2-25-12574/39 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht

11.11.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-12574

Kohtuasi

R.K avaldus T.D vastu ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks

alaealise

lapse

suhtes

ja

ainuhooldusõiguse saamiseks või hooldusõiguse

osaliseks piiramiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks

ja avaldus suhtluskorra kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 22.08.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

T.D määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (ema) R.K (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaadi abi Kristel Vaino

Puudutatud isik I (laps) F.A (isikukood XXX)

Puudutatud isik II (isa) T.D (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Katrin Paulus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 22.08.2025 määruse resolutsioon menetluskulude jaotuse

osas muutmata, kuid täiendada kohtumääruse põhjendusi. Ülejäänud osas on

maakohtu määrus jõustunud (maakohtu resolutsiooni punktid 1 ja 2).

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Määruskaebemenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-25-12574

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.K (avaldaja, ema) esitas 03.08.2025 Pärnu Maakohtule avalduse T.D (puudutatud isik II,

isa) vastu ühise hooldusõiguse lõpetamiseks alaealise lapse F.A (laps) suhtes ja

ainuhooldusõiguse saamiseks või hooldusõiguse osaliseks piiramiseks ja ainuhooldusõiguse

saamiseks ja avalduse suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Avaldaja esitas ka taotluse esialgse

õiguskaitse kohaldamiseks.

2. Kohus andis Saaremaa vallale (Saaremaa Vallavalitsuse kaudu, eestkosteasutus) ja

puudutatud isikule II võimaluse esitada seiskoht avaldaja esialgse õiguskaitse kohaldamise

taotluse osas.

3. Eestkosteasutus selgitas, et ta ei ole antud juhtumi puhul lastekaitsemenetlust algatanud,

sest osapooled elavad alaliselt välisriigis ning juhtumiga tegeleb Šveitsi lastekaitseteenistus.

Eestkosteasutusel ei ole seetõttu võimalik anda seisukohta esialgse õiguskaitse taotluse osas.

4. Puudutatud isik II leidis, et Eesti kohus ei ole pädev lahendama lapse ema esitatud avaldust,

sh esialgse õiguskaitse taotlust ja palus jätta avaldus läbi vaatamata või jätta esialgse

õiguskaitse avaldus rahuldamata.

5. Avaldaja ei nõustunud puudutatud isiku II seisukohaga, et Eesti kohtul puudub pädevus

asja lahendada.

Maakohtu määrus

6. Maakohus jättis 22.08.2025 määrusega avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata

ja keeldus avalduse menetlusse võtmisest. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste

endi kanda ning märkis, et hüvitatavad menetluskulud asjas puuduvad.

6.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus, et lapse harilikuks

viibimiskohaks on Šveitsi Konföderatsioon. Seega reguleerib kohtualluvust siinses vanemliku

vastutuse asjas Haagi 1996. a konventsioon vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste

kaitse abinõude rakendamise kohta, mille art 5 järgi ei saa asi alluda Eesti kohtule, kuivõrd

avalduse esitamise ajal ei olnud lapse harilik viibimiskoht Eesti Vabariigis. Maakohtu

hinnangul ei esinenud selliseid asjaolusid, mis annaksid Eesti Vabariigi kohtule eelduse Haagi

1996. a konventsiooni art 9 alusel taotleda asjas pädevuse saamist. Eeltoodust tulenevalt

keeldus maakohus avalduse menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

371 lg 1 p 2.

6.2. Maakohus leidis, et asjaolusid arvestades on õiglane jätta menetlusosaliste menetluskulud

TsMS § 172 lg 1 alusel nende endi kanda.

Määruskaebus

7. Puudutatud isik II esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osas,

milles puudutatud isiku II menetluskulud jäeti tema enda kanda, ja teha uue määruse, millega

jätta puudutatud isiku II menetluskulud avaldaja kanda.

2-25-12574

7.1. Maakohus jättis asjaolusid arvestades menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, kuid

määruses ei ole märgitud, milliseid asjaolusid kohus arvestas.

7.2. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 172 lg-t 1, kuna see reguleerib menetluskulude

jaotust olukorras, kus avaldaja avaldust on menetletud, mitte selle menetlusse võtmisest

keeldutud. Lisaks on määrus üllatuslik, sest maakohus ei viidanud selle normi kohaldamisele

ega küsinud puudutatud isiku II arvamust. Ka avaldaja ei viidanud TsMS § 172 lg-le 1 ega

põhistanud, miks peaks puudutatud isiku II menetluskulud jätma tema enda kanda.

