3-24-3241/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Pihel Sarv

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. novembril 2025 Tallinnas

Haldusasja number

3-24-3241

Haldusasi

X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29. oktoobri 2024. a

otsuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X. X, esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Agne Niido

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X. X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi, aadressid Xxxxx x ja Xxxxxx tee ning

juriidilise isiku XX OÜ nimi tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 12. detsembril 2025 (halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib

esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal

seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ringkonnakohtule vastava taotluse. Taotluse

esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi

taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse

korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuur väljastas 9. septembril 2020 X. Xle

relvaloa nr DL50011614 kehtivusajaga kuni 17. august 2025. Relvaloa alusel oli X. Xel õigus

omada turvalisuse otstarbel revolvrit Taurus-85-S, kaliiber 9x29R, nr ML27653.

2. PPA tunnistas 29. oktoobri 2024. a otsuse nr 4.2-1/9647-2 alusel X. Xe relvaloa

kehtetuks. PPA kohustas X. Xt relva ja laskemoona kolme kuu jooksul võõrandama või

alustama võõrandamist.

3-24-3241

2.1. PPA peatas 30. septembri 2021. a otsuse nr 4.2-1/8594-2 alusel X. Xe relvaloa kehtivuse,

kuna ta oli kahtlustatav karistusseadustiku (KarS) § 188 lg 1 – 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemises ja ta oli eksinud relvaseaduse (RelvS) nõude vastu. Tema varasem

taust oli alarmeeriv.

2.2. Alates 17. oktoobrist 2021 on X. Xele kuuluv tulirelv ja laskemoon hoiul politseis. X. Xe

suhtes alustatud kriminaalasi nr xxxxxxxxxxx (KarS § 188 lg 1 – 22 lg 3) ja väärteomenetlus

nr 231721007259 (RelvS § 891 lg 1) on lõpetatud.

2.3. PPA-l on X. Xega seoses registreeritud järgmised juhtumid:

2.3.1. 24. augustil 2024 oli ta allutatud lühimenetlusele lubatud sõidukiiruse ületamise tõttu

13 km/h;

2.3.2. 4. juulil 2024 oli ta allutatud lühimenetlusele lubatud sõidukiiruse ületamise tõttu 14

km/h;

2.3.3. 28. juunil 2023 oli ta allutatud lühimenetlusele seoses vastassuunavööndis sõitmisega;

2.3.4. 16. veebruaril 2023 oli ta allutatud lühimenetlusele foori keelava tule ajal jalakäijate

ülekäigurajale sõitmise tõttu;

2.3.5. 5. juunil 2022 oli ta allutatud lühimenetlusele lubatud sõidukiiruse ületamise tõttu 16

km/h;

2.3.6. 26. jaanuaril 2022 oli ta allutatud lühimenetlusele seoses turvavöö kinnitamata

jätmisega.

2.3.7. Ajavahemikul 2013–2021 on ta rikkunud liiklusseaduse (LS) nõudeid veel vähemalt

20- l korral (lubatud suurima sõidukiiruse ületamised, LS § 201 lg 1, LS § 231, LS § 222 lg 1,

LS § 241 lg 1 ja lg 2, LS § 221 lg 1, LS § 239 lg 1 p 1 ja lg 2).

2.4. Lisaks liiklusrikkumistele on X. Xega politseiandmebaasis seotud järgmised juhtumid:

2.4.1. 27. septembril 2022 pani ta kontoris tahtlikult, inimväärikust alandaval eesmärgil enda

käe K. K.-le tahtevastaselt reiele ja silitas seda, samuti silitas ta K. K. pead, kui viimane oli

püsti tõusnud;

2.4.2. 5. jaanuaril 2023 laekus süüteoteade selle kohta, et 2022. a-l käis avaldaja X. Xe

juures töövestlusel. X. X tekitas väga ebameeldiva ja ahistava keskkonna;

2.4.3. 6. jaanuaril 2023 laekus süüteoteade selle kohta, et avaldaja kandideeris 2022. a-l XX

OÜ sekretär-juhiabi ametikohale ja esimesel päeval hakkas X. X küsima eraelulisi küsimusi.

Samuti rääkima, et avaldaja peaks kandma seelikut ja kõrgeid kontsi. Ta soovis, et avaldaja

prooviks jalga kapis olevaid kõrge kontsaga kingi ja kõnniks tema ees, et ta saaks veenduda,

kas avaldaja ikka oskab nendega käia.

2.4.4. 10. jaanuaril 2023 laekus süüteoteade selle kohta, et aastal 2022, mil avaldaja

kandideeris XX OÜ sekretär-juhiabi ametikohale ja käis töövestlustel, tundusid talle algusest

peale asjaolud kahtlased. X. X oli küsinud avaldajalt pigem väga isiklikke küsimusi ja

uurinud, kas avaldaja oleks nõus tööreisidel jagama temaga tuba. Avaldaja lahkus ja X. Xega

rohkem ei suhelnud.

2.4.5. 6. jaanuaril 2023 registreeriti süüteoteade selle kohta, et ajavahemikus september kuni

november 2011 pani X. X mitmel korral avaldaja suhtes toime inimväärikust alandava

seksuaalse alatooniga teo (katsus avaldaja põlve, nõjatas ennast vastu avaldajat, üritas

avaldajat suudelda).

2.4.6. 15. septembril 2021 rikkus X. X tulirelva ja laskemoona hoidmise nõudeid ja RelvS §

46 lg-s 1 sätestatud nõuet, mille järgi peab füüsiline isik hoidma relva hoiukohas, mis asub

tema elukohas või tema määratud aadressil asuvas hoiukohas, mis on kooskõlastatud PPA-ga.

X. X hoidis relva ja laskemoona aadressil Xxxxx x, Tallinn, mis ei olnud tema relva

registreeritud hoiukoht.

2(13)

3-24-3241

2.4.7. 26. mail 2019 sulges X. X ebaseaduslikult Viimsi vallas avalikult kasutatava tee,

pannes teele betoonplokid.

2.4.8. Aastal 2011 ei täitnud X. X hoone või ruumi valdaja poolt talle sealt lahkumiseks

antud korraldust ning seda ka pärast politsei kohale kutsumist.

2.4.9. Aastal 2011 oli X. X kahtlustatav KarS § 121 (kehaline väärkohtlemine, mis seisnes

teise isiku keha ümbert kinni hoidmises ja löömises), § 137 lg 1 (eraviisiline jälitustegevus), §

257 (oma tegeliku või oletatava õiguse teostamine ebaseaduslikus korras, kui see on toime

pandud vägivallaga, vägivald seisnes teise isiku pikali tõukamises ja mobiiltelefoni ning

fotoaparaadi käest ära väänamises), § 156 lg 1 (sõnumisaladuse rikkumine) ja § 3312

(lähenemiskeelu rikkumine) järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Kõnealune

kriminaalmenetlus lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2031 lg 6 alusel.

2.5. 21. oktoobril 2024 teavitas PPA Põhja prefektuur X. Xt e-posti teel, et tema suhtes esineb

RelvS § 43 lg 31 sätestatud relvaloa kehtetuks tunnistamise alus ja ta on enda ja teise isiku

turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama.

