3-24-3439/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.11.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3439

Haldusasi

H.O kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 10.12.2024

otsuse nr 12406230008-1 tühistamiseks ja vastustaja

kohustamiseks

X.F-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 10.12.2024

otsuse nr 12406230016-1 tühistamiseks ja vastustaja

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad H.O ja X.F, ühine esindaja vandeadvokaat

Vladimir Sadekov

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina

Lider

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.03.2025 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

H.O ja X.F-i apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta H.O ja X.F-i apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

31.03.2025 otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

3. Jõustunud kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed tähemärkidega.

Jätta avaldamata kohtuotsuse punktid 1-6 ning punktides 7 ja 14 halli taustaga

märgitud osad.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 08.12.2025 (HKMS §

212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

3-24-3439

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. /Eemaldatud vastavalt resol. p 3-le/

2. /Eemaldatud vastavalt resol. p 3-le/

3. /Eemaldatud vastavalt resol. p 3-le/

4. /Eemaldatud vastavalt resol. p 3-le/

5. /Eemaldatud vastavalt resol. p 3-le/

6. /Eemaldatud vastavalt resol. p 3-le/

7. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. H.O ja X.F paluvad apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1

ja 2 ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebused.

Kaebajad on põhjendanud rahvusvahelise kaitse vajadust. Halduskohus jättis kaebajate

seisukohad tähelepanuta. Kaebajaid võib ähvardada tagakiusamine ainuüksi selle tõttu, et nad

taotlesid varjupaika nn ebasõbralikus riigis.

Kaebajalt I ei saanud eeldada päritoluriigist tõendite kogumist. Kaebaja I ei osanud Venemaal

viibides arvata, et tal on vaja koguda tõendeid rahvusvahelise kaitse menetluse tarbeks. Kaebaja

I ütlused on olnud järjekindlad, kooskõlas päritoluriigi teabega ja nende usaldusvääruses ei

olnud alust kahelda. Seetõttu oleks tulnud asja lahendamisel lähtuda kaebaja I ütlustest.

Kaebaja I tööülesanded olid seotud peamiselt /Eemaldatud vastavalt resol. p 3-le/. Venemaa

riigiasutustes töötab tuhandeid inimesi, kelle meelsus ei ühti Venemaa ametliku poliitikaga.

/Eemaldatud vastavalt resol. p 3-le/. Päritoluriigi teavet arvestades tulnuks kaebajale I anda

vähemalt täiendav kaitse. Pole usutav, et kaebaja I profiiliga isiku puhul piirduks Venemaa

riigivõim üksnes kinnipidamise, küsitlemise või rahatrahviga. Reaalne on kaebaja I karistamine

vangistusega, millega kaasneb piinamine ja seksuaalne vägivald. Kaebajal II on rahvusvahelise

kaitse vajadus kaebaja I tegevuse tõttu.

9. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade juurde ja

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Kaebajad lahkusid Eestist 2024. a detsembris ja nende asukoht on teadmata, kuid see ei

takista apellatsioonkaebuse läbivaatamist. Kuna kaebajatega puudub alates 2024. a detsembrist

kontakt (sh neid esindaval advokaadil), siis eeldab ringkonnakohus asja lahendamisel, et

kaebajate rahvusvahelise kaitse aluseks olevad faktilised asjaolud ei ole pärast nende Eestist

lahkumist muutunud.

11. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4).

2(4)

3-24-3439

12. Rahvusvahelise kaitse süsteem on mõeldud eelkõige inimesele, kes ei saa oma

päritoluriiki tagasi pöörduda selle tõttu, et teda ähvardab seal tagakiusamine rassi, usu, rahvuse,

poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu (VRKS § 4 lg 1). Täiendava

kaitse (VRKS § 4 lg 3) saab anda inimesele, kelle suhtes on alust arvata, et tema tagasi- või

väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sh surmanuhtluse

kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või

inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt

tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla

rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Täiendava kaitse

andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike

kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi.

