2-24-11250/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. oktoober 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-11250

Tsiviilasi

XXXXXXXX OÜ hagi XXXX OÜ vastu võlgnevuse

2582 eurot ja kahjuhüvitise 2600 eurot ning

lisanduva viivise, samuti asja võõrast valdusest

väljaandmise nõudes

Apellatsioonkaebuse hind

5816,80 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 8. mai 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XXXXXXXX OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): XXXXXXXX OÜ (registrikood

XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilya

Zuev

Vastustaja (kostja):

XXXX OÜ

(registrikood

XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Margus Kiir

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 8. mai 2025 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi.

2. XXXXXXXX OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta XXXXXXXX OÜ kanda. Välja mõista

XXXXXXXX OÜ-lt menetluskuluna XXXX OÜ kasuks 975 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXXXXXXX OÜ (hageja) esitas 24. juulil 2024 Viru Maakohtule hagi XXXX OÜ (kostja)

vastu võlgnevuse 2582 eurot, kahjuhüvitise 2600 eurot ning viivise nõudes, samuti nõuab

hageja asja (sõidukit) välja võõrast valdusest. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja esitatud asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 27. jaanuaril 2023 suulise

töövõtulepingu sõiduauto Toyota Corolla Verso, registreerimisnumber XXXXXX (väljalaske

aasta 2005) (sõiduk) silindripea remontimiseks. Töövõtulepingu sõlmimisel esindas hagejat

juhatuse liige V.W ja kostjat töötaja A.B.. Sõiduki omanik oli V.W, kes andis sõiduki

kasutamiseks hagejale. Enne remondi tegemist leppisid pooled tööde maksumuseks kokku

1437 eurot. Hagejal oli plaanis tellida kostjalt veel töid ja kostja töötaja palus tasuda raha

tulevase töö katteks, mistõttu hageja tasus kostjale kokku 2582 eurot.

Tööd tehti u 3 kuuga ja kostja andis sõiduki hagejale ülevaatamiseks. Hageja käis 3. aprillil

2023 autoga Tallinnas proovisõidul ja 250 km järel peatus auto akult startimine ning veojõud

kadus. Hageja tagastas 14. aprillil 2023 auto kostjale rikke tuvastamiseks ja remondiks. Kostja

töötaja A.B. ütles, et probleem oli juhtmestiku kontaktides ja kontaktid vajasid lihtsalt

puhastamist. Kontaktide puhastamise töö eest küsis ta 25 eurot. Halva veojõuga

toimetulemiseks tegi A.B. juhtseadmele mitu püsivara värskendust. Pärast juhtploki

värskendamist teatas A.B., et auto ei sõida enam, kuna veojõud on täielikult kadunud ning ta

jätkab põhjuse otsimist. A.B. ei vastanud pikka aega hageja kõnedele ja sõnumitele. A.B.

kinnitas 6. jaanuaril 2024, et ta teeb sõiduki korda nädala pärast.

Kostja juhatuse liige N.V saatis 15. veebruaril 2024 hagejale auto remondi arve summas

4532,76 eurot, kus ettemaksuna oli märgitud 2582 eurot. Arve oli kokkulepitud

kalkulatsioonist kolm korda suurem. Arvel olid kirjas tööd, milles pooled ei olnud kokku

leppinud ja mis olid veel tegemata, samas kui auto oli lahti võetud ja seisis tänaval. Kostja

nõustus sõiduki hagejale tagastama üksnes pärast arve täielikku tasumist. Hageja saatis 22.

veebruaril 2024 kostjale meeldetuletuse sõiduki kokkulepitud remondi nõudes. Kostja

juhatuse liige N.V vastas samal päeval, et enne arve tasumist ei tee nad midagi.

Hageja selgitas 22. veebruaril 2024 kostjale, et kokkulepitud tööde maksumus on juba tasutud

ja sõiduk tuleb töökorda viia. Kostja vastas, et kogu arve summas on kokku lepitud ja lubas

pöörduda inkassofirma poole. Hageja saatis 17. mail 2024 kostjale e-kirja, millega nõudis

sõiduki tagastamist ja lõpetas kostjaga lepingu.