2.6. X. X esitas 28. oktoobril 2024 PPA-le vastuväited, leides, et käesoleval hetkel ei ole tema

kohta ühtegi kehtivat menetlust. Ka puuduvad tal kriminaalkaristused. Liiklusega seonduvad

väärteomenetlused on aegunud, need ei puutu kuidagi relvaloaga seonduvasse menetlusse ja

nendega arvestamine on vastuolus RelvS-ga. Ta ei saa aru, kuidas mõjutab relvaloa omamist

kellegi silitamine või see, et ta palub kellelgi kontsakingadega käia. Ta ei ole 30 aasta jooksul

kordagi RelvS-i rikkunud, sh kedagi relvaga ähvardanud. X. X palus viivitamatult tagastada

relvaluba.

2.7. RelvS § 43 lg 2 alusel relvaloa kehtivuse peatatus lõpetatakse peatamise aluseks olnud

asjaolude äralangemisel või loa kehtetuks tunnistamisel 43 lg-s 3 sätestatud korras. RelvS §

43 lg 31 sätestab, et PPA võib tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on

enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva

soetama või omama. Relvaluba on eriõigus, mille isikule andmise üheks põhiliseks aluseks on

isiku kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Relva näol on tegemist kõrgema ohu

allikaga, mistõttu eeldab relvaloa olemasolu loa omajalt keskmisest vastutustundlikumat

käitumist.

2.8. PPA ülesanne on avaliku korra ja julgeoleku huvides tagada, et relvi kui kõrgema ohu

allikaid ei valdaks inimesed, kes pole selleks piisavalt usaldusväärsed. Järelduse, et inimese

käitumine on tema enda ja teise turvalisust ohustav, ning et inimene on seetõttu sobimatu

relva omama, võib teha ka selliste asjaolude pinnalt, millel ei ole seost relvaga. PPA-le on

laekunud teave, et relvaomanik on käitunud teiste inimestega vägivaldselt ja ahistavalt. Ka

see, et relvaomanik on korduvalt käitunud ennast ja teisi isikuid ohustavalt teise kõrgema

ohuallika ehk mootorsõiduki roolis, õigustab tema usaldusväärsuses kahtlemist. Ka kohtud on

varem sarnast leidnud. X. X on rikkunud ka relva ja laskemoona hoidmisega seotud nõuet.

Asjaolu, et nimetatud väärteomenetlus lõpetati seoses aegumistähtaja möödumisega, ei tee

olematuks aset leidnud rikkumist. RelvS seab konkreetsed nõuded relva ja laskemoona

hoidmisele, mille rikkumisel tekitab inimene alati vähemalt abstraktse ohu teiste elule ja

tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule korrale.

2.9. Väide, et liiklusega seonduvad väärteomenetlused on aegunud, on tõene, kuid PPA ei

nõustu sellega, et need ei puutu relvaloaga seonduvasse menetlusse või et nendega

arvestamine on vastuolus RelvS-ga. X. X on ületanud korduvalt lubatavat sõidukiirust,

sõitnud foori keelava tule ajal jalakäijate ülekäigurajale, alustanud reguleeritud ülekäiguraja

ületamist foori keelava punase tule põledes, sõitnud korduvalt vastassuunavööndis, jätnud

korduvalt turvavöö kinnitamata, juhtinud mootorsõidukit juhtimisõiguseta ning ohustanud

reguleerimata ülekäigurajal jalakäijat. Kõik viidatud rikkumised on sellised, mis võinuks

3(13)

3-24-3241

põhjustada nii talle endale kui ka teisele isikule suure kahju. Need teod on piisavad,

iseloomustamaks kaebaja ennast ja teisi ohustavat käitumist. Kohtud on varem korduvalt

leidnud, et isiku elustiili hindamisel omab tähtsust see, kas esineb teavet, et sarnane käitumine

võib isikule olla loomuomane. Inimesele loomuomase käitumise hindamisel ei ole

õigusvastane tugineda ka nendele politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on

karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi (nt lühimenetlused). Sellistele

andmetele tuginemisel ei anta hinnangut relvaomaniku tegudele või nende retsidiivsusele

karistusõiguslikus mõttes, vaid kasutatakse tema kohta teadaolevat infot teda

iseloomustavana. RelvS § 43 lg 31 kohaldamine ei eelda, et isikul peavad olema kehtivad

väärteo- või kriminaalkaristused.

2.10.

Lisaks hulgalistele liiklusrikkumistele on PPA-le teada juhtum, kus X. X sulges

ebaseaduslikult Viimsi vallas avalikult kasutatava tee, pannes teele betoonplokid. Sellise

teoga seadis ta samuti ohtu teiste isikute tervise. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise

teatises on kirjas, et teesulg oli tähistamata ja pimedal teel ohtlik.

2.11.

X. X on varem käitunud vägivaldselt. Teise inimese keha ümbert kinni hoidmine ja

löömine, samuti pikali tõukamine ja asjade käest ära väänamine on vägivaldsed teod, mis

seavad ohtu teise inimese tervise. KrMS § 2031 kohaldamine eeldab, et eelnenud

kriminaalmenetluse käigus on kahtlustatava või süüdistatava käitumises tuvastatud teo

karistatavuse üldised eeldused – süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü.

2.12.

X. X on korduvalt käitunud teisi inimesi ahistavalt. Teated ahistava käitumise kohta on

laekunud erinevatelt inimestelt ja vähemalt ühel korral on politsei ning kohus tema käitumise

hukka mõistnud. Selline käitumine väärib ühiskondlikku hukkamõistu ning see mõjutab

otseselt ahistatava turvatunnet.

2.13.

Seda, et X. X ei pea kinni ühiskonnas kehtestatud reeglitest, kinnitavad ka juhtumid,

kus ta ei täitnud hoone või ruumi valdaja poolt talle sealt lahkumiseks antud korraldust ning

seda ka pärast politsei kohale kutsumist ja saabumist, samuti eraviisiline jälitustegevus,

sõnumisaladuse ja lähenemiskeelu rikkumised. Kuigi nimetatud teod ei ole oma sisult

vägivaldsed, näitavad need seda, et ta pole õiguskuulekas.

2.14.

Inimeselt, kes paneb korduvalt toime liiklusõigusrikkumisi, käitub vägivaldselt ja

ahistavalt, ei pea kinni RelvS nõuetest ega ole üleüldiselt õiguskuulekas, ei saa eeldada

hoolsat ja nõuetekohast relvaga ümber käimist. Sellisel juhul esineb reaalne oht ka relva

väärkasutamiseks. X. X ei ole oma käitumist muutnud ka ajal, mil tema relvaloa kehtivus on

olnud peatatud. Relvaloa kehtivuse peatamise ajal on ta jätkanud õigusrikkumiste

toimepanemist.

2.15.

Kuigi relvaloa kehtetuks tunnistamine tähendab, et X. X ei saa enam vallata tulirelva

turvalisuse tagamiseks, tuleb lisaks relvaomaniku eneseteostuse õigusele kaitsta ka inimeste

õigust elule, tervisele ja avalikule korrale. Teiste inimeste õigus elule, tervisele ja avalikule

korrale kaaluvad üles X. Xe õiguse eneseteostusele.

3. X. X esitas 28. novembril 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 29. oktoobri 2024.

a otsuse tühistamiseks.

3.1. PPA on teinud otsuse RelvS § 43 lg 2, § 43 lg 31 § 44 lg 4 alusel ja põhjendanud otsust

kaebaja käitumisega ning erinevate õigusrikkumistega. Ükski nimetatud õigusrikkumistest ei

ole otsuse põhjenduste kohaselt lõppenud kaebaja süüdimõistmisega kriminaal- või väärteo-

menetluses, v.a lühimenetlused liiklusrikkumiste asjades.

