1-23-1002/203 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. november 2025. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-23-1002

Kohtukoosseis

Kohtuistungi sekretär

Tõlk

eesistuja Orvi Koik, liikmed Janika Kallin ja Inna

Ombler

Elina Huobolainen

Jelena Kremez

Kriminaalasi

Eduard Gromovi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 19. juuni 2025. a otsus üldmenetluses

Apellatsioonide esitajad

ringkonnaprokurör Antti Aitsen

kaitsja Anu Toomemägi-Kivistik ja süüdistatav Eduard

Gromov

Prokurör

Antti Aitsen

Süüdistatav

Eduard Gromov ik: 37504132214, elukoht XXX,

kodakondsus puudub, emakeel vene keel, XXX, töökoht:

XXX, kehtivaid kriminaalkaristusi 2, viimati karistatud

29.03.2018 Viru Maakohtu poolt otsusega nr 1-17-9502

KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi vangistusega 5 aastat, 11

kuud, 25 päeva. Vabastati ennetähtaegselt KarS § 76 lg 5

alusel 22.04.2021, ärakandmata karistus 1 aasta 11 kuud,

2 päeva jäi katseajale 10.05.2021-11.04.2023.

Tõkend – KrMS § 217 alusel kinni peetud 29.08.2022,

vahistatud 30.08.2022 määrusega, 28.10.2022 ja

22.12.2022 pikendati vahi all pidamise tähtaega kuni

28.02.2023. Kohtu alla anti 20.02.2023 mil tõkend

vahistamine jäeti muutmata. 07.11.2024 asendatud

tõkend vahistamine KrMS § 1371 lg 1, 4 alusel

asendustõkendiga alluda elektroonilisele valvele ning

23.11.2024 asendati tõkend vahistamine ning kohaldati

elektroonilist valvet aadressile XXX alates 25.11.2024.

31.03.2025 andis kohus loa vahetada elukohta ning uueks

elukohaks kus kohaldatakse asendustõkendit alluda

elektroonilisele valvele on XXX.

Kaitsja

Anu Toomemägi-Kivistik

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 19. juuni 2025. a otsus osaliselt süüdistatavale Eduard

Gromovile mõistetud karistuse, KarS § 65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse ja

ärakandmisele kuuluva karistuse osas.

Uue otsusega:

Mõista Eduard Gromovile karistuseks 5 aastat vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel moodustada liitkaristus Viru Maakohtu 29. märtsi 2018 otsusega

nr 1-17-9502 mõistetud karistuse ärakandmata osaga, s.o vangistusega 1 aasta 11 kuud

ja 2 päeva ning mõista Eduard Gromovile liitkaristuseks vangistus 6 aastat 11 kuud 2

päeva.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulk eelvangistuses viibitud aeg 2 aastat 2

kuud ja 26 päeva ning lugeda ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat 8 kuud 6

päeva vangistust.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.

Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid jätta rahuldamata.

Määrata Advokaadibüroo LOJAL OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu mõistlikuks

suuruseks Eduard Gromovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 659,68

eurot (sh käibemaks 127,68 eurot). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 19. juuni 2025 otsusega üldmenetluses tunnistati Eduard Gromov süüdi

KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 3 aastat. KarS § 65 lg 2

alusel moodustati liitkaristus ning kohtuotsuste kogumis mõisteti liitkaristuseks 4 aastat 11

kuud 2 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud

aeg 2 aastat 2 kuud 26 päeva vangistust. Ärakandmisele kuuluv karistus 2 aastat 8 kuud 6

päeva. Karistuse kandmise alguseks loeti karistuse kandmisele asumise aeg. Eduard Gromovi

suhtes kohaldatud tõkend vahistamise asendamine elektroonilise valvega - jäeti muutmata

kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada.

1.1 Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega ja asitõenditega seonduv.

2. Eduard Gromovit süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on Viru Maakohtu Jõhvi

kohtumaja 29.03.2018 kohtuotsusega 1-17-9502 süüdi tunnistatud KarS § 184 lg 2 p 1,2

alusel, olles seega KarS § 184 lg 2 p 2 täheldatud isik, käitles ebaseaduslikult 24. juuli 2022

kuni 25. juuli 2022 tahtlikult isikute grupis suures koguses, s.o vähemalt 10-le inimesele

narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud koguses narkootilist ainet kanepit.

Eduard Gromov käitles ebaseaduslikult ühiselt ja kooskõlastatult grupis koos VS, JBga ja

ARga tahtlikult suures koguses narkootilist ainet kanepit, milline tegevus seisnes järgnevas:

2022 aasta juulis otsustasid Eduard Gromov ja VS omandada Saksamaalt suures koguses

narkootilist ainet kanep ning toimetada see Saksamaalt Eestisse. Kanepi veoks palkasid nad

AR ja JB. Eduard Gromov ja VS lubasid ARle ja JBle maksta sõidu eest raha, kanda

reisikulud (elamine, söök, sõiduki kütusekulud). JB ja AR, olles andnud nõusoleku sõiduks,

reisisid VS ja Eduard Gromovi korraldusel ja juhendamisel 21. juuli 2022 Eesti Vabariigist

Saksamaale eesmärgiga omandada seal narkootilist ainet kanep ning toimetada narkootiline

aine Saksamaalt tagasi Eesti Vabariiki Eduard Gromovi poolt määratud kohta, täpsemini

aadressile XXX, Tallinn.

Kanepi vedamiseks leidis sõiduki Eduard Gromov ning 21. juuli 2022 sõitis JB Eduard

Gromovi korraldusel Tallinnas aadressil Ümera 11 asuva maja ette, kus sai kokku DGga, kelle

käest sai sõiduauto Volkswagen Passat (reg.nr BBBBBB). Nimetatud sõidukiga sõitis JB VS

elukohta, aadressile JJJ, kust võttis peale AR. Seejärel vastavalt VSlt ja Eduard Gromovilt

saadud juhistele sõitsid JB ja AR 21. juuli 2022 Eestist Saksamaale, Berliini. 22. juuli 2022

edastas VS telefoni teel ARle Saksamaal viibiva isiku, kelle käest nad pidid saama

narkootilise aine, kontaktid. AR ja JB kohtusid ajavahemikus 22. juuli 2022 kuni 24. juuli

2022 Saksamaal Berliinis eeluurimisel seni tuvastamata isikuga. Nimetatud isik andis JBle ja

ARle üle 6 koeratoidu pakki, kuhu oli peidetud kokku 6 vaakumpakendit, millesse omakorda

oli pakitud narkootiline aine kanep (kanepiõisikud), kogukaaluga 1308,95 grammi (THC

sisaldus 18-19%). JB ja AR panid pakendid narkootilise ainega sõiduautosse Volkswagen

Passat reg.nr BBBBBB.

Vastavalt VSlt ja Eduard Gromovilt saadud juhistele, valdasid ja vedasid JB ja AR

sõiduautoga Volkswagen Passat reg.nr BBBBBB ebaseaduslikult narkootilist ainet kanepit

Saksamaal, Poolas, Leedu Vabariigis, Läti Vabariigis ning 25.07.2022 kella 22.15 paiku

toimetasid ebaseaduslikult narkootilise aine kanep Läti Vabariigist Eesti Vabariiki üle Eesti

Vabariigi riigipiiri Pärnumaal Ikla küla kandis. JB ja AR pidid 25.07.2022 pärast Eestisse

jõudmist toimetama kanepi Eduard Gromovi poolt ette antud aadressile Tallinn, XXX. Peale

Eesti Vabariigi riigipiiri ületamist vedasid JB ja AR sõiduki pagasis narkootilist ainet kanep

Pärnumaal kuni kella 22.50-ni, kui sõiduk Tallinn-Pärnu-Ikla maanteel Uulus Maksu- ja

Tolliameti ametnike poolt kinni peeti. VS ja Eduard Gromov omaltpoolt kontrollisid 21. juuli

2022 kuni 25. juuli 2022 AR ja JB tegevust Eestist Saksamaale sõitmisel, kanepi

ebaseaduslikul käitlemisel, kandsid AR ja JB reisikulud (sh sõiduki kütusekulu), andsid

juhiseid, hoidsid ennast kursis sellega, kus asusid isikud, sõiduk ja kanep ning juhendasid

kuhu ja millal tuleb kanep Eestis toimetada.

Seega Eduard Gromov, narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemisega

grupis ning isikuna, kes on varem toime pannud karistusseadustiku 12. peatüki 1. jaos

sätestatud kuriteo, pani toime KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni ringkonnaprokurör, kaitsja ja süüdistatav.

3.1 Prokurör taotleb tühistada Harju Maakohtu 19. juuni 2025. a kohtuotsus osas, millega

mõisteti Eduard Gromovile KarS 184 lg 2 p 1, 2 järgi karistuseks 3 aastat vangistust, KarS §

65 lg 2 alusel liitkaristus 4 aastat, 11 kuud ja 2 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks

karistuseks loeti 2 aastat 8 kuud ja 6 päeva vangistust. Prokurör taotleb teha tühistatud osas

uus otsus, millega mõista Eduard Gromovile KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi karistuseks 5 aastat 9

kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel moodustada liitkaristus Viru Maakohtu 29. märtsi

2018.a. otsusega 1-17-9502 mõistetud karistuse ärakandmata osaga, s.o vangistusega 1 aasta,

11 kuud ja 2 päeva ning mõista Eduard Gromovile liitkaristuseks vangistus 7 aastat, 8 kuud ja

2 päeva. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 29.

august 2022 kuni 25. november 2024, s.o 2 aastat 2 kuud ja 26 päeva vangistust ja lugeda

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat 5 kuud ja 6 päeva vangistust.

3.2 Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu 19. juuni 2025 kohtuotsus Eduard Gromovi

süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p-d 1, 2 järgi. Kaitsja palub teha uus otsus, millega mõista

Eduard Gromov temale esitatud süüdistuses õigeks. Mõista Eduard Gromovi kasuks välja

süüteomenetlusega tekitatud kahju alusetult võetud vabaduse eest mittevaraline kahjuna

summas 48 837 eurot ja varalise kahju eest summas 22 035.12 eurot. Kaitsja palub jätta

Eduard Gromovi menetluskulud Eesti Vabariigi kanda, milliste hulgas on ka lepingulisele

kaitsjale Silver Reinsaarele makstud tasu.

3.3 Süüdistatav taotleb tühistada maakohtu otsus ning teha õigeksmõistev otsus.

4. Prokuratuur asub seisukohale, et Eduard Gromovile mõistetud karistus ei vasta isiku poolt

toime pandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule ning ei arvesta piisaval määral üld- ja

eripreventiivseid eesmärke.

