3-25-964/4 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-964

Määruse kuupäev

31. oktoober 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

A.O (A.O) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses glükosamiini väljastamata jätmisega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada A.O kaebus.

2. Jätta A.O taotlus kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta A.O riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

4. Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kaebajale kätte.

ASJAOLUD

1. Tartu Vanglas kinnipeetav A.O (kaebaja) esitas 9. aprillil 2025 Tartu Halduskohtule

kaebuse, milles leiab, et talle ei ole Tartu Vanglas tagatud kvaliteetne tervishoiuteenus.

Kaebuse kohaselt määras ortopeed talle 19. veebruaril 2025 ravi – glükosamiin 1200 mg

üheks kuuks, kuid seda ei ole talle antud. Kaebaja ei saa aru, miks jättis vastustaja kaebajale

hädavajaliku ravi kohaldamata ja hiljem ka perearst. Kaebaja küsis seda uuesti perearstilt 25.

märtsil 2025 ja sai eitava vastuse, sest väidetavalt on tegu toidulisandiga. Kaebaja ei saa

põlvevigastusest taastuda, kuna ortopeedi poolt määratud raviplaan ei ole vastutaja tegevuse

ja tegevusetuse tõttu täidetav. Glükosamiini mittevõimaldamine välistab ka talle määratud

lihastreeningud, kuna kaebaja kardab uue vigastuse tekkimist. Raviotsus (ortopeedi määratud

ravi kohaldamata jätmine) tehti ilma kaebajaga konsulteerimata. Vastutaja on põhjustanud

kaebajale ebakvaliteetse tervisehoiuteenuse osutamisega valu ja kannatusi, olulist heaolu- ja

elukvaliteedi langust ning kaebaja terviseprobleemid on ägenenud. Kaebaja taotleb

mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitist summas 1000 eurot.

Kaebaja esitas kaebuses taotlused riigilõivust vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks.

Kaebaja leiab, et Tartu Vangla takistab tal menetlustes osalemist, kuna talle on kohaldatud

tahvelarvuti keeld ja alates 6. veebruarist kuni 21.veebruarini 2025 oli internetile ligipääs

keelatud täielikult. Alates märtsist 2025 on kaebaja menetlustes osalemist piiratud 2 tunni

peale. Kaebajale on advokaat hädavajalik, sest advokaadil on menetlustele ligipääs tagatud

piiramatult.

3-25-964

2. SA Viljandi Haigla esitas vastusena kohtunõudele asjakohase väljavõtte A.O

tervisekaardist. Tervisekaardi andmetel on A.O käinud sel aastal ortopeedi vastuvõtul kahel

korral: 14. jaanuaril 2025 ja 19. veebruaril 2025. Kaebuseks valu periooditi vasakus põlves ja

paremas puusas. 19. veebruari 2025. a vastuvõtu järgselt määras arst talle glükosamiini

1200mg üheks kuuks ning soovitas lihastreeningut. 25. märtsil 2025 viibis A.O perearsti

vastuvõtul, kus sissekande põhjal küsis samuti glükosamiini. A.O-le selgitati, et tegemist

toidulisandiga ning seetõttu seda ei väljastata.

KOHTU SEISUKOHT

3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse

saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi

ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest (HKMS § 2 lg 4).

Kaebaja on kohtule esitatud kaebuse pealkirjas märkinud kahjunõude ja õigusvastasuse

tuvastamise ning kohustamistaotlus kaebajale asjakohase raviteenuse osutamiseks. Kaebuses

ei ole esitatud nõuet vastustaja kohustamiseks ega vastavat põhjendust. Kaebuse

põhjendustest nähtub kaebaja tahe esitada kohtule kaebus talle Tartu Vanglas ebakvaliteetse

tervishoiuteenusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Seega on kohtule esitatud

hüvitamiskaebus vastavalt HKMS § 37 lg 2 p 4-le ja riigivastutuse seaduse § 9 lg-le 1. Kohus

selgitab, et kaebaja õiguste kaitseks ei ole vajalik ega lubatav iseseisva tuvastamiskaebuse

esitamine (HKMS § 45 lg 2). Kaebaja esitatud hüvitamiskaebusega on hõlmatud nõue

tuvastada vastustaja tegevuse õigusvastasus ning asja sisulisel läbivaatamisel kontrolliks

kohus vastustaja tegevuse sh tervishoiuteenuse osutamisel patsiendi teavitamiskohustuse

täitmise õiguspärasust.