3.2. PPA otsus rajaneb põhjendustele, mis ei ole seoses relvaloa kehtetuks tunnistamise

alusega. PPA on põhjendamatult jätnud arvestamata selle, et vaidlustatud otsuses loetletud

rikkumiskahtlused ei ole leidnud valdavas enamuses kinnitust süüdimõistva otsusega. Samuti

4(13)

3-24-3241

on ilmne, et liiklusrikkumistega kahjustatud õigushüved ei ole kaitstavad relvaloa kehtetuks

tunnistamisega. Seetõttu ei ole relvaloa kehtetuks tunnistamine proportsionaalne ega ka sobiv

meede kaebaja liikluskuulekusele sundimiseks ning ühiskondlike huvide kaitseks võimalike

edasiste liiklusrikkumiste eest. Otsus on olulise kaalutlus- ja põhjendamisveaga ning relvaloa

kehtetuks tunnistamine on ebaproportsionaalne. RelvS § 44 lg 31 sätestatud asjaolusid praegu

ei esine.

3.3. Riigikohus on asjas nr 3-4-1-12-1345 leidnud, et ehkki põhiseadus (PS) ei nimeta sõna-

selgelt õigust kanda ja kasutada relva, riivab relvaloa kehtetuks tunnistamine inimese PS § 19

lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Järelikult rikub relvaloa kehtetuks

tunnistamine kaebaja põhiseaduslikku õigust, mistõttu peab vastava õiguse piiramine olema

nii põhjendatud kui ka proportsionaalne. Samuti tuleneb sellest, et relvaloa kehtetuks

tunnistamine riivab kaebaja subjektiivseid õigusi ning kaebajal on oma õiguste kaitseks õigus

pöörduda halduskohtusse.

3.4. Kaebajale ei ole arusaadav, millist eesmärki on PPA soovinud relvaloa kehtetuks

tunnistamisega saavutada. Otsuses on tehtud hulgaliselt etteheiteid kaebaja käitumisele, kuid

otsuses puuduvad põhjendused selle kohta, millist konkreetset eesmärki relvaloa kehtetuks

tunnistamine kannab ja kuidas on see saavutatav relvaloa kehtetuks tunnistamise kaudu.

Seetõttu ei ole võimalik otsuse põhjal hinnata, kas PPA valitud meede on eesmärgi

saavutamiseks sobiv. Kaebaja iseloomustamiseks esitatud asjaolud ei ole sellised, mida saaks

mõjutada relvaloa kehtetuks tunnistamisega, sest tegemist ei ole etteheidetega, mis

seonduksid relva omamise või käitlemisega. Õigushüved, mida kahjustatakse

liiklusrikkumisega või muude PPA otsuses kirjeldatud tegudega, ei ole kaitstavad relvaloa

kehtetuks tunnistamise kaudu. Seetõttu ei ole PPA otsusega kohaldatud põhiõiguse riive

sobiv.

3.5. Relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärgi põhjendamata jätmine tingib ka selle, et

otsusega kohaldatud riive ei ole antud juhul olnud vajalik ega ka mõõdukas. Kõikidele

kaebajale etteheidetud käitumisaktidele, millele PPA on otsuse tegemisel tuginenud, tuleb

anda hinnang nendes konkreetsetes menetlustes, mis vastavate asjaolude alusel algatati või

läbi viidi. Relvaloa kehtetuks tunnistamise kaudu kaebaja mõjutamine ei ole seega vajalik.

Seda arvestades ei saa rääkida ka riive mõõdukusest, sest relvaloa kehtetuks tunnistamine oli

tervikuna ebavajalik nende eesmärkide saavutamiseks, mida võib PPA otsusest välja lugeda.

3.6. PPA otsuses sisalduva üldsõnalise viitega, et relvaloa kehtetuks tunnistamine on vajalik

teiste isikute turvalisuse ja avaliku korra kaitse tagamiseks, ei saa põhjendada otsust

olukorras, kus kaebaja ei ole kordagi ohustanud teisi isikuid või rikkunud avalikku korda

relva kasutades. Relvaloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on tulirelva ja laskemoona

omamise õiguse kaotamine, mis saab olla otsuse tegemisel legitiimseks eesmärgiks juhul, kui

vastava tagajärje saabumine võtab kaebajalt võimaluse ohustada teiste isikute turvalisust või

avalikku korda. Praegusel juhul see nii ei ole, kaebaja ei ole relva kasutades kordagi teisi

inimesi ega ka avalikku korda ohustanud. Seetõttu on ebaõige PPA kaalutlus, et teiste

inimeste ja avaliku korra kaitse on kaalukam kui kaebaja õigus kaitsta ennast ja oma lähedasi

relva omamisega.

3.7. PPA on jätnud arvestamata selle, et inimest saab PS § 22 kohaselt käsitada kuriteos süüdi

olevana üksnes juhul, kui tema suhtes on tehtud süüdimõistev kohtuotsus. PS §-st 22 tulenev

süütuse presumptsioon kehtib nii kriminaal- kui ka väärteoasjades ning sellest tuleb lähtuda

ka relvaloa menetluses. Seda, et isiku õiguskuulekuse hindamisel saab lähtuda talle

etteheidetavate tegude osas jõustunud süüdimõistvast kohtuotsusest, seda ka relvaloa

kehtetuks tunnistamisel, kinnitavad Riigikohtu seisukohad (põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 14. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-10-10, p 57).

5(13)

3-24-3241

PPA on aga lähtunud otsuse tegemisel peamiselt sellest, et kaebaja tegevusele on kaevatud või

et tema suhtes on registreeritud teatud juhtumid. PPA pole hoolinud sellest, et vastavates

asjades alustatud kriminaal- või väärteomenetlused on lõppenud kaebaja suhtes süüdimõistva

otsuseta. PPA on võtnud otsuse tegemisel aluseks asjaolud, mille alusel ei ole võimalik anda

hinnangut kaebaja õiguskuulekusele, sest kaebajat ei ole vastavates õigusrikkumistes süüdi

mõistetud. PPA on teinud olulise kaalutlusvea, käsitades kaebajat kui õigusrikkujat süütegude

puhul, milles kaebajat ei ole süüdi mõistetud.

3.8. PPA põhjendus, et kaebaja on rikkunud ka RelvS-st tulenevaid nõudeid, on samuti

eeltoodud põhjustel ebaõige. Kaebajat ei ole süüdi mõistetud RelvS rikkumise eest, mis

tähendab, et kaebajale ei saa seda ette heita. Arusaamatu on PPA arvamus, et kui

väärteomenetlus lõpetatakse aegumise tõttu, saab sellegipoolest lugeda kaebaja väärteo, st

RelvS rikkumise, toime pannuks, sest nii on PPA selle registreerinud. Väärteomenetluse

aegumine tähendab, et seaduses sätestatud tähtaja jooksul ei suudetud väärteomenetluses

kaebaja poolt õigusrikkumise toimepanemist tuvastada ja seega puudub mistahes alus

kaebajale RelvS rikkumist ette heita.

3.9. Kaebaja möönab, et ta on pannud toime liiklusrikkumisi, kuid märgib, et ta on allunud

nendel juhtudel lühimenetlusele, nagu PPA otsuses on kajastatud. Kaebaja hinnangul ei saa

läbi liiklusrikkumiste anda hinnangut kaebaja käitumise üldohtlikkusele ja järeldada, et sellest

tuleneb oht teiste inimeste elule ja tervisele ning avalikule korrale, mis õigustab relvaloa

kehtetuks tunnistamist. Liiklusrikkumistest tulenevalt on kohane meede teiste isikute ja

avalikkuse kaitseks näiteks juhtimisõiguse äravõtmine LS § 125 alusel, mitte relvaloa

kehtetuks tunnistamine.

