3-22-2585/10 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-22-2585

Otsuse kuupäev

10. november 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Haldusasi

X.P kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

(ohjeldusmeetmete kasutamine vanglavälisel saatmisel)

Menetlusosalised

Kaebaja – X.P, esindaja vandeadvokaat Raiko Paas

Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Indrek Arming

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.P kaebus rahuldamata.

2. Jätta X.P-le antud menetlusabi kulud riigi kanda ning poolte muud menetluskulud

nende endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse

esitamiseks on 10. detsember 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lõike 1 punkt 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-22-2585

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. X.P (edaspidi kaebaja) esitas 7. septembril 2022 Viru Vanglale kahjunõude seoses

tema suhtes ohjeldusmeetmete kasutamisega vanglavälisel saatmisel.

2. Viru Vangla jättis 7. novembri 2022. a otsusega nr 6-16/210-2 kaebaja kahjunõude

rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 7. detsembril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja selgitas, et tema suhtes kasutati 5. augustil 2021

vanglast haiglasse viimisel käeraudu koos ohjeldusvööga ja seda hoolimata kaebajat tabanud

infarktist. Ka viibis kaebaja pärast südameoperatsiooni haiglas jalarihmaga voodi külge

aheldatuna. Jääb arusaamatuks, millisest huvist lähtuvalt saab pidada hädavajalikuks ja

proportsionaalseks südameinfarktiga kinnipeetava suhtes ohjeldusmeetmete kasutamist.

Vanglaametnike käitumine põhjustas kaebajale füüsilisi kannatusi ja alandatuse tunnet.

Kaebaja palus talle välja mõista õiglase hüvitise kohtu äranägemisel.

4. Viru Vangla palus 23. oktoobri 2023. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Viru

Vangla 5. augusti 2021. a korralduse nr 1-4/878-1 alusel korraldati kaebaja erakorraline

saatmine Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda (EMO). Välistamaks kaebaja

põgenemist, rünnet ametnike vastu, vabastamist kõrvaliste isikute poolt või mistahes muid

saatmise häireid, tuli korralduse kohaselt saatmise ajal kasutada ohjeldusmeetmetena

käeraudu koos ohjeldusvööga. Ohjeldusmeetmete kasutamine hoidis kaebaja põgenemisriski

madalal ning tagas vanglateenistuse ametnike turvalisuse ja ümbritsevate inimeste julgeoleku.

Kaebaja kohta Viru Vanglas koostatud riskihindamise kohaselt oli kaebaja kõrgohtlik

avalikkusele ja ohtlik ametnikele. Kaebaja terviseseisund ei välistanud tema saatmise ajal

ohjeldusmeetmete kasutamist. Kaebajal tuvastatud valud rindkeres ei saanud välistada

ohjeldusmeetmete kasutamist, kuivõrd kaebaja oli aktiivne, kõndis omal jalal, ta oli teadvusel

ehk tema terviseseisund oleks võimaldanud ründeid ametnike vastu või põgenemist ehk ta oli

pidevalt ohtlik nii avalikkusele kui ka ametnikele. Kaebaja tervisekaardil on 3. augusti 2021. a

haigusjuhtumis nr A15966 märgitud, et kaebaja kaebab valu rinnus, visuaalselt kahvatu pole,

hingab vabalt, õhupuudust ei näe, liigub sektoris vabalt, just tuli jalutuselt. Tervisekaardil on

5. augusti 2021. a haigusjuhtumites nr A16090 ja A16168 tehtud meediku poolt märkmed, et

kaebaja viibis kell 11.30 perearsti vastuvõtul, kus kurtis jätkuvat valu südame piirkonnas ja

õhupuudustunnet ning ta suunati Viru Vangla transpordiga EMO-sse. Kuivõrd kaebaja käis

jalutuskäikudel, liikus iseseisvalt vangla territooriumil arsti vastuvõtule, liikus ise vangla

transpordivahendisse ja sealt välja, siis ei saa asuda seisukohale, et kaebaja tervislik seisund

oleks olnud kriitiline ning ohjeldusmeetmete kasutamine saatmisel oleks olnud

ebaproportsionaalne. Vangla möönab, et kaebajal võisid olla valud ja ebamugavus seoses

valuga rindkeres, kuid lühiajalise transportimise ajal haiglasse ei saanud ohjeldusmeetmete

kasutamine tekitada selliseid kannatusi, mida võiks käsitleda õigusvastastena. Kaebaja

