1-24-5491/56 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-24-5491

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. oktoober 2025. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-24-5491 (22239000073)

Kohtukoosseis

Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Orvi Koik ja Markus

Kärner

Kriminaalasi

K.F süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 9. juuni 2025. a otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Prokuratuur

Prokurör

Lääne ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek

Kalda

Süüdistatav

K.F,

isikukood: XXX; elukoht: XXX; EV kodanik; haridus: XXX;

emakeel: eesti keel; töökoht: XXX; varem kriminaalkorras

karistamata.

Kaitsja

Vandeadvokaat Peep Rajavere

Asja lahendamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 9. juuni 2025. a õigeksmõistev kohtuotsus K.F-i suhtes jätta

muutmata ning prokuratuuri esitatud apellatsioon rahuldamata.

2. Määrata Läänemaa I. Advokaadibüroole (reg. number 10407211) seoses

vandeadvokaat Peep Rajavere poolt K.F-ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi

osutamisega makstavaks tasuks 279,00 (kakssada seitsekümmend üheksa) eurot.

3. Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta riigi kanda.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K.F-i süüdistatakse KarS § 121 lg 1 järgi valu tekitanud teise inimese tervise kahjustamises, mis

seisnes selles, et tema lõi 28.05.2022 kella 09.00-10.00 paiku Hiiumaal Orjaku sadamas Y.W-le

ühel korral käega vasaku kõrva piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ning vasaku kõrva

piirkonda hematoomi.

2. Pärnu Maakohtu 09.06.2025 otsusega mõisteti K.F KarS § 121 lg 1 järgi õigeks. KrMS § 181

lg 1 alusel jäeti kriminaalmenetluse kulud riigi kanda. Määrati, et seoses K.F-i õigeks mõistmisega

tuleb riigil temale hüvitada valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu summas 1800 eurot.

K.F-ilt võetud andmed (DNA-proov, sõrmejäljed) kustutakse riiklikust DNA registrist ja riiklikust

süüteomenetluse biomeetriaregistrist.

3. Maakohus asus süüdistatava õigeksmõistmisel kokkuvõtlikult järgmistele seisukohtadele.

Kohtulikul arutamisel uuritud tõenditega on kinnitust leidnud, et K.F-i ja Y.W vahel tekkis

süüdistuses märgitud ajal konflikt isiklike vaenulike suhete pinnalt. K.F-i algatusel vahetati

teineteisega solvanguid, mis päädis sellega, et K.F lõi Y.W-d ühel korral käega vasaku kõrva

piirkonda, millele Y.W omakorda reageeris ja lõi K.F-i rusikaga näo piirkonda. Maakohtu

hinnangul ei ole aga tõendamist leidnud K.F-i poolt kannatanule KarS § 121 lg 1 objektiivse

koosseisulise tunnusena hinnatava valu põhjustamine. Asjaolu, et kannatanu kinnitab kehalise

väärkohtlemise tagajärjel valu tundmist, ei ole piisav lugemaks tuvastatuks valu tekitava kehalise

väärkohtlemise objektiivset koosseisu. Kahtlemata oli K.F-i poolt Y.W löömine pärast

vastastikuseid solvanguid ärritav ja ehk alandavgi, kuid kokkuvõtvalt leidis kohus, et Y.W kehaline

väärkohtlemine K.F-i poolt ei olnud sedavõrd intensiivne, et selle tagajärjena valu põhjustamine

tundub reaalne keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale.

PROKURATUURI APELLATSIOON

4. Apellatsiooni Pärnu Maakohtu 09.06.2025 otsusele esitas prokuratuur, kes ei nõustu maakohtu

järeldusega, et süüdistatava tegevus ei ole kuritegu kehalise väärkohtlemise mõttes.

