitusi käendaja

vastutuse rahalise maksimumsumma kohta, st et tegemist on absoluutse maksimumsummaga

koos põhikohustusega seonduvate muude võimalike nõuetega, siis ei piisa üksnes

põhivõlgnevuse rahaliselt kindlaksmääramisest, vaid rahaliselt tuleb kindlaks määrata kogu

vastutus ehk kõik lepingu kohaselt tagatavad nõuded.

Kohtupraktikas on varasemalt asutud seisukohale, et olukorras, kus määratleti rahaliselt

põhivõlgniku võlg, kuid võimaliku viivise- ja leppetrahvi nõude puhul määratleti üksnes

protsentuaalne päevamäär, mitte aga vastutuse täpne või maksimaalne ulatus, ei ole käendaja

vastutuse maksimumulatuses kokku lepitud ja käendusleping on VÕS § 143 lg-st 2 tulenevalt

tervikuna tühine (TlnRnKo 20.06.2025, 2-20-130635, p-d 12.3.1 – 12.4).

10.3. Vastuseks apellandi väitele, mille kohaselt sisaldub kogu vastutus vaid käenduslepingu

punktis 1.1 ning p 1.2 ei oma regulatiivset mõju, märgib ringkonnakohus järgmist.

Hageja on käenduslepingu sõlmimise asjaolud (poolte väidetav tahe lepingu p 1.2 sätestamisel

ning selles nimetatud kõrval- ja kahjunõuete ekslikult lepingusse märkimine) esitanud

esmakordselt apellatsioonkaebuses, mistõttu jätab ringkonnakohus need tähelepanuta (TsMS

§ 652 lg 4).

Nõustuda ei saa ka hageja tõlgendusega käenduslepingu p-st 1.2. Käenduslepingut tuleb

tõlgendada VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamispõhimõtetest lähtudes. Hageja ei ole enda

väiteid põhikohustusega seotud nõuete ekslikult lepingusse jäämise kohta tõendanud ega

põhistanud. Kostja märkis vastuses apellatsioonkaebusele, et tema arusaamise järgi sätestab

käendusepingu p 1.2 kostja täiendava vastutuse lisaks p-le 1.1 (dtl 189). Seega ei ole kohtule

poolte ühine tahe teada (VÕS § 29 lg 1 esimene lause). Tõlgendades lepingut VÕS § 29 lg 4

järgi mõistliku isiku positsioonilt, saab kolleegiumi hinnangul järeldada, et lepingu p 1.1

reguleerib käendaja vastutust põhivõlgnevuse osas ning lepingu p 1.2 reguleerib vastutust

kõrval- ja kahjunõuete eest. Lepingupunkti ei ole mõistlik tõlgendada selliselt, et sellel

puudub regulatiivsus. Apellandi paljasõnaline selgitus, mille kohaselt jäi lepingu p-i 1.2

sõnastus „(s.h kõigi kõrvalnõuete ja tekitatud kahju jms eest)“ lepingusse ekslikult, ei ole ka

6 (8)

2-24-14908

eluliselt usutav, sest kõnealust lepingupunkti lugedes ilmneb, et samas lepingupunktis on

muudetud ühte sulgude ees olevat sõna „nimetatud“ või „jäänud“. Kui hageja soovis, et

lepingu p 1.2 ei omaks regulatiivset mõju, siis jääb arusaamatuks, miks muuta p-s 1.2 ühte

sõna vastava lepingupunkti kustutamise asemel.

10.4. Arvestades VÕS § 143 lg 2 hoiatusfunktsiooni peab vastutuse summaarse ülempiiri

väljatoomine käenduslepingus juba lepingu sõlmimisel käendaja jaoks selgeks tegema, et

tema vastu esitatava nõude tegelik suurus võib võimalike kõrval- ja kahjunõuete tõttu ületada

mitmekordselt käendatava põhikohustuse algse suuruse (vt VÕS I komm (2016), § 143, p

3.2). Seega ei saa vastutuse rahalise maksimumsumma kokkuleppe olemasolu hindamisel

lähtuda sellest, mis summas võlausaldaja käendaja vastu lõpuks nõude esitab, vaid lähtuda

tuleb lepingu sõlmimise ajal kokkulepitust, st sellest, kas lepingu sõlmimise ajal oli

käendajale vastutuse absoluutne maksimumsuurus käendajale teada.

10.5. Nõustuda ei saa ka apellandi väitega, justkui ei muudaks võimalike kõrvalnõuete

rahaliselt piiritlemata jätmine käenduslepingut tervikuna tühiseks. See on vastuolus VÕS §

143 lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud

käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Sättest endast tulenevalt on tühine

tarbijakäendusleping ehk kogu leping. VÕS § 143 lg 2 on erinormiks TsÜS § 85 suhtes. Seda

kinnitab nii kohtupraktika, mille kohaselt on võimalike kõrvalnõuete piiritlemata jätmisel

käendusleping tervikuna tühine (vt ülalviidatud TlnRnKo 20.06.2025, 2-20-130635, p 12.4),

kui õiguskirjandus, kus on asutud seisukohale, et tarbijakäenduslepingute puhul toob liiga

kõrge vastutuse maksimumsumma kaasa kogu käenduslepingu tühisuse tulenevalt § 143 lg-st

2. Muude kui tarbijakäenduslepingute puhul tuleb tühise vastutuse maksimumsumma

kokkuleppe puhul käenduslepingu kehtivust hinnata tulenevalt TsÜS §-st 85 (VÕS I komm

(2016), § 143, p 3.2). Sarnaselt liiga kõrge maksimumsumma märkimisega toob ka vastutuse

rahaliselt piiritlemata jätmine kaasa kogu tarbijakäenduslepingu tühisuse.