4.1 Apellant ei nõustu maakohtuga, et Eduard Gromovi süü on alla keskmise määra. Tuleb

arvestada, et Eduard Gromovi poolt käideldud narkootilise aine väga suurt kogust (ca 1744

doosi, mis ületab suure koguse alammäära 174-kordselt). Seega mõjutab süü suurust

ennekõike rahvatervise ohustamise määr. See sõltub ohustatud inimeste arvust, tegutsemise

ajast ja aine ohtlikkusest. Tõepoolest kanepit loetakse kohtupraktika kohaselt vähemohtlikuks

narkootikumiks, kuid mida suurem on käideldud uimasti kogus, seda suurema hulga

inimesteni võib see eelduslikult jõuda ning seda suuremat kahju nende inimeste tervisele

põhjustada.

4.2 Erinevalt maakohtust leiab apellant, et Eduard Gromovi süü suurust ei vähenda asjaolu, et

kanep ei jõudnud aine käitlemise ahelas edasi (otsuse p 59), kuna see ei sõltunud temast, vaid

kanep leiti ja võeti õiguskaitseorganite poolt ära.

4.3 Kohtuotsuse p 52 on kohus esitanud oma järeldused, millist rolli omasid Eduard Gromov

ja VS grupi tegevuses. Apellandi arvates ei ole kohus esitanud kohtuotsuse p 52 ega teistes

punktides põhjendusi, mis kinnitaks veenvalt kohtu väidet, et VS oli grupi peamine initsiaator

ja korraldaja ning Eduard Gromov aitas teda. Kohtu järeldused viitavad hoopis vastupidisele.

Eduard Gromovil erinevalt VSst oli kandev roll grupiviisilise kuriteo toimepanemisel ning

seeläbi ka suurem süü. Apellandi hinnangul on samade asjaolude pinnalt tõendamist leidnud,

et Eduard Gromovi süü on vähesel määral alla keskmise määra, mitte aga suurel määral alla

keskmise. Sellest tulenevalt ei saa kohaldada võrdse kohtlemise printsiipi ning ei ole

põhjendatud määrata Eduard Gromovile alammäära lähedast karistust nagu kohtu arvates

määrati VSle, ARle, JBle (otsuse p 62).

4.4 Kohus küll analüüsis Eduard Gromovi isikut puudutavaid andmeid, kuid ei põhjendanud,

miks need isikut negatiivselt iseloomustavad andmed ei mõjuta talle karistuse mõistmist üle

alammäära.

4.5 Apellandi arvates ei räägi Eduard Gromovi kasuks ka eripreventiivsed asjaolud. Eduard

Gromov on varasemalt korduvalt kriminaalkorras KarS § 184 lg 2 järgi karistatud, kuid nagu

nähtub, ei ole need omanud tema suhtes positiivset toimet. Samuti ei ole Eduard Gromov

näidanud üles ka vähimatki kahetsust enda teo suhtes. Oluline on siinkohal fakt, et Eduard

Gromov pani kuriteo toime katseajal. Seega ei oma 3-aasta pikkuse vangistuse

põhikaristusena mõistmine Eduard Gromovile mingit positiivset eripreventiivset mõju. Kuna

Eduard Gromovile varem mõistetud karistused ei ole olnud lühemad kui 3 aastat, siis

tegelikkuses tunnistab selle mõju puudumist oma lahendis ka maakohus, kui väidab, et

varasemad karistused ei ole omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses

(otsuse p 61). Sellest hoolimata mõistis kohus Eduard Gromovile karistuse alammääras.

Samuti leiab apellant, et maakohtu poolt Eduard Gromovile sanktsiooni alammääras karistuse

mõistmises ilmselgelt ei kajastu piisavas ulatuses ühiskonna hukkamõist narkootikumidega

seotud süüteosse (kanepi ebaseaduslik käitlemine) s.o puudub ka üldpreventiivne mõju.

Sisuliselt annab kohtulahend signaali ühiskonnale, et korduvalt suures koguses narkootiliste

ainete käitlemise eest süüdimõistetud isik võib katseajal käitumiskontrolli all olles uue

narkokuriteo (aine kogus 174 korda üle suure koguse alammäära) toimepanemisel,

kergendavate asjaolude puudumisel ning alla keskmise suuruse süü ulatuse korral saada

minimaalse karistuse.

4.6 Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks andnud hinnangu Eduard Gromovi arhiveeritud

karistusandmetele. Kohus on lahendis viidanud karistusregistri andmetele otsuse p 54 ja 61,

kuid ei ole ära märkinud, kas kohus uuris ka Eduard Gromovi arhiveeritud karistusandmeid,

kas neid saab kasutada ning kas need mõjutavad Eduard Gromovile mõistetavat uut karistust.

Apellandi arvates saab kasutada Eduard Gromovi arhiveeritud karistusandmeid ja andmed

mõjutavad ka uue karistuse määramist. Andmete kohaselt on tegemist KarS § 184 lg 1 ja 2

järgi varasemalt mõistetud vanglakaristustega ning apellandi seisukohast iseloomustab see

Eduard Gromovi poolt väga pikaajalist seotust narkokuritegude toimepanemisega. Andmete

kasutamine aitab kaasa tulevaste süütegude vältimiseks kohase karistuse valikule.

4.7 Eduard Gromovile mõistetav karistus peab olema suurem kui KarS § 184 lg 2 sanktsiooni

alammäär, kuid väiksem kui sanktsiooni keskmine määr. Karistus peab olema piisavalt range,

et mõjutada Eduard Gromovit edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

5. Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusnorme, kuna

kohtuotsuses olev tõendite käsitlus on tegelikkusele mittevastav ja sisaldab moonutusi. Kaitsja

verisoon on olnud menetlust läbivalt selline, et Eduard Gromov oli isikuks, kes tegeles

vanglast vabanedes sanitaartehniliste töödega, kuid aitas ka leida tööandjatele tööjõudu

(sellise vahenduse hulka käis S OÜ tegevus renditöötajate välismaale lähetamise) kui ka

autojuhtide leidmine nii autoga kui ilma Venemaal olnud tellija jaoks. Eduard Gromov ei

teadnud üldse, millise isiku peab autojuht Saksamaale viima ja millise tööülesandega vms see

käik seotud on.

5.1 Nii JB, kui AR kohtus antud ütlused kinnitavad, et nad koos Saksamaale sõitsid ja sealt

narkootilised ained Eestisse tõid. Kumbki nimetatud isikutest ei ole aga öelnud, et nad juba

sõites Saksamaale teadsid, et sealt tuleb tuua Eesti Vabariiki narkootilist ainet. Iseäranis

teadmatuses kuni lõpuni välja oli reaalajas kogutud tõendite (s.o jälituses vaadeldud kõnede

osas – süüdistusakti p 1.12) kohaselt JB, s.o isik kelle Eduard Gromov autojuhina Saksamaale

läkitas. Ka ei ole tõendeid sellest, et Eduard Gromov sõidu tegelikust eesmärgist teadnuks.

Tõendusmaterjali selle kohta, et Saksamaal narkootilist ainet proovinud ja hiljem Eestisse

toodava aine koeratoidupakendis vastu võtnud ja auto pagasiruumi paigutanud AR Eduard

Gromoviga suhelnuks, sh saanuks temalt Saksamaale mineku eel, sinna suundudes või seal

olles mingeid korraldusi, või juhiseid ei ole.

5.2 Kaitsja leiab, et 03. oktoobri 2022 asitõendi vaatlusprotokollist nähtuv on otseses

vastuolus tõenditega ja kohtu järeldusega, mille kohaselt JB ja AR andsid Saksamaal sõidust

igakülgselt teada Eduard Gromovile. JB telefonist andis teada Saksamaale kohalejõudmisest

AR VSle ja mitte Eduard Gromovile. Nimelt tuleneb tõenditest, mida muuhulgas paistab

uurivat olnud ka maakohus, et tegelikkuses just Eduard Gromovile sõidu asjaoludest mingit

aru ei antud. Seda, et kohtu järeldus Eduard Gromovile aruandlusest on ebaõige, ei lükka

ümber ka (kohtuotsuse p-s 17.2) 16. augustil 2022 ja ka 25. augustil 2023 koostatud

jälitustoimingu protokollid ja ka 29. augustil 2022 Eduard Gromovi kinnipidamisel ja temaga

seotud kohtade läbiotsimistel ära võetud mobiiltelefonide osas koos tõlke ja lisaga CD-plaadil

(II kd, tl 174-202). Kaitsja versiooni Eduard Gromovi poolt teadmise puudumisest

kavandatavast kuriteost või selle toimepanemisest kinnitavad ka JB ütlused, mida kohus on

valdavas osas lugenud usaldusväärseteks.

6. Kaitsja ei jaga kohtu seisukohta, justkui tuleks JB ütlused lugeda osaliselt

ebausaldusväärseteks põhjusel, et JB sõnul ta kohe kui Eduard Gromov talle tööd pakkus,

uuris ta et ega ei ole tegemist millegi kriminaalsega ja Eduard Gromovi vastusest tulenevalt

oli selge, et tegemist pole kriminaalsega. Kaitsja on seisukohal, et JB on kohtus öelnud, mida

ta küsis ja mis talle vastati ja vastupidiste tõendite puudumisel tuleb lugeda see JB poolt

öelduks/küsituks ning asjaolu, et hiljem ilmnes siiski kriminaalse tegevuse olemasolu (tõsi

küll B jaoks alles tema poolt juhitud sõiduki kinnipidamisel), ei muuda JB ütlusi enne

Saksamaale sõitu küsitu ja selle kohta Eduard Gromovilt saadud vastuse osas

ebausaldusväärseks. Kuna JB ütlused omavad mõju ka Eduard Gromovi süüküsimuse

lahendamisel ja maakohus JB ütlustes mingit vastuolu muude tõenditega ei tuvastanud, siis

tuleb JB ütluste osaliselt tõendikogumist väljaarvamist pidada KrMS § 338 p 1 ja 3 ning § 339

lg 2 rikkumiseks. Kaitsja palub ringkonnakohtul sel põhjusel lugeda JB ütlused

usaldusväärseteks ja asja läbivaatamisel ning uue kohtuotsuse tegemisel JB kohtus antud

ütlustega terves ulatuses arvestada.