4.1 Ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga selles, et kuna fotodelt näha, et Y.W osales pärast

löömist edukalt tuulehaugi püüdmisel, saab sellest teha järelduse, et K.F-i löök ei põhjustanud

temale vaevusi ega mõjutanud tema terviseseisundit, enesetunnet või toimetulekut. Kuidas kohus

sellisele järelduseni jõudis, ei ole otsusest jälgitav. Maakohus jättis arvestamata, et Y.W eluliselt

usutavad selgitused selle kohta, miks ta kohe politseisse ja meditsiiniasutusse ei pöördunud. Ta on

öelnud, et esiteks pidid nad kohe minema kalapüügivõistlusele, mille pärast nad üldse sinna tulid ja

löömine toimus vahetult enne starti. Teiseks nad otsustasid õhtul asja arutades, et kuna sellega on

asjaajamist nii palju, siis nad ei hakka sellega tegelema ja las see jääb. Alles siis, kui ta mitu kuud

hiljem sai teada, et K.F on esitanud tema suhtes kuriteokaebuse, esitas ta ka ise politseile kaebuse.

Samas ei saa sellest teha järeldust, et kannatanu tervisekahjustusi ja valu ei saanud.

4.2 See, et kannatanu ei pöördunud meditsiiniasutusse, ei saa tähendada seda, et ta valu ja

tervisekahjustust ei saanud. Seda saab tõendada ka muude tõenditega. Maakohus ei ole millegagi

põhjendanud, miks valu ja tervisekahjustuse saamine tõendatud pole kannatanu ja tunnistajate

ütlustega. Mis põhjusel maakohus kannatanu ütlusi valu ja hematoomide saamise osas

usaldusväärseks ei pea ja neid aluseks ei võta, otsusest ei selgu. Valu ja tervisekahjustuse saamise

kohta on andnud ütlusi nii kannatanu kui tunnistajad Y ja S. Kannatanu ja tunnistaja S nägid

kannatanul õhtul punetust põse ja kõrva vahelises piirkonnas. Tunnistajad S ja Y kinnitasid ka seda,

et kannatanu kurtis valu. Maakohus jättis arvestamata ka asjaolu, et kannatanul olid kannatanu ja

tunnistajate SY ütluste kohaselt löögi tagajärjel prillid ees viltu, mis tähendab, et löök pidi olema

piisavalt tugev, et tekitada nii valu kui tervisekahjustusi. Piisavalt tugev ja valu tekitav võib olla ka

2(8)

lähedalt tehtud löök ning maakohtu viide sellele, justkui peaks selleks hoogu võtma, ei ole eluliselt

usutav ja põhjendatud.

Samuti jättis maakohus põhjendamata, miks toimus löömine just lahtise käega, kui nii kannatanu

kui tunnistaja S nägid, kuidas löök toimus rusikaga.

A ütluste osas, et tema arvates oli löök lahtise käega, tuleb võtta arvesse, et tegemist oli rahvarohke

üritusega, kus oli tal palju tegemist, löök toimus kiiresti ning A ei pruukinud ka kõike nii täpselt

näha oma asukoha tõttu ning ka seepärast, et ta oli festivalil oma ema abistamas, mistõttu võiski

talle tunduda, et ei löödud rusikaga, vaid lahtise käega.

Rusikaga pea piirkonda löömise puhul on valu tekitamine teo tüüpiliseks tagajärjeks ja keskmisele

objektiivsele kõrvalseisjale arusaadav.

4.3 Ka siis, kui lugeda tõendatuks lahtise käega kõrvakiilu andmine, millest kannatanu sai valu, on

antud juhul ka see süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Näo ja kõrva piirkond

on õrn ja tundlik ning sinna ka lahtise käega löömine võib keskmisele inimesele tekitada valu.

Riigikohus on lahendis 3-1-1-29-15 leidnud, et valu subjektiivsust silmas pidades tuleb valu

tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks kõigepealt kannatanu ülekuulamisel küsida, kas ta

tundis valu. Kannatanu on seda kinnitanud. Samuti tuleneb eelpoolmainitud tõenditest ja asjaoludest

see, et kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt

omistatav. Neist tulenevalt on objektiivse kõrvalseisja seisukohast valu hinnatav süüdistatava teo

tüüpilise tagajärjena, mistõttu maakohus on hinnanud tõendeid valesti ja kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust.

