2-22-2144/95 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets (eesistuja), Iris Kangur-Gontšarov, Vallo

Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.10.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-2144

Kohtuasi

P.X-i (P.X) hagi Z.G (Z.G) vastu kinnisasja hageja

lahusvara hulka kuulumise tuvastamiseks ning Z.G

vastuhagi ühisomandi lõpetamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.08.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

P.X-i 15.09.2025 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

P.X-i apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) P.X (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Viive Kaur

Kostja (vastustaja) Z.G (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta P.X-i 15.09.2025 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 29.08.2025 otsuse

peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel otsustada asi üksnes

apellatsioonkaebuse põhjal.

3. Tühistada Harju Maakohtu 29.08.2025 otsus ja saata asi tagasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

4. Rahuldada P.X-i apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-22-2144

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Menetluse käik

1. P.X (hageja) esitas 09.02.2022 Harju Maakohtule Z.G (kostja) vastu hagi, milles palus

tuvastada korteriomandi ja kinnistu kuulumise hageja lahusvara hulka. Kostja esitas

05.10.2022 vastuhagi, milles palus lõpetada poolte ühisomandi müües korteriomandi ja

kinnistu avalikul enampakkumisel ning jagada tulem poolte vahel võrdselt.

2. Harju Maakohus tegi 22.11.2023 otsuse, millega rahuldas hagi ja jättis vastuhagi

rahuldamata. Maakohus otsustas, et korteriomand registriosa numbriga LLLLLLL, asukohaga

LLL (edaspidi korteriomand) ja kinnistu registriosa numbriga SSSSSS, asukohaga SSS

(edaspidi kinnistu) kuuluvad hageja lahusvara hulka.

3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 08.02.2024 otsusega Harju Maakohtu 22.11.2023 otsuse

osas, millega maakohus tuvastas, et korteriomand kuulub hageja lahusvara hulka ning jättis

vastuhagi ühisvara jagamiseks korteriomandi suhtes rahuldamata, samuti menetluskulude

jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning saatis asja tühistatud osas samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Muus osas luges ringkonnakohus maakohtu otsuse jõustunuks. Tallinna

Ringkonnakohtu otsus jõustus 14.03.2024.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

4. Hageja palus tuvastada, et korteriomand on hageja lahusvara ning alternatiivselt jätta

korteriomand hageja ainuomandisse ilma hüvitise maksmise kohustuseta kostjale.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

5. Hagiavalduse kohaselt olid pooled abielus 13.07.1990–31.05.2001. Alates 1994. a

keskpaigast kuni abielu lahutamiseni 2001. a puudusid hageja ja kostja vahel mistahes

abielulised suhted, sh puudus intiimelu ehk isiklikud suhted ja majanduslikud suhted. Kuni

1998. a ei kohtunud pooled kordagi ka mitte seoses nende ühiste alaealiste laste ülalpidamise

ja kasvatamise küsimustes, v.a mõned üksikud koos lastega kohtumised. Kostja lahkus poolte

ühisest kodust ja neli–viis aastat ei teadnud hageja, kus või kellega kostja suhtleb ja elab.

Hagejale oli vaid teada, et kostjal on uus elukaaslane ajal, mil poolte abielu oli veel

lahutamata. Arvates poolte ühisest üürikorterist lahkumisest ei tasunud kostja eluruumiga

seotud makseid, ei toetanud majanduslikult hagejat ega ka poolte ühiseid alaealisi lapsi. Seega

poolte abielulised suhted lõppesid alates 1994. a keskpaigast.

Hageja ostis korteriomandi 17.05.1995 Kiili OÜ-lt. Korteri eest tasus hageja 30 330 krooni

ühismajandi tööosakutena. Tööosakud kinkis hagejale tema vanaema Q. Korter kinnistati

Tallinna Linnakohtu kohtuniku 08.04.2003 kinnistamisotsusega. Vara omandamisse kostja ei

panustanud ning vara ei olnud omandatud abikaasade ühiste vahendite arvelt. Korteri

2-22-2144

omandas hageja pärast abieluliste suhete lõppemist ning seega tuli ka eluruum (tollel ajal veel

vallasvara) lugeda hageja lahusvaraks. Korteri ostu-müügilepingu pooleks oli OÜ Kiili,

endine Rahva Võidu kolhoos. Korter oli ühismajandi vara ning selle omandamise õigus oli

hagejal kui põllumajandusreformi õigustatud subjektil (põllumajandusreformi seadus (PõRS)

