1-25-3423/25 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

6. november 2025, Tallinn

kirjalikus menetluses

Kriminaalasja number

1-25-3423

Kohtukoosseis

Sten Lind, Janika Kallin ja Inna Ombler

Kriminaalasi

Tõnu Alamaa süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 2 järgi;

Kalle Räägu süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning

Indrek Letsmani süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 30. septembril 2025 lühimenetluses

tehtud otsus

Apellant

Tõnu Alamaa kaitsja

Prokurör

Andres Vegel

Süüdistatav, keda puudutavas

osas on kohtuotsus vaidlustatud

Tõnu Alamaa

isikukood 39002064235; Eesti Vabariigi kodanik;

emakeel eesti keel; viibib vahistatuna Tallinna Vanglas;

neli kehtivat kriminaalkaristust

Kaitsja

vandeadvokaat Karine Nersesjan

RESOLUTSIOON

Ringkonnakohus jätab Tõnu Alamaa kaitsja apellatsiooni läbi vaatamata.

Ringkonnakohus määrab Tõnu Alamaale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi

eest Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid makstava tasu suuruseks koos

käibemaksuga 89,28 eurot ning hüvitatavaks sõidukuluks koos käibemaksuga 3,72

eurot.

Riigi õigusabi kulu mõistab ringkonnakohus riigieelarvesse välja Tõnu Alamaalt.

Makseinfo koos arveldusarvete ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks

edastatakse Tõnu Alamaale eraldi dokumendina.

MÄÄRUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast

kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav saab esitada määruskaebuse

advokaadist kaitsja vahendusel.

Kui ringkonnakohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse

oma määrusega; kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta

määruskaebuse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus tegi 30. septembril 2025 lühimenetluses kohtuotsuse, millega mõistis

Tõnu Alamaa süüdi KarS § 118 lg 1 p 2 järgi, Kalle Räägu KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning

Indrek Letsmani KarS § 121 lg 1 järgi.

T. Alamaale mõistis kohus karistuseks 6 aastat vangistust, mida vähendas KrMS § 238 lg 2

alusel 4 aastani. KarS § 64 lg 2 ja § 65 lg 2 alusel mõistis kohus liitkaristuse Viru Maakohtu 8.

septembri 2022 otsusega nr 1-22-4832 T. Alamaale mõistetud, kuid kandmata karistusega,

milleks oli 640 euro suurune rahaline karistus. Kohus määras, et rahaline karistus viiakse täide

iseseisvalt Viru Maakohtu 8. septembri 2022 otsuses sätestatud tingimustel.

KarS § 68 lg 1 alusel luges kohus T. Alamaa karistuse kandmise aja alguseks 20. märtsi 2025.

Kohus mõistis T. Alamaa süüdi selles, et ta ründas 10. märtsil 2025 kella 19.00 ja 23.00

vahelisel ajal Tallinnas XXX korteris koos Kalle Räägu ja Indrek Letsmaniga korduvalt

kannatanut N.K. Tõnu Alamaa peksis kannatanut korduvalt rusikate ja jalgadega pea ja keha

piirkonda, lõi kannatanule noaga kaks korda vasaku jala reie piirkonda ja ühe korra vasakule

keha piirkonda ning valas kannatanule peale äädikat, mille tulemusel tekkis kannatanul

vasaku silma ning silmamanustega piirdunud põletus ja söövitus, sarvkesta ja sidekestakoti

põletus, millega tüsistusena kaasnevad sarvkestaarmid ja -hägusused. Vasaku silmamuna

söövitusest tingitud põletuse paranemise kestus ületab neli kuud.

Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et raske tagajärje põhjustas kannatanu ise, sest ei

otsinud koheselt abi (keeldus kiirabist) ning pöördus silmaarsti juurde alles 16. aprillil 2025.

Kohus luges tõendatuks, et kannatanu silm tõmbus halliks, st tekkis silmakahjustus, juba ajal,

kui süüdistatav jätkas kannatanu ründamist. Kohus möönis, et välistada ei saa, et kohene

silma veega loputamine ja kiire meditsiiniline abi oleks kannatanu silmakahjustust võinud

vähendada, kuid märkis, et kannatanu ütlustest nähtuvalt ei julgenud häirekeskusesse

helistada, sest kartis toimunust politseile teatada.