tervisekaardi andmetes ei ole arst märkinud, et kaebaja terviseseisund välistab

ohjeldusmeetmete kasutamise saatmise ajal. Ohjeldusmeetmeid kasutatakse üldjuhul kogu

saatmise jooksul, sealhulgas ka siis, mil kinnipeetav viibib haiglavoodis, ja seni, kuni need ei

takista otseselt meditsiinilise abi andmist. Ohjeldusmeetmete kasutamine saatmisel oli

vaatamata kaebaja valudele rindkeres põhjendatud ja proportsionaalne. Võttes arvesse kaebaja

kõrgohtlikkust, olid ohjeldusmeetmed sobivad, vajalikud ja mõõdukad ning kaebaja

ohjeldamiseks kasutati leebeimaid meetmeid ‒ käeraudu koos ohjeldusvööga, kuigi

vanglavälisel saatmisel oleks vanglal olnud võimalus kasutada ka jalaraudu. Kaebaja

3-22-2585

tervisekaardil ei ole vangla perearst kaebajal diagnoosinud infarkti. Saateplaanid ja ametnike

selgitused tõendavad, et kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine ei ole haiglasse

saatmise ajal kestnud järjestikku üle 12 tunni, mistõttu vangla tegevuses puudub

õigusvastasus. Kaebaja tervisekaardil on 11. augusti 2021. a haigusjuhtumis nr A16677

märgitud, et kaebaja on väljaviimise järgselt kell 10.07 toodud meditsiiniosakonda ning

käeraudade kasutamisest mingeid kaebusi ei esinenud ja meditsiinilist abi ei vajanud. Pakutud

paigutamist meditsiiniosakonda, millest kaebaja keeldus, teatades, et nüüd on teda uuritud ja

enesetunne on hea. Kaebaja ei ole vangla meedikutele kurtnud, et haiglas viibimine ja

ohjeldusmeetmete kasutamine oleks talle tekitanud piinu. Kaebuses on märgitud, et Viru

Vangla ametnike käitumine põhjustas kaebajale füüsilisi kannatusi ja alandatuse tunnet.

Kuivõrd kaebuses ei ole kirjeldatud, milles seisnes ametnike ebasobiv käitumine, mis võinuks

olla õigusvastane ja mis põhjustas kaebajale füüsilisi kannatusi ja alandatuse tunnet, leiab

vastustaja, et tegemist on põhjendamata etteheitega. Füüsilisi kannatusi ja alandatuse tunnet

võinuks tekitada olukord, kus valvurid näiteks ei oleks lubanud kaebajat WC-sse või pesema

ning kaebaja oleks seetõttu tundnud füsioloogilisi kannatusi ja alandust. Sellised olukorrad on

välistatud ning seda ei ole ka kaebaja märkinud. Ohjeldusvööd koos käeraudadega kasutati

kaebaja peal ainult lühiajaliselt vanglast haiglasse saatmisel 55 minutit ja 19 minutit järjest.

Haiglast vanglasse tagasi saatmisel kasutati kaebajal ohjeldusmeetmena ainult käeraudu, mille

üle kaebaja ei vaidle. Muul ajal oli kaebaja jalale haiglas paigaldatud meditsiiniline

ohjeldusrihm. Jalarihmaga voodi külge aheldamine ei saa kaebajale tekitada alandatust ja

lisapiinu, kuivõrd ohjeldusrihm on pehmest materjalist rihm, mis ei hõõru patsiendi jäsemeid

ning selle pikkust saab reguleerida. Kaebaja peal ei kasutatud haiglas viibides

ohjeldusmeetmena käe- ega jalaraudu ning vangla rakendas võimalikest meetmetest leebeimat

ehk meditsiinilist ohjeldusrihma. Igasuguse ohjeldusmeetme kasutamine võib olla ebamugav,

kuid ohjeldusrihma kasutamisel on lisapiinade tekkimine ebatõenäoline ja sellise meetme

kasutamine ei ületa kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset. Ohjeldusrihma

kasutamine ei saanud kaebajat ka alandada teiste haigla patsientide silmis, sest kaebaja viibis

haiglas üksikpalatis.

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kaebusest nähtuvalt nõuab kaebaja vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist selle eest,

et 5. augustil 2021 kasutati kaebaja vanglast haiglasse transportimisel käeraudu koos

ohjeldusvööga ning haiglas viibimise ajal oli ta jalarihmaga voodi külge kinnitatud. Kaebaja

märkis, et sellise tegevusega alandas vastustaja tema väärikust ning põhjustas talle füüsilisi

kannatusi ja alandatuse tunnet.

6. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9

lõikes 1 on täpsustatud, et mittevaralise kahju hüvitamist võib nõuda füüsiline isik süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse

või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Seega saab mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldada juhul, kui vastustaja tegevus on

õigusvastane, rikutud on kaebaja RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud õigust, kaebajal on tekkinud

mittevaraline kahju ning see on vastustaja õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses,

vastustaja tegevus on süüline ning kaebaja on kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (või

pole nende kasutamata jätmine talle etteheidetav). Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks

3-22-2585

peavad olema täidetud kõik need tingimused. Kui vähemalt üks tingimus on täitmata, siis ei

ole kahju hüvitamise nõude rahuldamine võimalik.

7. Vangistusseaduse (VangS) § 70 lõige 1 näeb ette võimaluse kasutada kinnipeetava

saatmisel ohjeldusmeetmeid. VangS § 70 lõike 2 kohaselt ei tohi ohjeldusmeetme kasutamine

kesta üle 12 tunni. VangS § 701 lõike 1 punkti 1 kohaselt on ohjeldusmeetmeteks käe- ja

jalarauad, sidumisvahendid, rahustussärk, -tool ja -voodi. Kui kinnipeetav vajab ravi, mida

vanglateenistusel ei ole võimalik anda, saadetakse kinnipeetav VangS § 53 lõike 2 ja

justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 9 lõike 2

kohaselt valve all ravile asjakohase tervishoiuteenuse osutaja juurde. VangS § 109 lõike 1

järgi moodustatakse kinnipeetava saatmiseks väljaspool vangla territooriumi eriväljaõppe

saanud relvastatud saatemeeskond, mille ülesanded ja töökorra kehtestab valdkonna eest

vastutav minister.

8. Justiitsministri 20. veebruari 2019. a määrusega nr 3 (edaspidi määrus nr 3) kinnitatud

„Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 1 punkti 1 kohaselt on saatemeeskonna

ülesanne saata kinnipeetavat väljaspool vanglat. Määruse nr 3 § 2 lõigete 1 ja 5 kohaselt on

saateülesande aluseks vangla direktori või ametniku kirjalik korraldus, erakorralise

saateülesande puhul suuline korraldus, mis puhul kirjalik korraldus vormistatakse järgneval

tööpäeval. Saatekorralduses märgitakse muu hulgas ka käe- ja jalaraudade või sidumisvahendi

kasutamine koos põhjendusega ja juhised saatemeeskonnale (määruse nr 3 § 2 lõike 3 punktid

5 ja 7). Sama määruse § 3 kohaselt määrab saatemeeskonna ülem meeskonna liikmete arvu,

arvestades muuhulgas saadetava kohta tehtud riskihindamise tulemust, saateülesande eripärast

tulenevaid riske ja sihtkoha eripärasid. Sama määruse § 6 kohaselt koostatakse saateülesande

täitmiseks saateplaan, mis koosneb kahest osast. Edasilükkamatu erakorralise saatmise puhul

esimest osa, milles muidu tuleks lahti kirjutada saateülesande täitmise kava, ei koostata ning

koostatakse üksnes saateplaani teine osa, mis sisaldab saateülesande täitmise käigus toimunud

erakorralisi sündmusi ja abinõusid, saadetava õigusrikkumisi, kõrvalekaldeid esialgsest

saateplaanist ja muud olulist informatsiooni.

9. Määruse nr 3 § 11 näeb ette, et enne saateautosse paigutamist tutvustab saatemeeskonna

ülem saadetavale saateülesande eesmärki, saatmise korda ja nõuete rikkumise korral

võetavaid abinõusid, võttes selle kohta allkirja. Määruse nr 3 § 14 sätestab, et saatemeeskonna

liikmed teevad saadetava üle pidevat visuaalset järelevalvet ja hoiavad ära kontaktid

kõrvaliste isikutega. Määruse nr 3 § 15 kohaselt otsustab saatmise ajal ohjeldusmeetme

kasutamise vangla direktor või tema määratud ametnik, arvestades riskihindamise tulemusi,

teisi saadetavat iseloomustavaid andmeid, saateautot ja sihtkohta, alates 11. detsembrist 2020

kehtiva redaktsiooni kohaselt erakorralise saatmise puhul ka saadetava terviseseisundit. Sama

paragrahvi lõike 4 kohaselt on lubatud ohjeldusmeetme kasutamine lõpetada saateülesande

täitmise ajal ainult erandjuhul saatemeeskonna ülema loal ning see märgitakse saateplaani

teises osas.

10. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-63-09 tehtud otsuse punktis 16 selgitanud, et

kinnipeetavate saatmisel väljaspool vanglat on ohjeldusmeetme kohaldamine ennetav meede.

Sellega vähendatakse põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja

saadetavate) elule ja tervisele. Meedet rakendatakse tulevikku suunatud prognoosi alusel, kus

haldusorgan annab piiratud teabele tuginedes hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on

tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme kohaldamise otsust hinnata ex ante vaatlusviisist

lähtudes. Asjaolul, kuidas kinnipeetav tegelikult saatmisel käitus, ei ole seetõttu määravat

tähtsust (vt Riigikohtu 30. aprilli 2024. a otsus asjas nr 3-21-939, p 23).

3-22-2585

11. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt kurtis kaebaja 5. augustil 2021 valu

südamepiirkonnas ja õhupuudustunnet, mispeale otsustas Viru Vangla arst, et kaebaja vajab

edasist käsitlust EMO-s. Kaebaja toimetati samal päeval vanglaametnike poolt Ida-Viru

Keskhaiglasse ja tagasi vanglasse transporditi ta 11. augustil 2021. Kogu nimetatud perioodil,

s.o 5.‒11. augustil 2021 oli tegemist kaebaja saatmisega väljaspool vanglat (Riigikohtu otsus

asjas nr 3-21-939, p 18).

12. Saateülesande korraldus ei ole haldusakt, millega piiratakse kinnipeetava õigusi või

vabadusi, ning kinnipeetavale ohjeldusmeetme kohaldamise võib kvalifitseerida toiminguks.

Sõltumata sellest, kuidas ohjeldusmeetme kasutamist kvalifitseerida, nägi määruse nr 3 § 2

ette, et vanglast väljaviimisel vormistatakse saateülesanne kirjaliku korraldusena ning selles

esitatakse käe- või jalaraudade või sidumisvahendi kasutamise vajadus koos põhjendusega.

Korraldustes esitatud põhjendusi on vajaduse korral võimalik täpsustada ja selgitada ka

kohtumenetluses. (Riigikohtu otsus asjas nr 3-21-939, p 20.)

13. Vangla on kohtule esitanud saateülesande korraldused, kust nähtub, et kaebaja suhtes

ohjeldusmeetmete kasutamine oli vajalik, et välistada tema põgenemine, vabastamine

kõrvaliste isikute poolt, temapoolsed ründed ametnike ja teiste isikute vastu või mistahes

muud saatmise häired. Vastustaja täpsustas kohtumenetluses, et kaebaja kohta vanglas

koostatud riskihinnangu kohaselt oli kaebaja kõrgohtlik avalikkusele ja ohtlik ametnikele.

Kaebaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud ega esitanud vastupidist kinnitavaid tõendeid.

Avalikult kättesaadavate andmete kohaselt kandis kaebaja vaidlusaluse saatmise ajal

vangistust muu hulgas grupis relvaga ähvardamisega ja sissetungimisega toime pandud

röövimise eest ning tegu oli tema kolmanda vangistusega.1 Eeltoodu ei osuta, et vastustaja

oleks enne saatmist kaebaja ohtlikkuse hindamisel ilmselgelt eksinud. Samuti ei nähtu

kohtule, et asjaolud oleksid saatmise kestel oluliselt muutunud. Haiglasse toimetamisel oli

kaebaja teadvusel ja liikumisvõimeline. Saateplaanide teisest osast ja saatemeeskonna

liikmete selgitustest nähtub, et ka haiglas viibides oli kaebaja liikumisvõimeline. Seega

kaebaja seisundit arvestades ei saanud välistada temast lähtuvat ohtu vanglaametnikele ja

teistele inimestele või põgenemisohtu. Nii saateautos kui ka meditsiiniasutuses ei ole

vanglaga sarnaseid järelevalve teostamise ja eraldamise tingimusi, mis võibki tingida vajaduse

rakendaga ohu maandamiseks kinnipeetava õigusi enam piiravaid meetmeid. Saateülesande

korraldustest ilmneb, et kaebajat saatis korraga kaks vanglaametnikku. Niisiis ei olnud tegu

suure hulga ametnikega ja neil ei olnud võimalik kiirelt täiendavat abi teistelt ametnikelt

saada nii nagu vanglas ning on mõistetav, et võimaliku ohu realiseerumise ärahoidmiseks

