3-24-135/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. oktoober 2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-135

Haldusasi

K.K. kaebus Kambja vallavanema 15. detsembri 2023. a

käskkirja nr 13-1/65 õigusvastasuse tuvastamiseks,

teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise

määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

K.K. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses.

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant K.K.

esindaja v.adv Urmas Kõrgesaar

Vastustaja XXX

esindaja v.adv Jaanika Reilik-Bakhoff

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Kambja valla 8. juulil ja 6. oktoobril 2025 ning K.K. 11.

septembril 2025 esitatud tõendid.

2. Jätta K.K. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2025. a

otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi.

3. Jätta K.K. apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 1. detsember 2025.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kambja vallavanema 15. detsembri 2023. a käskkirjaga nr 13-1/65 määrati Kambja

Vallavalitsuse xxxjuhile K.K.-le (kaebaja) distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine

avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 94 lg 1 ja § 70 punkt 3 alusel.

2. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles taotles Kambja

vallavanema 15. detsembri 2023. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamist, teenistusest vabastamise

aluse muutmist ja hüvitise määramist.

Kaebuse kohaselt ei anna käskkirjas esitatud faktikogum objektiivset alust määratleda, et tegemist

on teenistuskohustuste oluliste rikkumisega kaebaja poolt, mille vältimatuks tagajärjeks on

teenistusest vabastamine. Kaebajale heideti ette rikkumisi viies episoodis.

Esimeses episoodis ei olnud kaebaja tegevus õigusvastane, kuna vallavanema märkmiku

pildistamine toimus hädakaitse- või hädaseisundile sarnanevas situatsioonis ATS § 75 lg 3 p 3

mõttes.

Teises episoodis ei ole pädevad institutsioonid tuvastanud (asja uurimiseks alustatud

väärteomenetlus lõpetati), et kaebaja oleks pannud toime õigusrikkumis LEADER meetme raames

toetuse taotluse esitamisega olukorras, kus ta ise kinnitas samas valla nimel kaasfinantseeringu

tegemise.

Kolmandas episoodis ei ole tõendatud, et kaebaja oleks salvestanud töökõnesid.

Neljandas episoodis kirjeldatu, s.o ametiarvuti ja serveri mittesihipärane kasutamine, ei ole

rikkumisena sedavõrd oluline, et võiks kaasa tuua ametist vabastamise.

Viiendas episoodis, s.o töövõtjaga sõlmitud lepingu muutmine, ei ole rikkumine tõendatud ja

käskkirja väited ei vasta tegelikele asjaoludele.

Kaebaja viibis distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja distsiplinaarkaristuse määramise ajal

töövõimetuslehel ja oli töökeskkonnavolinik. Distsiplinaarkaristuse määramisel tulnuks neid

asjaolusid arvesse võtta.

3. Vastuses kaebusele vastustaja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja leidis, et kaebaja rikkumised on piisavalt rasked, et distsiplinaarkaristusena tuua kaasa

teenistusest vabastamine.

Kaebaja ei eita vallavanema märkmiku sirvimist ja pildistamist, aga samuti seda, et ta on teinud

seda tahtlikult. Selline tegevusviis tõi endaga kaasa usalduse kaotuse ATS § 75 lg 5 tähenduses.

Kaebaja rikkus tahtlikult tegevus- ja toimimispiiranguid korruptsioonivastane seaduse (KVS) § 3

lg 2 p-s 1 sätestatut nõuet ja § 11 lg 1 p 1 ning § 5 lg-t 1, kui kasutades enda ametiseisundit esitas

LEADER-projektitoetuse meetmes projekti „Nõo kihelkonnamängude ja Küliste kogukonnapäeva

korraldamine“ ja osalt samasisulise projektitaotluse MTÜ Küliste Külaseltsi nimel.

Projektitaotluse esitamisel garanteeris kaebaja ainuisikuliselt vastustaja omafinantseeringu

projektile. See tegu võib iseseisvalt olla teenistuskohustuse oluliseks rikkumiseks ja ka

teenistusest vabastamise aluseks.

Lisaks on kaebaja rikkunud usaldusväärsuse kohustust ja töötles ebaseaduslikult kolleegide

isikuandmeid, kui 11. oktoobril 2023 toimunud istungil lindistas töökõnesid. Tegemist on

järjekordse kaebaja poolt toime pandud teenistuskohustuse olulise rikkumisega, mille eest on

põhjendatud teenistusest vabastamine usalduse kaotuse tõttu.

Lisaks ei ole kaebaja nõuetekohaselt registreerinud töövõtjaga sõlmitud kokkulepet hankelepingus

märgitud tähtaja pikendamiseks ega teavitanud sellest vastustajat.

Asjaolu, et kaebaja oli töövõimetuslehel või töökeskkonnavolinik, ei mõjuta kuidagi

teenistuskohustuste rikkumist ja nende raskust. Töövõimetuse perioodil teenistussuhte lõpetamine

kaebajaga ei olnud keelatud. Kaebaja osales täiemahuliselt distsiplinaarmenetluse läbiviimises

ning ei andnud kordagi teada, et tal poleks võimalik menetluses osaleda – igasugune haigestumine

ei välista menetluses osalemist.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. 28. aprilli 2025. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.

5. Halduskohus sedastas, et Kambja vallavanem algatas distsiplinaarmenetluse kaebaja suhtes ja

kõrvaldas kaebaja teenistusest 2. novembri 2023 käskkirjaga. Käskkiri tehti kaebajale teatavaks 2.

novembril 2023. Alates 30. oktoobrist 2023 oli kaebaja tervisliku seisundi tõttu ajutiselt

töövõimetu ja viibis töövõimetuslehel. Kambja vallavanem pikendas 30. novembril 2023

distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaega, uueks tähtajaks määrati 15. detsember 2023. Kaebaja

sai distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kätte 5. detsembril ja esitas oma seisukohad ja vastuväited

12. detsembril 2023. Kambja Vallavanema 15. detsembri 2023. a käskkirjaga nr 13-1/65 määrati

kaebajale distsiplinaarkaristus teenistusest vabastamine ja sama käskkirjaga vabastati ta

teenistusest.

6. 14. novembril 2023 esitas kaebaja isiklikult vastuväited (16 lehekülge) distsiplinaarmenetluse

algatamise kohta. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kättesaamist esitas kaebaja isiklikult

seisukohad ja vastuväited (19 lehekülge). Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas töövõimetus takistas

tal kaitsta enda õigusi distsiplinaarmenetluses. Kaebaja vastuväidetest on näha, et tal oli võimalik

hankida tõendeid oma vastuväidete kinnitamiseks. Seetõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et

töövõimetus takistas kaebajal enda õiguste kaitsmist distsiplinaarmenetluses. Seega ei saa

vaidlustatud käskkirja pidada õigusvastaseks pelgalt põhjusel, et vastustaja määras kaebajale

distsiplinaarkaristuse ja ühtlasi vabastas ta teenistusest ajal, millal kaebaja viibis töövõimetuslehel.

7. Käskkirja faktiliste põhjenduste kohaselt 17. oktoobril 2023 vallavanema tööruumis toimunud

koosoleku järgselt võttis kaebaja omavoliliselt vallavanema märkmiku enda kätte ja hakkas seda

vaatama ning pildistama. Kaebaja käitumine tuleb kvalifitseerida väärituks teoks ja seetõttu ka

ATS § 51 lg-s 4 nimetatud kohustuse rikkumiseks. Vastustaja on õigesti hinnanud kaebaja

käitumist vääritu teona, kuna ilma teise ametniku loata tema märkmiku enda kätte võtmine,

vaatamine ja selle sisu pildistamine ning kolmandatele isikutele näitamine ei ole aktsepteeritav

ametniku tegevus. Vastustaja on piisavalt põhjendanud, miks tema arvates on tegemist olulise

teenistuskohustuse rikkumisega (ATS § 75 lg 5).

