1-24-5664/71 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. november 2025, Tallinn

kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-24-5664

Kohtukoosseis

Sten Lind, Orvi Koik ja Markus Kärner

Kriminaalasi

Jakob Kraviku süüdistuses KarS § 213 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12. mail 2025 üldmenetluses tehtud

otsus

Apellant

kaitsja

Prokurör

ringkonnaprokurör Meelis Sentifoli

Süüdistatav

Jakob Kravik

isikukood 38902126036, Eesti Vabariigi ja Mehhiko

Ühendriikide kodanik; emakeel: eesti keel; asub

Tallinna vanglas; varem kriminaalkorras karistatud

Kaitsja

Indrek Repnau

RESOLUTSIOON

Ringkonnakohus jätab apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Kaitsja taotlus hüvitada süüdistatavale apellatsioonimenetluse õigusabikulu jääb

rahuldamata.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanud saavad esitada

kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jakob Kravikule on esitatud süüdistus KarS § 213 lg 2 p 1 järgi selles, et ta pani varem

kelmuse ja omastamise toime pannud isikuna ajavahemikul 6. veebruarist kuni 21. veebruarini

2017 toime ühtsest tahtlusest kantud ja sama objekti vastu suunatud ja sarnasel viisil

toimepandud neljast osateost koosneva arvutikelmuse, millega tekitas kannatanutele varalist

kahju kokku 4896,92 eurot.

6. veebruaril 2017 esitas Jakob Kravik arvuti kaudu interneti vahendusel KU teadmata ja

volituseta KU isikuandmeid kasutades KU nimel AS-le Bondora laenutaotluse ja

digiallkirjastas KU nimel laenulepingu nr XXXXXXXX. Selleks kasutas J. Kravik tema

valduses olevat KU isikutunnistust ja selle juurde kuuluvat PIN-koodi. Laenusumma kanti J.

Kraviku kontrolli all olevale KU LHV Panga arveldusarvele nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Laenulepingu alusel saadud rahalised vahendid kasutas

J. Kravik enda tarbeks. Seejuures teadis J. Kravik, et ei kavatse tegelikult täita laenulepingust

tulenevaid kohustusi. Eelkirjeldatud teoga tekitas J. Kravik AS-le Bondora 3051,92 euro

suuruse varalise kahju.

19. veebruaril 2017 esitas J. Kravik arvuti kaudu interneti vahendusel KU nimel Omaraha

OÜ-le laenutaotluse 200 euro suuruse laenu saamiseks. Kasutades KU isikutunnistust,

digiallkirjastas J. Kravik KU nimel internetis laenulepingu nr XXXXXXXXX . Laenulepingu

alusel kandis Omaraha OÜ 20. veebruaril 2017 J. Kraviku kontrolli all olevale KU LHV

Panga arveldusarvele 186,50 eurot. Laekunud rahasumma kasutas J. Kravik kasutas enda

tarbeks. Seejuures J. Kravik teadis, et tegelikult ta ei kavatse täita laenulepingust tulenevaid

kohustusi. Oma teoga tekitas Jakob Kravik Omaraha OÜ-le 200 euro suuruse varalise kahju.

20. veebruaril 2017 esitas J. Kravik arvuti kaudu interneti vahendusel KU nimel laenutaotluse

BB Finance OÜ-le 300 euro suuruse laenu saamiseks. Samal kuupäeval digiallkirjastas Jakob

Kravik interneti teel KU nimel laenu saamiseks vajaliku isikusamasuse tuvastamise ankeedi.

BB Finance kandis rahalised 300 eurot J. Kraviku kontrolli all olevale KU arveldusarvele

ning saadud raha kasutus J. Kravik enda tarbeks. Seejuures teadis J. Kravik, et tegelikult ta ei

kavatse täita laenulepingust tulenevaid kohustusi. Eelkirjeldatud teoga tekitas J. Kravik BB

Finance OÜ-le 300 euro suuruse varalise kahju.

21. veebruaril 2017 esitas J. Kravik arvuti kaudu interneti vahendusel KU nimel laenutaotluse

AS-le Koduliising ja digiallkirjastas KU nimel laenulepingu nr XXXXXXXXX, mille

kohaselt AS Koduliising finantseeris 1700 eurot maksva aiamaja ostu E OÜ-lt. Seejuures J.

Kravik teadis, et tegelikult ta ei kavatse täita laenulepingust tulenevaid kohustusi. E OÜ

kaupluses tasus kriminaalmenetluses tuvastamata isik ostu eest 350 eurot ning lepingu

kohaselt väljastati kauba müüjale E OÜ laenusumma 1345 eurot. Laenusaaja laenu

osamakseid ei ole tasunud. Eelkirjeldatud teoga tekitas Jakob Kravik AS-le Koduliising 1345

euro suuruse varalise kahju.

Need teod muutis võimalikuks see, et J. Kravik oli kriminaalmenetluses täpselt tuvastamata

ajal saanud enda valdusse KU nimele väljastatud Eesti Vabariigi isikutunnistuse (ID-kaardi)

XXXXXXXXX koos selle juurde kuuluvate PIN-koodidega ning AS-st LHV Pank väljastatud

pangakontoga nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX seotud deebetkaardi

Süüdistuse kohaselt pani J. Kravik kõnealused teod toime isikuna, kes on varem toime pannud

kelmuse ja omastamise, sest J. Kravik oli Harju Maakohtu 6. jaanuari 2014 otsusega 1-13-

11171 mõistetud muuhulgas süüdi KarS § 201 lg 1 ja § 209 lg 1 p 1 järgi.

2. Harju Maakohus tegi 12. mail 2024 kohtuotsuse, millega tunnistas J. Kraviku KarS §

213 lg 2 p-i 1 järgi süüdi ja mõistis talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1

alusel arvas kohus karistuse hulka J. Kraviku eelvangistuses viibitud aja ja luges karistuse

kandmise alguseks 4. augusti 2024.

Kohus mõistis J. Kravikult riigi kasuks välja sundraha 1329 eurot ja ekspertiisikulu 1035

eurot ning määras, et menetluskulud tuleb tasuda vähemalt 197 euro suuruste kuumaksetena

12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

J. Kraviku taotluse süüteomenetluses tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

SKHS § 5 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel jättis kohus rahuldamata. J. Kraviku taotluse saadud

tervisekahjustuse tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks jättis kohus läbi vaatamata.

Maakohus nõustus kaitsjaga, et süüdistusakt saadeti prokuratuuri poolt maakohtusse enne, kui

sai täis KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud õigus esitada prokuratuurile taotlusi. Kuigi prokuratuur

rikkus sellega menetlusõigust, ei toonud see aga maakohtu hinnangul kaasa J. Kraviku

kaitseõiguse rikkumist kriminaalasja kohtulikul arutamisel ja prokuratuuri menetlusõiguse

rikkumine ei too kaasa ebaseaduslikku kohtuotsust. Kaitsja kordas oma taotlusi kaitseaktis ja

kohus rahuldas tõendite vastuvõtmise ja uurimise taotluse, kõrvaldades sellega prokuratuuri

rikkumise. See, et prokuratuur ei lahendanud enne süüdistusakti kohtusse saatmist

kriminaalmenetluse lõpetamise taotlust, ei tähendanud J. Kraviku kaitseõiguse rikkumist.

Prokurör jäi ka kohtuistungil kindlaks, et prokuratuur ei ole nõus kriminaalmenetluse

lõpetamisega Jakob Kraviku suhtes, ja taotles Jakob Kraviku süüdi tunnistamist.

Maakohus leidis ühtlasi, et J. Kraviku ja tema kaitsja väited, mille kohaselt olid nad valmis

koostööks menetlejaga, on vastuolus faktiliste asjaoludega ega anna alust J. Kraviku suhtes

menetluse lõpetamiseks. Kohus leidis, et alusetud on kaitsja etteheited, nagu poleks menetleja

olnud huvitatud menetluse läbiviimisest, sest J. Kravikule ei saadetud kutset menetleja juurde

ilmumiseks ega kuulatud teda üle elektroonilisi kanaleid kasutades. Kuna J. Kravik oli

tagaotsitav, oli menetlejal alust oodata J. Kraviku kinnipidamist ja jätkata

menetlustoimingutega siis. Kui J. Kravik oli huvitatud sellest, et menetlusega saaks edasi

minna, siis selle jaoks oleks piisanud Eestisse naasmisest. J. Kravik ei naasnud aga enne 2024.

aastat ja siiski tegi seda Mehhiko passiga, mis näitas kohtu hinnangul, et ta püüdis end

menetleja eest varjata.

Kohus ei nõustunud kaitsjaga, et andmesideteenusega seotud andmete saamiseks tehtud

päringute vastused on tõendina lubamatud. Kohus märkis, et tulenevalt Euroopa Kohtu ja

Riigikohtu lahenditest on keelatud sõnumi edastamise faktiga seotud sideandmete kasutamine

kriminaalmenetluses, terminaliseadme lõppkasutaja andmete kohta see keeld aga ei kehti.

Kohus luges tõendatuks, et J. Kravik sõlmis KU nimel AS Bandora, Omaraha OÜ ja BB

Finance OÜ ja Koduliising AS-i laenulepingud. Tuginedes KU ütlustele, et ta ei oska

internetis taotlusi täita, ja tema ei kasutanud ka e-posti, luges kohus tõendatuks, et laene ei

võtnud KU ise. Kohus leidis, et tõendid ei kinnita kaitseväiteid, mille kohaselt oli J. Kravik

2017. a veebruaris Hispaanias (samas, kui laenude võtmiseks kaustati internetti Eesti IP-

aadressidelt) ja laene võis KU nimel võtta AP.

