1-24-5285/28 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuulutamise aeg

04.11.2025

Kohtuasja number

1-24-5285

Kohtukoosseis

Ingrid Kullerkann, Erkki Hirsnik ja Tiit Lõhmus

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Juri Andrejevi süüdistuses KarS § 114 lg 1

p 9 järgi üldmenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Viru Maakohtu 06.05.2025. a otsus

Süüdistatav

Juri Andrejev, isikukood 37805282236; elukoht: XXX,

viibimiskoht: Viru Vangla; kodakondsus: määratlemata;

emakeel: vene keel; kuriteo toimepanemise ajal 2

kehtivat kriminaalkaristust KarS § 118 p 1 ning KrK §

107 lg 2 p 1, 5 järgi

tõkend: vahistatud alates 30.05.2024

Apellandid

süüdimõistetu Juri Andrejev;

lepinguline kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Liina Pikma;

kannatanu G.R. ;

alaealise kannatanu A.J. esindaja Leelo Viil

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 06.05.2025. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Edasikaebekord

Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest

kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise

õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Juri Andrejevit süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 114 lg 1 p 9 järgi teise

inimese tapmises, mis on toime pandud isiku poolt, keda on varem korduvalt karistatud

tahtliku esimese astme kuriteo eest, mille süüteokoosseisu kuuluvaks tagajärjeks on raske

tervisekahjustus. Süüdistuse kohaselt peksis J. Andrejev 29.05.2024 tuvastamata kellaajal

oma elukohas XXX , ühise alkoholi tarvitamise käigus O.R. , mille tagajärjel saadud

vigastustesse kannatanu suri. Seejärel lohistas J. Andrejev O.R. alasti keha umbes kella 23.30

paiku oma korterist õue ja jättis X maja juurde esimese korruse akende alla. O.R. surma

põhjuseks oli raske alkohoolse joobe foonil saadud kehatüve-pea tömp trauma maksa

rebendite, ninaluude murru ja hulgaliste suuõõne ja limaskesta pindmiste haavadega, mille

tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest verejooksust ning vereaspiratsioon.

Maakohtu otsus

2. Viru Maakohtu 06.05.2025. a otsusega tunnistati J. Andrejev KarS § 114 lg 1 p 9 järgi

süüdi ning teda karistati 15 aasta pikkuse vangistusega. Karistuse kandmise algusajaks on

30.05.2024. Tõkend vahistamine jäeti muutmata.

2.1.

Kohus mõistis J. Andrejevilt välja kannatanu G.R. kasuks varalise kahju hüvitise

484,61 eurot ja mittevaralise kahju hüvitise 3000 eurot ning A.J. kasuks mittevaralise kahju

hüvitise 500 eurot ja viivise alates 10.09.2024 kuni summa täieliku tasumiseni. A.J.

tsiviilhagi varalise kahju nõudes jättis maakohus läbi vaatamata.

2.2.

Menetluskuludena tuleb J. Andrejevil tasuda sundraha 2215 eurot, ekspertiisikulud 23

888,29 eurot, kaitsjatasu 1188,28 eurot ja kannatanu esindaja tasu 2013 eurot, s.o kokku 29

304,57 eurot. Kannatanu esindajale makstud tasu sõidule kulutatud aja eest ja sõidukulud

summas 635,38 eurot jäeti Eesti Vabariigi kanda.

3. J. Andrejev end temale inkrimineeritavas kuriteos süüdi ei tunnistanud.

4. Vaidlust ei olnud selles, et kannatanu O.R. oli vähemalt alates 27.05.2024 koos

süüdistatavaga ja nad tarvitasid mitu päeva järjest süüdistatava korteris alkoholi. Seda

kinnitasid süüdistatav, kannatanu ema G.R. ja tunnistajad Z.A. , K.K. ja A.T. . Kuigi

süüdistatav kinnitas, et tema ei mäleta, et oleks 29.05.2024 öösel helistanud väljast fonolukku

korterisse nr 1, et trepikotta sisse pääseda, leidis maakohus, et ka selle asjaolu üle puudub

vaidlus. Fakti kinnitavad tunnistajate ütlused ning ka süüdistatav ise ei ole seda välistanud.

5. Maakohus tuvastas, et kannatanu peksmine leidis aset just süüdistatava korteris, selle

tagajärjel saabus kannatanu surm ja süüdistatava korterist lohistati surnukeha välja kortermaja

ette. Nii dokumentaalsed tõendid kui ka tunnistajate ütlused on omavahel kooskõlas ja

