4-25-3513/7 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg

30.10.2025

Väärteoasja number

4-25-3513

Kohtunik

Anne PALMISTE

Väärteoasi

Jaan KOLLO väärteoasi Liiklusseaduse §227 lg.2

järgi

Kaebuse esitaja

Jaan KOLLO

sünd. 03.10.1968, isikukood 36810032766, elukoht xxx,

töökoht XXX

Kohtuväline menetleja

Annika ELM

Ida Prefektuuri patrullitalituse liiklusgrupi grupijuht

Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §120, §132, §134, §135, §155 lg.1 p.1 ja lg.2,

§156, §157 ja §158, maakohus

O T S U S T A S :

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse

liiklusgrupi grupijuht Annika ELMI 18.09.2025 otsus väärteoasjas nr.2330,25,003254

Jaan KOLLO karistamise osas Liiklusseaduse §227 lg.2 järgi sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmisega tähtajaga 2 (kaks) kuud - jätta muutmata.

Jaan KOLLO kaebus jätta rahuldamata.

Liiklusseaduse §127 alusel on Jaan KOLLO kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul

alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Transpordiametile.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse

teatavakstegemisest.

Kohtuotsusega on Viru Maakohtus võimalik tutvuda vahetult peale selle teatavaks

tegemist 30.10.2025.

Asjaolud ja menetluse varasem käik

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna grupijuht Edward

Timoska koostas 20.08.2025 väärteoprotokolli nr. AB 1547455 Jaan Kollo kohta

selles, et viimane juhtis 20.08.2025 kell 15.16 Ida-Virumaal Toila vallas Tallinn –

Narva maantee 152-sel kilomeetril mootorsõidukit Mercedes – Benz S350

(registreerimismärk XXX) asulavälisel teel kiirusega 130 +/- 4 km/h. Lubatud

sõidukiirus on 90 km/h. Seega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui

36 km/h.

Sellega rikkus Jaan Kollo Liiklusseaduse §15 lg.1 p.1 sätteid ja pani toime väärteo

Liiklusseaduse §227 lg.2 järgi.

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse

liiklusgrupi grupijuht Annika Elmi 18.09.2025 otsusega väärteoasjas

nr.2330,25,003254 määrati Jaan Kollole Liiklusseaduse §227 lg.2 alusel karistuseks

sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 2 kuud.

Otsuse kohaselt on menetlusalune isik teo toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega.

Menetlusalune isik ei ole vastulauset esitanud, kuid on edastanud kahetsuskirja, milles

tunnistab süüd ja kahetseb juhtunut, kohtuväline menetleja arvestas sellega lahendi

tegemisel.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusalusele isikule väärteoprotokollis ette

heidetud õigusvastane tegu vastab Liiklusseaduse §227 lg.2 sätestatud

süüteokoosseisule, puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud, isik on teo

toimepanemises süüdi ja tema süü on menetluse käigus tõendatud.

Karistusregistri väljavõttest nähtub, et menetlusalune isik on eelnevalt lubatud

sõidukiiruse ületamise eest karistatud juba kahel korral, antud karistused ei ole

aegunud ega kustutatud. Mõlemad karistuseks määratud rahatrahvid on tasutud, kuid

menetlusalune isik ei ole nendest karistustest järeldusi teinud ega kohandanud oma

liikluskäitumist, jätkates lubatud sõidukiiruse ületamist. Kohtuväline menetleja on

seisukohal, et järjekordse rahatrahvi määramine ei täida Karistusseadustiku §56 lg.1

sätestatud karistuse eesmärki ning käesoleva õigusrikkumise puhul tuleb muuta

põhikaristuse liiki ning rakendada juhtimisõiguse äravõtmist. Sanktsiooni keskmiseks

määraks on juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 3 kuud. Kohtuväline menetleja

arvestab otsust tehes menetlusaluse isiku poolt esitatud kahetsuskirjaga ning määrab

karistuse alla sanktsiooni keskmist määra.

Kergendava asjaoluna on otsuse tegemisel arvestatud süü tunnistamist ja

puhtsüdamlikku kahetsust.