Kohus pidas oluliseks KU ütlusi, et pärast ID-kaardi tegemist jäi see koos PIN-koodidega J.

Kraviku kätte, samuti seda, et IP-aadressid, millelt laenude võtmiseks internetti kasutati, on

seostatavad J. Kravikuga, ning seda, et rahad kanti J. Kravikuga seotud isikute kontodele.

Samuti pidas kohus oluliseks seda, et J. Kravik lasi KUl enda jaoks Mogolt laenu võtta.

Kohus märkis, et selles teos ei ole J. Kravikule küll süüdistust esitatud, kuid see näitab J.

Kraviku käitumismustrit.

Maakohus märkis, et kõigil juhtudel on lepingusse märgitud sama meiliaadress, aga suvaline

postiaadress ja telefoninumber. Viimaste õigsusest kohtu hinnangul laenu saamine ei sõltunud,

sest laenu väljastamine toimus automaatse andmetöötlusprotsessi tulemusena. Kohus järeldas

sellest, et algusest peale oli eesmärk laene tagasi mitte maksta.

Mõistetud karistust põhjendades märkis maakohus, et J. Kravikut süüdistatakse neljas

arvutikelmuse episoodis. Samuti märkis kohus, et J. Kravik hüvitas tekitatud kahju seitse

aastat hiljem, tehes seda alles pärast seda, kui oli käesolevas kriminaalasjas tagaotsitavana

tabatud, vahi alla võetud ning talle oli selge, et järgneb tema üle kohtupidamine. Kohus leidis,

et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.

Kohus ei pidanud asjaoluks, mis annaks põhjust karistuse kergendamiseks toimepandud

kuriteost möödunud aega. Maakohus leidis, et see, et kohtumenetlus toimub 7-8 aastat pärast

kuriteo toimepanemist, ei ole tingitud riigi süüst, vaid J. Kraviku enda käitumisest. Nimelt

lahkus J. Kravik 2018. aastal Eestist.

Maakohus pidas oluliseks seda, et lisaks neljale rahaliselt kannatanud äriühingule tekitas J.

Kravik probleemid ka KUle, kes oli tol perioodil oma alkoholiprobleemide tõttu kergesti

ärakasutatav. Kohus leidis, et KU ärakasutamist tuleb pidada küüniliseks ning kaitsja

seisukoht, et viimane oli ise oma dokumentidega lohakas, on kohatu.

Kohus märkis, et J. Kravik on menetlusesemeks olevad süüteod toime pannud katseajal,

mistõttu tuleks üldjuhul moodustada liitkaristus. Tingimused, millel Hispaania Kuningriik J.

Kraviku Eestile loovutas, ei võimalda aga Harju Maakohtu 7. jaanuari 2014 otsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa täitmisele pöörata.

Kohus leidis, et kuna J. Kraviku süü leidis tuvastamist, pole alust rahuldada J. Kraviku

taotlust hüvitada talle vabaduse võtmisega tekitatud kahju. J. Kraviku taotluse hüvitada talle

tema kohtuistungile etapeerimisel tekitatud tervisekahju jättis kohus läbi vaatamata, leides, et

pole pädev seda taotlust läbi vaatama.

Maakohus asus seisukohale, et J. Kravikult tuleb välja mõista hääleekspertiisi kulu. Ekspertiis

määrati kaitsja taotlusel ja kinnitas kahtlustust, et süüdistuse episoodiga mitte seotud Mogo

OÜ laenuga seoses tehtud osadele kõnedele ei ole vastanud KU. Ühtlasi kinnitas

ekspertiisiakt, et Mogo OÜ episoodis tegutsesid AP ja J. Kravik koos, kuivõrd AP

telefonikõnes rääkis sama juttu, mida oli J. Kravik soovitanud KUl öelda. See episood

kinnitas modus operandi’t J. Kraviku käitumises.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J. Kraviku kaitsja, kes palub

maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega mõista J. Kravik õigeks või alternatiivselt

kergendada J. Kraviku karistust, mõistes karistuse alla sanktsiooni alammäära või kergendada

karistust ning jätta karistus osaliselt tingimisi kohaldamata.

Veel taotleb kaitsja J. Kravikule vabaduse võtmisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamist ning ekspertiisitasu riigi kanda jätmist.

Kaitsja heidab ette, et maakohus on asunud kaitsma prokuratuuri kavatsetud menetlusõiguse

olulist rikkumist. Nimelt esitas prokuratuur teadlikult süüdistusakti kohtule ajal, kui kaitsja oli

õigustatud esitama KrMS § 225 sätestatud taotlust. Maakohus on oma otsusega andnud

prokuratuurile edaspidiseks heakskiitva signaali, mille kohaselt on KrMS § 225 sätestatu

täielikult sisutühi.

Kaitsja leiab, et ükski tõend ei näita, et Jakob Kravik oleks end menetleja eest varjanud.

Maakohtu järeldus, nagu oleks Jakob Kravik soovinud ennast menetleja eest varjata, sest

kasutas Mehhiko passi, on meelevaldne. Mehhiko pass oli väljastatud Jakob Kraviku nimele,

selles oli kajastatud Jakob Kraviku tegelik sünniaeg ning -koht. Kui Jakob Kravik oleks

tahtnud ennast tõeliselt varjata, siis oleks ta saanud teha Mehhikos nimevahetuse ning seejärel

taotleda endale vahetatud nimega Mehhiko passi. Jakob Kravik reisis ka Euroopa Liidus

passiga, milles olid tema tegelikud andmed. Jakob Kraviku Eesti Vabariigi väljastatav isikut

tõendav dokument oli Mehhiko passi taotlemise ajaks tunnistatud kehtetuks ja on kehtetu

tänaseni. Mehhikos ei ole Eesti Vabariigi konsulaati, on Eesti Vabariigi aukonsul, kelle büroo

paikneb aga 5000 km eemal Jakob Kraviku elukohast Mehhikos.

Maakohus on alusetult võtnud otsuses seisukoha, et J. Kraviku ja kaitsja väited koostöö soovi

kohta olevat paljasõnalised. Kohtule on esitatud e-kirjad nii kaitsja kui ka J. Kraviku suhtluse

kohta prokuröriga ning kriminaalasju menetlenud uurijatega.

Kuna peale tagaotsitavaks kuulutamist olid menetlejale teatavaks saanud J. Kraviku asukoht

ja kontaktandmed, samuti tema kaitsja isik, siis oleks menetleja kohustuseks olnud saata J.

Kravikule kutse menetleja juurde ilmumiseks. Kaitsja leiab, et vaidlust pole selles, et pärast

seda, kui menetlejale selgusid Jakob Kraviku asukoht ja kontaktandmed, ei ole menetleja

Jakob Kravikule kutset saatnud. Mõistlikuks ja lubatavaks ei saa pidada olukorda, et kui isik

on menetleja poolt kuulutatud tagaotsitavaks, siis ei pea menetleja enam kutset isikule saatma

ka juhul, kui tagaotsitava isiku asukoht ja kontaktandmed saavad vahepeal teatavaks.

Kaitsja esitas vastuväite sideandmeid sisaldavate tõendite vastuvõtmisele, sest leidis, et

esitatud päringud sideandmete kohta ja saadud sideandmed ei ole lubatavad. Maakohus asus

seisukohale, et tõendid on lubatavad, ilma oma seisukohta põhjendamata. Maakohtu seisukoht

on vastuolus Euroopa kohtu seisukohtadega.

Apellatsiooni kohaselt ei nähtu kriminaalasja tõenditest, et Bondora OÜ-lt oleks KU nimel

võtnud laenu Jakob Kravik. Apellatsiooni kohaselt võis KU nimel laenu võtta AP, kes on

tunnistanud, et KU ID-kaart on olnud tema valduses ja ta on kasutanud seda äriregistris

tehingute tegemiseks. Lisaks on AP tunnistatud KarS § 213 järgi tunnistatud süüdi selles, et

võttis teiste isikute ID-kaarte kasutades laene.

LHV Panga dokumentatsiooni kohaselt on KU identifitseerinud ennast 07.02.2017 LHV

pangakontoris ID-kaardi alusel ja sellest kaardist on pangas tehtud koopia. Puuduvad mistahes

usutavad tõendid selle kohta, et KU ID-kaart oleks olnud 07.02.2017 kuupäeval Jakob

Kraviku valduses. KU suhtes enne laenude võtmist tehtud taustapäring teostati AP ja OP kodu

aadressilt XXX. Bondora kasutajakonto registreerimiseks on 01.02.2017 sisse logitud IP-

aadressilt, mis asub XXX. See oli AP ja OP elukoht. Ühegi tõendiga ei ole tõendamist

leidnud, et Jakob Kravik oleks 07.02.2017 viibinud LHV Pank AS kontoris ja aadressil XXX.

Bondora laenulepingus on märgitud laenuvõtja telefoninumbriks XXXXXXXX. Selle

telefoninumbri esitas KU samuti Mogo kontoris lepingu sõlmimisel. Hääleekspertiisiga on

tuvastatud, et telefoninumbrit XXXXXXXX kasutas vaidlusalusel perioodil AP.

