3-25-891/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

10.11.2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-891

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks, Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse

tuvastamiseks seoses kaebaja pöördumistele nr 1-

13/24/481-1, 2-3/24/2600-1 ja 2-2/2-25/1028-3

vastamisega ning Tartu Vangla kohustamiseks

alustada menetlust ametniku suhtes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31.10.2025. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja X.X.

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X.-i määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.10.2025. a

määruse resolutsiooni punktid 1, 2 ja 4 muutmata.

2. Asendada avaldatavas ringkonnakohtu määruses X.X.-i nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale osas, millega jäeti määruskaebus rahuldamata halduskohtu määruse

resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale, võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus edasi kaevatav (HKMS

§ 119 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 11.08.2024 Tartu Vanglale märgukirja, vaide ja kahjunõudena pealkirjastatud

avalduse nr 1-13/24/481-1, milles ta nõudis alandava käitumise eest 10 000 eurot. X.X.-i

väitel seisneb vangla õigusvastane tegevus selles, et vaatamata kohtuasjadele, milles kohtud

rahuldasid tema kaebused, jätkas vanglaametnik J. Rammo tööd juhtkonnas.

Tartu Vangla tõlgendas 11.08.2024. a avaldust kahju hüvitamise taotlusena ning jättis selle

29.10.2024. a otsusega nr 1-13/24/481-2 rahuldamata. Vangla märkis, et kinnipeetaval

puudub subjektiivne õigus nõuda konkreetse vanglaametniku koondamist. Ametniku

koondamata jätmine ei saanud tuua kaasa võimalikke rahas hüvitatavaid tagajärgi.

2. X.X. esitas 30.10.2024 Tartu Vanglale pöördumise nr 2-3/24/2600-1 seoses 29.10.2024.

a otsusega nr 1-13/24/481-2. Kinnipeetav märkis, et vangla lahendas üksnes tema kahju

hüvitamise nõude, kuid ta pöördus vangla poole ka märgukirja ja vaidega. X.X. väitel ta

piinleb, kui näeb, et rikkumisi toime pannud ametnik saab toetust ja ametikõrgendust. X.X.

märkis 30.10.2024. a täiendavates avaldustes, et kontaktisik J. Rammo pidi arvestama tema

vaimse puude ja erinevate psüühikahäiretega, abistama teda resotsialiseerimises ja

ühiskonnastamises, kuid ei teinud seda. X.X. lisas, et 2019 jäi tal ära arsti vastuvõtt TÜ

Kliinikumis ametniku E. Eessaare tegevuse tõttu, kes ka jäi vanglasse tööle, kuigi 150 inimest

koondati.

Tartu Vangla selgitas 27.12.2024. a vastuses nr 2-3/24/2600-2, et kinnipeetava õigusi ei saa

rikkuda asjaolu, et konkreetne vanglaametnik ei osutunud isikuks, keda koondati.

3. Justiits- ja Digiministeeriumis (JDM) registreeriti 30.01.2025 X.X.-i pöördumine nr 11-

7/1095-1, milles ta avaldas rahulolematust, et inspektor-kontaktisikut ja üksuse juhti J.

Rammot ei koondatud. JDM edastas pöördumise 13.02.2025. a kirjaga nr 11-7/1095-2

vastamiseks Tartu Vanglale.

Tartu Vangla selgitas 03.03.2025. a vastuses nr 2-2/2-25/1028-2, et on kinnipeetavale juba

varasemalt vastanud ning vangla jäi enda seisukohtade juurde.

X.X. märkis 03.04.2025. a pöördumises nr 2-2/2-25/1028-3, et ta ei näe 03.03.2025. a

vastusest, kuhu esitada vaie või kaebus ning ta nõuab otsust, mis võimaldab esitada kaebust

kohtule.

Tartu Vangla selgitas 24.04.2025. a vastuses nr 2-2/2-25/1028-4, et X.X.-i pöördumine nr 2-

2/2-25/1028-1 on märgukiri tulenevalt märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning

kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) § 2 lg 1 p-st 2. Vangla 03.03.2025. a

vastuse puhul on tegemist vastusega märgukirjale, mis ei ole haldusakt ega ole

vaidemenetluses vaidlustatav. Sellest tulenevalt ei ole vastuskirja lõppu lisatud

vaidlustusviidet.

