3-22-1389/75 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma, Veiko Vaske

Määruse tegemise aeg ja koht

29. oktoober 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1389

Haldusasi

Päästame Eesti Metsad MTÜ kaebus Keskkonnaameti

keelamiseks registreerida metsateatised, mille puhul

metsaraiete mõju Natura 2000 võrgustiku ala osas ei ole

asjakohaselt hinnatud

Menetlusosalised

Kaebaja – Päästame Eesti Metsad MTÜ

esindajad v.adv Indrek Kukk ja adv Liis Hääl

Vastustaja – Keskkonnaamet,

esindaja v.adv Sandor Elias

Kaasatud haldusorgan – Euroopa Komisjon

Kaasatud haldusorgan – Keskkonnaministeerium

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.12.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kaebaja määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse Päästame Eesti Metsad MTÜ määruskaebus haldusasjas nr

3-22-1389 tehtud Tallinna Halduskohtu 30.12.2024 määrusele.

2. Jätta rahuldamata Päästame Eesti Metsad MTÜ taotlus määruskaebuse

läbivaatamiseks kohtuistungil.

3. Jätta rahuldamata Päästame Eesti Metsad MTÜ määruskaebuses esitatud taotlus

täiendavate tõendite kogumiseks.

4. Rahuldada Päästame Eesti Metsad MTÜ määruskaebus. Tühistada haldusasjas nr

3-22-1389 tehtud Tallinna Halduskohtu 30.12.2024 määrus ning saata Päästame Eesti

Metsad MTÜ kaebus menetluse jätkamiseks tagasi Tallinna Halduskohtule.

3-22-1389

SELGITUSED

Jõustumisel avaldatakse kohtumäärus tervikuna selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 175 lg 1).

Menetlusosaline võib määruse vaidlustamiseks esitada määruskaebuse Riigikohtule 15

päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 155 lg 5, § 235).

ASJAOLUD, HALDUSKOHTU MÄÄRUS JA MÄÄRUSKAEBUS

1. Kaebaja esitas 28.06.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus sisuliselt keelata

Keskkonnaametil riigi omandis oleval maal toimuvat raiet käsitlevate metsateatiste

registreerimine, kui raiete mõju Natura 2000 võrgustiku alale ei ole asjakohaselt hinnatud.

2. Tallinna Halduskohus jättis 03.01.2023 määrusega kaebuse läbi vaatamata, leides et

kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Tallinna Ringkonnakohus jättis 09.03.2023

määrusega halduskohtu eelviidatud määruse muutmata. Riigikohus tühistas 31.01.2024

määrusega halduskohtu ja ringkonnakohtu eelviidatud määrused, sedastades samas, et kaebaja

nõue on kaebuse läbivaatamiseks liialt üldine, ent see on puudus, mis kaebajal on võimalik

kõrvaldada. Riigikohus märkis osutatud määruses eelkõige, et „kaebaja peab tähistama

konkreetse geograafilise ala, kus paiknevad metsad, mille raiumine tema hinnangul tuleks

välistada. Metsad võib kaebaja tähistada näiteks katastriüksuste loetlemise või ka piisavalt

täpse kaardimaterjali abil“ (p 9) ning et „[k]ui kaebaja hinnangul annavad samad asjaolud

paljude või kõigi vaidlusaluste metsade puhul põhjust arvata, et vastustaja annab õigusvastase

raieloa […], ei pea kaebaja oma kaebeõiguse, samuti raieloa õigusvastasuse põhjendamiseks

esitama väiteid eraldi iga metsa kohta, vaid väited võib esitada ka üldistatult ja grupeeritult,

sidudes põhjendused siiski konkreetsete metsadega“.

3. Tallinna Halduskohus nõudis 21.02.2024 määrusega (dtl 668), et kaebaja täpsustaks

kaebuse nõudeid vastavalt Riigikohtu 31.01.2024 määruses toodud juhistele. Seepeale esitas

kaebaja 05.04.2024 täpsustatud kaebuse (dtl 678), milles palus keelata Keskkonnaametil

metsateatiste registreerimine raiete teostamiseks Natura 2000 võrgustikku kuuluvale 441-le

kaebuses loetletud alale jäävatel Eesti Vabariigi omandis olevatel kinnistutel, kui a)

objektiivse teabe põhjal ei ole välistatud, et metsaraiega Natura 2000 võrgustiku alal võib

kaasneda eeldatavalt oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile ja

b) raie teostamine ei ole seotud Natura 2000 võrgustiku ala kaitsekorraldusega või ei ole

selleks otseselt vajalik ning c) läbi on viimata loodusdirektiivi1 art 6 lõikele 3 vastav

asjakohane hindamine. Kaebaja selgitas täpsustatud kaebuse põhjendustes, et peab vajalikuks

raielubade andmise2 keelamist järgmistele tunnustele vastavatel aladel: esiteks aladel, kus

kaitse-eesmärgiks on loodusdirektiivi I lisas nimetatud metsaelupaigatüüpide kaitse (A-

kategooria alad), teiseks aladel, mis hõlmavad metsaelupaigana klassifitseerimata, kuid

potentsiaalselt kõrge kaitseväärtusega metsi (B-kategooria alad), kolmandaks aladel, mille

kaitse-eesmärgiks ei ole rangelt metsaelupaigatüübi kaitse, kuid kus raie mõjutab tõenäoliselt

ala määratud kaitse-eesmärke (C-kategooria alad) ning neljandaks aladel, mille kaitse-

eesmärgid hõlmavad magevee-elupaikade kaitset (D-kategooria alad).