Ühegi tõendiga ei ole tõendamist leidnud, et Jakob Kravik oleks 07.02.2017 viibinud LHV

Pank AS kontoris ja aadressil XXX. Samuti ei ole ühegi usutava tõendiga tõendamist leidnud,

et Jakob Kravik valduses oleks 07.02.2017 kella 16:06:52 ajal ja 19:11:54 ajal olnud KU ID-

kaart ja digiallkirja PIN- koodid. KU väide, mille kohaselt olevat tema ID-kaart ja

digiallkirjastamise PIN-koodid jäänud Jakob Kraviku valdusesse 05.11.2015, on vastuolus

prokuratuuri esitatud tõenditega, mille kohaselt esitas KU 07.02.2017 selle LHV Pank AS-i

pangakontoris isikut tõendava dokumendina.

Bondora laenulepingus on märgitud laenuvõtja elukoha aadressiks LLL. See ei ole sarnane

Jakob Kraviku elukoha aadressiga ega ole fiktiivne aadress, nagu väidab maakohus otsuses,

vaid on KU ema elukoha aadress. KU ütluste kohaselt töötas tema ema politseis. Ei ole

eluliselt usutav, et Jakob Kravik, kes KKK aleviku elanikuna teadis, et KU ema töötab

politseiametnikuna, oleks märkinud lepingule KU ema aadressi LLL.

Alusetu on väide, nagu oleks J. Kravik seotud KU nimel LHV Pangas konto avamisega. Seda,

et J. Kravik oleks käinud koos KUga kontot avamas, ei kinnita ükski tõend. Kuigi kohus

väidab, et KU ütluste kohaselt käis KU kontot avamas koos J. Kravikuga, ei ole KU tegelikult

selliseid ütlusi andnud. Mis puutub KU ütlustesse, et ta ei tea LHV Pangas konto avamisest

midagi, siis leiab kaitsja, et KU on andnud teadvalt ebaõigeid ütlusi. KU ID-kaart oli konto

avamise ajal KU valduses – ta esitas selle oma isikut tõendava dokumendina. Pole tõendeid,

et KU ID-kaart oleks pärast selle konto avamist läinud KU valdusest välja. Ka on maakohus

ebaõigesti lähtunud eeldusest, nagu oleks KU ID-kaart jäänud J. Kraviku autosse, kui KU

koos J. Kravikuga seda kätte saamas käis.

Nii Omaraha OÜ-st kui ka BB Finance OÜ-st laenu võtmisega seoses leitakse apellatsioonis,

et tuvastatud pole seda, et KU ID-kaart oleks olnud J. Kraviku käes. Küll aga tunnistas seda,

et KU kaart on olnud tema valduses, AP. Seega võis just tema sõlmida laenulepingud. Seda, et

laenulepingute sõlmimisel on kasutatud IP-aadresse, mis on seostatavad J. Kravikuga, on

selgitatav sellega, et AP enda ja J. Kraviku ütluste kohaselt külastas AP tihti J. Kravikut.

Seega võis ta kasutada internetti just kohtades, mis viitaks J. Kravikule kui teo toimepanijale.

Aiamaja ostuks võetud laenu kohta on apellatsioonis märgitud, et J. Kravik elas KKK

alevikus kortermajas ja ka Tallinnas üürikorteris ning tal puudus nii vajadus kui ka võimalus

aiamaja püstitamiseks enda elukoha juurde. Nii AP kui ka KU elasid eramajades, mistõttu on

võimalik, et aiamaja võis vajada AP või siis KU ise. Kuigi KU ID-kaarti kasutati J. Kraviku

toonase töökoha IP-aadressilt, ei välista see, et seda tegi AP. Tunnistaja RH ütluse kohaselt

olid WiFi-paroolid kontoriruumis paberi peal ning sisuliselt igaühele kättesaadavad. AP on

kohtuistungil andnud ütlusi, et külastas mitmel korral J. Kravikut nii viimase elu- kui ka

töökohas. Seega võis Paas kasutada nendes kohtades ka enda arvutit ning nutiseadmeid.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Koduliising OÜ episoodis kasutatud on sama e-

posti aadressi nagu laenude võtmisel, kuid selle kohta, kelle kasutuses see e-posti aadress oli,

tõendeid pole. mail.ru lõpuga e–posti aadressi kasutati ka mitmes APga seotud ettevõttes,

mistõttu on usutav, et ka laenulepingutes kajastatud e–posti aadressi haldas AP ning on ka

eluliselt usutav, et KU nimel võttis laenu hoopis AP, mitte J. Kravik.

Veel on apellatsioonis leitud, et kohus on teinud eri tunnistajate ütlustest ekslikke või

meelevaldseid järeldusi ja jõudnud alusetult seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud teod pani

toime just J. Kravik.

Kui ringkonnakohus jõuab siiski järeldusele, et Jakob Kravik on pannud süüdistusaktis

etteheidetud teo toime, palub apellant arvestada ka karistust kergendavaid asjaolusid ja

kergendada J. Kraviku karistust, mõistes talle karistuse alla alammäära. Erandlikeks

asjaoludeks on menetlusega venitamine prokuratuuri süül (etteheidetavad teod on pandud

toime 2017 aastal ehk rohkem kui 8 aastat tagasi), see, et kuriteoga tekitatud kahju oli pigem

väike, ning see, et kõik kahjud on hüvitatud ja kannatanud on nõustunud menetluse

lõpetamisega.

Kaitsja märgib, et analoogsetes asjades peetud võimalikuks kriminaalmenetlus

oportuniteediga lõpetada ja seda ka juhul, kui tekitatud kahju on oluliselt suurem.

Apellatsiooni kohaselt on maakohus teinud vigu karistuse mõistmisel. Apellatsiooni kohaselt

on kummastav maakohtu seisukoht ja põhjendus, mille kohaselt tuleb J. Kravikule mõista

alammäärast kõrgem vangistus, kuna Hispaania kohus keeldus J. Kraviku loovutamisest talle

kriminaalasjas 1-13-1999 mõistetud karistuse täitmisele pööramise osas. Selline karistuse

raskendamine ei vasta euroopaliku õigussüsteemi aluspõhimõtetele ja on vastuolus nii Eesti

Vabariigi põhiseadusega kui ka Inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooniga.

Kohus tegi vea ka sellega, et ei arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid ja arvestas

kergendavat asjaolu hoopis süüdistatava kahjuks. KarS § 57 lg 1 p 2 kohaselt on karistust

kergendavad asjaoluks muuhulgas kahju vabatahtlik hüvitamine ja kannatanuga leppimine

KarS § 57 lg 1 p 9. Käesoleval juhul on kriminaalasjas kajastatud kahju kannatanutele juba

kohtueelse menetluse ajal hüvitatud ja kannatanud on avaldanud seisukohta, et

kriminaalmenetlus tuleks J. Kraviku suhtes lõpetada. Maakohus on otsuses aga võtnud

seisukoha, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Sisuliselt on

maakohus lugenud kahju hüvitamise raskendavaks asjaoluks, märkides otsuses, et Jakob

Kravik hüvitas kannatanutele kahju alles peale seda, kui oli käesolevas kriminaalasjas

tagaotsitavana tabatud, vahi alla võetud ning talle oli selge, et järgneb tema üle

kohtupidamine.

Maakohus on otsuses ebaõigesti hinnanud asjaolu, et isik, kelle dokumente kasutati, oli oma

dokumentidega ja digiallkirja PIN koodidega lohakas. KU on kohtus kinnitanud, et tema ID-

kaart ja selle paroolid jäid autosse, aga ta ei pööranud sellele tähelepanu. Kaitsja osutust, et

KU oli ise oma dokumentidega lohakas, pidas maakohus kohatuks. Kaitsja märgib, et tugines

Riigikohtu tsiviilasjas nr 2-16-124450 väljendatud seisukohale, et inimesel on oma

digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel kõrge hoolsuskohustus. Riigikohtu

seisukohtadele viitas kaitsja ka kohtuvaidluse teesides, kuid maakohus on jätnud selle

alusetult tähelepanuta ja rikkunud sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja leiab, et

see, kui isik on sõltlane, ei tähenda, et oma dokumentidega ümberkäimisel oleks tal

teistsugune hoolsuskohustus kui teistel inimestel.

Teise alternatiivina taotleb kaitsja J. Kravikule kergema karistuse mõistmist ning karistuse

osaliselt tingimisi kohaldamata jätmist. Apellatsiooni kohaselt on peetud võimalikuks

karistuse tingimisi kohaldamata jätmist ka korduvalt karistatud isikute puhul palju rohkemate

episoodidega kriminaalasjades, milles on ka oluliselt suuremad kahjud.

Kaitsja peab põhjendamatuks seda, et kohus mõistis hääleekspertiisi maksumuse välja J.

Kravikult. Hääleekspertiisi eksperdiarvamus ei kinnitanud J. Kraviku süüd üheski

süüdistusaktis talle etteheidetud kuriteo episoodis. Ekspertiisiaktis käsitletud telefonikõne oli

seotud Mogo OÜ episoodiga, milles lõpetati 4. augustil 2020 J. Kraviku suhtes

kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel, s.o. kriminaalmenetluse aluse

puudumisel.