Kaebaja käitumist ei ole võimalik kvalifitseerida hädakaitse- või hädaabiseisundis sooritatuks

teoks. Hädakaitse- või hädaabiseisundi peamiseks eelduseks on vahetut või vahetult eesseisvat

õigusvastase ründe tõrjumise või vahetut või vahetult eesseisvat ohu kõrvaldamise vajadus, mida

praegusel juhul ei esinenud.

8. Kaebaja esitas 21. septembril 2023 vastustaja nimel LEADER-projektitoetuse projekti „Nõo

kihelkonnamängude ja Külitse kogukonnapäeva korraldamine“ Enne projektitoetuse esitamist ei

teavitanud kaebaja sellest vastustajat ega küsinud nõusolekut projektitoetuse esitamiseks.

Vastustaja ei saa ilma sisulise aruteluta ega eelarvelist poolt hindamata nõustuda, et tegemist on

prioriteetse projektiga, mille jaoks vastustaja toetust taotleb ja 2024. a eelarvesse omaosalusena

summad planeerib. Kaebaja tegutses tahtlikult soovides saada MTÜ-le Küliste Külaselts, millega

on ta eraisikuna seotud, vastustaja poolt rahalist toetust.

Kaebaja poolt võimalik pädevuse ületamine projektitoetuse esitamisel ei tähenda aga automaatselt

kaebaja korruptiivset tegevust korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 11 lg-s 1 tähenduses.

Kaebaja tegevuse uurimiseks alustatud väärteomenetluse lõpetas PPA 16. oktoobri määrusega

põhjusel, et teos puuduvad väärteo tunnused. Eelnevat arvestades ei ole vastustajal õigus selles,

nagu oleks kaebaja tegevus vastuolus KVS § 11 lg 1 p-dega 1-3, millega ta on rikkunud ATS §-s

50 sätestatud kohustust.

9. Käskkirja kohaselt salvestas kaebaja 11. oktoobri 2023. a vallavalitsuse istungil töökõnesid,

millega rikkus isikuandmete üldmääruse art-s 5 toodud isikuandmete töötlemise põhimõtteid.

Töökõnede lindistamist kinnitas kaebaja ka 24. oktoobri 2023. a kantselei, arendus- ning haridus-

ja kultuuriosakonna teenistujate koosolekul.

Hiljem hakkas kaebaja väitma, et 11. oktoobri 2023. a istungi salvestamine pole tõendatud.

Kaebaja tegevust arvestades saab salvestamise siiski lugeda tõendatuks.

Kuna rikkumise ulatust ei ole võimalik tuvastada ning see ei toonud kaasa andmesubjektide

huvide olulist kahjustamist, ei pidanud distsiplinaarmenetluse komisjon vajalikuks määrata

kaebajale selle episoodi osas distsiplinaarkaristust. Selles valguses oleks vastustaja pidanud

vaidlusaluses käskkirjas üksikasjalikult põhjendama, miks ta siiski peab salvestiste tegemist

oluliseks rikkumiseks. Seda ei ole tehtud. Seetõttu selle episoodi osas ei vasta käskkiri HMS § 4

lg-s 2 ja § 56 lg-tes 1-3 sätestatud nõuetele.

10. Käskkirja kohaselt on kaebaja rikkunud nii Kambja vallavalitsuse töökorralduse reeglite p-i

11.2 kui ametijuhendi punkti 6.3, kuna kasutas talle ametiülesannete täitmiseks antud arvutit ja

serveriosa mittesihipäraselt. Rikkumised (tööfailide kustutamine serverist, tööfailide viimine

välisele kõvakettale, e-postkasti kasutamine isiklikuks kirjavahetuseks, tööarvuti ja serveriosa

kasutamine isiklike andmete/failide hoidmiseks) on olnud kaebaja tahtlik tegevus.

Kaebaja põhjendas, et vallas oli levinud selline praktika ametnike seas, kus kasutatakse

tööarvuteid ja e-posti isiklikul otstarbel. Selle vastu ei ole vastustaja vastu vaielnud. Selles

valguses ei ole piisav, et pidada kaebaja poolt tööarvuti kasutamist isiklikul otstarbel oluliseks

teenistuskohustuse rikkumiseks.

TKR p-i 11.4 rikkumise osas saab nõustuda vastustajaga, et kaebaja tegutses tahtlikult, mistõttu

esines põhjendatud alus arvata, et kaebaja ei järgi TKR p-i 11.4 ka edaspidi. Seega esines

vastustajal põhjendatult usalduse kaotus kaebaja vastu ATS § 75 lg 5 mõttes.

11. Käskkirja kohaselt sõlmis kaebaja, kui Tõrvandi kooli ehituse tellija lepinguline esindaja, KRC

Ehitus OÜ-ga kokkuleppe hankelepingus märgitud lepingu tähtaja pikendamiseks kuni 28. juunini

2024. Selline kokkuleppe oli fikseeritud 7. juuni 2023 ehituskoosoleku protokollis nr 2. Kaebaja ei

registreerinud enda allkirjastatud ehitustööde koosoleku protokolli nr 2 vallavalitsuse

dokumendiregistris ja ei teinud ka sealtkaudu kättesaadavaks vallavalitsuse liikmetele.

Nõustuda tuleb kaebajaga, et ehituskoosoleku protokolli allkirjastamine ei ole võrdsustav lepingu

või lepingu muudatuse allkirjastamisega. Töövõtulepingu nr 12-17/109 sõlmis vallavanem, mitte

kaebaja. Vastustaja ei ole tõendanud ega usutavalt põhjendanud, et tal esines selline praktika, et

ehituskoosoleku protokolli allkirjastamisega muudetakse hankemenetlusena sõlmitud

töövõtulepingu osi. Seetõttu kaebajale ei saa olla etteheidetav, et ta kirjutas alla ehituskoosoleku

protokollile nr 2.

Kaebaja selgitas, et vallavalitsuse siseste kokkulepete kohaselt töötati ehitus-dokumentatsiooniga

süsteemis Bauhub. Vastustaja ei ole sellele vastu vaielnud. Seega saab järeldada, et kaebaja on

esitanud ehituskoosoleku protokolli nr 2 selles ettenähtud ja vastustaja poolt aktsepteeritud

dokumendisüsteemis.

Kokkuvõttes ei saa nõustuda väitega, et kaebaja on selles episoodis rikkunud ATS § 51 lg-s 1

sätestatud kohutust.

12. Kohtupraktikas on leitud, et mõne teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati

distsiplinaarkaristus, ja mõne teo ebaõige kvalifitseerimine tahtliku teona ei too alati kaasa

distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust. Kohus tegi kindlaks, et

episoodide 1 ja 4 osas on vastustaja järeldus kaebaja kohustuste rikkumise olulisuse kohta

põhjendatud, episoodide 2, 3 ja 5 osas mitte.

Käskkirja põhjenduste kohaselt igas episoodis (v.a 5 episood) on vastustaja eraldi leidnud, et

kohustuste rikkumine on oluline (ATS § 75 lg lg 4). Põhjendustest ei ole näha, et vastustaja oleks

hinnanud kaebaja kohustuste rikkumisi kogumis. Sellest tulenevalt puudub alus arvata, et

episoodide 2, 3 ja 5 äralangemine võiks mõjutada kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse

proportsionaalsust.

Distsiplinaarkaristuse määra valikul on arvesse võetud ATS § 75 lg-s 2 sätestatud asjaolusid.

Tuvastatud faktilistele asjaoludele on antud õige kaal ja arvesse on võetud kõik vajalikud asjaolud.