1 Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja

taimestiku kaitse kohta.

2 Siin ja edaspidi on loetavuse hõlbustamiseks kasutatud raiet käsitleva metsateatise registreerimise tähistamiseks

mõistet „raieloa andmine“.

2(9)

3-22-1389

4. Tallinna Halduskohus jättis 30.12.2024 määrusega kaebuse läbi vaatamata, viidates

HKMS § 151 lõikele 1 ja § 121 lg 1 punktile 2 ning leides, et kaebaja ei ole kõrvaldanud

kaebuses esinevaid puudusi, millele osutas Riigikohus 31.01.2024 määruses, kuna ka

täpsustatud kaebuses sõnastatud nõue on liiga abstraktne, et kontrollida kaebeõigust.

Halduskohtu määruse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

4.1. Riigikohtu 31.01.2024 määrusest tulenevalt pidi kaebaja piisavalt täpselt tähistama

konkreetse geograafilise ala, kus paiknevad metsad, mille raiumine tema hinnangul tuleks

välistada. Täpsustatud kaebuses on kaebaja loetlenud Natura alad, nende rahvusvahelise

koodi ning koordinaadid. Koordinaadid on vigased ega lange kokku keskkonnaportaalis

kajastuva vastava Natura ala keskpunkti koordinaatidega. Kaebuse eesmärk on aga selgelt

raiete keelamine kaebuses loetletud Natura aladel, mitte üksnes vastavale

koordinaadipunktile vastaval katastriüksusel. Seega ei ole kaebaja piiritlenud vaidluse eset

katastriüksuse tunnuste ega vastava kaardimaterjali abil, nagu soovitas Riigikohus

31.01.2024 määruses.

4.2. Kaebuse täpsustuses esitatud Natura alade mahukas loetelu ei ole piisavalt täpne

kaebuse eseme piiritlemine, kuivõrd jätkuvalt on ebaselge, milliseid konkreetseid metsasid

kaebuse ese hõlmab. Kaebuse täpsustuses loetletud alad ei koosne ainult metsadest. Nagu ka

esialgse kaebuse puhul, ei ole täpsustatud kaebuse ebamäärasuse tõttu võimalik kontrollida

kaebeõigust, ennekõike keelamiskaebuse esitamisel kehtivat täiendavat tingimust, mille

kohaselt peab olema põhjust arvata, et vastustaja annab kaebaja õigusi rikkuva haldusakti.

Kuna metsateatises märgitakse maaüksuse asukoha andmed, siis on sellised andmed vaja

määratleda ka raieloa andmise keelamisele suunatud keelamiskaebuses. Pelgalt Natura alade

loetelu koos sellele alale jääva ühe punkti koordinaatidega ei anna piisavalt selgust, millisel

maaüksusel või geograafilisel alal oleva metsaga seotud metsateatiste registreerimise

keelamist kaebaja kohtult taotleb.

4.3. Kuigi metsateatisi on võimalik vaidlustada liitkaebuse esitamisega, tuleb vaidlusalused

haldusaktid grupeerida. Ühes kaebuses ei või ka sama vastustaja vastu esitada nõudeid, mis

ei ole omavahelt seotud. Kuna siinsel juhul ei ole kaebaja piisavalt piiritlenud vaidluse eset,

puudub võimalus hinnata ka liitkaebuse lubatavust, st esitatud nõuete piisavat seotust

omavahel. Piisavalt konkreetseks grupeerimiseks ei saa lugeda alade jagamist A-, B-, C- ja

D-kategooria aladeks, kuna nimetatud gruppides ei ole piiritletud metsasid maaüksuse

asukoha andmetega ega seostatud konkreetse metsa geograafilise alaga.

5. Kaebaja esitas 14.01.2025 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, paludes tühistada

halduskohtu määrus ja saata kaebus tagasi halduskohtule menetluse jätkamiseks teises

koosseisus. Samuti palub kaebaja vastustajalt välja nõuda vastustaja 03.10.2024 kirjas nr

2-6/24/297-3 (dtl 968) viidatud Natura hindamisel kasutusel olevad protseduurireeglid ja

asutusesisesed juhendid. Lisaks palub kaebaja vaadata määruskaebus läbi kohtuistungil.

Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

5.1. Täpsustatud kaebus on kooskõlas Riigikohtu 31.01.2024 määruses antud suunistega,

kuna selles on loetletud konkreetsed Natura 2000 alad, mille asukohad on üheselt

tuvastatavad. Kaebaja ei pidanud üles loetlema konkreetseid katastriüksusi. See olnuks

põhjendamatu ka kaebuse eesmärgi seisukohast, kuna eesmärgiks on välistada ilma

asjakohase hindamise läbiviimiseta metsaraie Natura 2000 aladel, kus saab eeldada, et raiel

on ala kaitse-eesmärkidele ebasoodne mõju. Täpsustatud kaebuses loetletud Natura 2000

alad on üheselt tuvastatavad. Koordinaatide mittevastavus tuleneb sellest, et Maa- ja

Ruumiamet kasutab geodeetilisi koordinaate, Euroopa Keskkonnaagentuur aga

ristkoordinaate. Kaebaja ei pidanud kaebuse eseme piiritlemiseks tähistama neid

geograafilisi alasid, kus paiknevad üksnes metsad, sest kui teataval alal metsa ei ole või kui

3(9)

3-22-1389

seda ei ole metsana arvele võetud, siis ei saa seal toimuvaks raieks ka raieluba anda. Nõue,

et kaebaja piiritleks iga täpsustatud kaebuses nimetatud Natura 2000 ala piires n-ö metsaosa,

oleks kaebaja jaoks ebamõistlikult koormav. Põhjendamatu on ka nõuda, et kaebaja esitaks

keelamiskaebuses samad andmed, mis tuleks esitada metsateatistes.

5.2. Kaebaja on täpsustatud kaebuses metsateatised piisavalt grupeerinud, esitades kaebuse

täpsustuses põhjendused alade grupeerimise kohta ning lisanud detailse tabeli, kus on esile

toodud konkreetne ala, selle asukoha andmed ja ala kuulumine konkreetsesse kategooriasse.

Kaebaja ei pea maaüksuse asukoha andmeid katastriüksuse täpsusega märkima, kuna ta

taotleb raielubade andmise keelamist konkreetsete Natura alade suhtes tervikuna. Nende

alade hulk või nendega hõlmatud maa-ala suurus ei saa olla aluseks kaebuse läbi vaatamata

jätmisel.

5.3. Keelamiskaebus on HKMS § 45 lg 1 kohaselt lubatav, kuna kaebajal on põhjust arvata,

et vastustaja annab keelamisnõude esemeks olevad raieload ilma asjakohast Natura

hindamist (vähemalt eelhindamist) läbi viimata. Vastustaja 03.10.2024 kirjast ilmneb, et

sisuliselt jätkab vastustaja metsateatiste registreerimist loodusdirektiivi art 6 lõikes 3 toodud

hindamist läbi viimata – ajavahemikul 01.03.2024–01.10.2024 on Natura 2000 võrgustiku

aladele registreeritud 2772 metsateatist ja mitte ühelgi juhul ei ole läbi viidud täishindamist,

eelhinnang on antud neist 483 puhul. Eelhinnang tulnuks anda kõigi metsateatiste osas.

5.4. Keelamiskaebus ei ole suunatud metsaraie lauskeelustamisele nimetatud aladel, vaid

ettevaatuspõhimõtte järgimisele vastustaja poolt, s.o sellele, et vastustaja ei annaks raielube

Natura 2000 aladel, kui välistatud ei ole olulise ebasoodsa mõju avaldumine Natura 2000

alale. Raieloa andmine kaebuses nimetatud aladel ilma loodusdirektiivi art 6 lõikega 3

kooskõlas olevat asjakohast hindamist läbi viimata on õigusvastane. Põhimõtteliselt väär on

vastustaja lähenemisviis, mille kohaselt ei viida ka eelhindamist läbi, kui ilma selletagi on

ilmselge, et oluline ebasoodne mõju Natura 2000 alale puudub. Eelhindamisel tulebki

hinnata, kas ebasoodsa mõju saab objektiivse teabe alusel välistada ning kui see nii ei ole,

tuleb läbi viia täishindamine. Eelhindamisest ei või loobuda üksnes projekti mahu alusel,

näiteks teatavate raieliikide puhul, kuna ka väikesemahulised raied võivad kahjustada ala

kaitse-eesmärke.

5.5. Halduskohtu määrus on üllatuslik ning vastuolus õiglase kohtumenetluse põhimõttega,

kuna halduskohtu menetlustoimingud jätsid mulje kaebuse sisulise läbivaatamise

ettevalmistamisest. Halduskohus ei ole pärast täpsustatud kaebuse esitamist kordagi

osundanud sellele, et kaebuse menetlemist võiks takistada puudused, millele on

esmakordselt osutatud vaidlustatud kohtumääruses. Vajadusel oleks halduskohus pidanud

kaebuse käiguta jätma.

