1-24-5503/62 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

4. november 2025

Kohtuasja number

1-24-5503

Kohtukoosseis

eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Tiit Lõhmus ja Mario Truu

Kohtuasi ja menetlusliik

kriminaalasi üldmenetluses Mihhail Lipitini süüdistuses

karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu 28. aprilli 2025 otsus

Apellant

prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Liina Pikma

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

süüdistatav Mihhail Lipitin. Isikukood 38701302253; elukoht

XXX; töötab Top Steel OÜ-s Narvas; varem karistamata

Mihhail Lipitini kaitsja vandeadvokaat Andrei Matvejev

kannatanu U.J.

Menetluse vorm

suuline, kohtuistung 6. oktoober 2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 28. aprilli 2025 otsus muutmata ja prokuratuuri apellatsioon

rahuldamata.

2. Määrata Advokaadibüroole Andrei Matvejev apellatsioonimenetluses vandeadvokaat

Andrei Matvejevi poolt Mihhail Lipitinile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu

suuruseks 495,50 eurot. Jätta see tasu ja juba varem menetluskulude hulka arvatud 342,58

eurot ehk kokku 838,08 eurot, sh 157,68-eurone käibemaks Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku

kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes

advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. Mihhail Lipitinile esitati KarS § 113 lg 1 järgne süüdistus V.T. u (T) tapmises. Nimelt peksis

M. Lipitin alkoholijoobes olles 4. juulil 2024 kella 19.43 ja 21.43 vahel XXX korteris V.T. u

käte ja jalgadega. V.T. suri peksmise tagajärjel saadud vigastustesse sündmuskohal. V.T. u

surma põhjuseks oli rindkere tömp trauma koos mõlemapoolsete roiete murru ja mõlema kopsu

rebendiga, mille tüsistusena tekkis mõlemapoolne verirind ja arenes välja äge kopsu-südame

puudulikkus.

Maakohtu otsus

2. Viru Maakohus mõistis 28. aprillil 2025 M. Lipitini õigeks. Kokkuvõtvalt on maakohtu otsuse

sisu niisugune.

3. M. Lipitin oma süüd ei tunnistanud.

4. Osade tunnistajate ütlused on lõpuni usaldusväärsed. Mõne tunnistaja ütlustele saab aga

tugineda vaid osaliselt – seda suuresti põhjusel, et need tunnistajad olid tarvitanud päevade-

kuude-aastate viisi alkoholi, sündmuse ajal aeg-ajalt maganud ning nad ajasid mõningaid

asjaolusid segi.

5. XXX korteris elanud O.A. ütlused tuleb tõendite hulgast välja arvata – lamav ja mähkmeid

kandnud voodihaige O.A. , keda osad tunnistajad pidasid dementseks ja keda oli vaja toita, ei

saanud ümbritsevast aru.

6. Kõrvale tuleb jätta ka N.K. u ütlused, sest N.K. u rääkis V.K. lt kuuldut, V.K. aga ei kõnelnud

N.K. ule vahetult kogetust ning lisaks sellele on N.K. u ütlused vastuolulised.

7. V.K. ütlused olid lühidalt sellised. XXX korteris elasid O.A. , S.H. ja vahel ka A.S. . O.A.

ja S.H. olid invaliidid ega saanud iseseisvalt liikuda. V.K. läks 4. juulil 2024 kella 12.00 paiku

XXX korterisse S.H. i juurde. Seal olid ka O.A. , M. Lipitin ja J.P. . V.K. oli kaine ja ta läks M.

Lipitiniga poodi ning ostis seal 2 liitrit viina. Nad läksid viinaga tagasi XXX korterisse ja

hakkasid seal suures toas viina jooma. Peagi liitus nendega teises toas maganud V.T. . P.K. a

V.K. seal korteris ei näinud. XXX korteris oli varem elanud ka V.T. , ent tema oli vahepeal

läinud elama Xxx. V.K. on seal korteris varemgi alkoholi tarvitanud. O.A. jõi ühe pitsi viina.

Tülisid ega konflikte ei olnud. Tõsi, korra nimetasid V.K. ja M. Lipitin V.T. u pedofiiliks, aga

nad tegid üksnes nalja. V.K. läks kella 14.00–15.00 paiku koju magama. Enne seda aitas ta O.A.

tema tuppa magama. Ta ärkas kella 18.00–19.00 paiku ja läks tagasi XXX korterisse. Seal oli

M. Lipitin, S.H. , A.S. , O.A. ja V.T. . V.T. magas elutoas televiisori ja laua vahel. V.K. tiris

V.T. u verandale välisukse juurde. Vigastusi V.K. näoga põranda poole olnud V.T. ul ei näinud.