3.10.

Eeltoodut arvestades on PPA otsus ka olulise põhjendamisveaga. Amet on relvaloa

äravõtmise otsust põhjendatud osaliselt asjaoludega, millele tugineda ei saa (süüteod, milles

kaebajat süüdi ei ole mõistetud) ja mida seetõttu ei võinud otsuse tegemisel ka arvestada.

Samuti on amet põhjendanud otsust osaliselt asjaoludega (liiklusrikkumised), mille kaalumine

relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses ei ole kaebaja hinnangul asjakohane. Ühtegi sellist

asjaolu, millest saaks teha järelduse, et kaebaja eluviis või käitumine ohustab teisi inimesi,

ning selle ohu vältimiseks tuleb kaebaja relvaluba kehtetuks tunnistada, ei ole. PPA otsus on

seega olulise kaalutlus- ja põhjendamisveaga ning RelvS § 43 lg 31 kohaldamiseks alust pole.

4. PPA esitas 14. jaanuaril 2025 kaebusele vastuse, paludes jätta kaebus rahuldamata.

4.1. PPA otsus on ammendavalt põhjendatud ning otsuse tegemisel on võetud arvesse kõiki

haldusmenetluse ajal teada olnud asjaolusid kogumis. Vastustaja jääb kaevatavas otsuses

esitatud põhjenduste juurde ega pea vajalikuks neid korrata. Kaebaja relvaloa kehtetuks

tunnistamise otsuse eesmärgiks ei ole kaebaja liiklus- ega õiguskuulekaks sundimine, vaid

kaebajast kui relvaomanikust tuleneva ohu ennetamine. Kaebaja on üle kümne aasta pidevalt

ja süstemaatiliselt pannud toime erinevaid õigusrikkumisi, mis on viimastel aastatel

sagenenud ja muutunud ka raskemaks.

4.2. Esiteks, kaebaja kohta on politseile tehtud arvukalt teateid tema õigusrikkumiste kohta.

Paljude sündmuste puhul on menetluses selgunud ka kaebaja õigusrikkumiste toimepanemise

fakt ja süü. See annab piisavalt kinnitust kaebajast lähtuvale ohule ühiskonnas. Teiseks on

kohus leidnud, et vaadeldes RelvS § 43 sätteid nende koosmõjus, võib järeldada, et enda või

teise inimese turvalisust ohustav eluviis või käitumine hõlmab ka muid asjaolusid peale

korduvalt toimepandud süütegude. Selle juures tuleb arvestada laiemalt loa omaja

isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat

ohtu iseendale või teistele olukorras, kus ta saab relva jätkuvalt omada ja kasutada. Samas

võivad need asjaolud hõlmata ka kehtivat karistatust teisi isikuid ohustavate süütegude

toimepanemise eest. Haldusorgan saab üldjuhul inimesest lähtuva ohu prognoosimisel võtta

6(13)

3-24-3241

lähtealuseks varem toime pandud teod ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse

(Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2021. a otsus asjas nr 3-20-1675, p 9). PPA võib seega

inimesest lähtuva ohu hindamisel võtta arvesse ka selliseid tegusid, mis ei ole lõppenud

süüdimõistva otsusega. Tegu on inimest iseloomustava teabega.

4.3. Nii PPA kui ka kohtud on varem olnud seisukohal, et inimene, kes ei ole hoolikas

mootorsõiduki kui kõrgendatud ohuallika käitlemisel ega pea kinni liiklusreeglitest, ei pruugi

olla hoolikas ka relva, mis on samuti kõrgendatud ohuallikas, käitlemisel ning RelvS nõuetest

kinnipidamisel. Kohtud on leidnud, et mootorsõiduki kasutamisega seotud liikluskäitumine on

relvaloa omaja puhul väga kaalukas argument, millest lähtudes hinnata inimese sobivust relva

omama (samas, p 10). Pidev mootorsõiduki väärkasutamine on seega ilmekas

iseloomustamaks kaebaja käitumist üldiselt ning tema suhtumist õiguskorda. Aastate jooksul

pidevate liiklusalase rikkumiste toimepanemine õigustab järeldust, et isikule on omane

põhjendamatu riskikäitumine ning hoolimatu suhtumine nii tema enda kui ka teiste inimeste

turvalisuse tagamisse (Tallinna Halduskohtu 14. oktoobri 2022. a otsus asjas nr 3-22-1368, p

8). Kaebaja õigusrikkumised ei piirdu liiklusrikkumistega, vaid sinna kuuluvad ka seksuaalne

ahistamine (kaebuse lisa 4, lk 1-7, digitoimiku lehed (dtl) 75–81), RelvS nõuete rikkumine

(kaebuse lisa 2, lk-d 1–3, dtl 40–42) ja vägivaldne käitumine (kaebuse lisa 7, lk-d 7–12, dtl

142–146).

4.4. Kohus on varem olnud seisukohal, et järelduse, et isiku käitumine on tema enda või teise

inimese turvalisust ohustav ning et isik on seetõttu sobimatu relva omama, võib teha ka

selliste asjaolude pinnalt, millel ei ole seost relvaga (Tallinna Halduskohtu 30. septembri

2022. a otsus asjas nr 3-22-642, p 4). Relvaloa kehtetuks tunnistamiseks ei pea PPA veenvalt

põhjendama mitte seda, et inimene suure tõenäosusega asub edaspidi käituma viisil, mille

tulemusena võivad realiseeruda mingisugused konkreetsed relvast lähtuvad ohud, vaid

relvaloa kehtetuks tunnistamiseks piisab sellest kui varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust

isikut relvaloa kui eriõiguse andmiseks piisavalt usaldusväärseks pidada (samas). Seejuures ei

pea ega tohi PPA relvast lähtuva ohu ennetamiseks jääda ootama esimest sündmust, mis

vahetult relvaga seondub, kuna juba sel esimesel sündmusel võivad – isegi relvaomaniku

tahtluseta – olla väga rasked tagajärjed (Tallinna Halduskohtu 16. septembri 2022. a otsus

asjas nr 3-22-1160, p 10). PPA otsus on prognoosotsus, milles PPA on hinnanud kaebaja

käitumist ja tegusid kogumis ning jõudnud järeldusele, et kaebajale ei saa tulirelva usaldada.

Tema puhul ei saa kindel olla, et ta selle käitlemise nõuetest kinni peaks, ega ka selles, et ta

mõne konflikti käigus relva põhjendamatult ei kasutaks. Selgeks ohumärgiks on see, et

kaebaja hoidis oma tulirelva ja laskemoona ilma PPA-ga kooskõlastamata oma töökohas, kus

ta ka ahistamisega seotud süütegusid toime pani. Kahetsusväärne on see, et see väärtegu aegus

enne, kui PPA menetluse läbi jõudis viia. Kaebaja ei saanud karistada, kuid see ei muuda

fakti, et menetluse käigus kõnealune tegu tuvastati.