5.6. Hoolimata kaebaja 06.11.2024 avalduses esitatud taotlusest jättis halduskohus

lubamatult kogumata asjas tähtsust omavad olulised tõendid ehk Keskkonnaameti

03.10.2024 kirjas nr 2-6/24/297-3 viidatud Natura 2000 aladel hindamisel kasutusel olevad

protseduurireeglid ja asutusesisesed juhendid. Kaebaja soovib nende tõenditega tõendada, et

vastustaja rikub süsteemselt loodusdirektiivi art 6 lg 3 nõudeid. Halduskohtu selline

menetlusõiguslik rikkumine on võimalik kõrvaldada ringkonnakohtus.

5.7. Asja õigeks lahendamiseks on vaja küsida eelotsust Euroopa Kohtult, kuna vaidlus

puudutab Århusi konventsiooni ja Euroopa Liidu toimimise lepingu sätete, aga ka

loodusdirektiivi tõlgendamist.

5.8. Määruskaebuse rahuldamisel tuleks kaebus saata halduskohtule menetluse jätkamiseks

uues kohtukoosseisus, et tagada asja arutamine mõistliku aja jooksul.

4(9)

3-22-1389

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 155 lg 5). Määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204

lg 1) ning vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele määral, et see on võimalik läbi

vaadata. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22

lg 1 p 9). Määruskaebus on võimalik lahendada ilma teistelt menetlusosalistelt seisukohta

küsimata. Ringkonnakohus vaatab määruskaebuse läbi kirjalikus menetluses (HKMS § 210 lg

4), kuna erilisi asjaolusid, mis tingiksid vajaduse määruskaebuse arutamiseks kohtuistungil, ei

esine.

7. Määruskaebuse lahendamiseks ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid. Seetõttu tuleb

rahuldamata jätta määruskaebuse esitaja taotlus nõuda vastustajalt välja viimase 03.10.2024

kirjas osutatud Natura hindamisel (sh eelhindamisel) kasutusel olevad protseduurireeglid ja

asutusesisesed juhendid. Need dokumendid võivad olla asjassepuutuvad kaebuse sisulisel

läbivaatamisel, ent otsustuse nende väljanõudmise kohta saab teha kaebust sisuliselt läbi

vaatama asuv halduskohus.

8. Ringkonnakohus ei näe vajadust pöörduda määruskaebuse lahendamiseks eelotsuse

taotlusega Euroopa Kohtu poole. Määruskaebuse lahendamise seisukohast on kesksel kohal

küsimus, kas kaebaja täpsustatud kaebus vastab HKMS nõuetele määral, mis võimaldab selle

läbi vaatamist. Sellele küsimusele vastamiseks ei ole vaja tõlgendada ega kohaldada liidu

õigust, vaid üksnes riigisiseseid kohtumenetluse norme.

9. Määruskaebus tuleb rahuldada. Täpsustatud kaebuse nõuet saab kaebaja eesmärki silmas

pidades tõlgendada nii, et see on kooskõlas siinses asjas tehtud Riigikohtu 31.01.2024

määruses sõnastatud suunistega. Kaebaja esitatud keelamisnõue on piisavalt selge ja täpne, et

selle kohta on eelduslikult võimalik teha üheselt mõistetava resolutsiooniga kohtuotsus,

millega kaebus rahuldatakse osaliselt või täielikult või jäetakse rahuldamata. Kui halduskohus

peab õigeks seada kohtuotsusega kitsama ulatusega keelu, kui see, mida kaebaja soovib, on

võimalik keelu täpne ulatus kohtuotsuse resolutsioonis määratleda, väljumata kaebuse eseme

piiridest. Samas tuleneb kaebuse eseme abstraktsest määratlemisest, et halduskohus ei pea

kaebuse lahendamiseks üksikasjalikult kindlaks tegema katastriüksuste või kõlvikute kaupa

kõiki kaebuse nõudes loetletud loodusaladele jäävaid metsasid ja nende täpseid asukohti ega

neist igaühe puhul eraldi hindama, kas kaebusega taotletav keeld seada või mitte. Teisisõnu,

kui halduskohus leiab, et kaebuse nõudes sõnastatud üldiste tunnuste alusel keelu seadmine ei

ole põhjendatud (olgugi, et selline keeld võib olla põhjendatud mõne konkreetse kaebuses

nimetatud alale jääva metsa puhul), on võimalik keelamisnõue rahuldamata jätta, mis ei

takista kaebajal edaspidi vajadusel vaidlustada konkreetset raieluba. Seetõttu tuleb

halduskohtu määrus tühistada ja saata kaebus menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtule.

Põhjendamatu on siiski kaebaja soov saata asi halduskohtule menetluse jätkamiseks teises

koosseisus, kuna ringkonnakohtule ei nähtu, et koosseisu vahetamine võiks kiirendada

kaebuse läbivaatamist.