ühtivad. Sündmuskoha vaatlusprotokollidest nähtub, et süüdistatava korteris olid vannitoas

juuksekarvad ja valamu äärel verekahtlased määrdumised, esiku põrandal juuksetuustid, seina

peal verekahtlased määrdumised, elutoa põrandal verekahtlased jäljed. Kortermaja trepikoja

sissekäigu kohal olevalt varikatuselt leiti roosat värvi aluspüksid. Trepikoja põrandalt leiti

lohistamisjälgi ja jalamattidelt juuksetuuste. Ekspertiis tuvastas, et kannatanu vigastused olid

tekitatud löökidest kõva tömbi piiratud pinnaga esemega, milleks võib olla kängitsetud jalg,

põlv ja/või mõni muu sarnane ese; hooga kukkumisest või istumisest lamava kannatanu

rindkerele; löökidest näiteks rusikate või mõne muu sarnase esemega; lahtise käega jõulistest

vajutustest kannatanu suule; kukkumisega kaasuvast löögist vastu ümbritsevaid kõvasid

tömpe piiratud pinnaga esemeid ja ebatasaseid pindu; jõulisest vajutamisest/sõrmedega

pigistamisest ning hõõrdumisest vastu ebatasast pinda. DNA ekspertiisiga tuvastati, et

juuksekarvadel süüdistatava korteris ja trepikojas, veres süüdistatava korteri esiku seinal,

jalatsiriiulil, voodilinal, elutoa põrandal, WC uksel ja veres trepikojas oli kannatanu DNA.

Lisaks sellele tuvastati kannatanu küünealustest kaapeproovidest süüdistatava DNA.

6. Vastavalt 21.06.2024. a ekspertiisiaktile on liikumisjäljed trepikoja põrandal ja

astmetel tekkinud verise objekti liikumisel; viibutusjäljed esiku parempoolsel seinal on

pinnale tekkinud liikuvalt objektilt eralduvast verest; pritsmed jalatsiriiuli alumisel esiküljel

on tekkinud laialipihustunud verest vereallikale mõjunud välisjõu toimel; liikumis- ja

ülekandumisjäljed esiku põrandal, esiku vasakpoolsel seinal, WC ukseraamil ja ukse sisemisel

küljel ning elutoa põrandal on tekkinud verise objekti liikumisel. Võttes arvesse magamistoa,

elutoa, esiku ja trepikoja põrandal jäädvustatud liikumisjälgi ja nende suunda, järeldub, et

need on tõenäoliselt tekkinud vigastatud kannatanu lohistamisel korterist välja. Võttes arvesse

korteris olevate verejälgede iseloomu, võib teha järelduse, et verepritsmed elutoas diivani jala

juures ja viibutusjäljed esiku seinal on tõenäoliselt tekitatud kannatanu paiknemisel lamavas

asendis.

7. Tunnistaja D.P. elab X -8 korteris teisel korrusel. Kella 23.30 ajal kuulis ta trepikojas

müra, nagu tassiti mööblit ja löödi midagi vastu käsipuud. Peale seda helistati tema

fonolukule kolm korda, kuid ust ta ei avanud, sest ei oodanud kedagi. Aknast välja vaadates

nägi ta naabrit korterist nr 13, kes oli ilmselt napsine, tal olid jalas ainult aluspüksid ja

ülakeha oli paljas.

8. Süüdistatav väitis maakohtu istungil, et läks peale kannatanuga ühist alkoholi

tarvitamist 29.05.2024 kella 16 paiku magama ning ärkas alles kella 3–4 ajal öösel, kui

politsei koputas uksele. Samuti väitis süüdistatav, et kannatanule helistas viimase endine

elukaaslane ja kannatanu läks alla talle trepikoja ust avama. Kannatanu veri tema korteris oli

seotud sellega, et kannatanu kukkus ukse juures ja tema ninast hakkas verd jooksma. Samuti

ei välistanud süüdistatav, et tema magamise ajal tuli veel keegi tema korterisse. Maakohus

leidis, et need versioonid kogutud tõenditega ei ühti.

9. Maakohus leidis, et süüdistatava süü talle etteheidetavas teos leidis tõendamist. J.

Andrejev muutus peale alkoholi pikaajalist tarvitamist agressiivseks, hakkas kannatanut

peksma ja selle tagajärjel saadud vigastustesse kannatanu suri. Peale seda lohistas süüdistatav

kannatanu surnukeha neljandalt korruselt alla kortermaja ette välja.

10. Maakohus nõustus prokuröriga, et tegu on toime pandud otsese tahtlusega. Tegemist ei

olnud ühe ja/või juhusliku löögiga äkilise ühekordse agressiooni tulemusel. Kannatanu

vigastuste hulk, ulatus ja tekkemehhanism näitavad tekitamise jõulisust ja intensiivsust,

korteri seisukord ning veremäärdumiste asukoht ja kogus aga seda, et peksmine ei toimunud

lühikese aja vältel. Seega oli süüdistatavale kindlasti ja üheselt arusaadav, milleni selline

peksmine viib. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

11. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatava süü suuruse

kindlaksmääramisel lähtus maakohus eelkõige kasutatud vägivalla iseloomust ja

intensiivsusest, leides, et need näitavad süüdistatava erilist küünilisust. Kuigi ka kannatanu

joobeaste oli kõrge, ei oleks vaid alkoholi kuritarvitamine toonud kaasa selliste vigastuste

saamist. Maakohus leidis, et J. Andrejevi süü on keskmisest suurem, mis annab aluse ka

keskmisest sanktsioonimäärast kõrgema karistuse mõistmiseks.