Kuna Kambja vallavanema 15. detsembri 2023. a käskkiri nr 13-1/65 on õiguspärane, siis puudub

põhjus kaebaja teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning talle hüvitise määramiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et talle ei olnud lubatud distsiplinaarkaristust määrata, sest ta

oli ajutiselt töövõimetu ja oli ka töötajate esindaja. Enda õiguste kasutamine haiguse ajal ei saa

olla karistatav seaduse tavapärasest erineva rakendamisega kohtu poolt.

Halduskohus ei ole üldse hinnanud asjaolu, et kaebaja oli Kambja Vallavalitsuse

töökeskkonnavolinik.

Vallavanema märkmiku ühe lehe lugemisel ja pildistamisel tegutses kaebaja hädakaitse- või

hädaabiseisundi sarnases situatsioonis ATS § 75 lg 3 p 3 mõttes, sest ohtu oli seatud tema õigus

kiusamisvabale töökohale. Kaebaja luges märkmikust 17. oktoobril, et vallavalitsus teeb 18.

oktoobril otsuse tema koondamise kohta. Selliselt ei oleks kaebajal olnud mõistlikku võimalust

enda koondamise osas vallavanemalt järele pärida ega teenistuses jätkamiseks läbirääkimisi

pidada. Seetõttu on seletatav ka kaebaja aktiivsus ja asjaolude kohta info küsimine teistelt

kolleegidelt.

Episoodi 4 osas ei ole kaebaja rikkumine oluline. Jääb arusaamatuks, mil viisil on tööarvuti ja

tööalase e-posti isiklikel eesmärkidel kasutamine nii oluline rikkumine, et see põhjustab usalduse

kaotuse ametniku vastu Halduskohtu otsus on selle episoodi osas ebaselge ja vastuoluline.

Töökorralduse reeglitest ei tulene kaebaja kohustust vältida erakirjade saatmist ja saamist tööalasel

e-postil. Teiseks on kaebaja juba 14. novembri 2023. a vastuses välja toonud, et ta ei ole

kustutanud olulist informatsiooni ega dokumente, vaid üksnes vanu ja ebavajalikke e- kirju 2020.

ja 2021. aastast. Kõik teistele kaastöötajatele ja -ametnikele vajalikud failid on ta salvestanud P-

kettale, vastavalt töökorralduse reeglitele.

Halduskohus leidis alusetult, et isegi kui episoodid 2, 3 ja 5 välja langeksid, siis ei mõjuta need

kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse proportsionaalsust. Nii episoodide arvu kui neile

vaidlustatud käskkirjas pühendatud mahu mõttes moodustavad kohtu poolt oluliseks peetud

episoodid 1 ja 4 kaebajale etteheidetud tegudest ebaolulise osa. Lisaks on halduskohus jätnud

tähelepanuta ka kaebaja varasema karistuse puudumise, 16-aastase teenistusstaaži ja asjaolu, et

distsiplinaarmenetluse käigus esitasid tema senist teenistust ja tööd hindavad 3 ametnikku ja 10

volikogu liiget oma positiivsed iseloomustused.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja hinnangul oli tal õigus määrata kaebajale distsiplinaarkaristus ja vabastada ametist ajal,

mil kaebaja viibis töövõimetuslehel. Vastustaja ei nõustu Riigikohtu seisukohaga asjas nr 3-15-

325, nagu kehtiks töövõimetuse korral automaatne keeld isikule distsiplinaarkaristuse

määramiseks. Menetluse peatumine saaks tulla kõne alla, kui isik ei saa menetluses osaleda ehk

menetlus on takistatud – seda aga käesolevas asjas ei esinenud. Vastupidi, kaebaja pühendas kogu

oma aja teabenõuete koostamisele, tõendite kogumisele, esitas isiklikult ja korduvalt mahukaid

seisukohti ja vastuväiteid.

24. oktoobril 2023. a toimus üldkoosolek, kus mh otsustati, et seni kaebaja asemel soovivad paljud

uut töökeskkonnavolinikku.

Halduskohus leidis õigesti, et episoodis 1 ei tegutsenud kaebaja hädakaitse ega hädaabiseisundis

ning episoodis 4 on tegemist tahtliku ja olulise rikkumisega.

iga episoodi (1-4) osas olulise kohutuse rikkumise tuvastamine nii distsiplinaarmenetluse

kokkuvõttes kui vabastamise käskkirjas viitab selgelt, et mõne episoodi rikkumise äralangemine ei

tähenda, et vastustaja oleks teinud teistsuguse otsuse kui teenistusest vabastamine. Ka ainuüksi

episoodis 1 karistamine oleks kaasa toonud vabastamise, kuna tegemist oli niivõrd vääritu teoga,

millega igale mõistlikule isikule äratuntavalt järgneb usalduse kaotus mitte ainult ülemuse silmis,

vaid usalduse kaotus ka kolleegide silmis.

Vastustajal puudus võimalus ja vajadus vaidlustada halduskohtu otsuse põhjendusi, kui kaebus

jäeti rahuldamata, kuid vastustaja ei nõustu halduskohtu põhjendustega, mille kohaselt osa

episoode ei olnud teenistuskohustuse rikkumised või olid rikkumised ebaolulised.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks.

16. Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja, et talle etteheidetud rikkumised ei ole tõendatud või ei

ole tegemist oluliste rikkumistega, mistõttu ei ole ka määratud distsiplinaarkaristus

proportsionaalne. Vastustaja on aga seisukohal, et asjaolud on piisavad kõigis episoodides

distsiplinaarrikkumise tuvastamiseks ning ka rikkumiste olulisusele antud hinnangud on

põhjendatud. Lisaks peab kaebaja talle distsiplinaarkaristuse määramist üldse lubamatuks, kuna

see toimus kaebaja töövõimetuse perioodil. Samuti heidab kaebaja vastustajale ja halduskohtule

ette, et arvesse ei ole võetud seda, et vaidlusalusel ajal oli kaebaja Kambja vallavalitsuse

töökeskkonnavolinik.

Ringkonnakohus kontrollib esmalt vaidlustatud käskkirjas distsiplinaarrikkumiste tuvastamise

õiguspärasust episoodide kaupa (I), seejärel kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise lubatavust,

karistuse määramisel kõigi oluliste asjaoludega arvestamist ja karistuse proportsionaalsust (II)

ning lahendab apellatsioonkaebuse ja seni lahendamata taotlused (III).

I

17. Vastavalt ATS § 94 lg-le 1 võib ametniku teenistusest vabastada ATS § 70 p-s 3 sätestatud

distsiplinaarkaristusena ATS § 75 lg-s 4 sätestatud tingimusel. Viimase sätte kohaselt võib

distsiplinaarsüüteo eest isiku teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline.

Teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku

vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada

teenistuskohustuse täitmist (ATS § 75 lg 5). Sama paragrahvi kuuendas lõikes on loetletud

olukorrad, milles eeldatakse rikkumise olulisust.

18. Kaevatavas käskkirjas kirjeldas vastustaja kaebaja tegevust eraldi viies episoodis ning andis

iga episoodi kohta hinnangu muu hulgas selles, kas tegemist on olulise rikkumisega. Halduskohus

omakorda leidis, et vastustaja on kaebajale etteheidetud tegevuse õigesti tuvastanud ja

kvalifitseerinud oluliseks rikkumiseks 1. ja 4. episoodis, kuid mitte 2., 3. ja 5. episoodis.

Apellatsioonkaebusele esitatud vastuses vaidleb vastustaja halduskohtu otsusele vastu viimati

nimetatud osas, leides jätkuvalt, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ka 2., 3. ja 5. episoodi

puudutavas osas.

