3-23-1514/32 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Janar Jäätma, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. oktoober 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1514

Haldusasi

D.X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29. märtsi

2023. a otsuse ja 5. juuni 2023. a vaideotsuse

tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja D.X , esindaja vandeadvokaat Kristjan Aava

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kärt

Kasepõld

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13. märtsi 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus ning

D.X-i vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta toimikusse võtmata D.X-i 7. oktoobri 2025. a menetlusdokumendi lisad 1–13.

2. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna

Halduskohtu 13. märtsi 2024. a otsus. Teha uus otsus ja jätta D.X-i kaebus

rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

4. Asendada avaldatavas otsuses D.X-i , J. D.X-i , S. D.X-i ja C nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 1. detsembril 2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-23-1514

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas 4. mail 2018 ja 21. veebruaril 2019 D.X-ile

relvaload kehtivusajaga kuni 10. aprillini 2023. Lubadele kanti relvad turvalisuse tagamise,

laskespordiga tegelemise ja jahipidamise eesmärgil kasutamiseks. D.X esitas 15. veebruaril

2023 relvaloa pikendamise taotluse.

2. PPA tunnistas 29. märtsil 2023. a otsusega nr 4.2-1/1899-4 D.X-ile antud relvaload

kehtetuks. Samuti keeldus PPA kaebajale relvaloa väljastamisest ja kohustas teda andma

relvad, laskemoona ja paberkandjal relvaload üle PPA-le. PPA kohustas kaebajat võõrandama

talle kuuluvad relvad ja laskemoona kolme kuu jooksul või alustama nende võõrandamist.

PPA esitas otsuses kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) kaebaja ei sobi tulirelvi omama, kuna ohustab oma käitumisega teiste turvalisust

(relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p 3 ja § 43 lg 31);

2) kaebaja abikaasa andis politseile teada, et 5. veebruaril 2023 tõukas kaebaja teda tüli käigus

korduvalt ja viskas käekotiga. Kriminaalmenetlust ei alustatud, kuna avaldaja ei soovinud

ütlusi anda. Abikaasa sõnul on kaebaja varem teinud tema suunas ähvardavaid liigutusi ja

rebinud katki tema riided. Haldusmenetluses antud ütlustes iseloomustas abikaasa kaebajat

positiivselt. Abikaasa selgitas, et viimase tüli ajal karjusid nad teineteise peale ja, suutmata

end tagasi hoida, viskas kaebaja tema suunas koti. See, et kott teda tabas, oli pigem õnnetus.

Ta helistas politseisse, kuna oli emotsionaalne ja erutatud seisundis. Kaebaja ei ole kunagi

tema suhtes vägivalda tarvitanud. Selline asi juhtus neil esimest korda. Nad arutasid kõik

omavahel läbi, et see ei korduks. Kaebaja osaleb abikaasa sõnul aktiivselt laste kasvatamises

ja majapidamistöödes. Kaebaja on aidanud ka abikaasa last eelmisest suhtest;

3) kaebaja ja tema eksabikaasa vahel esines 2006. ja 2007. a-l korduvalt lähisuhtevägivalda;

4) kaebaja rikkus korduvalt liiklusseadust (LS), sh 2019–2023 vähemalt kuuel korral. Kaebaja

on ületanud mitmel korral lubatud sõidukiirust, sõitnud ilma turvavööta ja alkoholijoobes;

5) kaebaja on relvaloa omamise ajal korduvalt osalenud peretülides ja käitunud agressiivselt.

Nii kaebaja kui ka tema abikaasa kinnitasid, et 5. veebruaril 2023 toimunud peretüli käigus

viskas kaebaja abikaasat käekotiga. Kuigi kaebaja eksabikaasa eitab tänase seisuga, et kaebaja

oleks olnud tema suhtes vägivaldne, on aastatel 2006 ja 2007 politsei andmebaasis

registreeritud mitu lähisuhtevägivalla juhtumit, sh olukord, kus kaebaja väidetavalt lõi

eksabikaasat jalaga. Ka 2013. a-l toimus kaebaja ja tema eksabikaasa vahel kaklus. Tegu ei

ole ühekordse ja väheolulise konfliktiga. Uus vägivallajuhtum 2023. a-l näitab, et kaebaja

agressiivsus ei ole jäänud minevikku. Kaebaja ei suuda teatud olukorras oma käitumist

kontrollida ja võib käituda ettearvamatult. Pärast 5. veebruari 2023. a sündmust väitis kaebaja

abikaasa, et kaebaja on ka varem tema suhtes agressiivselt käitunud;

6) kaebaja on süstemaatiliselt eiranud LS-i nõudeid. Ületades lubatud suurimat sõidukiirust ja

juhtides mootorsõidukit joobes, seab juht alati ohtu enda ja kaasliiklejate elu, tervise ja vara.