peeti vajalikuks täiendavaid meetmeid võtta. Kaebaja viibis palatis üksinda, mistõttu on

ebatõenäoline, et teised inimesed peale meditsiinipersonali nägid, et kaebaja peal kasutati

haiglas jalarihma. Vastustaja selgitas, et jalarihm oli pehmest materjalist ega hõõrunud

kaebaja jalga ning selle pikkust sai reguleerida. Samuti nähtub saatemeeskonna liikme

selgitusest, et vahepeal vahetati ka jalga, mille külge oli rihm kinnitatud, et olukord kaebajale

liiga kurnav ei oleks. Seega ei saanud jalarihma kasutamine kaebajale ülemääraseid füüsilisi

kannatusi põhjustada. Jalarihm on leebem meede kui käe- või jalarauad. Eeltoodut arvestades

tuleb nõustuda vastustajaga, et kaebaja saatmisel haiglasse käeraudade kasutamine koos

ohjeldusvööga ning haiglas viibimisel jalarihma kasutamine olid vajalikud kaebajast lähtuva

ohu tõrjumiseks ega ületanud minimaalset tõsidusastet, et käsitada vangla tegevust väärikuse

alandamisena.

14. VangS § 70 lõike 2 piirang ‒ ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni ‒

tähendab, et ohjeldusmeedet ei tohi kasutada üle 12 tunni järjest, vaid kasutamises tuleb 12

1 https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=304485861

3-22-2585

tunni kestel teha piisav/mõistlik vaheaeg (Riigikohtu otsus asjas nr 3-21-939, p 26). Kohtule

esitatud saateplaanide teisest osas ja saatemeeskonda kuulunud vanglaametnike selgitustest

ilmneb, et ametnikud olid teadlikud, et ohjeldusmeetmeid ei tohi kasutada üle 12 tunni järjest,

ja seda reeglit järgiti, vabastades kaebaja vahepeal jalarihmast, et talle saaks meditsiinilisi

protseduure teha, ta saaks tualetis käia, hügieenitoiminguid teha või ennast sirutada ja palatis

ringi kõndida. Näiteks on kaebaja 7.‒9. augusti 2021. a päevaste vahetuste ajal vabastatud

jalarihmast iga 1‒3 tunni tagant ning pausid on olnud kuni 1,5 tundi pikad. Kaebaja ei ole ka

ise väitnud, et tema peal oleks ohjeldusmeetmeid kasutatud kauem kui 12 tundi järjest. Nagu

eelnevalt öeldud, sai jalarihma pikkust reguleerida ning saatemeeskonna liikmete selgituste

kohaselt võimaldas jalarihma pikkus kaebajal voodi piires vabalt liikuda ja voodis istukile

tõusta. Eelnevat arvestades saab kohtu hinnangul pidada jalarihma kasutamises tehtud

vaheaegu piisavaks.

15. Kaebaja on osutanud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendile asjas Jeret vs. Eesti

(kaebus nr 42110/17) ning palunud sellest lähtuvalt talle hüvitise välja mõista. Kohus nõustub

vastustajaga, et viidatud asjas olid asjaolud praeguse asjaga võrreldes teistsugused. Viidatud

asjas oli tegu olukorraga, kus kaebaja suhtes kasutati haiglas käeraudu, st üks käsi oli alati

kinnitatud suhteliselt lühikese ja ebamugava metallist vahendiga voodi külge, mis takistas

vabalt mõlema käe kasutamist ja võis põhjustada soonimist. Siinses asjas kinnitati kaebaja

voodi külge aga pehme riidest jalarihmaga, mis tema nahka ei sooninud ega hõõrunud ning

mille pikkus oli reguleeritav ja mis tema liikuvust voodi piires ei takistanud ning mis

võimaldas tal kogu aeg vabalt kasutada oma mõlemat kätt. Kuna kaebaja olukord oli oluliselt

leebem võrreldes viidatud EIK lahendiga, pole alust vastustaja tegevust õigusvastaseks

pidada.

16. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine oli

õigustatud ja proportsionaalne. Kuna puudub vastustaja õigusvastane tegu, tingib ainuüksi see

kaebuse rahuldamata jätmise.

17. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei

ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud,

jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja oli

kaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. Riigilõiv, mille

tasumise kohustusest kohus kaebaja vabastas, jääb riigi kanda (HKMS § 118 lõige 3).

Kaebaja muud menetluskulud jäävad tema enda kanda.

18. Kaebaja terviseandmete ja muude eraeluliste andmete kaitseks asendab kohus omal

algatusel otsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)