§ 3 lg 1 p 2). Kostjal puudus osa ühismajandi varas. Hageja sai korteri hagejale eraldamiseks

tööosakud oma vanaemalt. Seega isegi siis, kui korter oleks ostetud ajal, millal pooltel

abielulised suhted oleksid kestnud, siis ei olnud alust lugeda kolmanda isiku tööosakuid

abikaasade ühisteks vahenditeks. Hageja sai oma vanaema tööosakud tasuta, sisuliselt

kingitusena. Korteriomandi eest tasumine ja korteriomandi seadmine leidis aset pärast abielu

lahutamist 08.04.2003. Isegi, kui korteriomand oleks olnud seatud abielu ajal, siis on

kohtupraktikas väljakujunenud seisukoht, et ühele abikaasale lahusvarana kuuluva eluruumi

suhtes korteriomandi seadmisel jääb korteriomand endiselt selle abikaasa lahusvaraks ega

lähe abikaasade ühisvara koosseisu. Seega ka siis, kui pooled oleksid veel olnud

korteriomandi seadmisel abielus, oleks ikkagi tegemist hageja lahusvaraga.

Kostja vastuväited

6. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

7. Kostja on tõendanud vastupidist perefotode ja muude tõenditega. Kostja on tõendanud

kooselu toimimist ja pere ülalpidamist. Seega on tegemist poolte ühisvaraga. Hageja väidab,

et erastamine toimus ainult tema ja vanaema osakutega. Hagejal endal aga nii palju osakuid ei

olnud ja vanaema osakute kasutamist saab kinnitada ainult notariaalsete tõenditega.

7.1. Algselt elasid asjaosalised Kambjas, kus kostja töötas Kambja sovhoosis agronoomina ja

omas Kambjas 3-toalist korterit. Arutluse all olev korter asukohaga LLL, anti 1991. a talvel

kostjale Rahvavõidu kolhoosi poolt. Tegemist oli üleminekuajaga. Rahvavõidu kolhoos

muutus Kiili Osaühinguks ja hilisemalt OÜ-ks Halve, kus kostja asus tööle

aiandiagronoomina. Hagis välja toodud väide üürikorterist on vale, kuna sel ajahetkel veel

üürikortereid ei olnud. Kostja andis 1997. a talvel hagejale 25 000 krooni kinnistu SSS maa

erastamiseks, kuid erastamise väärtpaberite kolmanda isiku poolt (W) ei olnud kostja teadlik

kuni hagi esitamiseni. Kuna EVP kasutamisel määratleti tasu määra 0,5 koefitsendiga, siis

pettis hageja kostjalt välja sularaha 12 900 krooni.

7.2. Hagis välja toodud väide, et hageja kandis kõik korterikulud ja lisaks omandas korteri

ainuisikuliselt, on samuti vale. Kõik elamiskulud olid kostja kanda kuni abielu lõpuni ja sealt

edasi hüvitas kostja laste elamiskulusid ja elamispinnaga kaasnevad kulud, mida on näha ka

pangaülekande väljavõtetest. Arusaadavalt abielu kestel antud rahalised vahendid hagejale ei

ole dokumenteeritud, kuna tegemist oli ühise perega. Kostja on korteriomandisse väga palju

panustanud, tegi korteris remonti 1991. a, 2000. a täieliku kapitaalremondi, kui lepiti kokku,

et abielu tuleb lõpetada ja hageja käitub korteriga heaperemehelikult. Korteris tehti WC ja

pesuruum üheks, elutoa, koridori ja köögiuksed said kaartega disainitud, sahvri ja esikukapp

tehti üheks suureks panipaigaks, lisaks ripplaed, tapeedid jne. Välisuks vahetati turvaukse

vastu koos väga kallite turvalukkudega. Abiks oli kostjal kaks töömeest Ivar ja Marko. Lisaks

sai välja vahetatud kodutehnikat, mööblit, hagejale uus mobiiltelefon ning 2-ukseline auto

(Nissan) 4-ukselise Mitsubishi vastu. Kolmas kord tegi kostja korteris remondi 2007. a

augustis.

7.3. Vaidlust ei ole enam selle üle, kas kostja viibis aastatel 1994–1998 pere juures, kuna on

tõestatud, et viibis. Vaidlus käib selle üle, millal täpselt lõppes paaride vahel intiimelu. Ühegi

seaduse järgi ei pea kooselu sisaldama kindlasti intiimelu. Mitte ükski kõrvaline isik ei saa

2-22-2144

tõendada, kuidas toimus paari vaheline kooselu, seda teavad asjaosalised ainult ise ja on selge,

et kui ühise perena toimetati, siis seda igal tasandil. Hageja tunnistaja R väidab ekslikult, et

tema kooselu toimus kostjaga aastatel 2000–2005. Tegelikult algas kooselu Rga 2001. a teises

pooles peale lahutust ja 30.12.2002 sündis paaril laps.