Tirides oli V.T. u käsi soe. V.K. püüdis V.T. u äratada, kuid viimane magas. Siis läks V.K.

suurde tuppa tagasi ja hakkas koos M. Lipitini, S.H. i ja A.S. ga jooma. Keegi ei öelnud, et

vahepeal oleks olnud mõni konflikt. V.K. mingit peksmist ei näinud. M. Lipitin ei olnud V.T. u

ega teiste suhtes agressiivne. Mingil hetkel tuli S.H. i õde L.H. koos S.H. i tütre J.H. iga. M.

Lipitin ei öelnud, et ta lõi V.T. u. M. Lipitin üksnes tõukas magavat V.T. u kaks korda. L.H.

tahtis, et korteris olnud mehed vabastaksid läbipääsu ja viiksid V.T. u välistrepile. V.K. viiski

koos A.S. ga V.T. u välja. Väljas oli pime ja ka siis ei näinud ta V.T. ul vigastusi. V.T. u viisid

nad välja teda kätest hoides järel lohistades. V.K. arvas, et V.T. magab – ta ei näinud verd ega

saanud aru, et V.T. on tegelikult surnud. L.H. kutsus politsei ja V.K. , M. Lipitin ning A.S.

viidi minema.

8. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt oli 5. juulil 2024 XXX maja terrassiga risti maas

kõhuli meesterahva surnukeha, mille kõrval on kaks värvilist tekki. Surnukeha näopiirkond oli

verine ja turses. Surnu seljal olid kahvatulillad ümarovaalsed paari sentimeetrise läbimõõduga

nahaalused verevalumid ja kriimustused. Parema kõrva juures oli ca 4 sentimeetri pikkune haav.

Küünarvartel olid marrastused. Kell 3.43 oli koolnukangestus tugev. Esimeses korteris oli

mitmel pool verejälgi.

9. Sündmuskohalt võeti mitmeid DNA-proove.

10. Kiirabikaardi kohaselt teatas L.H. 5. juulil 2024 kell 1.24, et Jõhvis XXX lebab koridoris

surnult V.T. ja korteris on kuus joobes inimest. Kiirabi saabudes oli surnukeha õues kõhuli ja

kaetud põrandatekiga. Laibal oli hulk hematoome, parema kõrva taga lõikehaav ja nägu oli

verine.

11. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt olid V.T. u surnukehal niisugused vigastused:

parema III–XI roide murd mitmel anatoomilisel joonel, rinnakelme vigastusega; vasakul I–XII

roide murd mitmel anatoomilisel joonel, rinnakelme vigastusega; rinnakukeha murd; mõlema

kopsu rebendid; nahaalused verevalumid rindkere eespinnal; peaaju pehmekelmealune

verevalum vasakul pool oimu-kiirusagaras; marrastused ja nahaalused verevalumid mõlemal

pool näol, põrutushaavad mõlema silma ümbruses ja parema kõrvalesta tagapinnal; ninaluude

murd; marrastused ja nahaalused verevalumid mõlemal pool üla- ja alajäsemetel. Kõik

kehavigastused on elupuhused, tekitatud lühikese aja jooksul ja lühikest aega enne surma

saabumist. Vigastused on tekitatud tömbi vägivalla toimel, löökidest tömbi piiratud pinnaga

esemega (nt kängitsetud jala ja rusikaga) ning rindkere kompressioonist eest-taha suunas (nt

hüppamisel lamavas asendis viibiva kannatanu rindkere peale). On vähetõenäoline, et kannatanu

võis peale rindkere trauma saamist sooritada aktiivseid tegevusi. Surnukeha asendit oli vähemalt

korra enne surnukeha läbivaatust sündmuskohal muudetud. V.T. u surma põhjuseks oli rindkere

tömp trauma koos mõlemapoolsete roiete murru ja mõlema kopsu rebendiga, mille tüsistusena

tekkis mõlemapoolne verirind ja arenes välja äge kopsu-südamepuudulikkus. Surnukeha verest

leiti 3,00 mg/g ja uriinist 3,65 mg/g etanooli. Saab välistada, et rindkere tömp trauma võis

tekkida kukkumisel oma kasvu kõrguselt.

12. Kohus tuvastas, et V.T. u surm saabus 4. juulil 2024 kella 19.43–21.24 vahel ja selle

põhjuseks oli V.T. u peksmine käte ning jalgadega.

13. L.H. i ütlused on kokkuvõtvalt sellised. Tema ema O.A. elas XXX koos oma poja ja L.H. i

venna S.H. iga. Kumbki neist iseseisvalt liikuda ei suutnud. Varem elas seal korteris ka O.A.

toonane elukaaslane V.T. . Selles korteris käidi pidevalt joomas. L.H. käis samal päeval kella 11

paiku oma emale toitu ja mähkmeid viimas – siis olid seal veel V.T. , O.A. naaber V.K. , A.S.

ja P.K. . Tarvitati alkoholi. V.T. ul siis vigastusi ei olnud. Kella 23.30 ajal läks L.H. sinna

korterisse tagasi – koos J.H. iga. Välistrepil seisis M. Lipitin, kes avas ukse ja ütles, et V.T.

magab. L.H. nägi V.T. u põrandal näoga allapoole lamamas ja katsus teda – mees oli külm. L.H.

läks tuppa – seal kõik jõid. L.H. küsis, mis juhtus, ent korteris olnud inimesed olid

ebaadekvaatsed. Suures toas olid O.A. , S.H. , A.S. ja M. Lipitin ning teises toas magas J.P. .

