2-23-140905/11 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Bergson

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. oktoober 2025, Tallinna kohtumaja Lubja 4 Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-140905

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi K. V. vastu võla

nõudes

Tsiviilasja hind

965,82 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: TF Bank AB (publ.) (Eesti filiaali kaudu,

registrikood: 14304235, asukoht XXX)

Hageja lepinguline esindaja Ahto Järvela (e-post: XXX)

Kostja: K. V. (isikukood: XXX)

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega kostja K. V. suhtes osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt K. V.-lt hageja TF Bank AB (publ.) (Eesti filiaali kaudu)

kasuks TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja K. V. vahel 30.05.2021 sõlmitud

lepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus 26,86 eurot, sissenõudmiskulu 30 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 11.12.2022 kuni 21.11.2023 eest summas

2,79 eurot ning alates 22.11.2023 viivis põhivõlgnevuselt (26,86 eurot)

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni.

3. Mõista välja kostjalt K. V.-lt hageja TF Bank AB (publ.) (Eesti filiaali kaudu)

kasuks TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja K. V. vahel 28.03.2021 sõlmitud

lepingust nr XXX tulenev sissenõutavaks muutunud põhivõlg 126,22 eurot ning

alates käesoleva kohtuotsuse tegemise kuupäevast viivis põhivõlalt (126,22 eurot)

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla

tasumiseni.

4. Mõista välja kostjalt K. V.-lt hageja TF Bank AB (publ.) (Eesti filiaali kaudu)

kasuks TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja K. V. vahel 28.03.2021 sõlmitud

lepingust nr XXX tulenevad tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed

(kogusummas 104,7 eurot) järgmiselt:

10.11.2025

13,40 eurot;

10.12.2025

13,81 eurot;

10.01.2026

14,24 eurot;

10.02.2026

14,67 eurot;

10.03.2026

15,12 eurot;

10.04.2026

15,58 eurot;

10.05.2026

16,05 eurot;

10.06.2026

1,83 eurot.

5. Jätta hagi rahuldamata TF Bank AB (publ.) (Eesti filiaali kaudu) nõudes mõista K.

V.-lt välja põhivõlgnevus 257,78 eurot ületavas osas, intress summas 79,34 eurot,

sissenõudmiskulu 30 eurot ületavas osas, sissenõutavaks muutunud viivis 2,79 eurot

ületavas osas ning viivis põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määrast suuremas määras.

6. Toimetada käesolev kohtuotsus menetlusosalistele kätte.

7. Käesolev kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

8. Jätta TF Bank AB (publ.) (Eesti filiaali kaudu) menetluskulud 37% ulatuses K. V.

kanda ja 63% ulatuses TF Bank AB (publ.) (Eesti filiaali kaudu) enda kanda.

9. Jätta K. V. menetluskulud 63% ulatuses TF Bank AB (publ.) (Eesti filiaali kaudu)

kanda ja 37% ulatuses K. V. enda kanda.

10. Määrata K. V.-le hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 0 eurot.

11. Välja mõista K. V.-lt TF Bank AB (publ.) (Eesti filiaali kaudu) kasuks

menetluskulud summas 186,85 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

tuleb kostjal hagejale tasuda käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja Harju Maakohtule 30 päeva jooksul

tagaseljaotsuse kättetoimetamisest juhul, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse

tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva

põhjuse olemasolust, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema

esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või

elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale

või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega kohtuistungil või

elektrooniliselt; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kui tagaseljaotsus

toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai

tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja esitamisel

tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui

2100 eurot. Riigilõiv tuleb kanda AS-is SEB Pank EE571010220229377229 või Swedbank

AS-is

EE062200221059223099, Luminor Bank AS-is EE221700017003510302,

EE567700771003819792 LHV Pank.

Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks

on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg

2).

Asjaolud

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kaudu (hageja) esitas 21.11.2023 Harju Maakohtule

hagiavalduse K. V. (kostja) vastu võla nõudes. Kohus võttis hagi menetlusse 08.12.2023.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja järelmaksu lepingud nr XXX ja XXX,

mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga. Kostja kohustus kauba eest tasuma esialgsele

võlausaldajale vastavalt lepingutes kokku lepitud maksegraafikutele. Kostja ei täitnud

maksegraafikutest tulenevaid kohustusi. Hageja ütles 23.11.2022 lepingud üles.