4.5. Tulenevalt kaebajast lähtuvast ohust, kaalub PPA kohustus ennetada ja tõrjuda ohtu teiste

inimeste tervisele, elule ja varale üles kaebaja õiguse eneseteostusele ning õiguse ennast ja

oma lähedasi kaitsta. Seda enam olukorras, kus piirang kaebaja eneseteostusõigusele ei ole

absoluutne. Kaebajal on võimalik oma käitumist muuta ning seejärel tulevikus uuesti

relvaluba taotleda. Kaebajal on võimalik ennast ja oma peret kaitsta ka muude vahenditega

(näiteks paigaldades elu- ja töökohta turvasüsteem, vajadusel kasutada piiramata

tsiviilkäibega relva, ohuolukorras hädaabisse helistada jms). Ka Riigikohus on seisukohal, et

isikule relvaloa kehtetuks tunnistamisega kaasnevad ebamugavused ei kaalu üles selliste

põhiseaduslike alusväärtuste nagu inimese elu ja tervis kaitsmise vajadust. Riik saab usaldada

relva ja laskemoona üksnes sellisele isikule, kelle puhul ta on veendunud, et ta ei kasuta relvi

süütegude toimepanemiseks (Riigikohtu põhiseaduslikkuse komisjoni 18. juuni 2019. a otsus

asjas nr 5-19-26, p-d 50 ja 51). Kaebaja puhul sellist veendumust pole. Lisaks on

7(13)

3-24-3241

ringkonnakohus leidnud, et RelvS § 43 lg 31 annab PPA-le küll kaalutlusõiguse relvaloa

kehtetuks tunnistamise otsustamisel, kuid see kaalutlusõigus ei ole väga ulatuslik, kuivõrd

antud norm sätestab kaalumise õigusliku eeldusena ette, et isik on sobimatu relva omama. Kui

normi eeldus on täidetud, s.t asjaolude pinnalt on tekkinud veendumus, et isik on sobimatu

relva omama, siis saavad üksnes erandlikult asjaolud olla sedavõrd kaalukad, et jätta relvaluba

siiski kehtetuks tunnistamata (Tartu Ringkonnakohtu 23. veebruari 2023. a otsus asjas nr 3-

21-1179, p 17). Kaebaja puhul sellised erandlikud asjaolud puuduvad.

4.6. Kohtulik kontroll haldusorgani kaalutlusõiguse teostamise üle on HKMS § 158 lg 3

alusel piiratud. Kohus on varem olnud seisukohal, et RelvS § 43 lg 31 kui kaalutlusõiguse

alusel relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse saab kohus tühistada vaid juhul, kui otsuse

tegemisel on lähtutud asjakohatutest kaalutlustest, PPA on enne otsuse tegemist jätnud

olulised asjaolud nõuetekohaselt välja selgitamata või kui kaalumise tulemusena antud

hinnangud on ilmselgelt väärad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus

asjas nr 3-1-1-14-14, p 864). PPA ei ole otsuse tegemisel jätnud olulisi asjaolusid välja

selgitamata ega lähtunud asjakohatutest kaalutlustest. Otsus on kooskõlas RelvS eesmärgi ja

õiguse üldpõhimõtetega ning seetõttu ka õiguspärane.

5. Vastustaja esitas 15. oktoobril 2025 vastuse kohtunõudele, milles märkis, et

vaidlusaluse otsuse tegemisel on ta tuginenud 2023. a jaanuaris esitatud süüteoteadetele.

5.1. 16. jaanuari 2023. a teatistes on menetleja andnud hinnangu kaebaja käitumisele ja

hinnanud tema käitumist avaldajatele ebameeldiva, ehmatava ja hirmutavana. Rohkem kui

kümne aasta tagune tegu (10. jaanuari 2023. a teatis) on tänaseks aegunud, kuid sarnaneb

sisult värske teoga, mille eest kaebaja võeti vastutusele. Väärteoasja nr 231723000354

otsusest nähtub, et menetluse raames on kuulatud üle tunnistaja, kes on kirjeldanud X. Xe

käitumist sarnaselt teise avaldajaga. Kaebaja käitumine mõjutas teiste inimeste turvalisust. Ei

ole välistatud, et ta võib oma tahte saavutamiseks, hirmutamiseks kasutada ka äärmuslikke

vahendeid.

5.2. Vastustaja esitas ärakirjad 28. juuni 2012. a Harju Maakohtu otsusest, mille alusel jäi

väärteomenetluses PPA määratud karistus jõusse; 31. jaanuari 2003. a relvaloa kehtivuse

peatamise otsusest ning selle peatamise lõpetamise 3. mai 2012. a otsusest.

6. Kaebaja esitas 15. oktoobril 2025 seisukoha, mille kohaselt jääb kaebaja kaebuses

esitatud seisukoha juurde. Kaebaja lisas järgnevat.

6.1. Inimest saab käsitleda õigusrikkumise toime pannuna siis, kui see on tuvastatud

jõustunud kohtuvälise menetleja või kohtu lahendiga. Pole õiguspärane tuletada inimese

õiguskuulekuse kohta hinnangut üksnes esitatud kaebuse pinnalt, sest inimest ei ole lubatud

kohelda õigusrikkujana ilma, et see oleks kohases menetluses siduvalt tuvastatud. Praegu on

vastustaja rajanud valdava osa oma argumentidest aga just oletustele, et kaebaja on otsuses

viidatud teod toime pannud ning et need on kujutanud õigusrikkumisi.

6.2. Õigusnorm, mis keelab andmast relvaluba isikule, keda on karistatud tahtlikult toime-

pandud kuriteo eest, olenemata sellest, kas karistatus on kustunud või kustutatud, ei ole

proportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist, riivates samas

ebaproportsionaalselt PS § 19 lg-s 1 sätestatud põhiõigust vabale eneseteostusele (Riigikohtu

üldkogu 11. oktoobri 2021. a otsus asjas nr 3-4-1-7-01, p 24). Samas lahendis on Riigikohus

märkinud: „Ühtlasi peab üldkogu vajalikuks märkida, et RelvS § 28 lg 1 p 6 allesjäävat

sõnastust “soetamisluba või relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras

karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest“ tuleb mõista selliselt, et kriminaalkorras

karistatud isik on see, kelle karistusandmed ei ole kustutatud karistusregistrist vastavalt

karistusregistri seadusele. Ehk teisisõnu isik, kellel on karistatus tahtlikult toimepandud

kuriteo eest.” Kaebaja arvates tuleneb sellest ühemõtteliselt, et põhiõigusi saab piirata õigus-

8(13)

3-24-3241

rikkumistele viidates üksnes ja ainult juhul, kui inimesel on kehtiv karistatus. Ajaloolised

karistusregistri andmed tähendust ei oma, nagu ka mitte see, et inimese kohta on esitatud

mingisuguseid kaebusi.

6.3. Riigikohus on eelnevat seisukohta korranud 23. mai 2013. a otsuses asjas nr 3-4-1-12-13

(p 19) ning veelkord selgitanud, et kustunud karistuse arvestamine relvaloa andmisest

keeldumise alusena on PS § 19 lg 1 ebaproportsionaalne piirang, kaitsmaks teiste isikute elu

ja tervist. Nendes lahendites on selgelt rõhutatud, et mistahes põhiõigusi piirava otsustuse

tegemisel peab olema võimalus kaaluda ja hinnata õigusrikkumise laadi. See tähendab

omakorda, et õigusrikkumise laad omab relvaloaga seotud otsustuste kaalumisel tähtsust.

Kaebaja hinnangul järeldub eelnevast, et vastustaja arvamus, nagu saaks relvaloa kehtetuks

tunnistamise otsustuste tegemisel arvestada ka kustunud karistusi, ning jätta arvestamata

rikkumiste laadiga, ei ole õige ja põhjendatud.

6.4. Kaebaja õigusrikkumised, millele on vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel tuginenud,

ei ole sellist laadi, mis võiks põhjendada relvaloa kehtetuks tunnistamist. Näiteks ei ole

vastustaja tuginenud liiklusrikkumistele, mille puhul kaebajale heidetaks ette liiklusraevu või

sellesarnast impulsiivset käitumiste, vaid kiiruseületamistele või vastassuunas sõitmisele.