Kostja tegevuse tulemusel jäi hageja ilma sõidukist, teenuse eest tasutud rahast ja sõiduki

kasutamise võimalusest, mille tulemusena tekkis tal otsene varaline kahju.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Sõiduk anti kostjale remonti

kolm korda, st et pooled sõlmisid kolm lepingut erineval ajal ja erinevate tööde kohta.

Tellijaks oli füüsiline isik V.W , mitte XXXXXXXX OÜ.

Esimest korda andis V.W auto remonti 27. jaanuaril 2023 ja tellis järgmised tööd – silindripea

tihendi vahetus, mootori remont, samuti muude lisaseadmete vahetus ja remont.

Selle töö tegemiseks oli vajalik võtta maha silindribloki pea, st võtta lahti auto mootor. Peale

silindribloki pea maha võtmist selgus, et mootor vajab suuremat remonti ja osade vahetamist

kui üksnes silindribloki pea tihendite vahetus. Kostja ostis kolmandate isikute käest detaile,

mis olid vajalikud sõidukile paigaldamiseks. Kostja tegi järgmised tööd: mootori

eemaldamine autost, klappide lihvimine, peasilindri bloki lihvimine, mootoribloki lihvimine,

mootorikatete tihendamine, väntvõlli mõõtmine, kolvisüsteemi mõõtmine ja kaalumine,

kolbide puhastamine, pihustipesade freesimine, katkiste tihvtide vahetus, siduri vahetus,

samuti loetletud osade remondijärgne paigaldus. Lihvimised tellis kostja kolmandatelt

isikutelt ja tasus selle teenuse eest.

Enne loetletud osade ostmist ja tööde tegemist sai kostja tööline selleks V.W nõusoleku.

Sisuliselt tegi kostja sõiduki mootori kapitaalremondi ja vahetas põhimanused. Kostjal on üle

200 foto, millel on samm-sammult fikseeritud vanad ja uued detailid, samuti remonditööde

käik nende paigaldamisel. Kostja andis 1. aprillil 2023 sõiduki üle V.W-le, kes võttis sõiduki

vastu ja maksis töö eest, kandes oma isiklikult pangakontolt kostja juhatuse liikme

pangakontole 982 eurot ja makstes sularahas 1200 eurot.

Töö tellimise ajal ega töö eest tasumisel ei palunud V.W esitada arvet hageja nimele ega

teatanud, et tellimuse on teinud see firma. V.W sõitis ära remonditud mootoriga autoga. Tal

ei olnud pretensioone selle lepingu järgi tehtud tööde kohta. Seega oli esimene auto remondi

leping lõpetatud nõuetekohase täitmisega. Hageja nõuab, et kostjalt mõistetaks välja 2582

eurot kostjale makstud auto remonttööde eest, mille hulgas on ka tasu mootori remondi eest,

mille V.W vastu võttis ja kinni maksis. See on põhjendamatu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 8. mai 2025 otsusega hagi osaliselt. Maakohus rahuldas hageja

nõude anda üle sõiduki valdus, ülejäänud hageja nõuded jättis maakohus rahuldamata.

Töövõtulepingu alusel tasutud 2582 euro tagastamise nõude jättis maakohus rahuldamata.

Maakohus leidis, et selle lepingu poolteks olid töö tellijana XXXXXXXX OÜ, keda esindas

V.W , ja töövõtjana XXXX OÜ. Maakohus tuvastas, et sõiduki tõi remonti V.W, sõidukit on

kostja remontinud mitmel korral, sõiduk on peale seda sõitnud, kuid hagi esitamise ajal ei

olnud sõiduki kasutamine seoses veojõu probleemiga võimalik. Samuti tuvastas maakohus, et

töövõtulepingute eest tasus ettemaksu 2582 eurot V.W. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et

V.W oleks oma nõude talle loovutanud, jättis maakohus hagi 2582 euro tagastamise nõudes

rahuldamata. Maakohus leidis, et hagejal on võimalik lepingu poolena esitada üksnes hinna

alandamise hagi.

Sõiduki valduse tagastamise nõude maakohus rahuldas. Maakohus tuvastas, et hageja kasutab

sõidukit 8. juunil 2023 sõlmitud rendilepingu alusel ja et pooled ei vaidle, et sõiduk on kostja

valduses. Kostja keeldub sõidukit tagastamast enne arve tasumist ja teostab töövõtja

pandiõigust VÕS § 654 lg 1 alusel. Maakohus leidis, et kostjal ei ole võimalik teostada

töövõtja pandiõigust, sest hageja ei ole sõiduki omanik.