4. X.X. esitas 04.04.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta märkis, et ta pöördus

vangla poole ja ka JDM-sse, kust saadeti jälle vanglale, kuid vangla andis vastuse, et midagi

ei tee. Kaebaja soovis, et kohus nõuaks vanglalt materjalid, mis on seotud 03.03.2025. a

dokumendiga nr 2-2/2-25/1028-2 ning dokumentidega nr 2-3/24/2600 ja 1-13/24/481.

Kaebaja taotles riigilõivu tasumisest vabastamist ja soovis advokaati.

5. Tartu Halduskohus jättis 03.10.2025. a määrusega X.X.-i kaebuse käiguta. Kaebajal tuli

selgelt välja tuua, millise nõude ta Tartu Vangla vastu esitab ning kaebust faktiliselt

põhjendada.

6. X.X. märkis 10.10.2025. a puuduste kõrvaldamise avalduses, et vaidlus puudutab

vanglaametnikku, kes töötas kontaktisikuna ja hiljem üksuse juhina. Ametniku käitumise

tunnistasid kohtud mitu korda õigusvastaseks, kuid vangla hoiab teda tööl. Vangla käitub

seadusevastaselt, kui koondab 150-200 ametnikku, kes on ausad ja korralikud, kuid rikkuja

jätab tööle. Kaebaja jäi JDM-le ja vanglale esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja palus

tuvastada vangla tegevuse õigusvastasus.

7. Tartu Halduskohus lõpetas 31.10.2025. a määrusega menetluse osaliselt, s.o

hüvitamiskaebuse osas (resolutsiooni p 1); tagastas kaebaja kaebuse ülejäänud osas

(resolutsiooni p 2); jättis kaebaja taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi

vaatamata (resolutsiooni p 3); jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni

p 4). Määruse põhjendused:

1) Kohus tõlgendas, et kaebaja soovib nõuda vanglalt 10 000 euro suurust hüvitist

mittevaralise kahju tekitamise eest; soovib vaidlustada Tartu Vangla tegevust seoses tema

pöördumistele nr 1-13/24/481-1, 2-3/24/2600-1 ja 2-2/2-25/1028-3 vastamisega; taotleb

vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist vaidele ja märgukirjale vastamisel ning vangla

kohustamist algatada konkreetse ametniku suhtes menetlus.

2) Kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse Tartu Vanglale 11.08.2024. Vanglal tuli taotlus

lahendada hiljemalt 11.10.2024 (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg 1), kuid vangla

lahendas selle 29.10.2024. Kaebaja pidanuks hüvitamiskaebusega kohtusse pöörduma

hiljemalt 2024. a novembris. Kaebaja pöördus kohtusse alles 04.04.2025. Kaebaja sai vangla

29.10.2024. a otsuse väljatrüki kätte 30.10.2024. Seega ei pöördunud kaebaja kaebusega

kohtusse ka mitte 30 päeva jooksul pärast vangla otsuse saamist. Kaebus on esitatud oluliselt

kaebetähtaega rikkudes. Kaebajal ei esine ilmselgelt mõjuvat põhjust kaebuse hilinenult

esitamiseks ning kaebetähtaja ennistamine ei ole põhjendatud. Vangla 29.10.2024. a otsuses

on märgitud korrektne vaidlustamisviide. Kaebajal ei saanud olla objektiivseid takistusi

kaebusega kohtu poole pöördumisel sel ajal, sest kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitas

kaebaja 11.10.-01.12.2024 halduskohtule 8 erinevat kaebust. Arvestades kaebaja

kohtumenetluses osalemise kogemust on kaebajale teada kohustusliku kohtueelse menetluse

kord ja kaebetähtaja järgimise kohustus. Kaebajal ei saanud olla objektiivseid ega

subjektiivseid takistusi kaebuse tähtaegselt esitamiseks. Seepärast ei teinud kohus kaebajale

ettepanekut kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Kohus lõpetas haldusasja

menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel.