7.3. Menetluskulud oleks tulnud jätta TsMS § 168 lg 1 alusel avaldaja kanda. Nii Riigikohtu

praktikas kui õiguskirjanduses on leitud, et hagita asjas menetlust lõpetavate lahendite puhul

on menetluskulude kindlaksmääramisel võimalik kohaldada TsMS § 168.

7.4. Alternatiivselt kohaldub TsMS § 172 lg 7 teine lause, mille kohaselt kui menetluse võib

algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud

avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti.

7.5. Juhul, kui kohus leiab, et kohaldada tuleb siiski TsMS § 172 lg-t 1, tulnuks kohtul

kaaluda ja põhjendada, millistel erandlikel asjaoludel oli õigustatud jätta puudutatud isiku II

menetluskulud tema enda kanda. Puudutatud isiku II menetluskulude tema enda kanda

jätmine ei saa olla tema suhtes õiglane, sest kohus tuvastas, et asi ei allu Eesti kohtule. Seega

oli avaldaja poolt Eesti kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotlus põhjendamatu ning

maakohus ei tuvastanud teistsuguseid asjaolusid. Vastupidi, maakohus isegi märkis, et

vanemate omavahelised keerulised suhted ei saa olla aluseks esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks. Seega oli avaldaja taotlus ka alusetu.

7.6. Lisaks esitas puudutatud isik II vastuväite kohtu tegevusele TsMS § 333 lg 1 järgi.

Puudutatud isik II on seisukohal, et kohus rikkus TsMS § 176 lg 2, jättes andmata võimaluse

menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kuna puudutatud isikule II ei ole seda võimalust

varem antud, esitab puudutatud isik II menetluskulude nimekirja.

Menetluse edasine käik

8. Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid tuleb

täiendada kohtumääruse põhjendusi.

10.1. TsMS § 659 ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu

määruse õigsust osas, mille peale ei ole edasi kaevatud. Maakohtu määrus on vaidlustatud

üksnes menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 456 lg 4 teise lause, § 463 lg 2 ja § 466 lg 3

esimese lause koostoimes on määrus jõustunud osas, milles maakohus jättis avaldaja esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata ja keeldus avalduse menetlusse võtmisest (maakohtu

resolutsiooni p-d 1 ja 2).

2-25-12574

10.2. Kohtupraktika kohaselt on menetluskulude jaotuse määramine kohtu kaalutlusotsustus

(RKTKo, 04.12.2013, 3-2-1-136-13, p 18), millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda vaid

siis, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus

jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Ringkonnakohus nõustub

puudutatud isikuga selles, et maakohus on vaidlustatud määruses oluliselt rikkunud

põhjendamiskohustust ning maakohtu diskretsioon menetluskulude jaotuse määramisel ei ole

jälgitav.

10.3. TsMS §-s 465 sätestatakse kohtumääruse sisule esitatavad nõuded. TsMS § 465 lg 2 p 8

kohaselt märgitakse kirjalikus määruses põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis,

samuti õigusaktid, millest kohus juhindus. Siinsel juhul on maakohus esitanud üksnes

järelduse, et asjaolusid arvestades on õiglane jätta menetlusosaliste menetluskulud TsMS §

172 lg 1 alusel nende endi kanda. Kuivõrd maakohus on jätnud kulude jaotuse põhjendamata,

ei ole maakohtu järeldus kontrollitav. Ringkonnakohtul on võimalik see minetus kõrvaldada

maakohtu määruse põhjendusi täiendades.

10.4. Siinses asjas oli tegemist hagita menetluse asjaga TsMS § 475 lg 1 p 8 mõttes. Hagita

menetluses reguleerib menetluskulude jaotamist TsMS § 172 lg 1, mis sätestab, et hagita

menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses

osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni

menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see

menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

10.5. Puudutatud isik II viitab määruskaebuses TsMS § 172 lg-le 7, mis sätestab, et kui kohus

algatab hagita menetluse isiku tegevuse või avalduse tõttu, võib kohus jätta menetluskulud

menetluse põhjustanud isiku kanda, kui menetlus on põhjendamatu ja põhjustati isiku poolt

tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja

avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene

teisiti. Kuna maakohus ei jätnud avaldust rahuldamata, siis ei ole viidatud sätte kohaldamise

eeldused täidetud.