4. Kohtupraktikas kujunenud seisukoha järgi ei kohaldu vanglas osutatud tervishoiuteenusega

tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-s 8 sätestatud

kohustuslik kohtueelne menetlus (Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuli 2024. a määrus asjas nr 3-

24-1335, p 7, Tartu Ringkonnakohtu 9. septembri 2025. a määrus asjas nr 3-25-119, p 12).

5. Kaebaja nõuab Tartu meditsiinikeskuselt 1000 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist

selle eest, et vanglas ei ole antud talle glükosamiini, mille tarvitamise nägi ette ortopeed.

Sellega on kaebajale põhjustatud mittevaraline kahju, mis seisneb valus ja kannatustest,

heaolu languses ning terviseprobleemide ägenemises. Kohus leiab, et kaebus on põhjusliku

seose puudumise tõttu põhjendamatu ning selle rahuldamine on vähetõenäoline. Kaebaja

subjektiivne hinnang tekkinud kahjule on selgelt ülepaisutatud. Kohus leiab, et A.O kaebus

tuleb HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada, sest kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

5.1.

VangS § 52 lg 1 esimese lause kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas

tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist

reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 sätestab, et arst on kohustatud pidevalt jälgima

kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse

korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud

ülesandeid. VangS § 53 lg 2 sätestab, et kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub

vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Selle üle,

kas kinnipeetav vajab eriarstiabi või raviskeemi muutmist, otsustamise pädevus on vanglas

tervishoiuteenuse osutajal. Tartu meditsiinikeskus on SA Viljandi Haigla struktuuriüksus, kes

osutab tervishoiuteenuseid Tartu Vangla kinnipeetavatele alates 1. juulist 2024.

3-25-964

Riigikohus on võlaõigusseaduse (VÕS) § 621 lg 1 teisele lausele viidates leidnud, et patsient

ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (vt Riigikohtu 13. juuni 2018. a otsus

asjas nr 2-15-123028/39, p 21.3). Kinnipeetaval puudub seega õigus nõuda konkreetse ravimi

määramist või tervishoiuteenuse osutamist meelepärase tema valitud arsti poolt. Kaebajal on

õigus ravist keelduda, kuid talle ei tulene kehtivast õigusest ega kujunenud kohtupraktikast

subjektiivset õigust anda tervishoiutöötajale üksikasjalikke juhiseid, näiteks millist uuringut ja

kuidas teha või millist ravimit määrata. Asjas esitatud materjalide põhjal on kaebaja

ravivajadus senini olnud Tartu Vanglas igati tagatud. Kohus leiab, et vangla ega haigla ei ole

praegusel juhul õigusvastaselt käitunud, kui kaebajale ei ole antud glükosamiini vaatamata

sellele, et ortopeed seda soovitas. 16. veebruari 2025. a ortopeedi sissekandest nähtub, et

kaebajale tehti MRT uuring vasakust põlveliigesest; kinnipeetav soovis artroskoopiat, kuid

hetkel soovitatud ft (füsioteraapia) ja kui kaebused ei taandu, siis ortopeedi visiit ravivajaduse

hindamiseks. Kaebaja suunati neuroloogi kontrolli lisauuringute vajaduse hindamiseks. Lisaks

glükosamiinile soovitas ortopeed lihastreeningut. Haigusjuhu väljavõttest ei nähtu, et

kaebajale oleks lihastreening või füsioteraapia välistatud juhul, kui ta glükosamiini ei tarvita.

Haigla selgitas vastuses kohtunõudele, et vanglas ja arestimajas tervishoiuteenust osutavat

tervishoiuteenuse osutajat rahastatakse ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 30 lg 1, § 32, § 43

lg 1 ja § 48 lg 4 ning tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 61 lg 3 alusel

kehtestatud määrustes sätestatud tingimustel ja korras. Glükosamiin ei kuulu SA Viljandi

Haigla ravimiformulari ehk nende ravimite hulka, mida haigla oma patsientidele väljastab.

Kuna Tartu Vangla tervishoiuteenust osutab SA Viljandi Haigla, siis ei saa seda ravimit ka

vanglas väljastada. Tõenäoliselt puudus ortopeedil sellekohane teave, et vanglas glükosamiini

ei väljastata. A.O on perearsti jälgimisel. Viimati käis A.O perearsti vastuvõtul 28. augustil

2025. Kaebajale selgitati, et soovituslik on füsioteraapia/võimlemine ning kaebuste püsimisel

suunatakse ta operatiivse ravi vajaduse hindamiseks SA TÜ Kliinikumi. 29. augustil 2025

tehti e-konsultatsioon SA TÜ Kliinikumi ortopeedile ning e-konsultatsiooni vastusena

broneeriti vastuvõtule SA TÜ Kliinikumi operatiivse ravi vajaduse väljaselgitamiseks 3.

novembriks 2025. Eeltoodut arvestades on kaebaja terviseprobleemidega igakülgselt tegeletud

ning osutatud tervishoiuteenust tavaliselt oodatava hoolega VÕS § 762 järgi. Samuti on

kaebajat teavitatud vastavalt VÕS §-s 766 sätestatule.

5.2.

Kohtule on usutav, et glükosamiini andmisest keeldumine võis kaebajale põhjustada

meelehärmi, kuid kohtule ei nähtu, et tegemist oli sedavõrd intensiivse riivega, et tegemist

saaks olla tervise kahjustamisega RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Samuti ei saanud

tervishoiuteenuse osutaja otsused alandada kaebaja väärikust. Kaebaja ei ole esitanud

tõendeid ega veenvaid põhjendusi, millest kohus saaks järeldada, et just glükosamiini andmata

jätmine ei võimaldaks tal füsioteraapilisi harjutusi teha või tekitaks kaebajale

terviseprobleeme juurde. Kaebaja terviseprobleemidega on vanglas igakülgselt tegeletud ja

võimaldatud talle nii eriarsti kui perearsti vastuvõtte ning erinevaid uuringuid. Kohtul puudub

alus seada kahtluse alla tervishoiuteenuse osutaja selgitust, mille kohaselt on glükosamiini kui

liigesehaiguste ravimi näol tegemist toidulisandi, mitte tõenduspõhise ravimiga. Haigla on

selgitanud, et vangla saab kaebajale võimaldada sümptomaatilist ravi (valuvaigistid,

füsioteraapia/lihastreening jms).

6. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus A.O kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. HKMS §

43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras

pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu

menetluses olnud.

3-25-964

7. Kaebaja on taotlenud kaebuses riigi õigusabi korras endale esindaja määramist.

Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes

oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku

õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle

majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas

ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus.

RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus

oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Võttes arvesse, et kohus tagastab kaebuse HKMS § 121

lg 2 p 21 alusel, on kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Samuti sätestab

RÕS § 7 lg 1 p 1, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma.

Kaebajal on olemas aastatepikkune halduskohtusse pöördumise kogemus, mistõttu on kohus

veendunud, et kaebaja saab vaidlustes vanglaga enda õiguste kaitsmisega iseseisvalt hakkama.

Riigi õigusabi andmist ei tingi ka viited sellele, et kaebajal on palju kohtuasju, mida ta ei

suuda hallata, ning et vastustaja piirab tema tahvelarvuti kasutamise aega. Neid argumente ei

ole kohus juba mitmetes haldusasjades pidanud kaebajale riigi õigusabi andmise aluseks ning

kohus jääb varasemates asjades esitatud seisukohtade juurde (nt Tartu Halduskohtu 22. mai

2025. a määrus asjas nr 3-25-1454).

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p-de

1 ja 5 alusel rahuldamata.

8. Vastavalt riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-le 12 ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu

terviserikkega kaebuse läbivaatamisel. Kohus kaebaja menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel

riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.

9. Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3 ja §

178 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)