Apellatsioonid

12. Maakohtu otsuse peale esitas 27.05.2025 apellatsiooni J. Andrejev, kes leiab, et tema

süüd ei kinnita ükski tõend. See, et J. Andrejev toimunut ei mäleta, ei tähenda, et ta oma süüd

tunnistaks. Toimikuga mitte riimuvad ütlused ei tähenda valetamist, vaid J. Andrejev oli

eelnevalt mitu päeva tarvitanud alkoholi ega mäleta täpselt toimunut. Nõustuda ei saa ka

sellega, et kannatanule maksarebendi tekitamine oleks olnud tahtlik. J. Andrejev küsib, kes

peaks üldse teadma, kuidas ja kui kõvasti peaks lööma, et kellelegi sellist vigastust tekitada.

Seega ei saa olla tegu isegi kaudse tahtlusega ning tegu tuleks ümber kvalifitseerida KarS §

118 lg 1 p 7 järgi. Arvesse tuleb võtta sedagi, et kannatanu oli tarvitanud suure koguse

alkoholi, mis oli üheks tema surma põhjuseks.

13. Kaitsja vaidlustab süüdimõistva kohtuotsuse täies ulatuses ning palub J. Andrejevi

õigeks mõista. Alternatiivselt taotleb apellant J. Andrejevi süüdi tunnistamist KarS § 118 lg 1

p 7 järgi. Kui ringkonnakohus ka sellega ei nõustu, palub kaitsja mõista J. Andrejevile

karistuse alla sanktsiooni keskmise määra. Lisaks palub kaitsja vähendada poole võrra

süüdistatavalt välja mõistetud ekspertiisitasu summas 22 260 eurot.

13.1.

Kaitsja hinnangul on tõendite hindamine toimunud ebaõigesti. Kohtuotsus on rajatud

tõenditele, mis ei välista võimalust, et süüdistatav ei ole tema juures viibinud O.R. tahtlikult

tapnud. Sellega on kohus rikkunud KrMS § 7 lõikes 3 sätestatud põhimõtet. Nõustuda ei saa

maakohtuga, et süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed. Süüdistatava ütluste

usaldusväärsuses selles, et ta teatud aja kohta sündmusi ei mäleta, ei ole põhjust kahelda. Nii

on mitmed tunnistajad (A.B. i, D.K. , Z.A. ) öelnud, et süüdistatav oli märgatavalt joobes.

Sündmuste mittemäletamine ei ole ütluste usaldusväärsuse kriteeriumiks.

13.2.

Kohtu hinnangul on süüdistatava väide, et kannatanu kukkus näoga vastu põrandat ja

tema ninast hakkas verd jooksma, ümber lükatud ekspertiisiaktis nr 24E-TR00014-01

tuvastatuga, mille kohaselt verepritsmed elutoa diivani jala juures ja viibutusjäljed esiku

seinal on tõenäoliselt tekitatud kannatanule vigastuste tekitamisel kannatanu paiknemisel

lamavas asendis. See kohtu järeldus ei ole õige, kuna kannatanu võis kukkuda, aga

verepritsmed diivanil ja mujal korteris võisid tekkida ka mitte seoses kukkumisega.

13.3.

Apellandi hinnangul ei võimalda kohtu viidatud tõendid teha ühest järeldust, et J.

Andrejev oleks toime pannud mõrva. Teo toimepanemise tehioludena on süüdistaja piirdunud

üksnes väitega, et J. Andrejev peksis kannatanut, mille tagajärjel kannatanu suri. Samas võib

selline süüdistus hõlmata ka KarS § 118 p 7 süüteokoosseisu. Oletuslik ja põhistamata on

kohtu järeldus, et kannatanu peksmine toimus väga intensiivselt, suure jõuga ja ilmselt mitte

lühikest aega.

13.4.

Oluline on, et kannatanu surma saabumine oli põhjustatud raske alkohoolse joobe

foonil kahest traumast: peatrauma ja maksa rebendid. Ekspertiisiakti kohaselt võis kannatanu

olla peale kehavigastuste saamist võimeline aktiivselt tegutsema 15–30 minutit. Kas need

traumad tekitas süüdistatav või võisid need tekkida ka kannatanu kukkumisel, ei ole lähemalt

teada.

13.5.

Kaitsja ei nõustu maakohtuga selleski, et kuritegu on toime pandud otsese tahtlusega.