Menetlusalune isik Jaan Kollo esitas 22.09.2025 Viru Maakohtule kaebuse, milles

palub asendada juhtimisõiguse äravõtmine rahatrahviga või vähendada kohtuvälise

menetleja poolt määratud karistuse perioodi.

Kaebuse kohaselt on juhtimisõigus menetlusalusele isikule eluliselt oluline, sellest

sõltub nii tema sissetulek kui ka tervise heaolu. Menetlusalune isik töötab xxxna ja

vajab juhtimisõigust, et mitte kaotada oma sissetulekut. Ühtlasi peab ta oma

diagnoosi tõttu käima tihti Tallinnas arstivisiitidel ja juhtimisõiguse puudumine oleks

oluliseks takistuseks.

Kaebuse kohaselt mõistab menetlusalune isik oma rikkumise ulatust ja sellise

käitumise võimalike tagajärgede peale, kuid selline sõiduviis ei ole tema puhul

tavaline ega sage. Konkreetselt oli menetlusalune isik sel päeval väärteo

toimepanemise ajal sooritamas maanteel möödasõitu ees sõitvast sõidukist ja oma

sõiduritta naasta üritades ei olnud kõrvalolev pikivahe kahe sõiduki vahel piisav

sinna reastumiseks ja kuna ta märkas vastassuunast autot vastu tulemas, oli ta

sunnitud kiiresti reastuma eesoleva auto ette, et vabastada vastassuunavöönd. Peale

möödasõidu lõpetamist ja tagasireastumist vähendas menetlusalune isik koheselt

kiiruse tagasi selliseks, nagu antud teelõigul lubatud. Menetlusalune isik peab

piirkiirusest kinni ja on olnud paar üksikut olukorda, kus ta on möödasõidul

piirkiirust ületanud. Kohtuvälise menetleja hinnang, et rahatrahvi määramine karistuse

eesmärki ei täida või teda ei mõjuta, ei vasta tõele. Menetlusalune isik teenib

miinimumpalka, sellest tulenevalt mõjutab ka kuitahes suur rahatrahv teda osaliselt.

Kaebuse kohaselt ei soovi selle esitaja kohtuistungist osa võtta ja kaitsja osalemist

menetluses ei vaja.

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuur oma 14.10.2025 kirjalikus vastuses nr.3.1-

1.1/15434-4 nõustus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses ning palus kaebus

jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kirjaliku vastuse kohaselt on antud väärteo toimepanemine tõendatud väärteo raames

kogutud tõenditega, menetlusalune isik on talle inkrimineeritud väärteo toime pannud

ning puuduvad väärteomenetlust välistavad asjaolud.

Kohtuväline menetleja leidis, et menetlusaluse isiku kaebus leebema karistuse või

juhtimisõiguse äravõtmise perioodi vähendamise osas rahuldamisele ei kuulu.

Menetlusaluse isiku poolt kaebuses märgitud põhjendused ei ole sellised, millega

oleks kohtuvälise menetleja otsuse muutmine põhjendatud.

Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest

ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi tuleb

karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks Karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni

keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust

kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü

suurusele vastav karistuse määr.

Menetlusalune isik juhtis asulavälisel teel mootorsõidukit sõidukiirusega 130 +/- 4 km/

h, lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul on 90 km/h, seega ületas menetlusalune

isik lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 36 km/h. Menetlusaluse isiku

poolt ületatud sõidukiirus oli väga suur. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et

mida suurem on vahe menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduki tegeliku ja lubatud

sõidukiiruse vahel, seda suurem on menetlusaluse isiku süü. Kiiruse ületamine on

äärmiselt ohtlik, kuivõrd sõiduki juhitavust on suurel kiirusel lihtsam kaotada,

menetlusalune isik ei olnud suuteline võimalikele esinevatele ohtlikele olukordadele

õigeaegselt reageerima. Sõidukiirus mõjutab nii liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust

kui ka selle raskusastet. Möödasõidu manööver on alati juhi teadlik ja tahtlik valik,

mille sooritamisel ei tohi mingil juhil ületada lubatud suurimat sõidukiirust.

Manöövrit alustades peab sõidukijuht hindama, kas manööver on vajalik, otstarbekas

ja ohtu. Möödasõidumanööver on võimalus, mitte kohustus.

