3-25-2683/4 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUM Ä ÄR US

Kohtuasja number

3-25-2683

Määruse kuupäev

31. oktoober 2025

Kohtunik

Ene Andresen

Kohtuasi

X-i kaebus elektrilist hambaharja keelava vangla kodukorra

sätte tühistamiseks ja vangla kohustamiseks väljastada talle

isiklike asjade laost elektriline hambahari

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X-i kaebus.

2. Jätta X-i menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi

vaatamata.

3. Jätta X-i taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

4. Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Määruse resolutsiooni p-de 1–3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8,

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4 ja § 204 lg 1). Määrus

toimetatakse kaebajale kätte.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 17. mail 2025 vanglale taotluse, milles avaldas soovi

saada kambrisse kasutamiseks tema isiklike asjade laos olev elektriline hambahari Braun koos

nelja lisaotsikuga. X märkis, et vanglas on kasutusel elektrilisele hambaharjale väga sarnased

raseerijad ja seetõttu pole elektrihambaharja keeld enam põhjendatud. X palus kaasajastada

Tartu Vangla korraldust selliselt, et ta saaks kasutada elektrilist hambaharja.

2. Tartu Vangla tagastas 27. juuni 2025. a vastusega nr 6-6/2-25/129-2 X-i taotluse

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 6 p 2 alusel. Vangla selgitas, et elektriline hambahari

on Tartu Vangla kodukorra p 7.1.16 kohaselt keelatud ese. Samuti märgiti, et kinnipeetaval

puudub kodukorra muutmise taotlemiseks õigusaktidest tulenev subjektiivne õigus.

3. X esitas 4. juulil 2025 Tartu Vanglale vaide, milles ta palus oma taotluse rahuldada ning

tühistada Tartu Vangla kodukorra punkt 7.1.16 osas, mis keelab elektrilise hambaharja

3-25-2683

kasutamise. X väitel ei kujuta elektriline hambahari endast suuremat julgeolekuohtu kui

vanglas lubatud elektriseadmed.

4. Tartu Vangla jättis 12. augusti 2025. a vaideotsusega nr 1-8/2-25/162-2 X-i vaide

kodukorra muutmist puudutavas osas rahuldamata ja tagastas vaide kodukorra punkti 7.1.16

kehtetuks tunnistamist puudutavas osas HMS § 79 lg 1 p 3 alusel vaide esitamise tähtaja

ületamise tõttu.

5. X esitas 14. augustil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles leiab, et Tartu Vangla 12.

augusti 2025. a otsus nr 1-8/2-25/162-2 tuleb tühistada ja tema taotlus rahuldada ning talle

tuleb anda luba elektrilise hambaharja kasutamiseks. Samalaadseid esemeid, näiteks

raseerimisvahendeid, müüakse vangla kaupluses. Kaebaja jaoks on elektriline hambahari

hädavajalik ning tal on see isiklike asjade laos olemas. Kaebaja taotleb riigilõivust vabastust ja

riigi õigusabi.

6. Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla 4. septembril 2025 kohtule kaebaja 17. mai

2025. a taotluse, vangla 27. juuni 2025. a vastuse nr 6-6/2-25/129-2, kaebaja 4. juuli 2025. a

vaide ja 12. augusti 2025. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/162-2.

KOHTU SEISUKOHT

7. Kohus selgitab välja vaidluse eseme ning kontrollib, kas esineb alus kaebuse tagastamiseks

või käiguta jätmiseks (HKMS § 120 lg 1 p-d 1 ja 8).