Inimese liikluskäitumine on väga kaalukas asjaolu selle hindamisel, kas ta sobib

relvaomanikuks. Tegemist on kõrgema ohu allikaga, mille kasutamisel võib väike hoolimatus

tuua kaasa väga rasked tagajärjed. Korduvalt liiklusõigusrikkumisi toime pannud inimese

puhul ei saa eeldada, et ta käitub relvaga hoolsalt ja nõuetekohaselt. Kaebaja karistused LS-i

2(11)

3-23-1514

nõuete rikkumiste eest on küll arhiveeritud, kuid RelvS § 43 lg 31ja § 36 lg 4 p 3 kohaldamine

ei eelda kehtivate karistuste olemasolu;

7) kuna kaebaja on varem pannud toime õigusvastaseid tegusid mootorsõiduki kui kõrgema

ohu allikaga ja käitunud korduvalt agressiivselt, on alust järeldada, et edaspidi võib tema

puhul realiseeruda ka tulirelvast lähtuv oht;

8) arvesse tuleb võtta kaebajat positiivselt iseloomustavat teavet (varasemaid saavutusi

laskespordis ja Kaitseliidus, tema panust laste kasvatamisesse ja arendamisesse ning

hättasattunute aitamist), kuid see ei kaalu praegusel juhul üles tema korduvat teisi ohustavat

käitumist. PPA on tutvunud kaebaja abikaasa ja eksabikaasa kirjalike ütlustega. Kuigi need on

valdavalt positiivsed, ei muuda see fakti, et konfliktide toimumise ajal pidasid naised

kaebajast lähtuva ohu tõttu vajalikuks politsei sekkumist. Oma ütlustes eitavad naised praegu

seda, et kaebaja nende suhtes vägivalda kasutas. Kaebaja võib olla naiste ütlusi mõjutanud,

arvestades seda, kui intensiivselt ta on end haldusmenetluses kaitsma asunud. On alust arvata,

et kaebaja on valmis tegema kõik selleks, et relvaloast mitte ilma jääda. Ei ole eluliselt usutav,

et kaks eri inimest on teinud varem kaebaja kohta füüsilise vägivalla tõttu väljakutseid, kuid

muudavad nüüd meelt;

9) kaebaja pole liikluskäitumises tehtud vigadest õppinud. Rikkumised on jätkunud ka pärast

2020. aastat. 3. jaanuaril 2022 juhtis kaebaja ülevaatuse ja kindlustuseta mootorsõidukit.

Kaebaja ületas 14. jaanuaril 2022 ja 13. jaanuaril 2023 suurimat lubatud sõidukiirust.

3. PPA jättis 5. juuni 2023. a vaideotsusega nr 4.2-1/1899-14 kaebaja vaide rahuldamata.

4. D.X esitas halduskohtule kaebuse, milles nõuab PPA 29. märtsi 2023. a otsuse ja 5.

juuni 2023. a vaideotsuse tühistamist. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) kui vastustaja kaebajale 2018. a-l relvaload väljastas, oli juba teada enamik praeguses

otsuses arvestatud asjaoludest. Vastustaja rikkus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 67 lg-t 1,

jättes arvestamata kaebaja usalduse selle suhtes, et load jäävad kehtima kuni 10. aprillini

2023;

2) 2006–2007 lähisuhtevägivalla juhtumite puhul lõpetati kriminaalmenetlus menetluse

alustamise aluse puudumise tõttu (kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) § 199 lg 1 p 1).

Põhja

Ringkonnaprokuratuur leidis 16. aprilli 2008. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruses

(kriminaalasi nr 07231601833), et abikaasa ütlused selle kohta, et kaebaja lõi teda jalaga, on

ebaloogilised;

3) 2013. a juhtumi asjaolusid pole võimalik välja selgitada, kuna patrulli koostatud

dokumentide säilitamise tähtaeg on möödunud;

4) vastustaja tugines asjakohatutele kaalutlustele, arvestades ammuste sündmustega, mida ei

oleks tohtinud arvestada isegi juhul, kui nende toimumine oleks tõendatud;

5) kaebaja abikaasa kinnitas, et kaebaja pole etteheidetavaid tegusid toime pannud;

6) tõendid kinnitavad, et kaebaja ei ole vägivaldne. Politseinik kirjutas 16. veebruaril 2023

tehtud kodukülastuse põhjal toimunud järelkontrolli kokkuvõttes, et kaebaja abikaasa sõnade

järgi pole kaebaja varem füüsiliselt vägivaldne olnud. 5. veebruari 2023. a juhtumiga seoses ei

alustatud kriminaalmenetlust, kuna abikaasa ei soostunud ütlusi andma;

7) 3. ja 14. jaanuari 2022 LS rikkumiste eest tehti kaebajale suulised hoiatused. Rikkumisi

peeti sedavõrd väheolulisteks, et karistuse määramine olnuks ebaproportsionaalne. 13.

jaanuari 2023. a rikkumise eest määrati kaebajale mõjutustrahv. Tegemist pole karistusega ja

sellele ei võinud vastustaja tugineda;

8) psühholoogi hinnang tõendab, et riski kaebaja vägivaldseks käitumiseks ei esine;

9) vastustaja jättis arvestamata kaebajat positiivselt iseloomustavad ütlused;

3(11)

3-23-1514

10) kaebaja on olnud relvaomanik üle 30 aasta. Vastustaja on jätnud arvestamata, et selle aja

jooksul pole kaebaja rikkunud ühtegi relvade käitlemise nõuet. Kaebajale etteheidetav tegevus

polnud seotud relvadega;

11) vastustaja pole arvestanud, et kaebaja on Kaitseliidu, Eesti Laskurliidu ja IPSC aktiivne

liige. Kaebajale relvalubade väljastamisest keeldumine kahjustab Eesti julgeolekut;

12) vaideotsus on õigusvastane, kuna vastustaja jättis lahendamata 26. mail 2023 esitatud

taandamise taotluse.