Kostja vastuhagi

8. Kostja esitas 05.10.2022 vastuhagi, milles palus lõpetada poolte ühisomandi

korteriomandile selliselt, et korter müüakse avalikul enampakkumisel ning müügist saadu

jagatakse poolte vahel võrdselt.

9. Vastuhagi kohaselt omandati kinnistu poolte abieluliste suhete kestel ühiselt. Poolte vahel

olid abielulised suhted kuni 2000. a lõpuni. Pooled ei ole ühisvara jaganud. Pooled ostsid

17.05.1995 abielu kestel korteriomandi. Kostja asutas 1997. a ettevõtte F OÜ, mis on

registreeritud poolte ühisesse korterisse ning kostja elukoht oli perega koos korteris. Kostja

maksis 1996. a lõpus hageja raamatupidamiskursuste eest 6000 krooni. Pooled toimetasid

ühtse perena.

9.1. Kostja andis 1997. a hagejale SSS maa erastamiseks 25 000 krooni sularaha. Pooled

ostsid 04.04.1997 SSS 16 maaüksuse koos selle oluliste osadega. Kostja ei vaidle, et hagejale

oli 04.07.1995 vallasasjana kingitud elamu, kuid kinnistamisega muutus elamu ühisvara hulka

ostetud maa oluliseks osaks. Seega kuulub kinnistu poolte ühisvara hulka. Kostja on sh

ehitanud kinnisasjale garaaži.

9.2. 2000. a lõpus lõppesid poolte vahel abielulised suhted. Kostja tegi poolte ühises korteris

kapitaalremondi ning asus laste tarbeks tegema hageja kontole regulaarseid ülekandeid.

Kostja avas lastele ka pangakontod. Kostja tegi korteri ühisomanikuna korteris kolmandat

korda remondi 2007. a augustis.

9.3. Hageja ei ole tõendanud, et ta sai korteri erastamiseks vajalikud tööosakud oma

vanaemalt kinkena. Samuti, et vastava tööraamatu alusel oleks üldse osakuid saadud või

kasutatud neid korteri soetamiseks. Hageja saaks tõendada osakute kuulumist tema lahusvara

hulka üksnes notariaalselt tõestatud vormis kinkelepinguga (tsiviilkoodeksi (TsK) § 260 lg 1

ja § 50 lg 2).

Hageja vastuväited

10. Hageja vaidles vastuhagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Isegi, kui tegemist on

abikaasade ühisvaraga, siis vaidles hageja vastu kostja taotletavale ühisvara jagamise viisile.

Korterit kasutab oma alalise elukohana poolte ühine poeg oma perega. Kaasomandi jagamise

puhul tuleb arvestada asjaoludega, kes on kaasomandis olevat vara elamiseks kasutanud ja

kasutab, kes on vara hooldanud ja parendanud, kes on kandnud varaga seotud

kindlustusmakseid ja muid kulusid jms. Kõik nimetatud asjaolud seonduvad vaid hagejaga.

Korter tuleb jätta hagejale hüvitise tasumise kohustuseta.

Maakohtu otsus ja põhjendused

11. Harju Maakohus rahuldas 29.08.2025 otsusega osaliselt hageja alternatiivnõude ning

osaliselt kostja vastuhagi. Maakohus jättis rahuldamata hageja põhinõude korteriomandi

lahusvaraks tunnistamiseks. Maakohus lõpetas poolte ühisomandi korteriomandile registriosa

numbriga LLLLLLL asukohaga LLL, jättes korteriomandi hageja ainuomandisse. Hageja

2-22-2144

kohustub tasuma kostjale omandikaotusest tuleneva hüvitise 30% korteriomandi

turuväärtusest. Menetluskulud jäeti kummagi poole enda kanda.

12. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus, et pooled olid abielus

13.07.1990–31.05.2001 ning abielu ajal omandatud korteriomand on kinnistusregistris

registreeritud ühe abielu poole – hageja – nimele. Pooled vaidlevad selle üle, kas

korteriomand on abikaasade ühisvara või ühe abikaasa lahusvara.

13. Maakohus määras poolte ühisvara koosseisu kindlaks kuni 30.06.2010 kehtinud

perekonnaseaduse järgi. Nimetatud perekonnaseaduse § 15 lg 1 kohaselt on abikaasa

lahusvaraks vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Seega tuli

maakohtul korteriomandi ühisvara koosseisu kuulumine või mittekuulumine otsustada selle

põhjal, kas korteriomandi omandamise ajal olid poolte vahel abielulised suhted.