10. Siinse kaebuse esitamisel on kaebaja eesmärk vältida kaebuses loetletud Natura 2000

aladel paiknevatel riigi omandis olevatel maatükkidel asuva metsa raielubade andmist ilma, et

loodusdirektiivi art 6 lõikega 3 ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi

seaduse (KeHJS) § 3 lg 1 punktiga 2 kooskõlas oleva hindamise tulemusena oleks leidnud

tuvastamist lubamatu ebasoodsa mõju puudumine Natura 2000 võrgustiku kaitse-eesmärgile.

Oma nõude sõnastamisel on kaebaja üheselt mõistetavalt juhindunud loodusdirektiivi ja

KeHJS eelviidatud sätete sõnastusest. Kaebaja keskne argument on, et Natura 2000

võrgustikku kuuluval alal raie lubamiseks tuleb tingimata läbi viia vähemalt Natura

eelhindamine, välja arvatud juhul kui raie on otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või selleks

5(9)

3-22-1389

otseselt vajalik. Seejuures tõdeb kaebaja, et eelhindamise käigus võidakse jõuda järeldusele,

et objektiivse teabe põhjal on välistatud, et raie avaldaks olulist ebasoodsat mõju Natura 2000

võrgustiku ala kaitse-eesmärgile, ent selline järeldus peab olema põhjendatud ja põhjendused

dokumenteeritud. Samuti väidab kaebaja, viidates eelkõige vastustaja 23.08.2024

menetlusdokumendis antud selgitustele, et praktikas ei koosta vastustaja Natura 2000 aladel

raielubade andmisel alati isegi sellist dokumenteeritud põhjendusi sisaldavat eelhinnangut.

Siinses asjas tehtud 31.01.2024 määruse punktis 15 tõdes Riigikohus, et raielubade hilisem

vaidlustamine ei ole iseäranis tõhus õiguste kaitse viis.

11. Eelmises punktis esile toodust järeldub ringkonnakohtu hinnangul, et teostamaks

keskkonnaorganisatsioonina avalikes huvides tõhusalt kaebeõigust selleks, et takistada raiega

kaasnevat ebasoodsat mõju Natura 2000 võrgustiku kaitseväärtustele, on kaebajal

põhimõtteliselt õigus keelamiskaebuse esitamiseks. HKMS § 45 lõikes 1 sätestatud

keelamiskaebuse eeldused on täidetud, sh eeldus, et „peab olema põhjust arvata, et vastustaja

annab haldusakti, mis rikub kaebaja õigusi“. Kaebaja on kaebuse lubatavuse jaatamiseks

piisavalt põhjendanud oma argumenti, et Keskkonnaameti senine praktika otsustuste

tegemisel selle kohta, kas Natura 2000 alal raieloa andmiseks loodusdirektiivi art 6 lõikes 3

nimetatud hindamist (sh eelhindamist) läbi viia, ei ole kooskõlas selle sätte eesmärgiga ja on

seega õigusvastane. Vastustaja 23.08.2024 selgitusest (vt selle kohta halduskohtu määruse

punkt 14) saab järeldada, et teatavatel juhtudel viiakse Natura 2000 aladel raieloa andmisele

eelnevalt läbi Natura (eel)hindamine, ent seda ei tehta, kui ilma selletagi on vastustajale selge,

et oluline ebasoodne mõju Natura 2000 ala kaitse-eesmärkidele puudub. Juhul kui õige on

kaebaja seisukoht, et sellise ebasoodsa mõju puudumise tuvastamine saab õiguspäraselt

toimuda üksnes Natura eelhindamise käigus, tuleb tõdeda, et sellise eelhindamise läbi viimata

jätmine toob kaasa õigusvastase raieloa andmise. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse

(KeÜS) § 30 lg 2 kohaselt tuleb keskkonnakaitselisel eesmärgil kehtestatud positiivse õiguse

normi rikkumise korral eeldada keskkonnakaitselisel eesmärgil selle normi järgimist nõudva

keskkonnaorganisatsiooni õiguste rikkumist. Niisiis on kaebaja nõuetekohaselt põhjendanud,

miks on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti (raieloa), mis rikub kaebaja kui

keskkonnaorganisatsiooni õigusi. Seda, et raieloa hilisem vaidlustamine ei ole nende õiguste

kaitseks tõhus, tõdes Riigikohus ka siinses asjas 31.01.2024 tehtud määruses.