Lõpuks leiab kaitsja, et maakohus jättis põhjendamatult läbi vaatamata taotluse mittevaralise

kahju hüvitamiseks seoses liiklusõnnetusega tekkinud tervisekahjustusega. Kaitsja leiab, et

vaidlust ei saa olla selles, et Jakob Kraviku kui tookord kinnipeetud isiku saatmine oli

politseiametniku poolt seaduse alusel kohaldatav muu järelevalve meede. saates 12.12.2024.a.

kriminaalasja kohtumenetluses vahi all viibivat Jakob Kravikut Tallinna Vanglast Harju

Maakohtus toimuvale kohtuistungile, täitis PPA saatemeeskond Harju Maakohtu

kriminaalasja nr 1-24-5664 menetleja poolt kriminaalmenetluses antud korraldust.

J. Kraviku kaitsja esitas taotluse hüvitada J. Kravikule apellatsioonimenetluse õigusabikulu

2205 eurot.

4. J. Kravik teatas kirjalikus seisukohas, et toetab täies ulatuses kaitsja esitatud

apellatsiooni ja palub see rahuldada.

5. Prokurör leidis kirjalikus vastuses, et apellatsioon tuleks jätta rahuldamata ja maakohtu

otsus muutmata.

Seoses kaitsja etteheitega, et prokurör saatis süüdistusakti kohtusse ootamata ära kaitsja

taotluste esitamise tähtaega, märkis prokurör, et kaitsja taotles kahju hüvitamist tõendavate

dokumentide vastu võtmist, seda taotlust kordas kaitsja kaitseaktis. Lisaks sellele taotles

kaitsja menetluse lõpetamist, mida oli taotlenud ka varem, kuid prokuratuur jättis selle

taotluse rahuldamata.

Prokurör leiab, et kuna J. Kravik hüvitas kannatanutele kahju alles 7 aastat hiljem, ei näita

see, et ta on oma teo ohtlikkusest ja ühiskonnavastasusest aru saanud.

Kaitsja teeb alusetult süüdlase KUst, kelle dokumenti kasutati.

Apellatsiooni väide, et kohus on õigusvastaselt tuginenud sideandmetele, on ekslik, sest

kehtiva KrMS § 901 lg 1 kohaselt võib menetleja teha elektroonilise side ettevõtjale päringu

identifitseerimistunnustega seotud andmete kohta, mida kasutatakse üldkasutatavas

elektroonilise side võrgus lõppkasutaja tuvastamiseks, välja arvatud sõnumi edastamise

faktiga seotud andmed.

Kohus on piisava põhjalikkusega ja jälgitavalt selgitanud, millistele asjaoludele tuginevalt on

jõutud järeldusele, et Jakob Kravikul oli võimalus kasutada KU ID-kaarti. Samuti on kohus

lugenud usaldusväärseks KU ütlused selle kohta, et ta käis koos Jakob Kravikuga LHV Panga

kontoris pangakontot avamas. Kuigi KU ütlustest tulenevalt ta ei mäleta, millises pangas

käidi, siis on tõendamist leidnud, et KU nimele avatud LHV Panga konto oli Jakob Karviku

kontrolli all. Seda tõendavad pangakontodel teostatud tehingud, millised seonduvad Jakob

Kravikule tuttavate isikutega. Samuti pangakontode logiandmed, millest nähtuvalt tehingute

IP-andmed seostatavad Jakob Kravikuga.

Apellandi väide, et kohtus uuritud tõenditega on kinnitust leidnud AP poolt KU ID-kaardi

pikaajaline valdamine, et vasta tõele.

Kuigi ei ole välistatud, et Jakob Kraviku tuttaval APl oli võimalik viibida paikades, millistes

asuvaid internetiühendusi (IP-aadresse) kasutati seoses laenulepingute sõlmimisega, siis on

kohus põhjalikult ja jälgitavalt selgitanud, millistele asjaoludele tuginevalt on tõendatud, et

lepingud sõlmis Jakob Karvik ning et KU ID-kaart oli Jakob Kraviku valduses.

Alusetu on apellatsiooni alternatiivne taotlus mõista süüdistatavale karistus alla alammäära,

kuna menetlus on veninud prokuratuurist sõltuvatel asjaoludel. Peamine põhjus, miks

kriminaalasi jõudis kohtusse alles seitse aastat peale kuriteo aset leidmist, seisneb selles, et

süüdistatav varjas ennast välisriikides.

Hääleekspertiisi kulu väljamõistmine süüdistatavalt on põhjendatud. Ekspertiis määrati kaitsja

taotlusel ja kinnitas kahtlustust, et süüdistuse episoodiga mitte seotud Mogo OÜ laenuga

seoses tehtud osadele kõnedele ei ole vastanud KU, kelle nimele laenuleping vormistati.

Ekspertiisiakt kinnitas, et nn Mogo OÜ episoodis tegutsesid AP ja Jakob Kravik

kooskõlastatult. Samuti kinnitas see modus operandi esinemist Jakob Kraviku käitumises, st

teise isiku nimele võetava laenulepingu vormistamise korraldamist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Apellatsiooni rahuldamiseks ja maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks pole

alust.

I

7. Kuigi apellatsiooni nõuetena on märgitud üksnes taotlus J. Kravik õigeks mõista või

tema karistust kergendada, on apellatsiooni tekstis väljendatud seisukohta, et mõistlik

menetlusaeg on möödunud ja menetlus tuleks sellest tulenevalt lõpetada. Kuna maakohus asus

otsuses seisukohale, et kohtumenetluse toimumine 7–8 aastat J. Kravikule süüdistuses ette

heidetud tegudest hiljem ei olnud tingitud riigi süüst, vaid J. Kraviku enda käitumisest,

haakub mõistliku menetlusaja küsimusega omakorda apellatsioonis esitatud väide, et

maakohus on alusetult asunud seisukohale, nagu hoidnuks J. Kravik kriminaalmenetlusest

kõrvale.

Apellant leiab, et see, et J. Kravik hankis endale Mehhiko passi, ei ole asjaolu, mis näitaks, et

ta vältis menetlejat. Pealegi ei edastanud menetleja talle kutset, mis oleks kohustanud teda

Eestisse naasma. Erinevalt kaitsjast jagab ringkonnakohus maakohtu seisukohta, et menetluse

kestuse on põhjustanud J. Kraviku enda käitumine. Küsimus pole pelgalt Mehhiko passis. J.

Kravikule oli kehtestatud elukohast lahkumise keeld. Menetleja andis talle loa minna

kümneks päevaks Portugali. J. Kravik kuritarvitas seda luba ja Eestisse naasmise asemel

siirdus edasi Brasiiliasse ja Mehhikosse ehk riikidesse, millega kriminaalmenetluse alane

koostöö oleks ilmselgelt keerulisem kui Euroopa Liitu kuuluva Portugaliga. Mehhiko passi

tegemine viitab sellele, et J. Kravik kavatses sinna jäädagi. Sellega tegi enda suhtes Eesti

kriminaalmenetluse läbi viimise keeruliseks. Viide sellele, et J. Kravik oli kogu aeg valmis

menetlejaga suhtlema, on asjakohatu. Ajal, kui J. Kravik Eestist lahkus, ei näinud

menetlusseadustik võimalust kahtlustatava kaugülekuulamiseks ettegi; muudatus, millega see

võimalus loodi, jõustus 7. mail 2020. St Eestist lahkumisega takistas J. Kravik temaga

menetlustoimingute tegemist. Sisuliselt ei muutnud ringkonnakohtu hinnangul olukorda ka

2020. aasta muudatus, sest võimaliku karistuse täitmine oleks olnud endiselt takistatud.

Sellises olukorras on menetlejaga meilitsi suhtlemine ei tähenda tegelikku koostööd

menetlejaga. Arvestades, et J. Kravik väitis menetlejale saadetud e-kirjades, et ei saa Eestisse

tulla, on põhjendamatud kaitsja seisukoht, et mingist kõrvalehoidmisest ei saa rääkida, sest

menetleja pole J. Kravikule kutseid menetlustoimingule edastanudki. Eelnevast tulenevalt ei

nõustu ringkonnakohus apellandi seisukohaga, et mõistlik menetlusaeg on ületatud.

II

8. Apellatsioonis on heidetud ette, et maakohus on alusetult jätnud süüdistusakti

prokuratuurile tagastamata, kuigi prokuratuur rikkus oluliselt menetlusõigust, eirates KrMS §

225 sätestatud tähtaega ja rikkudes selliselt kaitseõigust. Sellega seoses juhib ringkonnakohus

tähelepanu, et tulenevalt KrMS § 321 lg 2 p-st 4, mille kohaselt tuleb apellatsioonis esitada

apellandi nõuete sisu ja motiivid, ei tähenda apellatsiooni põhjendused mis iganes etteheidete

tegemist maakohtule, vaid tegemist peaks olema argumentidega, mis võiksid anda

ringkonnakohtule alust teha selline kohtuotsus, nagu apellatsioonis taotletud. Nimetatud

etteheidet ei ole aga seotud ühegi apellatsioonis esitatud taotlusega, nii et apellatsioonist jääb

selgusetuks, mis on selle etteheite eesmärk.

Apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja J. Kraviku õigeksmõistmist või J.