Ringkonnakohtu hinnangul tingib vastustaja seisukoht selle, et apellatsioonimenetluses on

jätkuvalt vaidluse all käskkirja õiguspärasus ka episoodide 2., 3. ja 5. osas. Olukorras, kus

halduskohtu otsus ei ole jõustunud, ei ole halduskohtu otsuse põhjendused asja lahendamisel

apellatsioonimenetluses ringkonnakohtule siduvad. Halduskohus otsustas jätta kaebuse tervikuna

rahuldamata. Kui vastustaja mõnes küsimuses ei nõustu halduskohtu otsuse põhjendustega, ei

pidanud ta asuma kohtuotsuse põhjendusi eraldi vaidlustama. Otsuse põhjenduste iseseisev

vaidlustamine apellatsioonkaebuse esitamisega on lubatav üksnes erandlikult, kui põhjendused

omavad iseseisvat mõju menetlusosalise õigustele või kohustustele (HKMS § 180 lg 1 ls 2).

Praegu see nii ei olnud.

19. Vallavanema isikliku märkmikuga tutvumine ja selle sisu pildistamine

Esimeses episoodis heidab vastustaja kaebajale ette vallavanema isikliku märkmikuga tutvumist ja

selle sisu pildistamist 17. oktoobril 2023. Kaebaja on selle tegevuse sisuliselt omaks võtnud.

Vastustaja ja kaebaja kirjeldus kaebaja tegevusest on siiski mõnevõrra erinev. Nii nähtub

kaevatavast käskkirjast, et kaebaja lehitses märkmikku ja pildistas seda, kuid kohtumenetluses

väidab kaebaja üksnes ühe lehekülje vaatamist ja fotografeerimist. Kaebaja 12. detsembri 2023. a

seisukohast ilmneb, et tegelikkuses ta aktsepteerib sotsiaalosakonna juhata selgitust (dtl 50).

R. Tamme selgitusel kutsus kaebaja ta vallavanema kabinetti, kus kaebaja võttis vallavanema

märkmiku, läks sellega teise ruumi ja sirvis märkmikku. Kaebaja selgitusel oli ta pärast

vallavanema märkmikus silmatud kannet, mis võis viidata kaebaja ja haridusnõuniku koondamise

kavatsusele, erutusseisundis ega suutnud meenutada toiminguid märkmikuga. Samas ei sea

kaebaja kahtluse alla, et samal päeval, s.o 17. oktoobril 2023, läks ta vallasekretäri kabinetti,

näitas talle pilte ja küsis seletust enda ja haridusnõuniku nime kohta. Siiski on kaebaja asunud

väitma, et piltide tegemine märkmikust ei ole tõendatud, kuna seda seletustes ei kirjeldata ning

vallasekretär ei saanud talle näidatud piltidel ära tunda talle võõrast märkmikku.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kaebaja väited märkmikust üksnes ühe lehe

vaatamises ja märkmiku fotografeerimise tõendamatuses. Vallavalitsuse teenistujate selgitustest

nähtub selgelt, et kaebaja ei piirdunud pilgu heitmisega vallavanema töölaual olnud märkmiku

avatud lehele, vaid uuris seda põhjalikumalt. Samuti on väljaspool kahtlust märkmiku

fotografeerimine, kuna kaebaja näitas vallasekretärile vähemalt nelja fotot, millelt nähtuv info

teadaolevalt ei saanud pärineda mujalt kui vallavanema märkmikust. Kaebaja isegi ei väida, et ta

oleks fotografeerinud muud andmekandjat ja näidanud vallasekretärile sellest tehtud pilte.

Vastupidi, kaebaja kinnitab ka apellatsioonimenetluses, et sai vallavanema märkmikus olevast

märkest teada kavatsusest kaebaja ja haridusnõuniku ametikohtade koondamiseks ja pidas

vajalikuks uurida vallavalitsuse liikmetelt kavatsuse ja selle elluviimise plaani kohta. Kokkuvõttes

on kaebaja tegevus seega piisavalt tõendatud.

20. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et vallavalitsuse jurist märkis vaidlusaluse

sündmuse toimumise ajaks 18. oktoobri 2023. Nagu halduskohus selgitas, on see lahknevus

seletatav sellega, et jurist käis vallavanema kabinetis nii 17. kui ka 18. oktoobril 2023. Sündmuste

üldine kirjeldus seletustes on ühetaoline. Erinevus mõne detaili osas ei muuda seletusi tervikuna

vastuoluliseks olukorras, kus kaebaja ise möönab sündmuste toimumist suuresti sellisena nagu

seda kirjeldavad teised teenistujad.

21. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu arusaama, et kaebaja kirjeldatud käitumine

diskrediteeris teda ametnikuna (ATS § 51 lg 4). Objektiivsele kõrvalseisjale on ilmne, et töölauale

jäetud märkmik ega selles olev teave ei ole mõeldud teenistujatele üldiseks kasutamiseks.

Kaebajagi ei väida, et see nii oleks või, et vallavanema märkmiku kasutamine teiste teenistujate

poolt oleks tavapärane. Kaebaja enda väidetest ilmneb, et ta teab oma teo keelatusest, kuid pidas

märkmiku sirvimist ja fotografeerimist siiski vajalikuks oma huvide kaitseks. Vastustaja

põhjendas asjakohaselt, et kaebaja, näidates, et sõltuvalt olukorrast on ta valmis eirama

andmekaitse reegleid ning ametnike privaatsust, rikkus oma maine vallavanema silmis ja kaotas

seega usalduse.

Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, nagu võiks tema teo keelatus siiski taanduda, kuna kaebaja

tegutses häda- või hädakaitseseisundis. On ilmne, et ka vallavanema võimalik kavatsus koondada

kaebaja ametikoht ei loonud kaebaja jaoks vahetut ohtu ega tekitanud vajadust tõrjuda

õigusvastast rünnet karistusseadustiku § 28 või § 29 mõttes. Kaebaja väitest nähtub pigem, et ta

võib korrata usalduse kaasa toonud käitumist, kui peab seda oma huvide kaitsmiseks vajalikuks,

kuna leiab selle õigustatud olevat.

Seega kvalifitseeris vastustaja põhjendatult kaebaja käitumise oluliseks rikkumiseks ATS § 75

lg-te 4 ja 5 ning lg 6 p 1 tähenduses.

22. LEADER-projektitoetuse taotluse esitamine

Vaidlust ei ole selles, et 21. septembril 2023 kaebaja esitas Kambja valla nimel toetusetaotluse

LEADER-projektitoetuse meetmes 2.1 „Kohalike traditsioonide hoidmine ja arendamine“.

Seejuures ei olnud vald otsustanud toetuse taotlemist ega sellega kaasneva omafinantseeringu

tegemist selleks ettenähtud korras. Kaebaja ametikohustuste hulka kuulus küll valla nimel

sedalaadi taotluste koostamine ja esitamine, kuid mitte taotluste esitamise ainuisikuline

otsustamine. Toetuse taotlemine oli seotud MTÜ Külitse Selts tegevusega, mille juhatuse liikmena

esitas kaebaja hiljem (15. oktoobril 2023) vallale taotluse tegevustoetuse saamiseks, viidates

LEADER-projektitoetuse meetme 2.1 raames esitatud valla taotlusele.

Õige on seegi, et kaebaja tegevuse uurimiseks algatatud väärteomenetlus lõpetati

väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o väärteo tunnuste puudumise tõttu.

Halduskohus järeldas väärteomenetluse lõpetamise faktist ning asjaolust, et MTÜ-le Külitse Selts

toetust välja ei makstud, et kaebaja tegevus ei ole olnud vastuolus korruptsioonivastase seaduse

(KVS) § 11 lg 1 p-dega 1-3 ja vastavalt ei rikkunud kaebaja ATS §-s 50 sätestatud kohustust.

Ringkonnakohus ei jaga seda seisukohta.