L.H. nägi ka P.K. a, ent viimane jooksis teda märgates majast välja. L.H. helistas politseisse.

Enne politsei saabumist palus ta meestel surnukeha liigutada, et sellest mööda pääseda. V.K. ja

A.S. viisid surnukeha õue trepi ette. L.H. pani laiba peale mingi vaiba. Vigastusi ega verd ta

V.T. ul ei näinud. Politsei viis minema kõik korteris olnud mehed peale S.H. i.

14. L.H. i ütlused on kooskõlas Häirekeskuse kõnesalvestisega.

15. Ka langevad L.H. i ütlused kokku J.H. i öelduga. J.H. väitis, et ta läks südaöö paiku koos

oma tädi L.H. iga XXX korterisse, sest tema vanaema O.A. ega tema isa S.H. ei vastanud

telefonikõnedele. Kohale jõudnuna tuli neile vastu M. Lipitin, kes ütles, et V.T. lamab maas ja

M. Lipitin ei tea, mis temaga juhtunud on. L.H. puudutas V.T. u ja ütles, et V.T. on külm.

Korteris olnud inimesed olid ebaadekvaatsed. Põrandal oli veri. Korteris oli tugev hais ja V.T.

viidi välja trepi juurde.

16. Patrullpolitseinik K.A. i sõnul saabus ta sündmuskohale, nägi maja ees laipa ja L.H. selgitas

talle, et ta palus haisu tõttu meestel laiba korterist välja viia.

17. Tõendite kohaselt viibisid sündmuskohal vähemalt kuus inimest: O.A. , S.H. , J.P. , V.K. ,

A.S. ja M. Lipitin. Samas oli L.H. i, V.K. , A.S. ja M. Lipitini ütluste kohaselt seal enne politsei

saabumist ka P.K. .

18. J.P. il oli 5. juulil 2024 vasakul pool rindkere tagapinnal marrastus 1,5x0,8 cm,

nimmepiirkonnas marrastus 0,8x0,4 cm, vasaku küünarliigese sirutuspinnal marrastus 1,8x1 cm,

marrastus vasakul reiel ja paremal küünarvarrel kaks verevalumit 7x3 cm ning 5x3 cm. J.P.

selgitas kohtuistungil, et joobes olles kukub ta palju. J.P. i särgil leiti veremäärdumine. J.P. i

ühelt küünealuselt profiililt leiti V.T. u DNA-d ja teiselt küünealuselt proovilt A.S. DNA-d.

19. A.S. parema reie siseküljel tuvastati 5. juulil 2024 paksu koorikuga marrastus 0,4x0,3 cm.

A.S. T-särgi esipinnal oli verejälg, pükstel määrdumisjälg ja jälg oli ka A.S. ühel plätul. A.S.

pükste vasaku jala säärelt võetud proovis tuvastati V.T. u DNA-profiil.

20. V.K. l oli 5. juulil 2024 vasaku õlaliigese tagapinnal kuivanud põhjaga marrastus 0,7x3,5 cm,

rinnaosas marrastused 15x5 cm alal, vasaku küünarliigese pinnal marrastus 0,5x1,5 cm, parema

reie tagapinnal pruunikas lilla kergelt kollaka äärisega verevalum 1,3x2 cm, vasakus põlveõndlas

3x4 cm suurusel alal nahk veidi paksenenud, vasakul nimmepiirkonnas lilla kergelt rohekas

verevalum 2x3,5 cm ja parema rindkere keskosas verevalum 9x3 cm. V.K. väitel ei teadnud ta,

kus tema kehal vigastused olid – joobes olles ta aeg-ajalt kukub. V.K. T-särgi rinnapiirkond oli

määrdunud, tema dressipükse parema sääre allosas oli veremäärdumine ja V.K. plätudel oli

samuti veremäärdumine. V.K. dressipükste parema sääre alaosa eespinnalt võetud proovis

tuvastati V.T. u DNA-profiil. V.T. u DNA-profiil leiti ka V.K. vasakpoolse plätu kaarelt

vääremäärdumise pinnalt.