Kannatanule kehavigastuste tekitamise korral ei oleks süüdistataval olnud võimalik ette näha

surma saabumise võimalust, kuna kannatanu surm saabus kehavigastuste ja kannatanu poolt

tarvitatud alkoholi koosmõjus. Oluline on märkida, et süüdistatav ei kasutanud sellist

ründevahendit (nt nuga, relv, mingisugune kõva ese), mille korral võiks surma saabumist

tagajärjena omistada. Kohus põhjendab tahtlust väitega, et peksmine ei toimunud lühikese aja

vältel. Vastuolu on aga selles, et ekspertiisi ja sündmuskoha vaatlusprotokolli andmetega

arvestavalt jäi O.R. eeldatav surmaaeg ajavahemikku 29.05.2024 kell 23.00 kuni 23.30. Kuna

vigastused võidi olla tekitatud ca 15 minutit enne surmaaega, võis kannatanule eluohtlike

kehavigastuste tekitamise aeg jääda ajavahemikku kell 22.45 kuni 23.15. Seega kohtu

järeldus, et süüdistatav peksis kannatanut pikemat aega, ei ole põhjendatud.

13.6.

Apellandi hinnangul on süüdistatava süü pigem keskmisest väiksem. Asjas on üks

kannatanu. Tegemist on ühekordse sündmusega, mille käigus mitmed päevad kestnud

alkoholi liigtarvitamisega viis kannatanu ennast tervislikult kontrollimatusse seisundisse

(joobeaste 3,99 mg/g veres), mis ka eksperdi hinnangul soodustas surma saabumist. Ehkki

süüdistatav sündmusi ei mäleta, on ta möönnud, et ta võib olla süüdi O.R. le

tervisekahjustuse tekitamises. Kui süüdistatav joobeseisundi tõttu ei mäleta kannatanu

surnukeha korterist väljaviimist, ei saa väita, et süüdistatav oleks küüniline või jätnud

kannatanu abita. Arvestada tuleb ka, et varasemad karistused on J. Andrejevi poolt kantud.

Vanglast vabanenult asus süüdistatav tööle, ostis endale korteri ning omades juhtimisõigust

ostis endale auto. Eripreventiivsetel kaalutustel võiks karistus alla sanktsiooni keskmise

määra.

Menetlus ringkonnakohtus

14. Tartu Ringkonnakohus võttis 04.07.2025 apellatsioonid menetlusse ning andis pooltele

võimaluse esitada kirjalikke seisukohti ja taotlusi kuni 19.09.2025.

15. Prokurör esitas apellatsioonivastuse 16.09.2025 leides, et mõlemad apellatsioonid

põhjendamatud ja tuleks jätta rahuldamata. Kohus on õigesti hinnanud esitatud tõendeid ja

apellatsioonkaebustes puuduvad argumendid, mis tingiksid nende tõenditele vastupidise

hinnangu andmise. Asjaolu, et süüdistatav endale tahtlikult tekitatud joobeseisundi tõttu

kuriteo toimepanemist ei mäleta (KarS § 36), ei ole alus KrMS § 7 lg 3 rakendamiseks.

Prokuröri hinnangul puudub alus J. Andrejevi teo ümberkvalifitseerimiseks KarS § 118 lg 1 p

7 järgi. Teole antava kvalifikatsiooni osas on kohtu põhistused veenvad ja kumbki apellant ei

ole oma kaebuses välja toonud asjaolusid, mis tingiksid teo ümberkvalifitseerimist. Sarnaselt

maakohtuga on prokuröri arvates igati positiivne, et süüdistatav on pärast viimast vangistuse

ära kandmist leidnud töö ja soetanud ka elukoha. Siiski ei ole need sellised asjaolud, mis

annaksid alust karistuse kergendamiseks KarS § 57 lg 2 alusel.

16.

18.09.2025 esitas kaitsja oma täiendava seisukoha, milles jääb selle juurde, et J.

Andrejevi ütluste ebausaldusväärseks lugemine ei ole põhjendatud. Tegu tuleks kvalifitseerida

KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Süüdistaja on piirdunud üksnes väitega, et J. Andrejev peksis

kannatanut, mille tagajärjel kannatanu suri. Süüdistuse taoline formuleering vastab pigem

KarS § 118 lg 1 p 7 süüteokoosseisule. Kohtu järeldus, et kannatanu peksmine toimus

intensiivselt ja mitte lühikest aega, on hüpoteetiline. Ei ole tuvastatud, et rünne oleks olnud

kauakestev ja intensiivne, ning et sellega tekitati tervisekahjustus, mis võib kausaalahela

katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. J.

Andrejev ei ole mõrva toime pannud tahtlikult. Surma saabumise võimalust ei olnud

süüdistataval võimalik ette näha. Rusika- või jala löögiga tekitatud tervisekahjustused ei

põhjusta keskmise arusaamisvõimega inimese hinnangul surma.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

17. Kolleegium leiab, et maakohus lahendas kriminaalasja õigesti ning apellatsiooni väited

kohtuotsuse muutmist või tühistamist ei tingi. Kuna maakohus on näidanud, milliste tõendite

alusel ta kuriteo sündmustiku kindlaks tegi, ei asu ringkonnakohus kõiki neid põhistusi

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 342 lg 3 p-st 1 juhindudes üle kordama. Kolleegium

keskendub seega vaid apellatsiooniväidetele vastamisele.

18. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et J. Andrejevi süü temale

etteheidetavas kuriteos on tõendamist leidnud. Riigikohus on selgitanud, et ehkki in dubio pro

reo-põhimõttest juhindudes tõlgendatakse tõsiselt võetavad kahtlused süüdistatavale

soodsamas suunas, ei tohi tõendatusele esitada ülemäära rangeid nõudeid (RKKK 1-21-

8803/138 p 46). Kui keskse süüstava tõendiallika usaldusväärsuses tekivad kahtlused ning

neid ei õnnestu kummutada, tuleb tõepoolest langetada otsus süüdistatava kasuks. Kohtu otsus

ei tohi tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka

kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu

jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse

esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku

kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist

(RKKK 1-20-1301/35 p–d 11–12).

19. Kolleegiumi hinnangul ühtegi tõsiselt võetavat kahtlust selles osas, kas J. Andrejev on

talle etteheidetava teo toime pannud, ei esine. Kohtule on esitatud palju usaldusväärseid

tõendeid, mis kogumis süüdistuse versiooni toimunust kinnitavad.

20. Kuigi süüdistatav toimunut väidetavalt ei mäleta, on maakohus tõendite põhjal

jälgitavalt rekonstrueerinud tol õhtul aset leidnud sündmuste käigu. Samuti on maakohus

hinnanud süüdistatava ütlusi ning põhjendanud, miks tuleb need lugeda ebausaldusväärseks.

Kohtukolleegium nõustub süüdistatava ütluste ebausaldusväärsuse küsimuses maakohtu

põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Apellatsioonides toodud argumentidega

seoses märgib ringkonnakohus järgmist.

21. J. Andrejevi sõnul läks ta kella 16 ajal magama ega ärganud enne, kui politsei uksele

koputas (dtl 78–79). See võimalus on ümber lükatud tunnistajate D.K. i, A.B. i ja D.P. i

ütlustega, kes kõik nägid süüdistatavat peale kella 23 väljas maja ees, kui viimane fonoluku

pealt tunnistajate korteritesse helistas, et trepikotta sisse saada. Seega on selge, et J. Andrejevi

versioon terve õhtu toas magamisest ei vasta tegelikkusele.

22. Teine süüdistatava väide on, et kannatanu kukkus sel päeval kuskil kella 11.30 paiku

näoga vastu põrandat ja tema ninast hakkas verd jooksma (dtl 78). Maakohus tugines

ekspertiisiaktile nr 24E-TR00014-01, millest nähtuvalt olid verepritsmed elutoa diivani jala

juures ja viibutusjäljed esiku seinal tõenäoliselt tekitatud kannatanule vigastuste tekitamisel

ajal, mil kannatanu paiknes lamavas asendis. Teisisõnu leidis maakohus, et sündmuskohal

olnud verejäljed ei saanud tekkida kannatanu kukkumisest ning sellega on süüdistatava väide

ümber lükatud. Kaitsja leiab, et kohtu järeldus ei ole õige, kuna kannatanu võis ikkagi

kukkuda, isegi kui verepritsmed diivanil ja mujal korteris tekkisid seoses millegi muuga.

23. Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi kui kannatanu sel päeval süüdistatava korteris

kukkus, ei muudaks see midagi süüdistatava poolt toimepandud kuriteo tõendatuse

hindamisel. Jäljeekspertiisist (II kd tl 115-117) ja sündmuskoha vaatlusprotokollidest

nähtuvalt on selge, et kannatanu peksmine leidis aset süüdistatava korteris. Kannatanu verd

leiti nii magamistoast, elutoast, esikust ja tualetist. Leiti nii verejälgi, ülekandumisjälgi,

imbumisjälgi, tilkumisjälgi, liikumisjälgi, voolamisjälgi, pritsmeid ja viibutusjälgi.

Intensiivsest vägivallast annavad eelkõige aimu viibutusjäljed, mis tekivad pinnale liikuvalt

objektilt eralduvast verest ning pritsmed, mis tekivad õhus laialipihustunud verest vereallikale

mõjunud välisjõu toimel. Verepritsmed elutoa diivani juures ja viibutusjäljed esiku seinal on

tõenäoliselt tekitatud kannatanu paiknemisel lamavas asendis. Liikumisjäljed korteris sees ja

trepikojas on tõenäoliselt tekkinud vigastatud kannatanu lohistamisel korterist välja.

