2-25-108407/6 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Mai Grauberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. november 2025.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-25-108407

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finance Group hagi V P vastu

võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

1724,55 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: OÜ Aktiva Finance Group, registrikood

10746479; lepinguline esindaja: S R, e-post: xxx;

Kostja: V P, isikukood xxx

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt V P hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks põhivõlgnevus

1391,90 eurot, intress 18,59 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 52,09 eurot ja viivis

alates 15.05.2025 kuni põhinõude summas 1391,90 eurot täitmiseni lepingujärgses

viivisemääras 9,9% aastas.

3. Jätta poolte menetluskulud kostja kanda.

4. Välja mõista kostjalt V P hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks

menetluskuludena 550 eurot.

5. Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb V Pil tasuda Aktiva Finance Group OÜ-le

alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni

viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6. Toimetada käesolev kohtuotsus hagejale kätte.

7. Toimetada otsus kostjale kätte Ametlike Teadaannete kaudu, juhul kui kostjale ei

ole õnnestunud otsust kätte toimetada muul viisil.

8. Käesolev kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.

Edasikaebamise kord

Hagejal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem

kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Kostja võib esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale tagaseljaotsuse peale kaja, kui

tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast

põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata

jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui

isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud

seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30

päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva

jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud

täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise

lõpuleviimiseks vajalik ning tasuda kajalt riigilõiv.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi asjaolud, nõue

AS xxx (esialgne võlausaldaja) ja V P (kostja) sõlmisid 29.07.2024 järelmaksulepingu nr

XXX (leping), mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga. Vastavalt lepingule soetas

kostja kauba maksumusega 1391,90 eurot. Lepingu tingimuste ja Euroopa tarbijakrediidi

infolehe kohaselt on krediidi kulukuse määraks 22,72%, krediidi kogukulu 1885,26

eurot. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 1391,90

eurot, intressimäära 9,90% aastas, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva 04.08.2027,

osamaksete arvu 36 kuud, laenulepingu sõlmimise tasu 0 eurot, igakuine lepingu

haldustasu 2,00 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt,

mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 05.12.2024. a kostjale lepingu ülesütlemise

hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks, s.o hiljemalt

19.12.2024. Lepingu ülesütlemise hoiatuse saatmise seisuga oli kostja võlgnevuses nelja

järjestikuse osamaksega, s.o 04.09.2024, 04.10.2024, 04.11.2024, 04.12.2024.

27.12.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna

kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. AS xxx loovutas

30.12.2024 kostja vastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid.

Hageja palub mõista kostjalt V P hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja

põhivõlgnevus 1391,90 eurot, intress 92,77 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivis 52,09 eurot; viivis alates 15.05.2025 kuni põhinõude

summas 1391,90 eurot täitmiseni lepingujärgses viivisemääras 9,9% aastas;

menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 315,00 eurot ja hageja õigusabikulud 442,50

eurot ning väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Kohtu selgitused

Hagiavaldus, menetlusse võtmise määrus, menetluskulude nimekiri on kostjale kätte

toimetatud 02.07.2025 avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostjal oli

kohustus hagile vastata 10 päeva jooksul materjalide kättesaamisest. Kostja ei ole

tänaseni vastust esitanud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole

tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati

kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt

omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse

tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2

järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab

selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise

asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

Hageja palub mõista kostjalt välja laenulepingust tulenev põhivõlgnevus 1391,90 eurot,

intress 92,77 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis

52,09 eurot; viivis alates 15.05.2025 kuni põhinõude summas 1391,90 eurot täitmiseni

lepingujärgses viivisemääras 9,9% aastas.

Hagiavaldusest nähtub, et AS xxx ja kostja sõlmisid 29.07.2024 laenulepingu nr. XXX

intressiga 9,90%, krediidikulukuse määraga 22,72%, kauba järelmaksuga 1391,90 eurot.

AS xxx loovutas 30.12.2024 kostja vastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos

õigusega nõuda kõrvalnõudeid, mis saadeti kostjale.

Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja

17).

Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et

laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76

lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi

kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane

täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik

on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub

raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Viidatud laenulepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 401 lg 1, § 402

lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida

krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata

sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46;

Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403.4 lg 1

järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest

tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu

krediidi

tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada

oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 3-

2-1-169-13, p 21). VÕS § 403.4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel,

sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse

vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja

võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab

krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS §

403.4 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid

andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija

esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 403.3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3

ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures

küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu

teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui

krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija

kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm

24.11.2023. a nr 2-21-13098, p 18).