Maakohus nentis, et kaitsja tõi esile, et kannatanu kohtuarstlik ekspertiis tehti 23. aprillil

2025, kuid ravidokumentidest ilmneb, et 2. mail 2025 väitis kannatanu end juba oluliselt

paremini nägevat, valguskartust on vähem. Kohus leidis, et see, kui kannatanu keeldus 2. mail

2025 operatsioonist, väites, et silma olukord on juba oluliselt parem, ei näita, et silm oleks

tervenenud. Kannatanu silma sarvkesta kahjustus tekkis juba ajal, kui rünne tema vastu veel

kestis, see oli samasugune ka 15. aprillil 2025 isiku kohtuarstlikul läbivaatusel, 16. aprillil

2025 ja 23. aprillil 2025 silmaarsti konsultatsioonidel (sarvkest ühtlaselt matjas, iirise detaile

ei näe, vasak silm eristab üksnes käe liikumist, vajalik on kahjustunud sarvkesta asemele

amnionikile siirdamine).

2. Maakohtu otsuse peale esitas 22. oktoobril 2025 apellatsiooni T. Alamaa kaitsja, kes

taotleb, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsuse ja teeks uue otsuse, tunnistades T.

Alamaa süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ja mõistes talle kergema karistuse. Juhul, kui

ringkonnakohus leiab, et maakohus on kvalifitseerinud T. Alamaa kuriteo õigesti, palub

apellant mõista T. Alamaale kergem karistus ja jätta vangistus osaliselt täitmisele pööramata.

Kaitsja leiab, et kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamine ei ole süüdistatava teoga

põhjuslikus seoses ning ei ole süüdistatavale objektiivselt omistatav. Kaitsja leiab, et

Riigikohtu praktikast tulenevalt ei saa T. Alamaale omistada kannatanule vasaku silmamuna

söövitusest tingitud põletuse tekitamist, sest kannatanu loobus ise teadlikult arstiabist.

Apellatsiooni kohaselt on tuvastanud, et kannatanul oli võimalus ning talle ka tehti ettepanek

kutsuda kiirabi, millest ta aga keeldus. Silmakliinikusse pöördus kannatanu alles ligi nädal

aega hiljem. Selline loobumisotsus oli vabatahtlik. Kaitsja leiab, et rasket silmakahjustust oli

võimalik vältida, kui kannatanu kutsunuks kiirabi.

Ühtlasi avaldab kaitsja seisukohta, et ekspertiis ei pruugi kajastada kannatanu seisundit õigesti

ja paranemiseks ei pruugi kuluda nelja kuud. Selleks kahtluseks andis kaitsja hinnangul alust

see, et kannatanu avaldas 2. mail 2025, et näeb juba oluliselt paremini.

3. T. Alamaa märkis 27. oktoobril 2025 apellatsiooni kohta saadetud kirjalikus

seisukohas, et tema tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Ühtlasi avaldas T.

Alamaa soovi, et karistus jäetaks tingimisi täitmisele pööramata, kuna siis ta saaks tegeleda

oma sõltuvuse ja vihaprobleemidega. Ta märkis, et on eelnevad kolm aastat käitunud

seaduskuulekalt.

4. Prokurör esitas 3. novembril 2025 kirjaliku arvamuse, milles leidis, et maakohtu otsus

tuleb jätta muutmata. Ta märkis, et maakohus on seda, kas kannatanu silmakahjustus on

omistatav T. Alamaale, käsitlenud. Prokurör juhib tähelepanu, et maakohus on lugenu

tõendatuks, et silmakahjustus tekkis juba ajal, kui vägivald kannatanu suhtes polnud

lõppenud.

5. T. Alamaa ja tema kaitsja apellatsioonitähtaeg lõppes 3. novembril 2025.

6. T. Alamaa esitas 4. novembril 2025 prokuröri taandamise taotluse, mida põhjendas

kahtlusega, et „Prokurör Andres Vegel ei ole piisavalt pädev minu kohtu lahendit menetlema“.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsiooni argumendid on ilmselgelt

põhjendamatud ega anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

8. Kaitsja apellatsioon on esiteks ilmselgelt põhjendamatu seetõttu, et apellatsioonist ei

nähtu, et kannatanul endal oleks olnud üldse võimalik saabunud rasket tervisekahjustust ära

hoida. Maakohus on lugenud tõendatuks, et N.K-na silmakahjustus tekkis juba ajal, kui

vägivald tema vastu polnud veel lõppenud, st ajal, kui tal veel polekski olnud võimalik

arstiabi otsida. Seda maakohtu järeldust ei ole apellatsioonis vaidlustatud ega sellele mingeid

vastuväiteid esitatud. Ka ei ole apellatsioonis viidatud ühelegi tõendile, mis näitaks, et see, kui