5. Vastustaja taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel

põhjendustel:

1) relvaluba on eriõigus käsitseda kõrgema ohu allikat;

2) kaebaja sobivuses tekitasid kahtluse korduvad peretülid ja LS rikkumised. Kaebajaga

seotud lähisuhtevägivalla juhtumite pinnalt on võimalik järeldada, et esinenud on vähemalt

vaimset vägivalda ja agressiivsust, 5. veebruaril 2023 esines ka füüsiline vägivald. Seejuures

tundsid kaebaja eksabikaasa ja abikaasa end sedavõrd ohustatuna, et pidasid vajalikuks

teavitada politseid. Seda asjaolu ei muuda see, et naised on asunud aja möödudes toimunut

ümber hindama ja pisendama. Kaebaja ei suuda end pingelistes olukordades talitseda. Ta võib

muutuda agressiivseks ja vägivaldseks. Seetõttu pole ta relvaomanikuna usaldusväärne.

Kaebaja tellitud psühholoogi hinnang seda järeldust ei kummuta;

3) korduv lubatud sõidukiiruse ületamine näitab isiku suhtumist reeglitesse. Reeglite eiramine

näitab, et inimene ei pea nende järgimist oluliseks olukorras, kus see talle sobib või tema enda

hinnangul ohutu tundub. Kaebaja on 12 aasta jooksul ületanud piirkiirust 16 korral. Tegu on

korduva teiste inimeste turvalisust ohustava käitumisega. Mootorsõiduk on suurema ohu

allikas. Sõidukit juhtides võib väiksemgi viga, hooletus või valearvestus põhjustada raskeid

õnnetusi;

4) vastustajal on õigus arvestada andmetega, mis on karistusregistrist kustutatud või mida

sinna ei kantagi. Oluline on koguda teavet kaebaja eluviisi ja käitumise kohta;

5) kaebaja jätkuvad kiiruseületamised ei ühti kaebaja, C ja S. D.X-i esitatud iseloomustustega

ning kinnitavad, et kaebaja ei ole eelmistest rikkumistest vajalikke järeldusi teinud.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 13. märtsi 2024. a otsusega kaebaja kaebuse ja

tühistas vaidlustatud otsused ning mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu 4110

eurot. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) PPA võib RelvS § 36 lg 4 p 3 ja § 43 lg 31 kohaldamisel tugineda karistusregistrist

kustutatud ja sinna kandmata jäetud andmetele, sh sellistele tegudele, millel puudub seos

relvadega;

2) PPA on muutnud oma praktikat rangemaks ja see on lubatud sinnamaani, kus see jääb

seaduse piiridesse;

3) kaebaja on PPA infosüsteemi andmetel pannud toime mitmed liiklusseaduse rikkumised;

4) vastustaja tugines põhjendatult kaebaja süstemaatilistele liiklusrikkumistele. Rikkumised

on järjepidevad ning moodustavad selge käitumismustri. Kaebaja jäi kiiruse ületamisega

vahele veel ka 2023. a jaanuaris. Käitumismuster on olnud kaebajale omane pikema aja

jooksul. Mustri muutumisest vaidlustatud otsuse tegemise aja seisuga märke polnud. Oluline

pole see, et viimased kiiruseületamised ei olnud väga suured ning et kaebajale ei määratud

nende eest karistust väärteomenetluse korras, vaid tehti suuline hoiatus ja mõjutustrahv (vt ka

13. jaanuari 2023. a lühimenetluse otsus, digitoimiku leht (dtl) 57). Tegu on siiski

liiklusreeglite selge rikkumisega, millest võib teha järeldusi kaebaja suhtumise kohta suurema

ohu allika kasutamisele seatud reeglitesse;

5) PPA ei saanud tugineda lähisuhte vägivalla juhtumitele, mis leidsid aset endise abikaasaga

aastatel 2006–2007 ja 2013. Kaebaja vägivaldsus endise abikaasa suhtes pole leidnud

tõendamist. PPA pole pööranud tähelepanu sellele, et osade nimetatud juhtumite puhul esitas

4(11)

3-23-1514

politseile teate kaebaja, kelle väitel oli endine abikaasa kaebaja suhtes vägivaldne (9.

detsembri 2006. a ja 15. oktoobri 2013. a juhtumid; 25. juuli 2006. a juhtumi puhul esitaid

vägivalla kohta teate nii kaebaja kui ka S. D.X). Inimesele pole põhjust teha etteheiteid pelgalt

konfliktisituatsiooni sattumise pärast. Juhtumite puhul, kus politseiga võttis ühendust kaebaja

endine abikaasa (25. juulil 2006. a kell 23.36 registreeritud juhtum, 7. detsembri 2006. a ja 12.

veebruari 2007. a juhtumid), ei ole PPA arvestanud Põhja Ringkonnaprokuratuuri 16. aprilli

2008. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruses (dtl 45) esitatud seisukohtadega. Prokurör

leidis, et kaebaja endise abikaasa suhtes vägivalda ei kasutanud. Kaebaja endise abikaasa

ütluste tõele mittevastavust kinnitavad ka tema ema ja C ütlused. 2013. a juhtumi puhul pole

ka vastustaja enda esitatud väljatrükis andmeid, et selles olukorras oleks võinud vägivaldseks

osapooleks olla kaebaja. Kaebajal pole alates 2013. a-st enam eksabikaasaga konflikte olnud.