2. Hagi kohaselt lähtuti lepingute sõlmimise ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika

raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused.

Hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivsete

otsusteni. Hageja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust,

teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja

igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Hagi kohaselt kontrollis

hageja muuhulgas kostja varalist seisundit ning regulaarset sissetulekut teostades

päringud Pensioniregistrisse. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja

päringud Maksehäireregistritesse ning tuvastas, et krediiditaotluste esitamise ajal

kehtivaid maksehäireid polnud. Hageja leiab, et ta on kogunud ja kontrollinud (sh

analüüsinud) teavet enne krediidilepingu sõlmimist (kostja majandusliku seisu, s.o

sissetulekute, vara ja kohustuste kohta). Hageja rõhutas, et seadusest ei tulene nõuet, et

tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda kontoväljavõtet. Hageja on seisukohal,

et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on

krediidivõime hindamiseks piisav, sh kontrollinud vähemalt tarbija sissetulekut

andmebaasidest. Samuti tuleb lähtuda antava krediidi summast. Hageja selgitab, et kostja

poolt sõlmitud järelmaksu lepingute puhul on tegemist pangatoodetega, mille puhul on

välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning

tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu

kontoanalüüsi. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita

lepingutes toodud summas osamaksega järelmaksulepinguuid. Arvestades hagi aluseks

olevate järelmaksulepingute summasid, osamaksete suurusi ning lepingutega kaasnevaid

kohustusi tervikuna, olid võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli

tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga. Hageja

kontrollis kostja esitatud teavet taotlusel esitatud andmete ja avalike andmebaaside

põhjal.

3. Hagis palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 479,37 eurot, intress 79,34 eurot,

sissenõudmiskulud 60,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 173,08 eurot. Lisaks

palus hageja kostjalt välja mõista viivis alates 22.11.2023 kuni põhinõude summas

383,95 eurot täitmiseni 36,62% aastas ning viivis alates 22.11.2023 kuni põhinõude

summas 95,42 eurot täitmiseni 35,04% aastas.

4. Hageja esitas 23.05.2024 kohtule VÕS § 403⁴ lg 7 järgse ümberarvestuse.

Hageja tõi välja, et kostja sai lepingu XXX alusel laenu kokku summas 383,95 eurot ning

on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 153,03 eurot. Kui kohus leiab, et

laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada

lepingu alusel saadud summa 230,92 eurot (383,95-153,03). Hageja märkis, et kui

arvestada kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut

23.11.2022 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud kostja osamaksetega

võlas. Eeltoodust tulenevalt esitas hageja alternatiivselt lepingu täitmise nõude VÕS §

108 lg 1 kohaselt. 23.05.2024 menetlusdokumendi kohaselt oli 10.05.2024 seisuga

sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 95,69 eurot, kostja on tasunud põhiosa katteks

153,03 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuv

võlgnev. Hageja palus kostjalt välja mõista edasiulatuvalt alates kohtuotsuse tegemisest

lepingukohased põhiosamaksed nende sissenõutavaks muutumisel lepingu lisaks oleva

laenu tagastamise graafiku kohaselt.

Lepingu XXX osas tõi hageja välja, et nimetatud lepingu alusel sai kostja laenu kokku

summas 179,95 eurot ning on teinud tagasimakseid kogusummas 153,09 eurot. Kui

kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb

kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 26,86 eurot (179,95-153,09). Hageja

märkis, et nimetatud leping on lõppenud viimase osamakse saabumisega 10.12.2022. Kui

kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb

kostjal tagastada lepingu alusel saadud krediidisumma 26,86 eurot ning viivis alates

lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o. alates 11.12.2022, VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

5. Hagimaterjalid koos menetlusse võtmise määrusega on kostjale kätte toimetatud

12.12.2023 (KÄPO-s kättetoimetamine). Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks

hagile vastanud.

Kohtu põhjendused

6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja

nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega

õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja,

ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see

toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt

omaksvõetuks.