21. M. Lipitini kehal oli 5. juulil 2024: parema küünarvarre siseküljel õhukese pruuni koorikuga

kriimustus 0,1x4 cm; parema labakäe IV ja V põhiliigese sirutuspinnal paksu pruuni koorikuga

kaetud ümarovaalsed marrastused läbimõõdus 0,5 cm (IV sõrmel) ja 0,7 cm (V sõrmel); parema

küünarliigese siseküljel õhukese pruuni koorikuga kaetud katkendlik marrastus 1x1,5 cm

suurusel alal; parema reie ülemise kolmandiku siseküljel/eespinnal lilla kollase äärisega

nahaalune verevalum mõõtmetega 2,5x15 cm; parema õlavarre alumise kolmandiku tagapinnal

õhukese pruuni koorikuga kaetud kriimustus 4x0,4 cm; vasaku sääre keskmise kolmandiku

eespinnal kaks vähemärgatavat ümbritsevast nahast madalamat punaka põhjaga marrastust

(esimene: 1x0,3 cm, teine: 0,8x0,5 cm; parema labajala selgmisel pinnal nahk kergelt pruunikaks

pigmenteerunud ja 7x8 cm suurusel alal veidi turseline; parema sääre alumise kolmandiku

eespinnal/välisküljel 2 ümbritsevast nahast madalama punaka kuivanud põhjaga marrastust

(0,5x2,5 cm ülemine ja 1,5x0,7 cm alumine); parema sääre keskmise kolmandiku eespinnal

eelmisega sarnaste tunnustega marrastus mõõtmetega 1x0,7 cm; vasaku sääre alumise

kolmandiku siseküljel üleminekuga hüppeliigese painutuspinnale üksikud vähemärgatavad väga

pindmised kriimustused mõõtmetega 0,2x1 cm kuni 0,2 x 0,7 cm katkendlikult 10x2 cm suurusel

alal; parema kõrva lesta ülevas osas välisel kõverikul ümbritsevas nahas madala osaliselt

kuivanud verega kaetud punaka põhjaga marrastus 0,3x0,7 cm. M. Lipitini parema labajala

sisemisel pinnal ja mõlema käe peopesal oli veremäärdumine. Kohtuistungil selgitas M. Lipitin,

et kriimustused ja marrastused võisid tekkida metallitööd tehes või suvilas karkassi paigaldades;

samuti võis ta vigastusi saada kalal käies.

22. M. Lipitini T-särgil oli verd ja verekahtlane määrdumine ning verejälg avastati ka M. Lipitini

paremalt sandaalilt.

23. M. Lipitini küünealustelt proovidelt leiti teiste inimeste, sh V.T. u DNA-d: kolmel proovil oli

vaid V.T. u DNA ja ühel proovil V.T. u ning A.S. DNA. V.T. u DNA-d avastati ka M. Lipitini

vasakust peopesast võetud proovilt. Viimaks oli V.T. u DNA ka M. Lipitini parema jala

sandaalilt võetud kolmes proovis.

24. Eeltoodust tulenevalt leiti V.T. u DNA-d nelja inimese – J.P. i, V.K. , A.S. ja M. Lipitini –

proovidest.

25. M. Lipitin selgitas kohtus järgmist. Ta nägi V.T. u põrandal lamamas ja eeldas, et V.T.

magab. M. Lipitin pidi V.T. ust poodi minemiseks üle astuma. M. Lipitin patsutas V.T. ule

vasakule põsele ja togis V.T. u oma parema jalaga, milles oli sandaal.

26. S.H. i sõnul tarvitas ta oma kodus alkoholi. Seal olid veel A.S. ja V.K. . Mingil hetkel tulid

kahe liitri viinaga M. Lipitin ja J.P. . Mehed hakkasid koos viina jooma. Mõni aeg hiljem jäi S.H.

magama ega kuulnud, mis korteris toimus. S.H. ei mäleta, et ta oleks 4. juulil 2024 näinud enda

juures V.T. u. Hiljem siiski ütles tema ema O.A. talle, et M. Lipitin tappis V.T. u ära.

Niisugusele väitele kohtu hinnangul tugineda ei saa, sest tegu on vahendliku ütlusega ja eelnevalt

leitu kohaselt ei ole O.A. ütlused usaldusväärsed.

27. J.P. i sõnul tarvitas ta XXX koos teiste inimestega alkoholi. Seal olid pidevad tülid ja

vaidlused. Ta oli väga purjus ja magas ning mingit füüsilist konflikti ta ei näinud.

28. A.S. väitel oli ta 4. juulil 2024 oma pikaajaliste heade tuttavate O.A. ja S.H. i juures. Seal

olid ka P.K. , M. Lipitin ja J.P. . Mingil hetkel tuli ka V.T. , kelle juures mingeid vigastusi näha

ei olnud. Tarvitati alkoholi. Konflikte ei olnud. A.S. jäi kell 14.00–15.00 ajal magama – siis

P.K. a enam ei olnud. A.S. ärkas umbes kella 20.00–22.00 ajal. Ta jätkas viina joomist. Südaöö

paiku läks ta õue WC-sse ja nägi V.T. u maas lamamas. Ta arvas, et V.T. on purjus. S.H. vist

ütles talle siis, et V.T. on surnud. Politsei viis A.S. kainenema. M. Lipitin ei olnud

alkoholijoobes agressiivne. Agressiivselt võis käituda vaid P.K. , kes ütles talle, et kui ta 9

aastaks kinni pannakse, lööb ta A.S. maha.

