2-23-14021/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Mati Maksing, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.10.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-14021

Kohtuasi

OÜ Aktiva Finance Group hagi C.V vastu võlgnevuse,

intressi, sissenõudmiskulu hüvitise ja viivise

väljamõistmise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.05.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ Aktiva Finance Group 26.06.2025 apellatsioonkaebus

(täpsustatud 04.07.2025)

Kaebuse hind

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

8767,78 eurot

Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): OÜ Aktiva

Finance Group (registrikood 10746479), lepinguline

esindaja Sigrid Rahkema

Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): C.V

(isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 26.05.2025.a otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis C.V-

lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja vähem kui põhivõla 6744,33 eurot,

intressi 385,06 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise 3631,18 eurot põhivõlalt ning edasiulatuva viivise ja jaotas menetluskulud.

Muus osas jätta otsus muutmata.

2. OÜ Aktiva Finance Group apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Kehtiv otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

3.1.Hagi rahuldada osaliselt.

3.2. Mõista kostjalt C.V-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg

6744,33 eurot, intress 385,06 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivis 3631,18 eurot põhivõlalt.

3.3. Mõista kostjalt C.V-lt välja hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis

põhivõlalt summalt 6744,33 eurolt alates 04.10.2023 kuni põhinõude täitmiseni

lepingus kokku lepitud määras, so 18% aastas.

3.4. Jätta hageja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 95% ulatuses kostja

C.V kanda, ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.

3.5. Mõista C.V-lt välja Aktiva Finance Group OÜ kasuks maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 2365,5 eurot. Käesoleva

lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni tuleb C.V-l tasuda

Aktiva Finance Group OÜ-le viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses menetluskulude tasumisega viivitamisel.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hagi aluseks olevad asjaolud, nõue ja kostja seisukoht

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank AS (laenuandja) ja kostja 24.03.2018 lepingu nr

18-032225-VL, mille alusel sai kostja laenu summas 9900,00 eurot.

2. Kuna kostja oma laenulepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, saatis Swedbank AS

kostjale 18.09.2020 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav

kahenädalane tähtaeg võlgnevuse tasumiseks kuni 5.10.2020. Kuivõrd hoiatusest hoolimata

kostja oma võlgnevust ei likvideeritud, ütles Swedbank AS lepingu üles 6.10.2020. Swedbank

AS loovutas 15.02.2021 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

3. Laenuandja hindas lepingu sõlmimisel kostja krediidivõimelisust väikelaenu taotluse ja

laenusaaja Swedbank pangakonto väljavõtte põhjal. Lepingu sõlmimisele eelnev kostja

keskmine töötasu R OÜ-s oli 1050 eurot. Creditinfo maksehäired laenu väljastamise ajal

puudusid. Taotluse analüüsil võeti arvesse, et kliendil kohustused väljaspool panka puudusid.

Uue lepingu igakuine graafikujärgne makse ca 270 eurot moodustas lepingu sõlmimisel

kliendi sissetulekust ca 25,7 %. Hinnates laenusaaja maksevõimelisust eeltoodud info alusel

(taotlus + konto väljavõte + maksehäireregister + muud kohustused) sõlmiti 24.03.2018

laenusaaja ja Swedbank AS vahel laenuleping (väikelaen). Kostja poolt allkirjastati

laenuleping digitaalselt sh. lisatud Euroopa standardinfo teabeleht. Swedbank kinnitab, et on

teostanud laenusaaja krediidivõimelisuse kontrolli. Swedbanki poolt VÕS §-s 4034 sätestatud

kohustuste täitmist kinnitab ka asjaolu, et laenusaaja täitis lepingutest tulenevaid kohustusi ca

kaks ja pool aastat. Järelikult oli klient lepingute sõlmimisel maksevõimeline.

4. Hageja palub hagiavalduses kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 6744,33 eurot, intress

385,06 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 3631,18 eurot

ja viivis alates 10.2023 kuni põhinõude summas 6744,33 eurot täitmiseni VÕS § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud ulatuses. Samuti palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 840,00 eurot ja hageja õigusabikulud 1056,22

eurot ning mõista kostjalt väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