12. Ringkonnakohus leiab, et täpsustatud kaebus on kooskõlas Riigikohtu 31.01.2024

määruses antud suunisega, mille kohaselt peab kaebaja „tähistama konkreetse geograafilise

ala, kus paiknevad metsad, mille raiumine tema hinnangul tuleks välistada“. Kaebaja on

nende metsadena piiritlenud kõik kaebuses loetletud Natura 2000 aladel (kokku 441 alal)

asuvad riigimetsad. Asjaomased Natura 2000 alad on kaebaja määratlenud nime ja ala

rahvusvahelise koodi kaudu. Nende alade täpsed piirid on selgelt määratletud nende alade

Natura 2000 võrgustikku arvamisel ning need on lihtsasti tuvastatavad Maa- ja Ruumiameti

veebilehel olevalt looduskaitse ja Natura 2000 alade kaardirakenduselt. Ringkonnakohus

nõustub kaebaja seisukohaga, et kaebuse eesmärki silmas pidades ei ole kaebuses vajalik

määratleda asjaomaste metsade paiknemist Riigikohtu 31.01.2024 määruses näitena toodud

katastriüksuste loetlemise teel. Metsade määratlemine metsadena, mis jäävad kaebuses selgelt

nimetatud Natura 2000 alade koosseisu, on piisav, kuna seeläbi on üheselt võimalik tuvastada,

milliste metsade raielube on kaebaja silmas pidanud.

13. Ebaoluline on seejuures, millist geograafilist punkti tähistavad kaebuses nimetatud

Natura 2000 alade kirjeldusse lisatud koordinaadid. Sellega seoses on halduskohus õigesti

sedastanud, et kaebaja eesmärk ei ole takistada ilma Natura 2000 (eel)hinnangut koostamata

raielubade andmist üksnes konkreetsetele koordinaatidele vastavas asukohas (punktis), vaid

kogu asjaomasel Natura 2000 alal.

6(9)

3-22-1389

14. Ringkonnakohus ei nõustu ka halduskohtu määruse punktis 22 esitatud seisukohaga, et

kaebuse ese ei ole piisavalt määratletud, kuna kaebuses loetletud Natura 2000 alad hõlmavad

lisaks metsaga kaetud aladele ka muid alasid, sh veealasid. Sellega seoses on kaebaja õigesti

täheldanud, et kuna raie teostamine ning selle eelduseks raieloa andmine on põhimõtteliselt

võimalik üksnes metsana käsitatavatel aladel, siis ei ole niikuinii võimalik vastustajal anda

raieluba raie teostamiseks kusagil mujal, kui metsas. Ei saa välistada, et halduskohus võib asja

lahendamise käigus pidada vajalikuks maa-alade täpsemat piiritlemist, kuid see võimalus ei

takista kaebuse menetlusse võtmist.

15. Kuna kaebaja nõuab esitatud keelamiskaebusega sisuliselt seda, et kõigis vastavatele

Natura 2000 aladele jäävates metsades eelneks raielubade andmisele kas Natura eelhinnang,

kus järeldatakse, et raie oluline ebasoodne mõju on välistatud, või mõjusid käsitlev n-ö

Natura täishindamine, siis ei ole kaebuse lahendamise seisukohast tegelikult oluline, kas või

kui suures ulatuses on vastavad Natura 2000 alad kaetud metsaga. Halduskohus saab kaebuse

alusel võtta seisukoha, kas pelgalt asjaolust, et raieloa esemeks olev mistahes mets paikneb

mõne kaebuses nimetatud Natura 2000 ala piires, tuleneb, et raieloa andmine ilma Natura

täishindamise läbi viimise vajalikkust välistava eelhindamise tulemuseta või ilma Natura

täishindamiseta on lubamatu. Jaatava vastuse korral rahuldab kohus kaebuse, keelates

konkreetsel Natura 2000 alal (näiteks Tuhala loodusalal) metsateatiste registreerimise ilma

vastavaid hindamisi läbi viimata. Jõudes seevastu järeldusele, et pelgalt metsa paiknemine

Natura 2000 alal ei tingi Natura hindamise (sh kõigepealt eelhindamise) läbiviimist, jätab

halduskohus keelamiskaebuse rahuldamata ega asu üksikasjalikult uurima, kas ühe või teise

kaebuses osutatud Natura 2000 ala sees võib siiski olla mõni metsatükk, kus raieloa andmine

sellist hindamist eeldab. Teisisõnu saab halduskohus sedalaadi üldistatud tunnustele vastavate

haldusaktide andmise keelamiseks esitatud kaebuse läbi vaadata põhimõttel „kõik või mitte

midagi“.

16. Eelkirjeldatud lähenemisviis, mille kohaselt piisab sellest, et kaebaja on asjaomased

metsad määratlenud selliselt, et tegemist on metsadega (metsaseaduse tähenduses), mis

asuvad kaebuses loetletud Natura 2000 ala piirides, ei lähe kaebuse eesmärki silmas pidades

ringkonnakohtu hinnangul vastuollu ka Riigikohtu 31.01.2024 määruse punktis 12 tehtud

tähelepanekuga, et kaebaja võib oma väited „esitada ka üldistatult ja grupeeritult, sidudes

põhjendused siiski konkreetsete metsadega“. Ringkonnakohtule ei näi, et üksikasjalikumalt

metsade määratlemine (nt katastriüksuste või lausa kõlvikute kaupa) annaks kaebuse eesmärki

silmas pidades tegelikult mingit täiendavat väärtust, millest võiks sõltuda kaebuse menetlusse