N.K oleks pärast ründajate lahkumist või vähemalt järgmisel päeval kiirabi kutsunud, oleks

olukorda muutnud. Apellatsioonis esitatakse väiteid, et kiire meditsiinilise abi korral poleks

rasket silmakahjustust tekkinud, ilma ühelegi seda toetavale tõendile viitamata.

9. Teiseks on apellatsioon ilmselgelt põhjendamatu seetõttu, et selles ei ole ära näidatud

selliste faktiliste asjaolude esinemist, mis on apellatsioonis endas viidatud Riigikohtu otsuse

järgi vajalikud selle tuvastamiseks, et kannatanu sekkus teadlikult ja vabatahtlikult sündmuste

käiku.

Apellatsioonis rõhutatakse, et kannatanu oleks saanud kutsuda kas samal või järgmisel päeval

kiirabi, kuid ei teinud seda ja olnud nõus ka sellega, et teised talle kiirabi kutsuvad. Kaitsja

leiab, et kannatanu selline ennastkahjustav tegevus oli teadlik. See seisukoht on apellatsioonis

endas viidatud Riigikohtu otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-102-16 selges vastuolus.

Kõnealuses kriminaalasjas tuvastati, et peksmises tervisekahjustusi saanud kannatanule tehti

ettepanek, et talle kutsutakse kiirabi, kuid ta keeldus sellest. Kannatanu vigastused, mis

kohtuarst-eksperdi hinnangul ei olnud esialgu eluohtlikud, viisid lõpuks tüsistusteni, mis tõid

kaasa kannatanu surma. Sellest tulenevalt leidis selles asjas ringkonnakohus, et surma

põhjustas lõppkokkuvõttes kannatanu enda käitumine ja see tagajärg ei ole süüdistatavale

omistatav. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse ja selgitas, et see, kui kannatanule

soovitakse kutsuda kiirabi, kuid kannatanu keeldub sellest, ei ole piisav väitmaks, et tegemist

oli kannatanu teadliku enesekahjustamisega. Rääkimaks teadlikust enesekahjustamisest,

pidanuks kohus Riigikohtu otsuse kohaselt „tegema esmalt kindlaks, et S. V. loobus arstiabist,

samal ajal teades, et sellise otsuse tagajärjeks võib minimaalselt olla reaalne oht tema elule.

Seejärel tulnuks kontrollida, kas selline loobumisotsus oli vabatahtlik või oli tingitud näiteks

hirmust süüdistatava ees, nagu seda väidab prokurör“ (Riigikohtu otsuse p 12).

Riigikohtu seisukoht tähendab praeguse kohtuasja kontekstis esiteks seda, et kannatanu

teadlikust enesekahjustamisest saaks rääkida juhul, kui N.K teadis arstiabist loobudes, et selle

tagajärg on see, et selle tulemusel kestab tema silmakahjustuse paranemine üle nelja kuu,

arstiabi saamisel paraneks silm aga vähem kui nelja kuuga. Apellatsioonis on küll esitatud

väide, et kannatanu „tegutses täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas

kätkeb“, kuid mingeid faktilisi asjaolusid, millele selline väide tugineb, apellatsioonis välja

toodud pole.

Lisaks nähtub Riigikohtu seisukohast, et hirm süüdistatava(te) ees võib olla asjaolu, mis

välistab teadliku enesekahjustamise, täpsemalt selle vabatahtlikkuse. Sellele, et kannatanu

hoidus kiirabi kutsumisest seetõttu, et kartis toimunust politseile teatada, on viidanud

maakohus ka praeguses kohtuasjas. Ka sellele ei ole apellatsioonis sisulisi vastuargumente

esitatud. Kaitsja on seda pikemalt põhjendamata asunud seisukohale, et maakohtu käsitlus

viitab sellele, et kannatanu tegevusetus oli teadlik ja vabatahtlik.