Konfliktid, mille puhul eksabikaasa kaebajat vägivaldses käitumises süüdistas, jäid veelgi

kaugemasse minevikku, 2006.–2007. aastasse. Seega, isegi kui kaebaja vägivaldne käitumine

nendes konfliktides oleks tõendamist leidnud, oleks tegu käitumismustriga, mille tähendus

kaebajast kui relvaomanikust täna lähtuvate ohtude hindamisel ei ole kuigi oluline;

6) asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et kaebaja käitus 5. veebruaril 2023. a peretüli

käigus agressiivselt, leidmata sõnelusele muud lahendust kui asjade loopimine, sh naise

suunas käekoti viskamine. Seda tehes pidi kaebaja vähemalt arvestama võimalusega, et kott

tabab naist ja viimane saab haiget. Käekott tabaski naist näkku ja tekitas talle nähtava

vigastuse. Tõendatud pole, et kaebaja oleks varem J. D.X-i vastu vägivaldne olnud ning et

tegu oleks kaebajat iseloomustava käitumismustriga. J. D.X-i ütlused selle kohta, et tegu oli

esmakordse juhtumiga, on usutavad. Väite, et kaebaja on ka varem tema vastu argessiivne

olnud (teinud ähvardavaid liigutusi, rebinud riideid), esitas J. D.X kaebaja peale ärritunud

olles ning võis seetõttu liialdada. Ohver võib muuta oma ütlusi pärast tüli raugemist, soovides

vägivallatsenud lähedast kaitsta. Praegusel juhul ei esine siiski asjaolusid, mis viitaksid

sellele, et kaebaja oleks J. D.X-i vastu korduvalt vägivaldne olnud;

7) eriteadmistega isik psühholoog MV leidis, et võttes arvesse kaebaja vanust (50+),

puuduvaid vägivallakuritegusid, stabiilset elukorraldust, alkoholi ja narkootikumide

mittetarvitamist, stabiilseid sotsiaalseid suhteid, stabiilset sissetulekut ja senist head

toimetulekut ühiskonnas, psüühikahäirete puudumist ja kõrghariduse olemasolu, võib asuda

seisukohale, et risk, et kaebaja käituks järgneva aasta jooksul vägivaldselt, on madal. Lisaks

on kaebaja vallanud relvi 30 aasta jooksul ilma intsidentide või relvaseaduse rikkumiseta,

mistõttu on ka risk, et ta paneb relva kasutades toime vägivallateo, madal;

8) PPA-l tuli arvestada ka MVi arvamuses esile toodud fakti, et kaebaja on olnud relvaomanik

pikka aega. Hoolimata järjepidevatest liiklusrikkumistest ei ole kaebaja relvadega seotud

nõudeid senini kordagi eiranud;

9) PPA tegi vigu, mis suure tõenäosusega mõjutasid kaebaja kohta tehtud ohuprognoosi. Kuna

agressiivsust lähisuhtekonfliktides ei ole põhjust pidada kaebajale pikaajaliselt omaseks

käitumismustriks, ei pruugi temast lähtuv oht järjepidevatest liiklusrikkumistest hoolimata

olla nii suur, nagu PPA leidis. Mida ebakindlam on inimese seniste tegude pinnalt tehtav

järeldus, et tema käitumine ja eluviis teisi ohustab, seda olulisem on selgitada välja ka teda

positiivselt iseloomustavad asjaolud ning neid hinnangu andmisel arvesse võtta. Sellised

asjaolud võivad ohukahtlust vähendada ja anda aluse teha otsus inimest relvaomanikuna siiski

usaldada. Väiksema ohu korral võinuks praegusel juhul kaalukamaks osutuda kaebajat

positiivselt iseloomustavad asjaolud ja tema õigus vabale eneseteostusele (sh laskespordiga

tegelemine ja

Kaitseliitu kuulumine), mida PPA vaidlustatud otsustes kaebaja turvalisust ohustava eluviisi

ja

käitumise tõttu oluliseks ei pidanud;

10) kohus ei või teostada kaalutlusõigust vastustaja eest. Seega tuleb vaidlustatud otsus

tühistada. Vastustajal tuleb kaebajale relvaloa andmine uuesti otsustada, arvestades nii

5(11)

3-23-1514

kaebajast lähtuvat ohtu kinnitavaid kui ka seda leevendavaid tõendatud asjaolusid. Uue otsuse

tegemisel tuleb arvestada ka seda, kuidas on kaebaja käitunud vahepeal möödunud aja

jooksul;

11) kaebaja ei saa avalikes huvides nõuda, et PPA oleks vaidlustatud otsuses arvestanud, kas

vaidlustatud otsus kahjustab Eesti julgeolekut;

12) kuna vaidlustatud otsus tühistatakse, tuleb tühistada ka vaideotsus;

