2-23-3163/14 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Anu Talu

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

5. november 2025, Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja

kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-23-3163

Tsiviilasi

M. H.

hagi Lääneranna Vallavalitsuse vastu

töövaidluses

Tsiviilasja hind

13 948,31 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: M. H. (ik XXX; elukoht: XXX-i )

Kostja: Lääneranna Vallavalitsus (rg-kood 77000298;

asukoht XXX , Lihula linn, XXX-i ), seaduslik esindaja

Karoliina Post

Asja lahendamise viis

Kirjalik menetlus (TsMS § 403 lg 1)

RESOLUTSIOON:

1. Jätta M. H. hagi Lääneranna Vallavalitsuse vastu saamata jäänud töötasu 11 506,03

eurot, puhkusetasu 1461,63 eurot ja vähem makstud haigushüvitise 80,65 eurot

väljamõistiseks rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud M. H. kanda. Kohus menetluskulude suurust kindlaks ei

määra ja kulusid hagejalt välja ei mõista.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg

1). Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel

ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse

(TsMS § 187 lg 6). Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei

taotleta selle läbivaatamist istungil (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7).

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi

kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud

isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2).

Tsiviilasi nr 2-23-3163

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Menetluse käik, esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud

tõendid

1. Kohtueelne menetlus

1.1. M. H. (edaspidi hageja) esitas töövaidluskomisjonile 27.11.2022 avalduse Lääneranna

Vallavalitsuse (kostja) vastu vähem makstud töötasu 11 506,03 eurot perioodi eest oktoober

2019 kuni oktoober 2022, vähem makstud puhkusetasu 2020, 2021 ja 2022 eest 1461,63 eurot

ja haigushüvitise 80,65 eurot nõudes.

1.2. Töövaidluskomisjoni (TVK) 25.1.2023 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1670/22 jäeti

hageja avaldus täies ulatuses rahuldamata.

1.3. Hageja pöördus 24.2.2023 hagiga kohtusse ning palus mõista kostjalt välja saamata

jäänud töötasu 11 506,03 eurot, puhkusetasu 1461,63 eurot ja vähem makstud haigushüvitise

80,65 eurot, millise kohus võttis 15.3.2023 määrusega menetlusse.

2. Asjaolud

2.1. Esitatud asjaoludel hageja töötas kostja juures töölepingu alusel bussijuhina (õpilasvedu),

kuutöötasuga 700–750 kuus. Hageja on seisukohal, et tema suhtes kehtib Autoettevõtete Liidu

ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametühingu „Sõitjateveo üldtöökokkulepe“

(üldtöökokkulepe), mille kohaselt peab bussijuhtide töötasu alammäär olema järgnev:

01.10.2019 – 31.05.2020 945 eurot, 01.06.2020 – 31.03.2021 1050 eurot, 01.04.2021 –

31.12.2021 1100 eurot, 01.01.2022 – 31.05.2022 1150 eurot ja 01.06.2022 – 31.10.2022 1200

eurot.

2.2. Kostja on maksnud hagejale vähem töötasu 2019 oktoobris 245 eurot, novembris 245

eurot ja detsembris 245 eurot, kokku 735 eurot. 2020 jaanuaris 245 eurot, veebruaris 245

eurot, märtsis 245 eurot, aprillis 245 eurot, mais 245 eurot, juunis 262,50 eurot, juulis 45,66

eurot, augustis 262,50 eurot, septembris 350 eurot, oktoobris 350 eurot, novembris 350 eurot

ja detsembris 350 eurot, kokku 3195,66 eurot. 2021 jaanuaris 350 eurot, veebruaris 350 eurot,

märtsis 350 eurot, aprillis 400 eurot, mais 400 eurot, juunis 280 eurot, juulis 54,55 eurot,

augustis 400 eurot, septembris 400 eurot, oktoobris 400 eurot, novembris 400 eurot ja

detsembris 400 eurot, kokku 4184,55 eurot. 2022 jaanuaris 400 eurot, veebruaris 230,82

eurot, märtsis 400 eurot, aprillis 400 eurot, mais 400 eurot, juunis 210 eurot, augustis 450

eurot, septembris 450 eurot ja oktoobris 450 eurot, kokku 3390,82 eurot.