23. Kaebaja tegevuse uurimiseks algatatud väärteomenetluse lõpetamise määrus sisaldab kaebaja

teo kirjeldust ühes selgitustega, miks tema tegu tuleks pidada KVS § 11 lg 1 p-de 1-3 rikkuvaks

ning kohtuvälise menetleja seisukohta: “ Võttes arvesse ülaltoodu ja juhindudes VTMS § 75; § 29

lg. 1 p. 1 määras: 1) Lõpetada väärteoasjas nr 2780,24,006184 menetlus.“ Seega puudub määruses

põhjendus, miks teokirjelduses esitatule vaatamata leiab kohtuväline menetleja, et kaebaja

tegevuses puuduvad väärteo tunnused. Eelnevas lõigus märgib kohtuväline menetleja aga:

„Väärteomenetluse käigus on tekkinud menetluskulud, mille hüvitamine määratakse VTMS § 30

lg 1 märgiga 3 järgmiselt: ei ole“. VTMS § 30 reguleerib väärteomenetluse lõpetamist

otstarbekuse kaalutlusel, mitte teos väärteo tunnuste puudumise tõttu.

Ringkonnakohtu hinnangul viitab kohtuvälise menetleja määruses VTMS § 29 lg 1 p 1

kohaldamise põhjenduste puudumine ning menetluskulude puudumise selgitamine viitega VTMS

§ 30 lg 1 p-le 13, ühes määruses esitatud teokirjelduse ning sellele järgneva väärteo

kvalifikatsiooniga, sellele, et tegelikkuses kohtuväline menetleja jaatas kaebaja tegevuses KVS

§ 19 järgi kvalifitseeritava väärteo tunnuseid, kuid avaliku menetlushuvi puudumise tõttu pidas

otstarbekaks lõpetada väärteomenetlus. Väärteomenetluse lõpetamisel tehtud viide VTMS § 29 lg

1 p-le 1 on ekslik ja võib olla seletatav kaebajat puudutava määruse vormistamisega mõne

varasema määruse põhjale.

Sõltumata väärteomenetluse lõpetamise õiguslikust alusest ei välistanud väärteomenetluse

lõpetamine kaebajale sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist. Väärteomenetluse lõpetamise

määrus võib olla küll tõendiks distsiplinaarmenetluses, kuid sellel ei ole ette määratud tähendust

menetluse lõpptulemusele. Vastustaja oli õigustatud andma ise hinnangu kaebaja teole

distsiplinaarmenetluses tuvastatud asjaolude pinnalt.

24. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et olukorras, kus kaebaja esitas kehtivat otsustuskorda

eirates valla nimel toetuse taotluse, mis teenis asutatava mittetulundusühingu huve, mille juhatuse

liikmeks kaebaja asus, tegutses kaebaja KVS § 11 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud toimingupiirangut

eirates. Toetuse taotluse esitamisel kaebaja ei järginud vallale rahaliste kohustuste võtmisel ette

nähtud korda. Samas oli ta sellest korrast teadlik, kuna oli sarnaseid ülesandeid varem täitnud.

Seetõttu tuleb nõustuda vastustajaga selleski, et kaebaja tegevus oli tahtlik. Vastustaja asus

põhjendatult seisukohale, et kaebaja rikkus KVS-s sätestatud toimingupiirangut ning seega ka

ATS §-s 50 sätestatud kohustust. Rikkumine oli oluline ATS § 75 lg-te 4, 5 ja lg 6 p 1 järgi. Isegi,

kui rahaline hüve ei olnud suuremahuline ja kahjulik tagajärg jäi saabumata ning seetõttu

väärteomenetluses võis puududa avalik menetlushuvi menetluse jätkamiseks, ei saa mööda

vaadata sellest, et kaebaja tegu oli suunatud temaga seotud isiku majandusliku huvi edendamisele

vallavalitsuses kehtivat otsustuskorda eirates. Olukorras, kus kaebaja ametiülesannete hulka

kuulub toetuste taotlemine ja taotluste ettevalmistamine, on mõistetav, et kaebaja tegevus viis

tema suhtes usalduse kaotamiseni. Hinnangut kaebaja tegevusele ei muuda see, kui MTÜ-le

Külitse Selts toetust välja ei makstud ning vallale tegelikkuses täiendavaid rahalisi kohustusi ei

tekkinud. Määravaks tuleb pidada, et kaebaja teadlikult kehtivat korda eirates tegi toimingud, mis

olid suunatud tema endaga seotud mittetulundusühingu rahalise olukorra parandamisele.

25. Töökõnede salvestamine

Kaebaja tegevuse töökõnede salvestamisel tuvastas vastustaja kaebaja enda selgitustele tuginedes.

Kaebaja ei ole vastu vaielnud vastustaja tuvastatule, et 11. oktoobri 2023. a Kambja Vallavalitsuse

istungil ja uuesti 24. oktoobri 2023. a kantselei, arendus- ning haridus- ja kultuuriosakonna

teenistujate koosolekul kaebaja väitis ja kinnitas töökõnede salvestamist.

14. novembri 2023. a seisukohas distsiplinaarmenetluse asjaolude kohta selgitas kaebaja (dtl 42-

43), et proovis seadistada telefonis rakendust, et kõned säilitada. Kas rakendus töötas ja kas kõned

salvestusid, selles ei olnud kaebaja

kindel. 12. detsembri 2023. a seisukohas

distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohta, leidis kaebaja (dtl 54), et puuduvad tõendid, mis

kinnitaksid kõnede salvestamist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud vastustajal kujunenud olukorras tegelikku võimalust koguda

täiendavaid tõendeid, millest tõsikindlalt nähtuks kaebaja poolt kõnede salvestamise fakt või

salvestamise ulatus ja sellest puudutatud isikud. Seega pidi vastustaja otsustama, kas kaebaja enda

korduv kinnitus on piisav kõnede salvestamise tuvastamiseks. Sarnaselt vastustajale ei näe ka

ringkonnakohus, et kaebajal saanuks olla põhjust väita kõnede salvestamist ja põhjendada seda

enda õiguste kaitsmise eesmärgiga, juhul kui kaebaja tegelikkuses ei oleks kõnesid salvestanud.

Mööda ei saa vaadata aga sellest, et kaebaja väidab seejuures järjekindlalt, et ta ei ole salvestisi

mingil moel kasutanud ega isegi kuulanud, ning kustutas salvestiste tegemiseks kasutatud

rakenduse oma telefonist. Selles osas tõepoolest puuduvad vastupidist kinnitavad tõendid.

26. Nendel asjaoludel leidis halduskohus põhjendatult, et distsiplinaarkaristuse määramisel

pidanuks vastustaja täiendavalt põhjendama, miks erinevalt distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes

leitust, tuleb salvestiste tegemist pidada kaebaja teenistuskohustuste oluliseks rikkumiseks. Kuna

vastustaja ei ole märkinud sedagi, milliseid teenistuskohustusi kaebaja rikkus, siis ei vasta

vaidlustatud käskkiri selles osas HMS § 4 lg-s 2 ja § 56 lg-tes 1-3 sätestatud nõuetele, s.t

õiguspärase haldusakti tunnustele.

Distsiplinaarmenetluses kaebaja väitis, et teavitas kõnede salvestamisest kõne teist poolt. Sellele

küsimusele ei ole tähelepanu pööratud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ega ka vaidlustatud

käskkirjas. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes nenditi üksnes, et kaebaja poolt kõnede

salvestamist ei saa lugeda ka avaliku sektori ülesannete täitmiseks, kuna sellist eesmärki

salvestamisel polnud ning seega töötles kaebaja isikuandmeid õigusliku aluseta. Samas ei ole

vastustaja välistanud võimalust, et isikuandmete töötlemine võis toimuda teise poole nõusolekul.

Samuti puuduvad andmed selle kohta, kellega peetud kõnesid või millised mahus kaebaja

salvestas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja seega määratlenud kaebaja väidetavat

distsiplinaarrikkumist piisava konkreetsusega, et oleks tuvastatav ja kontrollitav kaebaja poolt

olulise rikkumise toimepanemine.