Hageja kahju hüvitamise nõude jättis maakohus rahuldamata. Hageja nõudis kahju hüvitamist

2600 euro ulatuses, sest kostja õigusvastase käitumise tagajärjel jäi ta ilma võimalusest

sõidukit kasutada, tasudes samal ajal jätkuvalt auto omanikule renditasu 200 eurot kuus.

Kostja vastuväite kohaselt oli rendileping võltsitud. Maakohus leidis, et kostja väide

rendilepingu võltsimise kohta ei ole tõendanud.

Samuti leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud, et talle on tekkinud kahju seoses

võimatusega sõidukit kasutada. Hageja pidi rendilepingu kohaselt renti tasuma sõltumata

sellest, kas ta kasutas sõidukit või mitte. Seega oleks hageja pidanud tõendama, et seoses

kostja süülisest käitumisest tuleneva sõiduki kasutamise võimatusega sai hageja kahju just

seeläbi, et mingi tulemuse saavutamiseks oli tal kindlasti vaja kasutada seda sõidukit. Ka

Maksu- ja Tolliameti väljavõtetest ei nähtu, et hageja oleks K. V.W-le rendimakseid tasunud.

Maakohus leidis, et hageja kahju nõue ei olnud kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3).

Hageja 9. aprillil 2025 esitatud nõuete muutmise avaldus on esitatud hilinenult. Maakohus

määras 27. märtsil 2025 poolte nõusolekul kirjaliku menetluse ja andis tähtaja lõplike

seisukohtades esitamiseks kuni 14. aprillini 2025. Kirjalikus menetluses avalduste ja

dokumentide esitamiseks määratud lõplik tähtaeg on samaväärne suulises menetluses asja

arutamise lõpetamisega. Kuivõrd maakohus jättis hageja rahalised nõuded rahuldamata, ei

pidanud kohus mõistlikuks seoses uute nõuete esitamisega menetluse uuendamist.

Menetluskulud jättis maakohus 80% ulatuses hageja kanda ja 20% ulatuses kostja kanda.

Hageja menetluskulude suuruseks luges maakohus 6090 eurot ja mõistis sellest 20% ehk 1218

eurot kostjalt välja. Kostja menetluskulude suuruseks luges maakohus 2508,75 eurot ja

mõistis sellest 80% ehk 2007 eurot, samuti seadusjärgse viivise hagejalt välja.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas 4. juunil 2025 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab

maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi ei rahuldanud. Hageja taotleb hagi rahuldamist

kogu ulatuses, samuti kõigi menetluskulude kostja kanda jätmist.

Apellatsioonkaebuse kohaselt

rikkus maakohus otsuse tegemisel materiaal- ja

menetlusõigust, sest jättis osa tõendeid hindamata ja andis otsuses vastukäivaid hinnanguid

lepingupoolte ja vastutuse kohta. Ühelt poolt väitis maakohus, et leping sõlmiti füüsilise

isikuga, kuid samas leidis, et hageja ei saa keelduda tööde eest tasumisest. Kohus jättis

põhjendamata, miks ta ei arvestanud esitatud rendilepingut, maksekäske ja tunnistajate ütlusi,

mis tõendavad kahju olemasolu ja selle ettenähtavust.

Maakohus eiras lepingu sisulist eesmärki – saavutada töökorras sõiduk. Sõiduk ei olnud

remondi järel sihtotstarbeliselt kasutatav. Kohus ei andnud hinnangut sellele, et töövõtuleping

ei nõua ainult töö tegemist, vaid tulemuse – st töökindla sõiduki – saavutamist. Poolte vahel

oli ainult üks leping, mitte kolm eraldi lepingut. Kolme lepingu korral oleks kostja pidanud

esitama kolm arvet ja need ka deklareerima, kostja esitas ainult ühe arve.

Maakohus ei pööranud piisavalt tähelepanu tunnistajate ütlustele ja kirjavahetusele, mis

kinnitasid korduvate rikete olemasolu. Maakohus tunnistas, et probleem püsis, kuid jättis

selgusetuks, miks ei pidanud see viide tööde puudulikule kvaliteedile tähendama lepingu

olulist rikkumist. Kostja esitas arve, mille suurus oli kolm korda suurem algselt kokku

lepitust.