24. Ka kannatanul tuvastatud vigastused räägivad sellest, et kannatanut peksti korduvalt ja

intensiivselt. Surnu kohtuarstlikust ekspertiisist (II kd tl 120-136) nähtub, et hulk vigastusi oli

põhjustatud löökidest kõva tömbi piiratud pinnaga esemega, milleks võib olla kängitsetud

jalg, põlv ja/või mõni muu sarnane ese. Roiete murrud ja verevalumid kopsus on tekkinud

rindkere kokkusurumisel, võimalik, et hooga kukkumisest või istumisest lamava kannatanu

rindkerele. Erinevad luumurrud, põrutus-rebimishaavad ja verevalumid olid põhjustatud

löökidest näiteks rusikate või mõne muu sarnase esemega; lahtise käega jõulistest vajutustest

kannatanu suule. Osa peavigastusi võivad olla saadud nii löökidest tömbi esemega kui ka

kukkumisega kaasuvast löögist vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe piiratud pinnaga esemeid ja

ebatasaseid pindu. Nahaalused verevalumid ja nahamarrastused on valdavalt saadud löömisest

või kukkumisest vastu ebatasaseid pindu, jõulisest vajutamisest/sõrmedega pigistamisest ning

hõõrdumisest vastu ebatasast pinda. Lisaks esines kannatanul ka surmajärgselt tekkinud

vigastusi – põrutushaav ja nahamarrastused. Kehavigastuste tekkimine kukkumisel kortermaja

neljanda korruse kõrguselt on ekspertiisiaktiga välistatud.

25. Kaitsja hinnangul on maakohtu järeldus, et peksmine oli intensiivne ja kauakestev,

hüpoteetiline ja tõendamata. Maakohus leidis, et arvestades vigastuste hulka, ulatust ja

tekkemehhanismi saab öelda, et kannatanu peksmine toimus väga intensiivselt, suure jõuga ja

ilmselt mitte lühikest aega. Kannatanule oli muuhulgas tekitatud siseorgani vigastus –

maksarebend. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et ainuüksi surnu

kohtuarstlikust ekspertiisist ja sündmuskohal avanenud pildist nähtuvalt on selge, et

kannatanu peksmine oli intensiivne. Tal tuvastati hulgaliselt erineva raskusastmega vigastusi,

sh eluohtlikke. Vigastuste tekkemehhanism oli samuti erinev. Samuti on ekspertiisi kohaselt

tõenäoline, et kanntanu asend on vigastuste tekitamise ajal muutunud. Eeltoodu kogumis

viitab üheselt sellele, et peksmine pidi toimuma mõnda aega. Kaitsja apellatsioonis esitatud

arvutuste kohaselt võis kannatanule eluohtlike kehavigastuste tekitamise aeg jääda

ajavahemikku kell 22.45 kuni 23.15, mistõttu pole tema hinnangul kohtu järeldus pikemat

aega kestnud peksmise kohta põhjendatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et ligikaudu poole

tunni vältel teise inimese tervise kahjustamine intensiivset ja eriilmelist vägivalda kasutades

on käsitatav kauakestva peksmisena.

26. Süüdistatav on menetluse kestel väitnud, et korteris käis ka O.R. endine elukaaslane

A.T. ning võis käia veel keegi ajal, mil süüdistatav magas. Maakohus tuvastas, et A.T. käis

süüdistatava korteris enne 28.05.2024 (otsuse lk 9). Samuti on nõustumisväärne maakohtu

järeldus, et süüdistatava väidet mõne kolmanda isiku korteris viibimise kohta ei toeta ükski

maakohtule esitatud tõend ning see ei ole ka eluliselt usutav. Korterist on võetud hulganisti

proove, millele on tehtud DNA-analüüs, ning valdavas osas on korterist leitud süüdistatava ja

kannatanu DNA-d (II kd tl 147-159). Sh leiti mitme O.R. sõrmeküüne alt süüdistatava DNA-

d ja J. Andrejevi väikse sõrme küüne alt O.R. DNA-d. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et

süüdistatava välja pakutud versioon sündmuste käigust ei ole eluliselt usutav. Kohtu

hinnangul on ebatõenäoline, et korterisse oleks ilmunud tundmatu kolmas isik, kes põhjustas

kannatanu surma ajal, mil süüdistatav väidetavalt magas. Samuti ei ole usutav, et kannatanut

oleks rünnanud keegi kolmas isik, arvestades, et kannatanu küünte alt tuvastati üksnes

süüdistatava DNA.

27. Kaitsja on kriitiline olnud ka süüdistuse teksti osas. Süüdistuse formuleering, et J.

Andrejev peksis kannatanut, mille tagajärjel kannatanu suri, vastab kaitsja hinnangul pigem

KarS § 118 lg 1 p 7 süüteokoosseisule. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Õiguskirjanduses

on selgitatud, et tapmine on koosseisutüübilt suvalise teokirjeldusega materiaalne delikt, mille

koosseisuline tagajärg on teise inimese surm. Koosseis on suvalise teokirjeldusega, mis

tähendab, et see on võimalik mistahes teoga (RKKK 3-1-1-28-01 p 6.2). Tähtis on, et tegu ja

selle tagajärjeks olev inimese surm oleksid põhjuslikus seoses (Karistusseadustik.

Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2021, § 113

komm 5). Antud asjas on süüdistuse tekstist arusaadav, et J. Andrejev peksis kannatanut,

tekitas talle seeläbi eluohtlikud vigastused ja põhjustas kannatanu surma. J. Andrejevi tegu ja

O.R. surm on omavahel põhjuslikus seoses.