27. Tööarvuti kasutamine isiklikul otstarbel ja failide kustutamine

Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja kasutas teenistusalase e-posti kontot ning kaebajale eraldatud

osa vallavalitsuse serveris lisaks teenistusülesannete täitmisele ka isiklikul otstarbel.

Distsiplinaarmenetluse ajal kustutas kaebaja talle eraldatud serveriosast kõik failid, s.t nii isiklikud

failid kui ka teenistusalased failid. Distsiplinaarmenetluses selgitas kaebaja (dtl 44-45), et

tööasjad, mis vajavad säilitamist, on talletatud välisele kõvakettale. Lisaks on vajalikud andmed

olemas vallavalitsuse dokumendihaldussüsteemis ja valdkondlikes infosüsteemides.

Eelnevaga seoses heidab vastustaja kaebajale ette Kambja Vallavalitsuse töökorralduse reeglite

punktide 11.2, 11.4 ja 12.1 ning ametijuhendi p 6.3 rikkumist, s.o kõigi tööfailide kustutamist

serverist, tööfailide viimist välisele kõvakettale, e-postkasti kasutamist isiklikuks kirjavahetuseks,

tööarvuti ja serveriosa kasutamist isiklike andmete/failide hoidmiseks.

28. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et olukorras, kus vastustaja ei vaidle vastu

kaebaja väitele, et teenistusalase arvuti, e-posti aadressi ja serveriosa kasutamine isiklikuks

otstarbeks oli vallavalitsuses levinud praktika, ei ole alust pidada kaebaja sarnast tegevust

teenistuskohustuste oluliseks rikkumiseks. Kui praktika erines töökorralduse reeglites sätestatust

ja vastustaja ei olnud võtnud samme praktika muutmiseks, siis võis kaebajale jääda mulje, et

töökorralduse reeglite järgimine vaidlusaluses küsimuses ei ole kohustuslik. Seetõttu leiab

ringkonnakohus erinevalt halduskohtust, et kaebajale ei ole selles osas etteheidetav

teenistuskohustuste tahtlik rikkumine ATS § 74 lg 5 mõttes. Vastustaja tegevusetuse tõttu reeglite

jõustamisel võis kaebaja valesti hinnata oma tegevuse lubatavust. Asjaolude pinnal ei saa

järeldada, et kui kaebajale olnuks teada vastustaja seisukoht isikliku kasutuse täieliku keelatuse

kohta, siis oleks kaebaja sellele vaatama jätkanud senist praktikat. Kuna seega ei ole kaebaja

rikkumine tahtlik, siis ei kvalifitseeru rikkumine ka oluliseks rikkumiseks ATS § 75 lg 5 ja 6 p 1

järgi.

29. Nõustuda ei saa vastustaja ja halduskohtuga selles, et kaebajale on etteheidetav failide

kustutamine tema kasutusse antud serveriosast, samuti e-kirjade kustutamine. Vastustaja viidatud

töökorralduse reeglite p 11.4 kohaselt salvestatakse tööülesannetega seotud failid serviosal

„public“ asuvasse vastavasse kausta. Serveriosa kasutamisega kaasneb paratamatult seegi, et

kasutaja kustutab mittevajalikuks osutunud või oma tähtsuse kaotanud failid. Kui vastustaja ei ole

kehtestanud failide kustutamise korda, siis ei ole faili kustutamine kui selline keelatud ega riku

töökorralduse reeglit. Failide kustutamise keeld ei nähtu töökorralduse reeglite p-st 11.4. Seega ei

saa kaebaja poolt teenistuskohustuse rikkumist järeldada ainuüksi sellest, et kaebaja kustutas faile.

Nagu kaebaja selgitas (dtl 44-45), siis arvuti kõvakettal olnud vajalikud kaustad kopeeris kaebaja

välisele kõvakettale, mille andis üle vastustaja teenistujale. Muu oluline teave on talletatud

asjakohastes infosüsteemides. Vastustaja ei ole nendele väidetele vastu vaielnud. Kujunenud

olukorras kaebajale failide või muu digitaalse teabe kustutamise etteheite tegemine olnuks kohane,

kui kustutamise tõttu läks kaduma vastustaja tegevuses vajalik teave. Seda aga vastustaja ei väida.

Seetõttu on vastustaja ekslikult lugenud kaebaja teenistuskohustusi rikkunuks failide ja digitaalse

teabe kustutamise fakti tõttu. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et vastustaja tegi

kulutusi kustutatud failide taastamiseks, kuna ka taastatud failide läbivaatamise järel vastustaja ei

tuvastanud, et kustutatud ning muul viisil vastustajale kättesaadavaks mitte tehtud failide ja teabe

hulgas olnuks vastustaja tegevuses olulise tähendusega teavet.

29. Iseenesest õige on see, et teabe salvestamisega välisele kõvakettale kaebaja rikkus

töökorralduse reeglitega ettenähtud korda. Kuid see rikkumine ei toonud kaasa kahju tekkimist,

kuna teave jõudis vastustaja valdusse ja teabeleket ei ole tuvastatud. Rikkumine oli küll kaebaja

tahtliku tegevuse tulemus, kuid toimus reaktsioonina sellele, et vastustaja andis kaebajale teada, et

teenistussuhe temaga lõpetatakse. Kui kaebaja tegutses eesmärgiga kustutada eelkõige isiklikud

failid ja teave ning anda vastustajale üle tegevuse jätkamiseks vajalikud andmed, siis ei ole alust

järeldada, et teenistussuhte jätkamisel kaebaja tõenäoliselt oleks rikkumist korranud. Vastavalt on

ekslik vastustaja seisukoht, et kaebaja tegevus kujutab endast teenistuskohustustuste olulist

rikkumist ATS § 75 lg 6 p 2 järgi.

30. Kokkuvõttes on vastustustaja seega õigusvastaselt lugenud kaebaja poolt kõigi tööfailide

kustutamist serverist teenistuskohustuste rikkumiseks ning tööfailide viimist välisele kõvakettale,

e-postkasti kasutamist isiklikuks kirjavahetuseks, tööarvuti ja serveriosa kasutamist isiklike

andmete/failide hoidmiseks teenistuskohustuste oluliseks rikkumiseks.

31. Töövõtulepingu muutmise kokkuleppe sõlmimine töövõtjaga

Viimast rikkumist kirjeldades tõi vastustaja välja, et tellija esindajana sõlmis kaebaja Tõrvandi

kooli ehituse töövõtjaga kokkuleppe hankelepingus märgitud lepingu tähtaja pikendamiseks ühe

kuu võrra. Kaebajal ei olnud selleks volitust, ta ei teavitanud kokkulepet sisaldavast

ehituskoosoleku protokolli allkirjastamisest vallavalitsust ega registreerinud koosoleku protokolli

vallavalitsuse dokumendiregistris.

Selle rikkumise osas jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et ehituskoosoleku protokolli

allkirjastamine ei ole võrdsustatav töövõtulepingu muudatuse kokkuleppe sõlmimisega.

Koosoleku protokollis fikseeritul ei ole eraõigusliku tahteavalduse tähendust, mistõttu ei saa

protokolli allkirjastamisest järeldada töövõtulepingu muutmist. Vastustaja ei ole vastu vaielnud

kaebaja selgitusele, et ehitusdokumendid on salvestatud programmis Bauhub, millest laetakse

dokumendid dokumendiregistrisse pärast ehituse lõppemist. Seetõttu ei ole kaebaja

teenistuskohustusi rikkunud ehituskoosoleku protokolli allkirjastamise ega ka protokolli

dokumendiregistrisse kandmata jätmisega. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu

otsuse põhjendustega ja jätab põhjendused kordamata.

32. Halduskohus leidis, et episoodide 1 ja 4 osas on vastustaja järeldus kaebaja kohustuste

rikkumise olulisuse kohta põhjendatud, episoodide 2, 3 ja 5 osas mitte. Eelneva alusel muudab

ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi ning loeb, et vastustaja tuvastas kaebaja poolt

teenistuskohustuste olulise rikkumise episoodides 1 ja 2, kuid mitte episoodides 3, 4 ja 5.