3) Kaebus ülejäänud nõuete osas kuulub tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kaebajal

puudub nende nõuete osas kaebeõigus, kuna riivatud ei ole kaebajale kuuluvaid subjektiivseid

avalikke õigusi, s.t kaebajale ei tulene õigustloovatest aktidest õigusi, mida vangla tagama

peaks. Kaebaja ei saa nõuda vangla vastuste õigusvastasuse kindlakstegemist põhjusel, et talle

ei ole vastatud tema soovitud viisil. Vangla ei jätnud kaebajale vastamata, vaid selgitas

kaebajale, et vanglaametniku koondamata jätmine ei saa rikkuda kinnipeetava õigusi. Vangla

vastus märgukirjale ei ole haldusakt, mille osas saaks esitada tühistamiskaebuse. Kaebaja ei

saa ka kohustamiskaebusega nõuda endale meelepärast vastust ning kohus ei saaks kaebust

lahendades kohustada vanglat konkreetse sisuga vastust andma. Kaebajal puudub kaebeõigus

nõuda konkreetse ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimist või muude karistuslike

meetmete kohaldamist. Ka ei saa kaebaja nõuda vanglale ettekirjutuse tegemist, keda

ametnikest koondada või mitte.

4) Kaebaja on võimeline oma õigusi iseseisvalt halduskohtus kaitsma. Riigi õigusabi andmine

ei ole vajalik ega põhjendatud ning kohus jättis riigi õigusabi taotluse riigi õigusabi seaduse

(RÕS) § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. X.X. esitas 05.11.2025 määruskaebuse, milles ta palus tühistada Tartu

Halduskohtu 31.10.2025. a määrus ja anda uus hinnang või saata asi tagasi

halduskohtule. Kaebaja palub vabastada ta riigilõivust, nagu seda tegi ringkonnakohus

31.10.2025 haldusasjas nr 3-23-1278. Veel palub kaebaja anda talle advokaat, kuna

terviseprobleemide ja ravimite mõju tõttu ei ole ta suuteline ise sellega hakkama

saama.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. HKMS § 2 lg 4 lausest 2 lähtudes tõlgendab ringkonnakohus menetlusosaliste avaldusi ja

lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Eeltoodut silmas pidades ja arvestades

määruskaebuses märgitut, leiab ringkonnakohus, et kaebaja taotleb Tartu Halduskohtu

31.10.2025. a määruse resolutsiooni p-de 1, 2 ja 4 tühistamist.

10. Kaebaja taotlust vabastada ta riigilõivust tõlgendab ringkonnakohus taotlusena vabastada

kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest määruskaebuse esitamisel. Seejuures arvestab

ringkonnakohus, et kaebaja määruskaebuses viidatud haldusasjas nr 3-23-1278 jätkas

ringkonnakohus kaebajale menetlusabi andmist ja vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu tasumise kohustusest ning võttis kaebaja apellatsioonkaebuse menetlusse.

Ringkonnakohus selgitab, et riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 kohaselt ei võeta riigilõivu

haldusasjas määruskaebuse läbivaatamise eest. Seega on kaebaja esitatud määruskaebus

riigilõivuvaba, mistõttu kaebajal puudus vajadus esitada menetlusabi taotlus määruskaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus

kaebaja taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks tähelepanuta.

11. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

12. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kaebaja määruskaebuse osas Tartu Halduskohtu

31.10.2025. a määruse resolutsiooni p-i 1 peale (I) ning seejärel määruse resolutsiooni p-de 2

(II) ja 4 (III) peale.

I

13. Tartu Halduskohus lõpetas 31.10.2025. a määruse resolutsiooni p 1 kohaselt

menetluse hüvitamiskaebuse osas HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel.

Halduskohus leidis, et hüvitamiskaebus on esitatud oluliselt kaebetähtaega rikkudes

ning kaebajatähtaja ennistamiseks puudub alus, mistõttu tuleb menetlus vastavas osas

lõpetada. Nimelt pidanuks kaebaja hüvitamiskaebusega kohtusse pöörduma hiljemalt

2024. a novembris, kuid kaebaja pöördus kohtusse alles 04.04.2025. Kuna

halduskohtu hinnangul ei saanud kaebajal olla objektiivseid ega subjektiivseid

takistusi kaebuse tähtaegselt esitamiseks, siis ei pidanud halduskohus vajalikuks teha

kaebajale ettepanekut kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Ringkonnakohus

nõustub eeltoodud osas halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid

korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).