Karistusregistri andmete kohaselt on menetlusalusel isikul 2 väärteokaristust, mõlemad

rahatrahvid on seotud kiiruse ületamisega. Otsuse tegemise ajal olid kohtuvälise

menetleja poolt määratud rahatrahvid (s.h. ka määratud maksimaalne rahatrahv)

menetlusaluse isiku poolt tähtaegselt tasutud. Rahatrahvid olid tasutud samal päeval,

kui otsus oli menetlusalusele isikule kättesaadav, seega ei valmista rahatrahvide

tasumine menetlusalusele isikule raskusi ja rahatrahv ei ole karistusliik, mis mõjutaks

isikut õiguskuulekale käitumisele. Seega on kohtuväline menetleja seisukohal, et

järjekordse rahatrahvi määramine ei ole menetlusalust isikut mõjutav karistusliik.

Karistusregistri andmetest on näha, et menetlusaluse isiku käitumine ajas ei muutu,

ka mitte siis, kui talle oli juba määratud maksimaalne rahatrahv kiiruse ületamisega

seotud rikkumise eest. Menetlusalune isik jätkab endiselt käitumist liiklust ohustaval

viisil.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et sama karistusliigi jätkamisel ei ole enam

mõtet, tulemus jääb saavutamata. Karistus peab mõju avaldama, hoidmaks

menetlusalust isikut seadusekuulekusel. Juhtimisõiguse äravõtmine on ainus loogiline

jätk.

Otsuse vastuvõtmisel arvestati menetlusaluse isiku poolt süü tunnistamist ja

kahetsust, raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et määratud karistuse viis ja määr on

vastavuses nii teo raskusega kui ka isiku süüga. Määratud karistus on eesmärki täitev

ning vastavuses õiguskorra kaitsmise huvidega.

Maakohtu otsuse põhjendused

Maakohus, tutvunud käesoleva väärteoasja materjalidega, leidis, et Jaan Kollo kaebus

ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §120 lg.1 võib maakohtunik kohtuistungit

korraldamata lahendada kirjalikus menetluses ja teha lahendi Väärteomenetluse

seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia

kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning

kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi

kohtuistungist osa võtta.

Käesolevas väärteoasjas nähtub menetlusaluse isiku poolt maakohtule esitatud

kaebusest, et menetlusalune isik kohtuistungist osa võtta ei soovi.

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri 14.10.2025 kirjalikust vastusest nr.3.1-

1.1/15434-4 Viru Maakohtu 08.10.2025 päringule nr.4-25-3513 nähtub, et kohtuväline

menetleja on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 arutab maakohus väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Väärteomenetluse seadustiku §133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad

küsimused.

Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusalusele isikule on karistus

määratud Liiklusseaduse §227 lg.2 alusel.

Liiklusseaduse §227 lg.2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise eest 21 - 40 kilomeetrit tunnis.

Seega tuleb käesolevas väärteoasjas tuvastada, kas menetlusalune isik juhtis

mootorsõidukit väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas lubatud suurimat

sõidukiirust ületades, kas lubatud suurima sõidukiiruse ületamine oli kindlaks tehtud

seaduse kohaselt ning kas määratud karistus vastab menetlusalusele isikule ja

toimepandud väärteole.

Nagu nähtub 20.08.2025 koostatud väärteoprotokollist nr. AB 1547455, on

menetlusalune isik rikkunud Liiklusseaduse §15 lg.1 p.1 nõudeid.

Liiklusseaduse §15 lg.1 p.1 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus on asulavälisel teel

90 kilomeetrit tunnis.

Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusaluse isiku suhtes 20.08.2025

koostatud väärteoprotokolli nr. AB 1547455 kohaselt juhtis ta samal päeval kell

15.16 Tallinn – Narva maantee 152-sel kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 130 +/- 4

km/h, lubatud sõidukiirus on 90 km/h.

Käesolevas väärteoasjas ei ole eelneva üle vaidlust. Nimetatud asjaolu on

menetlusalune isik ise ja koheselt tunnistanud kohapeal, samuti on ta väärteo

toimepanemist tunnistanud ka maakohtule esitatud kaebuses.