Maakohtul ei olnud kahtlusi hageja ega hageja tunnistajate ütluste õigsuses, kuid tõlgendas

olukorda teisiti. Tavapäraselt on kohtupraktikas abielu lahutamise asjades täpselt tuvastatav,

millal kooselu lõppes. Käesoleval juhul nii ei ole. Hageja ja kostja ei leppinud kokku, et

nende kooselu on läbi. Hageja selgitas, et kostja lahkus uksi paugutades 1994. a ja algul

hageja lootis, et kooselu taastub. Kostja väidab, et abielusuhe kestis veel aastal 2000.

Tunnistaja C on sündinud oktoobris 1990. Tunnistaja andis ütlusi, et LLL ajast ta enam

kooselu isaga ei mäleta. Isa käis külas. Tunnistaja Ö andis ütlusi, et C jooksis vahel 1993 või

1994 LLLst omavoliliselt ära, sest kartis, et äkki isa on koju tulnud ja ta ei näe teda. Sellest

nähtub, et kostja käis ja viibis oma laste ja naise elukohas. Samuti nähtub sellest, et poolte

tütar ei olnud teadlik, et isa oleks ära kolinud. Menetluses ei ole tõendatud, et kostjal oleks

aastatel 1994–1995 olnud muud elukohta või et tal oleks soovinud elukohta vahetada.

Nimetatut tõendab ka see, et kostja oli korterisse jätkuvalt sisse registreeritud. Asjaolu, et

kostja oli pikalt kodust ära, ei tähenda, et kostjal oleks olnud muu elukoht ja muud

abielusuhted. Kostja selgitas, et töötas kolmes kohas. Tänapäeva hooldusõiguste asjades on

tavaline, et isad on mitmeid kuid töö tõttu kodust ära. Vaieldamatult oli kostja isiklikult ja

majanduslikult enim seotud kohaga, kus elasid hageja ja lapsed. Kostja kooselu ja

abielusuhteid hagejaga tõendavad ka kostja esitatud fotod (dtl 52, 55, 56, 60 ja 61).

Eraldivõetuna mitte, kuid asjaoludega kogumis, toetab seisukohta, et hagejal ja kostjal olid

korteri omandamise ajal abielusuhted.

14. Maakohus märkis, et kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse § 19 lg 1 kohaselt

abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks ning lg 2 p 3 kohaselt võib kohus

kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa

lahusvara arvel. Maakohtu arvates esinesid alused ühisomandi jagamisel poolte võrdsusest

kõrvale kaldumiseks. Poolte abielu lõppes aastal 2001. Kostja remontis korterit viimati aastal

2007. Seega on viimased 18 aastat olnud korteri hooldus ja korteriga seotud kulud ainult

hageja kanda. Eeltoodust tulenevalt tuleb ühisomand korterile lõpetada osaliselt hageja

taotletud viisil ehk jätta korteriomand hagejale. Hageja nõue jätta kostja ilma omandikaotusest

tulenevast hüvitisest ei ole põhjendatud. Kohtu seisukoht on, et poolte panuste tõendama

hakkamine käesolevas või järgnevates menetlustes ei ole mõistlik, kuna see oleks liialt

keeruline ja kulukas. Eeltoodust tulenevalt määras kohus kõige menetluses tuvastatu põhjal, et

hageja tasub kostjale omandikaotusest tulenevat hüvitist 30% korteri turuväärtusest.

15. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel

poolte endi kanda.

2-22-2144

Apellatsioonkaebus

16. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse. Hageja palub kõik menetluskulud, sh

apellatsiooniastme menetluskulud, jätta kostja kanda ning määrata hageja menetluskulud

kindlaks vastavalt hageja maakohtus 04.08.2025 esitatud menetluskulude nimekirjale ja

ringkonnakohtus esitatavale menetluskulude nimekirjale.

17. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud

PKS2010, jättes kohaldamata § 210 lg 2 ja samuti PKS1995 § 15 lg 1. Materiaalõiguse normi

ebaõige kohaldamine tulenes olulisest menetlusõiguse rikkumisest. Asjas kogutud tõendite

igakülgse ja õige hindamise korral oleks kohus teinud tõenditel põhineva järelduse, et poolte

abielusuhted lõppesid hiljemalt 1994. a keskpaigaks ning siis oleks kohus tõenäoliselt õigesti

kohaldanud ka PKS1995 § 15 lg-t 1 ning tuvastanud, et korteriomand LLL, on hageja lahusvara.