28. Eeltoodust tulenevalt ei ole kolleegiumil kahtlust selles, et J. Andrejev on tapmise

kuriteo objektiivse koosseisu täitnud.

29. Apellandid on mõlemad seisukohal, et täidetud ei ole subjektiivne koosseis, kuna J.

Andrejevil ei olnud tahtlust O.R. t tappa. Kaitsja sõnul ei põhjusta rusika- või jala löögiga

tekitatud tervisekahjustused keskmise arusaamisvõimega inimese hinnangul surma.

Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Riigikohus on oma lahendites korduvalt sedastanud, et

pekstes kannatanut rusikate ja jalgadega valimatult keha elutähtsatesse osadesse nagu pea,

rindkere ja kõht, peab süüdlane võimalikuks ja möönab mistahes tagajärge, sh kannatanu

surma ning tegu on seetõttu toime pandud kaudse tahtlusega (RKKK 3-1-1-107-96; 3-1-1-

106-97). Nagu juba eelnevalt tuvastatud, oli O.R. suhtes tarvitatud intensiivset vägivalda.

Sellised vigastused tekitanud peksmise käigus pidas J. Andrejev vähemalt võimalikuks, et

kannatanu sureb.

30. Eeltoodud seisukohta toetab ka Riigikohtu praktika, mille kohaselt saab ainuüksi

välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest olukorras, kus kannatanule on

tekitatud sellised tervisekahjustused, mis võivad kausaalahela katkematu kulgemise korral

suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Välise teopildi alusel saab kaudse

tahtluse olemasolu jaatada ennekõike juhul, kus süüteokoosseisu kirjeldatud tagajärg

(kannatanu surm) on ajalises ja ruumilises lähiseoses eluohtlikuks hinnatava teo

toimepanemisega. See ajalis-ruumiline lähiseos kinnitab, et kannatanu peksmine oli sedavõrd

intensiivne ja ulatuslik, et selles võib näha üheaegselt nii surma saabumise võimalikuks

pidamist kui ka möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes (RKKK 3-1-1-102-16 p 17).

31. Selleks, et rääkida tapmise subjektiivse koosseisu puhul kergemeelsusest, peab olema

tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus,

et tagajärg ei saabu. See tähendab, et lootus tagajärje saabumata jäämisele peab tuginema

isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei

realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje saabumata jäämisele peab olema tõsimeelne, mis

tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses juhuslikkusest, mida ta

ei saa kontrollida (RKKK 3-1-1-46-11 p 10). Kolleegium on seisukohal, et kergemeelsusega

kuriteo toimepanemisest J. Andrejevi puhul rääkida ei ole võimalik. Puuduvad mistahes viited

sellele, et J. Andrejev oleks teinud midagigi, et tagajärje saabumist vältida. Lüües kannatanut

korduvalt nii pea kui rindkere piirkonda, ei kontrollinud J. Andrejev sündmuste edasist käiku

ning sellest tulenevalt möönis intensiivse peksmise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist

– põhjustades seetõttu O.R. surma kaudse tahtlusega (vt ka RKKK 3-1-1-79-15 p 6).

32. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et J. Andrejev peksis 29.05.2024

tuvastamata kellaajal oma elukohas ühise alkoholi tarvitamise käigus O.R. , mille tagajärjel

saadud vigastustesse kannatanu suri. Kuna kaudne tahtlus esines ka saabunud tagajärje osas,

on tegu tapmisega, mitte raske kehavigastuse tekitamisega. Kuriteo toimepanemise hetkel

omas J. Andrejev 2 kehtivat kriminaalkaristust tahtlike esimese astme kuritegude eest, mille

süüteokoosseisu kuuluvaks tagajärjeks on raske tervisekahjustus (III kd tl 77–78). Seega on

maakohus kuriteo õigesti kvalifitseerinud KarS § 114 lg 1 p 9 järgi mõrvana.

33. KarS § 114 lg 1 p 9 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest on võimalik

mõista 8–20 aasta pikkune või eluaegne vangistus. Maakohus leidis, et J. Andrejevi süü on

keskmisest suurem, mis annab aluse mõista talle karistuse sanktsiooni keskmisest määrast

kõrgemana. Maakohus karistas J. Andrejevit 15 aasta pikkuse vangistusega.

34. Kaitsja hinnangul on J. Andrejevi süü keskmisest väiksem ning mõistetav karistus

peaks jääma alla sanktsiooni keskmise määra.

35. Ringkonnakohus selgitab, et maakohtul on karistuse mõistmisel küllaltki suur

otsustamisvabadus (vt RKKK 3-1-1-70-16, p 11), mistõttu ei saa apellatsioonikohus muuta

maakohtu mõistetud karistust kergekäeliselt – kohtuotsusega mõistetud karistuse

ümbervaatamiseks peab esimese astme kohus olema teinud olulise kaalutlusvea. Niisugust

kaalutlusviga maakohus teinud ei ole.