29. M. Lipitini ütluste kohaselt käis ta J.P. iga XXX viina joomas juba 3. juulil 2024. Siis olid

seal S.H. , A.S. , V.K. ja P.K. . Õhtul läks ta koos J.P. iga oma suvilasse ööbima. Kell 5

hommikul läks ta J.P. iga XXX tagasi. A.S. lasi ta uksest sisse. J.P. läks magama. Kell 10 läks

ta poodi viina ostma. Selle viinaga naasis ta XXX ja kõik seal olnud hakkasid viina jooma. Aeg-

ajalt viis ta viina ka teises toas olnud J.P. ile. Mingil hetkel koputas aknale V.T. ja ta laskis V.T.

u sisse. Ta ei tea, kas V.T. ul olid siis vigastused, nagu talle oli ülekuulamiste ajal tundunud.

Tõsi, V.T. u üks põsk oli kriimustatud. V.T. hakkas koos teistega alkoholi tarvitama. Konflikte

ei olnud. Pidevalt keegi tuli ja läks. Tema vist vahepeal magas, käis õues, poes ja J.P. i toas. Ühe

korra käis ta poes koos V.K. ga ja korra ka üksi. P.K. tuli ja läks mitu korda. Kui ta tahtis poodi

minna, nägi ta V.T. u pikali maas. Ta arvas, et V.T. magab. Tal oli vaja V.T. ust üle astuda ja

patsutas V.T. u vasakule põsele ning togis parema jalaga. Jalas olid tal sandaalid. Öösel tulnud

L.H. hakkas haisu tõttu pahandama ja käskis V.T. u välja lohistada. Tema sellest keeldus. V.T.

oli eelnevalt tualetti minnes kukkunud. Tema sel õhtul V.T. u ei löönud ega näinud ka kedagi

teist kannatanut löömas. V.T. u veri võis sattuda tema kätele siis, kui ta V.T. u katsus – arvates,

et viimane magab. Ta on rahumeelne inimene. 2020 aastal oli tal V.T. uga sõnalisi, aga mitte

füüsilisi konflikte.

30. A.S. , V.K. , J.P. i, S.H. i ja M. Lipitini ütlused on paljuski vasturääkivad ega kattu

omavahel.

31. Esiteks on osaliselt vastuolud selle osas, kes joomingust osa võtsid. Saab siiski öelda, et kõik

üle kuulatud isikud peale L.H. i viibisid 4. juulil 2024 XXX toimunud alkoholi tarvitamisel.

Hiljem saabunud L.H. i ütlused on usaldusväärsed. L.H. väitis muu hulgas seda, et kohal viibis

ka P.K. . P.K. ga kohalolu on tähtis eelkõige sellepärast, et A.S. ütluste kohaselt võis

agressiivselt käituda P.K. , kes ütles A.S. le, et kui ta 9 aastaks kinni pannakse, lööb ta A.S.

maha. A.S. ütlused pole paljasõnalised: P.K. on sooritanud vägivallakuritegusid korduvalt, sh

A.S. suhtes. Veenev ei ole prokuröri oletus, et A.S. l võib olla vihavaen P.K. ga suhtes – P.K. ga

joomingul viibimisest rääkisid ka M. Lipitin ja L.H. .

32. Kohtuvaidlustes kasutas prokurör välistamis-meetodit. O.A. ja S.H. olid invaliidid, kes

vajasid liikumisel kõrvalist abi – niisiis ei saanud nemad V.T. u peksta. Samuti välistas prokurör

kahtlusaluste ringist J.P. i, kuna ta on kõhna kehaehitusega ja tal puudus motiiv kannatanu

peksmiseks. Ka ei saa prokuröri meelest tapjaks olla V.K. , kuna temagi on kõhn ja põeb oma õe

sõnul sclerosis multiplex’i ega ole seetõttu võimeline kedagi peksma. Viimaks välistas prokurör

kahtlusaluste ringist A.S. , kuivõrd ta on väikest kasvu ja kõhn ning tal polnud konflikti

kannatanuga ega motiivi tema peksmiseks. Küll aga saab prokuröri meelest pidada tapjaks M.

Lipitinit. Nimelt olid süüdistatava sõrmenukkidel ja kätel sellised vigastused, mis viitavad

peksmisele. Peale selle on M. Lipitin tugeva kehaehitisega. Samuti avastati M. Lipitini

küünealustest proovidest märksa rohkem kannatanu bioloogilist materjali kui teiste korteris

olnute küünealustest proovidest. Lisaks tuvastati kannatanu bioloogilist materjali süüdistatava

parema jala siseküljel ja vasaku peopesa pinnal ning mõlema jala sandaalilt.

