3-25-3907/3 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-3907

Määruse kuupäev

5. november 2025

Kohtunik

Kadri Palm

Kohtuasi

Nikolai Lilitškini (Lilitškin) kaebus Tartu Vangla

tegevuse peale seoses kauplusest sisseostude

tegemisega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Nikolai Lilitškini kaebus.

2. Jätta Nikolai Lilitškini taotlus riigilõivu tasumiseks vabastamiseks läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates

määruse kättesaamisest. Määrus tõlgituna vene keelde toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. Tartu Vangla kinnipeetav Nikolai Lilitškin esitas 2. novembril 2025 Tartu Halduskohtule

kaebuse seoses Tartu Vanglas pakutava kaupluse teenusega. Kaebaja palub tuvastada vangla

tegevuse õigusvastasus, kohustada vanglat mitte toime panema õigusvastaseid tegevusi, s.o

konfiskeerima raha transporditeenuse näol, keelata vanglal panna töötule kinnipeetavale

kohustust tasuda kauba tarnimisega seotud transpordikulusid ning mõista välja tekitatud

kahju. Ka palub kaebaja, et kohus kohustaks vanglat täitma tarbijakaitseseaduse (TKS) § 3.

Tarbijal on õigus saada informatsiooni vene keeles teadliku valiku tegemiseks. Alates 14.

augustist 2009 on kestev olukord, s.t vene keeles informatsiooni mittevõimaldamine kaupade

kohta poes. Lisaks on vangla poekauba nimekirja viinud paberkandjalt üle elektroonsele

kandjale, piirates ebaseaduslikult kinnipeetavale müüdavat kogust ja sellega kehtestades

agressiivne kauplemise võtte. Kaebajale on tekitatud kahju summas 4,1600 eurot. Kahju

moodustab 5,77 eurot, justkui maksud ja transporditeenuse kulud. Samuti on kaebajale

tekitatud moraalne kahju valikuõigusest ja käsutusõigusest ilmajätmise eest. Koos kaebusega

esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

2. Kohus mõistab, et kaebaja on kohtule esitanud kaebuse Tartu Vanglale kohustava

ettekirjutuse tegemiseks, mille kohaselt kaebajalt ei tohiks võtta kauplusest tellimust tehes

transporditasu ega muid makse. Lisaks soovib kaebaja hüvitist varalise ja mittevaralise kahju

tekitamise eest ning vangla kohustamist esitada teave kaupade kohta vene keeles ja mitte

seada ostetavale kaubale arvulisi piiranguid. Kohus ei käsita eraldiseisva nõudena kaebaja

soovi tuvastada vangla tegevuse õigusvastasus, sest õigusvastasuse tuvastamise nõue on

praegusel juhul hõlmatud kohustamis- ja hüvitamisnõudega.

3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse

saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

4. Kohus on seisukohal, et N. Lilitškini kaebus osas, milles ta nõuab Tartu Vangla

kohustamist esitada teave kaupade kohta vene keeles, tuleb tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1

alusel, kuna vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.

5. Kaebajale müüb kaupu ja osutab teenuseid eraõiguslik juriidiline isik Osaühing Makro

Trade Baltic. Vangistusseaduse (VangS) § 48 lg 1 ei pane vanglale avalik-õiguslikku

kohustust korraldada seda, kuidas teeb vanglas kaupu müüv eraõiguslik juriidiline isik ostjale

kättesaadavaks teabe kaupade ja teenuste kohta. TKS §-s 4 sätestatud tarbija õigus saada

teavet on oma olemuselt eraõiguslik ning sellega seotud vaidlus lahendatakse Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve Ameti juures tegutsevas tarbijavaidluste komisjonis või maakohtus

(TKS § 40 lg 3, § 60 lg 2). Kaebaja saab esitada venekeelse teabe saamise nõude Osaühingule

Makro Trade Baltic ning hiljem vajadusel pöörduda tarbijavaidluste komisjoni või

maakohtusse.

6. Kohtu hinnangul kuulub ülejäänud osas kaebus tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

Mainitud sätte kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega

kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine

ebatõenäoline.

7. Vangla kauplusest kauba ostmisel transporditeenuse eest tasumist ja kauba soetamisele

ettenähtud piirangute seadmist ei saa pidada selliseks ebamõistlikuks piiranguks, mis kaebaja

õigusi intensiivselt riivaks. Kinnipeetaval ei ole vanglas viibides vältimatult vaja sisseoste

teha, kuna ta on vangla ülalpidamisel. Vanglas on tagatud kinnipeetavale nõuetekohane

toitlustamine, mis on kooskõlas üldiste toitumistavadega (VangS § 47 lg 1 ja sotsiaalministri

9. juuli 2025. a määrus nr 29 „Nõuded toitlustamisele kinnipidamisasutuses“). Samuti tagab

vangla kinnipeetavale, kellel puuduvad rahalised vahendid, esmavajalikud hügieenitarbed

(Tartu Vangla kodukorra p 11.3.1). Vangla kindlustab kinnipeetavale ka muu vältimatult

vajaliku, et tagada tema inimväärikust austav kohtlemine (VangS § 41 lg 1). Kohtu hinnangul

saab praegusel juhul arvestada ka asjaoluga, et 1. aprillist 2024 muudeti VangS selliselt, et

alates nimetatud kuupäevast on kinnipeetaval lubatud saada pakke, milline võimalus

varasemalt puudus (vt VangS § 281 lg 1). Kuigi pakiga ei ole võimalik saata või tuua

vanglasse kõiki kinnipeetavale meelpäraseid asju (sh toiduaineid) (vt täpsemalt justiitsministri

30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 741 lg 1), on käesoleval ajal

kinnipeetavatel avaram võimalus lisaks e-poest tellimisele saada vajaminevaid asju (nt

hambahari, sokid, aluspesu, ühekordsed raseerijad jne) ka paki teel lähedastelt. Ühtlasi on

kaebajal võimalik valida, kui sageli ta e-poest kaupu tellib ning seeläbi kulutusi transpordile

vähendada.