Kuna Riigikohtu seisukohtade kohaselt (nt otsuses 1-20-2143) tuleb süüdistatava õigeksmõistmise

peale esitatud apellatsiooni läbivaatamisel kohaldada suulist menetlust ja olulisemaid isikulised

tõendiallikaid küsitleda, taotleb prokuratuur kannatanu Y.W ning tunnistajate S, Y ja A küsitlemist

ringkonnakohtus.

4.4 Kokkuvõtvalt prokurör palub tühistada Pärnu Maakohtu otsus K.F-i õigeksmõistmise osas,

mõista K.F süüdi KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ning mõista K.F-ile karistuseks

rahaline karistus 100 päevamäära ehk 1000 eurot (päevamäära suurus 10 eurot), millest määrata

kohe kandmisele 50 päevamäära ehk 500 eurot ja 500 euro kandmisest vabastada tingimisi KarS §

73 alusel üheaastase katseajaga.

EELISTUNG

5. Prokuratuuri taotluse kannatanu ja kolme tunnistaja korduva ristküsitlemise lahendamiseks

määras ringkonnakohus eelistungi. 13.10.2025 toimunud eelistungil loobus ringkonnaprokurör

nimetatud taotlusest, kuna maakohus on õigesti tuvastanud selle, et süüdistatav lõi Y.W-d käega

näkku, kuid leidnud seejuures, et tõendatud ei ole valu saamine. Viimasele järeldusele vaidleb

prokuratuur jätkuvalt vastu ning palub juba olemasolevate tõendite põhjal lahendada kriminaalasi

apellatsiooniastmes kirjalikus menetluses.

Süüdistatava kaitsja toetas prokuratuuri taotlust kriminaalasja lahendamiseks kirjalikus menetluses.

SÜÜDISTATAVA KAITSJA VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE

6. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtaja jooksul esitas oma apellatsioonivastuse süüdistatava

kaitsja, milles ta nõustub maakohtu lõppjäreldusena õigeksmõistva otsusega ning palub jätta

maakohtu otsus K.F-i suhtes muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kokkuvõtvalt kaitsja rõhutab

järgmist.

3(8)

6.1 Esiteks ei nõustu kaitsja maakohtu järeldusega, et tunnistajate A, S ning Y ütlustega on

tõendatud, et süüdistatav lõi kannatanut näo piirkonda. Nad kuulsid hääletooni tõusmist, mis

sündmuse kirjelduse kohaselt eelnes löömisele, kuid ei näinud löömist ega tõuklemist. Kannatanu

Y.W , tunnistajate S ja Y ütlused löömise kohta tulnuks aga erinevalt maakohtust kõrvale jätta.

Kannatanul oli põhjus anda süüstavaid ebaõigeid ütlusi K.F-i vastu kahel põhjusel. Esiteks selle

tõttu, et K.F oli esimesena esitanud kuriteokaebuse seoses Y.W poolt K.F-i löömisega samal ajal ja

samas kohas. Selles tugevamas löömises vaidlust ei ole ning vastutusest pääsemiseks tuli luua teo

õigusvastasust välistav asjaolu ehk esitada väide K.F-i eelnevast õigusvastasest ründest, et

tugineda enda süüteoasjas hädakaitsele. Y.W esitas kuriteokaebuse 4 kuud pärast kuriteosündmust,

alles selle peale, kui sai teada K.F-i avalduse alusel enda suhtes algatatud kriminaalasjast.