2.3. Kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 4² lg 2 kohaselt kollektiivlepingu laiendatud tingimus

kehtib ka nende tööandjate ja töötajate suhtes, kes ei ole kollektiivlepingu pooled ega isikud,

kelle huve pooled kollektiivlepinguga esindavad, ning kes tegutsevad kollektiivlepingus

kokkulepitud tegevusalal või tegevusala piires kokkulepitud ametialal. Üldtöökokkulepe on

KLS § 4² mõttes laiendatud kollektiivleping, mis kehtib kõigile sõitjate bussiveoga

tegelevatele tööandjatele ja töötajatele.

2.4. Hageja ei nõustu kostja väitega, et kuna õpilasvedu toimub "omal kulul" ja selle eest ei

võeta tasu, siis ei ole tegemist ühistranspordiga ühistranspordiseaduse (ÜTS) mõistes.

2 (9)

Tsiviilasi nr 2-23-3163

Õpilasvedu on sõitjatevedu autoveoseaduse (AutoVS) § 2 lg 1 p 2 mõistes: "autovedu on

sõitja kohaletoimetamine bussi või autorongi osaks oleva bussiga ja selle veoga seotud

tühisõit Asjaolu, et vald ei võta õpilastelt otseselt tasu, ei tähenda, et tegemist ei ole tasulise

teenusega. Vald rahastab õpilasvedu oma eelarvest, mis moodustub maksumaksjate rahast.

Tegemist on avaliku teenusega, mille eest makstakse kaudselt maksude kaudu.

Üldtöökokkuleppe eesmärk on kaitsta kõiki bussijuhte, kes tegelevad sõitjateveoga, sõltumata

sellest, kas vedu toimub otsese tasu eest või avaliku teenusena.

2.5. Kollektiivlepingu laiendamise eesmärk on tagada võrdsed töötingimused sarnaseid

tööülesandeid täitvatele töötajatele. Hageja tööülesanded – õpilaste ja vallaelanike regulaarne

vedu – on sisuliselt identsed ühistransporditeenuse juhtide tööülesannetega. KLS § 4² lg 2

kohaselt kehtib laiendatud tingimus ka nendele, kes tegutsevad kollektiivlepingus

kokkulepitud tegevusalal. Hageja tegeles sõitjate bussiveoga, mis on üldtöökokkuleppe

tegevusala.

2.6. Töölepinguseaduse (TLS) § 29 lg 5 kohaselt Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega

kindlale ajaühikule vastava töötasu alammäära. Sama paragrahvi lg 6 järgi Vabariigi Valitsuse

kehtestatud alammäärast madalamat töötasu ei või töötajale maksta. Üldtöökokkulepe

kehtestab bussijuhtidele kõrgema töötasu alammäära kui üldine riiklik miinimumpalk. See on

kooskõlas KLS § 6 lg 1 p-ga 1, mis lubab kollektiivlepinguga määrata kindlaks

"palgatingimused". Hageja töötasu perioodil oktoober 2019 - oktoober 2022 oli 700-750 eurot

kuus, mis jäi oluliselt alla üldtöökokkuleppes sätestatud bussijuhtide töötasu alammääradest

(945-1200 eurot). TLS § 29 lg 2 kohaselt kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu suurust

ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks

kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt

makstav tasu.

2.7. TLS § 55 kohaselt eeldatakse, et töötaja iga-aastane puhkus on 28 kalendripäeva

(põhipuhkus), kui töötaja ja tööandja ei ole leppinud kokku pikemas põhipuhkuses või kui

seadus ei sätesta teisiti. Üldtöökokkulepe sätestab bussijuhtidele 35-päevase põhipuhkuse. See

on kooskõlas KLS § 6 lg 1 p-ga 3, mis lubab kollektiivlepinguga määrata kindlaks "töö- ja

puhkeaja tingimused". TLS § 70 lg 1 kohaselt töötajal on õigus saada käesoleva seaduse § 29

lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. Kui hagejale kuulus 35-päevane

põhipuhkus, siis on talle vähem makstud puhkusetasu. Isegi kui eeldada, et hagejal oli õigus

28 päevasele põhipuhkusele, siis on talle puhkusetasu vähem makstud.