13) kaebaja kandis õigusabikulu 7748,50 eurot. Sarnase sisuga asjade puhul on õigusabi olnud

oluliselt väiksem. Põhjendatud õigusabikulu on 4000 eurot. Koos riigilõivu ja tõlkekuludega

tuleb vastustajal hüvitada 4110 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. PPA taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu 13. märtsi 2024. a otsuse tühistamist ja

kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel:

1) kaebaja käitumine ohustab teda ennast ja teisi. Kaebaja on 12 aasta jooksul ületanud

piirkiirust 16 korral. Ainuüksi liikluskäitumisest lähtuv oht on piisavalt kõrge, et mitte

usaldada kaebajale tulirelva;

2) kaebaja käitus agressiivselt. Kaebaja mõlemad naised on kinnitanud, et kaebaja käitus

nende suhtes agressiivselt. Kaebaja kujutas endast sedavõrd suurt ohtu, et naised pidasid

vajalikuks kaasata sündmustesse politsei. Halduskohus jättis tähelepanuta, et naised hakkasid

juhtunut pisendama samaaegselt pärast seda, kui algas kaebaja relvaloa kehtetuks

tunnistamise menetlus. Käekoti viskamisega seotud juhtumi puhul selgitas J. D.X, et ta

jooksis majast välja ja umbes 30 minutit hiljem helistas häirekeskusesse. Ta selgitas 10 päeva

hiljem järelkontrollis, et ka varem on esinenud ähvardavaid liigutusi ja riiete katki rebimist.

Seega oli J. D.X-il enne politseisse pöördumist piisavalt aega, et emotsioonidel vaibuda ja

juhtunu üle järele mõelda. Kaebaja seletustest käekotiga viskamise kohta järeldub, et ta

tegutses läbimõeldult ega pidanud kotiga viskamist oluliseks. Ta pisendas toimunut ega

mõista, et tegemist oli vägivallaga. Vägivaldsed tülid viitavad sellele, et ta võib

pingeolukorras oma tahte pealesurumiseks muutuda ettearvamatuks ja agressiivseks;

3) psühholoogi analüüs ei muuda PPA hinnangut. Analüüs ei tõenda, et kaebajast ei lähtu

ohtu. Kohus ei pööranud tähelepanu psühholoogi märkusele, et riski hindamisel ei hinnata teo

raskusastet või isiku ohtlikkust. Psühholoog lähtus peamiselt sellest, et kaebajal puudusid

vägivallasüüteod ja kriminaalkaristused. Hinnatud on tema retsidiivsust karistusõiguse mõttes.

Analüüsis pole arvestatud liiklusrikkumistega;

4) nii tulirelv kui ka mootorsõiduk on suurema ohu allikad. Tähelepanematus ja hooletus võib

kaasa tuua rasked tagajärjed. Määrav pole see, kui kaua on kaebaja relvaomanik olnud;

5) PPA arvestas kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid, kuid need ei kaalunud üles

seda, et kaebajale tuleks relvaluba väljastada. Turvalisuse tagamiseks pole tingimata vaja

tulirelva.

8. Kaebaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult

järgmistel põhjendustel:

1) kaebaja liiklusrikkumised ei näita, et tema käitumisest lähtuv oht välistaks relvaloa

väljastamise. Kaebaja ei rikkunud alates 1994. aastast kuni 29. märtsini 2023 relva käitlemise

nõudeid. Vastustaja on muutnud oma hinnangut talle varem teada olnud asjaolude kohta;

2) kaebaja polnud vägivaldne oma eksabikaasa S. D.X-i suhtes. Vastustaja on muutnud oma

etteheiteid kaebaja käitumisele;

3) kaebaja tegevus 5. veebruari 2023. a sündmuses oli ühekordne ja vähetähtis ega kirjelda

kaebajat sobimatuna relva soetama või omama;

6(11)

3-23-1514

4) psühholoogi hinnang tõendab, et kaebajast tulenev risk käituda vägivaldselt on madal.

Halduskohus arvestas õigesti selle hinnanguga;

5) vastustaja antud ohuhinnang ei ole põhjendatud. Vastustaja tegi Otsuses mitu

kaalutlusviga.

9. Kaebaja taotleb vastuapellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist osas,

millega halduskohus jättis osad menetluskulud kaebaja enda kanda kokkuvõtlikult järgmistel

põhjendustel:

1) halduskohus on ekslikult menetluskulude põhjendatuse hindamisel lähtunud teistes

haldusasjades välja mõistetud menetluskulude suurusest. Tegemist on individuaalse

otsustusega;

2) halduskohtu otsuse põhjendused on vastuolulised;

3) kaebaja õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud.

10. PPA taotleb vastuses vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult

järgmistel põhjendustel:

1) arvestades asja mahtu ja keerukust polnud tegemist kogu ulatuses põhjendatud

menetluskuludega;

2) tõendid, mida analüüsiti, koguti haldusmenetluses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Kaebaja esitas 7. oktoobri 2025. a menetlusdokumendis uued tõendid (lisad 1–13).

Need dokumendid oli kaebajal võimalik esitada halduskohtule. Samuti ei oma need vaidluse

lahendamisel tähendust, sest praeguses haldusasjas ei hinnata süüteomenetluse õiguspärasust.

Seetõttu tuleb jätta need tõendid asja materjalide juurde võtmata (HKMS § 62 lg 2 ning § 198

lg 2 ja lg 3).