6.1 Kaitsja on seisukohal, et kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt oli JB nagu tavaline

taksojuht ja tema ei pidanudki välja selgitama, miks konkreetsel isikul, kelle ta Saksamaale

sõidutab, sinna minna vaja on. AR ütlused tööle mineku asjaolude osas olid aga sellised, et

tööd temale pakkus Saksamaale VS, kuid täpsemat informatsiooni töö sisu ja tasu osas pidi

andma Dmitri/Dima Venemaalt, kellega oli siis telefonitsi ühenduses. Nimetatu ei anna alust

ka AR ütlusi vastava faktilise asjaolu osas ebaõigeks pidada (öeldus puudub igasugune

vastuolu jälitusega kogutud tõenditega) ja olukorras, kus kohus ei ole uuritud tõendite alusel

välistanud Venemaal oleva Dmitri/Dima (Eduard Gromovi ütlustest tulenevalt

kodanikunimega AN) nimelise isiku olemasolu ja suhtlemise võimalust Eestis olevate

isikutega, on kohus AR ütluste eluliselt mitteusutavateks lugedes antud tõendit ebaõigesti

hinnanud (võimalik KrMS § 339 lg 2 rikkumine). Kaitsja palub ringkonnakohtul sel põhjusel

lugeda AR eelnimetatud ütlused usaldusväärseteks ja asja läbivaatamisel ning uue

kohtuotsuse tegemisel AR kohtus antud ütlustega terves ulatuses arvestada.

6.2 Kaitsja hinnangul ei peaks ega saaks see kõigutada Eduard Gromovi ütlusi AR kätte raha

andmise asjaoludest/põhjustest ja päritolust (vt ka kohtuotsuse p 31). Lisaks ei AR ega ka

Eduard Gromovi ütlused ei anna alust väiteks, et Eduard Gromov oli teadlik keelatud

tegevusest ja/või et ta seda organiseeris, koordineeris või juhtis nii nagu on märgitud

süüdistusaktis. Kohus ei ole sealjuures lugenud ebausaldusväärseks AR ütlusi, mille kohaselt

oli Kostja (ehk siis menetluses tuvastatud kui OŠ) pannud auto pagasiruumi koeratoidupakid

ning öelnud, et hiljem saavad teada, kuhu nad need viima peavad, kotid pidid jõudma

Eestisse. Kaitsja rõhutab, et puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et OŠ, alias Kostja,

Eduard Gromoviga või mõne muu isikuga selleks, et saada teada koeratoidu kottide

mahapaneku koht, ühendust võtnuks. Asjaolu et Eduard Gromov oli isikuks, kes aitas leida

täiendavaid rahalisi vahendeid ARle kütusekuludeks tagasiteel, ei ole vaidluse all. Nimetatu ei

tõenda aga seda, et Eduard Gromov kütusekuluks vajalikke vahendeid organiseerinuks

justnimelt narkootilise aine veoks.

6.3 Kuna tõendeid selle kohta, et OŠ olnuks tegelikkuses siiski mingilgi moel seotud Eduard

Gromoviga ei ole (jälitus, telefonikõned, teiste tunnistajate ütlused), siis tuleb lugeda ka OŠi

vastavad ütlused õigeks ja maakohtul tulnuks nendega ka arvestada. Maakohus seda aga

teinud, sest kohtuotsuses märgitu kohaselt kohtu hinnangul saavad selle tunnistaja ütlused

kinnitada vaid asjaolu, et JB ja AR koos Saksamaal Berliinis käisid ning tema andis

koeratoidupakid millesse oli narkoaine pakitud. Kuna põhjendused puuduvad, miks kohus

OŠi ütlustega ei arvesta, siis on tegemist rikkumisega (võimalik KrMS § 338 p 3, § 339 lg 1 p

7 rikkumine). Kaitsja palub OŠi ütlused, mis puudutavad Eduard Gromovi mitteseotust lugeda

usaldusväärseks ja ka nendega kohtuotsuse tegemisel arvestada.

7. Kohus on otsuse p 23 märkinud, et 2022 aasta suvel, süüdistuses märgitud perioodil ja enne

seda oli Eduard Gromov kasutanud abonente 56502656, 53678170, 53965815. Seega nähtub

kohtuotsuse põhjendusest, et kohus on tõendite uurimisel süüdistusest väljunud (KrMS § 339

lg 2 rikkumine). Seejuures on kohus ebaõigesti märkinud, justkui ei ole Eduard Gromov

selgitanud seda, miks pidi ta erinevate isikutega erinevatest numbritest suhtlema, sest seda on

süüdistatav 26. augusti 2024 kohtuistungil teinud. Mitme abonemendi omamine ei ole

keelatud tegevuseks ja nende omamine seoses süüdistuses märgitud kuriteoga ei ole

tõendatud.

7.1 Ebaõigesti on kohus hinnanud tõendeid ka kohtuotsuse p-des 24 ja 25-29. Seda, et sel

kokkusaamisel mingeid tulevase kuriteo asjaolusid arutati, tõendatud ei ole. Pelgalt ühe

jutuajamise jälitustoimingu protokollist väljajäämine, ei selgita ilmtingimata varjatud

jutuajamise tagamaid nagu seda on antud otsuses järeldanud kohus, sest esiteks ei ole kellaaeg

20.48 vastu ööd ajaks nagu seda on interpreteerinud prokurör ja teiseks on õigus ja võimalus

arutada asju ka näost-näkku ning sellist suhtlust ei ole õige kahtlaseks või keelatud suhtluseks

pidada. Tegelikkuses ei ilmne Eduard Gromovi mistahes suhtlusest midagi konspiratsioonile

viitavat.

7.2 . Kohtuotsuse p 34 on ära toodud, et omavahel tihedas ühenduses on alates 24. juulist

2022 ka Eduard Gromov ja AR. Kaitsja hinnangul nähtub analüüsitud kõnedest aga see, et n-ö

koordinaatoriks/organisaatoriks peavad nii B kui ka R ikka vaid S, mitte Eduard Gromovit.

Kaitsja hinnangul tõendavad viidatud kõned üheselt Eduard Gromovil teadmise ja seose

puudumist toimepandud kuriteoga. Sellele järeldusele annab tuge ka kohtuotsuse p-s 37

toodu, kus kohus on vaadelnud veel kõnesid seoses toimunud sõiduki kinnipidamisega ja selle

järgselt, kuid on jätnud sellega arvestamata kohtuotsuse tegemisel (võimalik KrMS § 338 p-1

ja 3, § 339 lg 2 rikkumine).

7.3 Kohtuotsuse p-des 38 ja 39 märgitu ei haaku absoluutselt Eduard Gromovile esitatud

süüdistusega. Seega on arusaamatu, miks kohus neid asjaolusid üldse käsitlema on hakanud.

Sealjuures ei ole päris kindlasti (kd 3, tl 71-227) ühtegi sõna sellest, et just Eduard Gromov

oleks öelnud, et järjest raskem on leida inimesi, kes sõidaks narkootikume tooma. Sellist

sõnaselges väljenduses tõendit kaitsjale teadaolevalt kohtuasjas kogutud ja kohtule esitatud ei

ole. Viidatu (süüdistust paraku esitatud ei ole) näitab seda, et kohus lausa otsib otsuse

tegemisel kõikvõimalikke põhjendusi Eduard Gromovi vastu ja asub siis arutlema, kas

santehnilistele töödele oleks antud luba minna või mitte. Seega kuivõrd kohtuotsuse punktides

38-39 tõendite käsitlus ei ole ka kohtu hinnangul olnud seotud süüdistusega, sh on p-s 39

märgitu näol tegemist kohtu omaloominguga, mitte aga tõendist üheselt nähtuv teabega, palub

kaitsja nimetatud kohtuotsuse punkides toodud tõendid jätta otsuse tegemisel kõrvale KrMS §

3051 lg 3 tuginedes.

7.4 Kuivõrd kohtuotsuse p-des 38 ja 39 nimetatud vaatlusprotokollid ei puuduta süüdistust,

siis on ebaõige ja süüdistusest väljunud ka kohtuotsuse p 40 toodud järeldus. Liiklustrahve

antud kriminaalasjaga seoses saadud ei ole. Mingit otsustavat rolli Eduard Gromovil antud

asjas ei olnud. VS kokkulepped JBga või ARga ei ole kuidagi kogu ulatuses ülekantavad

Eduard Gromovi teadmiseks või tegevuseks. Kuivõrd kohus on süüdistusest väljunud osaliselt

ja tõendite kohta hinnanguid andnud, sealjuures on kohtu poolt asjaolusid täiesti valesti

esitletud, on p-40 tehtud järelduste näol tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisega (võimalik KrMS § 338 p-d 1 ja 3, § 339 lg 1 p 7, § 339 lg 2 rikkumine), mille

tagajärjeks lõppkokkuvõttes oli ka materiaalõigusnormi rikkumine ja ebaseadusliku

kohtuotsuse tegemine.

7.5 Kohtuotsuse p-s 41 esiletoodud, et asjaolu, et raha, mida Eduard Gromov ARle

sõidurahaks andis, tuli Venemaalt (Dima /Aleksander), kinnitab veelkord kaitsja

kaitseversiooni, et Eduard Gromovilt telliti autojuhti koos autoga Saksamaale sõiduks ning

tegemist ei olnud Eduard Gromovi tööprojektiga vaid nn Venemaalt tulnud algatuse ja

teoplaaniga, millisesse oli pühendatud ka VS ning AR. Eduard Gromov vaid pelgalt vahendas

tellijale sõidukijuhti ning lootis sellelt teenida tänutasu nii sõiduks tööd saanud sõidukijuhilt

kui ka sõiduki rendileandjalt DGlt. Sellises tegevuses midagi karistusõiguslikult keelatud ei

ole.

8. Eduard Gromovi ütlused on välja toodud kohtu poolt otsuse p-des 43-48, sellele järgnevas

p-s 49 on kohus aga sedastanud, et ei pea Eduard Gromovi ütlusi usaldusväärseks, kuivõrd

need on selgelt ennastõigustava iseloomuga ega kattu kohtueelses menetluses kogutud

tõenditega. Seda, milliste tõenditega ja millises osas Eduard Gromovi ütlused ei kattu või on

kasvõi osalises vastuolus, kohus samas otsuse osas ja ka hiljem tegelikult välja ei too. Kohtu

poolt viidatu näitab seda, et kui isik suudab küsimustele vastata, siis on see kohtu arvates

kindlasti tema kahjuks rääkiv asjaolu. Miks aga isik, kelle osalus süüdistuses märgitud teos

puudub ei tohiks vastavasisulisi vastuseid anda, ei ole selge. Seda, millise küsimuse osas on

kohus tuvastanud valikulise mälulünga, ei ole võimalik otsuse konkreetsest punktist ega ka

kohtuotsusest tervikuna välja lugeda. Millises osas on Eduard Gromovi ütlused ebausutavad

ning millest see ebausutavus tuleneb, ei ole võimalik otsuse põhjendustest aru saada. Seega on

tegemist lisaks tõendite ühekülgsele hindamisele ka kohtuotsuses põhjenduse puudumisega

ning kriminaalmenetlusnormi olulise rikkumisega (KrMS § 338 p-d 1-3, § 339 lg 1 p 7, § 339

lg 2). Kaitsja leiab et Eduard Gromovi ütlused tuleb lugeda vastuolude puudumise tõttu

muude tõenditega, usaldusväärseteks ning palub nendega terves ulatuses ka kohtuotsuse

tegemisel arvestada.

8.1 Kohtuotsuse p-s 50 on jällegi viidatud tõendikogumile ja selle hindamisele, millest peaks

nähtuma, et Eduard Gromovil oli narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise toimepanemisel

oluline ja keskne roll, mis väljendus eelkõige tema tegevuses kogu toimingu organiseerimisel

ja osalejate suunamisel. Aga milline on see kogum, seda otsusest ei nähtu ning kaitsjale

teadaolevalt sellist kogumit kohtule ka esitatud tõendite hulgas ei leidu. Kokkuvõtvalt saab

järeldada, et ühtegi kindlat asjaolu vastuolude näitamiseks ei ole kohtul välja tuua ning kohtu

põhjendus Eduard Gromovi ütluste ebausaldusväärseks lugemisest on vastuolus tõendite

igakülgse hindamise reegliga. Seega ei saa olla õige ka kohtu järeldus, et Eduard Gromovi roll

ei piirdunud passiivse kõrvalosalemisega, vaid ta aitas kuriteo toimepanemisele otseselt ja

oluliselt kaasa (võimalik KrMS § 339 p 1, 3, § 339 lg 1 p 7, § 339 lg 2).

9. Lisaks kohtuotsuse tegemisel tõendite hindamise puudustele, samuti kohtuotsuse

põhjendamispuudustele, on kohtuotsus vastuoluline järeldustest Eduard Gromovi teopanusest

ja süüst. Nii näiteks otsuse p-s 50 leidnud esmalt, et Eduard Gromovil oli narkootilise aine

ebaseadusliku käitlemise toimepanemisel oluline ja keskne roll, mis väljendus eelkõige tema

tegevuses kogu toimingu organiseerimisel ja osalejate suunamisel. Kohtuotsuse p-s 52 on

kirjas, et Eduard Gromov ja VS koordineerisid grupi erinevate osade tegevust ja

kommunikatsiooni kuid kohtule esitatud materjalidest tuvastas kohus pigem, et VS oli grupi

peamine initsiaator ja korraldaja ning Eduard Gromov aitas teda. Kohtuotsuse p-s 53 toodu

kohaselt Eduard Gromov tegutses suures koguses narkootiliste ainete ebaseadusliku

käitlemisega isikute grupis ühiselt ja kooskõlastatult koos VS, AR ja JBga.

10. Osas, mis puudutab aga kohtu põhjendusi (kohtuotsuse p 17.6, 17.6.1, 17.6.2, 17.7, 17.7.1,

17.7.2, 17.7.3, 17.7.4, 17.7.5), mille kohaselt kohtule esitatud 26. juuli 2022 koostatud

läbivaatuse akt nr 22LA1101761-1 koos lisa fototabeliga (kd 1, tl 14-24), ei ole kohus olnud

päri kaitsja vastuväitega. Ehkki kaitsja leiab, et Eduard Gromovi süüditunnistamine

olemasolevate tõendite alusel on alusetu, leiab kaitsja siiski, et sõiduki läbivaatus 26. juulil

2022 koostatud läbivaatuse akt nr 22LA1101761-1 koos lisa fototabeliga on lubamatuks

tõendiks ja olukorras, kus kohus ei tagastanud tõendit KrMS § 2861 lg 2 p 4, tulnuks tõend

kohtuotsuse tegemisel tõendikogumist välja arvata KrMS § 3051 lg 3 tulenevalt. Viidatud

tõendi näol oli tegemist oma sisult läbiotsimisega, milleks oleks pidanud olema prokuratuuri

või kohtu luba aga kuivõrd seda ei olnud, tuleb tõend lugeda lubamatuks ja see kohtuotsuse

tegemisel tõendikogumist KrMS § 3051 lg 3 alusel välja arvata.

11. Süüdistatav leiab, et maakohus tegi süüdimõistva otsuse, tuginedes prokuröri arvamusele,

mitte tõenditele. See on aga vastuolus kohtupraktikaga (vt 1-22-312, p 18). Maakohus viitab

telefonivestluste protokollidele, kuigi süüdistus ei selgita, mida need tõendavad. Samas on

maakohus need tõendid vastu võtnud.

11.1 Kohtueelne- ja kohtulik uurimine viidi läbi paljude menetlusseadustiku rikkumistega.

Maakohus võttis kaitsja tõendina vastu prokuratuuri vastuse koopia kaebusele tema õiguste

rikkumise kohta (vt 25. veebruari 2025 kohtuistungi protokoll). Samuti kirjutas maakohtule

kaebuse menetlusseadustiku, õiguste rikkumise ja muude rikkumiste kohta. Sellele kaebusele

vastust maakohus ei andnud, kuid see on vastuolus KrMS § 231 lg 1 märgituga.

11.2 Erinevate asjade eraldamise tõttu tekkis olukord, mil teda õigustavad tõendid sattusid

teise asja, mille prokuratuur sulges. Selliste tegevustega viib prokuratuur kohut segadusse,

mis ei ole lubatud (vt 1-20-1208 p 34).

11.3 Kohus ei pea tema ütlusi usutavateks, kuna need ei lange kokku kriminaalasja

materjalidega. Samas ei viita maakohus mingitele faktidele, kus need vastuolud esinevad. Ta

on andnud kõikidele küsimustele üksikasjalikud selgitused, et kõik tegevused on seotud töise

tegevusega, ja antud juhul huvitas teda ainult auto ja autojuht. See oli töö, mille eest tasus

tellija.

Tema tegevustes ei ole kuritegelikku kavatsust ega ebaseadusliku sissetuleku saamist ning

tema väited leidsid kinnitust nii süüdistuse- kui ka kaitsepoolsete tunnistajate ülekuulamisega.

Ta ei konspireerinud oma jutuajamisi, nimetades tõeseid elukutseid, ja need ei ole kullerid,

keda mainis kohus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

12. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid enda apellatsioonides toodu juurde.

12.1 Kaitsja ja süüdistatav taotlesid jätta prokuratuuri apellatsioon rahuldamata ning

prokuratuur taotles jätta kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid rahuldamata..

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

13. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsioonide

motiividega ja kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, asub alljärgnevale

seisukohale.

14. Kolleegium võtab kõigepealt seisukoha kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides tõstatud

küsimustes.

Kaitsja on apellatsioonis märkinud, et maakohus on oluliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

Kaitsja ignoreerib kohtupraktikat ning ei arvesta, missugustel juhtudel on kohtuotsuses

põhjenduse puudumine käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1)

rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7

järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad

rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses

"põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui

terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on

tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312)

tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt RKKKo asjas nr 3-

1-1-14-14, p-d 699-700).

14.1 Käsiloleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud

tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse

tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

Apellandi seisukohaga nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste

ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud

kohtupraktika valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339

lg 2 mõttes.

14.2

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käsiloleval juhul ei ole tegemist

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku

siseveendumuse kujunemine süü küsimuses on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule

ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse

seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet.

Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku

siseveendumuse kujunemise tee.

15. Maakohus käsitles üksikasjalikult kaitsja väiteid läbivaatusakti kohta ning andis

ammendava vastuse (II kd, tl 225-226). Kolleegium ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud

samasisulisi argumente, kuna apellatsioonis kordab apellant samu väiteid, mida esitas

maakohtus ning millele maakohus on ammendavalt vastanud. Apellatsioonis toodu ei

kummuta maakohtu seisukohta, mistõttu kogutud tõendit ei saa apellatsioonis toodud

põhjendusel lubamatuks pidada. Seda, et isikuid on varasemalt varjatult jälgitud ning

teostatud oli ka pealtkuulamist, ei anna alust arvata, et rikutud on tõendite kogumise

üldtingimusi. Kaitsja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et tegemist ei olnud

juhusliku leiuga. Ka ei ole esitatud mingeid tõendeid, et menetleja oleks informeerinud

tollikontrolli, et konkreetset autot ja isikuid kontrollida. Tegemist on paljasõnalise ja ainetu

kaitseväitega, mis jääb tagajärjetuks.

16. Süüdistatav leiab, et maakohus ei oleks tohtinud võtta vastu telefonide pealtkuulamise

protokolle, sest süüdistaja ei selgitanud, mida need tõendavad. Kolleegiumil tuleb esmalt

märkida, et süüdistatav ega kaitsja ei vaielnud vastu prokuröri taotlusele võtta vastu

jälitustoimingu protokollid ja need avaldada (I kd, tl 162-162p). Kaitsja taotles vaid seda, et

kohus kontrolliks jälitustoimingute seaduslikkust. Tõendite esitamisel andis prokurör ka

ülevaate tõenditest, kuigi tegi seda üldsõnaliselt. Prokuröri üldsõnalisus ei ole aluseks jätta

tõend vastu võtmata või tunnistada tõend lubamatuks. Seega süüdistatava selline seisukoht on

väär.

17. Süüdistatav Eduard Gromov märgib, et on esitanud taotlusi, kuid maakohus neile vastust

ei andnud ning tema taotlusi ei rahuldanud. Maakohtu poolt süüdistatava või tema kaitsja

taotluste rahuldamata jätmine ei tähenda seda, et rikutud on ausa ja õiglase kohtumenetluse

põhimõtet. Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene kohtu kohustust mingite taotluse

saamisel automaatselt taotlus rahuldada. Tegemist on kohtu kaalutlusõigusega ning mingi

taotluse saamisel tuleb kohtul hinnata selle asjakohasust, põhjendatust ja seaduslikkust ning

nii on maakohus ka toiminud. See, et maakohus on jätnud taotluse rahuldamata ning kaitsja ja

süüdistatav maakohtu seisukohaga ei nõustu, ei tähenda seda, et maakohus poleks seadust

järginud. Nii nähtub 14. märtsi 2023 eelistungi protokollist, et maakohus on pidanud

vajalikuks määrata täiendav eelistung, sest Eduard Gromov on esitanud hulgaliselt taotlusi

ning Eduard Gromovi kaitsja on pidanud vajalikuks ka süüdistatava osalemist kohtuistungil (I

kd, tl 49-49p). Täiendav eelistung toimus Eduard Gromovi osavõtul 25. aprillil 2023, kus

maakohus võttis seisukoha Eduard Gromovi poolt esitatud taotluste osas, sh mis laekus

maakohtule 8. märtsil 2023.

17.1 Ainetu on süüdistatava Eduard Gromovi seisukoht, et maakohus jättes 21. mai 2024

esitatud kaebusele vastamata rikkus KrMS § 231 lg-t 1. KrMS § 231 lg 1 näeb ette kaebuse

lahendamise eeluurimiskohtuniku poolt enne süüdistusakti koostamist ehk kohtueelsel

uurimisel, mitte ajal mil koostatud on juba süüdistusakt ja maakohus arutab asja

üldmenetluses. Ka ei olnud tegemist olukorraga mida reguleerib KrMS § 228 lg 6. Nõustuda

tuleb süüdistatavaga, et maakohus ei ole võtnud selget seisukohta 21. mai 2024 esitatud

kaebuse ja selle lisade osas, st sisuliselt jättis maakohus kaebuse ja selle lisad läbi vaatamata.

Samas kolleegium tutvudes 21. mai 2024 esitatud kaebuse sisuga (II kd, tl 10-26), tulnuks

vastuväited süüdistusaktile esitada hiljemalt eelistungil, mis toimus 25. aprillil 2023. Seega oli

sellesisuline kaebus esitatud hilinenult. Tulenevalt KrMS § 14 lg-st 1 puudub maakohtul

üldjuhul õigus kohustada prokuratuuri märkima süüdistusakti mingeid asjaolusid või tõendeid

ning kohustada neid kohtule ka esitada.

17.2 Kolleegiumil tuleb märkida, et isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetodiks on

ristküsitlus. Ristküsitluse puhul toimub tõendina kasutatavate ütluste saamine kohtus

põhiliselt kohtumenetluse poolte ühise ja teineteise tõendiallikaid pidevalt ja aktiivselt

kontrolliva tegevuse tulemina. Seega puudus süüdistataval igasugune vajadus oma 21. mai

2024 taotlusele lisada tunnistajate ülekuulamise protokolle, sest ütluste avaldamine tervikuna

on võimalik vaid KrMS §-de 291 ja 294 alusel, kuivõrd selliseid aluseid ei esinenud, siis

puudus maakohtul õigus võtta vastu tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ning

avaldada neid. Isiku DI tunnistajana ülekuulamist ei ole aga süüdistatav ega tema kaitsja

taotlenud. Märkimist väärib seegi, et taotlus tunnistajate OŠi ja RA ülekuulamiseks on

rahuldatud ning kaitsja ja prokuröril oli võimalik tunnistajat ristküsitleda (I kd, tl 205-208p, II

kd, tl 58p). Seega oli süüdistatavale ja kaitsjale tagatud võimalus ristküsitleda neid isikuid ja

selgitada välja asjaolusid, mis vajalik kaitseversiooni kinnitamiseks ning süüdistusversiooni

ümberlükkamiseks.

17.3 Süüdistatav märgib, et erinevate asjade eraldamise tõttu tekkis olukord, kus teda

õigustavad tõendid sattusid teise asja nr 21930000284, mille prokuratuur sulges 14. veebruaril

2025. Kolleegiumil tuleb märkida, et kui süüdistatav soovis esitada tõendeid enda õigustuseks

oli süüdistataval ja tema kaitsjal võimalik KrMS § 297 korras taotleda täiendavate tõendite

kogumist. Kohus lõpetas kohtuliku uurimisel alles 25. veebruaril 2025 (II kd, tl 208-210p).

Asjaolu, et mingitel põhjustel ei ole süüdistatav ega tema kaitsja soovinud taotleda

täiendavate tõendite kogumist, mis väidetavalt õigustavad süüdistatavat ja mis kogutud

kriminaalasjas nr 21930000284, ei anna alust hiljem selles osas kaebust esitada ja väita, et

süüdistatava õigusi on menetluses rikutud.

17.4 Kolleegium ei nõustu, et kriminaalasjade eraldamisega on prokuratuuri eesmärk olnud

viia kohus eksitusse. Kolleegium ei nõustu süüdistatavaga, et kriminaalasjade eraldamine oli

tõendite loomise abinõu, mille lubatavus on välistatud ning millele viitas Riigikohus lahendis

nr 1-20-1208, p 34. Tõepoolest oli alustatud kaks erinevat kriminaalmenetlust erinevates

kuritegudes (I kd tõendid, tl 1-2). Ühendamise määrusest nähtub üheselt, et kolmes erinevas

kriminaalasjas oli kolm kahtlustatavat, kellel oli puutumus mitme kriminaalasjaga ning

menetleja pidas vajalikuks ühendada kriminaalasjad (I kd tõendid, tl 3-4). Edasi eraldati

kriminaalasjast kahe isiku suhtes kriminaalasi, sest nende osas olid tõendid kogutud (R ja B)

ning muus osas neil isikutel kriminaalasjaga puutumus puudus (I kd tõendid, tl 5). Menetleja

eraldas järgmiseks veel kahe isiku osas (Gromov ja S 2022 juuli narkootilise aine käitlemine)

eraldi menetluseks kriminaalasja, mis teisi isikuid ei puudutanud (I kd, tl 7-8) ning eraldas

kolm päeva hiljem eraldi kuriteo (I kd tõendid, tl 10), mis puudutas ainult ühte isikut (S 2022

august kanepi käitlemine). Viimaks ühendas menetleja kriminaalasjad, mis puudutasid

Gromovit ja S (koos 2022 juuli narkootilise aine käitlemine ja S 2022 august kanepi

käitlemine (I kd tõendid, tl 12). Kolleegiumile jääb küll arusaamatuks, miks menetleja ei

eraldanud kohe 24. jaanuaril 2023 nii Gromovi ja S 2022 juuli narkootilise aine käitlemist ja S

2022 augusti kanepi käitlemist, vaid tegi 27. jaanuaril 2023 S 2022 augusti kanepi käitlemise

osas eraldi kriminaalasja eraldamise. Need eraldamised võinuks menetleja teha koos, kuid

tegemist ei ole sellise eraldamisega, mis oli tõendite loomise abinõuks. Seda kinnitab ka see,

et 27. jaanuaril 2023 ühendas menetleja need koheselt ühiseks menetluseks. Ka ei ole

võimalik jaatada kolleegiumil seda, et 22. detsembri 2022 eraldamine (R ja B) oli tõendite

loomise abinõu Gromovi ja S kriminaalasjas, sest menetleja ei deponeerinud Ri ja B ütlusi.

Süüdistatav jätab tähelepanuta, et KrMS § 2871 lg 5 kohaselt tunnistajat, kes on

kaastäideviijana või osavõtjana samas kuriteos süüdi või õigeks mõistetud, ei hoiatata

kriminaalkaristuse eest ja talle selgitatakse õigust ütluste andmisest keelduda. Seega ei saanud

menetleja kuidagi kindel olla, et tunnistajad üldse soovivad ütlusi anda või loota, et R ja B

annaksid Gromovit ja S süüstavaid ütlusi.

17.5 Kohtupraktika kohaselt tuleb üldjuhul vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute

kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes ning kriminaalasja eraldamist osavõtja suhtes

tuleb kaaluda ka põhiõiguste tagamise aspektist (vt nt RKÜKo lahend nr 3-1-2-1-00, p 13).

KrMS § 216 sätte muudatused jõustusid 2011. aastal, kuid see ei tähenda, et tänases

kriminaalmenetluses võiks kriminaalasjade eraldamine toimuda varasemaga võrreldes

kergekäelisemalt, kaalumata seejuures süüdistatavate põhiõiguste riiveid, mistõttu eelviidatud

Riigikohtu üldkogu otsus on aktuaalne ka tänastes oludes. Kolleegiumil tuleb märkida, et

kohane oleks olnud eraldada kriminaalasi eraldi menetlusse kõigi nelja isiku suhtes, mis

puudutas 2022 juuli narkootilise aine käitlemist. Menetleja on jätnud tähelepanuta

kohtupraktikas märgitu, et isegi kui kriminaalasja eraldi arutamine kiirendaks mõne

süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas hea õigusemõistmise

põhimõttega. Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldi arutamine võib kahjustada teiste

süüdistatavate õigusi (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-14-14, p 637). Samas ei ole võimalik

kolleegiumil jaatada, et sellise eraldamisega oleks kaasnenud kriminaalõiguse oluline

rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Ka süüdistatav ega kaitsja ei ole apellatsioonides väitnud,

et kriminaalasjade eraldamise tõttu (R ja B eraldi menetlusse 22930000176 ning Gromovi ja S

eraldi menetlusse 23930000025) oli kriminaalasja igakülgne, täielik ja objektiivne arutamine

raskendatud.

18. Esitatud apellatsioonides taotlevad kaitsja ja süüdistatav maakohtu poolt käsitletud

tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist.

Kolleegium ei nõustu apellatsioonide järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja

rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis

oma siseveendumuse järgi. Kaitsja ja süüdistatav taotlevad maakohtu poolt hinnatud tõendite

ümberhindamist ning Eduard Gromovi suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et

kaitsja ja süüdistatav ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega, ei

anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt

selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2

järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral

otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega

võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates,

on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07).

18.1 Kolleegium leiab, et kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides toodud väidete pinnalt ei ole

võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonides

korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele

kohus on juba oma hinnangu andnud. Kolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja

järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid täies

mahus korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.

19. Kolleegium ei nõustu kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides tooduga, et süüdistatava

Eduard Gromovi süüdi tunnistamine temale inkrimineeritud kuriteos on põhjendamatu.

Maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat otsust oletustele või elulisele usutavusele, vaid

maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite

kogumile. Seejuures tuleb hinnata tõendeid kogumis, mitte eraldi nagu apellandid on seda

teinud, sest just tõendite kogumis hindamise pinnalt on maakohus teinud tõsikindlad

järeldused süüdistatava Eduard Gromovi süü tõendatuse kohta temale inkrimineeritud

kuriteos. Arvestada tuleb ka konkreetsele süüteoliigile iseloomulikku kriminoloogilist eripära

(vt RKKKo nr 4-19-447, p 13).

20. Asjaolu, et süüdistatav Eduard Gromov ei suhelnud, st ei andnud mingeid korraldusi või

juhiseid ARle Saksamaale mineku eel, sinna suundudes või seal olles, ei välista süüdistatava

Eduard Gromovi süüd temale inkrimineeritud kuriteos. Sellised asjaolud ei saa olla

eraldivõetult Eduard Gromovi suhtes õigustavaks tõendiks, vaid seda hinnatakse koos teiste

kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Ebaõige on kaitsja seisukoht, et puuduvad tõendid selle

kohta, et Eduard Gromov sõidu eesmärgist teadnuks. Maakohus on üheselt viidanud

tõenditele, millest võib Eduard Gromovi teadlikkust järeldada (vt II kd, tl 228, maakohtu

otsuse lk 15, sest lk nr 228 esineb topelt-229). See, et süüdistatav Eduard Gromov suhtles

enamus ajast JBga ja ka juhiseid andis ta JBle ning S suhtles ARga, ei tähenda seda, et

süüdistatav Eduard Gromov ei olnud seotud süüdistuses märgitud narkootiliste ainete

käitlemisega, sest tulenevalt kogutud tõenditest oli nii süüdistataval Eduard Gromovil kui ka

teistel isikutel kindel roll narkootiliste ainete käitlemise ahelas, kuid selle jätab kaitsja

tähelepanuta. Seetõttu ei ole midagi kummastavat selles, et just Eduard Gromov isiklikult ja

järjepidevalt ei andnud korraldusi ARle. Samas ei saa nõustuda kaitsjaga, et süüdistatav

Eduard Gromov ja AR omavahel üldse ei suhelnud. Maakohus on üheselt viidanud tõenditele,

millest tuleneb, et isikud on omavahel tihedalt ühenduses alates 24. juulist 2022 (vt II kd, tl

228p, maakohtu otsuse lk 16, sest lk nr 228 esineb topelt-229).

20.1 Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et esineb mingi vastuolu 3. oktoobri 2022 asitõendi

vaatlusprotokollis märgitu ja kohtuotsuse p-s 17.2 märgitu vahel. Asitõendi

vaatlusprotokollist nähtub üheselt, et JB on suhelnud süüdistatava Eduard Gromoviga sel

perioodil. Seega mingit vastuolu ei ole. Kuivõrd Eduard Gromov ja S suhtlesid ühe ja sama

reisi pärast nii JBga kui ka ARga, siis ei ole ebaõige maakohtu järeldus, et Saksamaalt

narkootikumide toomise kohta anti igakülgselt aru Sle ja Eduard Gromovile.

21. Vastuseks kaitsja apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud eristaatuses

tunnistaja JB ütlustega kogu mahus, on küsimus tunnistaja ütluste usaldusväärsusest.

Maakohus on oma otsuses analüüsinud ütlusi tervikuna, hinnanud, kas ütlustes on lahknevusi

teiste tunnistajate ütlustega (II kd, tl 224p, 225), kas ütlused on eluliselt usutavad ning

kolleegium ei näe siin õiguslikke minetusi. Kuivõrd JB ei töötanud taksojuhina, vaid ta palgati

konkreetse tegevuse jaoks autojuhiks, siis ei saa nõustuda kaitsjaga, et JB oli tavaline

taksojuht.

21.1 Maakohus luges ka eristaatuses tunnistaja AR ütlused osaliselt ebausaldusväärseks. Ka

selle tunnistaja osas on maakohus põhjendanud, miks ta ei pea ütlusi osaliselt usaldusväärseks

(vt II kd, tl 224p-225) ning kaitsja apellatsioonis märgitu seda järeldust ei väära. Seega ei ole

asjakohased apellandi etteheited, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse eristaatuses tunnistaja

AR ütlusi tervikuna. Ühtlasi märkis maakohus sedagi, et tunnistaja on andnud ütlusi

valikuliselt, st kõik mis puudutas süüdistuses esitatud teo asjaolusid ja seotust Eduard

Gromoviga või Sga. Olukorras, kus tunnistaja ei taha mingeid ilmselgeid asjaolusid (miks ta

oma liigutustest Saksamaal ette kandis, mis tal tuua paluti, mis 1 gramm on jne) selgitada,

saab asuda seisukohale, et maakohtu hinnang tunnistaja ütlustele on õige.

21.2 Arusaamatuks jääb kaitsja väide, et OŠ alias Kostja ei ole Eduard Gromoviga või mõne

muu isikuga ühendust võtnud, et saada teada koeratoidu kottide mahapaneku koht. OŠ ei

pidanudki kellegagi selleks ühendust võtma, sest nii nagu kaitsja viitab AR ütlustele pidid

kotid jõudma Eestisse ja nad pidid hiljem teada saama, kuhu kotid tuleb viia. Seejuures ongi

maakohus viidanud, et AR andis Sle teada kui nad jõudsid Eestisse ning Eduard Gromov

helistas ARle ja teatas aadressi kuhu nad peavad liikuma (vt II kd, tl 228p, maakohtu otsuse lk

16, sest lk nr 228 esineb topelt). Seega kuhu Eestis liikuda andsid korraldusi S ja Eduard

Gromov.

21.3 See, et tunnistaja OŠ ei mäletanud ega teadnud midagi sellest, mis puudutas Eduard

Gromovit, ei välista taaskord süüdistatava Eduard Gromovi süüd temale inkrimineeritud

kuriteos. Sellised asjaolud ei saa olla eraldivõetult Eduard Gromovi suhtes õigustavaks

tõendiks, sest üheselt on tuvastatud see, et juhiseid said JB, AR ja OŠ teistelt isikutelt, sh

erinevatelt isikutelt.

22. Ainetu on kaitsja seisukoht nagu oleks maakohus väljunud süüdistuse piiridest, kui viitas

süüdistatava Eduard Gromovi kasutuses olevatele abonentidele 2022 aasta suvel, süüdistuses

märgitud perioodil ja enne seda. Mitmete abonentnumbrite kasutamisele viitamine aitas

maakohtul anda tervikpilti isiku tegutsemisest ja käitumisest läbi ajalise telje. Selline

süüdistuse piiridest väljapoole jääva käitumisele viitamine on kooskõlas kohtupraktikaga (vt

nt RKKKo nr 3-1-1-16-04, p 9). Ühtlasi jätab kaitsja tähelepanuta ka selle, et süüdistus ei pea

sisaldama ega saagi sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid

järeldusi põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on

kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud

faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte aga süüdistuses (vt RKKKo

nr 1-16-4665/257, p 10). Selliselt on maakohus ka toiminud.

22.1 Tõepoolest küsitleti süüdistatavat erinevate mobiiltelefonide ja ka mõningate abonentide,

sh kõnekaartide kohta, kuid mitte kõigi abonentide kohta, millele maakohus viitas. Kaitsja

viitab süüdistatava ütlustele, mis on nii üldist laadi ning nendest ei ole võimalik mingit

konkreetset järeldust teha. Konkreetse abonendi 56502656 kohta annab süüdistatav aga

vastuolulisi ütlusi. Nii märgib süüdistatav kaitsjale, et on seda numbrit kasutanud kui pargib

autot, st kui auto segab, siis saab helistada ja ta viib auto eest ära (vt II kd, tl 65). Prokurörile

vastas aga süüdistatav, et see oli ametlik number, et saaks teha tööd santehnikuna (vt II kd, tl

143p). Seega tegelikkuses ei ole maakohtus välja selgitatud ja usaldusväärselt tõendatud, miks

pidi Eduard Gromov suhtlema erinevate inimestega kolmelt erinevalt telefoninumbrilt.

23. Maakohus on üksikasjalikult põhjendanud, miks ta peab prokuröri tõlgendust JB ja

Eduard Gromovi kokkusaamisest peale 18. juuli 2022 kõne toimumist usutavaks. Arvestades

kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis ning tuvastamist leidnud asjaolu, et narkootilised

ained Eestisse JB ja AR poolt transporditi, ei piisa prokuröri tõlgenduse kummutamiseks

üksnes üldisest hinnangust, et prokuröri versioon ei ole usutav ning kokkusaamises midagi

konspiratsioonile viitavat ei ole. Maakohtu väiteid ei ole apellant muude usaldusväärsete

tõenditega kummutanud.

23.1 Kolleegium ei tuvastanud sedagi, et maakohus oleks hinnanud tõendeid ebaõigesti, mis

puudutab 24. juuli 2022 suhtlust Eduard Gromovi ja AR vahel. Kaitsja annab taaskord

hinnangu kõnedele eraldi mitte kogumis, mistõttu ei kummuta kaitsja argumendid maakohtu

järeldusi seoses kõnedega. Seda enam olukorras, kui analüüsida 23. juulil 2022 kõnesid S ja

AR vahel (vt II kd tõendid, tl 108-112), millele ka maakohus on viidanud (vt II kd, tl 228p,

maakohtu otsuse lk 16, sest lk nr 228 esineb topelt) ning seejärel analüüsida 24. juuli 2022

kõnesid Eduard Gromovi ja AR vahel (II kd tõendid, tl 112-114) kogumis, on maakohtu

järeldus õige, et jutt käib narkootikumide proovimisest, sh keelamisest JBl neid proovida.

Kõnedest ei järeldu midagi sellist, mis välistaks üheselt Eduard Gromovi teadmise ja seose

puudumise süüks arvatud kuriteoga. Seda ei välista ka kaitsja poolt viidatud kõne, kus Eduard

Gromov uurib, kes konkreetselt hotelli maksis ja palju öö hotellis maksis. Kui Eduard

Gromov ei oleks olnud asjaga seotud, siis ei oleks ARl vajadust talle midagi selgitada ja

Eduard Gromov ei oleks küsinud, kas nad maksid hotelli kinni ja AR ei oleks sellest

küsimusest (kes need nad on) aru saanud. AR saab aru keda öelduga silmas on peetud (vt II

kd tõendid, tl 112-113). AR öeldud AH? ei tähenda seda, et ta ei saa asjadest aru, vaid ta ei

kuule, sest kui Eduard Gromov küsimust kordab, siis saab ta ARlt ka vastuse. Ka kaitsja 24.

juuli 2022 kell 17.11 alates viidatud kõned ei näita seda, et Eduard Gromov ei ole asjaga

seotud, vastupidi kõnest nähtub see, et S koos Eduard Gromoviga organiseerib ARle raha

juurde. Kõnest nähtub ka see, et S märgib, et kohe hakkame mõtlema ehk mitmuses, mitte

seda, et tema hakkab mõtlema. Seejärel helistab Eduard Gromov ja uurib, kas raha tuli. See

kummutab üheselt kaitsja poolt märgitu, et S on ainult organisaatoriks/koordinaatoriks.

