2-25-116630/9 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kairi Piirisild ja Kaija

Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

11.11.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-116630

Kohtuasi

Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi ICS Europe

OÜ vastu leppetrahvi võlgnevuse ja sissenõudekulude

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.10.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

ICS Europe OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Apellant (kostja) ICS Europe OÜ (registrikood

12226583), seaduslik esindaja G.Z

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta ICS Europe OÜ 04.11.2025 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 08.10.2025

otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud ICS Europe OÜ kanda. Osaühingul

EUROPARK ESTONIA ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid

menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-25-116630

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 28.06.2025 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista ICS Europe OÜ-lt (kostja) välja 95

euro suuruse võla. Maksekäsuosakond lõpetas 05.08.2025 määrusega maksekäsu

kiirmenetluse ning andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses,

kuna võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite.

2. Hageja esitas 25.08.2025 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt

hageja kasuks välja 95 eurot, sh 55 euro suurune leppetrahv parkimistingimuste rikkumise

eest ja 40 euro suurune sissenõudmiskulu. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, mh põhjusel, et hagi on esitatud

vale kostja vastu, sest parkimislepingu pooleks saab olla üksnes sõiduki juht, mitte

registrijärgne omanik. Juhiks oli G.Z ning selline teave oli pretensiooni menetledes hagejale

teada. Juriidiline isik tegutseb oma esindaja kaudu ega saa ise sõidukit parkida. Kui hagejale

jäi juht ebaselgeks, oleks ta pidanud selle välja selgitama.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 08.10.2025 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 95

eurot, jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitise 540 eurot koos viivisega.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli sõiduk 25.10.2023 pargitud hageja hallatavale

parkimisalale, millega oli hageja ja kostja vahel sõlmitud parkimisleping. Kuna kostja rikkus

parkimistingimusi, on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 55 eurot ning võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113¹ lg 1 alusel sissenõudmiskulu 40 eurot.

Hageja esitas hagi õige isiku vastu. Parkimise ajal oli sõiduki omanik/vastutav kasutaja kostja.

Kui sõidukit juhtis mõni teine isik, tuleb sõiduki omanikul või vastutaval kasutajal tõendada,

et sõidukit kasutas parkimislepingu rikkumise ajal keegi teine. Kostja ei ole toonud esile ega

tõendanud asjaolu, et sõidukit kasutaks keegi teine. G.Z on äriregistri andmetel kostja kui

juriidilise isiku seaduslik esindaja, sh isik, kes sõlmib parkimislepinguid. Kostja ei ole toonud

esile, et kostja andis sõiduki G.Z-ile kui füüsilisele isikule kasutada ja G.Z sõlmis sõiduki

parkimiseks parkimislepingu ning võttis seeläbi füüsilise isikuna vastutuse. Selliseid

asjaolusid ei toonud kostja esile ka maksekäsu kiirmenetluses ega enne kohtumenetlust.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu 08.10.2025

otsuse täies ulatuses, jätta hagi rahuldamata ja mõista hagejalt välja kostja menetluskulud.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus vääralt, et leping oli sõlmitud hageja

ja kostja vahel.

Riigikohtu praktika kohaselt sõlmitakse leping sõiduki juhi ja parkimisala valdaja vahel ning

sõiduki omanikku võib pidada omandiandmete põhjal eelduslikult juhiks üksnes siis, kui

2-25-116630

tegelik juht ei ole teada (RKTKo 23.03.2016, 3-2-1-3-16, p 11). Hagejale oli enne hagi

esitamist vaidemenetluses teada, et juhiks oli G.Z. Vaide esitas G.Z, mitte kostja, ning hageja

suhtles sõiduki juhiga otse, st juht oli tuvastatud.

Maakohus leidis vääralt, et kostja peab tõendama, et sõidukit kasutas keegi teine. Hageja peab

tõendama hagi aluseks olevad asjaolud. Hageja ei esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks, et

kostja sõlmis parkimislepingu või et sõiduk pargiti kostja kui juriidilise isiku nimel. Juriidiline

isik on õiguslik abstraktsioon, kellel puudub juhtimisõigus ja ta ei saa parkimistingimusi

rikkuda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS §

405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest

lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest

tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades

mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid

menetluskulusid.

7. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa

summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi

TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid

(lihtmenetlus).

Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja 95 eurot. Seega ei ületa hageja põhinõue

3500 eurot ega põhinõue koos viivisega 7000 eurot, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga

TsMS § 405 lg 1 mõttes.

8. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi

menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit. Mh on ringkonnakohtul TsMS § 637 lg 2¹ järgi õigus keelduda ka

menetluskulude kindlaksmääramise osas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest kui

maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud küll 280 eurot ületavas ulatuses,

mistõttu on apellandil TsMS § 178 lg 2 järgi õigus vaidlustada menetluskulude

kindlaksmääramist, kuid apellant ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et maakohus

on temalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel

rikkunud TsMS § 174 lg-s 1 sätestatut (vt RKTKm 19.01.2022, 2-20-14547, p-d 13–15).

8.1. Maakohus märkis otsuses, et ei anna TsMS § 442 lg 10 kohaselt luba otsuse

edasikaebamiseks.

8.2. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse

väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa

ebaõige otsuse. Kuigi ringkonnakohus ei pea apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

2-25-116630

keeldumist pikemalt põhjendama (vt RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363, p 15), märgib

kolleegium kostja apellatsioonkaebuse väidete kohta lühidalt järgmist.

Riigikohtu praktika järgi saab parkimise korraldaja eeldada, et sõiduki juhiks ja seega ka

parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse saab

sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata, st parkimislepingu pooleks saab lugeda

sõiduki omanikku või vastutavat kasutajat, kui sõiduki omanik või vastutav kasutaja ei

tõenda, et sõidukit juhtis muu isik. Seejuures ei piisa kostja sellekohastest väidetest, sh isiku

nime ja isikukoodi teatamisest. Kostja peab tõendama, et sõidukit juhtis teine isik.

Arvestatavaks tõendiks saab olla nt sõidukit juhtinud isiku allkirjastatud kinnitus selle kohta,

et sõiduk oli tema valduses ja ainukasutuses (RKTKo 23.03.2016, 3-2-1-3-16, p 11; RKTKo

25.01.2017, 3-2-1-68-16, p 31; RKTKm 11.09.2024, 2-22-130552, p-d 14.1 ja 14.2).

Siinses asjas ei kinnita kostja esile toodud asjaolud ja esitatud e-kirjavahetus (dtl 57–70), et

kostja andis sõiduki oma seadusliku esindaja G.Z-i ainukasutusse muul õiguslikul alusel kui

tema ja kostja (äriühingu) vaheline äriühingu ja tema juhatuse liikme õigussuhe. Samuti ei

nähtu G.Z-i ühemõttelist allkirjastatud kinnitust selle kohta. Seejuures ei ole kostja enne

kohtumenetlust ka väitnud, et lepingupooleks oli G.Z. Seega sai hageja tugineda eeldusele, et

sõidukiga toime pandud parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõiduki omanik või

vastutav kasutaja ning hagejal ei olnud võimalik esitada hagi muu isiku kui sõiduki omaniku

või vastutava kasutaja vastu.

8.3. Eeltoodut arvestades ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kohaldanud selgelt

ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi, mistõttu jätab

kolleegium apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi menetlusse võtmata.

9. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 apellandi kanda. Kuna

vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid

menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid

hüvitada.

10. Kuigi praeguses asjas ei ole apellant apellatsioonkaebuselt riigilõivu nõutavas suuruses

tasunud, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellandil täiendavat

riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse

võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise

korral oleks apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt

tasutud riigilõiv tagasi. Ühtlasi on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv.

11. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega

paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile

kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et

apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

12. Määruse peale, millega ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast,

võib TsMS § 696 lg 1 esimese lause ja § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse.

2-25-116630

(allkirjastatud digitaalselt)