Kraviku karistuse kergendamist. Taotletud on küll ka J. Kravikule menetlusega tekitatud kahju

hüvitamist, kuid see taotlus on seostatud üheselt vaid vabaduse võtmisega. Kaitsja ei ole

apellatsioonis selgitanud, kuidas see, et tal ei avanenud võimalust esitada prokuratuurile

KrMS § 225 lg 1 alusel taotlust, peaks viima J. Kraviku õigeksmõistmise või tema karistuse

kergendamiseni. Ka kolleegium ei näe, et prokuratuuri menetlusõiguse rikkumine, mis, nagu

maakohus tuvastas, tõesti leidis aset, saaks tuua kaasa J. Kraviku õigeksmõistmise või tema

karistuse kergendamiseks. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette, et olulise menetlusõiguse

rikkumise järelmiks oleks õigeksmõistmine, samuti ei seo kriminaalmenetluse seadustik ega

karistusseadustik seda mõistetava karistusega. Seega saab oluline menetlusõiguse rikkumine

viia süüdistatava õigeksmõistmiseni ainult siis, kui rikkumine toob kuidagi kaasa olukorra,

kus isiku süüd ei ole võimalik tuvastada (nt muudab määravat tähtsust omavad tõendid

lubamatuks). Üldjuhul tähendab olulise menetlusõiguse rikkumise tuvastamine seda, et

rikkumine tuleb püüda kõrvaldada – võimalusel peaks tegema seda vea tuvastanud kohus, kui

see ei ole võimalik, tuleks asi saata tagasi madalama astme kohtule asja uuesti menetlemiseks

nii, et viga saaks kõrvaldatud. Praegusel juhul ei ole apellatsioonis esitatud mingit taotlust,

kuidas

peaks

ringkonnakohus

maakohtu

väidetava

vea

(prokuratuuri

menetlusõiguserikkumisele reageerimata jätmine) kõrvaldama. Taotletud pole ei seda, et

ringkonnakohus ise kuidagi kõrvaldaks maakohtu vea, ega ka kriminaalasja maakohtule uueks

arutamiseks saatmist.

Ringkonnakohus märgib siiski, et sekkumiseks vajadust polegi. Kohtukolleegiumi hinnangul

ei ole maakohus teinud prokuratuuri menetlusõiguse rikkumisele reageerides viga ning

prokuratuuri vea mõjud on maakohtu menetluses kõrvaldatud. Maakohus on märkinud, et

kaitsja kordas oma taotlusi, mille prokuratuur jättis lahendamata, kaitseaktis. Tõendite

vastuvõtmise ja uurimise taotluse kohus rahuldas. Menetluse lõpetamise taotlusesse puutuvalt

märkis maakohus, et prokurör kinnitas, et ei ole nõus kriminaalmenetluse lõpetamisega ja

taotles Jakob Kraviku süüdi tunnistamist. Seega võttis prokurör selle taotluse suhtes sisulise

seisukoha. Ringkonnakohus nendib, et KrMS §-des 202–2031 sätestatud alustel

kriminaalmenetluse lõpetamine on võimalik prokuratuuri ja süüdistatava taotlusel ka

kohtumenetluses, mistõttu ka ei toonud süüdistuse enne KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtaja

möödumist kohtusse saatmine kaasa seda, et kriminaalmenetluse lõpetamine kaitsja taotletud

alusel oleks osutunud võimatuks. Ringkonnakohus nendib, et apellatsioonist ei selgu, miks

sellega, et maakohtus neid taotlusi käsitleti, prokuratuuri tehtud viga ei kõrvaldatud, vaid

maakohus oleks pidanud tagastama süüdistusakti prokuratuurile.

Kokkuvõttes ei anna kõnealune etteheide alust maakohtu otsuse muutmiseks.

III

9. Kaitsja leiab, et sideandmed, millele maakohus tugines, on lubamatu tõend.

Apellatsiooni kohaselt on nendele tuginemine vastuolus Riigikohtu juhistega. Samuti on

maakohus apellatsiooni kohaselt piirdunud üksnes deklaratsiooniga, et tõendid on lubatavad,

seda seisukohta põhjendamata. Mõlemad kaitsja seisukohad on ekslikud. Maakohus on

otsuses märkinud: „Kohus nõustub, kaitsjaga, et tulenevalt Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

lahenditest on keelatud sõnumi edastamise faktiga seotud sideandmete kasutamine

kriminaalmenetluses. Samas ei ole keelatud kasutada KrMS § 901 lg 1 märgitud andmed,

milleks on siis terminaliseadme lõppkasutaja andmed, ehk siis IP-aadressi ja selle lepingulise

kasutaja andmed. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul (1/204-233 ) olevad tõendid

lubatavad.“ Tsiteeritud tekstis sisaldub kohtu selgitus, miks kohus peab sideandmeid

lubatavaks tõendiks – tegemist ei ole sideandmetega, mida kaitsja viidatud Euroopa Kohtu ja

Riigikohtu lahendid puudutavad. Kohus leidis, et menetletavas kriminaalasjas kasutatavad

sideandmed on KrMS § 901 lg-s 1 nimetatud sideandmed ja nende kasutamine pole keelatud.

Maakohtu seisukoht vastab kaitsja viidatud Riigikohtu otsuses öeldule. Selles otsuses käsitles

Riigikohus KrMS § 901 lg-s 2 nimetatud sideandmete tõendina kasutamise lubatavust

(RKKKo 1-16-6179, p 39). Sedastades, et ESS § 1111 lg 2, mille kohta kogutakse andmeid

KrMS § 901 lg 2 alusel tehtava päringuga, on vastuolus EL-i õigusega, märkis Riigikohus

Euroopa Kohtu praktikale viidates, et see vastuolu ei puuduta andmete säilitamist KrMS § 901

lg-s 1 sätestatud nn kasutaja identiteedi päringu tarbeks (RKKKo 1-16-6179, p 45). KrMS §

901 lg 1 räägib päringust identifitseerimistunnustega seotud andmete kohta, mida kasutatakse

üldkasutatavas elektroonilise side võrgus lõppkasutaja tuvastamiseks. Praegusel juhul on

tuginetud andmetele selle kohta, milliseid IP-aadresse laenulepingu sõlmija kasutas. Need

andmed saadi laenuandjalt, st ses osas pole üldse tegemist sideettevõtjale tehtud päringuga

saadud andmetega. Selle tuvastamiseks, milliste füüsiliste aadressidega ja sideettevõtte

klientidega IP-aadressid, mida kasutati laenuandja andmetel lepingu sõlmimiseks, seotud,

kasutati päringut KKP-le, kellel oli prokuröri selgituse kohaselt omakorda lepingu alusel

õigus saada andmeid sideettevõttelt (08.11.2024 kohtuistungi protokolli lk 9). Nagu näha, on

sideettevõtjale tehtud päring just IP-aadressiga seostatava isiku tuvastamiseks, mis tähendab,

et tegemist on KrMS § 901 lg-s 1 nimetatud päringuga, nagu maakohtu otsuses märgitud.

Seega on maakohus leidnud õigesti, et tegemist oli lubatavate tõenditega.

IV

10. Apellatsiooni argumendid ei lükka ümber maakohtu järeldust, et Jakob Kravik

korraldas KU nimel LHV Pangas konto avamise ning võttis KU nimel laene, mida ei

plaaninud tagasi maksta.

11. Kõik süüdistuses nimetatud laenud kanti KU LHV Pangas avatud kontole. Seetõttu

võib olulise vihje laenu võtnud isiku kohta anda see, kelle kontrolli all kõnealune pangakonto

oli.

Kaitsja rõhutab, et KU on allkirjastanud kliendilepingu käsitsi ja tema isik on tuvastatud ID-

kaardi alusel. LHV Panga dokumentide kohaselt on see tõesti nii (kd I; tl 138, 139). Kaitsja

leiab, et see lükkab ümber KU väite, et tema ID-kaart ja selle PIN-koodid olid varasemast

jäänud J. Kraviku kätte ning tõendatud pole, et J. Kravik oleks 7. veebruaril 2017 viibinud

LHV Panga kontoris. Ringkonnakohus möönab, et LHV Panga esitatud andmetest on näha, et

pangale on esitatud KU ID-kaart – sellest on tehtud koopiad. Samuti on lepingul KU allkiri

ning kohtule pole esitatud tõendeid, et allkirja pole andnud KU ise. See ei välista aga, et ID-

kaart oli Jakob Kraviku käes ning kontogi avati just tema initsiatiivil. KU ütluste kohaselt

pole tal olnud LHV Pangas kontot, mida ta ise oleks kasutanud. Ta pidas võimalikuks, et J.

Kravik võis teha ettepaneku avada LHV Pangas konto ja aitas sellega. On tõsi, et KU ütluste

kohaselt ei mäletanud ta seda kindlalt. Samas tuleb arvestada, et KU kinnitas oma ütlustes

seda, et J. Kravik tegi talle nii ettepaneku selleks, et tema nimele mingi firma teha (või siis

tema mingi ettevõtte juhatajaks nimetada), selleks pakkuski J. Kravik talle abi ID-kaardi

tegemisel. Samuti rääkis KU sellest, et J. Kravik tegi talle ettepaneku võtta J. Kraviku huvides

laenu, sest J. Kravik ise ei saanud võtta. Konkreetselt kirjeldas KU seda, kuidas ta käis koos J.

Kravikuga Mogos, samas andis ta ka ütlusi, et kokku sõidutas J. Kravik teda kuni neljal korral

(mitte 2–3 korral, nagu märgitud apellatsioonis). Seegi viitab võimalusele, et lisaks ID-kaardi

tegemisele ja Mogos käimisele käidi ka LHV Pangas kontot avamas. Kuna KU enda ütlustest

nähtub, et ta tegi, mida J. Kravik käskis, on võimalik seegi, et ta avas J. Kraviku ülesandel

LHV Pangas konto – seda pidas oma ütlustes võimalikuks KU isegi. Kui ta tegi seda J.