12. PPA tunnistas 29. märtsi 2023. a otsusega kaebajale väljastatud relvaload kehtetuks ja

keeldus relvalubade väljastamisest RelvS § 36 lg 4 p 4 ja § 43 lg 31 alusel.

13. Eespool viidatud sätete kohaselt võib PPA keelduda relvaloa andmisest ja tunnistada

antud relvaloa kehtetuks, kui isik on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või

käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama.

14. Selleks, et PPA saaks asuda kaaluma relvaloa mitteandmist või antud relvaloa kehtetuks

tunnistamist, peab olema täidetud eeldus, et isik oma eluviisi või käitumise tõttu ohustab enda

või teise isiku turvalisust. Isikust lähtuva ohu hindamisel saab arvesse võtta tema isikut, sh

isikuomadusi ja varasemat elukäiku. Seejuures on lubatud tugineda ka nendele politsei

andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei

kanta. Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut taotleja tegudele või nende

retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes, vaid kasutatakse inimese kohta teadaolevat infot

teda iseloomustavana haldusmenetluses tehtava otsustuse tarvis, mille üldisemaks eesmärgiks

on ohtude tõrjumine (vt ka RKKKm 1-15-1446, p-d 9–15).

15. PPA-l on lubatud kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel arvestada ka kaebaja

õigusrikkumistega, mis jäid relvaloa andmisele eelnenud perioodi. PPA-l on lubatud uue

relva- või soetamisloa andmise otsustamisel teha taotlejale varasema halduspraktikaga

võrreldes põhjalikum taustakontroll ning ühiskondlike muutuste vms asjaolude tõttu hinnata

taotlejast lähtuvat ohtu varasemast praktikast rangemalt ja omistada avaliku korra kaitsele

7(11)

3-23-1514

varasemast suurem kaal, seda eriti juhul, kui vahepealsel perioodil on isikul veel lisandunud

rikkumisi (nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2025 otsus haldusasjas nr 3-23-289, p 22).

16. Kas isiku käitumisest lähtub oht kaitstavale õigushüvele, puudutab õigusnormi eelduse

täidetavust. Tegemist on prognoosiga isiku käitumise kohta tulevikus. Kuna praegusel juhul

pole õigusaktidest või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt jäetud haldusorganile

ainuotsustamise pädevust ohu hindamisel, siis on kohtul võimalik tuvastatud asjaolude alusel

anda ise hinnang, kas kaebaja käitumist saab pidada RelvS § 36 lg 4 p-i 4 ja § 43 lg 3 1 mõttes

turvalisust ohustavaks käitumiseks (vrd RKHKo 3-19-1545, p 26).

17. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et PPA on kaebajast lähtuva ohu

kirjeldamisel õiguspäraselt lähtunud tema süstemaatilistest liiklusrikkumistest: 1) kaebaja

juhtis 5. juulil 2006 mootorsõidukit joobeseisundis; 2) kaebaja ei kasutanud 4. septembril

2011 mootorsõidukit juhtides turvavööd; 3) kaebaja ületas 18. jaanuaril 2011 lubatud

sõidukiirust enam kui 22 km/h; 4) kaebaja ületas 11. septembril 2011 lubatud sõidukiirust

enam kui 23 km/h; 5) kaebaja ületas 15. septembril 2011 lubatud sõidukiirust enam kui 20

km/h; 6) kaebaja ületas 3. novembril 2011 lubatud sõidukiirust enam kui 31 km/h; 7) kaebaja

ületas 22. mail 2012 lubatud sõidukiirust enam kui 49 km/h; 8) kaebaja ületas 6. septembril

2012 lubatud sõidukiirust enam kui 26 km/h; 9) kaebaja ületas 1. mail 2013 lubatud

sõidukiirust enam kui 56 km/h; 10) kaebaja ületas 27. novembril 2014 lubatud sõidukiirust

enam kui 45 km/h; 11) kaebaja ületas 8. septembril 2015 lubatud sõidukiirust enam kui 32

km/h; 12) kaebaja ületas 4. märtsil 2017 lubatud sõidukiirust enam kui 27 km/h; 13) kaebaja

ületas 11. detsembril 2017 lubatud sõidukiirust enam kui 18 km/h; 14) kaebaja ületas 23.

septembril 2019 lubatud sõidukiirust enam kui 17 km/h; 15) kaebaja ületas 18. oktoobril 2019

lubatud sõidukiirust enam kui 17 km/h; 16) kaebaja ületas 4. detsembril 2020 lubatud

sõidukiirust enam kui 32 km/h; 17) kaebaja sõidukil puudus 3. jaanuaril 2022 ülevaatus ja

kindlustus; 18) kaebaja ületas 14. jaanuaril 2022 lubatud sõidukiirust kuni 20 km/h; 19)

kaebaja ületas 13. jaanuaril 2023 lubatud sõidukiirust 18 km/h.