Hagi asjaoludes väljatoodu kohaselt krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi

esialgne võlausaldaja päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal

kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Otsuse tegemisel lähtuti kostja poolt

taotluses esitatud andmetest, sh oli kostja igakuine sissetulek 500 eurot ja muid

finantskohustusi ei olnud ning peale lepingu sõlmimist jäi kostjale kätte 447,62 eurot

igapäevasteks majapidamiskuludeks (500- 52,38=447,62). Seega jäi kostjale kätte ca 90%

tema igakuisest sissetulekust ning seega oli kostja igati krediidivõimeline. Võrdluseks,

arvestuslik elatusmiinimum oli 2024.a 345,80 eurot. Esialgne võlausaldaja on

krediidivõimelisuse hindamise protsessi selgitanud järgnevalt: taotlus oli esitatud läbi

veebikeskkonna, see tähendab, et klient on andmed veebis ise sisestanud ning ka nende

õigsust seeläbi kinnitanud. Taotluse otsus oli automaatselt positiivne. Tarbija varasema

maksekäitumise kohta koguti andmeid nii sisestest kui välistest allikatest. Hageja on

hagiavalduses selgitanud, et kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist

pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb

pank kiireid otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei

rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi.

VÕS § 403.4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (RKTKm nr 2-21-

13098, p 18). Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja

põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust

piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda

seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta.

Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille

tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja

muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 3-2-1-169-13, p 21).

Vaatamata asjaolule, et hagi asjaolude kohaselt on krediidiandja teinud päringu

maksehäireregistrisse, Crediinfosse ja Krediidiregistrisse, tugines ta peaasjalikult tarbija

enda poolt taotluses esitatud teabest. Selle tõttu leiab kohus, et teabe kogumine eelnevalt

tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks ei olnud hagi asjaolude kohaselt

piisav. Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks

krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ning

krediidiandja rikkus lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet VÕS §

403.4 lg 1 järgi. Seega ei ole asjaolude pinnalt täidetud eelviidatud põhimõte.

Kohus kontrollis hagis märgitud laenu andmisel lepingujärgset krediidi kulukuse määra

(22,72%), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr

aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam

kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates 31.05.24.a määratud eraisikutele antud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 16,65%. 29.07.24 sõlmitud lepingus nr. XXX

kokku lepitud krediidi kulukuse määr 22,72% vastas Eesti Panga poolt avaldatud

keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordsele määrale

(16,65*3=49,95%) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määra on seaduslik,

vastab VÕS § 406² lg 1 ega ole tühine.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403⁴ lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning

muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud

intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et

eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu

puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel

seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on

madalam.

Krediidiandja ja kostja sõlmisid 29.07.2024 järelmaksulepingus nr XXX tagasimakse

perioodiga 36 kuud, intressimääraga 9,90%. Kostja on kauba kätte saanud, seega on

asjaolude kohaselt leping sõlmitud (VÕS 408 lg 1) ja sellest tulenvalt tekkinud laenu

tagasimaksemise kohustus. Kostjalt ei toimunud ühtegi makset põhiosa katteks ning kuna

kostja oli hagi kohaselt jätnud tähtaegselt tasmuata 4 järjestikust igakuist makset, siis

edastati hagi kohaselt 05.12.2024 kostjale kirjalik teatis laenulepingu ennetähtaegseks

lõpetamiseks ja anti 2-nädalane tähtaeg summa tasumiseks. Krediidiandja ütles hagi

koahselt 27.12.24 laenulepingu ennetähtaegselt üles, kuna kostjal tasumata neli

kuumakset vastavalt maksegraafikule: 04.09.2024 kuumakse summas 52,38 eurot,

04.10.2024 kuumakse summas 52,38 eurot, 04.11.2024 kuumakse summas 52,38 eurot,

04.12.2024 kuumakse summas 52,38 eurot, edastades ülesütlemisavalduse kostja elukoha

aadressile. Eelnev tähendab ühtlasi, et lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt 27.12.24

avaldusega toimus hagi asjaolude kohaselt kehtivalt, kuna kostja oli sellel kuupäeval

tagasimaksetega viivituses. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus VÕS § 108 lg 1 alusel

kostjalt välja järelmaksu tasumata põhiosajääk on summas 1391,90 eurot.

Hageja nõuab lepingu nr. XXX alusel kostjalt intressivõlgnevust alates 1. osamaksest, so

04.09.2024

kuni

27.12.2024.a

kokku

summas

92,77

eurot

(25,20+20,06+20,27+19,18+8,06=92,77). Kostja intressi tasunud ei ole. Lepingus on

pooled kokku leppinud hagi asjaolude kohaselt intressimääraks 9,9% aastas.