Ühtlasi ei ole teada, miks Eduard Gromov end petetuks peab, sest selgitusi selle sõnumi kohta

Eduard Gromov ristküsitlusel andnud ei ole. Seega on tegemist pelgalt kaitsja arvamusega,

mis ei ole tõendiks.

23.2 Kaitsja jätab tähelepanuta, et narkootiliste ainetega seotud süüteod on oma iseloomult

juba sellised, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga ja tunnistajad, sh endised

kaaskahtlustatavast tunnistajad ei soovi väga ütlusi anda. Isiku iga käitumisakt eraldivõetuna

ei pruugi alati kriminaalne näida. Süvenedes aga isiku tegevusse, sh kaasisikute tegevusse ja

hinnates kogumis kõiki kontakte, suhtlusi vms ning tuua välja seosed, siis joonistub välja

tegelik motiiv, mis ongi kuritegelik ja seotud narkootiliste ainete käitlemisega. Kaitsja ja

süüdistatav jätavad tähelepanuta, et süüküsimusele tuleb hinnang anda ka kaudsete tõendite

kogumi alusel, kuid nende hindamise tulem ehk järeldused võivad olla erinevad süüdistajale

ja kaitsjale. Seega on tegelikkuses kogu tõendamise raskus selles, et eraldivõetuna ei ole ükski

sõnum või vestlus selline, mille alusel saaks väita, et on toime pandud kuritegu. Samade

tõendite hindamine aga kogumis, nende loogiline järjestamine, seoste väljatoomine ja eluliselt

usutavate järelduste tegemine, viib aga lõppjäreldusele, et toime on pandud kuritegu.

Süvenedes süüdistatava tegevusse ja hinnates kogumis kõiki kontakte, suhtlusi, kirjavahetust,

vestlusi, sõnavõtte jne ning tuues välja kõrvaltvaatajale esmapilgul tahaplaanile jäänud

seosed, siis joonistub välja tegelik motiiv, mis osutub kuritegelikuks. Maakohus on toonud

välja seosed, millest nähtub üheselt Eduard Gromovi roll ja puutumus temale inkrimineeritud

kuriteos ning kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides toodu seda ei kummuta.

24. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et maakohtu otsuses viidatud 21. detsembri 2022 koostatud

asitõendi vaatlusprotokollis (vt II kd, tl 228p, maakohtu otsuse lk 18, sest lk nr 228 esineb

topelt) märgitud teatud ajavahemikel peetud vestlused ei haaku esitatud süüdistusega, kuid

seda on maakohus ka märkinud. Kuivõrd prokuratuuri poolt oli see tõend kohtule esitatud

kogu mahus, siis võttis maakohus selles osas ka seisukoha, kuid ei kasutanud teatud perioodil

märgitud suhtlusi tõendina Eduard Gromovi süü tuvastamiseks. 4. jaanuaril 2023 koostatud

jälitustoimingu protokoll koos lisadega CD-plaadil (III kd tõendid, tl 71-227) kajastab suhtlust

Spava ja Eduard Gromovi vahel enne süüdistuses märgitud perioodi, kuid kooskõlas

kohtupraktikaga, millele kolleegium viitas juba otsuse p 22, on ka süüdistuse piiridest

väljapoole jääv käitumine tõendamisese ehk oluline on ka süüdistatava teoeelne ja -järgne

käitumine. Kohtupraktikas on märgitud, et süüdistatava käitumisaktid, mis jäävad väljapoole

süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada. Samas vaatamata sellele võib ka süüdistuse

ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise

seisukohalt. Seda põhjusel, et kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis

on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust, ja süüdlase

käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet,

mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (vt RKKKo nr

3-1-1-21-10, p 14). Sellest tulenevalt on maakohus näidanud ära suhtluse S ja Eduard

Gromovi vahel enne kuriteo toimepanemist, mis annab kaudset teavet selle kohta, milline oli

Eduard Gromovi käitumine kuriteosündmuse ajal. Seejuures on maakohus näidanud ära,

kuidas selle tõendi abil tuvastatud asjaolud võimaldavad teha järeldusi tõendamiseseme

(mõlema isiku rolli jaotus, omavaheline suhtlus reisi organiseerimisel jne) mingi asjaolu

suhtes. Sellest tulenevalt ei ole maakohus süüdistusest väljunud ning ebaõige ei ole maakohtu

järeldus (vt II kd, tl 228p-229), mis tugines süüdistatava Eduard Gromovi teoeelsele

käitumisele. Seda, et juuni tegemised võisid olla seostud narkootiliste ainete veo

organiseerimisega tuleneb isikute vestlusest kogumis, nii S ja JB vahel kui ka S ja Eduard

Gromovi vahel (III kd tõendid, tl 72-73, 110-115). Reisi õnnestumisel oleks raha pidanud

saama nii S kui ka Eduard Gromov (vt III kd tõendid, tl 147-148).

25. Vastuseks süüdistatava ja kaitsja apellatsioonides toodud etteheitele, et maakohus ei ole

arvestanud süüdistatava ütlustega, märgib kolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste

usaldusväärsusest. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta ei pea süüdistatava ütlusi

usaldusväärseks (vt II kd, tl 230). Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil

vahetult uuritud tõendite kogumile ning maakohus ongi kõrvutanud ja analüüsinud

süüdistatava ütlusi koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega ning teinud seda veatult. Seega

ei ole asjakohased apellantide etteheited maakohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse

just süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni. Maakohus on oma otsuses analüüsinud

süüdistatava ütlusi tervikuna ning kolleegium ei näe siin õiguslikke minetusi.

25.1 Maakohus pidas süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseks, sest süüdistatav esitas

vastuolulisi seletusi oma rolli kohta, kirjeldades ennast valdavalt passiivse ja pelgalt

abivalmina, samal ajal aga nähtus teistest tõenditest, et tema seotus sündmustega on püsiv ja

korduv, mis viitas teadlikule ja sihipärasele tegutsemisele. Seega on üheselt arusaadav, miks

pidas maakohus süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks ning kaitsja sellised väited on

ainetud. Näiteks võib tuua süüdistatava selgitused seoses kohvriga (vt II kd, tl 62-63), kuid

kõnedest nähtub seoses kohvriga hoopis midagi muud, kui süüdistatav Eduard Gromov

ristküsitlusel selgitas (vt nt III kd tõendid, tl 89-90, 105, 110-111, 117). Kõned ei toeta

süüdistatava versiooni, miks just tal paluti kohver tuua. Kõnedest nähtub seegi, et Eduard

Gromov on vägagi kursis kohvri teemaga, mis ei haaku aga tema ütlustega, et kohvri teema

teda ei huvitanud. Seejuures ei suhtle Eduard Gromov VSga ainult kohvri teemal, vaid suhtleb

ka konkreetse reisi teemal, sh raha teemal, mis oli seotud JBga juunis (vt III kd tõendid, tl

102-106, 115, 131, 135). Ka sobitab süüdistatav enda ütlusi sellega, mida on asja

materjalidest lugenud (II kd, tl 67). Kolleegium viitas eelnevalt ka sellele, et süüdistatava

ütlused on vastuolulised konkreetse abonentnumbri kohta.

25.2 Kolleegiumil tuleb märkida, et kui kaitseversiooni kohaselt oleks süüdistatav Eduard

Gromov pelgalt auto ja autojuhi vahendaja, siis puudunuks tal igasugune vajadus suhelda

ARga, Sga, sh olla nn teemas sees kogu ajavahemiku Eestis Saksamaale ja tagasi, anda

juhiseid ning korraldada rahaliste vahendite jagamist jne (vt nt II kd tõendid, tl 101, 116-117,

118).

26. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et kohtuotsusest ei nähtu, millistest tõenditest kogumis

tuleneb süüdistatava Eduard Gromovi oluline ja keskne roll. Maakohus on põhiosas viidanud

tõenditele, millest tuleneb, mida konkreetselt Eduard Gromov tegi ning selle taaskord

kordamine ei ole ilmselgelt vajalik. Nii on maakohus viidanud jälitustoimingu protokollidele

ja asitõendi vaatlusprotokollidele, kust nähtub suhtlus teiste kaassüüdistatavatega, sh

konkreetsed korraldused. Maakohus on toonud ära ka kokkuvõtvalt selle, millistes tegevustes

see oluline ja keskne roll nähtub (vt II kd, tl 230-230p).

26.1 Ühtlasi ei tuvastanud kolleegium mingit vastuolu maakohtu otsuse p 50 ja 52 vahel, sest

otsuse punktis 50 analüüsib maakohus, miks saab süüdistatavat Eduard Gromovit pidada just

kaastäideviijaks, mitte aga kuriteost osavõtjaks. Seevastu otsuse punktis 52 analüüsib

maakohus kaastäideviijate rolle ehk teopanust ja võrdleb neid.

27. Kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumil märkida, et maakohtu otsus ei tugine oletustele, vaid on

kooskõlas üldiste loogikareeglite ning ka kriminoloogiliste seaduspäradega ning maakohtu

poolt on jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et

kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning

väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud

tõendikogumist. Selline maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikaga (vt RKKKo nr 1-20-

1301, p 20). Ühtlasi ei ole kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides esitatud kaitseversioonid

tõendamist leidnud ning käsilolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas

kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga.

Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Eduard Gromovi käitumine on

õigesti kvalifitseeritud KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi.

28. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha prokuröri esitatud apellatsioonile. Prokurör on

esitanud taotluse karistuse raskendamiseks.

Esmalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine

ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus

ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil

kohaldatud ebaõigesti seadust. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse

mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr.

Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad

asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt

RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11, 3-1-1-52-13, p 19).

28.1 Kolleegium nõustub prokuratuuriga, et hinnates süü suurust KarS § 184 lg 1 järgi

kvalifitseeritavas kuriteos, on oluline vahe, millises konkreetses koguses narkootilist ainet

käideldakse. Käsiloleval juhul on tuvastatud, et Eduard Gromov käitles narkootilisi aineid

koguses, mis ületas suure koguse miinimummäära KarS § 184 mõttes 174 kordselt.