Käesolevale väärteoasjale on lisatud kiirusmõõturiga LaserCam 4 nr.LE0829 tehtud

videosalvestis, mis vastavalt VTMS §31 lg.1-1 on iseseisev tõend.

Maakohus leiab, et eeltooduga on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine

menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõidukil kindlaks tehtud seaduse kohaselt.

Asjaolusid, et menetlusalune isik ei juhtinud mootorsõidukit väärteoprotokollis

nimetatud ajal ja kohas ning et lubatud suurima sõidukiiruse ületamine ei olnud

tema suhtes tuvastatud seaduse kohaselt, ei ole vaidlustanud ka menetlusalune isik

ise.

Eeltoodu alusel ja hinnates kõiki tõendeid kogumis leiab maakohus, et menetlusalust

isikut on põhjendatult karistatud Liiklusseaduse §227 lg.2 alusel, kuna ta rikkus

Liiklusseaduse §15 lg.1 p.1 nõudeid. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses

toodud seisukohtadega väärteo toimepanemise osas ja leiab, et kuna antud

väärteoasjas on usaldusväärselt ka maakohtule esitatud tõendite kontrollimisega

tõendamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit lubatud suurimat

sõidukiirust ületades, siis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks selles osas alust

ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et

väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse

isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud. Süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud

käesolevas väärteoasjas puuduvad. Sõiduki juhtimist lubatud suurimat sõidukiirust

ületades ei ole vaidlustanud ka menetlusalune isik korduvalt ise.

Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus menetlusaluse isiku karistamise

osas jätta muutmata.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses

kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti

ja arvestades väärteomenetluse erisusi.

Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse

mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtuvälise menetleja otsuses on viidatud KarS §56 lg.1 ja toodud välja, et

järjekordse rahatrahvi määramine karistuse eesmärki ei täida. Samas ei nähtu

kohtuvälise menetleja otsusest, et selles oleks hinnatud ka KarS §56 lg.1 viidatud süü

suurust ja missugustel põhjendustel.

Süü suuruse kindlaksmääramisel arvestab maakohus eelkõige seda, et tegemist oli

asulavälise põhimaanteega ja menetlusaluse isiku põhjendusi kiiruse ületamiseks.

Samuti arvestab maakohus ka seda, et kiiruse ületamine oli sanktsiooni ülemises

määras, varasemaid väärteokaristusi, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning

asjaolu, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduk ei liikunud kiiruse mõõtmise ajal

maanteel üksinda.

Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt karistust raskendavad asjaolud puudusid ning

karistust kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja arvestanud süü tunnistamist.

Kõike eelnevat kokku võttes leiab maakohus, et menetlusaluse isiku süü on

keskmisest suurem.

Liiklusseaduse §227 lg.2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või

sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.

Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja poolt määratud menetlusalusele

isikule karistuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 2 kuud.

Nagu nähtub Liiklusseaduse §227 lg.2 sanktsioonist, on kohtuvälise menetleja poolt

menetlusalusele isikule karistusena kohaldatud põhikaristusena rahatrahvist rangemat

karistuse liiki – sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine.

Maakohus nõustub siinkohal kohtuvälise menetleja otsustusega karistuse liigi osas ja

leiab, et leebema karistuse liigi – rahatrahvi – määramine ei ole käesolevas

väärteoasjas antud menetlusaluse isiku puhul enam põhjendatud. Nagu maakohus juba

eespool märkis, tuleb lisaks isiku süüle vastavalt Karistusseadustiku §56 arvestada eri- ja

üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt. ka Riigikohtu 17.05.2013 lahend

kohtuasjas nr.3-1-1-52-13).

Käesoleva väärteoasja materjalides olevast Karistusregistri väljavõttest nähtub, et

käesoleva väärteo toimepanemise ajal oli menetlusalusel isikul on 2 kehtivat

väärteokaristust, need mõlemad olid kiiruse ületamise eest. Kiiruse ületamised oli

menetlusalune isik toime pannud 31.08.2024 ja 24.12.2024. Ka käesoleval ajal on

menetlusalusel isikul 2 kehtivat väärteokaristust, neist üks kiiruse ületamise eest.