võtmine. Kaebaja ei soovi, et kohus seaks vastustajale iga konkreetse metsatüki spetsiifikat

arvesse võtvaid kohustusi või keelde, vaid sõnastaks keelavas kohtuotsuses üldise põhimõtte,

mida vastustajal tuleb edaspidi teatud piiritletud alal (kaebuses loetlenud Natura 2000 alad)

jäävates metsades raielubade andmisel järgida. Sellistes keskkonnaasjades, nagu siinsel juhul,

on sellise põhimõttelist laadi keelamisnõude esitamine kooskõlas HKMS § 45 lõikes 1

sätestatud kaebeõiguse piirangute ning KeÜS § 30 lõikes 2 sätestatud

keskkonnaorganisatsiooni kaebeõiguse eesmärkidega.

17. Keelamiskaebuse esitamine ei eelda tingimata, et kaebaja määratleks haldusakti, mille

andmise keelamist ta soovib, sellise detailsusastmega, nagu see, millele peaks vastama

konkreetne haldusakt ise. Õige on kaebaja seisukoht, et siinses keelamiskaebuses ei ole vaja

piiritleda metsateatisi, mille registreerimise keelamist kaebaja soovib, sedavõrd konkreetselt,

nagu on halduskohus leidnud vaidlustatud kohtumääruse punktis 23 ehk näidata ära

konkreetse maaüksuse andmed, olgugi et need andmed tuleks kajastada metsateatises.

Kaebuselt sellise detailsusastme nõudmine oleks ebaotstarbekas ning üksnes suurendaks

kaebaja ja teiste menetlusosaliste, aga ka kohtu töökoormust, ilma et sellest kaebuse eesmärgi

saavutamise seisukohast mistahes kasu oleks. Iseenesest ei oleks kaebajal võimatu loetleda

7(9)

3-22-1389

kaebuses üles kõik seal osutatud 441 Natura 2000 alale jäävad metsaga kaetud riigile

kuuluvad katastriüksused või lausa kõlvikud. See oleks aeganõudev ja kulukas ning tarbetu

olukorras, kus kaebaja tegelikult on algusest peale soovinud saavutada n-ö põhimõttelist

keeldu anda Natura 2000 aladel raielubasid ilma Natura (eel)hindamist läbi viimata.

18. Halduskohus on mõistagi õigesti osutanud sellele, et ka keelamiskaebuse kohta tehtava

kohtuotsuse resolutsioon peab olema selge ja üheselt mõistetav. Kuna resolutsiooniga

lahendab kohus kaebaja nõuded, seab eeltoodu tingimused ka nõude sõnastamisele. Samas ei

pea halduskohus kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise otsustamisel rangelt

juhinduma nõude sõnastusest, vaid saab seda tõlgendada kaebuse eesmärgist lähtudes.

Vajadusel saab halduskohus teha ettepaneku kaebuse nõuet muuta. Siinsel juhul andis

halduskohus 21.02.2024 määruses kaebajale korralduse täpsustada kaebuse nõudeid lähtudes

Riigikohtu 31.01.2024 määruses toodud juhistest. Halduskohtu vaidlustatud määruse punkti

20 viimasest lausest nähtub, et halduskohus mõistis kaebaja eesmärki õigesti. Leides, et

kaebuse sisulise põhjendatuse korral ei oleks kohtuotsuse resolutsioonis võimalik sõnastada

keeldu nii, nagu see on sõnastatud kaebaja täpsustatud kaebuses, oleks halduskohus pidanud

tegema ettepaneku nõude täpsustamiseks, vajadusel pidades ettevalmistava ja eelmenetluse

ülesannete täitmiseks kohtuistungi. Isegi kui tõdeda, et kaebaja nõude sõnastusele vastav

keeld ei oleks piisavalt täpne ja selge (nt Riigikohtu 31.01.2024 määruse punktis 11 osutatud

põhjusel, et sel juhul jääks kohtuotsuse seadusjõu piirid sõltuma mõistete „ebasoodne mõju“,

„välistamine“, „vajalikkus Natura alade kaitseks“ edasisest sisustamisest), oleks mõeldav

tõlgendada kaebaja nõuet eesmärgipäraselt ehk nõudena keelata vastustajal kaebuses loetletud

Natura 2000 aladel jäävates riigimetsades raielubade andmine ilma, et eelnevalt oleks läbi

viidud nõuetekohane Natura (eel)hindamine või põhjendatud raieloa andmisel, kuidas on raie

otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või selleks otseselt vajalik. Umbes sellise

resolutsiooniga keelava kohtuotsuse tegemisel oleks hiljem lihtne tuvastada, kas keeldu on

rikutud või mitte, kuna kontrollida tuleks pelgalt seda, kas metsateatise esemeks olev mets

kuulub kohtuotsuses nimetatud Natura 2000 ala koosseisu ning kas vastav hindamine