33. Kohus prokuröriga ei nõustunud. Kõik korteris olnud inimesed peale L.H. i ja J.H. i olid

tugevas joobes. Kellegi ütlustest ei nähtu, et süüdistatav oleks käitunud agressiivselt. Samuti ei

mäleta keegi mingit füüsilist konflikti. Kõik tunnistajad iseloomustasid M. Lipitinit rahumeelse

isikuna. J.P. kinnitas, et M. Lipitin oli ka varem V.T. uga alkoholi tarvitanud ega olnud tema

suhtes agressiivne. V.K. ütlustest tuleneb, et tema ja M. Lipitin küll nimetasid V.T. u

pedofiiliks, kuid see oli üksnes nali ja mingit konflikti see kaasa ei toonud. M. Lipitin teadis juba

varem, et V.T. oli pedofiilia eest vanglas istunud ning sellega seoses mingeid konflikte polnud.

34. M. Lipitin põhjendas V.T. u DNA leidmist tema kätelt sellega, et ta patsutas kannatanut

põsele, arvates et viimane magab. Samuti togis ta kannatanut parema jalaga – sellega saab

põhjendada V.T. u DNA leidmist M. Lipitini parema jala sandaalilt. Puuduvad ühemõttelised

tõendid selle kohta, et M. Lipitini vigastused olid saadud justnimelt 4. juulil 2024.

35. Prokuröriga saab nõustuda selles, et kahtlusaluste ringist tuleb välistada O.A. ja S.H. , kes

iseseisvalt ei liikunud. Samas oli V.T. raskes alkoholijoobes ja ehkki ta oli 193 cm pikkune,

kaalus ta vaid 72,6 kg. Raskes joobes lamavale kõhnale kannatanule võisid kehavigastused

tekitada ka A.S. , V.K. või J.P. . Ka oli neil kõigil vigastusi ja nende kõigi kehadelt leitud

proovidest leiti V.T. u DNA-d.

36. Peale selle ei ole üldse kontrollitud versiooni, et V.T. u surma võis põhjustada P.K. , kes

põgenes sündmuskohalt enne politsei saabumist.

37. Kokkuvõtvalt ei ole välistatud, et V.T. u tappis keegi teine kui M. Lipitin. Seetõttu tuleb M.

Lipitin õigeks mõista.

Apellatsioonimenetlus

38. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur, kes palub M. Lipitini tapmises süüdi

tunnistada ja karistada teda 11 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Oma taotlust põhjendab

apellant nii.

39. Mitme tunnistaja ütlused on tõesti vasturääkivad. Samas kinnitasid J.P. , V.K. , A.S. ja S.H. ,

et mitte kellelgi ei olnud alkoholi tarvitamise käigus V.T. uga mingit konflikti.

40. Kohtueelsel menetlusel keegi ülekuulamiste käigus P.K. ga kohal viibimisest ei rääkinud –

ainus viide sellele nähtus L.H. i nendest väidetest politseile, mis on nähtavad rinnakaamera

salvestisel. Kohtus aga kinnitasid P.K. ga sündmuskohal viibimist L.H. , A.S. ja M. Lipitin.

Samas ei öelnud keegi neist, et P.K. gal oli V.T. uga sel õhtul mingit laadi konflikt. Ka ei leitud

ühestki puute- ega kaapeproovist P.K. ga DNA-d. Seega ei olnud prokuratuuril mingit alust

kahtlustada P.K. a V.T. u tapmises.

41. Kohus viitas sellele, et peale M. Lipitini olid kehavigastused ka A.S. l, V.K. l ja J.P. il.

Samas selgitasid need inimesed, et alkoholi tarvitamise käigus nad kukuvad ja vigastused võivad

olla tekkinud just kukkumise tagajärjel. See on vigastuste iseloomu (osad kriimustused on kaetud

koorikuga) ja asukohta (marrastused on peamiselt selgadel) silmas pidades eluliselt usutav.

42. M. Lipitini DNA-d leiti kannatanu juurest märksa enam kui teiste inimeste DNA-d. V.K. ega

A.S. küünealustes kaapeproovides ei olnud V.T. u DNA-d üleüldse. J.P. i ühes küünealuses

kaapeproovis kannatanu DNA-d tõesti leiti – nagu leiti ka A.S. DNA-d. Kohtu hinnangul andis

see aluse väita, et V.T. u võis peksta ka J.P. . Sellise loogika kohaselt oleks J.P. pidanud olema

puudutamisest intensiivsemas kontaktis ka A.S. ga – tuvastati ju J.P. i kaapeprovist ja A.S.

DNA-d. Ükski muu tõend aga midagi sellist ei kinnita. Eluliselt on usutav, et V.T. u ja A.S.

DNA võis J.P. i küünealusesse sattuda tavapärase väheintensiivse kontakti/puudutuse kaudu.