10.6. Ringkonnakohus möönab, et kohtupraktika kohaselt on kohaldatud hagita menetluse

asjades ka TsMS § 168 (RKTKm 04.06.2012, 3-2-1-85-12, p 14), kuid uuemas kohtupraktikas

on leitud, et juhul, kui hagita menetluse avaldus jääb läbi vaatamata, saab kohus jaotada

menetluskulud muu hulgas TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt, arvestades seda, milline

oleks menetluskulude õiglane jaotus üksikjuhtumi asjaolusid arvestades (RKTKm,

13.05.2020, 2-16-5794, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul laieneb eeltoodud seisukoht ka

hagita asjas avalduse menetlusse võtmisest keeldumise korral. Seega ei ole maakohus

menetluskulude jaotamisel kohaldanud ebaõiget sätet. TsMS § 172 lg 1 teine lause annab

kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, kuid kaalutlusõigust teostades tuleb

mh arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve (RKTKm, 20.12.2023, 2-19-6901, p

17).

10.7. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jõudnud TsMS § 172 lg 1 kohaldamisel õigele

lõppjäreldusele, et siinses asjas on kõiki asjaolusid ja menetlusosaliste põhjendatud huve

arvestades õiglane ja põhjendatud jätta maakohtu menetlusega seotud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

10.7.1. Kuigi avaldust ei võetud kohtualluvuse puudumise tõttu menetlusse ja esialgne

õiguskaitse jäi kohaldamata, ei nähtu asja materjalidest, et avaldaja oleks esitanud avalduse

pahatahtlikult või teadvalt valele kohtule. Avaldaja esitas avalduse Eesti kohtule, arvestades

2-25-12574

asjaolu, et temal ja lapsel on vahelduv elukoht. Asja materjalidest nähtuvalt rahuldati Harju

Maakohtu 29.01.2025 määrusega avaldaja avaldus puudutatud isiku II vastu lähenemiskeelu

kohaldamiseks (dtl 143), mis võis samuti põhjendada avaldaja arusaama, et ta võib esitada ka

avalduse hooldusõiguse küsimuste lahendamiseks ja sellega seotud esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks Eesti kohtule.

10.7.2. Lisaks ei saa avalduse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamist pidada selgelt

põhjendamatuks olukorras, kui lapsevanem leiab, et lapse huvides on ühise hooldusõiguse

teostamine võimatu või raskendatud ning lahuselava vanema ja lapse suhtlus vajab tema

hinnangul kohtu poolt reguleerimist. Nõustuda ei saa määruskaebuse väitega, et avaldus oli

esitatud põhjendamatult. Siinses asjas jäi avaldus menetlusse võtmata kohtualluvuse

puudumise tõttu, maakohus ei tuvastanud selle sisulist põhjendamatust.

10.7.3. Perekonnaasjades jäetakse üldjuhul menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, et

mitte piirata lapsevanemate õigust lapse huvide kaitseks kohtu poole pöörduda. Hagilises

perekonnaasjas on see reguleeritud TsMS §-s 164. Hagita asjades annab selle

kaalumisvõimaluse TsMS § 172 lg 1. Ringkonnakohtu hinnangul on ka siinses asjas õiglane

jätta menetluskulud poolte endi kanda, kuna ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et avaldaja

hinnangul lapse huvides oleva avalduse esitamisega oleks avaldaja oma õigusi kuritarvitanud

või et avaldus oleks esitatud eesmärgiga tekitada põhjendamatuid ebamugavusi või kahju

puudutatud isikule II.

10.8. Põhjendatud ei ole puudutatud isiku II vastuväide kohtu tegevusele seoses sellega, et

maakohus ei andnud puudutatud isikule II enne menetlust lõpetava määruse tegemist

võimalust menetluskulude nimekirja esitamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

määratud menetluskulude jaotusega ja tulenevalt menetluskulude jaotusest ei olnud vaja

menetluskulude suurust kindlaks määrata.

10.9. Kuigi ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, ei ole kolleegiumi hinnangul

põhjendatud jätta määruskaebemenetluse kulusid puudutatud isiku II kanda. Ringkonnakohtu

hinnangul on põhjendatud siinses asjas määruse kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades jätta

ka määruskaebusega seonduvad avaldaja ja puudutatud isiku II menetluskulud nende endi

kanda (TsMS § 171 lg 1, § 172 lg 1). Menetluskulude jaotusest tulenevalt ei ole vaja

menetluskulude suurust kindlaks määrata.

10.10. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)