Hoolimata süüteo suhtelisest vähesest raskusest ning karistamata isiku puhul eeldatavalt kergest

karistamisest, oli kannatanul oluline põhjus vastutust vältida, sest ta on jahimees, relvakandja ning

kahtlustuse esitamine kriminaalasjas kehalises väärkohtlemises tooks kaasa relvaloa peatamise ja

süüdimõistva otsuse jõustumine relvaloa kehtetuks tunnistamise ehk võimatuse tegeleda

karistusandmete arhiivi kandmiseni jahiharrastusega. Teine põhjus anda valeütlusi oli vaen ning

soov maksta kätte kaotuse eest tsiviilasjas, oli ju jäänud rahuldamata Y.W laimuhagi K.F-i vastu

ning Y.W pidi hüvitama K.F-i menetluskulud. Tunnistajate S ja Y ütlused on nii löömise fakti kui

kannatanu tervisekahjustuse osas ebausaldusväärsed, sest nad on kannatanu sõbrad, olid Tuulekala

festivalil kannatanu paadikaaslastena ning nende ütlused rajanevad väga suures osas kannatanu

ütlustele. Nad olid sündmusest 10-20 meetrit eemal ega saanud sündmust tajuda nii hästi ja vahetult,

kui A, T, H, M. Kaitsja leiab, et kannatanu Y.W , tunnistajate A, S ja Y ütlused ei riimu omavahel

süüdistatava poolt kannatanu löömise fakti ega löömise asjaolude osas ning nende tõendite alusel ei

ole võimalik teha tõsikindlat järeldust, et süüdistatav lõi kannatanut.

6.2 Teiseks ei nõustu kaitsja maakohtu seisukohaga, et kaitsja esitatud fotolt, mis on tehtud

28.05.2022,ca 7-8 tundi pärast väidetavat löömist ning mis on alla laetud kannatanu enda avalikult

kontolt suhtlusportaalis Facebook (mida tunnistas ka kannatanu), ei ole võimalik teha järeldusi

kannatanul tervisekahjustuste puudumise kohta, kuna foto on tehtud eestvaates, kuid löök tuli

põsele või meelekohale. Selle seisukohaga ei ole võimalik nõustuda, sest sellelt eestvaates tehtud

fotolt on näha ka kannatanu meelekohad, põsed, kõrvad kui võimalikud piirkonnad, kuhu väidetav

löök võis tabada. Kuna väidetav löök pidi kannatanu ütluste kohaselt tulema eest, sest pooled seisid

teineteise suhtes näoga, pidi ka pihtasaamise koht olema pea esiküljel ning seega fotolt näha.

Kaitsja esitas lisaks algsele fotole kalade ja võidukarikaga ka samast fotost tehtud suures plaanis

väljavõtte ja suurenduse, kuid ka sellel ei ole näha punetust ega hematoomi. Löömise ja pildi

tegemise vahele jäänud kaheksa tunniga oleks see hematoom või punetus pidanud välja kujunema.

Ka tunnistajana 14.11.2023 üle kuulatud Sle esitati ülekuulamise käigus sama foto ja ta ei osanud

selgitada, miks punetus ei paista, ta ei selgitanud seda sellega, et seda kohta ei ole fotolt näha. Seega

saab selle foto põhjal teha üheselt järelduse, et kannatanul ei olnud silmaga nähtavat

tervisekahjustust – punetust, turset ega hematoomi.

6.3 Kaitsja nõustub täielikult maakohtu seisukohaga, et isegi kui süüdistatav lõi kannatanut

süüdistuses märgitud ajal ja kohal käega näo piirkonda, siis ei vasta see löömine välise pildi ja

tagajärje tõttu KarS § 121 lg 1 tunnustele, sest tegu ei ole sellise füüsilise mõjutusega, millele peaks

järgnema kriminaalvastutus KarS § 121 lg 1 järgi. Kaitsja viitab seejuures asjakohasele

kohtupraktikale asjas nr 1-18-7833 (p. 27, 29), leides, et löögi jaatamise juhul, ei olnud see sellise

intensiivsusega, et valu tekitada. Täiendavalt juhib kaitsja tähelepanu, et see väidetav löök ei

häirinud kannatanut mitme kuu jooksul ning kuriteoteate esitamise põhjuseks oli käimasolev

kriminaalmenetlus kannatanu vastu süüdistatavapoolse kuriteokaebuse alusel sama sündmuse kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4(8)

7. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, prokuratuuri apellatsioonis ja sellele

kaitsja vastuses toodud väidete ja põhjendustega, leiab, et apellatsiooni argumendid kohtuotsuse

tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus K.F-i KarS § 121 lg 1 järgi õigeksmõistmises on

seaduslik ja põhjendatud.

8. Kohtukolleegium peab enne apellatsiooni argumentidele vastamist vajalikuks esmajärjekorras

märkida järgmist. Esitatud apellatsioonis nõustub prokuratuur maakohtu järeldusega, et K.F-i

algatusel vahetati teineteisega solvanguid, mis päädis sellega, et K.F lõi Y.W-d ühel korral käega

vasaku kõrva piirkonda, millele Y.W omakorda reageeris ja lõi K.F-i rusikaga näo piirkonda. Samas

ei nõustu prokuratuur maakohtu järeldusega, et tõendamist ei ole leidnud K.F-i poolt kannatanule

KarS § 121 lg 1 objektiivse koosseisulise tunnusena hinnatava valu põhjustamine. Oma

apellatsioonivastuses süüdistatava kaitsja, nõustudes maakohtu lõppjäreldusega, et süüdistatav

kuulub õigeksmõistmisele, seab kahtluse alla maakohtu seisukohad süüdistuse aluseks oleva

sündmuse tõendatuse osas. Kaitsja ei ole iseseisvat apellatsiooni esitanud, kuid sisuliselt vaidlustab

seega maakohtu poolt tuvastatud kuriteosündmuse tõendatuse ja asjaolud. KrMS § 331 lg 2 kohaselt

arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires.

8.1

Ringkonnakohus märgib, et erinevalt tsiviil- ja halduskohtumenetlusest pole

kriminaalmenetluses ette nähtud kohtumenetluse poole õigust esitada pärast vastaspoole

apellatsiooni kättesaamist sellele vastuapellatsioon. Siiski on kohtupraktikas omistatud piiratud

ulatuses vastuapellatsiooni funktsioon kriminaalasjas esitatavale apellatsioonivastusele. Riigikohus

on asunud seisukohale, et kui kohtumenetluse pool vaidlustab apellatsioonivastuses maakohtu

järelduse, mis on teise poole apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamise üks eeldus, tuleb

ringkonnakohtul apellatsiooni lahendamiseks sisuliselt hinnata ka seda apellatsioonivastuse väidet.

Sellisel juhul ei ole tegemist apellatsiooni piiridest väljumisega, vaid ühe osaga apellatsiooni

rahuldamise eelduste kontrollimisest, mida ringkonnakohus peab otsuses põhistama (vt RKKKo nr

1-17-3371, p 95-96).

8.2. Järgnevalt peabki kohtukolleegium esmajärjekorras vajalikuks vastata kaitsja argumentidele

sellest, et K.F-ile etteheidetud sündmuse asetleidmine ehk tema poolt Y.W löömine pole tõendatud.

Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et maakohus on veenvalt

põhjendanud kriminaalasjas uuritud tõendite kogumi hindamise põhjal oma siseveendumuse

kujunemist ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanu Y.W ning tunnistajate A, S ja Y ütlusi

süüdistatava kaitseversioonile toimunust. Asjaolu, et osa tunnistajaid ei näinud K.F-i poolt

esimesena tekitatud lööki pealt ning nägid vaid Y.W poolt vastulööki K.F-ile või kuulsid üksnes

verbaalset konflikti ega näinud löömist pealt, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid valesti

hinnanud. Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud ning hinnanud kogu sündmust, mis algas K.F-i

poolt alustatud sõnavahetusest Y.W-ga, mille käigus K.F esimesena lõi Y.W-d parema käega näkku

ning sellele järgnes Y.W vastulöök K.F-ile näkku. Sõnalist konflikti kuulsid ja tulid mehi lahutama

30-50 m eemal olnud politseiametnikud PK ja TB, kes ühtki lööki üldse ei näinud.