Nimetatud eelmiste väärtegude eest määrati menetlusalusele isikule karistusteks

rahatrahvid vastavalt 75, 100 ja 15 trahviühiku ulatuses. Kõik rahatrahvid on

menetlusaluse isiku poolt tasutud, neist 3 otsuse tegemise kuupäeval ja 1 otsusele

järgneval kuupäeval. Maakohus nendib, et menetlusaluse isiku puhul on tegemist

sellise kiiruse ületajaga, kes oma varasematest karistustest ei tee mingeid järeldusi,

tasudes rahatrahvid ära ja jätkates väärtegude toimepanemist. Maakohus nõustub

kohtuvälise menetleja selles osas, et menetlusaluse isiku varasem käitumine annab

alust arvata, et karistuseks taaskord rahatrahvi määramine ei ole enam piisav meede,

vältimaks uute süütegude toimepanemist tema poolt. Rahatrahvi näol on antud

menetlusaluse isiku puhul tegemist karistusega, mis ei avalda talle mingit

karistuslikku ega eripreventiivset mõju. Põhikaristusena sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmine on antud menetlusaluse isiku puhul vajalik, et tagada tema ajutine

mitteosalemine liikluses. Menetlusaluse isiku suhtumist liiklusreeglitesse ilmestavad ka

tema omakäeline seletus ülekuulamise protokollis ning kahetsuskiri Politsei- ja

Piirivalveametile. Maakohtule esitatud kaebuses viitab menetlusalune isik sellele, et

väärteo toimepanemise ajal sooritas möödasõitu eessõitvast sõidukist ja oma

sõiduritta naastes ei olnud kõrvalolev pikivahe kahe sõiduki vahel piisav sinna

reastumiseks ning kuna ta märkas vastassuunas autot vastu tulemas, oli

menetlusalune isik sunnitud kiiresti reastuma eesoleva auto ette, et vabastada

vastassuunavöönd. Ilmselgelt ei olnud möödasõidu puhul tegemist eluohtliku ja

kiiruse ületamist vältimatult vajava olukorraga. Vastupidi, möödasõidumanööver on

alati juhi otsustada ja selle teostamisel, s.h. teostama asumisel, tuleb veenduda selle

ohutuses ning järgida ka lubatud suurimat sõidukiirust. Käesolevas väärteoasjas tuleb

tähelepanu osutada ka asjaolule, et tegemist oli kõrge liiklustihedusega Tallinn -

Narva põhimaanteega. Maakohtule esitatud kaebusest nähtub otseselt, et

möödasõidumanöövriga asetas menetlusalune isik ohtu lisaks endale ka vähemalt

kolme samal ajal samas kohas liikluses osalenud sõiduki ja nende juhtide elu,

tervise ja vara (sõidukid, millest menetlusalune isik sooritas möödasõitu ja vastutulev

sõiduk).

Möödasõit on reguleeritud Liiklusseaduse §51. Vastavalt selle paragrahvi lg.3 peab

juht enne möödasõidu alustamist veenduma, et

-

ükski tema järel sõitva sõiduki juht pole alustanud temast möödasõitu

-

samal sõidurajal ees sõitva sõiduki juht pole andnud märku vasakpöördeks

-

möödasõit ei ohusta ega takista teisi liiklejaid

-

sõidurada, millele juht suundub, on piisavas ulatuses vaba

-

sõiduki, millest alustatakse möödasõitu, suhteline kiirus võimaldab sellest mööda

sõita piisavalt lühikese ajaga

-

tal on võimalik tagasi reastuda, ohustamata ja takistamata juhti, kelle sõidukist

mööda sõidetakse.

Sama paragrahvi lg.4 sätestab, et kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht,

mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist,

tuleb möödasõit katkestada.