43. Ei ole usutav, et M. Lipitini DNA sattus V.T. u küünte alla pelgalt kannatanu katsumisest

(paaril korral vastu põske patsutamisest). Kannatanu bioloogilist materjali leiti ka M. Lipitini

parema jala siseküljel, parema jala sandaalilt ja vasakult peopesalt. M. Lipitini kehal ja

jalanõudel oli ka V.T. u verd. Seega saab järeldada, et V.T. u peksis just süüdistatav.

44. Kohtus uuritud tõendite kohaselt viisid V.K. ja A.S. kannatanu keha majast õue. Sellega on

loogiliselt selgitatav, kuidas sattus nende riietele ja V.K. jalanõule kannatanu veri ja DNA. Sel

moel V.T. u keha liigutanud ja seeläbi temaga vahetult kontaktis olnud V.K. l ja A.S. l oli

oluliselt vähem kannatanu verejälgi ning DNA-d kui M. Lipitinil. Reeglina ei katsu keegi peale

abi andja – kelleks M. Lipitin kindlasti ei olnud – läbipekstud inimest käega just ohtra verega

kaetud piirkonnast, mida puudutades end ära määritakse.

45. Ei ole usutav, et kahel korral V.T. u keha togimine oleks tinginud kannatanu vere ja DNA

sattumise M. Lipitini keha ja riiete väga erinevatesse kohtadesse: parema labajala siseküljele,

parema jala sandaali pealispinnale ja ka selle sandaali välisküljele. Pole võimalik uskuda, et

keegi togiks verise peaga kannatanut ilma pahatahtliku kavatsuseta jalaga pea piirkonnast.

Seetõttu saab öelda, et V.T. u bioloogiline materjal sattus süüdistatava kehale ja riietele

kannatanu käte ja jalgadega peksmise käigus.

46. Ka räägib süüdistatava versiooni vastu tõik, et V.T. u verd tuvastati ka M. Lipitini sandaali

sellistes osades, mis pelga jalaga togimise korral kanntanu keha puutunud ei oleks – eeskätt

jalatsi välisküljel.

47. Maakohus märkis, et V.K. ütluste kohaselt M. Lipitin V.T. u ei löönud. Samas aga kinnitas

V.K. oma mõlemal kohtueelsel ülekuulamisel, et M. Lipitin peksis V.T. u. V.K. selgitas

niisugust vastuolu sellega, et ta oli oma esimesel ülekuulamisel (5. juulil 2024) pohmellis. Küll

aga ei osanud V.K. põhjendada, miks ta kordas peksmis-väidet ka 28. augustil 2024 aset leidnud

ülekuulamisel. Kohus oleks seetõttu pidanud V.K. vastuolulised ütlused M. Lipitini V.T. u

löömise/mittelöömise kohta tõendkogumist välja jätma – mitte aga tuginema V.K. kohtus

öeldule, et süüdistatav kannatanut ei löönud.

48. Ringkonnakohtu istungil kuulati üle P.K. ja kuulati ära M. Lipitini kaitsja seisukoht

apellatsiooni osas.

49. P.K. väitis, et kui tema 4. juuli 2024 ennelõunal kella 10.00 paiku XXX korterisse jõudis,

oli V.T. juba surnud – ta aga ei pööranud sellele asjaolule kuigivõrd tähelepanu ning hakkas

koos korteris olnud inimestega alkoholi tarvitama.

50. Prokuratuur jäi oma apellatsiooni juurde.

51. M. Lipitini kaitsja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. P.K. valetab – ekspertiisiakti

kohaselt suri V.T. alles 4. juuli 2024 õhtul. Ka on P.K. ise vägivaldse taustaga. P.K. galt ei

võetud DNA-proove. Politsei rinnakaamera salvestiselt nähtuvalt suhtles M. Lipitin aktiivselt

politseiga ja selgitas, et ta ei saanud esialgu aru, et V.T. on surnud.

52. M. Lipitin sõna ei võtnud.

Ringkonnakohtu seisukoht

53. Ringkonnakohus möönab, et prokuratuuri seisukoht on loogiline. M. Lipitinile kui tapjale

viitavad tõesti mitmed asjaolud: eeskätt DNA-proovid, verejäljed, vigastused ja võrdlemisi hea

füüsiline konditsioon. Nende asjaolude valguses on V.T. u tapmine M. Lipitini poolt tõenäolisem

kui seda on kannatanu tapmine mõne teise XXX korteris olnud inimese poolt. KrMS § 7 lg 3

nõuab aga kellegi kuriteos süüditunnistamiseks seda, et igasugused mõistlikud kahtlused tema

süü osas oleksid kõrvaldatud. Apellatsioonikohus nõustub maakohtuga, et praegu nii ei ole: et

V.T. u peksis surnuks mõni teine isik, ei ole pelgalt teoreetiline võimalus.

54. Prokuratuuriga saab nõustuda selles, et V.K. ütlused tuleb osaliselt kõrvale jätta. V.K. ei

osanud loogiliselt selgitada, miks ta väitis kohtueelses menetluses, et M. Lipitin peksis V.T. u,

aga kohtus ütles, et niisugust peksmist ei toimunud. V.K. ütlustele tuginemata jätmine ei anna

aga lisatõendit M. Lipitini süü kohta.