3. Kostja vastuväited

3.1. Kostja hagi õigeks ei tunnista. Kostja ei vaidle vastu, et poolte vahel on sõlmitud

5.9.1994 tööleping, mille alusel asus hageja tööle bussijuhi ametikohale. Hageja

tööülesanneteks on õpilaste ja vallaelanike transportimine ning bussi hooldamine. Hageja töö

sisuks on olnud õpilaste vedu kodust kooli ja koolist koju ning muude täiendavate

õpilassõitude teostamine (näiteks ujumistundi). Hageja töökohustused bussijuhina on seotud

olnud ainult õpilaste transpordiga, mis on tehtud kostja kulul. Kostja ei korralda ÜTS §-s 2

sätestatud sõitjatevedu. Kostja korraldatud bussiveole kohalduvad ja seda reguleerib AutoVS.

3.2. Õpilasvedu on omakululine sõitjatevedu AutoVS § 2 lg 4 tähenduses. Kostja ei saanud

selle teenuse eest tasu ega osutanud seda majandustegevusena. Teenus oli osa kohaliku

omavalitsuse avaliku ülesande täitmisest. Üldtöökokkulepe on laiendatud kollektiivleping,

mis kehtib sõitjate bussiveoga tegelevatele tööandjatele ja töötajatele ÜTS tähenduses. Kuna

kostja ei osuta ÜTS mõistes sõitjatevedu (ei paku tasulist liinivedu), siis ei kuulu hagejaga

sõlmitud tööleping üldtöökokkuleppe kohaldamisalasse.

3.3. Hagejaga sõlmitud töölepingu iseloom, eesmärk ja põhimõtted on erinevad võrreldes

liinivedude bussijuhtidega. Hageja töö ei olnud võrreldav liiniveo bussijuhi tööga, kuna töö

3 (9)

Tsiviilasi nr 2-23-3163

toimus üldjuhul koolipäevadel kindlate kellaaegade ja marsruutidega, mitte pidevalt avalikel

liinidel. Seejuures on oluline märkida, et hageja tööaeg sisaldas sisuliselt ka koolivaheaegasid

ja riiklike pühasid. Eelnimetatud perioodid olid sõitude vabad ning mõeldud bussi korrashoiu

ja muudeks töödeks, et transpordivahendi töökorras hoidmine tagada. Õpilastranspordi veol

on kasutajate arve piiratud ning suunatud konkreetsele sihtrühmale seega ei ole avalik teenus

igaühele kasutamiseks. Eelnimetatud asjaolud eristavad hageja töö sisuliselt ja õiguslikult

ühistranspordi bussijuhtide tööst, kellele üldtöökokkulepe on suunatud.

3.4. Hagejale makstud töötasu vastas tema töökoormusele ja töölepingu tingimustele.

Töökorraldus ei nõudnud täiskoormusel pidevat sõitjatevedu ning töötasu vastas tehtud tööle.

Puhkusetasu arvutamisel lähtuti kehtivast töölepingu seadusest ja töölepingus kokkulepitust.

3.5. Hageja võrdleb end bussijuhtidega, kes töötavad kommertsettevõtetes ja osutavad tasulist

ühistransporditeenust, mis on võrreldes kohaliku omavalitsuse poolt korraldatava õpilasveoga

hoopis teine tegevusala. Tegemist ei ole sarnaste töötingimuste ega võrreldavate töötajatega

TLS § 3 tähenduses. Seega ei ole tegemist ebavõrdse kohtlemisega.

Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad

4. Kohus, tutvunud esitatud seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid leiab, et

hagi kostja vastu tuleb jätta rahuldamata.

5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda

otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli

pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi

poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle

omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu

kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest

avaldustest.

6. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt

TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on

tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele (vt

RKTKm 03.05.2017 nr 3-2-1-21-17, p 16). TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga

lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti

rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt

arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.

7. Kohus tuvastab järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud, milles tulenevalt poolte

seisukohtadest ja kooskõlas TsMS § 231 lg-ga 2 vaidlus puudub:



poolte vahel sõlmiti 5.9.1994 tähtajatu tööleping, mille alusel asus hageja tööle bussijuhi

ametikohale 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas.



Hageja töölepingujärgne töötasu on vahemikus 700 – 750 eurot kuus.



Hageja tööülesandeks on õpilaste ja vallaelanike transportimine ning bussi hooldamine.

8. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejaga sõlmitud töölepingule kohaldub

üldtöökokkulepe, mis käsitleb bussijuhtide miinimumtöötasu ja põhipuhkust või mitte.

9. KLS § 2 lg 1 sätestab, et kollektiivleping on vabatahtlik kokkulepe töötajate või töötajate

ühingu või liidu ja tööandja või tööandjate ühingu või liidu, samuti riigiasutuste või kohalike

4 (9)

Tsiviilasi nr 2-23-3163

omavalitsuste vahel, mis reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi töösuhteid. KLS § 3 lg 2 p-

de 1-4 järgi sõlmitakse kollektiivleping tööandja ja töötajate ühingu, liidu või volitatud

esindaja vahel, tööandjate ühingu või liidu ja töötajate ühingu või liidu vahel,

omavalitsusüksuste liidu ning töötajate ja teenistujate ühingu või liidu vahel, tööandjate

keskliidu ja töötajate keskliidu vahel, töötajate ühingute keskliidu, tööandjate keskliidu ja

Vabariigi Valitsuse vahel, samuti töötajate ühingute paikkondlike liitude, tööandjate liidu ja

kohalike omavalitsuste vahel. KLS § 4 lg 1 kohaselt kehtib kollektiivleping neile tööandjatele

ja töötajatele, kes kuuluvad kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui

kollektiivlepingus ei ole ette nähtud teisiti. KLS § 42 lg 1 alusel võib kollektiivlepingut

laiendada poolte kokkuleppel KLS § 6 lg 1 p-des 1 ja 3 määratud tingimuste osas. KLS § 42 lg

3 järgi võivad kollektiivlepingu tingimuste laiendamise kokku leppida ametiühingute liit või

tegevusala ametiühing, kelle liikmed moodustavad 15 protsenti tegevusala töötajatest või

kellel on vähemalt 500 liiget, ja tööandjate ühing või liit, kelle liikmed on tööandjaks

vähemalt 40 protsendile vastava tegevusala töötajatele, kellele kohaldatakse kollektiivlepingu

laiendatud tingimust. Autoettevõtete Liidu ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu

vahel sõlmitud üldtöökokkulepe on KLS § 42 mõttes laiendatud kollektiivleping.

10. Üldtöökokkuleppe punkt 4 kohaselt üldtöökokkuleppega sätestatud töö- ja puhkeaja

tingimused ning töö tasustamise tingimused laienevad ja on kohustuslikud kõigile ÜTS

mõttes sõitjate bussiveoga tegelevatele ja selleks tööjõudu rentivatele tööandjatele ja

töötajatele, sõltumata nendega sõlmitud lepingu liigist. Märgitust tulenevalt tuleb kohtul

tuvastada, kas hageja sõitjate vedu bussiga ÜTS mõistes.

11. ÜTS § 1 lg 1 kohaselt sätestatakse seadusega tee-, raudtee-, vee- ja lennuliikluses