8.3 Põhjendamatu on kaitsja apellatsioonivastuses toodud arutluskäik sellest, et S ja Y ütlused on

nii löömise fakti kui kannatanu tervisekahjustuse osas ebausaldusväärsed, sest nad on kannatanu

sõbrad, olid Tuulekala festivalil kannatanu paadikaaslastena ning nende ütlused rajanevad väga

suures osas kannatanu ütlustele. Ringkonnakohus märgib, et S ja Y ütlused riimuvad eelkõige

kannatanu seltskonnale täiesti võõra tunnistaja A ütlustega, kelle ütlused seadis kaitsja samuti

kahtluse alla alusetul põhjusel, et tunnistaja oli sündmuse ajal 10-aastane ning ei pruukinud kõike

adekvaatselt tajuda. Kaitsja leidis, et tunnistaja A võis oma lühikese kasvu tõttu alt ülesse vaadates

tõlgendada süüdistatava poolt rinna kõrgusele käe enda ja kannatanu vahele panemist vastu põske

5(8)

patsutamisena. Kohtukolleegium leiab, et see väide on oletuslikku laadi. Tunnistaja A selgitas

maakohtus veenvalt, kuidas ta nägi, et kaks meest läksid omavahel tülli, esimene lõi teist lahtise

käega vastu põske, millele teine lõi vastuseks esimest rusikaga näkku. Küsimusele kui tugev oli

esimene löök, vastas tunnistaja, et esimene löök polnud üldse tugev – nagu pats (lk 42).

Kohtukolleegium leiab, et A on täiesti erapooletu tunnistaja, kes nägi süüdistatava ja kannatanu

löökide vahetamist ning oskas erapooletult iseloomustada ka löökide tugevust, tuues välja, et kui

esimene löök lahtise käega ei tundunud üldse tugev – nagu patsutus, siis vastulöök oli rusikaga

vastu nägu. Tunnistaja oskas selgitada sedagi, et erinevalt oma kõrval olnud emast (T), kes oli

hõivatud ja ülesse ei vaadanud, nägi ta kogu sündmust pealt – „ma vaatasin täpselt, mis toimub

seal“ (tlk 42 pöördel).

8.4 A ütlustega riimuvad ka Y ütlused, kes selgitas, et K.F-i löök tabas Y.W-d kuhugi vasaku kõrva

piirkonna. Seejuures selgitas tunnistaja, et ei näinud, kas löök oli rusikaga või lahtise käega. Siiski

selgitas ta, et pärast oli Y.W-l vasakul näol väike punetus ja ta painutas oma prille sirgeks (tlk 44

pöördel). Tunnistaja S selgitas seejuures, et kuigi K.F-i lõi Y.W-d rusikaga näo piirkorda (tlk 39

pöördel), siiski mõlemad löögid ei olnud tugevad, pigem kõrvakiilud (tlk 40 pöördel). Ka S selgitas,

et pärast pidi Y.W prilliraami sirgeks painutama. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus

täielikult maakohtu poolt sündmusele antud hinnanguga, et kohtulikul arutamisel uuritud tõenditega

on tõendamist leidnud, et K.F-i ja Y.W vahel tekkis süüdistuses märgitud ajal konflikt isiklike

vaenulike suhete pinnalt. K.F-i algatusel vahetati teineteisega solvanguid, mis päädis sellega, et K.F

lõi Erkki Y.W-d ühel korral käega vasaku kõrva piirkonda, millele Y.W omakorda reageeris ja lõi

K.F-i rusikaga näo piirkonda.