II

33. Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkirjaga distsiplinaarkaristuse määramine ei olnud lubatud,

kuna kaebaja oli karistuse määramise ajal ajutiselt töövõimetu. Seega oli peatunud kaebaja avaliku

võimu teostamise volitus ja vastavalt ATS § 77 lg-le 2 ka distsiplinaarkaristuse määramise

kuuekuuline tähtaeg (ATS § 77 lg 1). Isegi kui karistuse määramine olnuks lubatav, on määratud

karistus õigusvastane ebaproportsionaalsuse tõttu.

Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

34. 21. novembri 2017. a otsuses asjas nr 3-15-325 leidis Riigikohus tõesti, ATS § 77 lg-t 2 tuleb

mõista selliselt, et distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatava ametniku suhtes ei tohi

distsiplinaarvõimu kasutada, kui avaliku võimu teostamine on peatunud. Kuna ATS § 77 lg 1

kõneleb distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegadest ja sama paragrahvi lõige 2 nende

tähtaegade peatumisest, siis on loogiline järeldada, et distsiplinaarkaristust on keelatud määrata

(distsiplinaarvõimu teostada) mitte üksnes ajal, mil need tähtajad on möödunud, vaid ka ajal, mil

distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemine on peatunud. Riigikohus tõi seejuures

tõlgendusargumendina esmalt välja vajaduse kaitsta ametnikku kui teenistussuhte nõrgemat poolt

olukorras, kus tal ajutise töövõimetuse tõttu on raskendatud distsiplinaarmenetluses osalemine,

enda õiguste kaitsmine ja hiljem oma õiguste rikkumise tõendamine. Teisalt osutas Riigikohus

ajaloolisele tõlgendusele, kuna varasemad valdkonda reguleerivad õigusaktid sellise piirangu ette

nägid.

35. Praeguses asjas ei ole aga vaidlust selles, et kaebaja vaatamata ajutisele töövõimetusele osales

aktiivselt distsiplinaarmenetluses, esitas vastustajale järelepärimisi, kogus tõendeid enda väidetud

asjaolude kinnitamiseks ning esitas mahukaid, põhjalikke argumente sisaldavad seisukohad

vastustajale nii distsiplinaarmenetluse algatamise järel 14. novembril 2023 kui ka vastuväidetena

distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele 12. detsembril 2023. Ringkonnakohus nõustub, et juba

distsiplinaarmenetluses esitatud kaebaja kirjalike seiskohtade põhjal saab järeldada, et ajutine

töövõimetus ei takistanud kaebajal oma õiguste kaitsmist distsiplinaarmenetluses. Pigem võib olla

isegi nii, et kaebajal oli parem võimalus oma õiguste kaitseks, kuna ta ei olnud igapäevaselt

hõivatud teenistuskohustustega. Halduskohus juhtis otsuses kaebaja tähelepanu sellele, et ta ei ole

isegi üritanud selgitada, kas ja kuidas takistas ajutine töövõimetus õiguste kaitsmist

distsiplinaarmenetluses. Sellele vaatamata ei väida kaebaja ka apellatsioonimenetluses, et tema

õiguste kaitsmine distsiplinaarmenetluses olnuks raskendatud või mõnes aspektis koguni

takistatud ajutise töövõimetuse tõttu.

36. Nendel asjaoludel jättis halduskohus põhjendatult juhindumata Riigikohtu asjas nr 3-15-325

esitatud seisukohtadest.

Ringkonnakohus peab siinkohal oluliseks, et Riigikohus ei olnud otsust tehes üksmeelne, vaid

kaks kohtukoosseisu liiget jäid eriarvamusele. Eriarvamuses tõid nad välja, et teenistuja avaliku

võimu teostamise volitus peatub ka muudel alustel, näiteks distsiplinaar- või süüteomenetluse

ajaks teenistusest kõrvaldamise korral. Kui ametniku suhtes ei saa distsiplinaarmenetlust läbi viia,

sest ta on distsiplinaarmenetluse ajaks avaliku võimu volituste teostamisest ilma jäetud, on ilmne,

et seadusandja sellist tulemust ei soovinud. Ka võib teenistuja kaitse olla näiline, lükates edasi

üksnes distsiplinaarkaristuse määramise, kuid ei takista distsiplinaarmenetluse läbiviimist.

Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja peatumine on vajalik seetõttu, et juhul, kui teenistuja ei

ole kättesaadav, siis võib ka rikkumise asjaolude väljaselgitamine olla takistatud.

Ringkonnakohtu hinnangul on just eriarvamuse seiskohad praegusel ajal enam kooskõlas

teenistussuhetes poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu tagamise eesmärgiga. Kaebaja tegevus

distsiplinaarmenetluses ilmestab seda, et puudub vajadus ajutise töövõimetuse ajal

distsiplinaarkaristuse määramise absoluutse keelu tuletamiseks ATS § 77 lg 2 tõlgendamise

kaudu. Kehtiv õigus otsesõnu sellist keeldu ette ei näe ning kaebaja õiguste kaitseks ei ole see ka

vajalik. Keelu tuletamine tekitab õiguse tõlgendamisel uusi raskusi ja vastuolusid. Kaebaja hakkas

karistuse määramise keelule tuginema alles pärast seda, kui ilmnes, et distsiplinaarmenetlus lõppes

tema jaoks ebasoodsa tulemusega.

Seetõttu on põhjendatud halduskohtu seisukoht, et vaidlustatud käskkiri ei ole õigusvastane pelgalt

põhjusel, et vastustaja määras kaebajale distsiplinaarkaristuse ja ühtlasi vabastas ta teenistusest

ajal, millal kaebaja viibis töövõimetuslehel.

37. Nõustuda ei saa sellegagi, nagu oleks kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ülemäärane,

arvestades kaebajale etteheidetavate tegude raskust, kaebaja isikut ja teenistuskäiku.

Vastustaja põhjendas (dtl 29) käskkirjas karistuse valikut sellega, et kaebaja poolt tahtlikult toime

pandud rikkumiste tõttu ei ole kindlust, et kaebaja tulevikus sarnaseid rikkumise ei korda. Kuna

kaebaja ise rikkumisi ei tunnista, vaid õigustab oma tegevust, siis ei ole võimalik usalduse

taastamine. Nende argumentidega hõlmas vastustaja eelkõige episoodides 3, 4 ja 5 kirjeldatud

tegusid. Seega puudutab korduvusest tulenev ebakindlus selles, et kaebaja võib ka tulevikus

teenistuskohustusi tahtlikult rikkuda, neid episoode, mille kohta ringkonnakohus leidis, et kaebaja

rikkumised ei ole tõendatud või rikkumisi ei saa pidada teenistuskohustuste oluliseks rikkumiseks

ja seega teenistusest vabastamise aluseks ATS § 75 lg-te 4, 5 ja 6 kohaselt.

38. Samas tõi vastustaja esile (dtl 29), et teiste, ühekordsete, ent samuti tahtlikult toime pandud

rikkumiste (vallavanema märkmiku lugemine ja sellest fotode tegemine ning huvide konflikti

olukorras projektitaotluse esitamine) puhul on rikkumised niivõrd rasked, et selliste tegude puhul

on keeruline taastada pooltevahelist usaldust. Arvesse on võetud kaebajat positiivselt

iseloomustavaid asjaolusid, kuid aususe ja usalduse kohustused on niivõrd olulised

teenistuskohustused, et nende rikkumisel on teenistussuhte jätkamine väga keeruline.

