3-25-2476/5 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-2476

Määruse kuupäev

31. oktoober 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

T.T (T.T) kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses vanglavormi kandmise kohustusega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus asjas nr 3-25-2476.

2. Jätta kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1‒3 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kätte-toimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav CC esitas 26. juulil 2025 Tartu Halduskohtule T.T nimel

kaebuse Tartu Vangla vastu kaebuse hüvitamis- ja tuvastamisnõuetega. Kaebuses on

märgitud, et vanglavormi kandmise nõue on ebainimlik ja inimväärikust alandav. Kaebaja

leiab, et Tartu Vanglas on nii vähe kinnipeetavaid, et nende erimärgistamine vanglavormiga

pole vajalik ning seetõttu peaks ta saama kanda isiklikke riideid. Lisaks ei vasta vanglavorm

ilmastikutingimustele ning on inetu. Vanglavorm ohustab oma puudustega kaebaja tervist

ning kahjustab tema heaolu ja elukvaliteeti. Kaebaja soovib mittevaralise kahju hüvitiseks

2500 eurot. Kaebuses sisaldub menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja riigi

õigusabi saamiseks.

2. Tartu Halduskohus jättis 23. oktoobri 2025. a määrusega esitatud kaebuse käiguta, andes

kaebajale kaebuse heakskiidu esitamiseks 3-päevase tähtaja alates määruse

kättetoimetamisest.

3. Kaebaja esitas 24. oktoobril 2025 kohtule pöördumise, milles kiidab tema nimel esitatud

kaebuse heaks.

4. Tartu Vangla edastas 30. oktoobril 2025 kohtule vastusena kohtunõudele kohtueelse

menetluse materjalid.

3-25-2476

KOHTU SEISUKOHT

I

5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punkti 8 kohaselt selgitab

kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine

alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lõike 4 alusel

esitatud kaebust ning lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja nõuab

Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemist ning mittevaralise kahju hüvitamist.

Kuna hüvitamiskaebuse raames hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust, siis ei ole

eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Eeltoodust tulenevalt

mõistab kohus, et kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 2500 eurot seoses vanglavormi kandmise kohustusega ning sellest

tuleneva kaebaja inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega.

1. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel, mis

näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu

hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud.

6. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva

subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale

tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav

kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud

kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).

7. Kohtu hinnangul ei saa vanglale etteheidetav tegevus (kohustab kaebajat kandma vangla

riietust) pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Olukorras, kus kinnipeetavate arv on

vähenenud või kaebaja eelistab ilmast tingitult isiklike riiete kandmist, võib vanglariietuse

kandmine tekitada kaebajale küll rahulolematust, kuid tegemist ei ole sedavõrd ülemäärase

ebamugavusega, mida saaks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Ühtlasi ei ole

kaebajal subjektiivset õigust nõuda endale meelepäraseid vangla riideid.

8. Ka on kaebuse asjaoludest tulenevalt kaebuse rahuldamine mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes ebatõenäoline.

9. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9

lõige 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh

süüliselt väärikuse alandamise ning tervise kahjustamise korral. Kohus selgitab, et

mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub eeltoodud sätetest tulenevalt rahuldamisele, kui

haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist

on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku

subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos

õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud,

puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

3-25-2476

10. Vangla riietuse kandmise kohustus tuleneb nii vangistusseaduse (VangS) § 46 lõikest 1,

justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 8³

lõikest 1 kui ka Tartu Vangla kodukorra p-st 4.2. Kohustusliku vangla riietuse kandmisest

tehtavad erandid on sätestatud seaduses või VangS § 46 lõike 3 alusel antud justiitsministri

määrusest (VSKE). VSKE §-st 8⁵ nähtuvalt kuuluvad kinnipeetava vangla riietuse hulka T-

särk, pikad püksid, lühikesed püksid, naistel soovi korral seelik, jakk, jope, talvemüts,

suvemüts, labakindad ja kaelussall. VSKE § 8⁵ lõike 2 punkti 1 järgi on täiskasvanud

kinnipeetava ja töö tegemisel kantav vangla riietus pruun. Kohus ei pea eeltoodud norme, mis

reguleerivad vangla riietust ja selle värvi, sedavõrd kaebaja õigusi riivavaks, et jätta need

kohaldamata vastuolu tõttu Eesti Vabariigi põhiseadusega (HKMS § 158 lõige 4, § 162 lõige

2). Vanglariietuse kandmise nõude eesmärk on eristada kinnipeetavaid muudest isikutest,

tagamaks seeläbi vangla julgeolek. Vangla julgeolekut on vaja tagada ka juhul, kui

kinnipeetavate arv on vähenenud.