13. Halduskohus leidis õigesti, et kaebajaid ei ole alust tunnustada pagulase ega täiendava

katse saajana. Kuna vaidlustatud haldusaktid on asjakohaselt ja piisavalt põhjendatud, ei

pidanud halduskohus haldusaktide põhjendusi täies mahus kordama (HKMS § 165 lg 2).

Halduskohus vastas otsuses kaebajate peamistele vastuväidetele. Apellatsioonkaebuses esitatud

üldsõnalised etteheited halduskohtu põhjendamiskohustuse rikkumisele ei anna alust asuda

kaebajate rahvusvahelise kaitse vajaduse suhtes teistsugusele seisukohale.

14. Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisel kohalduvaid tõendite kogumise ja

hindamise reegleid ning taotleja kaasaaitamiskohustust on Riigikohus selgitanud 05.11.2020

otsuses nr 3-19-990 (p-d 16–21; vt ka VRKS § 11 lg 2 ja § 18 lg-d 2, 4 ning direktiivi 2011/95/

EL art 4). Siinses asjas ei ole nende põhimõtete vastu eksitud, sh ei ole kaebajatele seatud

rahvusvahelise kaitse saamise eelduseks kõigi väidete dokumentaalset tõendamist või muid

ebamõistlikke tõendamisstandardeid. Tuleb siiski arvestada, et PPA võimalus hankida tõendeid

päritoluriigist, et kontrollida rahvusvahelise kaitse taotleja välja toodud faktilisi asjaolusid,

piirdub reeglina avalike allikatega. Kui taotleja ise ei ole konkreetseid tõendeid esitanud, siis

tulebki PPA-l hinnata tema ütluste loogilisust ja usutavust ning taotleja üldist usaldusväärsust.

15. PPA küsis 19.07.2024 ja 16.08.2024 vestlustel kaebajalt I detailseid küsimusi tema

subjektiivset tagakiusamise kartust puudutavate asjaolude kohta ning kõrvutas kaebaja I

seletusi päritoluriigi teabe ja muude kogutud tõenditega. PPA on otsuses I asjakohaselt

selgitanud, miks ei saa pidada tõenäoliseks, et kaebaja I suhtes alustatud kriminaalmenetlus on

tingitud tema poliitilisest meelsusest või temale riigivõimu poolt omistatud poliitilistest

vaadetest. Seetõttu ei ole PPA arvates tõenäoline ka see, et kaebajat I ähvardab Venemaale

tagasipöördumise korral tagakiusamine tema poliitilise meelsuse tõttu. Ringkonnakohus

nõustub PPA hinnanguga. Pagulasena tunnustamiseks ei piisa sellest, et kaebaja I suhtes on

alustatud Venemaal kriminaalmenetlust kelmuse toimepanemise kahtluse tõttu ja ta võidakse

selle teo toimepanemises süüdi tunnistada ja karistada mh vangistusega. Asja materjalide põhjal

ei ole usutav, et kaebajal I oli Venemaa võimude vastane meelsus, ta tegutses sellest ajendatult

ja see tõi kaasa kriminaalasja fabritseerimise. Vastupidi, kaebaja I töötas Venemaa

riigiteenistuses ja täitis enda sõnul olulisi riiklikke ülesandeid (sh seoses /Eemaldatud vastavalt

resol. p 3-le/). Kaebaja I /Eemaldatud vastavalt resol. p 3-le/ ülesandega tagada Ühtse Venemaa

valimisvõit. Kaebaja I omas enda ülesannete täitmiseks /Eemaldatud vastavalt resol. p 3-le/,

mis kahtlemata eeldas Venemaa võimude silmis lojaalsust ja usaldusväärsust. Kaebaja I

kirjeldas PPA-le, et ta sai /Eemaldatud vastavalt resol. p 3-le/ ligikaudu 1,5 aasta jooksul oma

tööülesannetega hakkama edukalt ja probleemideta. Kaebaja I väited, et ta tegelikult ei

nõustunud kogu selle aja Venemaa poliitika ja Ukraina vastu alustatud agressioonisõjaga ning

see ajendas teda tegutsema Venemaa riigivõimu vastu, ei ole tuvastatud asjaolusid ja kogutud

tõendeid kogumis hinnates usutavad. Asja materjalide põhjal ei ole alust ka kaebaja I kahtlusel,

et tema suhtes võib olla alustatud veel mõnda muud kriminaalmenetlust. Selliste selgelt