5. 07.04.2025 täpsustuse kohaselt leiab hageja, et Swedbank AS on omandanud teabe, mis

võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline laenu krediidilepingus kokkulepitud tingimustel

tagasi maksma. Analüüside tulemusena selgus, et kostja igakuine netosissetulek on piisav

taotluste rahuldamiseks ning samuti on igakuised kohustused väiksemad, kui kostja

sissetulekud. Lepingu sõlmimisel ei tekkinud esialgsel võlausaldajal kahtlust, et kostja võib

olla maksevõimetu. Hageja peab oluliseks viidata, et lepingu sõlmimise ajal (s.o 2018) oli

arvestuslik elatusmiinimum (summa, millega on võimalik katta ühe liikmega leibkonna 30

päeva igapäevavajadused) Eestis 215,44 eurot, sealhulgas minimaalne toidukorvi maksumus,

kulutused eluasemele ning muud kulud. Kohus ei saagi astuda n-ö krediidiandja rolli ja asuda

krediiditoimiku pinnalt hindama tarbija krediidivõimelisust, konto väljavõtteid, otsustama

igaks laenujuhtumiks vajalike andmete sisu ja hulka ega hindama või kontrollima laenuotsuse

tulemust. Krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise sisuline ja

majanduslik kontroll allub Finantsinspektsiooni järelevalvele.

6. Kostjalt on perioodil 15.06.2018 kuni 26.06.2020 toimunud tagasimakseid kokku summas

6807,44 eurot (põhinõude katteks 3155,67 eurot, intresside katteks 3499,61 eurot, lepingutasu

katteks 148,50 eurot, viiviste katteks 3,66 eurot). Juhul, kui kohus leiab, et Swedbank AS on

rikkunud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, esitab hageja lepingu

täitmise nõude ja palub hagiavalduse rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel. Eeltoodust tulenevalt

juhul, kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis

tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadu 3092,56 eurot (9900,00-6807,44) ning viivis

alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 16.04.2023 VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määra.

7.Kostja hagiavaldusele ei vastanud.

Maakohtu otsus

8.Maakohus leidis, et hagi tuleb rahuldada osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 3092,56 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 164,20 eurot ja viivise VÕS

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt 3092,56 eurot alates 04.10.2023

kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet ega veendunud krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6 ja 7 ), sh

omandanud teavet, mis võimaldab tarbija krediidivõimelisust hinnata, mistõttu ei ole hageja

nõue hagiavalduses märgitud ulatuses õiguslikult põhjendatud.

Käesoleval juhul on pangakonto väljavõtete küsimine tõendatud. Pangakonto väljavõttest

(perioodil 01.11.2017 kuni 22.03.2018) nähtuvalt puudusid kostjal kulutused eluasemele ning

igakuised kulutused on äärmiselt minimaalsed. Kohtu hinnangul oleks laenuandjal pidanud

tekkima kahtlus, kas kulud kantakse teise pangakonto kaudu või tasub keegi need hageja eest.

Keskmine töötasu oli 1050 eurot, hagejal kohustused väljaspool panka puudusid ja uue

lepingu igakuine graafikujärgne makse oli keskmiselt 270 eurot, mis moodustas lepingu

sõlmimisel kostja sissetulekust u 25,7 %. Laenuandja kommunaalkulude kohta küsinud ei ole.

Hageja selgitas istungil, et laenu eesmärgiks oli märgitud kommentaarina - laenu soovib oma

vanemate maja remondiks. Ei saa eeldada ega järeldada, aga ta võis ka seal elada, et aidata

seda maja remontida, samas kommunaalid maksti siis vanemate poolt. Ülalpeetavad ei ole, ta

on vallaline, keskharidus ning täitis lepingut praktiliselt kaks aastat. Laenutaotlusest nähtuvalt

elas kostja laenu saamise ajal erakorteris. Laenuandja selle kohta lisaküsimusi ei esitanud.

Seega ei ole laenuandja kõiki andmeid kontrollinud.

Samuti ei õigusta kostjale laenu andmist asjaolu, et ilmselt elas kostja koos vanematega ning

seetõttu tasusid vanemad osa kuludest. Majapidamiskulude mittenäitamine oleks pidanud

olema laenuandjale ohumärk. Isegi kui need kostjal laenusaamise hetkel puudusid, pidi

laenuandja arvestama nende tekkimisega igal hetkel. Kohus möönab, et kostja varasem

maksekäitumine oli eeskujulik. Samas oli tegemist laenu näol suure summaga (ca 10 000 6

eurot), mille tagasimakse aeg oli 5 aastat. Hageja on menetluses viidanud, et lepingu

sõlmimise ajal (s.o 2018) oli arvestuslik elatusmiinimum (summa, millega on võimalik katta