18. Hageja heidab maakohtule ette seisukoha andmata jätmist TsMS § 457 lg 1 kohaldamisele

ning hageja sellekohase väite tähelepanuta jätmist. Harju Maakohtu jõustunud 22.11.2023

otsusega luges kohus tuvastatuks, et hageja ja kostja abielulised suhted lõppesid hiljemalt

1994. a keskpaigaks ja seega on mõlemad vaidlusalused kinnisasjad omandatud pärast

abieluliste suhete lõppemist ja kuuluvad hageja lahusvara hulka. Kohus leidis, et tunnistajate

ütlused ning hageja vande all antud seletus abieluliste suhete lõppemise aja kohta on usutavad

nii eraldi võetuna kui ka kogumis vaadelduna, ning tunnistajate öeldut kinnitavad ka esitatud

dokumentaalsed tõendid. Kostja ei vaidlustanud kohtu põhjendatud järeldust, et kinnisasi SSS

omandati pärast abielusuhete lõppemist ning seda, et poolte abielulised suhted lõppesid

hiljemalt 1994. a keskpaigas. Seega tulnuks lugeda kostjale siduvaks faktiline asjaolu, et

poolte abielulised suhted lõppesid hiljemalt 1994. a keskpaigaks, sest kohus on selle asjaolu

jõustunud kohtuotsusega tuvastanud. Ühtegi uut asjaolu ega seda kinnitavat uut tõendit

võrreldes varasemaga kostja asja uuel läbivaatamisel ei esitanud. Ei saa olla mõeldav, et SSS

kinnistu puhul on tuvastatud selle kuulumine hageja lahusvara hulka, sest see omandati pärast

1994. a keskpaigas lõppenud abielusuhteid, kuid eluruum LLL on poolte ühisvara, sest see

omandati (kostja väitel) enne 2000. a augustis–septembris (kohtuotsuse kohaselt 2001) abielu

suhete lõppemist.

19. Nõustuda ei saa maakohtuga ka selles, et kohtul on võimalik olukorda (st faktilisi

asjaolusid) asuda tõlgendama teisiti ning sisustama tunnistajate ütlusi erinevalt sellest, mida

tunnistajad teadsid rääkida. Tunnistaja C-i ütluste põhjal on kohus teinud alusetu järelduse, et

järelikult käis ja viibis kostja oma laste ja naise elukohas. Samuti nähtuvat kohtu arvates

ütlustest, et poolte tütar ei olnud teadlik, et isa oleks ära kolinud. C oli tol ajal saanud 3-

aastaseks. Kui 3-aastane laps igatseb isa järele ja jookseb LLLst koju lootuses, et isa on

tulnud, siis ei ole see ühelgi juhul hinnatav sellena, et kostja elas pere juures edasi. 3-aastane

laps ei teadvusta veel ühe vanema alaliselt ära kolimist ja vanemate lahkuminekut. Kui isa

oleks olnud edasi pere juures, siis ei oleks olnud 3-aastasel lapsel hirmu ega psühholoogilisi

probleeme tulenevalt sellest, et isa enam tema elus ei figureerinud. Lisaks on kohtu järeldus

otseses vastuolus tunnistaja C-i ütlustega (dtl 281), et ta ei mäleta isa juba LLL ajast ning et

sellest ajast ei mäleta ta isa üldse; et 1997 läks ta kooli, isa ei olnud olemas ka kooliajal

esimestest aastatest, ta käis lastel külas. Kui kohus asub tunnistajate ütlustega võrreldes

teistsugusele seisukohale, siis saaks ta seda teha vaid vastupidist tõendavate tõendite alusel,

milliseid asja materjalides ei ole.

20. Ekslik on maakohtu seisukoht, et menetluses on leidnud tõendamist, et kostjal oleks

1994–1995 olnud muud elukohta või ta oleks soovinud elukohta vahetada. Kui tunnistajate ja

2-22-2144

hageja vande all antud ütlustega on tõendatud, et kostja lahkus pere juurest, siis ei ole oluline,

kus ta uus elukoht oli. Kostja lahkumise fakt iseenesest näitab, et kostjal oli soov mujal elada.

Puudus vajadus tõendada kostja uut elukohta, sest asjas on piisavalt tõendeid kostja lahkumise

ja abielusuhete lõppemise kohta hiljemalt 1994. a keskpaigas. Olenemata sellest on R kirjalike

ütlustega (dtl 163) tõendatud, et tema alustas kostjaga suhtlemist 2000. a alguses ning alates

2000. a augustist elati juba koos üürikorteris Sauel ning enne seda elas kostja aastaid Bga (dtl

283). Korterisse sissekirjutus ei omanud ka 90-ndatel aastatel õiguslikku tähendust, vaid see

oli eelkõige informatiivne.