(eelhindamine või ebasoodsat mõju välistava eelhinnangu puudumise korral täishindamine)

on formaalselt läbi viidud. Kui viimast on tehtud, ei oleks tegemist sellise keelu vastu

eksimusega. Seejuures ei tuleks ega olekski võimalik sellise keelava kohtuotsuse täitmise

kontrollimisel asuda kontrollima, kas vastav (eel)hinnang oli sisuliselt piisav. Keelu

rikkumisega oleks tegemist vaid siis, kui kohtuotsuse kohaselt nõutav hindamine oleks

sootuks tegemata. Sellega seoses tuleb ka tähele panna, et keelamiskaebuse kohta tehtav

kohtuostus erineb näiteks tühistamiskaebuse kohta tehtavast kohtuotsusest selle poolest, et

viimane neist võtab tühistatud haldusaktilt vahetult õigusjõu, samas kui keelamiskaebuse

kohta tehtud kohtuotsuses sõnastatud keeldu rikkudes antud haldusakt on küll õigusvastane,

ent mitte tühine.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik Janar Jäätma eriarvamus Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.2024. a määrusele

haldusasjas nr 3-22-1389

Olen teisel seisukohal kui koosseisu enamus küsimuses, kas kaebaja on 05.04.2024 esitatud

kaebuses sõnastanud kaebuse nõude piisavalt täpselt selleks, et halduskohus saaks

keelamiskaebust menetleda.

8(9)

3-22-1389

Halduskohtumenetluses määravad vaidluse eseme kindlaks kaebuse nõue ja kaebuse alus

(HKMS § 41 lg 1 esimene lause). Kaebuse aluseks on põhiliste asjaolude kogum, millega

seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg 2). Kohus ei tohi teha otsust nõude ega aluse kohta,

mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (HKMS § 41 lg 2). Vaidluse ese

seondub kohtuotsuse resolutsiooniga, milles peab olema selgelt ja ühemõtteliselt lahendatud

kaebuse nõue, sh peab resolutsioon olema arusaadav ja täidetav (HKMS § 162 lg-d 1 ja 4).

Keelamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab

haldusakti ehk metsateatise, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta

haldusakti hilisemal vaidlustamisel (HKMS § 45 lg 1 ja riigivastutuse seaduse § 5 lg 1).

Nõustun halduskohtuga, et kaebaja ei kõrvaldanud kaebuse puudusi, millele viitas Riigikohus

31.01.2024 määruses. Riigikohtu 31.01.2024 määrusest tuleneb selge suunis, et kaebuse ese

peab geograafilises plaanis olema määratletud täpselt. Üldjuhul lubatakse metsaraie

metsateatise alusel. Metsateatisel esitatakse maaüksuse asukoha andmed (s.o maakond,

vald/linn, kinnistu number ja nimetus; riigimetsas metskonna nimi) (metsaseadus § 41 lg 6 ja

keskkonnaministri 11.08.2017 määrus nr 28 „Metsateatisel esitatavate andmete loetelu ning

metsateatise esitamise, menetlemise ja registreerimise kord ning tähtajad“ § 1 lg 1 p 2).

Keelamiskaebuses esitatud keelamisnõue peab olema suunatud konkreetses asukohtas

metsateatise registreerimise keelamisele. Maaüksuse asukoha andmed on vajalikud selleks, et

kontrollida, kas keelamisnõude rahuldamise materiaalsed eeldused on täidetud. Sellisel juhul

saab halduskohus teha kohtuotsuses resolutsiooni, mis on arusaadav ja täidetav. Kui

vaidlusaluses asukohas ei ole raieküpset metsa (nt uued istutatud puud on viis aastat vanad ja

mets saab raieküpseks alles 85 aasta pärast), siis ei ole keelamiskaebuse rahuldamiseks alust

(s.o ei esine olukorda, kus oleks põhjust arvata, et haldusorgan annaks (lähimas tulevikus)

haldusakti). Kohus ei saa otsuse resolutsioonis anda abstraktse sisuga õigustloovaid üldakte,

mille järgimist või järgimata jätmist tuleks hakata kontrollima uues kohtumenetluses

(põhiseaduse § 87 p 6, § 94 lg 2 ja § 146 esimene lause).

Raielubade hilisema vaidlustamise ebaefektiivsus ja keskkonnaorganisatsiooni kaebeõiguse

eripära ei õigusta üldise tunnuse alusel määratletud haldusakti andmise keelamisele suunatud

keelamiskaebuse esitamist. Riigikohus on määruse p-s 14 andnud antud olukorra tarvis

otstarbeka suunise: menetlusosaliste ja kohtu ressursse säästvam, sh kiirem on sellel eesmärgil

algatada nt mõned pilootvaidlused tüüpjuhtumitel, mille lahendamisel võib eeldada, et

vastustaja asub edaspidi järgima kohtu seisukohti. Kui kaebajad ei soovinud kohtu asemel ise

suurt tööd ära teha, siis oleksid nad saanud algatada pilootvaidluse

9(9)