11. Seega on vanglariietuse kandmise kohustus ja selle elemendid ning värv sätestatud

kehtivas õiguses ning eelpool viidatud normid ei näe ette kaebajale vanglariietuse asemel

isiklike riiete kandmise võimalust. Ka ei ole kehtivas õigusest seatud vangla riiete kandmise

kohustust sõltuvusse vangla täituvusest ega kinnipeetavate arvust. Kohus lisab, et lühikeste

varrukatega särk vastab Eesti klimaatilistele tingimustele ka keskmisest kõrgemate

temperatuuridega suveperioodil (Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2022. a määrus asjas

nr 3-22-1949, p 9). Kaebaja ei pea ka talvisel ajal kõige madalamate temperatuuride korral

külmetama ega enda tervist ohtu seadma, sest Tartu Vangla kodukorra p 8.6.1.5 kohaselt on

kinnipeetaval õigus kanda vangla riietuse all sooja pesu. Ka vanglariiete pruuni värvust ei saa

pidada inimväärikust alandavaks.

12. Täiendavalt märgib kohus, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle

võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju

tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).

13. Nii Eesti kui ka rahvusvahelises kohtupraktikas tunnustatakse põhimõtet, et isiku

väärkohtlemine kujutab endast väärikust alandavat kohtlemist, kui see ületab teatava

raskusastme. VangS § 4¹ lõige 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut

koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või

vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Selle määratlemisel, mida

käsitleda inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti

kohtupraktika kõrval Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne

isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked

vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise

vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost

vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse

ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul

selliseid asjaolusid ei nähtu.

14. Ühtlasi leiab kohus, et kaebaja väited tema tervise kahjustamise kohta on kinnitamata.

Kaebaja ei ole oma kahju hüvitamise taotluses ega kohtule esitatud kaebuses täpsustanud,

3-25-2476

milles tema tervise kahjustamine seisnes, mistõttu võib väita, et tegemist on üksnes kaebaja

abstraktse väitega. Seega pole kahju hüvitamise nõude rahuldamise edulootused ka tervise

kahjustamise osas suured.

15. Eeltoodud põhjustel tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel

tagastada, kuivõrd toimiku materjalide pinnalt ei saa pidada esitatud kaebust edukaks. Samuti

tuleb kaebusega kaitstavate õiguste riivet pidada väheintensiivseks.

II

16. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu

tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

III

17. Kaebaja esitas kaebuses ka riigi õigusabi taotluse. Kaebaja põhjendab, et ta ei suuda

ennast ise esindada, kuna tal puuduvad selleks vajalikud teadmised ja haridus. Kohtule

arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi

õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5).

18. RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või

suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda

pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta

riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lõike

1 punkti 5 kohaselt riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse

kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi

andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja

otsustamist.

19. Kuna kohus on eelpool asunud seisukohale, et kaebus tuleb tagastada, kuna kaebuse

eduväljavaated on vähesed, siis on kaebaja võimalus praeguses asjas oma õigusi kaitsta

ilmselt vähene. Lisaks ei saa kaebaja poolt kohtule esitatud kaebuse pinnalt asuda

seisukohale, et ta ei oleks võimeline oma õigusi iseseisvalt halduskohtus kaitsma. Kohtule on

esitatud piisavalt arusaadav kaebus, millest nähtuvad kaebaja taotlused ja põhjendused, ning

kaebaja on iseseisvalt suutnud kohtule esitatud kaebuse heaks kiita. Kaebaja on ka varasemalt

suutnud iseseisvalt halduskohtule erinevaid avaldusi esitada (haldusasjad nr 3-25-2782, 3-25-

2618, 3-25-2256, 3-25-2255, 3-25-1490, 3-25-439). Eelnevaga on kohtu hinnangul tõendatud,

et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi

abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase

kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist

kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lõiked 4 ja 5).

20. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et riigi õigusabi andmine esindamiseks

halduskohtumenetluses ei ole vajalik ega põhjendatud ning kohus jätab T.T riigi õigusabi

taotluse RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

3-25-2476