18. Mootorsõidukit kui kõrgema ohu allikat kehtivaid nõudeid eirates juhtides seab isik

ohtu nii enda kui ka teiste isikute õigushüved (nt elu, tervis ja omand). Liiklusalased

rikkumised (nt alkoholijoobes sõiduki juhtimine või kiiruse ületamine) iseloomustavad

inimese suhtumist õiguskorda ning võivad anda tunnistust inimese enda või teise isiku

üldisest turvalisust ohustavast käitumisest. Kui inimene ei pea oluliseks üldise ohutuse

tagamiseks kehtestatud liiklusreeglitest (s.o keeld juhtida sõidukit alkoholijoobes ja ületada

lubatud sõidukiirust) kinnipidamist, esineb tõenäosus, et ta ei pea oluliseks ka tulirelva

käitlemise nõuete järgimist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2025. a otsus nr 3-22-677,

p 10 ja seal viidatud varasemad lahendid). Relvaloa andmine ei saa isikule tekitada

õiguspärast ootust, et ka rikkumiste lisandudes/jätkudes ja/või halduspraktika karmistudes

antakse isikule jätkuvalt relvaluba.

19. Praegusel juhul on tegemist olnud järjepidevate liiklusalaste rikkumistega ning need

moodustavad kaebaja selge käitumismustri. Nii enda kui ka teiste õigushüvede ohtu seadmist

iseloomustavad ilmekalt lubatud sõidukiiruse ületamised ja alkoholijoobes sõiduki juhtimine.

Alkoholijoobes sõiduki juhtimise keelu ning lubatud piirkiiruse esmaseks mõtteks on tagada

suurema ohu allika valdaja ja kaasliiklejate turvalisus. Isiku elu ja tervis on kaalukad

õigushüved. Nende keeldude rikkumine suurendab kaitstavale õigushüvele kahju saabumise

tõenäosust. Lubatud sõidukiirust on seejuures ületatud ka enam kui 56 km/h. Liiklusalased

süüteod näitavad, et kaebaja ei ole oma varasemat käitumismustrit muutnud, vaid jätkanud

endise eluviisiga. Suurema ohu allikat (praegusel juhul sõidukit) kasutades on kaebaja

süstemaatiliselt otsustanud (riski)käitumise kasuks. Selle tulemusena on ta ohustanud nii enda

8(11)

3-23-1514

kui ka teiste inimeste õigushüvesid. Seetõttu ei saa välistada, et ka teise suurema ohu allika

(s.o tulirelva) kasutamisel ei otsustaks kaebaja suurema riskikäitumise kasuks. Selle valiku

tagajärjeks võib olla kaaluka õigushüve kahjustamine. Seejuures pole hinnangu andmisel

oluline, kas oht realiseerub või mitte.

20. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta osas, et 2006. a – 2007. a ja 2013. a

konfliktsituatsioonide osas pole võimalik üheselt järeldada, et nendes oleks kaebaja kasutanud

füüsilist vägivalda endise abikaasa suhtes. Samas, sõltumata sellest, kelle algatusel kaebaja ja

teise poole vaheline konflikt algas ja milles see konkreetsel juhul seisnes, tuli kahe lähedase

inimese vahelised tekkinud konfliktsituatsioonid mitmel korral lahendada politsei kaasabil.

Inimesed ise, sh kaebaja ei olnud võimelised konfliktsituatsioone rahumeelselt ilma välise

abita lahendama.

21. Vaidlustatud otsuse kohaselt sai politsei 5. veebruaril 2023 teate, et kaebaja lõi oma

praegust abikaasat käega näkku ja rindu ning lükkas teda. Kaebaja abikaasal olid näos

kriimustused ja muhk. PPA 9. veebruari 2023 teatise järgi kriminaalmenetlust ei alustatud,

sest kaebaja abikaasa teatas, et ei anna kriminaalmenetluses ütlusi.

22. Halduskohus leidis 5. veebruari 2023. a juhtumi kohta, et kaebaja käitus 5. veebruaril

2023. a konfliktsituatsiooni käigus agressiivselt, leidmata sõnelusele muud lahendust kui

asjade loopimine, sh naise suunas käekoti viskamine. Samas ei pidanud halduskohus

tõendatuks, et kaebaja oleks varem abikaasa vastu vägivaldne olnud ning et tegu oleks

kaebajat iseloomustava käitumismustriga.

23. Ka 5. veebruari 2023. a juhtumi puhul ei tule ohuprognoosi andmisel määravat

tähendust omistada sellele, kes selle algatas ja milles see konkreetsel juhtumil seisnes. Oluline

on, et kaebaja oli järjekordselt lähedase inimesega konfliktsituatsioonis ning see arenes faasi,

kus tekkinud probleemi lahendamisesse tuli kaasata politsei. Konfliktsituatsioonil lasti

eskaleeruda ning seda ei olnud võimalik osapooltel, sh kaebajal ise rahumeelselt lahendada.

24. Eelnevast nähtub, et erinevatel aegadel peresiseste konfliktide lahendamisesse, sh

erinevate lähedaste inimestega, tuli mitmel korral kaasata politsei. Kui lähedase inimesega

konfliktsituatsiooni lahendamiseks on mitmel korral tarvis kasutada välist (s.o politsei) abi,

siis see näitab, et sündmused eskaleerusid ja inimestel, sh kaebajal oli raskendatud ise

rahumeelselt probleeme lahendada. Ka viidatud asjaolu suurendab relvaseadusega kaitstava

õigushüve kahjustamise tõenäosust. Lähisuhtes konfliktsituatsiooni eskaleerumisel ja

ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel võidakse asuda seda lahendama selleks mitte

mõeldud vahenditega, otsustades riskikäitumise kasuks.