Nagu kaebaja on kaebuses viidanud, on vastustaja loodud seosed kaebaja rikkumiste ja

kaebaja võime vahel relva omada meelevaldsed. Kaebaja hinnangul on ilmne liialdus

omistada talle põhjendamatut riskikäitumist.

7. Kaebaja esitas ka 24. oktoobril 2025 seisukoha, milles leiab järgnevat.

7.1. Vastustaja ei ole vastanud ühelegi halduskohtu esitatud küsimusele, pigem on ta

vastamisest hoidunud. See kinnitab, et kaevatav otsus on kaalutlusveaga ja et vastustaja otsib

põhjendusi oma otsusele pärast otsuse tegemist. Vastustaja 15. oktoobril 2025 esitatud uued

tõendid kinnitavad, et relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel on vastustaja

tuginenud 13 kuni 22 a-t tagasi aset leidnud sündmustele. Selline käsitlus on lubamatu.

Vastustaja räägib iseendale vastu. Ühelt poolt väidab, et kaebaja võimetusele relvaloaga

kaasnevaid õigusi ja kohustusi kanda viitavad aastatetagused sündmused ja eeldatav on

kaebaja käitumise eskaleerumine. Teisalt ei ole vastustajal esile tuua ühtegi kaebaja tegu,

millest võiks välja lugeda suutmatust relvaluba ja relva omada.

7.2. Ka ei viita vastustaja argumendid võimalikule kaebaja käitumise eskalatsioonile ajas, sest

sündmused, millele vastustaja kaevatavas otsuses tugineb, jäävad ajaliselt üksteisest väga

kaugele. Vähetähtis pole see, et vastustaja ise on hinnanud kõigi sellaste sündmuste valguses

põhjendatuks 3. mai 2012. a otsusega kaebaja relvaloa peatatus lõpetada. Sellest ei ole

võimalik teha muud järeldust, kui et vastustaja ei hinnanud 2012. a-l kaebaja käitumist

ohtlikuks.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. RelvS § 43 lg 31 annab PPA-le õiguse tunnistada relvaluba kehtetuks, kui loa omaja on

enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva

soetama ja omama.

9. PPA-l tuleb selle sätte kohaldamisel hinnata inimese käitumist ning välja selgitada, kas

talle võib olla loomuomane ohtu põhjustav käitumine. Selleks tuleb tuvastada, kas ta on

pannud toime tegusid, mis annavad tunnistust sellest, et tema eluviis või käitumine ohustavad

tema enda või teiste inimeste turvalisust. Arvestada tuleb inimese isiksuseomadusi ja

käitumismustreid, mis annavad aluse prognoosida tema edaspidist käitumist olukorras, kus

tema kätte on usaldatud relv kui suurema ohu allikas. Seejuures tuleb PPA-l arvestada inimese

varem toime pandud tegusid ja nende toimepanemise asjaolusid, samuti seda, milline on tema

suhtumine nendesse tegudesse. Lubatud on arvestada ka inimese selliseid tegusid, millele riik

9(13)

3-24-3241

ei ole karistusõiguslikku hinnangut andnud (Tartu Ringkonnakohtu 25. märtsi 2025. a otsus

asjas nr 3-24-758, p 13).

10. Kui PPA tuvastab, et inimene on käitunud enda või teiste turvalisust ohustaval viisil,

tuleb PPA-l kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas tunnistada tema relvaluba kehtetuks.

11. Inimesele loomuomaste käitumismustrite tuvastamisel võib PPA arvestada pikema aja

jooksul toime pandud tegudega, võttes siiski arvesse ka aja jooksul toimunud muutusi või

arenguid, mis prognoosi mõjutada võivad. PPA peab selgitama, kas konkreetne õigusvastane

tegu oli ühekordne ja väheoluline episood või moodustas osa mustrist, mille pinnalt saab teha

järeldusi inimese võimaliku käitumise kohta tulevikus. Kaugemasse mineviku jäänud

sündmuste tähendus tulevikku suunatud ohuprognoosile väheneb ajas, eriti siis, kui hilisemad

sündmused ei kinnita käitumismustri jätkumist.

12. Kaebaja leiab, et liiklusrikkumistega kahjustatud õigushüved ei ole kaitstavad relvaloa

kehtetuks tunnistamisega, mistõttu ei ole valitud meede proportsionaalne ega sobiv kaebaja

liikluskuulekusele sundimiseks. Kaebajale pole arusaadav, millist eesmärki on vastustaja

soovinud relvaloa kehtetuks tunnistamisega saavutada.

13. Kaebaja relvaluba on vaidlusaluse otsuse alusel tunnistatud kehtetuks seetõttu, et tema

eluviis on teisi isikuid ohustav ja oma käitumise tõttu on ta sobimatu relva omama. Relvaloa

kehtetuks tunnistamise eesmärk on olnud teiste inimeste ohutuse tagamine. Vastustaja ei ole

kaebaja relvaluba kehtetuks tunnistanud kaebaja karistamiseks või tema liikluskäitumise

mõjutamiseks.

14. Järelduse, et inimese käitumine ohustab tema enda või teise isiku turvalisust ja et ta on

seetõttu sobimatu relva omama, võib teha ka selliste tegude pinnalt, millel ei ole seost

relvadega, sh on asjakohane arvestada inimese liikluskäitumist (Tallinna Ringkonnakohtu 28.

aprilli 2021. a otsus asjas nr 3-20-1671, p-d 10–12). Kaebaja järeldus, et selleks pole alust, on

seega väär. Nii tulirelva kui ka mootorsõiduki puhul on tegu kõrgema ohu allikaga, mille

kasutamisel võib ka esmapilgul väike hoolimatus tuua kaasa rasked tagajärjed. Mõlema

kasutamisega seotud ohtude vähendamiseks on õigusaktidega seatud täpset järgimist nõudvad

reegleid. Asjaolu, et inimene eirab selliseid reegleid järjepidevalt mootorsõidukit kasutades,

võib viidata sellele, et ta ei pruugi teatud olukordades olla suuteline täitma ka relva hoidmise

või kasutamisega seotud nõudeid. Seetõttu võivad tema hoolimatuse või vastutustundetu

käitumise pärast edaspidi realiseeruda tulirelvast lähtuvad ohud.

15. PPA tugines põhjendatult praeguse otsuse p-s 2.3 nimetatud süstemaatilistele liiklus-

rikkumistele. Rikkumised on olnud järjepidevad. Nendest ilmneb kaebaja käitumismuster

liikluses. Kuigi vastustaja on arvestanud ka enam kui kümne aasta taguste

liiklusrikkumistega, on kaebaja kiirust ületanud veel 2022., 2023. ja 2024. a-l. See

käitumismuster on olnud kaebajale omane seega pikema aja jooksul. Käitumismustri

muutumisest vaidlustatud otsuse tegemise aja seisuga märke ei olnud. Määrav pole sealjuures

see, kas kaebaja liiklusrikkumised olid seotud liiklusraevu või sellesarnase impulsiivset

käitumisega. Oluline on see, et kaebaja otsustas eirata nõudeid, mis on kehtestatud ohutuse

huvides sõiduki kui suurema ohu allika kasutamisel.

16. Vastustaja on 29. oktoobri 2024. a otsuse tegemisel võtnud arvesse veel järgnevaid

kaebajaga seotud juhtumeid.

16.1.