9. Prokuratuur märgib oma apellatsioonis esimese argumendina, et maakohtu otsusest ei selgu,

kuidas kohus jõudis järeldusele, et K.F tekitas kannatanule löögi lahtise käega (vt maakohtu otsuse

p 19). Kohtukolleegium märgib, et lahtise käega löömisest rääkis kohtule oma ütlustes tunnistaja A.

Tunnistaja A ei osanud selgitada, kas löök oli lahtise käega või rusikaga. Rusikas löögist rääkis

üksnes tunnistaja S. Seejuures märkida tuleb, et sarnaselt A-ga selgitas ka S kohtule, et esimene

löök ei olnud tugev, pigem kõrvakiil. A iseloomustas esimest lööki patsutamisena. Et kõrvakiilu ega

patsu pole võimalik teha rusikaga, tuleb nõustuda maakohtuga, et löök tehti lahtise käega ning see

ei olnud tugev.

10. Prokuratuur rõhutab oma apellatsioonis, et KarS § 121 dispositsiooni teise alternatiivi saabumist

ehk kannatanule valu tekitamist kinnitab asjaolu, et ta pidi oma prillid sirgeks painutama ning ta

vasak põsk läks punakaks. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on sellele küsimusele oma otsuses

veatult vastanud, asudes seisukohale, et valu tekitamine kannatanule pole siiski tõendatud.

Kordamata selles osas maakohtu veenvaid põhjendusi koos asjakohaste viidetega kehtivale

kohtupraktikale, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

10.1 Sündmusele koheselt reageerinud politseiametnikele ei ole keegi konflikti osapooltest

avaldanud, et temale oleks valu või kehavigastus tekitatud. Tunnistaja Ä selgitas seejuures

maakohtus, et konflikti osapooltel mingeid vigastusi näha polnud. Mõne aja möödudes tuli nende

juurde K.F (sic!) kaebusega, et Y.W tuli talle kallale (tlk 96 pöördel). Et punetust Y.W näol ei

olnud näha sündmusele reageerinud politseinikele (rääkimata kõveraks läinud prillidest), tuleb

kriitiliselt suhtuda Y.W meeskonnakaaslastest S ja Y ütlustesse, et Y.W näol oli löögi tagajärjel

punetus olemas.

10.2 Maakohus on õigesti hinnanud kaitsja poolt kohtule esitatud Y.W-st 28.05.2022 kell 17:21

tehtud fotosid (tl 85-86), millistega on tõendatud, et peale konflikti osales Y.W edukalt tuulehaugi

püüdmisel, millest võib teha järelduse, et K.F-i löök ei põhjustanud temale vaevusi ega mõjutanud

6(8)

tema terviseseisundit, enesetunnet või toimetulekut. Ühtlasi märgib kohtukolleegium, et Y.W näol

olev prilliraam on foto peal peaaegu nähtamatu, mis on tunnistuseks sellele, et see on valmistatud

sellisest õhukesest metalltraadist, mille painutamise vajadus võib tekkida ka iga väiksema füüsilise

mõjutamise tagajärjel.

10.3 Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et kuigi üldjuhul keskendutakse süüküsimuse

lahendamisel tõepoolest vaid ajaliselt kitsas raamistikus toimuvale üksiksündmusele (nt löömine),

ei saa kohtuasja lahendamisel jätta kõrvale nn kaasnevaid asjaolusid. Süüdistatava tegu ei ole

tihtilugu võimalik hinnata lahutatuna kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi

suhteid iseloomustavast kontekstist (selliselt nt KarS § 120 puhul Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