7. Kohus rahuldab hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

8. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks

kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb

võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et

tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg

5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis

ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

9. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja järelmaksulepingud nr XXX ja

XXX. Lepingu XXX alusel sai kostja soetada kauba maksumusega 383,95 eurot, kostja

kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel ning kostja ei

teinud ühtegi tagasimakset põhiosa katteks. Lepingu XXX alusel sai kostja soetada kauba

maksumusega 179,95 eurot, kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud

maksegraafiku alusel ning kostja on tasunud põhiosa katteks 84,53 eurot. Hageja ei ole

esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingud seonduvalt oma majandus-

ja kutsetegevusega.

10. Kohtu hinnangul vastavad käesolevas asjas hagi aluseks olevad lepingud

tarbijakrediidilepingute tunnustele VÕS § 402 lg 1 mõistes ning sellele kohalduvad VÕS

22. peatüki 2. jaos olevad tarbijakrediidilepingu erisätted, sh VÕS §-st 404 tulenev

vorminõue ning krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda

(VÕS § 404 lg 2 p 2 ja § 403¹ lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet

järgida (VÕS § 403⁴ lg 1) ning VÕS §-des 406² ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse

alused.

11. Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole

vastuväidetest. Kohus on kontrollinud, et lepingute krediidikulukuse määrad ei ületanud

lepingute sõlmimise ajal VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud määra.

12. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993

direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti

Eesti õigusesse üle VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul

kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise

tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo

21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt

lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse

sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste

vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat

positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte

kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

13. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–

4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja

kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise

kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab

krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

(KAVS) § 50 lg-test 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja

peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades

käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele

ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4

sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema

sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud

krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja.

14. Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et hagi aluseks olevate lepingute

sõlmimisel ei järginud krediidiandja nõutaval viisul vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud,

et krediidivõimelisust hinnati laenutaotleja poolt esitatud taotluste ja avalikest

andmebaasidest saadud informatsiooni alusel. Hageja ei ole konkreetselt välja toonud,

millised andmed koguti ning millised andmed krediidivõimelisuse hindamise aluseks

võeti. Hageja on vaid märkinud, et krediidivõimelisust kontrolliti laenutaotluste ning

avalikest andmebaasidest saadud info alusel. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud

sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid avalike

andmebaaside ning registrite kontrollimist. Krediidiandja peaks kostjalt nõudma

vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna

Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud

varasem praktika). Hagis väljatoodu pinnalt ei saa jõuda järeldusele, et lepingute

sõlmimisel tuvastati nii kostja sissetulekute kui ka kohustuste suurus. Kohtule esitatud

andmetest nähtuvalt käesoleval juhul krediidiandja kostjalt pangakonto väljavõtet ei

nõudnud. Asjas ei ole tuginetud ka sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud

mingeid täiendavaid dokumente krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud

ettepaneku neid esitada. Ainuüksi avalikesse registritesse päringute tegemisest ei piisa,

sest nimetatud päringute tegemine ei kinnita, millised olid krediidisaaja reaalsed

sissetulekud ja kohustused. Eeltoodust tulenevalt on krediidiandja jätnud sisuliselt kostja

krediidivõimelisuse tuvastamata. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada

vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised

kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate

arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Käesoleval juhul ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, kuidas

selgitati välja krediidisaaja varalised kohustused, majandamiskulude suurus või

ülalpeetavate arv. Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et krediidiandja

ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega veendunud piisava hoolega tarbija

krediidivõimelisuses.

15. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud

esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud

krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult

jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus

krediidiandja VÕS § 4034 lg-t 6.

16. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb

vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa

Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane

intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette

nähtud teisiti.

17. VÕS § 4034 lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks

tegema. Samuti tuleb sel juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära

muutumisega ja mistõttu on olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse

tagasimaksena VÕS § 411 tähenduses.

18. 23.05.2024 menetlusdokumendis esitas hageja VÕS § 403 4 lg 7 järgse ümberarvestuse.

Hageja tõi välja, et lepingu XXX alusel sai kostja laenu summas 383,95 eurot ning on

teinud tagasimakseid summas 153,03 eurot. Kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud

summa 230,92 eurot (383,95-153,03). Hageja märkis, et kui arvestada kõik kostja

maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 23.11.2022 kehtivalt

üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega võlas. Eeltoodust

tulenevalt esitas hageja alternatiivselt lepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 kohaselt.