27. septembril 2022 pani kaebaja kontoris tahtlikult, inimväärikust alandaval

eesmärgil enda käe avaldajale tahtevastaselt reiele ja silitas seda, samuti silitas avaldaja pead,

kui viimane oli püsti tõusnud. PPA määras 2. märtsi 2023. a otsusega väärteokorras kaebajale

rahatrahvi 320 eurot. Harju Maakohus jättis 3. mai 2023. a otsusega kaebajale määratud

karistuse muutmata. Maakohtu otsus jõustus 10. augustil 2023.

10(13)

3-24-3241

16.2.

5. jaanuaril 2023 laekus süüteoteade selle kohta, et 2022. a-l käis avaldaja X. Xe

juures töövestlusel. X. X tekitas väga ebameeldiva ja ahistava keskkonna. PPA jättis

väärteomenetluse alustamata KarS § 1531 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisu puudumise tõttu

(PPA 16. jaanuari 2023. a teatis, vastuse lisa 5, dtl 88);

16.3.

6. jaanuaril 2023 sai PPA järgmise süüteoteate. Avaldaja kandideeris 2022. a-l XX OÜ

sekretär-juhiabi ametikohale. Esimesel päeval hakkas X. X küsima eraelulisi küsimusi.

Samuti hakkas ta avaldaja sõnul rääkima, et avaldaja peaks kandma seelikut ja kõrgeid kontsi.

Ta soovis, et avaldaja prooviks jalga kapis olevaid kõrge kontsaga kingi ja kõnniks tema ees,

et ta saaks veenduda, kas avaldaja ikka oskab nendega käia. PPA jättis väärteomenetluse

alustamata KarS § 1531 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisu puudumise tõttu (vt PPA 16.

jaanuari 2023. a teatis, vastuse lisa 4, dtl 82).

16.4.

10. jaanuaril 2023 sai PPA süüteoteate selle kohta, et novembris 2022, mil avaldaja

kandideeris XX OÜ sekretär-juhiabi ametikohale ja käis töövestlustel, küsis X. X avaldajalt

väga isiklikke küsimusi ja uuris, kas avaldaja oleks nõus tööreisidel jagama temaga tuba.

Avaldaja lahkus ja X. Xega rohkem ei suhelnud. PPA jättis väärteo alustamata KarS § 1531 lg-

s 1 sätestatud väärteokoosseisu puudumise tõttu (PPA 16. jaanuari 2023. a teatis, vastuse lisa

5, dtl 90).

16.5.

6. jaanuaril 2023 registreeriti süüteoteade selle kohta, et ajavahemikus september kuni

november 2011 pani X. X mitmel korral toime avaldaja suhtes inimväärikust alandavaid

seksuaalse alatooniga tegusid (katsus avaldaja põlve, nõjatas ennast vastu avaldajat, üritas

avaldajat suudelda). PPA jättis väärteo alustamata väärteo aegumistähtaja möödumise tõttu (vt

PPA 10. jaanuari 2023. a teatis, vastuse lisa 4, dtl 84).

17. Kaebajat on eelpool loetletud juhtumitest karistatud ühel korral. Teistes asjades ei ole

kaebaja väidetavat tegu süüteomenetlustes tuvastatud. PPA-l oli siiski õigus ja kohustus

arvestada ka selliseid andmeid, mis osundavad tegude toimepanemisele, mille eest kaebajat ei

karistatud süüteokorras. Kuigi teiste juhtumite puhul ei ole kaebaja tegu süüteomenetluse

raamides tuvastatud, viitavad avalduste esitajate ütlused sarnasele käitumisele, kui see, mille

eest kaebajat väärteokorras karistati. Oluline on seejuures ka sarnaste teadete arv; samuti see,

et kaebaja pole väitnud, et tegu oleks valeteadetega. Kaebaja leiab üksnes, et tegu pole

intsidentidega, mis oleks temast kui relvaomanikust lähtuvat ohtu hinnates relevantsed.

18. Haldusmenetluses, kus PPA hindab ja prognoosib relvaomanikust lähtuvat ohtu, tuleb

PPA-l arvestada igasuguse relevantse teabega (uurimispõhimõte: HMS § 6, vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2023. a otsus asjas nr 3-22-257, p 12). PPA ei või piirduda

üksnes relvaomaniku nende tegudega, mis on päädinud tema karistamisega väärteo- või

kriminaalmenetluses. Süütuse presumptsioonile (PS § 22) saab inimene tugineda karistusliku

iseloomuga menetlustes. See ei välista inimesele mingi käitumisakti omistamist

haldusmenetluse raames, mille eesmärk pole mitte teo toimepanijat karistada, vaid tagada

inimese enda ja teiste inimeste turvalisus.

19. Avaldustes kirjeldatud olukordades ja teo puhul, mille eest kaebaja süüdi mõisteti, tuleb

kaebaja käitumist pidada vägivaldseks: tegu oli füüsilise läheduse pealesundimisega jõu-

positsioonilt. Oma käitumisega seadis kaebaja ohtu teiste inimeste turvatunde. Sellist

käitumist on RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel asjakohane arvestada.

20. Vastustaja on arvestanud relvaloa kehtetuks tunnistamisel ka sellega, et X. X oli 2011. a-l

kahtlustatav KarS § 121, § 137 lg 1, § 257, § 156 lg 1 ja § 3312 järgi kvalifitseeritavate

kuritegude toimepanemises.

21. Prokuratuur lõpetas kriminaalmenetluse nende tegude osas 28. veebruari 2012. a

määrusega avaliku menetlushuvi puudumise tõttu ning kaebaja ja kannatanu leppisid kokku

11(13)

3-24-3241

kuriteoga tekitatud kahju heastamises (KrMS § 2031 lg 1). Kuigi menetlus lõppes kaebaja ja

kannatanu (kaebaja endine elukaaslane) nõusolekul lepitusmenetluse jätkamiseks, on kaebaja

teod prokuratuuri määruse alusel tõendatud. Selle kohaselt on prokuratuur tuvastanud, et

kaebaja on teist inimest kehaliselt väärkohelnud, teda eraviisiliselt jälitanud, tegutsenud oma-

voliliselt (toime pandud vägivallaga), kasutanud arvutisüsteemi ebaseaduslikult, pannud toime

sõnumisaladuse rikkumise ning rikkunud talle määratud lähenemiskeeldu (Põhja ringkonna-

prokuratuuri 28. veebruari 2012 määruse lk 3, dtl 144).

22. Kaebaja on teod toime pannud 2010. ja 2011. a-l. Kaugemasse mineviku jäänud

sündmuste tähendus tulevikku suunatud ohuprognoosile väheneb ajas, aga seda eeskätt siis,

kui hilisemad sündmused ei kinnita käitumismustri jätkumist. Kaebaja kohta hiljem laekunud

info endast nõrgemal positsioonil olevaid inimesi ahistava käitumise kohta töökeskkonnas

moodustab mustri tema varasema käitumisega elukaaslasega. Relvaloa kehtetuks tunnistamise

otsustamisel oli seega põhjendatud arvestada kaebaja kõnealuses kriminaalmenetluses

tuvastatud tegudega.

23. Vastustaja on otsuse tegemisel arvestanud kaebaja 15. septembril 2021 tulirelva ja

laskemoona hoidmise nõuete rikkumist (RelvS § 46 lg 1). X. X hoidis relva ja laskemoona

tööruumides aadressil Tallinnas Xxxxx x, mis ei olnud tema relva registreeritud hoiukoht

(vastuse lisa 2, dtl-d 41 ja 42).