25. Asja lahendamisel ei saa tähendust omistada kaebaja eriteadmistega isiku hinnangule,

mille kohaselt on kaebaja risk käituda vägivaldselt järgneva aasta jooksul madal (dtl 131–

136). Kas oht esineb või mitte, siis see on õigusliku hinnangu küsimus ja seda hindab kohus.

Viidatud hinnangus pole eriteadmistega isik hinnanud kaebajast lähtuvat ohtu RelvS § 36 lg 4

p 4 ja § 43 lg 31 mõttes.

26. Asjaolusid kogumis (s.o liiklusalased rikkumised ja erinevate lähedaste inimestega

mitmete peretülide lahendamine politsei abil) lubavad siiski jaatada kaebajast lähtuvat ohtu

RelvS § 36 lg 4 p-i 4 ja § 43 lg 31 mõttes. Erinevalt halduskohtu hinnangust ei ole

ringkonnakohtu hinnangul PPA-l vaja selles küsimuses uuesti oma seisukohta kujundada.

9(11)

3-23-1514

27. Ringkonnakohtu hinnangul pole PPA teinud kaalumisel vigu. PPA on kaalutlusõigust

õiguspäraselt teostanud, ei ole lähtunud asjakohatutest kaalutlustest ega jätnud vajalikke

asjaolusid tähelepanuta, sh erinevaid väärtusi ilmselgelt ekslikult väärtustanud.

PPA on arvesse võtnud kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid (s.o saavutusi

laskespordis ja Kaitseliidus, sh tema panust laste kasvatamisesse ning hätta sattunud inimeste

aitamisel). Samuti on PPA arvestanud kaebaja abikaasa kirjeldust kaebaja kohta. Siiski ei

maanda need asjaolud korduvatest liiklusrikkumistest ja peresuhte konfliktidest järeldatud

ohuprognoosi. Eelduslikult ei ole nendes olukordades tulnud kaebajal kogeda

konfliktsituatsiooni ja valiku korral langetada otsus riskikäitumise kasuks.

Samuti on PPA kaalumisel arvestanud sellega, et kaebaja kasutab tulirelva turvalisuse

tagamiseks, jahipidamiseks ja spordialaga tegelemiseks. Samas on PPA kaalunud seda

vastandhüvega, milleks on teiste isikute õigus elule ja tervisele ning avaliku korra kaitse.

Nende hüvede väärtustamisel pole PPA ilmselgelt eksinud.

PPA toob õigesti välja ka selle, et kuigi kaebaja väidab, et ta on oma varasemast kogemusest

õppinud, siis on ta sellest hoolimata jätkanud liiklusrikkumiste toimepanemist (nt ületanud 13.

jaanuaril 2023 lubatud sõidukiirust).

Kuigi kaebajale on varem väljastatud relvaluba, siis on ta oma käitumisega näidanud, et

suurema ohu allika kasutamisel on ta korduvalt ja jätkuvalt langetanud valiku ohutuse

tagamiseks seatud nõuete rikkumise kasuks. Samuti on tal tulnud mitmed lähisuhte

konfliktsituatsioonid lahendada politsei abil.

28. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole eluaegse mõjuga. Vaidlustatud otsus ei välista

tulevikus uue relvaloa taotlemist ja andmist, kui kaebaja parandab oma käitumist ja eluviisi.

Kui kaebaja käitub edaspidi korrektselt, ei saa vastustaja uue loa väljastamisest keelduda

pelgalt viitega vaidlustatud otsusele. Relvaloa kehtetuks tunnistamise või uue relvaloa

taotlemisega isikule kaasnevad kohustused ja ebameeldivused ei kaalu üles selliste

põhiseaduslike alusväärtuste kaitsmise vajadust nagu inimese elu ja tervis (Riigikohtu 18.

juuni 2019 otsus haldusasjas nr 5-19-26, p 50).

29. Halduskohus tõi välja, et vastustaja rikkus vaidemenetluse norme sellega, kui jättis

vaidemenetluses lahendamata ametniku taandamise avalduse. Samas ei võtnud halduskohus

seisukohta, kas see rikkumine võis mõjutada asja otsustamist. Kaebaja soovis kokkuvõtlikult

ametniku taandamist põhjusel, et ametnik ei võimaldanud seletuste andmist, rikkus

uurimispõhimõtet ja selgitamiskohustust ja takistas toimikuga tutvumist (dtl 152–153).

Üksnes nendest asjaoludest pole ringkonnakohtu hinnangul võimalik järeldada, et ametnik

oleks olnud kaebaja vaide lahendamisel erapoolik. Ükski asjaolu ei viita sellele, et ametnik

oleks kuidagimoodi isiklikult olnud huvitatud sellest, et kaebaja vaie jääks rahuldamata.

Sellest tulenevalt ei saanud avalduse rahuldamata jätmine tuua vaidemenetluses kaasa ka

teistsugust otsustust (HMS § 58).

30. Eeltoodust tulenevalt tuleb PPA apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus

tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse ja jätab kaebuse rahuldamata.

31. Kuna kaebuse rahuldamata jätmise korral jäävad kaebaja menetluskulud tema enda

kanda (HKMS § 108 lg 1), siis tuleb jätta kaebaja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. PPA

menetluskulude väljamõistmist ei taotle.

10(11)

3-23-1514

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)