23.05.2024 menetlusdokumendi kohaselt oli 10.05.2024 seisuga sissenõutavaks

muutunud põhiosa summas 95,69 eurot, kostja on tasunud põhiosa katteks 153,03 eurot.

Hageja palus kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuv võlgnev. Hageja

palus kostjalt välja mõista edasiulatuvalt alates kohtuotsuse tegemisest lepingukohased

põhiosamaksed nende sissenõutavaks muutumisel lepingu lisaks oleva laenu tagastamise

graafiku kohaselt. Lepingu XXX osas tõi hageja välja, et nimetatud lepingu alusel sai

kostja laenu kokku summas 179,95 eurot ning on teinud tagasimakseid kogusummas

153,09 eurot. Kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud krediidisumma 26,86 eurot

ning viivis alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o. alates 11.12.2022, VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. ning tõi välja, et juhul kui kohus leiab, et

laenuandja on rikkunud vastutustundliku

19. Kohus asus seisukohale, et krediidiandja ei järginud hagi aluseks olevate lepingute puhul

kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet nõutaval viisil.

20. Esmalt käsitleb kohus lepingut XXX. Leping sõlmiti 30.05.2021 ning kostja sai lepingu

alusel laenu summas 179,95 eurot. Laenusumma tuli tagastada osamaksetena perioodil

10.07.2021 kuni 10.12.2022. Kostja on teinud lepingust tulenevate kohustuste katteks

tagasimakseid kogusummas 153,09 eurot. Leping on lõppenud viimase osamakse

saabumisega 10.12.2022. Kuna leping on lõppenud, on hageja õigustatud nõudma kostjalt

põhivõlgnevust summas 26,86 eurot (179,95-153,09). Kohus mõistab nimetatud summa

kostjalt välja.

21. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu

kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh

seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse

täitmisega viivitamise eest), (RKTKo 26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10).VÕS § 94 lg 1

kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hagis on hageja

esitanud nõude mõista kostjalt lepingu XXX alusel välja intress summas 7,87 eurot.

Käesoleval juhul sõlmiti leping 30.05.2021. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole

(https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli lepingu sõlmimise ajal vastav

intress 0,00%. Kohus jätab hagiavalduses välja toodud hageja intressinõude summas 7,87

eurot rahuldamata.

22. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid

laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest

tekkinud viivise tasumise kohustusest. Vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud

krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18-134930, p 10;

TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11).

23. Hagiavalduses on hageja palunud lepingu XXX alusel kostjalt välja mõista perioodil

24.11.2022 kuni 21.11.2023 sissenõutavaks muutunud viivis summas 33,25 eurot ning

viivis alates 22.11.2023 kuni põhinõude täitmiseni määraga 35,04% aastas. 23.05.2024

menetlusdokumendis palus hageja juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, kostjalt välja mõista viivise alates lepingu

lõppemisele järgnevast päevast (s.o. alates 11.12.2022) VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

24. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise nõue on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel

põhjendatud, kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega.

25. Kuivõrd kohus on käesolevas asjas jõudnud seisukohale, et rikutud on vastutustundliku

laenamise põhimõtet, on põhjendatud viivise väljamõistmine VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras. Kohus leiab, et põhjendatud on kostjalt välja mõista

põhivõlgnevuse summalt (26,86 eurot) seadusjärgses määras viivis alates lepingu

lõppemisele järgnevast päevast (s.o alates 11.12.2022) kuni võlgnevuse tasumiseni.

Kohus mõistab kostjalt välja perioodil 11.12.2022 kuni 21.11.2023 (hagiavalduse

esitamise kuupäev) sissenõutavaks muutunud viivise summas 2,79 eurot ning alates

22.11.2022 viivise põhivõlgnevuselt (26,86 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista

kostjalt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.

Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud

viivis 2,79 eurot ületavas osas.

26. Hagi kohaselt on hageja nõudeks lepingu XXX alusel sissenõudmiskulud summas 30

eurot. Hagis väljatoodu kohaselt on hageja pärast lepingu lõppemist kohtuvälises

menetluses korduvalt saatnud kostjale maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata

meeldetuletusele kostja võlgnevust ei likvideerinud.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist

sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid

õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Hageja nõuab võla

sissenõudmiskulu hüvitamist VÕS § 113² lg 2 p 1 alusel järgmiste kostjale saadetud

kirjade eest: 01.03.2023 kiri; 04.04.2023 kiri; 08.05.2023 kiri. Lisaks on hagejal tekkinud

muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot (nõude andmete töötlemise ja

kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega

seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili

teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud).

Meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise ajal oli leping

XXX lõppenud, kostja oli lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivituses ning

kohtu hinnangul on hageja nõue sissenõudmiskulude väljamõistmiseks põhjendatud.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 30 eurot.

27. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja nõuded osaliselt ning mõistab kostjalt

30.05.2021 sõlmitud lepingust nr XXX tulenevalt välja põhivõlgnevuse summas 26,86

eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 2,79 eurot

ning alates 22.11.2023 viivise põhivõlalt (26,86 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.

28. Järgnevalt käsitleb kohus lepingut nr XXX. Leping sõlmiti 28.03.2021 ning kostja sai

lepingu alusel laenu summas 383,95 eurot. Laenusumma tuli tagastada osamaksetena

perioodil 10.05.2021 kuni 10.06.2026. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et nimetatud

lepingu sõlmimisel rikkus krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja

määras tagasimaksed uuesti 23.05.2024. Ümberarvestuses on igakuised maksed algse

maksegraafiku järgsed põhiosamaksete summad. Kostja sai lepingu nr XXX alusel

krediiti summas 383,95 eurot ning tegi lepingu katteks tagasimakseid summas 153,03

eurot. Kostjal tuli lepingust tulenevad kohustused täita maksegraafiku alusel, perioodil

10.05.2021 kuni 10.06.2026. Hagi kohaselt öeldi leping üles 23.11.2022. Ümberarvestuse

kohaselt on 10.05.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 95,69 eurot

ning kostja on teinud tagasimakseid kogusummas 153,03 eurot. Hageja tõi välja, et

arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks lugeda lepingut 23.11.2022

kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega võlas. Kohus

tuvastab, et kostja ei olnud 23.11.2022 seisuga viivituses kolme põhiosa tagasimaksega,

mistõttu ei rikkunud kostja lepingust tulenevaid kohustusi. Järelikult ei ole täidetud

lepingu ülesütlemise eeldus ehk tarbijapoolne viivitus vähemalt kolme üksteisele

järgneva tagasimaksega. Krediidiandjal ei olnud seega alust lepingut 23.11.2022 üles

öelda. Ümberarvestuse kohaselt oli 10.05.2024 seisuga täielikult tasutud 1.-37. osamakse

kokku summas 95,69 eurot. Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on sissenõutavaks

muutunud ka 38.-54. osamaksed. Kokku on käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks

muutunud sissenõutavaks põhivõlgnevus summas 279,25 eurot (s.o 1.-54. osamaksed).

Arvestades, et kostja on tagasimakseid teinud summas 153,03 eurot, mõistab kohus

kostjalt välja sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuse summas 126,22 eurot (279,25 –

153,03).

29. Hageja palus kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad tasumata

põhivõla osamaksed. TsMS § 369 kohaselt võib tulevase nõude täitmise hagi esitada

juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja

ei ole pikka aega lepingu katteks tagasimakseid teinud, leiab kohus, et hagejal on

põhjendatud alus karta, et kostja ei täida tulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi

õigeaegselt. Seega leiab kohus, et hageja nõue mõista kostjalt välja edasised maksed, s.o

perioodil 10.11.2025 kuni 10.06.2026 tasumisele kuuluvad osamaksed kogusummas

104,7 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude tulevikus sissenõutavaks muutuvate

osamaksete väljamõistmiseks.

30. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt lepingu XXX alusel ka intressi 71,47 eurot

(lepingus kokku lepitud intressimääras 36,62% aastas). Kuivõrd kohus tuvastas, et

krediidiandja rikkus lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei kehti

VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt lepingujärgne intressimäär juhul, kui see on seadusjärgsest

intressimäärast kõrgem. Käesoleval juhul on lepingujärgne määr seadusjärgsest kõrgem

ning hageja nõuet lepingujärgses määras intressi väljamõistmiseks rahuldada ei saa.