24. Vastustaja lõpetas relva ja laskemoona hoiukoha rikkumise puhul väärteomenetluse

aegumistähtaja möödumise tõttu (20. septembri 2023. a määrus, dtl 41). Kaebaja tegu on

menetlust lõpetavas määruses siiski tuvastatud PPA 15. septembri 2021. a toimingute põhjal.

RelvS § 43 lg 31 rakendamise eelduseks ei ole inimese süüteokorras karistatus, vaid tema

käitumine ja eluviis, millega PPA-l tuleb ohuprognoosi tegemisel arvestada. Tegu on otsuse

tegemise aja seisuga hiljutise ühekordse RelvS-st tuleneva nõude rikkumisega. Kogumis

kaebaja muude tegude, sh hoolimatu suhtumisega LS-ga kehtestatud ohutusnõuetesse, on

vastustaja siiski otsuse tegemisel õigesti ka selle teoga arvestanud.

25. Vaidlustatud otsuses on PPA tuginenud ka juhtumile, mil kaebaja sulges ebaseaduslikult

Viimsi vallas avalikult kasutatava tee, pannes teele betoonplokid. Kriminaalmenetluse

alustamata jätmise teatisest (dtl 86), mille vastustaja tõendina esitas, nähtub, et kaebaja

pöördus PPA poole kriminaalmenetluse alustamise taotlusega, kuna Viimsi vallas Xxxxxx

teele teesuluks paigaldatud betoonplokid on varastatud. PPA vastusest kaebajale selgub, et

teesulg oli vallaga kooskõlastamata, tee sulgemise luba ei olnud vald väljastanud, teesulg oli

tähistamata. Plokid kõrvaldas teelt vald, sest need olid pimedal teel inimestele ohtlikud.

Plokkidele otsa sõitmise korral oli oht saada tervisekahjustus. Kaebaja ei ole väitnud, et

olukord oleks olnud teistsugune. Kaebaja käitumine ei olnud õiguspärane ning tekitas ohtliku

olukorra teistele inimestele. Vastustaja on sellega põhjendatult arvestanud.

26. Vaidlustatava otsuse kohaselt ei täitnud kaebaja 2011. a-l hoone või ruumi valdaja antud

korraldust ega lahkunud sealt ka pärast politsei kohale saabumist. Kohus palus 3. oktoobri

2025. a määruses selgitada, millise kohtule esitatud tõendiga vastustaja seda väidet tõendada

soovib või esitada tõend, mis antud väidet tõendab. Vastustaja 15. oktoobril 2025 esitatud

vastus sellekohast selgitust ega tõendit ei sisalda (dtl 157). Relvaloa otsuse kehtetuks

tunnistamise üle otsustamisel pole seega põhjendatud antud väitega arvestada. Üksnes selle

teo PPA hinnangu aluseks olevast kogumist väljajätmine ei anna aga alust PPA hinnangu

õigsust kahtluse alla seada.

27. Kokkuvõtvalt on kaebaja liiklusrikkumiste puhul võimalik jaatada käitumismustrit.

Kaebaja aastate pikkune liiklusalaste rikkumiste muster iseloomustab teda kui inimest, kes ei

pea avaliku korra ja ohutuse tagamiseks kehtestatud reegleid oluliseks. Kaebaja ei ole

rikkumiste toimepanemist eitanud. Kaebaja kohta on PPA-le esitatud ahistava käitumisega

12(13)

3-24-3241

seoses kokku viis teatist. PPA on süüteomenetluse läbi viinud ühe teatise alusel, mille käigus

on kaebaja tegu tuvastatud. Kaebaja on rikkunud ka RelvS-st tulenevat tulirelva ja

laskemoona hoidmise tingimust ning kriminaalmenetluses on tuvastatud tema

lähisuhtevägivallaga seotud teod. Avalikult kasutatavale teele betoonplokkide viimine seab

ohtu samuti inimeste turvalisuse. Kõik eelnevad teod koosmõjus kinnitavad kaebaja teisi

isikuid ohustavat käitumist või eluviisi.

28. Relvaloa omaja isiksuseomadustele ja käitumisele tuleb anda terviklik hinnang kõigi

oluliste asjaolude kogumis ja nende koosmõjus. Relvaloa andmine ei tähenda, et hiljem on

keelatud tugineda loa andmisele eelnenud, isikut negatiivselt iseloomustavatele asjaoludele

(Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2021. a otsus asjas nr 3-20-1675, p 13). Vastustaja võib

RelvS § 43 rakendamisel vajaduse korral korrigeerida oma varasemat hinnangut inimese

relvaloa väljastamisele eelneva käitumismustri sobivuse osas relva omamiseks. Seda nii koos-

mõjus relvaloa omaja hilisemate tegudega kui ka juhul, kui relvaloa väljastamine võis algusest

peale olla ekslik (Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2025. a otsus asjas nr 3-22-1539, p 10).

Seega pole õige kaebaja järeldus, et kuna PPA 3. mai 2012. a otsusega relvaloa peatamise

lõpetas ja kaebaja relvaluba kehtis edasi, ei või vastustaja kaebaja käitumisele ja tegudele

enne nimetatud kuupäeva tugineda või oma hinnangut kaebaja käitumismustri sobivuse osas

korrigeerida.

29. Pärast inimese käitumismustrite hindamist ja nende põhjal tema kui relvaomaniku

käitumise prognoosimist tuleb PPA-l teha kaalutlusotsus: kas lubada inimesel relvi omada või

mitte. Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb lisaks inimesest lähtuva ohu olulisusele arvestada ka

keeldumisega põhjustatava vaba eneseteostuse riive ulatust (PS § 19).

30. Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-12-13 ei võimalda järeldada, et PS § 19 lg 1 riive poleks

ühelgi juhul lubatav. Riigivõimu sekkumine kaebuse esitaja PS §-s 19 lg 1 sätestatud vaba

eneseteostuse õigusesse ei tähenda veel, et riik nimetatud põhiõigust alati rikub. Põhiõiguse

riive kujutab endast põhiõiguse rikkumist vaid siis, kui see riive on põhiseadusega vastuolus

(samas, p 14). Kõnealust õigust võib piirata seadusega või seaduse alusel igal põhjusel, mis ei

ole põhiseadusega vastuolus (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. juuni

2019. a otsus asjas 5-19-26, p 41).

31. Riive mõõdukust on võimalik tagada relvaloa kehtetuks tunnistamist otsustavale haldus-

organile hindamis- ja kaalutlusõiguse andmisega, mis võimaldavad arvestada karistatud

inimese ja tema toimepandud teo asjaoludega (vt ka Riigikohtu otsus asjas 5-19-26, p 45 ja

seal viidatud kohtupraktika). RelvS § 43 lg 31 sellise hindamis- ja kaalutlusõiguse vastustajale

annab.

32. Kaalumisveaks pole alust pidada seda, et vastustaja pidas avalikku huvi teiste inimeste

turvalisuse tagamiseks kaebaja õigustest kaalukamaks. Relvaloa kehtetuks tunnistamise otsust

võib pidada põhjendatuks ja proportsionaalseks. Kohus jätab eeltoodu põhjal kaebuse

rahuldamata ja vastustaja 29. oktoobri 2024. a otsuse jõusse.

33. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole kaebajalt menetluskulusid välja mõistmist taotlenud. Poolte menetluskulud jäävad seega

nende endi kanda.

34. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi, aadressid Xxxxx x ja Xxxxxx tee ning juriidilise

isiku XX OÜ nimi asendada kaebaja eraelu kaitseks tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

Pihel Sarv

/allkirjastatud digitaalselt/

13(13)