Kraviku ülesandel, on võimalik seegi, et ta andis seejärel oma ID-kaardi J. Kraviku kätte. KU

ütlustest nähtub, et ta ei tundnud kuigi suurt huvi, mis tema ID-kaardiga tehakse. Juba ID-

kaardi tegemisel lasi ta end aidata J. Kravikul, teades, et viimane on huvitatud KU sidumistest

mingite ettevõtmistega, millesse ta KUt ennast pühendada ei plaaninud. Ka andis KU ütlusi,

et pärast kaardi kättesaamist jäi see või jättis ta selle J. Kraviku autosse. Seejuures ei ole

viimane väide vastuolus sellega, et LHV Pangas avas – küll kellegi teise initsiatiivil – konto ja

kasutas seejuures oma ID-kaarti KU ise. KU pole väitnud, nagu polekski ta pärast seda, kui

ID-kaart jäi J. Kraviku autosse, seda tagasi saanud. Ta andis ütlusi, et see jäi J. Kraviku kätte

pikemaks ajaks, pakkudes täpsustavalt, et juttu võib olla kuudest. See fakt on ringkonnakohtu

hinnangul oluline just näitamaks võimalust, et KU võis hiljem uuesti oma ID-kaardi käest

anda. Seda, et KU ID-kaart kogu aeg tema käes polnud, pole kaitsja kahtluse alla seadnud.

Vastupidi: kaitsja ise on apellatsioonis rõhutanud, et vahepeal oli KU ID-kaart AP valduses.

12. Ringkonnakohus möönab, et järeldust, et KUl lasi konto avada ja võttis tema ID-kaarti

kasutades tema nimel laene, üksnes KU ütlustest teha ei saaks, selleks on need liiga

pealiskaudsed ja ebakindlad. On aga teisigi tõendeid, mis viitavad sellele, et KU avas konto

just J. Kraviku initsiatiivil ja et just viimane kasutas tema nimel olevat pangakontot. Eeskätt

näitavad seda pangakontol tehtud tehingud koostoimes tunnistajate ütlustega.

Pangakonto väljavõtte (kd I; tl. 141) kohaselt on esimesed, konto avamise päeval toimunud

rahaliikumised kontol järgmised:

MP kontolt laekus 1 euro;

sularahas maksti kontole sisse 50 eurot;

PIN-kalkulaatori eest maksti 50 eurot;

kontolt toimus 1-eurone makse Trustly Group AB-le;

Bondora AS-lt laekus 3051,92 euro suurune laenusumma;

kontolt tehti 3050 euro suurune makse MP kontole.

J. Kraviku toonane elukaaslane MP kinnitas oma ütlustes, et ei tunne KU. Samuti andis ta

ütlusi, et temagi tegi LHV Pangas endale pangakonto tegelikult J. Kraviku jaoks, kelle kontod

oli kohtutäitur arestinud. MP kinnitas, et kui J. Kravikul läks vaja, andis ta J. Kravikule oma

ID-kaarti ja pinkoode, pangakontoga seotud pangakaart oli J. Kraviku käes. Seega ei olnud

MPl alust teha ülekannet KUle ega KUl MPle. Nii annavad MP ütlused alust järelduseks, et

just J. Kravik oli see, kes kandis KU samal päeval avatud kontole 1 euro (mis oli vajalik konto

tuvastusmakseks: kd I; tl. 21) ning kes kandis laenusumma MP kontole.

Lisaks sellele, et ülekandeid on tehtud MP ja KU nimel oleva konto vahel, on KU kontolt

tehtud ülekandeid ka teistele J. Kravikuga seotud isikuile. Nii on tehtud KU kontolt tehtud 8.

märtsil 2017 ülekanne J. Kraviku isa TK kontole (kd I; tl. 141 prd). Samuti on mitu ülekannet,

sh üks vahetult pärast Omaraha OÜ-lt laenusumma laekumist, tehtud J. Kraviku tuttava EN

kontole. Samuti J. Kraviku tuttava SK kontolt on 2. märtsil 2017 kantud KU kontole 800

eurot selgitusega „laen“. (kd I; tl. 141). Nii EN kui ka SK on oma ütlustes kinnitanud, et nad

käisid J. Kravikuga läbi. EN möönis, et võis teha ülekandeid J. Kraviku palvel, JK kinnitas, et

on J. Kraviku palvel teinud ülekandeid kolmandatele isikutele, selgitades, et „meil kõigil oli

maksete ja kontodega probleeme, liigutasime ja tegime kuidas võimalik oli“ (huvitaval

kombel oli AS Koduliising andmetel (kd I; tl 96) just JK aiamaja müüja ning JK on teinud KU

kontole ülekande vaid mõni aeg pärast seda, kui talt AS-i Koduliising laenuga aiamaja osteti).

13. See, et juba esimene kontol toimunud rahaliikumine on seostatav Bondoralt laenu

võtmisega, viitab sellele, et konto avatigi selleks, et sellele laene võtta, ja kuna laenu

võtmiseks vajalik ülekanne tehti kontolt, mis oli J. Kraviku kontrolli all ning laenuraha kanti

omakorda sellele J. Kraviku kontrolli all olnud kontole, on alust järelduseks, et initsiatiiv

LHV Pangas konto avamiseks tuli just J. Kravikult.

Eelnevat ei lükka ümber apellatsioonis välja toodud asjaolud, mis seovad laenulepingu

sõlmimisega J. Kraviku tuttavat AP, kelle ettevõtete juhatuses on KU olnud. Nimelt on

apellatsioonis toodud välja, et Bondora laenulepingu sõlmija on kasutanud IP-aadressi, mis on

seotud aadressiga, kus oli AP elukoht, ning laenulepingus on märgitud laenuvõtja

telefoninumbriks number, mis oli AP kasutuses. Lisaks on kaitsja väitnud, et omavahel ENl

on kokkupuude ka APga.

Telefoninumbrisse puutuvalt leiab ringkonnakohus, et pole alust arvata, et laenulepingusse

märgiti tegeliku laenuvõtja telefoninumber – ka maakohus on viidanud sellele, et laenu

saamiseks ei olnud tegelikult vaja, et laenuandjal oleks olnud reaalne võimalus laenuvõtjaga

telefonitsi ühendust saada. See annab alust järelduseks, et laenulepingusse märgiti lihtsalt

mingi aadress ja telefoninumber. Arvestades seda, et laenulepingusse on märgitud aadressina

KU ema aadress, mille kohta on apellatsioonis eraldi rõhutatud, et J. Kravik teadis, et tegemist

on viimase aadressiga (apellatsiooni kohaselt pole eluliselt usutav, et J. Kravik oleks

märkinud selle aadressi lepingusse, teades, et KU ema töötas politseis), viitab see sellele, et J.

Kravik märkis lepingutesse oma tuttava telefoninumbri – st ta ei märkinud laenulepingusse

laenuvõtja ega enda tegelikke kontaktandmeid, aga ei kasutanud ka täiesti suvalisi aadresse

või telefoninumbreid.

Mis puutub sellesse, et Bondora kasutajakonto registreerimiseks on kasutatud AP elukoha IP-

aadressi, siis tuleb pöörata tähelepanu sellele, et tegemist ei ole ainsa IP-aadressiga, mida selle

seoses laenulepinguga kasutati. Maakohus on osutanud, et laenuleping sõlmiti J. Kraviku

toonase elukohaga seotud IP-aadressilt. Maakohus on lugenud tõendatuks, et AP ja J. Kravik

on käinud teineteise elukohtades. Seega IP-aadressid näitavad üksnes seda, et laenulepingu on

sõlminud keegi, kel oli mingil alusel juurdepääs nii AP kui ka J. Kraviku elukohale – IP-

aadresside andmete valguses on võimalik nii see, et nii oma kodus kui ka tuttava juures

kasutas internetti AP, kui ka see, et seda tegi J. Kravik. Koostoimes muude tõenditega on alust

järelduseks, et laenulepingu sõlmijaks oli just J. Kravik. Nendeks tõenditeks, mis seda

järeldust toetavad, on KU LHV Panga kontoväljavõte ja MP ütlused. Nagu eespool märgitud,

kanti KU konto väljavõtte kohaselt MP kontolt KU kontole laenu võtmiseks vajalik üks euro

ning laekunud laenusumma kanti omakorda KU kontolt MP omale. MP andis aga ütlusi selle

kohta, et tema pangakontot kasutas J. Kravik. Seejuures kinnitas MP, et AP ta ei tunne. Selle

väite ümberlükkamiseks ei ole apellatsioonis argumente esitatud. Niisiis oli MP ütluste

kohaselt oli tema kontole juurdepääs just J. Kravikul, mitte aga APl. Ka on alust arvata, et

TKle tegi ülekande tema poeg J. Kravik, selle kohta, et seda oleks teinud AP, tõendeid pole.

JK on küll tunnistanud, et teab AP, kuid tema ütluste kohaselt piirdus see üksnes sellega, et ta

teadis AP seltskonna kaudu, ütlustest ei nähtu, et ta oleks APle raha laenanud. Seevastu

kinnitas ta, et on laenanud raha J. Kravikule, samuti seda, et on J. Kraviku soovil teinud

ülekandeid kolmandate isikute kontole. Samasugune on olukord ka ENga. Kaitsja väidab, et

ettevõtete kaudu olid EN ja AP omavahel seotud. Ringkonnakohus nendib, et apellatsioonist

jääb ebaselgeks, kuidas seda seost näitab viidatud kohtuotsust. Küll tuleb tõdeda, et AP ise on

möönnud, et teadis ENt J. Kraviku kaudu. See ei näita aga, et EN ja AP vahel oleks olnud

selline läbikäimine, et oleks alust järeldada, et ülekanded ENle on teinud AP. Ka ei muuda

asjaolu, et AP sõnul ta teadis ENt, viimase ütlusi ebausaldusväärseks – EN ei ole AP tundist

kategooriliselt eitanud: küsimusele, kas ta tunneb AP, vastas EN, et selline isik talle ei meenu,

küsimusele, kas mõnel EN ettevõttel võis olla kokkupuude APga, vastas EN, et see on

võimalik. Olukorras, kus KU kontolt tehtud ülekannetest osa on seostatavad pigem J.