6. veebruari 2020. a otsus asjas nr 1-19-1849/43, p 25). (…) Asjassepuutuv on nn teoprovokatsiooni

instituut, mille all peetakse silmas olukordi, kus isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile

meelega ja eesmärgipäraselt (nn tahtlik provokatsioon) või põhjustab enda õigushüvede vastu

suunatud ründe lihtsalt õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega (nn

süüline provokatsioon) (täpsemalt vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. aprilli 2021. a otsus asjas

nr 1-20-3535/52 p-d 16-17). Praktikas on rõhutatud sedagi, et provokatsioon võib avalduda ka

pikaajalises ning süstemaatilises käitumises (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. veebruari 2015. a

otsus asjas nr 3-1-1-1-15, p 11.1) ning on eraldi toonitatud tarvidust anda vajadusel hinnang ka

kannatanu enda rollile sündmustikus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. oktoobri 2004. a otsus

asjas nr 3-1-1-86-04, p 10) (RKKKo nr 1-20-3046, p 33, 36).

10.4 Praeguses kriminaalasjas on prokuratuur suhtunud tõenditesse kriitikavabalt, ignoreerides

tõenditest tulenevat teavet, et K.F-i ja Y.W vahel oli pikaajaline konflikt ning pooleliolev

tsiviilkohtuvaidlus. Antud juhul üritas just süüdistatav K.F enda verbaalse rünnaku ning vastu

kannatanu nägu „patsu“ löömisega kutsuda esile kannatanu vastureaktsiooni, mis tal ka õnnestus.

Mõlemad tunnistajatena ülekuulatud politseiametnikud selgitasid, et just K.F tuli hiljem nende

juurde ning kaebas, et Y.W lõi teda näkku. Samuti rääkis ta politseiametnikele käimasolevast

konfliktist Y.W-ga, midagi röövpüügist ning pooleliolevast kohtuvaidlusest. Teadlikud K.F-i ja

Y.W vahel eksisteerivast konfliktist ning vaidlusest olid ka tunnistajatena ülekuulatud Y.W-ga

samas paadimeeskonnas olnud Y ja S, kes olles valmis K.F-i poolseks provokatsiooniks, otsustasid

hoida kokku ja olid üksteise juures. Kõik eeltoodud tõendid viitavadki üheselt asjaolule, et K.F-i

tegevuse eesmärgiks ei olnud Y.W-le valu tekitamine, vaid tema provotseerimine löömiseks, mis

leidiski aset. Süüdistatava kaitsja väidab lisaks, et Y.W esitas kuriteokaebuse K.F-i vastu alles 4

kuud peale sündmuse asetleidmist vastuseks tema suhtes alustatud kriminaalmenetlusele K.F-i

kuriteokaebuse alusel. Sellele väitele prokuratuuri vastuväited kriminaalasja materjalides ei leidu,

kuid see kinnitab samuti ringkonnakohtu veendumust, et vaidluse all olev K.F-i poolt lahtise käega

löök Y.W vasakule poole näkku, millist osa tunnistajaid tajusid patsutamisena või kõrvakiiluna, ei

olnud mõeldud kannatanule valu tekitama, vaid oli süüdistatavapoolne teoprovokatsioon. K.F-i

tegevus on küll õigusvastane ja sotsiaalselt taunitav, kuid ei ole käsitatav KarS § 121 lg 1 järgi

kvalifitseeritava teona, seega on õige maakohtu materiaalõiguslik järeldus.

11. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS §-

s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-

345 lg-test 1, 2 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 09.06.2025. a otsuse K.F-i

õigeksmõistmises muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

12. Süüdistatav K.F-ile õigusabi osutanud kaitsja vandeadvokaat Peep Rajavere on taotlenud

kulude hüvitamist koos käibemaksuga (24%) summas 279,00 eurot. Kaitsja tasutaotluses on

menetlustoiminguteks märgitud tutvumine maakohtu otsusega, prokuratuuri apellatsiooniga ning

nende analüüs, apellatsioonivastuse koostamine ja nõupidamine süüdistatavaga. Ajakuluks on

7(8)

näidatud kokku 187 minutit. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ning

kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337

lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on

esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Praegusel juhul teeb

ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi ning samas apellatsiooni esitajaks on

prokuratuur, seega jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

8(8)