14. HKMS § 152 lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja

ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lg-le 2. HKMS § 124 lg 2 kohaselt lõpetab kohus

määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu

ennistamisele. HKMS § 152 lg 3 kohaselt kui HKMS § 152 lg-s 1 sätestatud asjaolud

ilmnevad enne kaebuse menetlusse võtmist, lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse

võtmata. Kohtupraktikas on leitud, et kui kaebetähtaega on oluliselt ületatud ja kohtu jaoks on

selge, et tähtaja ennistamiseks puudub mõjuv põhjus, võib kohus menetlusökonoomia

põhimõttest tulenevalt lõpetada menetluse ilma kaebajale ennistamise avalduse esitamiseks

ettepanekut tegemata (TrtRKm 24.11.2023, 3-22-2185, p 19; TlnRKm 23.02.2022, nr 3-21-

2053, p 12).

15. Kaebus halduskohtule on esitatud 04.04.2025. Seega leidis halduskohus õigesti, et

käesolevas haldusasjas on kaebus esitatud kaebetähtaja olulise ületamisega. Ringkonnakohus

on seisukohal, et täidetud on HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 kohaldamise eeldused, seega

lõpetas halduskohus õigustatult käesoleva haldusasja menetluse. Ringkonnakohtule ei nähtu

asjaolusid, mis annaksid aluse asuda eeltoodud osas halduskohtust erinevale seisukohale. Ka

ei ole kaebaja määruskaebuses välja toonud ühtegi sisulist põhjendust, mis annaks aluse

halduskohtu 31.10.2025. a määruse resolutsiooni p-i 1 tühistamiseks.

16. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 31.10.2025. a

määruse resolutsiooni p-i 1 muutmata.

II

17. Tartu Halduskohus tagastas 31.10.2025. a määruse resolutsiooni p 2 kohaselt

kaebaja kaebuse ülejäänud osas HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, mille kohaselt võib

kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas

ilmselgelt kaebeõigus. Halduskohus selgitas (määruse põhjenduste p 16), et kaebaja ei

saa nõuda vangla vastuste õigusvastasuse kindlakstegemist põhjusel, et talle ei

vastatud tema soovitud viisil. Vangla ei jätnud kaebajale vastamata. Veel selgitas

halduskohus (määruse põhjenduste p 17), et vangla vastus märgukirjale ei ole

haldusakt, mille osas saaks esitada tühistamiskaebuse ning kaebaja ei saa ka

kohustamiskaebusega nõuda endale meelepärast vastust. Halduskohus sedastas, et

asjaolu, et kaebaja ei nõustu saadud vastusega, ei muuda seda õigusvastaseks.

Halduskohus selgitas (määruse põhjenduste p 18), et kaebajal puudub ilmselgelt

kaebeõigus nõuda konkreetse ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimist või

karistuslike meetmete kohaldamist ega ka nõuda vanglale ettekirjutuse tegemist, keda

ametnikest koondada või mitte. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud osas halduskohtu

määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg

4). Kaebaja ei ole määruskaebuses esitanud ühtegi väidet, mis annaks aluse eeltoodud

osas halduskohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohtule ei nähtu, et halduskohus

oleks kaebuse tagastanud valesti.

18. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 31.10.2025. a määruse

resolutsiooni p-i 2 muutmata.

III

19. Tartu Halduskohus jättis 31.10.2025. a määruse resolutsiooni p 4 kohaselt

rahuldamata kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel, mille

kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi.

Ringkonnakohus nõustub eeltoodud osas halduskohtu määruse põhjendustega ega pea

vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Kaebaja ei ole

määruskaebuses esitanud ühtegi taolist väidet, mis annaks aluse eeltoodud osas

halduskohtu määruse tühistamiseks.

20. Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 31.10.2025. a määruse

resolutsiooni p-i 4 muutmata.

21. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb HKMS § 175 lg

3 alusel määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)