ühe liikmega leibkonna 30 päeva igapäevavajadused) Eestis 215,44 eurot, sealhulgas

minimaalne toidukorvi maksumus, kulutused eluasemele ning muud kulud. Kohtu hinnangul

ei ole tegemist reaalse summaga (seda isegi 7 aastat tagasi). Kostja suutis oma kohustusi täita

u 2,5 aastat. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja hinnanud, millist mõju avaldab väikelaenu

kohustus summas 9900 eurot kostja finantsseisule ning kas kostja suudab kohustusi täita

asjaolude muutumise korral (nt kommunaalkulude lisandumisel, toidukulude suurenemisel

ning intressimäärade tõusu korral). Tarbija krediidivõime hindamisel peab krediidiandja

veenduma, et tarbija suudaks krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust

eluks otseselt mittevajalikust varast.

Laenuandja edastas 18.09.2020 kostjale krediidilepingu ülesütlemise hoiatuse ja andis kostjale

võlgnevuse tasumiseks tähtaja hiljemalt 05.10.2020. Kuivõrd hoiatusest hoolimata kostja oma

võlgnevust ei likvideeritud, ütles Swedbank AS lepingu üles 6.10.2020. Laenulepingu

ülesütlemise hoiatus on ühtlasi ka lepingu ülesütlemise teatis. Kohus tuvastas, et laenuandja

rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja seetõttu on ülesütlemisavaldus tagajärjetu.

Eelnev ühtlasi tähendab, et lepingu ülesütlemine laenuandja poolt avaldusega ei toimunud

kehtivalt, kuna kostja ei olnud sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Tegemist on

tähtajalise lepinguga ning leping lõppes 15.04.2023.

Kostja ei ole tagastanud põhivõlga summas 3092,56 eurot. Seega tuleb nimetatud summa

kostjal hagejale tagastada. Kostjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu

kohustust tasuda intresse, ja sissenõudmiskulu ning nimetatud nõuded jäävad rahuldamata.

Vastavalt on kostja hagejale võlgu põhivõlgnevuse 3092,56 eurot ja nimetatud summa tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Kohus analüüsib viivisenõuet. Kohus on seisukohal, et viivis tuleb välja mõista kostjalt hageja

kasuks alates lepingu lõppemisest 16.04.2023. Vastavalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks

välja viivise alates 16.04.2023 põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Pärast lepingu lõppemist võib majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda

tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni

50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25

eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle

1000,00 euro (VÕS 1132 lg 2 p 3). Hageja on sissenõudekulude summa 50,00 euro kujunemist

selgitanud järgmiselt: 1 tasulise kirja saatmine 25.02.2021 25 eurot; 2 tasulise kirja saatmine

13.04.2021 5 eurot ja 3 tasulise kirja saatmine 21.07.2022 5 eurot; muud makseviivitusega

tekkinud kulud 15 eurot, mis sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud;

kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete

selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede

kulud ja võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

VÕS § 1132 lõige 2 ei anna alust nõuda tarbijalt lepingu lõpetamise järgselt

sissenõudmiskulude hüvitamist, vaid seab piirid vastavale leppetrahvi- või kahju hüvitamise

nõudele. Kui võlausaldaja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist kahju hüvitamise sätete

alusel, peavad kulud olema reaalselt ka kantud ja võlausaldaja peab neid ka tõendama.

Kuivõrd hageja ei ole esile toonud lepingulist kokkulepet meeldetuletuskirjade saatmise

hüvitise suuruse osas ega tõendanud, et kirja saatmisega tekkis kulu just sellises ulatuses, ei

ole võla sissenõudmiskulu hüvitamise nõude eeldused täidetud ja võla sissenõudmiskulu

hüvitamise nõue 50 eurot jääb rahuldamata.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 3092,56 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivised 164,20 eurot ja viivis VÕS 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras põhivõlgnevuselt 3092,56 eurot alates 04.10.2023 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

Kohus jätab hagi rahuldamata põhivõlgnevuse 3651,77 euro, intressi 385,06 euro,

sissenõudmiskulud 50,00 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 3466,98 euro nõudes.

Apellatsioonkaebus

9.Apellatsioonkaebuses vaidlustas apellant kohtuotsuse osaliselt osas, millega kohus jättis

rahuldamata apellandi nõude vastustaja vastu rahuldamata põhivõlgnevuse 3651,77 euro,

intressi 385,06 euro, sissenõudmiskulude 50,00 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise

3466,98 euro nõudes, samuti osas milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Apellant ei vaidlusta Harju Maakohtu 26.05.2025 kohtuotsust muus osas.

Apellant on seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud. Krediidiandja on

täitnud nii teabe saamise kui krediidivõimelisuse hindamise kohustust. Antud juhul on

krediidiandja teinud vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaseks järgimiseks mh

alljärgnevat: (1) hinnanud tarbija laenutaotlust ja tarbija poolt esitatud andmeid. (2)

kontrollinud ja analüüsinud tarbija 6-kuu pangakonto väljavõtet ja sellele tehtud laekumisi

ning sissetulekuid ja kohustusi; (3) selgitanud välja tarbija varalise seisundi ja tema keskmise

sissetuleku suuruse; (4) selgitanud välja tarbija olemasolevad finantskohustused ja

võlgnevused, kontrollinud registritest maksehäirete olemasolu; (5) hinnanud ja analüüsinud

võetava laenu maksete suurust, nende suhet tarbija varasematesse finantskohustusse kokku on

25,7%; (6) krediidiandja on kinnitanud, et on teostanud kliendi krediidivõimelisuse kontrolli

vastavalt VÕS §- le 4034 ning krediidivõimekuse hindamiseks esitatud ja kogutud teave on

olnud piisavalt selge. Eeltoodust tuleneb, et krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Krediidiandja poolt tehtud toimingud, hangitud teave ja analüüsitud

andmed vastavad seaduses ja kohtupraktikas toodud nõuetele.

Väikelaenu leping nr. 18-032225-VL sõlmiti 24.03.2018.a laenusaaja Swedbanki pangakonto

väljavõtte põhjal. Lepingu sõlmisele eelnev keskmine töötasu suurus 1 050 eurot, töökoht R

OÜ. Creditinfo maksehäired laenu väljastamise ajal puudusid. Taotluse analüüsil võeti

arvesse, et kliendil kohustused väljaspool panka puudusid. Uue lepingu igakuine

graafikujärgne makse ca 270 eurot moodustas lepingu sõlmimisel kliendi sissetulekust ca 25,7

%.

Hageja on tõendanud, et kostjal puudusid finantskohustused ja kommunaalkohustused.

Krediidiandja ei pea täiendavalt küsima iga asjaolu, kui seda ei nähtu pangakonto väljavõttest.

Samuti pangakonto väljavõttest ei nähtunud, et kostjal oleksid muud kontod. Seega ei saa

krediidiandjale ette heita, et ta midagi täpsustavalt ei küsinud.

Vastus apellatsioonkaebusele

10.Vastustaja apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud.

Ringkonnakohtu seisukoht

11. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, osas, milles maakohus

mõistis kostjalt välja vähem kui põhivõlgnevuse 6744,33 eurot, intressi 385,06 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 3631,18 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt alates 10.2023

kuni põhivõlgnevuse summas 6744,33 eurot täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses, menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Muus osas

jätta otsus muutmata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista välja vähem välja

mõistetud summad, jaotada uuesti menetluskulud ja määrata need rahaliselt kindlaks.

12.Kuna apellant vaidlustas maakohtu otsuse vaid osaliselt on vaidlustamata osas, st osas

milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja põhivõlgnevus 3092,56 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivis 164,20 eurot ja viivis VÕS 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhivõlgnevuselt 3092,56 eurot alates 04.10.2023 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, maakohtu

otsus jõustunud.

13.Asja materjalidest nähtub:

-Swedbank AS ja kostja sõlmisid 24.03.2018 laenulepingu nr 18- 032225-VL, mille alusel sai

kostja laenu summas 9900,00 eurot (dtl 12-18).

-Leping nr. 18-032225-VL sõlmiti 24.03.2018.a mh laenusaaja Swedbanki pangakonto

väljavõtte põhjal.

-Lepingu sõlmisele eelnev kostja keskmine igakuine töötasu suurus oli pangakonto

väljavõttest nähtuvalt 1 050 eurot.

-Creditinfo andmete järgi maksehäired laenu väljastamise ajal puudusid.

-Taotluse analüüsil võeti arvesse, et kliendil kohustused väljaspool panka puudusid.

-Lepingu igakuine graafikujärgne makse ca 270 eurot moodustas lepingu sõlmimisel kliendi

sissetulekust ca 25,7 %.

-Laenuandja täitis lepingujärgse põhikohustuse ning maksis laenu välja.

-Vastavalt laenulepingule oli kostjal kohustus laen vastavalt graafikule tagasi maksta iga kuu

15 kuupäeval alates 15.06.2018 kuni 15.04.2023.

-Kostja on perioodil 15.06.2028 kuni 26.06.2020 teinud tagasimakseid kokku summas

6807,44 ning hageja on arvestanud tagastatud summalt põhinõude katteks 3155,67 eurot,

intresside katteks 3499,61 eurot, lepingutasu katteks 148,50 eurot, viiviste katteks 3,66 eurot.

-Kostja jäi maksegraafikus märgitud osamaksete tasumisega viivitusse.

-Swedbank AS esitas kostjale 18.09.2020 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles

anti kostjale täiendav kahenädalane tähtaeg võlgnevuse tasumiseks kuni 05.10.2020. Kuivõrd

hoiatusest hoolimata kostja oma võlgnevust ei likvideeritud, ütles Swedbank AS lepingu üles

06.10.2020.

-Swedbank AS loovutas 15.02.2021 nõude kostja vastu hagejale koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid.

14.Apellatsioonkaebuse alusel tuleb lahendada esmalt vaidlus selles, kas maakohtu seisukoht,

et laenuandja rikkus kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet on

põhjendatud.

15. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti esile toonud sätted millest krediidiandja

peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks juhinduma. Nii on maakohus

selgitanud, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma

(edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust (VÕS § 4034 lg 1).

Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6).

16.Krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase

hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik

talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised

varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud

kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §

49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust

(VÕS § 4034 lg 2). Krediidiandja või -vahendaja peab vastutustundliku laenamise nõude

täitmiseks siseeeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud

andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt

järgmised tarbijaga seotud näitajad (KAVS § 49 lg 1): 1) varaline seisund ja regulaarse

sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste

suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3)

varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5)

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel

võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija

kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas

võetava rahalise kohustuse suurus.

17.Maakohus on õigesti viidanud ka asjakohasele kohtupraktikale, tuues esile, et krediidiandja

põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et

laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma

uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo nr

3-2-1-169-13, p 21). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste

täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja (VÕS § 4034 lg 13). Riigikohus on selgitanud,

et asja lahendamisel tuleb tuvastada, milliseid andmeid kostja ise oma sissetuleku kohta

hagejale enne laenulepingu sõlmimist esitas. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab

arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille

laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo nr 2-14-21710).

18.Maakohus leidis, et laenuandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna

kostja pangakonto väljavõttest (perioodil 01.11.2017 kuni 22.03.2018) nähtuvalt puudusid

kostjal kulutused eluasemele, igakuised kulutused olid äärmiselt minimaalsed, mistõttu oleks

laenuandjal pidanud tekkima kahtlus, et kulud kantakse teise pangakonto kaudu või tasub

keegi need hageja eest. Maakohus leidis ka seda, et laenuandja ei hinnanud, millist mõju

avaldab väikelaenu kohustus summas 9900 eurot kostja finantsseisule ning, kas kostja suudab

kohustusi täita asjaolude muutumise korral (nt kommunaalkulude lisandumisel, toidukulude

suurenemisel ning intressimäärade tõusu korral).

19.Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu. Kuna kostjal laenutaotluse esitamisel kohustused

teiste krediidiandjate ees laenu(de) tagasimaksmiseks puudusid, kostja konto väljavõttest

tulenevalt oli kostjal igakuine püsiv sissetulek töötasu näol 1050 eurot, kostja igapäevased

kulud moodustasid umbes kolmandiku sissetulekust, pangakonto väljavõtte järgi suutis kostja

perioodil 01.11.2017 kuni 22.03.2018 säästa sissetulekust üle 4 000 euro, siis oli kostja võime

taotletud laenu teenindada ringkonnakohtu arvates tõendatud. Maakohus on küll põhjendatult

viidanud sellele, et ka eluasemekulusid tuleb laenu andmisel arvestada, käesoleval juhul aga

need kostjal pangakonto väljavõtte järgi puudusid. Maakohus leidis, et laenuandjal oleks

pidanud tekkima kahtlus, et nimetatud kulud kantakse teise pangakonto kaudu või tasub keegi

need hageja eest. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kostjal oli teine pangakonto, millelt ta

tasus eluasemekulusid, siis pidi kostjal ilmselt olema ka lisasissetulek, sest menetluses

esitatud pangakonto väljavõttest ülekandeid kostja teisele võimalikule kontole ei nähtu. Isegi

juhul, kui arvestada kostja tõenäolisteks tulevasteks kuludeks eluasemekulud, ei ole võimalik

asuda seisukohale, et konservatiivse arvestuse järgi kostjal taotletud laenu teenindamise