3(4)

3-24-3439

ebausutavate põhjenduste esitamine koos kaebaja I seletustes sisalduvate vastuoludega

vähendab ühtlasi kaebaja I üldist usaldusväärsust rahvusvahelise kaitse taotlejana.

16. PPA on otsuses I (lk 25 jj) hinnanud mh kaebaja I väiteid, mis puudutavad võimalikku

tagakiusamist Venemaalt ebaseadusliku lahkumise ja Eestis rahvusvahelise kaitse taotlemise

tõttu. Apellatsioonkaebusest ei selgu, miks PPA seisukoht tagakiusamise ohu puudumise kohta

on väär ja millistest tõenditest saaks järeldada vastupidist. Apellatsioonkaebuse p-s 4 toodud

päritoluriigi olukorra ülevaatest ei selgu, millistel allikatel see põhineb. Kuna ülevaade

puudutab eeskätt poliitilise iseloomuga süütegusid (riigireetmine, Venemaa relvajõudude

kritiseerimine, üleskutse või protest Ukraina sõja lõpetamiseks vms), ei saa seal toodut seostada

kaebajaga I. Kaebaja I taotles riigisaladusele juurdepääsu luba vabatahtlikult ja pidi arvestama

sellest tulenevate piirangutega, sh reisipiirangutega viie aasta jooksul ning õigusaktides selle

piirangu rikkumise eest ettenähtud karistusega. Rahvusvahelise kaitse menetlus on

konfidentsiaalne ja siinse vaidluse asjaoludel pole alust arvata, et Venemaa ametiasutused

saavad Eestis rahvusvahelise kaitse taotlemisest teada, kui kaebaja I ise seda teavet ei avalda.

17. Kaebaja I väitel ähvardab teda päritoluriigis karistamine süüteo eest ja võimalik

vabadusekaotus. Kaebaja I väitel on Venemaa vanglad ohtlikud, sest seal väärkoheldakse vange

määral, mis kujutab endast julma ja ebainimlikku kohtlemist. Karistamist mittepoliitilise

kuriteo toimepanemise eest ja Venemaa vanglate tingimusi on ringkonnakohus hinnanud

04.10.2024 otsuses nr 3-24-710 (p-d 31–37). Siinse vaidluse asjaoludel ei ole alust asuda

teistsugusele seisukohale. Kaebaja I väited ei tingi seega talle täiendava kaitse andmist, samuti

ei takista võimalik karistus ja vangistus tema Venemaale väljasaatmist.

18. Kaebaja II rahvusvahelise kaitse taotlus seondub kaebaja I taotlusega, nagu kaebaja II on

kohtumenetluses ka ise möönnud. Seega pole ka tema suhtes alust asuda teistsugusele

seisukohale kui kaebaja I puhul.

19. Kuna apellatsioonkaebuses ei ole esitatud sisulisi vastuväiteid seoses

lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeeluga, siis nõustub ringkonnakohus selles osas

halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata.

20. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1).

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). Otsus tehakse kaebajate kahjuks, kuid

vastustaja ei ole esitanud taotlust ja kuludokumente kaebajatelt menetluskulude

väljamõistmiseks. Seetõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi

kanda.

21. Rahvusvahelise kaitse menetlus ei ole avalik (VRKS § 13 lg 1). Menetluse kinniseks

kuulutamise alust kahjustamata saab ringkonnakohtu otsuse avalikustada resolutsioonis

märgitud ulatuses (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)