21. Maakohtu märgitud asjaolud (kostja olevat olnud pikalt kodust ära, kostja töötas kolmes

kohas, kostja oli isiklikult ja majanduslikult enim seotud kohaga, kus elasid hageja ja lapsed),

millised kohus esitab sisuliselt järeldustena, ei tugine ühelegi tõendile. Kostja andis ütlusi, et

kolmel kohal käis ta tööl 1992. a. Poolte suhted ja tegevus kuni 1994. a ei olnud vaidluse

esemeks. Kohus ei saa esitada otsuses järeldusi, mis ei põhine tõenditel, sh on kohtu järeldus

otseses vastuolus kostja enda ütlustega. Samuti on asjakohatu põhjendada 1990-ndate aastate

alguses kohtu arvates aset leidnud tänapäevast, s.o enam kui 30 aastat hiljem esineva

võimaliku elustiiliga, millised on olnud arutuse all hooldusõiguse vaidlustes. Milles seisnes

hageja ja kostja isiklik ja majanduslik seotus, see kohtuotsusest ei nähtu.

22. Maakohus on ebaõigesti hinnanud ka kostja poolt tõenditena esitatud fotosid ning leidnud,

et fotodel on kostja lastega või kui fotol, mis on tehtud sugulaste juures, on ka hageja, siis

need tõendavad poolte abielulisi suhteid. Kostja ise on menetluses öelnud, et abielu kestis veel

ka 2000. a või kuni 2000. a (21.02.2023 istungi protokoll, ajamärge 00:10:59) või augustini

2000, või et kooselu ei olnud 1994–1998, siis olevat pooleldi alanud (14.01.2025 istungi

protokoll 00:41:14). Seega on kohus jätnud täielikult tähelepanuta kostja vastuolulised ütlused

ning mh hindamata R kirjalikud selgitused ja tunnistaja N-i ütlused. See, miks pooled alles

2001. a perekonnaseisuametis abielu lahutasid, ei oma vaidluse eseme suhtes tähtsust. Abielu

ametliku lahutamise ajahetk ei tõenda ühelgi juhul, et poolte vahel olid kuni selle ajani

abielulised suhted. Lisaks näitavad esitatud fotod ainult seda, et kostja osales mingitel

perekondlikel üritustel või lapsed külastasid kostjat tema töökohas või kostja käis hilisematel

aastatel lapsi vaatamas. See ei tõenda aga poolte abielulisi suhteid.

23. Maakohus jättis täielikult tähelepanuta ka hageja põhjendused, et kostja ütlusi ei saa

pidada usaldusväärseks, mh seonduvalt kostja tõenditega. G asutamislepinguga (dtl 69) on

kostja väite kohaselt tõendatud poolte abielu, sest äriühingu aadressina olevat märgitud LLL.

Tegelikkuses on aadressina näidatud AAA, Tallinn. 19.02.1997 sularaha sissemakse summas

25 000 krooni (dtl 131) maksekorraldusest nähtub, et kostja kandis nimetatud summa

sularahas iseenda pangakontole. 14.01.2025 istungi protokollist nähtub ka see, et sisuliselt

loobus kostja väitest, et 25 000 krooni andis ta hagejale EVP-de ostmiseks.

24. Hageja leiab, et põhjendamata ja alusetu on maakohtu seisukoht nagu olevat hageja

asunud korterit hooldama ja remontima alles 2007. a ning kuni selle ajani olevat seda teinud

kostja. Hageja kandis ainuisikuliselt eluruumi omandamisega (hiljem korteriomandiga) ja

kasutamise ja hooldamisega seotud kõik kulud alates 1994. a keskpaigast ehk viimase 31

aasta jooksul. Kostja väidetavalt tehtud kulutusi ei ole kohus seejuures isegi mitte hinnanud.

Asja juurde esitatud kostja tõendid ei kinnita, et kostja oleks kandnud mistahes korteriga

seostatavaid kulusid.

25. Lisaks ei ole kohtuotsuse resolutiivosa p 3 täidetav, sest selles pole märgitud konkreetset

rahasummat ja resolutsiooni sõnastus tervikuna viitab tuvastusnõudele, mis ei ole üldjuhul

2-22-2144

samuti sundtäidetav. Kohtu määratud 30% ei tugine ühelegi asjas esitatud tõendile ning

maakohus ei ole ka sellise otsustuse tegemist põhjendanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

26. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta TsMS § 638 lg 1 alusel

menetlusse ja rahuldada osaliselt, maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu TsMS § 646 ja § 656 lg 1 p 5 alusel tühistada ning saata tsiviilasi samale

maakohtule eelmenetluse staadiumis uueks läbivaatamiseks. Menetlusökonoomia kaalutlustel

lahendab ringkonnakohus asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

27. TsMS § 646 kohaselt võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui

leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob

ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 1). Sel juhul otsus

tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. TsMS § 656 lg 2

teise lause järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata

tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka

teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada. See tähendab, et ringkonnakohtul ei ole kohustust küsida

teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1), arutada asja kohtuistungil

(TsMS § 648) ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (TsMS § 656 lg 1).

28. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse

apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja

uueks asutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse

kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud hageja põhinõude lahendamisel oluliselt

TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, tehes

vastuolulise otsuse ning jättes asjas tähtsate asjaolude kohta selge seisukoha võtmata. Samuti

on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 5 sätestatut, mille kohaselt peab resolutsioon olema

selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.

28.1. Maakohus on vaidlustatud otsuses jätnud rahuldamata hageja põhinõude korteriomandi

lahusvaraks tunnistamiseks ning rahuldanud osaliselt hageja alternatiivnõude, milles hageja

palus jätta korteriomandi tema ainuomandisse ilma hüvitise maksmise kohustuseta. Maakohus

rahuldas osaliselt ka kostja vastuhagi. Otsuse resolutsiooni p-s 3 on maakohus kohustanud

hagejat tasuma kostjale omandikaotusest tuleneva hüvitise 30% korteriomandi turuväärtusest.

Ringkonnakohus leiab esmalt, et selliselt esitatud resolutsiooni ei ole võimalik täita, kuivõrd

puuduvad andmed korteriomandi turuväärtuse kohta, mistõttu on maakohus rikkunud TsMS §

442 lg-s 5 sätestatut. TsMS § 442 lg 5 kohaselt peab kohus otsuse resolutsiooniga lahendama

poolte nõuded viisil, mis välistaks maksimaalses ulatuses hilisemad võimalikud vaidlused

kohustuse sisu või täitmise üle (RKTKo 20.06.2025, 2-22-17410, p 20). Sellele nõudele ei

vasta otsus, millega kohustatakse kostjat tasuma hüvitist protsendina korteriomandi

turuväärtusest ilma turuväärtust rahalise summana märkimata. Lisaks on Riigikohus korduvalt

juhtinud tähelepanu sellele, et TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioon

olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi ülejäänud tekstita. Täitemenetluse

formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (vt nt

RKTKo 10.07.2023, 2-20-9750, p 38; RKTKm 21.06.2023, 2-21-11317, p 12.3; RKTKm

04.11.2015, 3-2-1-34-15, p 24; RKTKm 16.01.2008, 3-2-1-132-07, p 11).

2-22-2144

28.2. Teiseks on maakohus arvestades poolte väiteid küll õigesti kohaldanud ühisvara

koosseisu kindlaks määramisel kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse § 15 lg-t 1, mis

seob ühisvara tekke asjaoluga, kas abielusuhted on või mitte, kuid pole otsuses põhjendanud,

miks tõlgendab kohus faktilisi asjaolusid, mis puudutavad poolte abieluliste suhete lõppemise

aja tuvastamist, mõlemast poolest erinevalt. Seejuures ei ole maakohus ka põhjendanud, miks

jättis arvestamata hageja tõenditega poolte abieluliste suhete lõppemise aja kohta (R kirjalikud

ütlused, tunnistaja N-i ütlused jne) ning tähelepanuta hageja poolt välja toodud vastuolud

kostja vande all antud ütlustes võrreldes asjas kogutud tõenditega. Lisaks märgib kolleegium,

et maakohus on asunud kaudselt seisukohale, et abielusuhete sisu on määratletud kooseluna,

mida on käsitatud kitsas tähenduses arvestamata tegelikult toimivate abieluliste suhete muid

kriteeriume, nt ühise majapidamise, isiklike mittevaraliste suhete jms olemasolu. Seega tuleb

maakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata uuesti faktilisi asjaolusid, mis puudutavad poolte

abieluliste suhete lõppemise aja tuvastamist. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et

korteriomand on omandatud pärast abielusuhete lõppemist, siis võib korteriomandi näol

tegemist olla ühe abikaasa, s.o hageja, lahusvaraga.

Hageja on mh kaebuses viidanud, et praeguses asjas on XXX kinnistu puhul tuvastatud selle

kuulumine hageja lahusvara hulka, sest see omandati pärast 1994. a keskpaigas lõppenud

abielusuhteid, kuid korteriomandi aadressiga LLL osas on tuvastatud selle kuulumine poolte

ühisvara hulka, sest see omandati abielusuhete ajal (s.o 17.05.1995). Ringkonnakohus

selgitab, et kuigi kostja ei vaidlustanud XXX kinnistu kuulumist hageja lahusvara hulka (dtl

391), ei võimalda see teha järeldusi vaidlusaluse korteriomandi kuuluvuse kohta edasises

menetluses.