Kolleegium ei saa nõustuda prokuratuuriga, et tegemist on väga suure kogusega, mis oluliselt

suurendab süüdistatava süü suurust. Vaieldamatult on süü suurust keskmisest oluliselt

suuremana võimalik jaatada siis, kui käideldud ainet on miljonites või sadades või kümnetes

tuhandetes doosides. Kolleegium märgib, et teo ohtlikkus küll rahvatervisele ei puudu, kuid

narkojoobe tekitamine keskmiselt 1744 inimesele ei ole kohtupraktikas selline kogus, mille

pinnalt jaatada teo ülimat ohtlikkust rahvatervisele juba käideldud aine kogusest lähtuvalt.

28.2 Tõepoolest tuleb arvestada konkreetse teo avaldumisvormi ja ohtlikkust, arvestades

narkootiliste ainete liiki, sest ka ainete liik ja nende potentsiaalne kahju rahvatervisele

mõjutab süü suurust (RKKKo nr 1-20-1108, p 17-18). Käsiloleval juhul on tegemist kanepiga,

mille kogusest, nagu kolleegium juba eelnevalt märkis, ei saa tuletada teo ülimat ohtlikkust.

Kanepi ohtlikkus ei ole võrreldav kokaiiniga või veelgi ohtlikemate sünteetiliste ainetega.

Tegemist ei ole käsitletaval juhul amfetamiini, fentanüüli, karfentanüüli ega ka nitaseenidega

(nt protonitaseen ja metanitaseen), mille suur ohtlikkus rahvatervisele on ilmne ja mõjutab süü

suurust märgatavalt, sest põhjustab üledoose ja surmajuhtumeid juba üliväikestes kogustes.

28.3 Kolleegium märkis juba eelnevalt, et mingit vastuolu maakohtu otsuse p 50 ja 52 vahel ei

ole, sest otsuse punktis 50 analüüsib maakohus, miks saab süüdistatavat Eduard Gromovit

pidada just kaastäideviijaks, mitte aga kuriteost osavõtjaks. Seevastu otsuse punktis 52

analüüsib maakohus kaastäideviijate rolle ja teopanust ning võrdleb neid. Prokuröri viide

maakohtu otsuse p-le 40 (vt II kd, tl 229) jääb tagajärjetuks, sest maakohus lahendas Eduard

Gromovi süüküsimust ning ei pidanudki ära näitama konkreetselt S tegevust. Vaadates

maakohtu analüüsi kaastäideviijate rollidest ja teopanusest, saab teha järelduse, et

tegelikkuses on Eduard Gromovi ja S teopanus sisuliselt võrdne (II kd, tl 230p). Seda on

kokkuvõtvalt ka maakohus hiljem jaatanud (II kd, tl 231p).

28.4 Nõustuma peab prokuratuuriga selles, et käsiloleval juhul on narkokuriteol

rahvusvaheline mõõde ning seda on maakohus ka märkinud. Samas arvestades narkootilise

aine kogust ei suurenda see oluliselt süüdistatava Eduard Gromovi süüd. Küll ei vähenda

Eduard Gromovi süüd asjaolu, et aine ei jõudnud ringlusesse, sest see ei olenenud

süüdistatava tahtest.

28.5 Maakohus on küll viidanud süüdistatava isikut puudutavatele andmete, sh varasematele

karistustele (II kd, tl 231p), kuid prokuratuuriga saab nõustuda, et sisuliselt jäid need andmed

arvesse võtmata. Kolleegium nõustub prokuröriga, et need andmed on olulised

eripreventiivses mõttes. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et varasemad teod jäävad aastate

tagusesse aega, sest arvesse tuleb võtta seda, et enne arutatava kuriteo toimepanemist oli

süüdistatav viibinud vabaduses natuke üle aasta, olles eelnevalt vangistusest tingimisi

ennetähtaega vabastatud. Märgitu on aga arvestatav karistuse mõistmisel eripreventiivses

mõttes.

28.6 Nõustuma peab apellandiga ka selles, et maakohus ei ole arvesse võtnud sedagi, et

süüdistatav Eduard Gromov on isikuks, kelle arhiveeritud karistusandmeid (II kd, tl 84) saab

uue karistuse mõistmisel arvestada. Neil andmetel on relevantne seos ning need on samuti

olulised eripreventiivses mõttes.

28.7 Võrreldes kaastäideviijate karistust ei ole maakohus arvestanud kohtupraktikat, mille

kohaselt on korduvalt rõhutatud, et kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme

teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd

reeglina suureks (nt RKKKo nr 3-1-1-76-12, p 9). Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava

käitumises tuvastatud (KarS § 184) kaks kvalifitseerivat tunnust, s.o grupp (p 1) ja isik, kes on

varem toime pannud karistusseadustiku 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo (p 2), mistõttu

on Eduard Gromovi süü suurem võrreldes kaassüüdistatavaga.

28.8 Kolleegium nõustub apellandiga, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka õiguskorra

kaitsmise huve, kuid karistades isikut konkreetse teo eest ja arvestades süü suurust ja ka

eripreventiivseid eesmärke, ei saa ainuüksi üldpreventiivsetel kaalutlustel mõista isikule

rangemat karistust. Kuriteo toimepannud isikule karistusmäära mõistmine sanktsiooni

keskmise määra lähedale ainult üldpreventiivsetel kaalutlustel, on ebaõige ja ei saa olla

vahendiks ainult teiste mõjutamiseks. Isiku poolt korduvast nõuete rikkumisest saab järeldada

tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise

toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks rangema karistuse kohaldamise.

Märkimist väärib aga see, et süüdistatavat Eduard Gromovit süüdistatakse korduvas

narkootilise aine ebaseadusliku käitlemises. Seega saab isiku poolt korduvast nõuete

rikkumisest (juriidiline retsidiiv) üheselt järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis

muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib

ühtlasi ohu vältimiseks rangema karistuse kohaldamise. Kui isiku käitumisele pole varasemad

karistused mõju avaldanud, saab isikule mõista ka rangema karistuse, vaatamata sellele, et

tema süü nii suur ei ole. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga (vt

RKKKo nr 3-1-1-58-13, p 8).

28.9 Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades on kolleegium seisukohal, et maakohtu poolt

süüdistatavale mõistetud karistusmäär ei ole kohane, seega kohaldas maakohus ebaõigesti

materiaalõigust ning maakohtu otsus tuleb tühistada mõistetud karistuse osas. Prokuröri

taotlus karistuse raskendamiseks kuulub rahuldamisele, kuid mitte taotletud määras.

Arvestades kõike eeltoodut leiab kolleegium, et süüdlast tuleb karistada vangistusega 5 aastat.

Kuivõrd moodustada tuleb ka uus liitkaristus, siis tuleb maakohtu otsus tühistada ka KarS §

65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse ja ärakandmisele kuuluva karistuse osas ning teha

selles osas uus otsus.

29. Kaitsja taotles ühtlasi süüdistatava Eduard Gromovi suhtes asendustõkendi tühistamist

ning elukohast lahkumise keelu kohaldamist, kuivõrd Eduard Gromovi suhtes on kohaldatud

asendustõkendit juba pikka aega.

Kolleegium asub seisukohale, et ei ole põhjendatud Eduard Gromovi suhtes kohaldatud

asendustõkendit tühistada. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et kriminaalasja

kohtulik uurimine on lõppenud ja asjas on tehtud maakohtu poolt süüdimõistev kohtuotsus

ning süüdistatava Eduard Gromovi tõkendi küsimus on lahendatud kohtuotsusega tulevalt

KrMS § 306 lg 1 p 9. Küsimust, kas asendustõkendi kestus on mõistlik või mitte, ei saa

hinnata üldises plaanis, vaid asendustõkendi mõistlikkust tuleb hinnata iga kohtuasja puhul

eraldi, arvestades konkreetset kohtuasja. Mingeid argumente, et vahistamisalus oleks ära

langenud või oleks asendustõkend muutunud ebaproportsionaalseks põhjusel, et menetluses

on põhjendamatuid viivitusi, kaitsja ei esitanud. Ka ei märkinud kaitsja, et vahistamise

asendamiseks kohaldatud elektroonilise valvega kaasnevad piirangud oleks ebamõistlikud.

Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et Eduard Gromovi suhtes kohaldatud

asendustõkend jääb mõistliku aja piiresse.

30. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

Apellatsioonimenetluse kulu on Eduard Gromovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi

õigusabi kulu. Eduard Gromovi kaitsja Anu Toomemägi-Kivistik esitas taotluse, mille

kohaselt kulus tal kohtuotsusega tutvumiseks, nõupidamiseks kaitsealusega ja apellatsiooni

koostamiseks (7 tundi), sh taotledes tasu suurendamist 100% seoses ettenähtud ajaraamidest

mahukama tööga kokku 630 minutit. Seega tasu 864 eurot, millele lisandub käibemaks 207,36

eurot, kokku 1071,36 eurot.

Kaitsja esitas veel taotluse kohtuistungiks ettevalmistamiseks (Gromovi ja prokuröri

apellatsioonidega tutvumine) ja osalemine ringkonnakohtu istungil 83 minutit. Seega tasu 424

eurot, millele lisandub käibemaks 101,76 eurot, kokku 525,76 eurot.

30.1 Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 3 sätestab, et

määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel

üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 36 eurot iga poole tunni kohta, kuid

kokku mitte üle 432 euro ühes kohtuastmes. Seega on ainsa erandina ette nähtud kohtuistungil

osalemine, millise toimingu eest võib ühes kohtuastmes taotleda tasu 432 eurost piirmäära

ületavalt ning lisaks ka sõidukulud. Ettevalmistuse eest ei ole eraldi tasu ettenähtud ning see

on arvestatud 432 euro piirmäära sisse.

30.2 Kolleegium ei pea kaitsja ülaltoodud põhjendusel piirmäära suurendamist põhjendatuks,

sest pelgalt ajaraamile viitamine ei ole aluseks piirmäära suurendamiseks ja seda olukorras,

kus apellatsioon põhines suures osas juba maakohtu kohtuvaidlustes esitatul. Seega ei saa

pidada apellatsiooni koostamist keskmisest töömahukamaks.

Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on

põhjendatud 532 eurot (432+100), millele lisandub käibemaks 127,68 eurot, kokku 659,68

eurot. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue

otsuse, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi

kanda.

31. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4; § 338 p-st 2; § 340 lg 4 p-st 4

tühistab kolleegium Harju Maakohtu 19. juuni 2025. a otsuse osaliselt. Prokuröri apellatsiooni

kolleegium rahuldab osaliselt. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid jäävad rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)