10.6. Ringkonnakohtu seisukohta käenduslepingu tühisuse osas ei muuda ka apellandi

viidatud Riigikohtu lahend 2-17-1601. Kuigi Riigikohus märkis, et VÕS § 143 lg 2 nõuded on

täidetud, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus (RKTKo

20.06.2018, 2-17-1601, p. 23), oli selles kaasuses põhiküsimuseks kohustuste täitmise

järjekorras kokkuleppimise mõju käenduse maksimaalsele vastutusele. Otsuse kohaselt ei

mõjutanud asjaolu, et käenduslepingus lepiti kokku, millises järjekorras võlgniku võlgnevust

käendussumma arvel täidetuks loetakse, käendaja maksimaalset vastutust. Käesolevas asjas

on küsimus võimalike kõrval- ja kahjunõuete mõjus käendaja vastutuse maksimumäärale.

Ringkonnakohtu hinnangul mõjutavad need käendaja maksimaalset vastutust.

11. Maakohus leidis lõppjäreldusena põhjendatult, et hageja nõuet ei ole võimalik rahuldada

VÕS § 178 alusel, kuna hageja ei ole selle sätte eeldusi tõendanud. Apellatsioonkaebuses

esitatud etteheide, mille kohaselt ei arvestanud maakohus hageja väidete ja tõenditega (TsMS

§ 442 lg 8 ls 2, 3 ja 4 rikkumine), ei muuda maakohtu lõppjäreldust ebaõigeks.

Ringkonnakohus täiendab vastavate põhjendustega maakohtu otsust.

11.1. VÕS § 178 lg-te 1 ja 2 järgi on kohustusega ühinemise esmaseks eelduseks kas võlgniku

ja kohustusega ühineda sooviva isiku, võlausaldaja ja kohustusega ühineda sooviva isiku või

kõigi kolme osapoole vaheline kokkulepe. Seega tuleb tuvastada mh kohustusega ühineda

sooviva, praegusel juhul kostja tahe ühineda tellija tasu maksmise kohustusega.

7 (8)

2-24-14908

11.2. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et pooltevaheline kokkulepe sõlmiti suuliselt

telefonivestluses, milles kostja palus vormistada arve talle kui eraisikule (dtl 124-125). Hageja

esitatud tõendid ei kinnita hageja väiteid.

Hageja on 11.11.2021 saatnud kostjale arve ja akti, milles mõlemas oli tellijaks märgitud

kostja eraisikuna (dtl 115-120). Hageja on 14.12.2021 saatnud kostjale e-kirja ja sellega

edastanud akti, mis on ümbervormistatud tellija nimele (dtl 7 ja dtl 19).

Põhjendamatu on hageja seisukoht, et kostja tahet kohustusega ühineda näitab nii akti kui arve

esmalt kostja nimele vormistamine, seejärel aga üksnes akti tellija nimele muutmine, ning

asjaolu, et kostja ei palunud talle kui eraisikule vormistatud arvet ümber vormistada, vaid

allkirjastas selle asemel samal päeval nii käenduse kui maksegraafiku (apellatsioonkaebuse p.

2.14, dtl 173-174). Kostja eitab, et oleks avaldanud tahet arve talle eraisikuna vormistamiseks

(dtl 128 ja dtl 188).

11.3. Kõik eelkäsitletud dokumendid kajastavad hageja tegevust, mistõttu ei saa nendest

järeldada kostja tahet tellija tasukohustusega ühinemiseks. Kohus ei saa järeldada hageja poolt

arve ja akti kostja nimele vormistamisest ega kostjale saatmisest kostja tahet tasukohustusega

ühinemiseks, sest ei arve, akt ega e-kiri ei kajasta midagi kostja sellise väidetava soovi kohta.

Kostja tahet või nõusolekut ei saa järeldada ka sellest, et ta ei palunud arvet ümber

vormistada, sest kohtule ei ole avaldatud asjaolusid, mille kohaselt tuleks vaikimist või

tegevusetust käsitleda pooltevahelise praktikana (VÕS § 20 lg 4). Kostja ei ole arvet ka

tasunud. Vastupidiselt hagejale leiab ringkonnakohus, et kostja poolt tellija esindajana

maksegraafiku allkirjastamine ja eraisikuna käenduslepingu allkirjastamine kinnitavad, et

kostjal ei olnud kohustusega ühinemise soovi. Kui kostja oleks võtnud tasumise kohustuse

kohustusega ühinemise läbi, puudunuks igasugune vajadus ja mõistlik põhjendus endale ka

käenduslepinguga tasumise kohustuse võtmiseks. Seega ei tõenda allkirjastatud

maksegraafiku ja käenduslepingu hagejale tagasisaatmine kostja nõusolekut arve tema nimele

vormistamiseks.

12. Tellija võlatunnistusega seotud väited ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuna

maksegraafiku on allkirjastanud tellija ning hageja väidab ka apellatsioonkaebuses, et

tegemist on tellija (mitte kostja) võlatunnistusega. Ringkonnakohus asus eelnevalt

seisukohale, et käendusleping on tühine vastutuse rahalise maksimumsumma määramata

jätmise tõttu. Seega ei oleks hageja kostja kui eraisiku vastu nõudeõigust ka juhul, kui

maksegraafikus sisalduks võlatunnistus. Maakohtu vastav seisukoht on lõppjärelduses õige.

13. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad ringkonnakohtu menetluskulud

hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

14. Kuna maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus

(TsMS § 174 lg 4). Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus

mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4).

15. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause kohaselt vaidlustada üksnes

selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

8 (8)