28.3. Kolmandaks ei ole maakohus põhjendanud sedagi, miks on praegusel juhul poolte

panuste tõendamine käesolevas või järgnevates menetlustes ebamõistlik või milles seisneb

selle liigne keerukus ja kulukus, sh kuidas jõudis maakohus järeldusele, et õiglaseks hüvitise

suuruseks on 30% korteriomandi turuväärtusest. Kuivõrd praegusel juhul kinnisasi omandati

ja ka väidetavad abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alused tekkisid enne

01.07.2010 (arvestades mh abielu lahutamist 2001. a), tuli ühisvara jagamisel arvestada ka

PKS varasemas redaktsioonis sätestatuga. Ehkki PKS § 211 lg 1 järgi kohaldatakse ka enne

PKS nimetatud redaktsiooni jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele

varalistele suhetele üldjuhul alates 01.07.2010 kehtivas seaduses varaühisuse kohta sätestatut,

saab PKS § 210 lg 2 järgi ühisvara jagades arvestada PKS1995-st tulenenud abikaasade osade

võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid (PKS1995 § 19 lg 2), kui vaidlusalune ese omandati ja

kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.2010 (RKTKo 30.10.2024, 2-21-6200, p 23 ja seal

viidatud varasem kohtupraktika). Maakohus ei ole eelviidatud Riigikohtu kujundatud

praktikat arvesse võtnud ega jälgitavalt põhjendanud, millise perekonnaseaduse redaktsiooni

sätted kuuluvad kohaldamisele abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise hindamisel.

Ringkonnakohus märgib, et lahusvara arvel tehtud panuse hüvitamiseks PKS § 34 lg 2 alusel

või abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel saab tekkida

üksnes olukorras, kus lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja objektiivselt seostatav

konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega. Sellist seost saab jaatada, kui mõistliku isiku

arusaama kohaselt on ühisvara ese omandatud kas täielikult või osaliselt ühe abikaasa

lahusvara arvel. Muuhulgas tähendab see, et tänu ühe abikaasa lahusvarast tehtud panusele

säästsid või säästavad abikaasad ühisvarast tehtavaid kulutusi. Eelkirjeldatud seost peab

TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama abikaasa, kes on esitanud nõude lahusvara arvel tehtud

panuse hüvitamiseks või taotleb PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel abikaasade osade võrdsuse

põhimõttest kõrvalekaldumist (RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677, p 18.3 ja seal viidatud

varasem kohtupraktika).

2-22-2144

Seega tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel, kui maakohus leiab, et korteriomand kuulub

poolte ühisvarasse, arvestada ka PKS1995-st tulenevaid abikaasade osade võrdsusest

kõrvalekaldumise aluseid ning hinnata, kas praegusel juhul esinevad alused ühisvara

jagamisel poolte võrdsusest kõrvale kaldumiseks ning millises ulatuses on poolte võrdsusest

kõrvale kaldumine põhjendatud.

28.4. Viimaseks ei nähtu asja materjalidest ega maakohtu otsuse põhjendustest ka seda, et

maakohus oleks korteriomandi turuväärtust pooltega arutanud või suunanud pooli astuma

samme korteriomandi turuväärtuse kindlakstegemiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei sõltu

korteriomandi turuväärtuse kindlakstegemine poolte panustest, mistõttu ei saanud maakohus

asuda turuväärtuse välja selgitamise kontekstis seisukohale, et selle kindlakstegemine oleks

praeguses menetluses liialt keeruline ja kulukas. Seega tuleb maakohtul asja uuel

läbivaatamisel, kui maakohus leiab, et korteriomand kuulub poolte ühisvarasse, välja selgitada

poolte seisukoht ka korteriomandi turuväärtuse kohta.

29. Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud kohtuotsuse olulises ulatuses põhjendamata,

jättes mh välja selgitama asja lahendamisel olulist tähtsust omavad asjaolud ning teinud

otsuse, mille resolutsioon ei ole selge ega ka täidetav. Kirjeldatud menetluslikud rikkumised

mõjutasid asja lahendamise tulemust, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses

kõrvaldada. Apellatsioonimenetluse eesmärk ei ole korraldada ise eelmenetlust (RKTKo

08.12.2021, 2-18-4181/75, p 19). Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ning saata asi

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei hinda menetlusökonoomia

kaalutlustel hageja muid apellatsioonkaebuse väiteid.

30. Arvestades seda, et asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse

staadiumis, ei otsusta ringkonnakohus apellatsioonkaebusele lisatud uue tõendi (Lisa 1) asja

materjalide juurde võtmist. Hagejal on võimalik esitada vastav taotlus asja uuel läbivaatamisel

maakohtus.

31. Kuna ringkonnakohus tühistab vaidlustatud maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule

uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega

hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotus ning vajadusel ka rahaline

kindlaksmääramine otsustatakse uuesti asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)