Kravikuga kui APga, osa puhul on aga ilmne seos J. Kravikuga ning seos APga pole üldse

tuvastatav, on kokkuvõttes põhjust järelduseks, et KUl lasi pangakonto avada ja kasutas seda

kontot just J. Kravik, mitte AP, nagu apellatsioonis väidetud.

14. Juba asjaolu, et järgmiste laenude võtmisel taotleti, et laenusumma kantaks samale KU

LHV Panga kontole, viitab sellele, et needki laenud võttis sama isik ehk eelnevast tulenevalt

J. Kravik. Sellele viitab ka see, et kõigi laenude võtmisel märgiti laenu taotleja

e-postiaadressiks XXX. See annab alust järelduseks, et tegemist oli laenu võtja kontrolli all

oleva e-postiaadressiga. Kaitsja apellatsioonis märgitu, et selle kohta, kes oli e-postiaadressi

kasutaja, tõendeid esitatud pole, ei muuda fakti, et kõigi laenude võtmisel on kasutatud just

seda e-postiaadressi, tähtsusetuks. Ringkonnakohus osutab, et vastavalt KrMS § 61 lg-le 2

hindab kohus tõendeid kogumis, st saab tuvastada asjaolusid mitme tõendi koosmõju

tulemusel. Tõendi puudumine selle kohta, kelle e-postiaadressiga tegemist oli, tähendab

üksnes seda, et e-postiaadress iseseisvalt ei näita, kes laene võttis. Kui aga laenu võtja isik on

ühe laenu puhul muude tõendite põhjal tuvastatav, võimaldab see, et teiste laenude puhul

kasutati sama e-postiaadressi koos sellega, et laenu võeti sama isiku nimel ja laen lasti kanda

samale pangakontole, teha järelduse, et laenud võttis sama isik. Seejuures kasutas see isik

laenude võtmiseks internetti J. Kraviku elukoha IP-aadressilt – nii Omaraha OÜ-lt kui ka BB

Finance OÜ-lt laenu võtmisel on taotlus esitatud ja leping sõlmitud J. Kraviku elukoha IP-

aadressilt. Niisiis osutavad J. Kravikule kui laenude võtjale kogumis järgmised tõendid: KU

ütlused, et ta võis avada J. Kraviku soovil LHV Pangas pangakonto, asjaolu, et laenuvõtja

kasutas internetti J. Kravikuga seostatavatelt IP-aadressidelt, ning asjaolu, et pangakontolt,

millele laenusummad laekusid, on tehtud ülekandeid J. Kravikuga seotud isikutega.

Olukorras, kus J. Kravik on võetud laenudega seostatav mitmest eri aspektist, jäävad kaitsja

väited, et tegelikult võis laene võtta AP, oletuslikuks ja ebaveenvaks.

Ka AS-lt Koduliising võeti laen Es OÜ-lt aiamaja ostmiseks ning see laenusumma ei laekunud

KU nimel olnud LHV Panga pangakontole. Samas on ka selle laenu võtmisel kasutatud e-

postiaadressi XXX ning üheks IP-aadressiks, millelt tegutseti, oli J. Kraviku töökoha IP-

aadress. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et need asjaolud viitavad sellele, et ka selle

laenu võtjaks oli J. Kravik. Apellatsioonis avaldatud seisukoht, et kuna J. Kraviku töökohas

oli ka klientidel võimalik wifit kasutada, võis seal internetti kasutada ka AP, kes käis

korduvalt J. Kraviku töökohas. Ringkonnakohus leiab, et kuna e-postiaadress seob selle laenu

võtmise teistega, mille puhul tõendavad eri tõendid seda, et laenuvõtja oli J. Kravik, kinnitab

asjaolu, et selle laenu võtmiseks kasutati internetti J. Kraviku töökohas, üksnes järeldust, et

laenu võttis J. Kravik.

Eelnevat järeldust ei lükka ümber ka kaitsja väide, mille kohaselt poleks J. Kravikul olnud

aiamaja kuhugi panna, sest ta ei elanud eramajas. Kohtukolleegium nendib, et kuskilt ei

tulene, et aiamaja osteti selleks, et seda ise kasutada. Arvestades, et teised laenud olid

ilmselgelt võetud rahaliste vahendite saamiseks, ei ole mingit põhjust välistada, et selgi korral

oli lõppeesmärk rahaliste vahendite saamine, nt aiamaja edasi müües.

Samuti ei muuda maakohtu järeldust põhjendamatuks see, et maakohus on nimetanud

asjaoluna, mis viitab sellele, et AS-lt Koduliising võttis laenu J. Kravik, sedagi, et J. Kraviku

toonase elukaaslase ütluse kohaselt oli J. Kravikul mingi plaan moodulmajadega, apellant on

aga osutanud sellele, et aiamaja ja moodulmaja tähendavad eri asju. Ringkonnakohus nendib,

et teada ei ole, mida kujutas endast väidetav J. Kraviku moodulmajade projekt, mistõttu ei saa

teha järeldust, et rääkides sellest, et J. Kravikul oli mingi plaan moodulmajadega, mõtles MP

tegelikult aiamaju. See tähendab, et see maakohtu argument küll langeb ära, kuid kokkuvõttes

on tõendite kogum piisav tuvastamaks, et süüdistuses kirjeldatud arvutikelmused pani toime J.

Kravik, ning maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole.

V

15. Ringkonnakohus ei näe alust maakohtu otsuse muutmiseks ka J. Kravikule mõistetud

karistuse osas.

16. Kaitsja on taotletud J. Kraviku karistuse kergendamist ja sanktsiooni alammäärast

kergema karistuse mõistmist. Apellatsiooni kohaselt on erandlikud asjaolud, mis selleks alust

annavad, menetluse kestus ning see, et kannatanutele on kahju hüvitatud ning kannatanud on

teatanud, et on nõus kriminaalmenetluse lõpetamisega.

Väidet, et kriminaalmenetluse mõistlikku menetlusaega on ületatud, käsitles ringkonnakohus

eespool ringkonnakohtu seisukohtade alajaotises I. Kohtukolleegium leidis, et mõistlikku

menetlusaega ületatud ei ole.

Mis puutub sellesse, et kannatanutele on kahju hüvitatud ja kannatanud on nõus kriminaalasja

lõpetamisegagi, siis kahju hüvitamine on küll asjaolu, mis mida tuleb karistuse mõistmisel

arvestada süüdlase kasuks, kuid see, kui suur on selle mõju mõistetavale karistusele, on kohtu

otsustada. Apellatsioonis ei ole toodud välja mingeid asjaolusid, mis muudaks praegusel juhul

kannatanutele kahju hüvitamise nii erakordseks, et see annaks põhjust karistuse mõistmiseks

lausa alla karS § 213 lg 2 sanktsiooni alammäära.

17. Apellatsioonis on leitud sedagi, et kohus on teinud karistuse mõistmisel vigu – on

arvestanud raskendavatena asjaolusid, mida ei oleks tohtinud, ning on omakorda jätnud

arvestamata kergendavad asjaolud ja on kokkuvõttes mõistnud põhjendamatult karmi

karistuse.

Ringkonnakohus tõdeb, et maakohtu otsuses olevad mõistetud karistuse põhjendused on

mõneti ebaselged ja koguni vastuolulised. Samas leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsusega

mõistetud karistust ei saa kuidagi pidada ülemäära raskeks. KarS § 213 lg 2 näeb karistusena

ette ühe- kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis J. Kravikule karistuseks 1 aasta 6 kuu

pikkuse vangistusega. See tähendab, et kohtu mõistetud karistus jääb tunduvalt allapoole

Riigikohtu suuniste kohaselt karistuse mõistmisel lähtekohaks võetavat sanktsiooni keskmist

määra, tegemist on pigem – nagu märgitud maakohtu otsuseski – sanktsiooni alammäära

lähedase karistusega.

Kohtukolleegium möönab, et maakohus põhjendused, mis puudutavad kannatanutele kahju

hüvitamist, on ebaõnnestunud. Kohus toob ise esmalt otsuses välja, et arvestab karistuse

mõistmisel, et kannatanutele on kahju hüvitatud. Seejärel deklareerib kohus aga, et karistust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine, kuigi kannatanule kahju hüvitamine on

vastavalt KarS § 57 lg 1 p-le 2 karistust kergendav asjaolu. Kohtukolleegiumi hinnangul ei

anna see siiski alust maakohtu mõistetud karistuse muutmiseks – kuigi maakohus on

märkinud, et karistust kergendavaid (ega ka raskendavaid) asjaolusid pole, on kohus toonud

kahju hüvitamise välja asjaoluna, mida ta karistuse mõistmisel arvesse võttis.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, nagu oleks maakohus käsitanud kahju hüvitamist

sisuliselt hoopis raskendava asjaoluna. Maakohtu otsusega mõistetud alammäära lähedane

karistus näitab, et kahju hüvitamist on kohus võtnud arvesse J. Kraviku kasuks. On tõsi, et

kohus on toonud kahju hüvitamise juures välja selle, et J. Kravik tegi seda alles aastaid

hiljem. Ringkonnakohus osutab aga sellele, et karistuse mõistmisel arvesse võetavate

asjaolude hindamisel tuleb otsustada sedagi, millises ulatuses need karistust mõjutavad.