10. Mis puutub kaitsja väljendatud kahtlust, et eksperdiarvamus ei kajasta kannatanu

tervislikku seisundi õigesti, sest pärast ekspertiisi, kuid enne nelja kuu möödumist on

kannatanu avaldanud, et näeb oluliselt paremini, siis sedagi küsimust on maakohus otsuses

käsitlenud. Maakohus on kirjeldanud seda, kui tõsine oli silma kahjustus veel kuu aega pärast

N.K-na vastu toime pandud rünnet, ja leidnud, et see, kui kannatanu nägemine on hiljem

muutunud paremaks, ei tähenda see, et silm oleks tervenenud. Ringkonnakohus nendib, et

arvestades seda, kui tõsine oli N.K-l tuvastatud nägemiskaotus (silm eristab üksnes käe

liikumist), ei näita kannatanu hilisem väide, et ta nägemine on muutunud paremaks, seda, et

silm oleks paranenud või vähemalt paraneks kiiremini kui nelja kuuga.

11. Apellatsioonis on taotletud, et kui ringkonnakohus peab maakohtu õiguslikku

hinnangut T. Alamaa teole põhjendatuks, kergendaks kohus T. Alamaa karistust ja jätaks

vangistuse osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. Seegi taotlus on ilmselgelt põhjendamatu.

Maakohtu mõistetud karistuse tühistamiseks ja kergema karistuse mõistmiseks oleks vastavalt

KrMS § 338 p-le 4 alust juhul, kui mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja

süüdimõistetu isikule. Apellatsioonis ei ole toodud välja mingeid asjaolusid, mis annaks alust

järelduseks, et T. Alamaale KarS § 118 lg 1 p 2 järgi mõistetud karistus ei vasta kuriteo

raskusele või T. Alamaa isikule.

12. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis

seaks kahtluse alla maakohtu otsuses T. Alamaa teole antud õigusliku hinnangu või mõistetud

karistuse õigsuse. Esitatud argumendid ei anna ilmselgelt alust maakohtu otsuse muutmiseks.

Vastavalt KrMS § 326 lg-le 3 võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni läbi vaatamata, kui

kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et esitatud apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu.

Apellatsiooni läbi vaatamata jätmist ei takista T. Alamaa esitatud taotlus prokuröri

taandamiseks. Taotluse põhjendus ei haaku ühegi menetlusseadustikus sätestatud

taandamisalusega ning taotluses väljendatud kahtlust prokuröri pädevuses pole kuidagi

põhjendatud. Pealegi tekiks küsimus, kas prokuröri taandamiseks on alust, alles apellatsiooni

sisulisel läbivaatamisel.

Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsiooni KrMS § 326 lg 3 alusel läbi

vaatamata.

13. Kaitsja on esitanud taotluse osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja hüvitatava

sõidukulu suuruse kindlaks määramiseks. Taotluse kohaselt kulus kohtuotsusega tutvumisele,

süüdistatavaga Tallinna Vanglas nõupidamisele ja apellatsiooni koostamisele kokku kaks tundi

ja sellest tulenevalt taotleb kaitsja, et kohus määraks tasu suuruseks 144 eurot, millele

lisandub käibemaks 34,56 eurot. Lisaks sellele taotleb kaitsja 3euro suuruse sõidukulu

hüvitamist, millele lisandub käibemaks 0,72 eurot.

Ringkonnakohus nendib, et kaitsja taotletud tasu jääb „Advokaadile riigi õigusabi tasu

maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 6 lg-s 4 sätestatud piiresse, täpsemalt vastab

määruses nimetatud tasu ülemmäärale. Arvestades seda, et kaitsja apellatsioon läheb

põhiargumendi osas vastuollu apellatsioonis endas viidatud Riigikohtu otsuse juhtnööridega

ning üks apellatsiooni taotlustest on üldse põhjendamata, leiab ringkonnakohus „Advokaadile

riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ §-le 3 tuginedes, et makstava tasu

suuruseks lühimenetluses ettenähtud ülemmäärale vastava tasu määramine ei ole põhjendatud.

Ringkonnakohus määrab tasu suuruseks 72 eurot, millele lisandub käibemaks 17,28 eurot.

Kaitsja taotluse määrata hüvitatavaks sõidukuluks koos käibemaksuga 3,72 eurot

ringkonnakohus „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 17

lg 1 alusel rahuldab.

Kuna apellatsioon on edutu, jääb apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg-st 2 tulenevalt

süüdistatava kanda.

Allkirjastatud digitaalselt