Leping sõlmiti 28.03.2021. Eesti Panga poolt avaldatud info kohaselt

(https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli lepingu sõlmimise ajal vastav

intress 0,00%. Alternatiivses nõudes ei ole hageja intressinõuet esitanud. Hageja ei ole

esitanud intresside ümberarvutust, mistõttu on hagis esitatud intressinõue selles osas

ebaselge ning kohus seda rahuldada ei saa. Kohus menetleb hagi lähtudes hageja nõudest

(TsMS § 5). Seega jätab kohus intressinõude rahuldamata.

31. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ei vabane kostja viivise tasumise

kohustusest. Kuna kohus on käesolevas asjas jõudnud seisukohale, et lepingu nr XXX

sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet, oleks põhjendatud viivise

väljamõistmine VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

32. Hagiavalduses palus hageja lepingu nr XXX alusel kostjalt välja mõista perioodil

24.11.2022 kuni 21.11.2023 sissenõutavaks muutunud viivis 139,83 eurot ning viivise

alates 22.11.2023 kuni põhivõla tasumiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses

määras, s.o 36,62% aastas. Arvestades, et kostja perioodil 24.11.2022 kuni 21.11.2023

osamaksete tasumisega võlgnevuses ei olnud, ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja

perioodil 24.11.2022 kuni 21.11.2023 sissenõutavaks muutunud viivis summas 139,83

eurot. 23.05.2024 menetlusdokumendis hageja viivise osas selgitusi esitanud ei ole.

Kohus ei tee hageja eest ümberarvestusi ning seega ei ole sissenõutavaks muutunud

viivise väljamõistmine põhjendatud. Võttes arvesse, et ümberarvestuse kohaselt on

käesoleva lahendi tegemise ajal on kostjal hageja ees tekkinud sissenõutavaks muutunud

põhivõlgnevus summas 126,22 eurot, siis on kohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt

välja viivis sissenõutavaks muutunud põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisest kuni

sissenõutavaks muutunud põhivõla tasumiseni. Kohus mõistab kostjalt alates kohtuotsuse

tegemisest välja viivise põhivõlalt (126,22 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhivõla tasumiseni. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt

välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras. Tulevikus

sissenõutavaks muutuvate osamaksete osas ei ole hageja alternatiivse nõude esitamisel

viivise osas nõudeid esitanud.

33. Hagi kohaselt on hageja nõudeks lepingust XXX tulenevalt sissenõudmiskulu 30 eurot.

Hagis väljatoodu kohaselt on hageja pärast lepingu lõppemist kohtuvälises menetluses

korduvalt saatnud kostjale maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele kostja

võlgnevust ei likvideerinud.

Hageja nõuab võla sissenõudmiskulu hüvitamist VÕS § 113² lg 2 p 1 alusel järgmiste

kostjale saadetud kirjade eest: 01.03.2023 kiri; 04.04.2023 kiri; 08.05.2023 kiri. Lisaks

on hagejal tekkinud muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot (nõude andmete

töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule

vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni

teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud

kulud). Meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise ajal oli

leping kehtiv (lepingut ei öeldud kehtivalt üles) ning VÕS § 113² lg 2 p 2 kohaldamise

eeldused ei ole täidetud. Hageja alternatiivne nõue sissenõudmiskulu hüvitamist ei

hõlma. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus lepingus nr 8132420 osas sissenõudmiskulu

nõude rahuldamata.

34. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja nõuded osaliselt ning mõistab kostjalt

28.03.2021 sõlmitud lepingust nr XXX tulenevalt välja põhivõla 126,22 eurot ning alates

kohtuotsuse tegemise kuupäevast viivise põhivõlalt (126,22 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Lisaks mõistab kohus kostjalt välja

tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed kogusummas 104,7 eurot.