Kuna kohus tuvastas eelpool, et leping on kostjaga sõlmitud vastutustundliku laenamise

kohustust rikkudes, tuleb lepingule kohaldada VÕS § 403⁴ lg-st 7 tulenevalt VÕS §-s 94

sätestatud intressimäära. Seega kuulub hageja intressinõue rahuldamisele osaliselt lepingu

alusel perioodil 04.09.24-27.12.24 summas 18,59 eurot.

Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18-

134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p

11).

Hageja palus mõista välja viivist Laenusumma mittetähtaegsest tasumisest arvestatud

viivis summas 52,09 eurot. Hagi asjaolude kohaselt on hageja ja kostja vahel sõlmitud

laenulepingu eritingimustes toodud päevane viivisemäär 0,03%. Viivise nõue on VÕS §

101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel põhjendatud, kuna kostja on viivitanud hagi

kohaselt rahalise kohustuse täitmisega ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista

viivis 52,09. Hageja nõuab ka edasiulatuvat viivist lepingujärgses määras 0,03 % päevas

tasumata põhivõlalt alates 15.05.25 kuni põhivõla tasumiseni, kuid arvestusega, et

käesoleva otsusega välja mõistetud viivis ei ületaks põhivõla summat. Hageja nõue on

TsMS § 367 alusel põhjendatud.

Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 50 eurot. Riigikohus on selgitanud,

et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 4034 lg 7 teine

lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena; vastasel juhul võimaldaks

laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat

keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi (2-21-13098, p 24).

Juhindudes nimetatud seisukohast jätab kohus sissenõudmiskulu 50 eurot hüvitamiseks

täies ulatuses rahuldamata.

Hagi on osaliselt selles toodud asjaoludel osaliselt õiguslikult põhjendatud. Eeltoodust

tulenevalt rahuldab kohus hagi ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks

põhivõlgnevus 1391,90 eurot, seadusjärgne intress perioodi 04.09.24-27.12.24 eest 18,59

eurot ning viivis 52,09 eurot ja edaspidine viivis.

Menetluskulude kindlaksmääramine

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise

taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate

kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja

läbivaatamise kulud.

Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena menetluskulud: riigilõiv 315 eurot

ja esindustasu 442,5 (sh maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot) ning välja mõistetud

menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.

Kuna hageja tasus käesolevas asjas riigilõivu 315 eurot, siis peab kohus põhjendatuks

hageja kulutusi riigilõivule summas 315 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista.Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles hageja ja hageja esindaja on

kokku leppinud 1 töötunni hinnaks 169 eurot. Ehkki pooltel on õigus kokku leppida

endile sobivas õigusteenuse osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks

põhjendatud jätta vastaspoole kanda. Seega märgib kohus, et hageja esindaja märgitud

teenustasu summas 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda

ebamõistlikult kõrgeks. TsMS § 175 lõike 1 kohaselt peab menetlusosaline kandma teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kohus on seisukohal, et kostja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes

kohtupraktikas heakskiidetud lepingulise esindaja tunnitasuga. Mitteadvokaadist esindaja

põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel

lisandub käibemaks. Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust.

Käesoleva vaidluse sisu ei saanud olla kostja esindaja jaoks keeruline, tegemist on

tarbijakrediidist tuleneva võlavaidlusega, mistõttu arvestab kohus lepingulise esindaja

põhjendatud tunnitasuks 100 eurot. Hageja toiminguteks menetluskulude nimekirja

kohaselt on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse

ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide

esitamine kohtule, 2,5 h, 169 eur/h summas 422,5 eurot. Kohus arvestab lepingulise

esindaja kulude väljamõistmisel asja keerukust ja mahtu, tsiviilasja hinda, hageja esindaja

tehtud tööd ning asjaolu, käesolevas asjas on esitatud üksnes hagiavaldus, ei ole

toimunud sisulist arutelu ega istungeid ning tegemist on nn tüüphagiga. Eeltoodu alusel

peab kohus põhjendatud ajaliseks kuluks 2,5 tundi, kokku summas 250 eurot (2,5*100).

Ühtlasi peab kohus tulenevalt TsMS § 484.2 põhjendatuks kulusid maksekäsu

kiirmenetluses summas 20 eurot.Kokku on põhjendatud ja vajalikud hageja

menetluskulusid summas 585 eurot (315+250+20). Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, so

94% ulatuses, siis mõistab kohus hageja menetluskulud kostjalt välja 550 eurot

(585*94%).TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist

taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib

kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni

täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (550

eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.TsMS §

178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik