3-25-3456/5 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-3456

Määruse kuupäev

31. oktoober 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

E.K (E.K) kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks (kambri akende katmise mittevõimaldamine)

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus asjas nr 3-25-3456.

2. Jätta kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1‒3 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kätte-toimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav XX esitas 14. oktoobril 2025 Tartu Halduskohtule E.K nimel

kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja mittevaralise kahju

hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt on kaebajale tekitatud kahju sellega, et vanglas ei ole

võimalik kinni katta kambri aknaid. Vanglas peab olema võimalus katta kinni kambri aknaid

päikesevalguse eest. See aitab kambris hoida ühtlast temperatuuri ja kaitseks heaolu ja tõstaks

elukvaliteeti. Vangla ei ole suutnud pakkuda kaebajale inimväärseid kinnipidamistingimusi.

Eeltooduga on alandatud kaebaja väärikust ning talle on tekitatud tervisekahju. Kaebaja

soovib hüvitiseks 1500 eurot. Kaebuses sisaldub menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest

vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks.

2. Tartu Halduskohus jättis 17. oktoobri 2025. a määrusega esitatud kaebuse käiguta, andes

kaebajale kaebuse heakskiidu esitamiseks 3-päevase tähtaja alates määruse

kättetoimetamisest. Kaebaja sai halduskohtu 17. oktoobri 2025. a määruse kätte samal päeval.

3. Kaebaja esitas 17. oktoobril 2025 kohtule pöördumise, milles kiidab tema nimel esitatud

kaebuse heaks.

4. Tartu Vangla edastas 20. oktoobril 2025 kohtule vastusena kohtunõudele kohtueelse

menetluse materjalid.

3-25-3456

KOHTU SEISUKOHT

I

5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punkti 8 kohaselt selgitab

kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine

alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lõike 4 alusel

esitatud kaebust ning lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja nõuab

Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemist ning mittevaralise kahju hüvitamist.

Kuna hüvitamiskaebuse raames hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust, siis ei ole

eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kohus saab aru,

et kaebaja nõuab HKMS § 37 lõike 2 punkti 4 alusel vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamist seoses kambri akende katmise mittevõimaldamisega. Kaebaja hinnangul alandab

vangla tema väärikust ja kahjustab tervist.

6. Kohus ei pea antud hetkel vajalikuks hinnata, kas kaebajal on vangistusseaduse (VangS)

§ 1¹ lõikest 8 tulenev kohustuslik kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbitud, kuna kohtu

hinnangul kuulub kaebus tagastamisele HKMS § 121 lõike 2 punkti 2¹ alusel. Nimetatud säte

näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohus on

seisukohal, et sättes toodud eeldused on praegusel juhul täidetud ning kaebaja õigusi ei ole

intensiivselt riivatud ja ei ole tõenäoline, et kohus kaebuse rahuldaks ja kaebaja kasuks

kahjuhüvitise välja mõistaks.

7. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva

subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale

tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav

kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud

kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).

8. Kohtu hinnangul ei saa vanglale etteheidetav tegevus (kambri akende katmise

mittevõimaldamine) pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kaebajal ei ole

subjektiivset õigust nõuda, et kambri aknad oleksid mingil viisil kaetud (nt rulooga,

kardinaga). Kohus möönab, et pidev päikesevalgus kambris ning sellest tingitud kambri

temperatuuri tõus võis olla häiriv ja põhjustada kaebajale teatud ebamugavusi, kuid tegemist

ei saa olla selliste ülemääraste ebamugavustega, mis saaksid kaebajale intensiivseid kannatusi

kaasa tuua ning, mida võiks pidada tema inimväärikuse alandamiseks. Kaebaja on osutanud

ka tervisekahjule. Kohus selgitab, et tervisekahju puhul tuleb kaebaja õiguse riive

intensiivsuse hindamisel lähtuda kaebajale reaalselt saabunud negatiivsetest tagajärgedest.

Kaebaja ei ole kaebuses ega kohtueelses menetluses kirjeldanud, milles täpsemalt talle

tekitatud tervisekahju seisneb (millised negatiivsed tagajärjed talle saabusid). Mitte igasugune

ebamugavustunne ei kvalifitseeru tervisekahjuks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõike 1

mõistes. Tartu Vangla 15. augusti 2025. a selgitustest seonduvalt vanglale esitatud kaebaja

kahju hüvitamise taotlusega nähtub, et kuumaperioodidel võimaldas vangla

leevendusmeetmeid. Õhutemperatuuri tõustes +26 kraadini oli kaebajal lubatud kambri aknad

katta lina/rätikuga ning hoida toiduluuki avatuna. Lisaks väljastas vangla alates 8. augustist

2025 kambritesse lauaventilaatori, et parandada isikute heaolu. Eeltoodust tulenevalt on kohus

seisukohal, et kambri akende katmise mittevõimaldamine ei saanud kaebajale kaasa tuua

intensiivseid kannatusi.

3-25-3456

9. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõige 1 näeb ette, et füüsiline

isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse alandamise ning

tervise kahjustamise korral. Kohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub

eeltoodud sätetest tulenevalt rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja

tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti

mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel

tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju

ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks

nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks.

10. Kohus on tulenevalt kaebuse asjaoludest seisukohal, et kaebuse rahuldamine on

ebatõenäoline. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema kambri aknad peavad olema

kaetavad näiteks ruloo või kardinaga. Nõuded kinnipeetava kambrile on kehtestatud VangS §

45 lõikes 1. Need ei näe ette, et kambri aken peab olema kaetav. Aknakatet ei ole ka

Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“

§ 7 lõikes 1 sätestatud kambri sisustuse nimekirjas. Vastupidi, vangla sisekorraeeskirja § 64¹

punkti 20 alusel on kinnipeetavale vanglas keelatud tekstiiltooted ruumi sisustamiseks,

sealhulgas vaibad, kardinad. Seega ei saa kambri akende katmise mittelubamist käsitada

vangla õigusvastase tegevusena.

1. Täiendavalt märgib kohus, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle

võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju

tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).

11. Vanglal on kohustus tagada kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute inimväärikust

austav kohtlemine (VangS § 4¹ lõige 1). See hõlmab ka kaebaja olmetingimusi. Samas tuleb

arvestada, et vanglas viibimisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja

ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel inimäväärikuse alandamist või

automaatselt tervisekahjustuse tekitamist. Kohtu hinnangul ei saa jaatada kaebajale rahaliselt

hüvitatava mittevaralise kahju tekkimist. Nii Eesti kui ka rahvusvahelises kohtupraktikas

tunnustatakse põhimõtet, et isiku väärkohtlemine kujutab endast väärikust alandavat

kohtlemist, kui see ületab teatava raskusastme. Selle määratlemisel, mida käsitleda

inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse

alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste

ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm,

põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta,

ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku

juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma

jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Kaebaja poolt vanglale ette

heidetav tegevus ei ole kohtu hinnangul võrreldav taoliste olukordadega võrreldav ega saanud

kaebaja väärikust alandada ning tervist kahjustada määral, et see õigustaks tema kasuks

kahjuhüvitise väljamõistmist.

3-25-3456

12. Eeltoodud põhjustel tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel

tagastada, kuivõrd toimiku materjalide pinnalt ei saa pidada esitatud kaebust edukaks. Samuti

tuleb kaebusega kaitstavate õiguste riivet pidada väheintensiivseks.

II

13. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu

tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

III

14. Kaebaja esitas kaebuses ka riigi õigusabi taotluse. Kaebaja põhjendab, et ta ei suuda

ennast ise esindada, kuna tal puuduvad selleks vajalikud teadmised ja haridus. Kohtule

arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi

õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5).

15. RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või

suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda

pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta

riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lõike

1 punkti 5 kohaselt riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse

kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi

andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja

otsustamist.

16. Kuna kohus on eelpool asunud seisukohale, et kaebus tuleb tagastada, kuna kaebuse

eduväljavaated on vähesed, siis on kaebaja võimalus praeguses asjas oma õigusi kaitsta

ilmselt vähene. Lisaks ei saa kaebaja poolt kohtule esitatud kaebuse pinnalt asuda

seisukohale, et ta ei oleks võimeline oma õigusi iseseisvalt halduskohtus kaitsma. Kohtule on

esitatud piisavalt arusaadav kaebus, millest nähtuvad kaebaja taotlused ja põhjendused, ning

kaebaja on iseseisvalt suutnud kohtule esitatud kaebuse heaks kiita. Kaebaja on ka varasemalt

suutnud iseseisvalt halduskohtule erinevaid avaldusi esitada (haldusasjad nr 3-25-2281, 3-25-

1384, 3-25-1648, 3-25-1529, 3-25-255 jne). Eelnevaga on kohtu hinnangul tõendatud, et

kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi

abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase

kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist

kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lõiked 4 ja 5).

17. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et riigi õigusabi andmine esindamiseks

halduskohtumenetluses ei ole vajalik ega põhjendatud ning kohus jätab E.K riigi õigusabi

taotluse RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)