36. Süü suurust põhjendas maakohus järgmiselt.

Süüdistatava süü suuruse

kindlaksmääramisel hindab maakohus eelkõige kasutatud vägivalla iseloomu ja intensiivsust.

Tegemist ei olnud ühekordse ja juhusliku vägivallaaktiga, vaid korduvate löökidega

erinevatesse kannatanu kehapiirkondadesse. Löökide tugevust ja intensiivsust näitavad

kannatanul sedastatud vigastused, s.h. ennekõike siseorgani (maksa) rebenemine. Lisaks

sellele arvestab maakohus ka seda, et peale kannatanu peksmist ei võtnud süüdistatav mitte

midagi ette selleks, et kannatanut kuidagi aidata. Vastupidi, ta lohistas kannatanu kortermaja

ette välja ja jättis sinna lebama, läks ise tagasi oma korterisse ja heitis magama. Maakohtu

hinnangul näitab see erilist küünilisust süüdistatava poolt. Ringkonnakohus jagab maakohtu

seisukohta, et sellistel asjaoludel tuleb hinnata süüd keskmisest mõnevõrra suuremaks.

37. Kaitsja argumendid selles osas, et asjas on üks kannatanu, tegu on ühe episoodiga

vastavad küll tõele, ent ei anna alust käsitada tema süüd keskmisena või alla selle. Kaitsja on

osutanud ka asjaolule, et kannatanu ise oli samuti tugevas joobes, mis ekspertiisist tulenevalt

soodustas surma saabumist. Ringkonnakohus nõustub siingi maakohtuga, et esiteks ei oleks

alkoholi kuritarvitamine toonud kannatanule kaasa selliste vigastuste saamist. Eluohtlikud

vigastused kannatanule tekitas J. Andrejev. Lisaks on ekspertiisiaktis selgitatud järgmist:

[m]aksa rebenditega kaasnes äge verekaotus ja elundi funktsiooni raske kahjustus ning

Vabariigi Valitsuse määruse nr 266/13.08.2002 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise

kord“ § 7 (1) ja (2) 12) alusel põhjustavad eluohtliku tervisekahjustuse; reeglina ei ohusta

tavalise kulu korral ninaluude murrud ja suuõõnesisesed haavad isiku elu, kuid käesoleval

juhul tekkis raske alkohoolse joobe foonil elu ohustav tüsistus – vereaspiratsioon; seega saab

neid vigastusi Vabariigi Valitsuse määruse nr 266/13.08.2002 „Tervisekahjustuse

kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 7 (1) alusel käesoleval juhul lugeda eluohtlikuks

tervisekahjustuseks (II kd tl 129). Eeltoodust nähtub, et maksarebend on sõltumata raskest

alkoholijoobest eluohtlik vigastus. Ninaluude murrud ja suuõõnesisesed haavad üldreeglina

eluohtlikud ei ole, kuid raske alkohoolse joobe foonil olid needki eluohtlikud.

38. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad ning üld- ja eripreventiivsed

kaalutlused karistuse korrigeerimist ei tingi. Kaitsja hinnangul tuleks eripreventiivseid

eesmärke hinnates arvestada, et J. Andrejev on eelmised karistused kandnud, ta asus vanglast

vabanedes tööle, ostis endale korteri ja auto. Maakohus on sellelegi argumendile juba

nõustumisväärselt vastanud (otsuse lk 13). Ringkonnakohus märgib veel, et olukorras, kus

isikut on varem korduvalt raskete vägivallategude eest karistatud, kuid kes jätkab sama

käitumismustrit, ei ole võimalik rääkida keskmisest paremast eripreventiivsest prognoosist.

39. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et maakohus on arvesse võtnud karistuse mõistmise

eesmärke ning mõistnud J. Andrejevi teosüüle vastava karistuse.

40. Kaitsja on taotlenud maakohtus süüdistatavalt välja mõistetud ekspertiisitasude

summas 22 260 eurot vähendamist poole võrra. Kolleegium ei näe asjaolusid, miks peaks

täisealise ja töövõimelise inimese menetluskulud nii suures ulatuses jätma riigi kanda. Ka

kaitsja ei ole taotlust millegagi põhjendanud. Seega puudub igasugune alusel menetluskulude

vähendamiseks. Täiendavat paindlikkust menetluskulude hüvitamise otsustuse täitmisel

võimaldavad KrMS §-d 423–424 ja täitemenetluse seadustiku § 45 (vt RKKK 1-20-6745, p

71).

41. Eelnevat arvestades jäävad apellatsioonid rahuldamata. J. Andrejev on toime pannud

KarS § 114 lg 1 p 9 pärase teo, millel õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud puuduvad.

Maakohus ei ole eksinud karistuse mõistmisel. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337

lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 06.05.2025. a otsuse muutmata ja

apellatsiooni rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)