Kohtule arusaadavalt on kaebaja esitanud tühistamis- ja kohustamiskaebuse (HKMS § 37 lg 2

p-d 1 ja 2). Kaebusest ja kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on kaebaja eesmärk saada

isiklike asjade laost kambrisse kasutamiseks elektriline hambahari. Tartu Vangla kodukorra

punkti 7.1.6 kohaselt on see kinnipeetavatele keelatud ese. Kaebuse eesmärgi saavutamiseks on

kohane nõuda Tartu Vangla kodukorra punkti 7.1.16. vastavas osas tühistamist ning vangla

kohustamist väljastada kaebajale isiklike asjade laost elektrihambahari. Sellised nõuded on

kaebaja vaidemenetluses ka esitanud. Kohus ei pea menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt

põhjendatuks kontrollida, kas vangla tagastas kaebaja vaide kodukorra punkti 7.1.16 kehtetuks

tunnistamise osas õiguspäraselt.

Kohus leiab, et kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada, sest kaebusega kaitstava

õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine

ebatõenäoline.

7.1. Tartu Vangla kodukorra punkt 7.1.16 sätestab, et Tartu Vanglas viibivatele

kinnipeetavatele on keelatud elektrihambahari, patareidega raseerija, juukselõikusmasin jm

sarnased seadmed, mida on lihtne kohandada tätoveerimisaparaadiks, v.a epilaator või pardel.

Kohus peab kodukorra punkti 7.1.16 osalisele, s.o elektrihambaharja puudutavas osas,

tühistamisele suunatud nõude eduväljavaateid kasinaks.

Nagu Tartu Vangla kodukorra punktist 7.1.16 nähtub, on elektrihambahari vanglas keelatud

eelkõige põhjusel, et teda on lihtne kohandada tätoveerimisaparaadiks. Sama kodukorra punkti

1.7.16 kohaselt on kinnipeetaval keelatud teha endale või teistele tätoveeringuid või lasta end

tätoveerida. Keelatud esemete hulka kuuluvad ka tätoveeringute tegemisel kasutatav aine, seade

või ese (kodukorra punkt 7.1.15). Kohtu hinnangul puudub alus kahelda, et elektrilist

hambaharja on võimalik kohandada tätoveerimisaparaadiks. Samuti puudub kahtlus selles, et

3-25-2683

tätoveeringute tegemine kambritingimustes võib ohustada kinnipeetavate tervist. Seega on

elektrilise hambaharja keelul mõistlik eesmärk. Võttes arvesse, et suuhügieeni on võimalik

tagada ka tavalist hambaharja kasutades ning kodukorra punkti 8.6.4.20 kohaselt on kaebajal

lubatud kambris hoida hambaharja (2 tk), puudub alus hinnanguks, et kaebaja vajaks elektrilist

hambaharja. Kaebaja ei ole ka väitnud, et talle oleks elektriline hambahari vajalik

meditsiiniliste näidustuste tõttu. Eelnevat arvestades ei ole alust pidada vangla tegevust

õigusvastaseks ning tühistamiskaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Tühistamiskaebuse

rahuldamata jätmine ei võimalda kohustamiskaebust rahuldada.

7.2. Kohus ei pea kaebaja õiguste riivet intensiivseks. Võttes arvesse, et kaebajale on tagatud

võimalus tagada suuhügieen tavalist hambaharja kasutades, puudub alus hinnanguks, et

elektrilise hambaharja kambris hoidmise keeld mõjutaks märkimisväärselt kaebaja õigust

tervise kaitsele.

8. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

9. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamise taotlust, mistõttu jätab kohus selle taotluse läbi vaatamata.

10. Kaebaja on kaebuses soovinud saada riigi õigusabi. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja

riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3

p 5).

RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi

tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha

üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast

õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused

riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.

RÕS § 7 lg 1 p 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi.

Samuti sätestab RÕS § 7 lg 1 p 5, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja

võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene.

Kaebaja on korduvalt halduskohtu poole pöördunud ja suutnud enda õigusi kohtumenetluses

kaitsta, seega ei ole riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt põhjendatud. Kohus ei

pea kaebajale riigi õigusabi andmist põhjendatuks ka RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel, kuna asjaoludest

tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

11. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja

§ 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Ene Andresen