8. Kohtu hinnangul ei ole ka tõenäoline, et kohus esitatud kaebuse rahuldaks.

9. VangS § 48 lg 1 sätestab, et kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest

sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju,

mille omamine vanglas on lubatud. Kaupu müüb vangla või eraõiguslik juriidiline isik,

kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Müüdava kauba hind ja kauba

kättetoimetamise kulu võivad olla turuhinnast kuni 20 protsenti kõrgemad. Kuna kauba

tellijaks ja saajaks on kaebaja, tuleb temal tasuda nii kauba hind kui ka selle saatmise kulude

eest. Et VangS § 48 lg-st 1 tuleneb, et tasuda tuleb ka kättetoimetamise kulud, puudub

kaebajal õigus nõuda, et ta ei peaks e-poest kauba tellimisel selle kättetoimetamise eest üldse

midagi tasuma. Kohtu hinnangul ei saa olukorda, kus kaebajalt nõutakse e-poe tellimuse

kättetoimetamise eest VangS § 48 lg-le 1 tuginedes tasu, pidada ka põhiseadusega vastuolus

olevaks.

10. Samuti ei saa kohtu hinnangul asuda praegusel juhul seisukohale, et tulenevalt kauba

kättetoimetamise tasu suurusest ei oleks kaebajale olnud tagatud reaalne sisseostude tegemise

võimalus. Kaebaja ei ole selgitanud, millised ostud jäid tal tegemata või mida ta täpsemalt ei

saa osta, kuna ta peab tasuma kauba kättetoimetamise kulud. Kohtu hinnangul ei saa

praegusel juhul asuda ka seisukohale, et kauba kohaletoimetamise tasu oleks ülemäärane

tulenevalt ebaõigest juurdehindlusest. Kohtule teadaolevalt müüb vanglas e-poe kaudu kaupa

Osaühing Makro Trade Baltic, kaup tarnitakse vanglasse kullerteenusega ning vanglas e-poe

kaudu tellimust tehes lisandub kauba hinnale 5,08 euro suurune kohaletoimetamise tasu.

Kuigi kohtule ei ole teada täpne e-poe kauba kohale toimetamise turuhind, siis ei pea kohus

kuigi tõenäoliseks, et vanglas e-poe kaudu tellimust tehes kauba hinnale lisanduv

kohaletoimetamise tasu oleks VangS § 48 lg-s 1 sätestatud turuhinna maksimaalsest 20%-

lisest juurdehindlusest suurem. Üldteadaolevalt on e-kaubanduse puhul kauba

kättetoimetamise tasu tavapärane ning vanglas kaupade ostmise puhul pole tegemist

kinnipeetavate õigusi ülemäära piirava erandiga. Kohtu hinnangul ei ole ka usutav, et kauba

kättetoimetamise tasu eelpool märgitud ulatuses võiks põhjustada kaebajale mingit sellist

mittevaralist kahju, mis kuuluks riigivastutuse seaduse § 9 lg-st 1 tulenevalt hüvitamisele. Nii

kaebaja varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõuded on eeltoodut arvestades

perspektiivitud.

11. Lisaks märgib kohus, et kohtupraktikas on selgitatud, et vangla kodukorras kaupade

kogustele piirangute kehtestamisega ei ole sekkutud kinnipeetavate õigustesse sellise

ulatusega ja nii intensiivselt, et see kaaluks üle piirangu kehtestamise eesmärgi, milleks on

vangla ja kitsamas mõttes ka vanglas viibivate kinni peetavate isikute endi julgeoleku

tagamine. VangS § 48 ei reguleeri sisseostude tegemist ammendavalt, sh ühekordselt

ostetavaid kaubakoguseid. VangS § 48 lg 1 annab küll volitusnormi ostude tegemise korra

kehtestamiseks, kuid ei välista täiendavalt koguste piiramist julgeolekukaalutlustel vangla

üldkorraldusega VangS § 41 lg 2 teise lause alusel (nt Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2009.

a otsus nr 3-08-1832, p 7 ja 10. juuni 2010. a otsus nr 3-08-2101, p-d 7 ja 8). Kaebaja ei ole

välja toonud selliseid asjaolusid, mis annaks aluse asuda teistsugusele seisukohale. Asja

materjalidest ei nähtu, et kaebaja tegelikke vajadusi oleks Tartu Vangla kodukorras p-s 15.8

määratud kauba kogustega reaalselt piiratud.

12. Eeltoodust tulenevalt kuulub kaebus tervikuna tagastamisele.

13. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt

õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel

loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

14. Kohus mõistab, et kaebaja on koos kaebusega esitanud menetlusabi taotluse kaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna kohus tagastab kaebuse tervikuna, siis

jätab kohus viidatud taotluse sel põhjusel menetlemata.

(allkirjastatud digitaalselt)