Maakohus tuvastas ekslikult ja vastuoluliselt, et töövõtulepingu sõlmis kostjaga füüsiline isik

V.W . Selline järeldus on vastuolus maakohtu enda poolt punktis 8.1 tuvastatud asjaoluga, et

lepingu tellijaks oli XXXXXXXX OÜ, keda esindas juhatuse liige V.W. Lepinguline suhe ja

kogu asjaajamine toimus äriühingu nimel ning kostja oli sellest teadlik. Arve on esitatud

XXXXXXXX OÜ nimele ja tasumine toimus XXXXXXXX OÜ pangakontolt, tellimused ja

kirjavahetus toimusid läbi ettevõtte e-posti ja nime. Auto kasutus toimus äriühingu ärilistel

eesmärkidel.

Kui lepingupool ei ole XXXXXXXX OÜ, siis ei saa temalt nõuda tasumist. Kui aga nõue

suunatakse XXXXXXXX OÜ vastu, peab kohus tunnistama, et leping sõlmiti juriidilise

isikuga.

Sõiduk oli äriliselt vajalik ja lepinguliselt kasutuses. Rendileping ja maksekorraldused olid

esitatud kohtule tõenditena ning neid ei tunnistatud võltsinguks. Maakohtu järeldus, et hageja

ei tõendanud kahju ega selle ettenähtavust, ei ole kooskõlas esitatud tõenditega ja eirab kostja

selget lepingurikkumist, mis põhjustas hagejale kulu.

5. Kostja leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata ja maakohtu lahend muutmata. Kõik menetluskulud palus kostja jätta hageja

kanda.

Kostja jääb kõigi oma maakohtus avaldatud seisukohtade juurde. Kostja ei olnud teadlik, et

tellijaks oli hageja äriühinguna. Tööde tellijaks oli füüsiline isik V.W . Tellija soovil esitati

arve tasumiseks hagejale, sest kolmanda isiku poolt arve tasumine ei ole keelatud. See on

praktikas tavapärane.

Maakohus on hageja kahjunõude jätnud põhjendatult rahuldamata. Tunnistajana

ülekuulamisel on V.W kinnitanud, et ta sai sõiduki valduse detsembris 2022, mil see oli

parklas ja remontivajavas seisundis. On eluliselt ebausutav, et 2020. aastal võeti rendile

sõiduk, mille valdus anti üle 2 aastat hiljem ja remonti vajavas seisundis.

Kostja ei ole vastu sõiduki üleandmisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid osaliselt

tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Hageja apellatsioonkaebus

tuleb jätta rahuldamata ning poolte menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus hagi rahuldas (sõiduki

väljaandmise nõue) ja maakohtu otsus on selles osas jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud ulatuses, st hagi

rahuldamata jätmise osas (TsMS § 651 lg 1).

7. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle selle üle, et V.W viis sõiduauto kostja juurde

remonti kolmel korral. Maakohus tuvastas, et sõiduki remonttööd toimusid ühe ja sama

suuliselt sõlmitud töövõtulepingu raames, mis sõlmiti sõiduki esmakordsel remonti viimisel,

st 27. jaanuaril 2023. Lepingu pooltena tuvastas maakohus käesoleva menetluse pooled

(otsuse p 8.1).

Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas hageja on lepingu

(lepingute) pooleks ja kas sõiduki remont toimus ühe või kolme erineva ja erinevatel aegadel

sõlmitud lepingu raames ja kas kostja on lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud.

8. Kohtu ülesanne on vaidluse lahendamiseks kõigepealt õigussuhe kvalifitseerida ja vaidluse

lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastada.

Maakohus kvalifitseeris poolte vahelise õigussuhte töövõtuna (VÕS § 635 lg 1). Riigikohus

on lepingu puhul, millega üks pool kohustub lepingueset nii müüma kui ka tegema selle

paigaldamiseks vajalikke töid, asunud seisukohale, et pooled sõlmisid segalepingu (VÕS § 1

lg 2), mille müügilepingu osale (varuosade müük) tuleb kohaldada müügilepingu sätteid

(VÕS § 208 jj) ning töövõttu puudutavale osale töövõtulepingu sätteid (VÕS § 635jj) (vt ka

RKTKo 7. juuni 2023, 2-20-3044, p 10jj)).

Maakohus ei ole nimetatud Riigikohtu seisukohale õigussuhte kvalifitseerimisel tähelepanu

pööranud. Hageja on esitanud koos hagiavaldusega kostja 5. jaanuari 2024 arve, millest saab

järeldada, et tellitud tööde tegemiseks kohustus kostja müüma tellijale ka varuosi (sh pump,

gaasijaotusmehhanismi keti komplekt, ühendusvarda laagrid jne). Seega kvalifitseerib

ringkonnakohus pooltevahelise õigussuhte segalepinguna, millel on nii töövõtulepingu kui ka

müügilepingu tunnuseid.

9. Ringkonnakohus nõustub hageja väidetega apellatsioonkaebuses, et maakohtu otsus on

vastuoluline osas, milles maakohus tuvastas, et leping sõlmiti hagejaks oleva äriühingu kui

tellijaga. Kuigi otsuse p-s 8.1 jõudis maakohus järeldusele, et töö tellijaks oli OÜ

XXXXXXXX, keda esindas V.W, leidis maakohus seejärel otsuse p-s 8.2 vastuoluliselt, et

sõiduki andis remonti ikkagi V.W ja jättis lepingu järgi tasutud raha nõudes hagi rahuldamata

põhjendusega, et tööde eest ei ole tasunud mitte hageja, vaid V.W (tasus ettemaksuna 2582

eurot) ning hagejal puudub alus nõuda ettemaksu tagastamist.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhjendused ei vasta lepingu poole tuvastamise

osas TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele, samuti on maakohus rikkunud tõendite

igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust (TsMS § 232 lg 1). Maakohus on küll

hageja seisukohaga nõustudes nimetanud p-s 8.1 mitmeid tõendeid (8. jaanuaril 2020 sõlmitud

rendileping, 8. juunil 2024 sõlmitud autorendileping, 21. detsembri 2022 sõiduauto

üleandmise akt, kostja 5. jaanuari 2024 arve), kuid otsuses puudub igasugune analüüs, kuidas

nimetatud tõenditest nähtub, et lepingu sõlmimisel esindas V.W hagejat ega sõlminud

lepingut füüsilise isikuna. Maakohus on jätnud vastamata kostja vastuväidetele, et kostja pidas

tellijaks füüsilist isikut V.W ega tedanud midagi sellest, et V.W esindas lepingu sõlmimisel

hageja juhatuse liikmena hagejat. Ringkonnakohus peab maakohtu menetlusnormi rikkumise

tõttu tõendite uut hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5).

10. TsÜS § 115 lg 1 järgi võib tehingu teha esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib

esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu

tegemiseks esindusõigus. Esindamine eeldab üldjuhul, et esindaja väljendaks tehingu

tegemisel (st tehingu tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemisel), et ta ei tegutse enda

nimel, vaid teeb tehingu teise isiku (esindatava) nimel. Samuti võib tehingu tegemine

esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest (TsÜS § 116). Esindaja

tehtava tehingu teisel poolel peab tehingu tegemisel olema võimalik aru saada, kellega ta

tehingu teeb ning kas tehing hakkab kehtima esindaja või esindatava suhtes (vt selles osas

RKTKo 15.10.2014, nr 3-2-1-79-14 p-d 10 ja 11).

Üldise tõendamiskoormuse reegli kohaselt (TsMS § 230 lg 1) peab kumbki pool tõendama

neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Kostja on menetluse algusest peale

vaidlustanud hageja nõudeid mh põhjusel, et ta sõlmis lepingu sõiduki remondiks eraisik

V.W-ga ja mitte hagejaga. Seega tuli hagejal tõendada, et V.W sõlmis lepingu kostjaga mitte

enda nimel, vaid esindas hageja juhatuse liikmena hagejat.

11. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole nimetatud asjaolu tõendanud. Asjas ei ole esitatud

tõendeid, millest nähtuks, et V.W avaldas tehingu tegemisel jaanuaris 2023 kostjale, et ta ei

tegutse mitte enda nimel, vaid teeb tehingu hageja juhatuse liikmena hageja nimel. Kostjat

esindanud ja tunnistajana üle kuulatud A.B. andis ütlusi et V.W lepingu sõlmimisel hageja

nimel tegutsemist ei avaldanud, vaid väitis siis, et sõiduk kuulub temale (dtl 190). V.W

tunnistajana antud ütlustest ei nähtu, kas ja millal ta tehingu tegemise ajal kostjale avaldas, et

teeb vaidlusaluse tehingu hageja nimel hageja juhatuse liikmena. Vastupidi, V.W avaldas

tunnistajana, et „ma võtsin auto, et oma jõududega ja seoses omanikul aja puudmisega

teostada ise selle auto remont“ (dtl 189), mis tõendab pigem vastupidiselt hageja seisukohale

V.W tahet olla ise vaidlusaluse tehingu pooleks. See ütlus on ka kooskõlas V.W tegeliku

käitumisega lepingu täitmisel. Nimelt tasus just V.W kostjale kokkulepitud ettemaksu 2582

eurot, sellest 982 eurot ja 300 eurot kostja juhatuse liikme pangakontole (dtl 43–44) ja

ülejäänu sularahas.

A. N.V tunnistajana antud ütluste kohaselt sai hageja nimi temale teatavaks alles siis, kui

algasid pretensioonid ja vaidlused ning asjaga hakkas tegelema V.W poeg , kes on ka auto

omanik. Hageja esitas pretensiooni ja soovis arve esitamist enda nimele (dtl 195–196). Arved

hageja nimele ongi esitatud 5. jaanuari 2024 kuupäevaga (dtl 8–13), st tagantjärele, kuigi V.W

oli ettemaksu tasunud ilma arvet nõudmata juba varasemast ajast, alates jaanuarist 2023.

Tunnistaja A. N.V ütlused on kooskõlas ka V.W 7. mai 2024 e-kirjaga kostja juhatuse

liikmele, milles V.W märgib, et „auto ei ole tellija omandis, see oli renditud firmalt, kuid

kuulub eraisikule“ (dtl 15), millest ringkonnakohus järeldab, et ka kirja saatja pidas tellijaks

oma isa V.W, aga mitte firmat, st hagejat. Tehingu tegemist hageja nimel ei tõenda ei A. N.V

ja K. V.W 6. jaanuari 2024 telefonikõne stenogramm (dtl 166), milles need kaks isikut

arutasid sõiduki remondiprobleemide üle, mainimata kordagi hagejat kui tellijat ega ka

sõiduki rendilepinguid, mille olemasolust kostja enda väitel tehingu tegemise ajal ei teadnud

ning hageja ei ole seda kostja väidet ümber lükanud.

Seega ei saa ringkonnakohus asjas tõendatud ja tuvastatud asjaolude alusel tuvastada, et kostja

oli tehingu tegemise ajal teadlik, et ta teeb tehingu hagejaga, keda esindab tema juhatuse liige

V.W. Sõiduauto remonditööde tellijaks tuleb pidada V.W füüsilise isikuna. Ka V.W ja hageja

hilisemad väited selles osas ei võimalda hagejat tehingu pooleks pidada.

12. Kuivõrd ringkonnakohus tuvastas, et hageja ei ole vaidlusaluse õigussuhte pooleks ja ei

ole tellinud kostjalt sõiduki remonditöid, siis puudub hagejal õigus nõuda lepingu

rikkumisega seotud hüvitist ja kahju hüvitamist, kuna ta ei ole lepingu pooleks ega vaja selles

osas õiguskaitset. Hagi tuleb jätta ainuüksi seepärast rahuldamata. Ringkonnakohus ei pea

menetlusökonoomia põhimõtet arvestades vajalikuks võtta seisukohta poolte muude

menetluses esitatud väidete osas, sest sellest ei sõltu tsiviilasja lahendus. Maakohtu otsuse

põhjendused hagi osalise rahuldamata jätmise osas tuleb asendada ringkonnakohtu käesoleva

otsuse põhjendustega.

13. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse

muutmata ka menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas.

Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema

menetluskuluks õigusabikulud 7,75 h ulatuses hinnaga 150 eurot/h (käibemaksuta), kokku

1162,50 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulud on 6,5 h ulatuses TsMS § 175

lg 1 järgi vajalikud ja põhjendatud ning taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Hagejalt tuleb

kostja kasuks välja mõista menetluskuluna 975 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)