ühistranspordi korraldamise alused. Teeliiklusena käsitatakse sõiduauto-, bussi-, trammi- ja

trollibussiliiklust, raudteeliiklusena rongi- ja rööbasbussiliiklust, veeliiklusena laeva-,

väikelaeva- ja parvlaevaliiklust ning lennuliiklusena õhusõidukiliiklust. ÜTS §-st 2 tuleneb, et

tasuline sõitjatevedu teostatakse eelkõige liiniveo, juhuveo või taksoveo korras. ÜTS eelnõu

seletuskirja kohaselt ei ole ühistransport piiratud vaid seaduses nimetatud tasuliste vedudega,

vaid hõlmab igasugust sõitjatevedu, mille eest võetakse tasu. Hinnangu andmisel tuleb lähtuda

teenuse sisust, sõltumata sellest, kuidas seda teenust nimetatakse. Iga tasuline sõitjatevedu

eeldab tegevusloa olemasolus. ÜTS eelnõu tähenduses ei loeta ühistranspordiks sõitjatevedu

omal kulul, st kui vedaja sõitjate vedamise eest tasu ei saa (selline vedu on reguleeritud

autoveoseaduses).

12. ÜTS § 1 lg 7 sätestab, et teeliikluses oma kulul sõitjateveo korraldamisel ning siht- ja

transiidiriigi veoloa puhul kohaldatakse autoveoseadust. AutoVS § 1 lg 2 esimese lause

kohaselt reguleeritakse tasulise sõitjateveo korraldamist ÜTS-ga. AutoVS § 2 lg 2 p 2 kohaselt

on autovedu sõitja kohaletoimetamine bussi või autorongi osaks oleva bussiga ja selle veoga

seotud tühisõit. AutoVS § 2 lg 3 kohaselt on tasuline autovedu veose või sõitja

kohaletoimetamine tasu eest ning sama säte lg 4 kohaselt on omal kulul korraldatav autovedu

veose või sõitja kohaletoimetamine veo eest tasu saamata.

13. Hageja on seisukohal, et kuigi vald ei võta õpilastelt otseselt tasu, ei tähenda, et tegemist

ei ole tasulise teenusega. Vald rahastab õpilasvedu oma eelarvest, mis moodustub

maksumaksjate rahast. Tegemist on avaliku teenusega, mille eest makstakse kaudselt maksude

kaudu. Kohtu hinnangul hageja seisukoht ei vasta seadusandja mõttele. Seletuskirjas on

seadusandja märkinud, et avaliku teenindamise lepingu alusel teostatav sõitjatevedu, kus sõitja

ise tasu ei maksa, on tasuline sõitjatevedu tingimusel, et vedajale maksab vedamise eest tellija.

Kostja ei ole õpilastevedu tellinud, vaid on omal kulul seda korraldanud ilma ärilise

eesmärgita.

14. Nii AutoVS-st ja ÜTS-st tuleneb, et omal kulul sõitjatevedu pakkuv teenus ei ole ÜTS

mõistes ühistransport. Kuivõrd üldtöökokkulepet laiendatakse üksnes ÜTS mõttes sõitjate

5 (9)

Tsiviilasi nr 2-23-3163

bussiveoga tegelevatele tööandjatele ja töötajatele, mitte AutoVS alusel pakutavale

sõitjateveole, siis hagejaga sõlmitud töölepingule üldtöökokkulepe ei kohaldu ning

üldtöökokkuleppes sisalduvad töötasu alammäärad avaldajale ei rakendu. Kuna hageja on oma

nõuded arvutanud töölepingu järgi makstud töötasu ja üldtöökokkuleppes sisalduva töötasu

vahe alusel, tuleb hageja töötasu, puhkusetasu ja haigushüvitise nõuded jätta rahuldamata.

Menetluskulud

15. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1

sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4

sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole

kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on selgitanud, et menetluskulude jaotuse eesmärk on

saavutada ka selles osas õiglane lahendus vastavalt menetluse kui terviku tulemusele. Kohus

võib kohtukulud ja kohtuvälised kulud jaotada erinevalt (Riigikohtu 31. mai 2011 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 18 teine lõik). Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas on õige

jätta poolte menetluskulud hageja kanda.

16. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust,

võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kohus andis 8.10.2025

pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kohtule ei ole menetluskulude

nimekirja esitatud ning ka tsiviilasja materjalidest ei nähtu kindlaksmääramist vajavaid

menetluskulusid, mistõttu jätab kohus menetluskulud kindlaks määramata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anu Talu

kohtunik

6 (9)