55. Maakohus viitas õigesti sellele, et V.T. u verd ja DNA-d leiti ka mitmelt teiselt XXX

korteris viibinud inimeselt – ja neil teistelgi inimestel oli kehal erinevat laadi vigastusi.

Süüdistaja peamine väide on, et kuivõrd M. Lipitini kehal oli V.T. u DNA-d ja verd kõige

rohkem ning osa sellest oli n-ö sobivas kohas ja ka M. Lipitini vigastused viitasid peksmisele,

saabki lugeda tuvastatuks, et just M. Lipitin peksis kannatanut. Kriminaalkolleegium seda

seisukohta ei jaga. Kõnealused asjaolud võimaldavad öelda üksnes seda, et kõige tõenäolisemalt

oli tapja M. Lipitin. Samas ei olnud DNA ega vere hulk, asukoht ega vigastuste iseloom sellised,

mis võimaldaks tõsikindlalt öelda, et peksja oli M. Lipitin. Näiteks ei olnud M. Lipitini kehal

selliseid vigastusi, mis osutaks sellele, et need tekitas keegi enesekaitse käigus vms. Ka ei pea

kriminaalkolleegium selgelt M. Lipitinit süüstavaks asjaoluks seda, et V.T. u verd oli ka tema

jalanõu välisküljel. Teisisõnu jääb viidatud kaudsete tõendite kogum liiga väheseks, et inimest

tapmises süüdi tunnistada.

56. Asja muudab segasemaks ka P.K. gaga seonduv. Temalt küll V.T. u verd ega DNA-d ei

leitud, ent neid ka ei otsitud. Seetõttu ei saa välistada, et sellist bioloogilist materjali leidus

vahetult pärast V.T. u surma ka P.K. ga kehal ja riietel. Tähelepanu väärib seegi, et P.K. ga väitel

oli V.T. juba 4. juuli 2024 hommikul surnud – ekspertiisiga tehti aga kindlaks, et V.T. u surm

saabus alles 4. juuli 2024 õhtul. Ka tuleb välja tuua, et P.K. on sooritanud mitmeid

vägivallakuritegusid. Neist asjaoludest tulenevalt nõustub ringkonnakohus kaitsjaga, et

prokuratuuri välistamismeetodi vastu kõneleb ka P.K. gaga seonduv: kaitseväidet, et V.T. u võis

peksta ka P.K. , ei saa pidada selgelt põhjendamatuks.

57. Viimaks ei nähtu tõenditest ka M. Lipitini motiivi V.T. u tapmiseks. V.K. osutas sellele, et

tema ja M. Lipitin nimetasid V.T. u pedofiiliks. Samas väitis V.K. sedagi, et seda tehti

naljatlemisi. Maakohus tõi loogiliselt välja, et M. Lipitin teadis V.T. u n-ö pedofiilia-taustast

juba ammu. Ka võib märkida, et pedofiiliks kutsus V.T. u mitte üksnes M. Lipitin, vaid ka V.K.

ise – nii et sellest aspektist võiks väita, et peksmismotiiv oli ka V.K. l. Olgu märgitud sedagi, et

kriminaalmenetlusliku kogemuse pinnalt tekivad alkoholijoobes olevate alkoholi kuritarvitavate

isikute seltskonnas tülid – sh füüsilist laadi – tihtipeale sama hästi kui ei millestki. Sellest

lähtuvalt võis soov hakata V.T. u peksma tekkida ükskõik kellel alkoholi pruukinud inimestest.

58. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 28. aprilli 2025 otsuse KrMS §

337 lg 1 p 1 alusel muutmata ning selle peale esitatud apellatsiooni rahuldamata.

59. Ringkonnakohus rahuldas määratud kaitsja 6. juuni 2025 ja 25. juuni 2025 tasutaotlused ning

arvas kaitsjatasuna menetluskulu hulka vastavalt 131,76 eurot ja 210,82 eurot, st kokku 342,58

eurot. Kaitsja esitas tasutaotluse ka 28. augustil 2025 ja 6. oktoobril 2025. Esimeses neist

taotlustest soovib kaitsja 214,27 euro ja teises 281,23 euro suurust kaitsjatasu – mõlemal juhul

esiteks Narva ja Tartu vahelt sõitmise ning teiseks istungil osalemise tõttu. Need taotlused on

põhjendatud ja ringkonnakohus arvab nimetatud summad, st kokku 495,50 eurot menetluskulude

hulka. Kokku on apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsjatasu niisiis 838,08 eurot

(131,76+210,82+214,27+281,23), sh 157,68-eurone käibemaks (23,76+38,02+41,47+54,43).

Vastavalt KrMS § 185 lg 2 ls-le 2 jätab ringkonnakohus need kulud riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)