39. Ringkonnakohtu hinnangul vaatamata sellele, et karistuse määramisel on

distsiplinaarsüütegude kogumist välja langenud kolmes episoodis kirjeldatud teod, ei ole kaevatav

käskkiri materiaalselt õigusvastane. Halduskohus osutas põhjendatult, et kohtupraktikas on

tunnustatud kohtu volitust hinnata kaalutluse teostamise tulemusena langetatud isikule

distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õiguspärasust ka juhul, kui karistuse määramisel aluseks

olnud süütegude kogumist mõni tegu välja langeb.

Kaebajale etteheidetud rikkumised, mille osas ringkonnakohus vastustaja käsitlusega ei nõustu, ei

moodusta olulist osa kaebajale etteheidetavatest tegudest eelkõige rikkumiste raskuse poolest.

Määravaks peab ringkonnakohus seda, et karistuse määramisel esitatud põhjendustest nähtub

üheselt, et karistuse valikul on vastustaja olulises osas lähtunud esimeses kahes episoodis

kirjeldatud tegude raskusest ning sellest, et vastustaja hinnangul juba iga üksiku teo

toimepanemise eest määratavaks kohaseks karistuseks on teenistusest vabastamine.

Ringkonnakohus jagab vastustaja arusaama, et kaebaja poolt aususe kohustuse rikkumine on olnud

raske. Kaebaja tegevusest ilmneb muster, milles konflikti olukorras seab kaebaja enda huvid

õiguskorrast kõrgemale ning on valmis edendama enda huve teenistuskohustusi kui ka muid

õigusnorme rikkudes. Nendel asjaoludel ei vii kaebaja poolt esile toodud kaebajat positiivselt

iseloomustavad asjaolud järeldusele, et teenistusest vabastamine distsiplinaarkaristusena olnuks

ebaproportsionaalne. Vaidluse all ei ole, et kaebaja on teenistusülesannete täitmisega varem hästi

hakkama saanud ning vallavalitsuse ega vallavolikogu liikmetel ei ole olnud olulisi etteheiteid

kaebaja tööle. Kaebajat iseloomustanud isikud aga ei ole välja toonud kaebaja tegevust just

probleemseks osutunud olukordades, s.o juhtudel kui kaebaja isiklikud huvid satuvad vastuollu

tema teenistuskohustustega. Seetõttu ei saa iseloomustused kummutada vaidlustatud käskkirja

järeldust, et kaebaja suhtes usalduse taastamine ei ole võimalik. Seejuures ei ole põhjendatud

kaebaja etteheide, nagu oleks vastustaja jätnud kaebaja esitatud tõendid tähelepanuta. Vastustaja

viitas neile käskkirjas ning selgitas sedagi, miks need ei vii kaebaja soovitud tulemuseni.

Vastustaja hindas kaebaja teenistuse kestust, tema suhtumist rikkumistesse ning võimalusi

olukorra paranemiseks tulevikus. Varasemate distsiplinaarkaristuste puudumine ei välista

raskeima karistuse määramist. Vastustaja on selgitanud teenistussuhte jätkamisega kaasnevat ohtu

rikkumiste kordumiseks. Seetõttu ei saa varasemate karistuste puudumine muuta otsustust

kaebajale karistuse määramise kohta. Kokkuvõttes on vastustaja kaalutlusotsus määrata kaebajale

ATS § 70 p 3, § 75 lg-te 4 ja 5, § 76 lg 1 ning § 86 alusel distsiplinaarkaristuseks teenistusest

vabastamine õiguspärane vaatamata sellele, mõne süüteo arvesse võtmine ei olnud õigustatud.

III

40. Kaebaja toob apellatsioonkaebuses veel välja, et halduskohus ei võtnud otsuses seisukohta

kaebaja väite osas, et kaebaja oli vallavalitsuse töökeskkonnavolinik (töötajate esindaja) ning

tulenevalt ATS § 105 lg-st 2 on kaebajal seega õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral

õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest

vabastamise aluse muutmist ja hüvitist oma 12 kuu keskmise palga ulatuses.

Ringkonnakohus möönab, et töötajate esindajal on õigusvastase teenistusest vabastamise korral

tõepoolest ATS § 105 lg-s 2 nimetatud õigused. See tõdemus aga ei muuda praeguse asja

lahendamist. Olukorras, kus halduskohus leidis, et kaebaja teenistusest vabastamine oli

õiguspärane, ei olnud enam vajalik võtta selget seisukohta küsimuses, kas kaebajal olnuks

õigusvastase teenistusest vabastamise korral õigus kasutada ATS § 105 lõikes 1 või lõikes ??

nimetatud õiguskaitsevahendeid. Küll oleks see küsimus olnud oluline juhul, kui halduskohus

oleks kaebuse rahuldanud.

Ringkonnakohus märgib siiski, et kaebaja ekslikult tugineb sellele, nagu ta olnuks jätkuvalt

vallavalitsuse töökeskkonnavolinik distsiplinaarkaristuse määramise ajal. Vastustaja esitatud 24.

oktoobri 2023. a Kambja vallavalitsuse teenistujate koosoleku protokollist ilmneb, et

vallavalitsuse teenistujad valisid koosolekul uue töökeskkonnavoliniku. Uue voliniku valimist

seostatakse protokollis sooviga asendada seni töökeskkonnavolinikuna tegutsenud kaebaja selles

rollis. Seega ilmneb protokollist piisavalt selget seegi, et ühes uue voliniku valimisega lõpetati

kaebaja volitused töökeskkonnavolinikuna. Tõsi on see, et protokollis ei ole otsesõnu fikseeritud

otsust kaebaja tagasikutsumise kohta. Kuid asjaolu, et uue voliniku valimine ei seostu vajadusega

leida töötajatele täiendav esindaja, vaid just kaebaja asemele uue voliniku valimise sooviga, on

piisav, et jaatada kaebaja volituste lõppemist seoses uue voliniku valimisega. Kaebaja esitatud

tööinspektsiooni seisukoht ei vii teistsugusele järeldusele. On ilmne, et tööinspektsiooni vastus

tugineb üksnes kaebaja kirjeldusele olukorrast ega hinda 24. oktoobri 2023. a koosoleku otsuse

mõju tõendite alusel.

41. Eeltoodu alusel jätab ringkonnakohus rahuldamata kaebaja apellatsioonkaebuse. Halduskohtu

otsuse resolutsioon jääb muutmata, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

42. Apellatsioonkaebuse lisana esitas vastustaja täiendava tõendina 24. oktoobri 2023. a Kambja

vallavalitsuse teenistujate koosoleku protokolli. Tõendiga soovis vastustaja ümber lükata kaebaja

väite, et distsiplinaarkaristuse määramise ajal oli kaebaja jätkuvalt vallavalitsuse

töökeskkonnavolinik. Kaebaja omakorda esitas 11. septembri 2025. a menetlusdokumendi lisana

tööinspektsiooni selgituse töökeskkonna voliniku volituste lõppemise kohta.

Ringkonnakohtu hinnangul on mõlemad tõendid asjakohased ning esitatud õigeaegselt, pidades

silmas, et halduskohtumenetluses ei pööratud olulist tähelepanu kaebaja tegevusele vallavalitsuse

töökeskkonnavolinikuna ega selle võimalikule mõjule kaevatava käskkirja õiguspärasusele.

Vastustaja vaidleb küll tõendi asja juurde võtmisele vastu, kuid vastustaja sisuliste vastuväidetega

arvestas ringkonnakohus küsimuse sisulisel lahendamisel. Seetõttu võtab ringkonnakohus

mõlemad tõendid asja juurde.

Samuti tuleb asja juurde võtta vastustaja 6. oktoobril 2025 vastusena ringkonnakohtu päringule

esitatud tõendid, s.o vallavalitsuse teenistujate selgitused 2. episoodi kohta, s.o seoses kaebaja

tegevusega vallavanema märkmikuga tutvumise ja selle pildistamise kohta.

43. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses.

Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei

mõisteta. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/