Ringkonnakohtu arusaamist mööda tähendabki maakohtu väljatoodu, et kahju hüvitati alles

aastaid hiljem, et kohtu meelest on kahju hüvitamise karistust kergendav mõju väike.

Kaitsja heidab maakohtule ette ka seda, et kohus ei arvestanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

praktikaga, et inimene peab oma dokumentidega hoolsalt ümber käima, ning arvestas seda, et

KU oli ise oma dokumentidega lohakas, J. Kraviku kahjuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

maakohus ses osas karistuse mõistmisel viga teinud. Kaitsja viidatud Riigikohtu praktika

puudutab vabatahtlikult oma dokumendi ja PIN-koodid kellelegi teisele loovutanud isiku

kohustusi isiku ees, kellega tema dokumenti kasutades leping sõlmiti. Praegusel juhul on aga

küsimus teine – küsimuse all on teise isiku andmeid kasutades lepinguid sõlminud isiku süü

suurus. See, kui teo toimepanemisel kasutatakse ära teise isiku mingit nõrkust, mis muudab ta

tavalisega võrreldes oluliselt mõjutatavamaks või muul viisil haavatavaks, muudab teo

taunimisväärsemaks.

Veel on kaitsja leidnud, et maakohus on lubamatult arvestanud J. Kraviku kahjuks seda, et

Hispaania kohus ei andnud J. Kraviku loovutamisel luba tema varasema karistuse täitmisele

pööramiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul pole maakohus siingi viga teinud. See, et

Hispaania kohus ei andnud luba varasema karistuse täitmisele pööramiseks, ei tähenda, et

praeguses kriminaalasjas otsuse mõistmisel ei tohtinud võtta arvesse, et J. Kravik pani

kuriteod toime katseajal. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse mõistmisel arvestada muu

hulgas võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ehk võtta

arvesse ka eripreventiivseid kaalutlusi. See, kui isik paneb uue kuriteo toime katseajal, on

asjaolu, mis näitab, kuivõrd on võimalik teda karistusega mõjutada käituma õiguskuulekalt.

Kuna maakohus ei ole mõistnud liitkaristust varasema ära kandmata karistusega, ei ole kohus

rikkunud ka tingimusi, millel J. Kravik Eestile loovutati.

Lõpetuseks märgib ringkonnakohus, et J. Kravikule karistuse mõistmisel ei oma tähtsust see,

kui kellelegi teisele on teises kohtuasjas mõistetud sarnase teo eest kergem karistus või on

menetlus lausa otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud. Karistus mõistetakse konkreetsele isikule

konkreetse teo eest, kusjuures kohtul on karistuse mõistmisel mõningane otsustusruum. See,

milliseid karistusi on mõistetud teistes menetlustes, saab anda alust mõistetud karistuse

muutmiseks vaid juhul, kui ilmneb, et vaidlustatud otsusega on mõistetud selgelt üldisest

kohtupraktikast irduv karistus. See praegusel juhul tuvastatav ei ole.

18. Kaitsja on apellatsioonis esitanud ka alternatiivse taotluse jätta mõistetud karistus

osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. Sellegi taotluse rahuldamiseks ei ole ringkonnakohtu

hinnangul alust. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et karistusest tingimisi vabastamine

pole õigustatud olukorras, kus J. Kravik pani uue mitmest episoodist koosneva kuriteo toime

katseajal.

VI

19. Kuna ringkonnakohus jätab muutmata J. Kraviku suhtes tehtud süüdimõistva otsuse, ei

ole alust muuta maakohtu otsust osas, millega kohus jättis rahuldamata taotluse hüvitada J.

Kravikule talle vabaduse võtmisega tekitatud kahju.

Kohtukolleegium leiab, et põhjendatud on ka maakohtu otsustus jätta läbi vaatamata taotlus

hüvitada J. Kravikule mittevaraline kahju, mis talle tekitati sellega, et J. Kravikut maakohtu

istungile toimetanud konvoibuss tagurdas vastu takistust, nii et J. Kravik põrkas vastu

bussiakna klaasi ja sai ninaluu murru ja peapõrutuse. Apellatsioonis rõhutatakse, et J. Kravik

oli vahi all seoses kriminaalmenetlusega ja teda toimetati maakohtu istungile, mistõttu oli

apellandi hinnangul tegemist süüteomenetluses tekitatud kahjuga. Ringkonnakohus nendib, et

KrMS § 306 lg 1 p 16 kohaselt otsustatakse kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsusega

kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamine süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

seaduses (SKHS) sätestatud alusel ja korras. Apellatsioonis pole viidatud õigusnormile, mille

alusel kõnealuse kahju hüvitamist taotletakse. Süüteomenetluse seadustik ei näe ette mis tahes

kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamist, vaid sätestab, milline süüteomenetluses

tekitatud kahju millistel tingimustel hüvitatakse. Praegusel juhul tuleb arvestada, et

ringkonnakohus jätab J. Kraviku süüdimõistmise muutmata. Ainus säte, mille alusel saab

taotleda süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist sõltumata menetluse lõpptulemusest, st

ka süüdimõistva otsuse korral, on SKHS § 7 lg 1. Selle kohaselt saab kahju hüvitamist

taotleda sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, juhul, kui menetleja põhjustab

kahju sellega, et rikub süüliselt menetlusõigust. Seega ei ole piisav lihtsalt fakt, et kahju

tekitamine on kuidagi kriminaalmenetlusega seotud, vaid kahju tekitaja peab olema menetleja

ja kahju peab olema tekitatud süüliselt menetlusõigust rikkudes. Kinnipeetava konvoeerimist,

sh tema transportimist konvoibussis ei reguleeri kriminaalmenetluse seadustik. Konvoibussi

juht ei ole kriminaalasja menetleja, kinnipeetu konvoeerimine ei ole kriminaalmenetluse

toiming ja konvoibussiga avarii tegemine ei ole kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Nagu

apellatsiooniski märgitud, sai J. Kravik tervisekahjustused liiklusõnnetuse tulemusel ja seega

toimub ka kahju hüvitamine neil alustel ja korras, mis on ette nähtud liiklusõnnetusega

tekitatud kahju hüvitamiseks.

VII

20. Kaitsja on vaidlustanud J. Kravikult hääleekspertiisi kulu väljamõistmist.

Apellatsiooni kohaselt ei ole selle väljamõistmine J. Kravikult põhjendatud, sest tegemist on

tõendiga, mis oli seotud teoga, mille osas J. Kraviku suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg

1 p 1 ja § 200 alusel lõpetati (Mogo laenu episood). Maakohus on otsuses sedastanud, et

ekspertiis määrati kaitsja taotlusel Mogo OÜ laenuga seoses tehtud kõnedele. Kohus leidis

aga, et ekspertiisitasu tuleb J. Kravikult välja mõista, sest „see episood kinnitas modus

operandit Kraviku käitumises“. Ringkonnakohus nendib, et hääleekspertiisi ei seo süüdistuses

märgitud tegudega üksnes modus operandi. Seejuures ei ole ringkonnakohtu hinnangul

küsimus selles, kas kõnealune ekspertiis andis alust järelduseks, et esines modus operandi või

mitte. Oluline on see, et ekspertiisimäärusest tulenevalt ei määratud ekspertiisi J. Kraviku süü

tuvastamiseks nn Mogo episoodis (milleks puudus vajadus, sest selles osas ei olnud J.

Kravikule süüdistust esitatud), vaid Mogo episoodiga seotud tõendeid kasutatigi

kriminaalmenetluses nende tegude tõendamiseks, milles J. Kravikule oli süüdistus esitatud.

Seega: hoolimata sellest, et ekspertiis tehti Mogo episoodiga seotud telefonikõnedele, oli

tegemist tõendiga, mis pidi aitama tuvastada, kes on pannud toime teod, mida heideti

süüdistuses ette J. Kravikule (kaitseväide oli, et teod pani toime hoopis AP). Ringkonnakohus

lisab, et ekspertiisi seotus tegudega, milles J. Kravikule on süüdistus esitatud, ulatub modus

operandi küsimusest kaugemale. Üks telefoninumbritest (XXXXXXXX), millele tehtud kõne

oli ekspertiisiobjektiks, on märgitud Bondora laenulepingus laenuvõtja telefoninumbriks.

Sellele on kaitsja apellatsioonis ise osutanud ning eksperdiarvamusele tuginedes märkinud, et

seda telefoninumbrit kasutas AP. Seega on kaitsja ise kasutanud kõnealust ekspertiisiakti

tõendina J. Kravikule süüdistuses etteheidetava teo puhul. Eelnevast tulenevalt on KrMS §

180 lg-st 1 lähtuvalt J. Kraviku süüdimõistmisel põhjendatud ekspertiisikulu talt välja

mõistmine.

VIII

21. Eelnevast tulenevalt teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud otsuse,

jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

22. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, jääb J. Kraviku õigusabikulu

vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 tema kanda.

Allkirjastatud digitaalselt