On ilmselge, et mida suurem on sõidukiirus, seda suurem on ka risk, et juht ei

suuda kõikidele tekkivatele olukordadele adekvaatselt reageerida. Mootorsõiduki

juhtimine lubatud suurima sõidukiiruse piirmäära ületades on alati tahtlik tegu, mille

puhul on sõiduk liikluses kõrgendatud ohu allikas. Juhtides sõidukit lubatud suurimat

sõidukiiruse piirmäära ületades, on igal juhul tegemist ohuga nii enda kui teiste

elule, tervisele ja varale. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on igati taunitav,

lubamatu ja ohtlik ning see mõjutab nii liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust kui

selle raskusastet. Tegemist on otsese tahtlusega toimepandud väärteoga. Käesolevas

väärteoasjas tuleb tähelepanu osutada ka asjaolule, et tegemist oli asulavälise teega

ning menetlusaluse isiku kaebuse kohaselt liikus talle vastassuunavööndis vastu

sõiduk. Sõidukiiruse valik ja manöövrite teostamine liikluses on alati juhi enda

otsustada. Kaebuses viitas menetlusalune isik sellele, et ületas kiirust, kuna leidis, et

manöövri lõpetamine lühiajaliselt kiirust ületades oli turvalisem. Maakohus leiab, et

see asjaolu ei anna kuidagi alust kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks, vastupidi,

see asjaolu näitab taaskord menetlusaluse isiku suhtumist kehtestatud

kiirusepiirangutesse. Kui ka lähtuda asjaolust, et menetlusalune isik ületas lubatud

sõidukiirust vaid lühiajaliselt, siis näitab see, et menetlusalune isik lihtsalt ei järgi

kehtestatud kiirusepiiranguid, kuna tema poolt juhitud sõiduki kiiruseks mõõdeti 130

+/- 4 km/h. Nagu maakohus juba varasemalt käesolevas kohtuotsuses märkis, on

Liiklusseaduse §15 lg.1 p.1 alusel suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 km/h.

Sõidukiiruse valik liikluses on alati juhi enda otsustada ning möödasõidu manöövri

puhul tuleb juhil otsustada, kas manöövrit on võimalik lõpetada ilma liiklusreegleid

rikkumata või tuleb manööver katkestada. Käesoleval juhul otsustas menetlusalune

isik teadlikult ja tahtlikult liiklusreegleid rikkuda.

Käesolevas väärteoasjas ei tohi tähelepanuta jätta asjaolu, et isikut on varem

väärteokorras karistatud. Karistuse mõistmise loogika kohaselt peaksid karistused

minema ikka järjest rangemaks ja seda põhjusel, et eelnevad karistused ei ole olnud

järelikult piisavad, mõjutamaks isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma.

Kohus ei saa nõustuda sellise karistuspraktikaga, kus isikut, kes paneb järjepidevalt

toime süütegusid, koheldakse iga korraga leebemalt või ei ole temale kohaldatav

karistus oluliselt rangem. Selline karistusõiguslik kohtlemine pigem tekitab isikus

karistamatusetunde, kui tahtmise edaspidi süütegude toimepanemisest loobuda.

Seetõttu on oluline, et menetlusalune isik saaks aru, et edasine samalaadne käitumine ja

väärtegude toimepanemine on lubamatu. Tegemist ei ole tema esimese Liiklusseaduse

nõuete rikkumisega. Käesolevas väärteoasjas oli ületatud kiiruse määr suur, mille

puhul on reaalne oht, et juht ei suuda õigeaegselt ja adekvaatselt erinevates

olukordades reageerida. Põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on antud

menetlusaluse isiku puhul vajalik, et tagada tema ajutine mitteosalemine liikluses.

Eelduslikult välistab sellise põhikaristuse kohaldamine vähemalt liiklusalaste

väärtegude edaspidise toimepanemise antud menetlusaluse isiku poolt. Oma elu tuleb

korraldada selliselt, et ei tekiks vajadust ja soovi panna toime õiguserikkumisi.

Kohtupraktikas on selgitatud, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta

paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see ka üks alus, mille põhjal

saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi kohaldamine on

end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus

menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute

süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele

jätkuvalt ja tahtlikult Liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb

liiklusest kõrvaldada. Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus isik ei taju

kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu ja teda on varem sarnase rikkumise eest

karistatud, õigustavad eripreventiivsed kaalutlused juhtimisõiguse äravõtmist.

Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale

signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt

rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise

tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa

väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste

liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik

reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe

karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa (vt. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20.03.2017 lahend nr.3-1-1-6-17, 02.12.2014 lahend nr.3-1-1-77-

14 ja 12.12.2023 lahend nr.4-23-1826).