võime puudus. Taotletud laenu graafikujärgne makse oli umbes 270 eurot kuus, mis

moodustas kostja sissetulekust umbes 26 %. Ringkonnakohtu arvates on hageja

apellatsioonkaebuses põhjendatult esile toonud, et kui isikut, kes suudab poole aasta jooksul

säästa märkimisväärse osa oma sissetulekust ei saa pidada väikelaenu saamise kõlbulikuks,

siis sisuliselt puudubki võimalus tarbijatele väikelaenu anda. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige

maakohtu seisukoht, et laenuandja rikkus kostjale laenu andes vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Seega on ebaõige ka maakohtu seisukoht, et laenulepingu ülesütlemine kostjaga ei

toonud kaasa õiguslikku tagajärge. Ebaõige on sellest tulenevalt tuvastatud põhivõla, intressi

ja viivise arvestus.

20. Hageja palus hagiavalduses kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 6744,33 eurot, intressi

385,06 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 3631,18 eurot

ja viivise alates 10.2023 kuni põhinõude summas 6744,33 eurot täitmiseni VÕS § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

21. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostjaga sõlmitud leping öeldi üles põhjusel, et kostja jättis

kohustuse laen ja intressid maksegraafikujärgselt tagastamata, on hageja põhivõlgnevuse,

intressi ja põhivõlgnevuselt arvestatud viivisenõue põhjendatud VÕS § 101 lg 1 p 6 ja 401 lg

1, VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 järgi.

22.Maakohus kontrollis, kas kostjaga sõlmitud laenulepingus on krediidi kulukuse määr ehk

krediidi kogukulu (VÕS § 406 lg 1) seadusega kooskõlas, sest VÕS § 406² lg 1 esimese lause

järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab

krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Sel juhul tuleb VÕS § 4062 lg3 järgi

tasuda intressi VÕS § 94 lg 1 sätestatud suuruses. Krediidi kulukuse määr oli kostjaga

sõlmitud lepingus välja toodud, so 20,710%. Lepingu sõlmimise ajal s.t 15.06.2018 oli

tarbimislaenude krediidi kulukuse määraks 18,81%, maksimaalne laenudele lubatud krediidi

kulukuse määr oli kolmekordne Eesti Panga keskmine. Seega oli kostjaga sõlmitud

lepingujärgne krediidikulukuse määr 20,710% seadusega kooskõlas.

23.Maakohus jättis hageja sissenõudekulude nõude rahuldamata, kuna hageja ei esitanud

tõendeid, mis võimaldaks sissenõudekulude suurust hinnata. Ringkonnakohus nõustub selles

osas maakohtu seisukohaga neid kordamata vastavlt TsMS § 654 lg 6. Selles osas jääb hagi

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

24.Maakohus jättis menetluskulud poolte kanda. Käesoleva otsusega rahuldatakse suures

ulatuses hagi ja apellatsioonkaebus. Arvestades hagi ja kaebuse rahuldatud ja rahuldamata

jäänud osa, vaidluse asjaolusid, leiab ringkonnakohus, et hageja menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus tuleb 95 % ulatuses jätta kostja kanda, ülejäänud poolte menetluskulud

nende endi kanda.

25.Maakohtus palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud, sealhulgas

riigilõivu summas 840,00 eurot ja hageja õigusabikulud 1056,22 eurot. Lepingulise esindaja

teenuse tunnihind oli menetluskulude nimekirja kohaselt 169 eurot. Apellatsioonimenetluses

palus hageja välja mõista riigilõivu 700,00 eurot ja esindustasu summas 549,25 eurot (teenuse

tunnihind 169 eurot) ning mõista kostjalt väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude

suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulu suurus,

eelkõige lepingulise esindaja teenustasu suurus, arvestades ka vaidluse olemust, on

ülepaisutatud, mõistlikuks teenuse tunnihinnaks, arvestades teenuse osutamise aega tuleb

pidada 100 eurot.

26.Ringkonnakohus leiab, et arvestades vaidluse olemust ja selle vähest keerukust ning

kohustust tasuda hageja põhjendatud menetluskuludest 95 % on maa- ja ringkonnakohtus

kantud menetluskulude suuruseks, mille kostja/vastustaja peab hagejale/apellandile hüvitama

kokku 2365,5 eurot, sh riigilõiv. Vastavalt apellandi taotlusele tuleb märkida, et

menetluskulude tasumisega viivitamisel peab tasuma ka seaduses sätestatud viivist.

/allkirjastatud digitaalselt/