35. Kokkuvõtlikult rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt välja lepingust nr

XXX tuleneva põhivõlgnevuse 26,86 eurot, sissenõudmiskulu 30 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise perioodi 11.12.2022 kuni 21.11.2023 eest summas 2,79 eurot ning

alates 22.11.2023 viivise põhivõlgnevuselt (26,86 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Lepingust nr XXX

tulenevalt mõistab kohus kostjalt välja sissenõutavaks muutunud põhivõla 126,22 eurot,

alates käesoleva kohtuotsuse tegemise kuupäevast viivise põhivõlalt (126,22 eurot)

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla

tasumiseni ning tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed (kogusummas 104,7

eurot) järgmiselt: 10.11.2025 osamakse summas 13,40 eurot; 10.12.2025 osamakse

summas 13,81 eurot; 10.01.2026 osamakse summas 14,24 eurot; 10.02.2026 osamakse

summas 14,67 eurot; 10.03.2026 osamakse summas 15,12 eurot; 10.04.2026 osamakse

summas 15,58 eurot; 10.05.2026 osamakse summas 16,05 eurot; 10.06.2026 osamakse

summas 1,83 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja nõuded mõista kostjalt välja

põhivõlgnevus 257,78 eurot ületavas osas, intress summas 79,34 eurot, sissenõudmiskulu

30 eurot ületavas osas, sissenõutavaks muutunud viivis 2,79 eurot ületavas osas ning

viivis põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

36. TsMS § 173 lg 1 esimese lause järgi märgib asja menetlenud kohus menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu

hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või

hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või

läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

37. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda.

38. Kohus rahuldab hagiavalduse ca 37% ulatuses. Hageja esitas hagis nõude välja mõista

kostjalt kokku 791,79 eurot (põhinõue 479,37 eurot + intress 79,34 eurot +

sissenõudmiskulud 60 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 173,08 eurot). Kohus

rahuldab hageja nõude summas 290,57 eurot (põhinõue 257,78 eurot +

sissenõudmiskulud 30 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 2,79 eurot). Kohus jätab

TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskuludest 37% kostja kanda ja 67% ulatuses

hageja enda kanda. Kostja menetluskulud jäävad 67% ulatuses hageja kanda ja 37%

ulatuses kostja enda kanda.

39. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude

kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

40. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud. Kohus määrab

kostjale hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 0 eurot. Puuduvad

menetluskulud, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.

41. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja menetluskuluks riigilõiv summas 245 eurot,

maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ning õigusabikulud 676 eurot.

42. TsMS § 138 lg 2 ja 4842 kohaselt on riigilõiv ja maksekäsu kiirmenetluse kulu

põhjendatud kohtukulu, mis tuleb kostjalt välja mõista.

43. Asja materjalidest nähtuvalt on lisaks eeltoodule hageja menetluskuluks lepingulise

esindaja kulu summas 676 eurot (käibemaksuta). Hagejale on õigusabiteenust osutatud

hinnaga 169 eurot/tunnis kokku 4 tundi. Viimase paari aasta kohtupraktikas on leitud, et

põhjendatud on juristist lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (TlnRnKm 15.01.2024,

2-22-6347, p 11; TlnRnKm 22.12.2023, 2-23-6280, p 16.3). Kuigi nimetatud lahendite

järgimine ei ole käesoleval juhul kohustuslik, on need siiski indikaatoriks õigusabi

tunnitasu mõistliku määra osas. Arvestades asja sisu ja mahtu, esindaja kvalifikatsiooni

ning õigusteenuse osutamise hindasid, saab maakohtu hinnangul pidada käesolevas asjas

hageja lepingulise esindaja põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu suuruseks 120 eurot.

Olukorras, kus tegemist on vähekeeruka vaidlusega ning vaidlus lahendati

tagaseljaotsusega ei pea kohus põhjendatuks ega vajalikuks hageja lepingulise esindaja

kulu suuremas summas kui 240 eurot. Kohtu hinnangul tuleb põhjendatuks ja vajalikuks

lugeda hageja lepingulise esindaja menetlustoiminguid mahus 2 tundi, mis esindajal on

iga hagi aluseks oleva lepingu alusdokumentidega tutvumiseks ja nende analüüsimiseks,

hagiavalduse koostamiseks, lisade kogumiseks ja komplekteerimiseks ning dokumentide

esitamiseks kohtule.

44. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku

505 eurot (riigilõiv 245 eurot + maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot + õigusabikulu

240).

45. Kuna kohus jätab 37% hageja menetluskuludest kostja kanda, tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista hageja menetluskulud summas 186,85 eurot (505 x 37%). Ülejäänud

osas jäävad hageja menetluskulud hageja enda kanda.

46. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja

taotluse ja mõistab kostjalt välja menetluskuludelt viivise alates käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

47. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui

koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus,

saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Tiia Bergson

kohtunik