Kohtupraktika kohaselt määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras

ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse

karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis seda keskmist

määra ületavana. Iga järgnev karistus peab tavaolukorras olema suurem ja rangem

eelnevast. Karistus peab olema selline, mis ei ole mugav ning mis piirab

menetlusaluse isiku igapäevast elu ja tegevust. Kergema karistusliigi ammendumisel

tuleb kohaldada raskemat karistusliiki.

Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt karistust raskendavad asjaolud puudusid ning

karistust kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja arvestanud süü tunnistamist.

Selle teistkordne arvestamine maakohtu poolt ei ole seadusekohane.

Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et kohtuväline menetleja on

menetlusalusele isikule määranud karistuse sanktsiooni keskmisest madalamas määras.

Maakohus nõustub, et käesolevas väärteoasjas on kohtuväline menetleja arvestanud

kõiki asjaolusid, s.h. menetlusaluse isiku süü suurust ja ühe karistust kergendava

asjaolu esinemist.

Oma kaebuses taotles menetlusalune isik kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja

karistuseks rahatrahvi mõistmist või vähendada juhtimisõiguse peatamise perioodi.

Arvestades kõike ülaltoodut, ei pea maakohus seda taotlust kuidagi põhjendatuks.

Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus menetlusalusele isikule määratud

karistuse liigi ja määra osas jätta muutmata. Maakohus nõustub igati kohtuvälise

menetleja otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid siinkohal uuesti korrata.

Kaebuse kohaselt seab sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine menetlusaluse isiku

raskesse olukorda. Menetlusalune isik töötab xxxna, saab miinimumtöötasu ja tema

sissetulek sõltub juhtimisõiguse olemasolust. Kuigi nimetatud asjaolude kinnituseks ei

ole menetlusalune isik esitanud ühtegi tõendit, ei välista maakohus seda. Samas ei

anna see asjaolu alust kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Olukorras, kus

menetlusalune isik teab väga hästi, et tema töökoht ja sissetulek sõltuvad tema enda

liiklusalasest käitumisest, tuleb tal eriti hoolikalt reegleid, sealhulgas liiklusreegleid,

järgida.

Riigikohus on oma lahendites (vt. ka Riigikohtu 30.04.2010 lahend kohtuasjas nr.3-

1-1-26-10 ja 20.03.2017 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-6-17) korduvalt märkinud, et

näiteks töökoha kaotamise võimalus ei saa iseenesest olla mootorsõiduki juhtimise

õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks ning et isik, kes eirab vaatamata korduvatele

karistustele jätkuvalt ja tahtlikult Liiklusseaduse nõudeid, on teistele ohtlik, tuleb

liiklusest kõrvaldada.

Kaebuse kohaselt on sõiduki juhtimisõigus menetlusalusel isikul vajalik seoses

arstivisiitidega Tallinnas. Maakohus leiab, et ka antud asjaolu ei anna alust

kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Vastavalt KarS §48-1 lg.2 ei või

mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit

liikumispuude tõttu. Sellised andmed käesolevas väärteoasjas puuduvad.

Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus menetlusaluse isiku karistamise

osas Liiklusseaduse §227 lg.2 järgi jätta muutmata.

Menetlusaluse isiku kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Lõpetuseks peab maakohus vajalikuks juhtida kohtuvälise menetleja tähelepanu

asjaolule, et 18.09.2025 otsusest nähtuvalt on väärteoprotokolli antud väärteoasjas

koostanud Asja Malahhova. 20.08.2025 väärteoprotokollist nr. AB 1547455 nähtub

aga, et selle on koostanud grupijuht Edward Timoska. Siiski leiab maakohus, et

tegemist on ilmselge hooletusveaga, mis iseenesest ei too kaasa kohtuvälise

menetleja otsuse tühistamise ja väärteomenetluse lõpetamise, kuna faktilised asjaolud

väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses on kokkulangevad ja kattuvad.

Nimetatule ei ole oma kaebuses viidanud ja seda menetlusnormi rikkumiseks

pidanud ka menetlusalune isik. Edaspidi peab otsuse koostaja olema hoolikam.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anne PALMISTE

kohtunik